2-17-8909/67 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Kohtunik

Määruse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Vallo Kariler

30.jaanuar 2019.a, Tallinn

2-17-8909

Osaühing

RGR

reaalservituudi

kandmiseks

3 500 eurot

Avaldaja: Osaühing RGR Metall (registrikood

10520479), lepingulised esindajad vandeadvokaat Mikk

Lõhmus ja vandeadvokaat Vitali Šipilov

Puudutatud isik I: AKTSIASELTS MÕIGU

EHITUSKOONDIS (registrikood 10162169),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Urmas Volens ja

advokaat Heili Püümann

Puudutatud isik II: Tallinna linn (Tallinna

Linnavalitsuse kaudu), volitatud esindajad Eva Vanamb

ja Timo Päit

Kohtuistungil 13.02.2018. a ja 20.12.2018. a

1. Jätta Osaühing RGR Metall avaldus reaalservituudi seadmiseks ja

alternatiivselt juurdepääsu määramiseks rahuldamata.

2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

Jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Määrata kindlaks, et puudutatud isikul II menetluskulud puuduvad.

Rahuldada puudutatud isiku I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus

osaliselt ja määrata puudutatud isiku I menetluskuludena kindlaks 17 066,9

eurot.

Mõista Osaühingult RGR Metall (registrikood 10520479) AKTSIASELTS

MÕIGU EHITUSKOONDIS (registrikood 10162169) kasuks välja 17 066,9

eurot.

2.5.

Kohustada Osaühingut RGR Metall (registrikood 10520479) tasuma punktis

2.4

väljamõistetud

menetluskuludelt

AKTSIASELTS

MÕIGU

EHITUSKOONDIS (registrikood 10162169) kasuks viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

3. Tühistada 20.06.2017. a seatud esialgne õiguskaitse, mille korras

kohus keelas

raudtee

kasutamiseks

Metall

avaldus

2.1.

2.2.

2.3.

2.4.

2-17-8909

AKTSIASELTSIL MÕIGU EHITUSKOONDIS (registrikood 10162169) xxx

kinnistul (registriosa nr xxx) asuva haruraudtee nr 201 (üles

mõõdistatud

OÜ

N

L

poolt

2016.

a

novembris

koostatud

täitedokumentatsioonis oleval plaanil; töö nr 11.06-2016) osa lammutamist,

kaitsevööndis ehitamist ja muid tegevusi, mis võivad kahjustada haruraudtee nr 201

kasutamist ja selle seisundit ning juurdepääsu sellele ning määras kanda Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx esimesele vabale järjekohale

eelmärge Osaühing RGR Metall (registrikood 10520479) kasuks reaalservituudi

seadmise nõude tagamiseks (Osaühing RGR Metall nõue seada xxx kinnistule

tähtajatu reaalservituut, mille sisuks on haruraudtee nr 201 ööpäevaringne

kasutamine igat liiki raudteeveeremitega ja ööpäevaringne ligipääs raudteele.

4. Saata kohtumäärus selle jõustumise järgselt Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale

registriossa nr xxx esimesele vabale järjekohale Osaühing RGR Metall (registrikood

10520479) kasuks reaalservituudi seadmise nõude tagamiseks seatud eelmärke

kustutamiseks.

5. Kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu

Tallinna kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot

MENETLUSE KÄIK JA ASJAOLUD

1. Osaühing RGR Metall (avaldaja) esitas 08.06.2017. a Harju Maakohtule avalduse raudtee

kasutamiseks reaalservituudi seadmiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks.

2. Avaldaja täpsustas oma avaldust 07.06.2018. a menetlusdokumendiga. Avaldaja palub:

1) seada xxx kinnistule (registriosa nr xxx) xxx kinnistu (registriosa nr xxx) igakordse

omaniku kasuks haruraudtee nr 201 (üles mõõdistatud OÜ N L poolt 2016. a

novembris koostatud täitedokumentatsioonis oleval plaanil (töö nr 11.06-2016)) osas

tähtajatu reaalservituut, mille sisuks on haruraudtee ööpäevaringne kasutamine igat liiki

raudteeveeremitega kuni 3 raudteevaguni paigutamiseks ja ööpäevaringne ligipääs

raudteele, ning määrata servituuditasuks 85,80 eurot aastas.

2) Juhul, kui kohus ei pea punktis 1 toodud avaldaja nõude rahuldamist AÕS § 158 ja

AÕSRS § 152 alusel võimalikuks, määrata punktis 1 toodud servituut koos samas

toodud tasuga juurdepääsuservituudina AÕS § 156 lg 1 alusel.

Avaldaja seisukohad

3. Avaldajale kuulub xxx kinnisasi. AS-ile Mõigu Ehituskoondis (puudutatud isik I) kuulub

xxx kinnisasi.

4. xxx kinnisasjal asub 51 meetri ulatuses haruraudtee nr 201 (kogupikkus on 442 meetrit).

Haruraudtee saab alguse xxx kinnistul ning edasi läbib xxx kinnistut, sh kinnistul asuvat ladu.

Edasi piirneb haruraudtee nr 201 xxx kinnistutega. Ühtlasi liitub haruraudtee nr 201 pöörangul

nr 202 teise raudteeharuga,

2 (20)

2-17-8909

mis kulgeb xxx kinnistul. Seejärel kulgeb haruraudtee nr 201 XXX katastriüksusel (XXX

kinnistu osa), mis kuulub B G AS-ile. Kinnistul asub pöörang nr 202, kus haruraudtee nr 201

liitub teise raudteeharuga, mis kuulub B -le. Pärast pöörangut nr 202 läheb raudtee Peterburi tee

viadukti alt ja ühendub AS-ile E R kuuluva raudteega Ü jaamas.

5. Haruraudtee on rajatud õiguslikul alusel 1974. a projekti alusel ja võeti kasutusele 1976. a.

Haruraudtee nr 201 kuulub käesoleval ajal avaldajale. Puudutatud isik I müüs haruraudtee B T

OÜ-le. Lao ja haruraudtee nr 201 suhtes sõlmisid puudutatud isik I ja B T OÜ 05.01.1996. a

ostu-müügi eellepingu. 28.03.1996 sõlmisid puudutatud isik I ja B T OÜ eellepingu põhjal

notariaalse müügilepingu, millega laohoone koos selle teenindamiseks vajalike rajatistega anti

B T OÜ-le üle. Müügilepingule lisatud vastuvõtuaktis oli üleantavate varade loetelus

märgitud ka haruraudtee nr 201. 2014.a müüs B T OÜ XXX kinnistu S K OÜ-le.

26.05.2016. a müüs S K OÜ XXX kinnistu N L OÜ-le. 15.09.2016 omandas XXX

kinnistu avaldaja.

6. XXX kinnistu 05.01.1996. a ostu-müügi eelleping ei ole tühine. 05.01.1996. a eellepingu

sõlmimise ajal puudus norm, millest oleks tulenenud lepingu tühisus, sh kohustuslik

vorminõue. Ka pärast nende lepingute sõlmimist ei ole puudutatud isik I avaldajale teadaolevalt

kuskil väitnud, et eelleping oleks tühine. Tugineda eellepingu tühisusele enam kui 20 aasta

möödumisel oleks sellises olukorras pahauskne. Lisaks eellepingule oli raudtee ka 31.03.1996

notariaalse müügilepingu esemeks. Analoogselt on puudutatud isik I müünud ka teised

raudteelõigud, mis ühenduvad haruraudteega nr 201. Vaidlust ei saa olla selles, et viidatud

raudteelõigud kuuluvad praegu B G AS-ile ja AS-ile R , mitte aga puudutatud isikule I. Lisaks

kinnitab seda, et puudutatud isik I võõrandas 1995. aastal haruraudtee osa koos XXX

kinnistuga, asjaolu, et seejärel on puudutatud isik I aastakümneid talunud haruraudtee

kasutamist XXX omanike poolt ega ole ise raudteed kasutanud.

7. Avaldaja nõue ei eelda, et ta on haruraudtee omanik. AÕS § 158 lõiked 1 ja 2 seavad nõude

eelduseks selgelt omandit mitte vaidlusalusele tehnorajatisele, vaid kinnisasjale, mille

teenimiseks on tehnorajatis vajalik – st käesoleval juhul XXX kinnistule, kus asub laohoone.

8. Haruraudtee on tehnorajatis. Haruraudtee on logistiline rajatis, mis on vajalik XXX kinnistul

asuva laohoone ühendamiseks Ü jaamast külgneva raudteega, mis on omakorda vajalik

laohoones asuva metalli müügikompleksi teenindamiseks.

9. Puudutatud isik on kohustatud tehnorajatist taluma AÕSRS § 152 lg 1 alusel. Haruraudtee nr

201 oli rajatud selgelt enne 1.04.1999. a. Samuti ei rajatud haruraudteed nr 201 võõrale maale

ilma kokkuleppeta maaomanikuga – vastupidi, omanik ehk avaldaja müüs haruraudtee nr 201

ise maha XXX kinnistul asuva lao koosseisus ning on saanud selle eest müügihinna. AÕSRS §

152 lg 1 kohaldamist ei saa käesoleval juhul välistada see, et XXX maaüksuse esmakinnistamine

toimus pärast 1.04.1999. Eristamine selle kuupäeva alusel on asjakohatu ja vastuolus AÕSRS §

152 eesmärgiga.

10. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et asjaolu, et XXX kinnistu

esmakinnistamine toimus enne 1.04.1999, välistab käesoleval juhul AÕSRS § 152 lg 1

esimese lause kohaldamise, tuleb avaldaja arvates jätta see säte viidatud piirangu osas

kohaldamata, kuna see oleks vastuolus põhiseadusega. Avaldaja ebavõrdne kohtlemine ilma

asjakohase ja mõistliku põhjuseta rikub avaldaja põhiseaduse §-st 12 tulenevat

võrdsuspõhiõigust.

3 (20)

2-17-8909

11. Haruraudteed on kogu aeg kasutatud XX kinnistu omanike poolt. B T OÜ on

haruraudteed kasutanud aastatel 2006-2008. Ka pärast seda on XXX omanikud raudteed

kasutanud. S K OÜ jätkas haruraudtee nr 201 kasutamist metalliveoks. Ajalooliselt on

haruraudtee nr 201 ja ladu alati olnud lahutamatult seotud ja mõeldud ühe kompleksina, mille

otstarve on olnud üle 40 aasta ja on ka praegu metalli ladustamine ning raudtee kaudu metalli

transportimise ja mahalaadimise võimaldamine.

12. Puudutatud isik I on talunud haruraudtee kasutamist. Puudutatud isik I ei ole kordagi

vaielnud haudteeharu kasutamisele vastu ega nõudnud raudtee kõrvaldamist.

13. Haruraudtee valdamist ja kasutamist XXX omanike poolt on tunnustanud avalik võim.

1998. a juunis teostati haruraudtee nr 201 uurimist ja mõõtmist. Samuti kontrollis haruraudtee

nr 201 27.08.2002. a Raudteeamet, kontrolli tulemusena väljastati haruraudteele nr 201

9.09.2002. a kasutusluba ja 19.09.2002. a – registreerimistunnistus XXX kinnistu omanikule.

Analoogne registreerimistunnistus väljastati hiljuti, 2.01.2017. a ka avaldajale. Haruraudtee nr

201 on kajastatud XXX kinnistut hõlmaval 01.03.2006. a kehtestatud detailplaneeringul nr

DP013080. Haruraudtee nr 201 on märgitud 21.10.2010 kehtestatud Lasnamäe elamualade

üldplaneeringus. Tallinna Linnaplaneerimise Amet on puudutatud isikule I kui XXX kinnistu

omanikule väljastatud 22.02.2017 ehitusloas lammutustöödeks juhtinud tähelepanu vajadusele

arvestada lammutamisel haruraudtee nr 201 kaitsevööndiga ja ehitusgabariidi nõuetega ning

küsida ehitustöödeks avaldaja kui raudtee valdaja nõusolekut. Haruraudtee nr 201 on selgelt

tunnustatud ka äsja, 3.03.2017 kehtestatud Lasnamäe tööstusalade üldplaneeringus.

14. Haruraudtee on vajalik avaldaja kinnistu teenindamiseks ja majandustegevuseks. Avaldaja

tegevusala on metalli müük ja vedu, millega avaldaja on tegelenud juba 20 aastat ja avaldajaga

seotud ühingud üle 25 aasta. Avaldaja omandas XXX kinnistu eesmärgiga ladustada laohoones

suurtes kogustes metallilehti. Metallilehti tuuakse lattu Ü jaamast raudteevagunitega ja

ladustatakse vastavalt klassifikatsioonile. Laohoone funktsiooniks on müügiladu ja laadimine,

st avaldaja kliendid ostavad metallilehti ning viivad neid laost veoautodega (äravedu võib

korraldada nii avaldaja kui ka klient ise). Analoogse tegevusega on laohoones eelnevalt aastaid

tegelenud ka B T OÜ ja S K OÜ.

15. XXX kinnistul asuvale haruraudtee osale on võimalik paigaldada 3 täisvagunit.

Laohoonesse mahub tervikuna üks vagun. Kui vaguni laadimisplats on 12 068 mm, on vaguni

pikkus tegelikkuses 13 920 mm. Laohoone sisemine laius on 21,7 meetrit. Kokku saab

laohoonet seega teenindada 4 vagunist koosnevate veeremitega. 21,7 m on laohoone laius

seinast seinani. Vaguni mahalaadimise töötsoon on ligi 3 meetri võrra väiksem, kuna lao seintel

asuvad väljaulatuvad sambad ja kraanataalad. Kraana töötsooniks on vahemaa kraanataalade

vahel. Kui aga vagun paikneb väljaspool kraana töötsooni, siis ei ole metalli mahalaadimine

võimalik.

16. Metalli toomine lattu on võimalik vaid haruraudtee nr 201 kaudu. Sellist veeremit saab

laohoones maha laadida vaid eeldusel, et veeremi muud vagunid liiguvad laohoonest ettepoole.

See omakorda eeldab, et avaldaja saab kasutada ka seda osa haruraudteest nr 201, mis paikneb

laohoonest väljapool, st XXX kinnistul. Sellele haruraudtee osale, mille pikkus on 51 meetrit,

mahub kaks või kolm vagunit. Ilma selle haruraudtee nr 201 osata ei ole avaldaja

majandustegevus XXX kinnistul mõistlikult võimalik, igal juhul põhjustaks see ülemääraseid

kulutusi AÕS § 158 lg 1 tähenduses.

17. Avaldajale kuuluvatel kinnistutel puudub XXX kinnistul asuva laohoonega võrdväärne

ladu. Ladu, mida läbib vaidlusalune haruraudtee, on avaldaja kasutuses olevatest laohoonetest

kõige kõrgem ning on ainus ladu, mida läbib raudtee ja kus asetsevad raudteelt

4 (20)

2-17-8909

mahalaadimiseks vajalikud telfrid. See tähendab, et majanduslikult efektiivselt saab avaldaja

metalli maha laadida vaid XXX lattu.

18. Metalliveoks ja selle ladustamiseks XXX kinnistul on avaldaja juba teinud vajalikud

ettevalmistused ja olulised investeeringud. Kokku moodustab avaldaja tehtud investeeringute

maht juba praegu üle 500 000 euro.

19. Samaväärse raudteelt mahalaadimisvõimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks väga

suuri investeeringuid. Sisuliselt peaks avaldaja sel juhul ehitama lao ja raudtee ühenduse välja

nullist peale. Kui metalli mahalaadimine Peterburi tee XXX laohoones koosneb vaid ühest

etapist (metalli mahalaadimine vagunilt telfritega), siis metalli mahalaadimine XXX kinnistul

koosneb kolmest etapist (metalli mahalaadimine vagunilt kraanadega välisplatsile, metalli

laadimine platsilt veoautosse ja mahalaadimine veoautost lattu). Vaguni mahalaadimine XXX

kinnistul on 3 korda aeganõudvam ja üle 2 korra kulukam. Metalli mahalaadimist XXX

kinnistul takistab asjaolu, et kinnistul asuvad kraanad ei saa tugevama tuule korral töötada, mis

takistab mahalaadimist ligi 30-40 päeval aastas. Samuti on nii mahalaadimine kraanadelt kui ka

transportimine veoautodega avaldaja kinnistute piires võimalik vaid õhtuti ja nädalavahetusel,

kuna tööajal on kinnistute pindala hõivatud metalli müügi jaoks. See omakorda tingib vajaduse

maksta täiendavat tasu ületunnitöö eest. Avaldaja taotletav servituut lubaks kasutada 3

täiendavat vagunit, mida saavad asendada vaid 9 veoautot. 9 veoauto teenindamine tekitab

avaldaja majandustegevusele olulisi logistilisi probleeme ja ka ummikuid väljasõidult Peterburi

teelt. Ummikud takistavad ka majandustegevust naaberkinnistutel, mistõttu on seal tegutsevad

ettevõtjad varem esitanud sellekohaseid kaebusi nii avaldajale kui ka politseile. See tähendab,

et vagunitega veetava metalli ümbersuunamine on osaliselt võimatu ja kahjustab lisaks avaldaja

huvidele ka avalikke huve.

20. Vajadus laadida metalli vagunitest maha kolmes etapis tuleneb sellest, et väljas paiknevad

metallilehed lähevad sademetest rooste, halveneb nende metalli kvaliteet ja välised omadused,

mistõttu on seda raske müüa. Seetõttu tuleb metallilehed kas laadida maha kinnistesse

ladudesse või viia kohe kliendile. Vaid üksikjuhtudel osutub võimalikuks laadida metall

kraanadega otse veoautodele, et viia see ostjatele. Seda sellepärast, et vagunis on üldjuhul ühte

tüüpi metallilehed ja suurtes pakendites. Avaldaja kliendid vajavad aga eri sorti lehti ja võtavad

seda lahtistest pakenditest, mis asuvad erinevates ladudes. Pakendite avamine juba

välisterritooriumil ei ole aga võimalik, kuna seejärel nõuab avatud patakate transportimine

ladudesse veelgi rohkem ressursse.

21. Vaidlusaluse haruraudtee kasutamine vagunite paigutamiseks tooks kaasa järgmised

eelised: kaovad kulud vagunite manööverdamisele Ü jaamas, kuna langeb ära vajadus mõelda

läbi vagunite järjestust selle tõttu, et vagunites sisalduvad erinevad metallilehed; kaovad või

oluliselt vähenevad kulud vagunite jõudeaja eest, mida tuleb tasuda siis, kui vagun viibib Ü

jaamas üle 12 tunni; tekib võimalus XXX asuva laohoone kasutamiseks n-ö täisvõimsusega,

milleks ladu ongi mõeldud ja mida on tehtud ka ajalooliselt; avaldajal tekib võimalus

suurendada oma tegevuse mahtu, mis mh annab riigile suuremat maksutulu.

22. Puudutatud isik I lähtub väärast eeldusest, mille järgi piiraks haruraudtee kasutamine

kinnistu kasutamist kogu 30-meetrise kaitsevööndi ulatuses. Kaitsevöönd ei tähenda kinnistu

kasutamise keeldu, vaid selle eesmärk on EhS § 73 lg 2 järgi ohutuse ja nähtavuse tagamine.

23. Detailplaneeringus ei ole märgitud, et haruraudtee nr 201 kuuluks likvideerimisele (kuigi

planeeringu joonistel on eraldi kajastatud likvideeritavad objektid). Seega nägi ka Tallinna linn

planeeringus ette tingimuse, et haruraudtee nr 201 peab säilima. Puudutatud isikul I ei ole

õiguspärast

ootust

detailplaneeringus

ettenähtud

õiguste

realiseerimiseks

kuna

5 (20)

2-17-8909

detailplaneering kehtestati 11 aastat tagasi ja puudutatud isik I ei ole siiani taotlenud

haruraudtee lammutamist. Detailplaneeringuga on küll määratud perspektiivse hoonestuse

asukohad, kuid planeeringust ei tulene puudutatud isikule I vahetut õigust selliseid hooneid ka

püstitada.

24. Detailplaneeringus kavandatud hoone haruraudteega ei ristu. Puudutatud isiku I väited selle

kohta, justkui takistaks haruraudtee planeeringu realiseerimist, otsitud ja ebaõiged. Seda enam,

et avaldaja nõuab servituuti, mis laseks paigutada naaberkinnistule vaid 3 vagunit, misjärel

jääks haruraudteel veel ligi 10 meetrit vaba ruumi (haruraudtee pikkus XXX kinnistul on 51

meetrit ning ühe vaguni pikkus on 13,92 meetrit).

25. Avaldajal kui XXX omanikul lasub õigustatud ootus, et detailplaneering ei takista

haruraudtee kasutamist. Detailplaneeringu menetlemisel arvestati, et haruraudtee vähendatakse

selliselt, et see ei ulatu perspektiivse hoone alale. Pärast detailplaneeringu kehtestamist on

haruraudteed üle 10 aasta kasutatud ning ka tõkkepuu üleviimisel lähtuti kohast, kus

haruraudtee ei takistaks kavandatud hoone ehitamist.

26. Servituuditasu suuruse peab kindlaks määrama kohus, arvestades eeskätt mitte XXX

kinnistu väärtuse vähenemist, vaid kinnistu ainukasutamise õiguse ehk kasutuseelise kaotust,

samuti avaldaja huve ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid. Avaldaja palub võtta servituuditasu

määramisel arvesse, et haruraudtee nr 201 kasutusõigusest jäi ta ilma üksnes puudutatud isikust

I tulenevatel asjaoludel. Avaldaja arvates on käesoleval juhul kohane arvutada servituuditasu

haruraudteega nr 201 seonduva maatükiosa maamaksu suuruse alusel. XXX kinnistu pindala on

36 839 m2 ning kogu kinnistu maamaksustamishind moodustab 10 000 * 19,17 + 26 839 * 9,59

= 191 700 + 257 386,01 = 449 086,01. Maamaks sellest on 449 086,01 * 2,5% = 11 227,15

eurot aastas. Haruraudtee nr 201 kasutamiseks vajaliku maa-ala leidmisel tuleb lähtuda raudtee

enda ja selle puhvertsooni laiusest. Raudtee rööpmelaiuseks on 1520 mm, st 1,52 m.

Haruraudtee kasutamiseks on vajalik ligi 2-meetriline puhvertsoon. Seega on servituudiala

kogulaius 5,52 m. Servituudiala pikkus XXX kinnistul on 51 m. Servituudiala pindalaks on

seega 5,52 * 51 = 281,52 m2. Ülaltoodu alusel peab servituuditasu suurus haruraudtee ala eest

11 227,15 * 281,52 / 36 839 = 85,80 eurot aastas. Ebaõige on servituudiala arvutamisel lähtuda

haruraudtee kaitsevööndist.

27. Avaldaja ei nõustu puudutatud isiku I taotlusega, et avaldaja maksaks servituuditasu iga

aasta kohta täies ulatuses ette. Avaldaja on valmis maksma servituuditasu ette, kuid on

seisukohal, et tasakaalustatud lahendus oleks maksmine ette ühe kuu või kvartali eest.

28. Puudutatud isikud ei ole toonud esile, millised konkreetsed negatiivsed mõjud XXX

kinnistule kaasnevad haruraudtee kasutamisega.

29. Avaldaja leiab, et analoogia korras saab kohaldada AÕS § 156 lõikest 1 tulenevat vajaliku

juurdepääsu puudumise kriteeriumi. Avaldajal vajaliku juurdepääsu puudumine XXX

kinnisasjale seisneb selles, et sellel kinnistul asuvat põhilist hoonet – laohoonet – ei saa

avaldaja ilma haruraudteeta vajalikul viisil ehk majanduslikult otstarbekalt ja kooskõlas

laohoone ajaloolise eesmärgiga kasutada. Juurdepääsuservituudi puhul on oluline ka see, et

taotletav juurdepääs on juba valmis kujul olemas ja selle väljaehitamiseks ei pea kumbki naaber

kulutusi kandma.

Puudutatud isiku I seisukohad

30. Puudutatud isik I palub jätta avaldus servituudi seadmiseks kinnistule XXX

(registriosa nr XXX) rahuldamata. Alternatiivselt avalduse rahuldamise korral määrata

RGR Metall OÜ poolt talumiskohustuse seadmise eest tasumisele kuuluva perioodilise

hüvitise suuruseks 57 230,52 eurot aastas. Alternatiivselt avalduse rahuldamise korral määrata

kindlaks kohtulahendi täitmise kord selliselt, et Mõigu Ehituskoondis AS-il

(registrikood

6 (20)

2-17-8909

10162169) tekib kohustus taluda RGR Metall OÜ poolt kinnisasjal XXX (XXX) paikneva

raudteeharu nr 201 kasutamist üksnes juhul, kui RGR Metall OÜ on tasunud talumistasu

jooksva kalendriaasta eest ette hiljemalt jooksva kalendriaasta esimese kuu viimaseks päevaks.

Talumistasu mittetähtaegse maksmise korral puudub AS-il Mõigu Ehituskoondis kohustus

taluda RGR Metall OÜ poolt kinnistul XXX (registriosa nr XXX) paikneva raudteeharu nr 201

kasutamist.

31. Puudutatud isik I ja B T OÜ sõlmisid 05.01.1996. a lihtkirjaliku ostu-müügi eellepingu

külmlao (koos seadmetega) ja raudteeharu müügi kohta. Kuivõrd viidatud tehingu tegemise ajal

kehtinud seaduse alusel (AÕSRS § 13 lg 6) oli võimalik ehitist või selle osa võõrandada üksnes

notariaalselt tõestatud lepinguga, oli eellepingu näol tegemist n-ö kavatsuste protokolliga, mille

alusel ühegi ehitise ega rajatise omandiõiguse käsutamist ei toimunud. Avaldaja ja B T OÜ

sõlmisid notariaalse ostu-müügilepingu 28.03.1996. Antud lepingu alusel läks üle üksnes

laohoone omandiõigus.

32. Avaldaja on esitanud oma seisukohas ebaõiged väited, nagu oleks raudteeharu olnud

pidevalt aktiivses kasutuses. Nagu avaldaja enda dokumentidest nähtub, oli raudteeharu viimati

kasutusel umbkaudu 10 aastat tagasi. Eelnevast tulenevalt ei ole ka raudteeharu antud ajahetkel

tegelikkuses kasutuskõlblik. Raudteeharu osa (ca 50 m), mis paikneb enne tõkkepukki, oli

samuti avalduse esitamise seisuga kasutuskõlbmatu.

33. Avaldajal puudub AÕS § 158 lg-st 1 ja lg-st 2 tulenev tehnorajatise talumise- ja servituudi

seadmise nõue, kuivõrd raudteeharu kuulub puudutatud isikule I. Servituudi seadmise nõuet ei

saa esitada tehnorajatise omaniku vastu.

34. Raudteeharu ei ole tehnorajatis AÕS § 158 lg 1 ja lg 2 tähenduses. Selleks, et rajatist lugeda

tehnorajatiseks, peab rajatise eesmärgiks olema teise kinnistu ühendamine üldise tehnovõrguga

või mingi konkreetse hüve juhtimine läbi teeniva kinnisasja. Raudtee on eraldiseisev füüsiline

takistus kinnisasja kasutamisel, mille eesmärgiks ei ole mingi hüve juhtimine kinnistuni ega

valitseva kinnistu ühendamine võrku. Sisuliselt soovib avaldaja kasutada puudutatud isiku

kinnistut rongi vagunite parkimiseks ajal, kui tema tehases toimub mahalaadimine rongi teistelt

vagunitelt. Nii öelda rongi vaguni parkimiskoht ei ole tehnorajatis vaidlusaluse sätte

tähenduses. Laohoone kasutamiseks ei ole vaidlusaluse raudteeharu olemasolu vältimatult

vajalik, isegi juhul, kui see muudaks laohoone kasutamise majanduslikult otstarbekamaks või

lihtsamaks. Laohoonesse on võimalik kaupa (metalli jms) viia ka muu transpordiga ehk näiteks

autotranspordiga. Vaidlusaluse sätte eesmärgiks ei ole tagada rongiühendus igale kinnistule.

Avaldaja teenindab vaidlusalust laohoonet väikese veduri moodi seadeldisega, mis transpordib

vaguneid ükshaaval laohoonesse ja sealt välja.

35. Avaldajal on võimalik vaidlusalust laohoonet teenindada ka raudteeharu nr 202 kaudu, mis

asub avaldaja tööstuspargi keskel. Avaldaja tööstuskompleksi keskel paikneb raudteeharu nr

202, avaldaja tööstuskompleksi keskel paiknevalt raudteeharult nr 202 oli võimalik laadida

maha vähemalt viite vagunit korraga ning raudteeharu nr 202 lõpust kuni vaidlusaluse

laohooneni on ca 100 m.

36. Erinevalt avaldaja poolt väidetust mahutab avaldajale kuuluv laohoone tegelikkuses

korraga 2 vagunit. Puudutatud isiku valduses oleva loahoone joonise kohaselt on laohoone

sisemiseks ulatuseks ca 25m. Poolvaguni pikkuseks on 12m.

37. On oluline, et laohoone on ka raudteed pidi rongiga ligipääsetav puudutatud isiku kinnistut

kasutamata. Nagu avaldaja ise on korduvalt selgitanud, on kaebaja sooviks kasutada

puudutatud isiku kinnistut põhimõtteliselt rongi vagunite parkimisplatsina, ehk paigutada sinna

2 vagunit seniks, kuni viimast vagunit tühjaks laetakse. Laohoonet on võimalik aga ilma

puudutatud isiku kinnistut kasutamata teenindada pidevalt rongiga, millel on

üks vagun.

7 (20)

2-17-8909

Laohoonet on korduvalt teenindatud ka ühe vaguniga. Seega on avaldaja kinnistu ka

raudteetranspordiga, ilma puudutatud isiku kinnistut kasutamata, püsivalt ligipääsetav. Seega ei

ole raudteeharu avaldaja kinnistu eesmärgipäraseks kasutamiseks vajalik, vaid raudteeharu

kasutamise kaudu soovib avaldaja lihtsalt tagada oma kinnistu majanduslikult võimalikult

soodsat kasutamist.

38. Servituudi seadmise korral kahjustatakse ja piiratakse oluliselt puudutatud isiku

omandiõigust selliselt, et puudutatud isikul I ei ole võimalik oma kinnistut olulises osas

kasutada, põhjusel, et avaldaja kasutab puudutatud isiku kinnistut oma majandustegevuseks

(parkimisplatsina). Vaadates raudtee paiknemist (koos EhS § 73 lg-s 1 sätestatud

piiranguvööndiga 30 m), siis tähendaks servituudi seadmine seda, et puudutatud isikul oleks

sisuliselt võimatu kasutada ca 18% talle kuuluvast kinnistust XX. Lisaks langeb oluliselt

kinnistu muu osa kasutuse paindlikus ja operatiivsus, suureneb müra, väheneb turvalisus jms,

mis veel omakorda vähendab kinnistu väärtust.

39. Pooled ei vaidle, et avaldaja saaks oma majandustegevuses teenida suuremat kasumit ja

oma tööstusmahte suurendada, kui avaldaja saaks puudutatud isiku kinnisasja oma

majandustegevuses sisuliselt tasuta kasutada. Ka puudutatud isik I saaks oma

majandustegevust laiendada (väljarenditavate pindade hulka suurendada) ja oma tulusid

suurendada, kui puudutatud isik saaks avaldajale kuuluva laohoone tasuta enda kasutusse.

40. 01.03.2006 kehtestatud detailplaneering DP01080 näeb puudutatud isikule I ette õiguse

ehitada raudteeharuga kattuvale osale kuni ühe korruselise hoone. Detailplaneeringu

kehtestamise järgselt hakkas puudutatud isik I detailplaneeringut ka järjest realiseerima. 2007.

aastal investeeris puudutatud isik kinnistu XXX ehitusse (üks osa detailplaneeringust) 3 631

896,77 eurot, rajades tootmis- ja büroohoone. 2015. aastal investeeris puudutatud isik

detailplaneeringu realiseerimisse rohkem kui 1 395 636,90 eurot jne. Võib öelda, et puudutatud

isik on realiseerinud detailplaneeringu sisuliselt kõikides muudes positsioonides, välja arvatud

“tagumine” XXX kinnisasja osa, mille üle pooled käesoleval juhul vaidlevad.

41. Puudutatud isikul I ei ole võimalik detailplaneeringu kohaselt talle kuuluvat ehitusõigust

realiseerida. Raudteeharu kulgeb selgelt puudutatud isiku I poolt kavandatud hoonestusalas

ning kavandatav tööstushoone ja raudteeharu ei saa koos eksisteerida. Selleks, et tööstus- ja

laohoone saaks tegelikkuses opereerida, vajab tootmis- ja tööstushoone väga mitmeid ligi- ja

sissepääse. Eelnevat ei ole võimalik aga korraldada üle kõnealuse raudteeharu. Raudteeharu nr

201 allesjäämise korral oleks ligipääs kavandatud tööstushoonele ühelt küljelt täielikult

välistatud.

42. Puudutatud isik I kaalub tänasel päeval detailplaneeringuga määratud hoonestusala

täpsustamist, st ehitusmahu muutmist ja/või hoone asukoha täpsustamist (EhS § 27 lg 1 jj)

projekteerimistingimustega. Alternatiivselt kaalub puudutatud isik uue detailplaneeringu

algatamist, mille eesmärgiks oleks kavandatud hoone ehitusaluse pinna suurendamine.

Eelnev kahjustaks oluliselt puudutatud isiku I õigustatud huvisid ja majandustegevust.

43. Avaldaja ainukeseks sisuliseks eesmärgiks on oma majandustegevust kõige mugavamal,

odavamal ja lihtsamal viisil laiendada, kasutades selleks ilma täiendavate investeeringute

tegemiseta puudutatud isiku kinnisasja. Avaldaja omandas aadressil XXX asuva

laohoone 15.09.2016, st vähem kui kaks aastat tagasi ning avaldaja ei ole kõnealust

raudteeharu varasemalt oma majandustegevuses kasutanud – ehk avaldaja huviks ja sooviks

on oma majandustegevust laiendada. Teiseks, kuivõrd avaldaja majandustegevus on ka

tänasel päeval edukas ning kauba transport, mahalaadimine jms on tänasel päeval hästi

korraldatud, on selgelt ebaõige ja otsitud argument, et raudteeharu nr 201

kasutamine on

8 (20)

2-17-8909

avaldaja majandustegevuse läbiviimiseks hädavajalik. Eesti õiguses puudub nõue, mis

võimaldaks ühel isikul kasutada teise isiku kinnisasja oma majandustegevuses üksnes põhjusel,

et see on sellele isikule majanduslikult tulusam.

44. Avaldaja poolt pakutud tõlgenduse kohaselt oleks võimalik kõikidel juriidilistel isikutel

nõuda servituuti oma majandustegevuse laiendamiseks naaberkinnisasjadele juhul, kui nende

enda kinnisasi jääb majandustegevuse tarbeks väikeseks ning naaberkinnisasja kasutamine

võimaldaks oma majandustegevust naaberkinnisasja arvelt odavalt laiendada.

45. Avaldajal on tegelikkuses võimalik saavutada mitme vaguni mahalaadimise võimekus ka

oma kinnistute (täpsemalt ka kinnistu XXX) piires, tehes selleks mõningaid ümberkorraldusi.

Näiteks on avaldajal võimalik ehitada raudteeharu nr 201 kõrvale, tema enda kinnisasjale

täiendav laohoone/mahalaadimise võimalus, mis võimaldaks avaldajal raudteeharu nr 201

teenindada ilma puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata. Lisaks oleks avaldajal võimalik teha

oma kinnisasjal XX ümberehitusi ja korraldusi selliselt, et avaldajal oleks võimalik ka tuulise

ilmaga mahalaadimist korraldada. Olukorras, kus avaldajal on võimalik mõningaste

investeeringute tegemisega lahendada antud küsimus ära oma kinnisasjade piires, on

ebaproportsionaalne kaaluda teiste isikute kinnisasjade koormamist.

46. Avaldaja poolt pakutud servituudi perioodilise tasu suurus on ebaproportsionaalselt

väikene. Raudteeharu alune maa (50 m pikkuses) koos piiranguvööndiga on kokku 4769,21

m2. Seega tuleb talumistasu arvestamisel lähtuda asjaolust, et raudteeharu talumise kohustuse

korral on puudutatud isikul takistatud kinnistu kasutamine 4769,21 m2 ulatuses. Mõistlik on

lähtuda ruutmeetri hinnast 1 euro ruutmeetri kohta kuus. Seega, võttes arvesse asjaolu, et

avaldaja soovib kasutada puudutatud isiku kinnistut 4769,21 m2 ulatuses (raudteeharu koos

piiranguvööndiga) ja ruutmeetri rendihinnaks on 1 euro, kujuneb ühe kuu talumistasu

suuruseks 4769,21 eurot, mis teeb aasta peale 57 230,52 eurot.

47. Juhul, kui avaldaja talumistasu kalendriaasta eest etteulatavalt ei tasu, puudub puudutatud

isikul ka talumiskohustus ning avaldajal puudub õigus raudteeharu nr 201 oma

majandustegevuses kasutada. Eelnev tagab poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu – olukorras,

kus avaldaja puudutatud isikule I talumistasu ei maksta, puudub avaldajal ka õigus raudteeharu

kasutada.

48. Juurdepääsu saamise nõue ei ole antud olukorras üleüldse kohaldatav ja alternatiivselt isegi

kui oleks, ei oleks võimaliku juurdepääsu saamise nõude eeldused antud juhul ka täidetud.

Juurdepääsu nõude esimeseks eelduseks on tingimus, et avaldajal puudub ligipääs oma

kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt. Antud juhul ei tohiks pooltel olla vaidlust asjaolu üle, et

laohoone aadressil XXX piirneb ühest küljest pikalt avalikult kasutatava teega ja laohoonele on

hea ligipääs autotranspordiga. Käesoleval juhul on avaldajal võimalik oma laohoonet

teenindada rongiga, millel on üks vagun ja on tõenäoline, et avaldaja on oma majandustegevuse

tänasel päeval selliselt korraldanud.

Puudutatud isiku II seisukohad

49. XXX kinnistu osas on kehtestatud Tallinna Linnavalitsuse 1. märtsi 2006 korraldusega nr

389-k XXX kinnistute ja lähiala detailplaneering (DP013080). Detailplaneeringu eesmärk oli

alale jäävate kinnistute liitmisel kahe krundi moodustamine ning metallitöötlemisega seotud

ettevõtetele vajalikele tootmishoonetele ehitusõiguse määramine.

50. Detailplaneeringus ei ole ettenähtud haruraudtee nr 201 säilitada. Detailplaneeringus

olevate perspektiivsete hoonete ala määramisel arvestati asjaoluga, et haruraudtee nr 201

likvideeritakse või vähendatakse selle pikkust selliselt, et ei ulatu perspektiivse hoone alale.

51. Kuivõrd haruraudtee nr 201 jääb XXX kinnistute

9 (20)

2-17-8909

ja lähiala detailplaneeringuga ette nähtud hoonestusalale ning amet on juba varasemalt kinnistu

omanikule öelnud, et hoonestada tuleb just ette nähtud hoonestusalale, ei saa amet olla ka nõus

reaalservituudi seadmisega selliselt, et piiratakse kinnistu omaniku õigust ehitada

hoonestusalale. Kehtiva detailplaneeringu olemasolul on planeeringualasse jääva kinnistu

omanikul teatud õigustatud ootus detailplaneeringu elluviimisele.

52. Tulenevalt eelnevast on puudutatud isik II seisukohal, et haruraudtee nr 201 kasutamiseks

reaalservituudi seadmine ja kinnistusraamatusse kandmine peaks toimuma selliselt, et oleks

võimalik XXX kinnistute ja lähiala

detailplaneeringu elluviimine tulevikus.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

53. Avaldaja esitas avalduse XXX kinnistul (registriosa nr XXX) asuva raudtee kasutamiseks

reaalservituudi seadmiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks. Alternatiivselt taotleb avaldaja

juurdepääsu määramist avalikult kasutatavale teele ning kinnistusraamatu kande tegemiseks

nõusoleku andmiseks kohustamist. Sellise avalduse lahendab kohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 järgi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt

vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta

sätestatud erisusi.

54. Vaidlust ei ole selles, et:

-

avaldajale kuulub XXX kinnisasi ja puudutatud isikule I kuulub XXX kinnisasi. Samuti

kuuluvad avaldajale XXX kinnisasjad, mis piirnevad XXX kinnisasjaga.

-

avaldaja omandas XXX kinnisasja 15.09.2016. a.

-

XXX kinnisasjal asub laohoone, millest läbi kulgeb haruraudtee nr 201 XXX

kinnisasjale.

-

Haruraudtee nr 201 asub XXX kinnisasjal asub 51 meetri ulatuses.

-

Haruraudtee nr 201 piirneb laost teisel pool XXX kinnisasjadega. Ühtlasi liitub

haruraudtee nr 201 pöörangul teise raudteeharuga nr 202, mis kulgeb XXX kinnistul.

Seejärel kulgeb haruraudtee Peterburi tee viadukti alt ja ühendub AS-ile E R kuuluva

raudteega Ü jaamas.

-

Haruraudtee nr 201 rajati enne 01.04.1999. a.

-

XXX kinnisasja esmakinnistamine toimus pärast 01.04.1999. a.

55. Kohus tuvastas 09.05.2018. a paikvaatlusega, et haruraudtee nr 201 paikneb laos sees

sissepääsust kuni vastas seinas oleva teise ukseni/ sissepääsuni. Sisuliselt on kaks ust

paralleelselt. Uksed on sama suured ja mõlemad on avatud st. käivad lahti. Vastasseinast

asuvast uksest alates kulgeb haruraudtee XXX territooriumile. Laohoones

(sissepääsul märgitud LADU 12) sees paiknevad nii paremal kui vasakul pool raudteed

erinevate suurustega metallilehed ja muud tooted. Laos on 2 telfrit lae alla paigutatuna. Kaupa

ladustatakse terve lao ulatuses põrandale. Samas laos on raudtee sissepääsust vasakul teine

sissepääs. Tegemist on LADU 11 sissepääsuga. Teisest uksest pääseb sisse sõidukitega, kaupa

ladustatakse kahel pool sissepääsu. XXX kinnistul paikneb raudtee laohoone

uksest kuni raudteetõkkeni. Vasakul pool raudteed asuval platsil toimub kauba ladustamine.

Platsi taga on tootmishooned. Paremal pool raudteed on tühi plats. Teisel pool tühja platsi

asub hoone. (III kd tl 123-133).

56. Käesolevas asjas on vajalik tuvastada, kas kohaldub asjaõigusseaduse

rakendamise

10 (20)

2-17-8909

seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1. AÕSRS § 152 lg 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma

olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui

esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma

tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu

talumiskohustus. Vaidlust ei ole, et raudteeharu ei ole rajatud avalikes huvides, mistõttu ei

kuulu kohaldamisele AÕS § 1581.

57. Kohus peab kõigepealt tuvastama, kas haruraudtee nr 201 puhul, puudutatud isiku I

kinnisasjal asuvas osas, on tegemist tehnorajatisega AÕSRS § 152 lg 1 mõttes. Mitte iga rajatis

ei ole tehnorajatis. Tehnorajatise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud

määratlusest. AÕS § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal

maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus-

või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või

elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on

teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende

ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab

ülemääraseid kulutusi. AÕS § 158 lg 2 järgi võib kinnisasja omanik sellisel juhul nõuda teise

kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga.

58. Tehnorajatise all tuleb seega üldmõistena silmas pidada eelkõige elektri- ja sideliine, gaasi-,

soojus- ja veetrasse ja muid sarnaseid liine, trasse ja juhtmeid (tehnovõrgud), samuti nende

teenindamiseks, remontimiseks ja käigushoidmiseks vajalikke abirajatisi nagu, alajaamad,

mahutid jms. (vt Riigikohtu 23.05.2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 8). Riigikohus on

leidnud, et „kuigi tehnorajatiste õigusliku regulatsiooni peamiseks eesmärgiks võib tõepoolest

pidada selliste tehnorajatiste hõlmamist, mis on ette nähtud teatud hüve viimiseks tarbijani (nt

elekter, gaas, soojus, vesi, side) või tarbijale teatud hüve kasutamise võimaldamiseks (nt

kanalisatsioon), ei tähenda see, et ka tootmisega seotud rajatis ei saaks olla tehnorajatis

asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses. Kolleegiumi arvates

ei välista seadus, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega

sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi. Rajatise

tehnorajatiseks lugemine eeldab tuvastamist, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja

kus see täpselt asub ning seejärel asjaoludele õigusliku hinnangu andmist.“ (vt Riigikohtu

15.05.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06, p 14). Antud juhul on tegemist raudteega, mis

asub teise isiku (puudutatud isiku I) kinnisasjal. Vaidlust ei ole selles, et avaldajal on vajalik

antud raudteelõiku kasutada selleks, et sinna paigutada kuni 3 vagunit seoses kauba

mahalaadimisega laohoones (pärast mahalaadimist lükatakse tühjad vagunid puudutatud isiku I

territooriumile). Riigikohtu 15.05.2006. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06 nähtub, et

ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et naftasaaduste mahalaadimissõlm võiks AÕSRS §

152 lg 1 tähenduses olla tehnorajatis. Ringkonnakohus leidis, et „rajatiste all silmas peetud nn

liine ja torustikke (kommunikatsioone), s.o rajatisi, mille abil ja kaudu saadakse (eemal

paiknevatest allikatest) eluks ja tegutsemiseks vajalikke vahendeid.“ Riigikohus leidis antud

asjas, et „kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja kinnisasjal asuvad hageja

märgitud mahutid ja teatud osa naftasaaduste edasijuhtimiseks ettenähtud torustikust ja

pumpadest, võib tegemist olla nt surveseadmestikuga surveseadme ohutuse seaduse § 4 lg 1

esimese lause tähenduses. Kolleegiumi arvates ei välista seadus, et tehnorajatiseks loetaks

lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel

põhimõtetel toimivaid rajatisi.“ Seega ei järeldu ka Riigikohtu seisukohast, et Riigikohus oleks

käsitlenud tehnorajatisena mahalaadimissõlme üldiselt kauba (antud juhul naftasaaduste) maha

laadimise eesmärgist tulenevalt. Riigikohus pidas antud lahendis võimalikuks käsitleda

tehnorajatisena

11 (20)

2-17-8909

torustikke ja pumpasid ning sarnastel eesmärkidel kasutatavaid muid rajatisi. Riigikohtu

eelviidatud seisukohtadest järeldub, et tootmisega seotud rajatis saab olla tehnorajatiseks

eelkõige siis kui see vastab AÕSRS § 152 lg-s 1 ja AÕS § 158 lg-s 1 toodud määratlusele. Seega

ei saa mitte igasugune tootmisega seotud rajatis olla tehnorajatiseks. Pelgalt mingi kauba

mahalaadimise rajatis ei saa kohtu hinnangul olla tehnorajatiseks. Selleks saavad olla liinid,

torustik ning nende toimimiseks vajalikud seadmed ja rajatised. Kohtu hinnangul ei vasta

raudtee üldiselt ega ka haruraudtee nr 201 selle spetsiifikat arvestades nendele tunnustele.

59. Kohtu hinnangul ei saa ka avaldaja viidatud eesmärgil rajatise (antud juhul haruraudtee)

kasutamisest järeldada, et tegemist oleks tehnorajatisega AÕSRS § 152 lg 1 ja AÕS § 158 lg 1

mõttes. Kohus nõustub puudutatud isikuga I, et tegemist peab olema ühendusvahendiga mingi

hüve juhtimiseks üle teise isiku kinnisasja. Kohtu hinnangul ei toimu antud raudteelõigul hüve

juhtimist, vaid antud raudteelõigu näol on tegemist avaldaja majandustegevust lihtsustava ja

avaldaja ettevõtte kasumlikkust suurendava vahendiga. Avaldaja on kinnitanud, et ilma selle

haruraudtee nr 201 osata ei ole avaldaja majandustegevus XXX kinnistul mõistlikult võimalik

ning igal juhul põhjustaks see ülemääraseid kulutusi. Avaldaja eesmärk selle haruraudtee

kasutamiseks on majanduslik efektiivsus. Kohus leiab, et mingi rajatise tehnorajatisena

määratlemisel ei oma tähtsust, kas rajatise tehnorajatisena mittekäsitlemine tooks kaasa

ülemääraseid kulutusi või mitte. Ülemääraste kulutuste olemasolu või nende puudumine on

oluline talumiskohustuse tuvastamisel.

60. Asjaolu, et avaldaja majandustegevus ei ole mõistlikult võimalik ilma haruraudtee osata, ei

tingi aga antud raudtee osa tehnorajatiseks määratlemist. Avaldaja ei ole väitnud, et ilma

haruraudtee osata poleks üldse avaldaja majandustegevus võimalik. Vaidlust ei ole, et

käesoleval ajal toimub avaldaja laohoones metalli mahalaadimine ühe vaguni kaupa ja ka

autotranspordiga. Kohtu hinnangul peab tehnorajatiseks AÕSRS § 152 lg 1 ja AÕS § 158 lg 1

mõttes lugemisel olema ühendusvahend vältimatult vajalik (ilma selleta ei oleks võimalik hüve

ühest kohast teise toimetada). Kohtule esitatud asjaolude kohaselt ei ole antud haruraudtee osa

vältimatu ühendusvahend avaldajal metalli transportimiseks.

61. Kohus leiab, et haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjale jääva osa tehnorajatiseks

lugemist ei saa tuletada ka avaldaja väitest, et ajalooliselt on haruraudtee nr 201 ja ladu alati

olnud lahutamatult seotud ja mõeldud ühe kompleksina, mille otstarve on olnud üle 40 aasta ja

on ka praegu metalli ladustamine ning raudtee kaudu metalli transportimise ja mahalaadimise

võimaldamine. Kohtu hinnangul ei võimalda AÕSRS § 152 lg 1 või AÕS § 158 lg 1 ning

sellekohane varasem kohtupraktika lugeda ladu tehnorajatiseks ning seega ka ladu koos

raudteega.

62. AÕSRS § 152 lg 1 või AÕS § 158 lg 1 kohaldamisel on vajalik tuvastada selle tegelik

kasutamise vajadus. Kuna kohus leiab, et antud juhul ei saa haruraudtee nr 201 puhul,

puudutatud isiku I kinnisasjal asuvas osas, olla tegemist tehnorajatisega, ei pea kohus

vajalikuks antud sätete kontekstis hinnata, kas haruraudtee selles osas oli tegelikult kasutatav

ning kas esines selle kasutamise vajadus.

63. Kohus ei pea vajalikuks eelpooltoodust tulenevalt asuda ka hindama, kas avaldaja nõude

aluseks peab esinema asjaolu, et ta on saanud raudteeharu omanikuks ning juhul kui on, siis kas

avaldaja on saanud raudteeharu omanikuks. Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, ei oma

avaldaja nõude puhul enam tähtsust, kas avaldaja on selle omanik või mitte.

64. Kohus ei rahulda seega avaldust osas, milles avaldaja palub seada XXX kinnistule

(registriosa nr XXX) XXX kinnistu (registriosa nr XXX) igakordse omaniku kasuks

haruraudtee nr 201 (üles mõõdistatud OÜ N L poolt 2016. a novembris koostatud

täitedokumentatsioonis oleval plaanil (töö nr 11.06-2016)) osas tähtajatu

12 (20)

2-17-8909

reaalservituut.

65. Järgnevalt peab kohus lahendama avalduse juurdepääsuservituudi määramiseks AÕS § 156

alusel. AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle

võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui

kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu

määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on

juurdepääsu taotleja

kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik

võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes

kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva

kitsendusega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-41-08, p 20; 3-2-1-48-10, p 22 ja Riigikohtu

määrus nr 3-2-1-170-12, p 9).

66. Avaldaja väitel saab majanduslikult efektiivselt avaldaja metalli maha laadida vaid XXX

lattu ning samaväärse raudteelt mahalaadimisvõimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks

väga suuri investeeringuid. Avaldaja väitel peaks sisuliselt avaldaja sel juhul ehitama lao ja

raudtee ühenduse välja nullist peale.

Kohus ei nõustu, et antud väited annaksid aluse avaldajale juurdepääsuõiguse andmiseks

haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale osale. Kohus nõustub avaldaja

väitega, et metalli mahalaadimine XXX kinnistul on kulukam ja aeganõudvam ning väljas

paiknevad metallilehed lähevad sademetest rooste, halveneb metalli kvaliteet ja välised

omadused, mistõttu on seda raskem müüa. Samas ei ole see kohtu hinnangul ainus alternatiiv

puudutatud isiku I kinnisasja kasutamisele.

67. Juurdepääsu nõude rahuldamise esimene eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu

puudumine hageja kinnisasjale. Isegi siis, kui hageja kinnistuga külgneb avalik tee, tuleb

juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma

kinnisasjalt (sh hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja

juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui

kinnisasja omanikku vähem koormav. (vt Riigikohtu 12.04.2004. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-45-04, p 14).

68. Kohus ei tuvasta käesolevas asjas avaldaja juurdepääsu puudumist laohoonele ei

autotranspordiga ega ka ükskõik kui suure arvu vagunitest koosneva raudteeveeremiga.

Vaidlust ei ole selles, et laohoone aadressil XXX piirneb ühest küljest avalikult kasutatava

teega ja laohoonele on ligipääs autotranspordiga olemas.

AÕS § 156 mõtte kohaselt saab kinnisasjale juurdepääsu nõuda ka selliselt, et taotletakse

juurdepääsu konkreetset liiki vahendiga. Sealhulgas on võimalik antud sätte kohaselt taotleda

kinnisasjale juurdepääsu näiteks konkreetse arvu vagunitest koosneva raudteeveeremiga.

Kohtu hinnangul on avaldajal võimalik oma laohoonet teenindada rongiga, paigutades ühe

vaguni laohoonesse sellelt kauba mahalaadimiseks, samal ajal kui teised vagunid paiknevad

laohoonest väljaspool (haruraudtee 201 osal kuni haruraudteega nr 202 liitumiskohani või

haruraudteel nr 202). Avaldaja seisukohtadest järeldab kohus, et avaldaja hinnangul oleks see

ebamõistlik. Avaldaja väitel on ühe vaguni kaupa kauba mahalaadimisel vaja mõelda läbi

vagunite järjestus Ü jaamas selle tõttu, et vagunites sisalduvad erinevad metallilehed ning tuleb

tasuda vagunite jõudeaja eest, kui vagun viibib Ü jaamas üle 12 tunni.

Kohus tuvastas paikvaatlusega, et „haruraudtee nr 201 kulgeb XXX kinnistu äärest. Liikudes

mööda haruraudteed 201, jõuame raudteede nr 201 ja 202 ristumispunkti. Haruraudtee nr

202 kulgeb ristumispunktist XXX

13 (20)

2-17-8909

territooriumile väravatest läbi. Haruraudtee nr 202 kulgeb väravatest alates otse. Antud hetkel

on sellel raudteelõigul näha seismas 3 vagunit. Raudteest paremale jääb laohoone, LADU nr

10. Vasakul asub laoplats. Lao sissepääsust edasi paikneb raudtee samuti paralleelselt

laohoonega.“ (III kd tl 123-133). Vaidlust ei ole selles, et haruraudtee nr 202 on avaldaja

kasutuses ning sellele mahub vähemalt 3 vagunit. Kohus leiab, et kui avaldajal on vajadus

transportida metallilehti XXX lattu rohkem kui ühe vaguniga korraga, on need vagunid, mis ei

mahu antud lattu, võimalik paigutada vagunite järjestamiseks ja hoidmiseks haruraudteele nr

202, mitte lasta neid seista Ü jaamas ja tekitada endale sellega tarbetuid kulusid. Ühtegi tõsiselt

võetavat põhjendust kohus avaldaja seisukohtadest ei leidnud, miks avaldaja selliselt toimida ei

saaks.

69. Avaldaja väitel saab kolme täiendavat vagunit asendada 9 veoautot. Avaldaja väitel

tekitab 9 veoauto teenindamine avaldaja majandustegevusele olulisi logistilisi probleeme ja ka

ummikuid väljasõidult Peterburi teelt. Kohtu hinnangul võimaldab avaldaja infrastruktuur ja

kinnistud vagunite paigutamist, mistõttu on asjakohatu avaldaja viide sellele, et vaguneid

tuleb asendada autotranspordiga ja need tekitavad ummikuid. Autotranspordi kasutamise tõttu

ummikute tekkimist tänavatel ei saa avaldaja puudutatud isiku I süüks arvata.

70. Riigikohus on märkinud, et AÕS § 156 lg 2 kohaselt, kui kinnisasja osalise võõrandamise

tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab

selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust

pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lg-s 1 nimetatud tingimustel. Selle sätte eesmärgiks

on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata

omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud.

(vt Riigikohtu 28.04.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10). Seega tuleb kohtul

käesolevas asjas hinnata, kas XXX laohoone kasutamisel on välja kujunenud tava,

mille kohaselt selle laohoone kasutajal oli õigus hoida vagunite mahalaadimise ajal osad

vagunid haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuval osal.

Avaldaja väitel on haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjale jäävat osa kogu aeg

kasutatud XXX kinnistu omanike poolt. AS E C esitas andmed vagunite kohta, mis on Ü jaamas

antud ette XXX kinnistul asuvale haruraudteele nr 201 ajavahemikul alates 01.01.2009 kuni

31.12.2016. Andmete kohaselt oli 2009. aastal teenindatud vaidlusalust haruraudteed ühel

korral kahe vaguniga (kuupäev 13.07.2009, vaguni nr 6299453 ja nr 60970852). Järgmisena

teenindati vaidlusalust haruraudteed kahe vaguniga 2011. aastal, samuti ühe korra. Nimelt

kuupäeval 24.10.2011 edastati laohoonesse korraga kaks vagunit (nr 56560865 ja nr

53596904). Järgmisena teenindati vaidlusalust laohoonet kahe vaguniga 2015. aastal, täpsemalt

siis kolmel korral -kuupäeval 05.02.2015 (vagunite numbrid 61506515 ja 65406209),

kuupäeval 26.03.2015 (vagunite numbrid 62812268 ja 66031907) ja kuupäeval 21.09.2015

(vagunite numbrid 65430175 ja 60831807). (IV kd tl 7-11 ja V kd tl 26-28). Avaldaja esitas

kohtule R AS arved, mis tõendavad avaldaja väitel seda, et tegelikkuses tellis XXX tollane

omanik 2015.a märtsis 3 ja maikuus 4 vaguni etteandmise. Kohtu hinnangul saab avaldaja poolt

esitatud R AS arvetest järeldada, et S K OÜ on tellinud raudteeinfrastruktuuri kasutamise

2015.a märtsis (kogus 3) (I kd tl 131) ja 2015.a maikuus (kogus 4) (I kd tl 133), kuid nendest

arvetest ei saa järeldada, et tellitud kogused oleksid ette antud ühel ja samal päeval ning

üheaegselt.

Avaldaja esitas kohtule tabelid kauba vastuvõtmise kohta perioodil 01.01.2013 kuni

27.12.2017. (IV kd tl 20-38). Avaldaja väitel on tabel esitatud selleks, et näidata AS E C

andmete ebaõigsust. Avaldaja seadusliku esindaja ütluste kohaselt „programmis ei ole

aadresse. 2013. aastal 55 a kinnistu ei saa olla arvestatud.“ (V kd tl 84-85). Kohtu hinnangul

14 (20)

2-17-8909

ei saa antud tabelitest teha järeldust selle kohta, et AS E C andmed oleksid ebaõiged. Tabelitest

ei nähtu, millisesse lattu kaup transporditi ning mitmest vagunist veerem koosnes ning et just

rohkem kui ühest vagunist koosnev veerem oleks toimetatud XXX laohoonesse.

Tunnistaja A C ütluste kohaselt töötas ta XXX laohoones, kui seal asus S K OÜ ja S E G.

Ajavahemikus sügis 2013, kuni sügis 2016. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli üle ühe vaguni 2-3

korda kuus. See oli tunnistaja sõnul tavapärane ning 2013 – 2014 oli see sagedamini, hiljem

harvem. „2015 sügisel tuli vaguneid vähemalt 2 korda ja 3-4 vagunit korraga. 2016 kevadel oli

vist vaid 2 vagunit. Pärast 2016. a kevadet enam vaguneid ei tulnud. Kui saabus 4 vagunit, siis

tehti väravad lahti ja 3 vagunit lükati siseterritooriumile.“ (V kd tl 81-82). Tunnistaja R A

ütluste kohaselt on ta juba 20 aastat rentinud XXX kinnisasjal garaaži ja remonditöökoda ning

ta sõidab igal päeval sellest raudteest üle vähemalt 10 korda päevas. Tunnistaja sõnul „2000

aastal olid vagunid seal. Umbes 10 aastat ei olnud ühtegi. Siis väikese perioodi jooksul oli jälle.

10 aastat tagasi ei olnud seal midagi. Paar aastat tagasi mõned korrad olen seal vaguneid

näinud. Ma ei saa pidevalt neid ka näha võib-olla sõitsid need ka öösel. 1 kord nägin 2 või 3

vagunit.“ (V kd tl 83-84). Tunnistaja A C ütluste kohaselt esines seega aastatel 2013 kuni

2014 olukordi, kus ühes kuus tuli 2-3 korda kuus üle ühe vaguni, millest osad lükati puudutatud

isiku I kinnisasjal asuvale haruraudtee lõigule. Tunnistaja R A ei eita, et vaguneid poleks

puudutatud isiku I territooriumil olnud, sealhulgas ühel korral nägi ta korraga 3-4 vagunit.

Kohtu hinnangul ei lükka tunnistaja R A ütlused tunnistaja A C ütlusi ümber. R A

ei pruukinud kõiki mahalaadimisi oma silmaga näha. Kohus peab usutavaks tunnistaja A C

ütlusi selle kohta, et 2-3 vagunit lükati puudutatud isiku I kinnisasjale perioodil 2013-2014

ligikaudu 2-3 korda kuus. Seega saab tunnistajate ütlustest kokkuvõttes teha järelduse, et

2013-2014 esines olukordi, kus puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale haruraudtee lõigule

lükati vaguneid. Tunnistajate ütlused aga ei muuda ebausaldusväärseks AS E C poolt esitatud

andmeid. Kohtule esitatud AS E I, AS E C ja B T OÜ vahel 26.04.2012.a sõlmitud lepingu nr

65 p 8.9.2. kohaselt kohustus AS E C andma jaama saabunud vagunid ette ülekandeteedele.

Antud lepingu p 9.1. kohaselt kohustusid kliendid maksma AS-ile E C vagunite

etteandmise-äratoomise, manöövritöö, vagunite kasutamise ja teiste teenuste eest. (I kd tl

124-127). Sama sisuga leping oli sõlmitud 27.01.2015. a AS E r, AS E C ja AS R vahel. (II kd tl

65-68). Seega pidi AS E C kohtu hinnangul pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise osas.

Kohtul puudub alus kahelda nende arvestuste õigsuses. Kohtu hinnangul ei ole seega

põhjendatud avaldaja järeldus selle kohta, et AS E C andmed ei ole õiged. Küll aga ei ole

välistatud, et haruraudteele nr 201 võidi lükata ka teisi, haruraudteele nr 202 suunatud

vaguneid. Tunnistaja A C ütlustest ei saa teha järeldust selle kohta, et kõik puudutatud

isiku I kinnisasjale lükatud vagunid oleksid olnud seotud AS E C poolt etteantud vagunitega.

71. Kohus ei nõustu puudutatud isiku I väitega, et XXX laohoonesse mahuks 2 vagunit korraga.

Vaguni pikkus on 13 920 mm mõõdetuna automaathaakeseadme telgedest. (V kd tl 68-73).

Laohoone sisemine laius on avaldaja väitel 21,7 meetrit. Puudutatud isik I väitel aga 25 meetrit.

Kohus ei saa puudutatud isiku I esitatud jooniselt teha järeldust selle kohta, et laohoone

sisemine mõõt oleks 25 meetrit. (V kd tl 29). Antud joonisele on käsitsi juurde kirjutatud

„välimine mõõt ca 25 meetrit“. Jooniselt ei ole võimalik aru saada, milline on laohoone

sisemine mõõt. Avaldaja poolt esitatud haruraudtee nr 201 mõõdistustest nähtub, et laohoone

välimine mõõt on 24,6 meetrit. (I kd tl 55). Seega isegi hoone välimist mõõtu arvesse võttes ei

saa järeldada, et hoone sisse mahuks 2 vagunit (mõõtmetega kokku 27,84 meetrit). Kohtu

hinnangul ei saa AS E I, AS E C ja B T OÜ vahel

15 (20)

2-17-8909

26.04.2012. a sõlmitud lepingust nr 65 järeldada, et XXX laohoone mahutaks rohkem kui ühe

vaguni. Lepingu punktis 8.3.1. on märgitud, et tee valdaja valduses on laadimistee nr 201

kasuliku pikkusega 399 m mahutavusega 28 tingvagunit ja laadimiskohaga 5+2 vagunit. (I kd tl

124-127). Millises laadimiskohas peaksid vagunid paiknema ja milliseid vaguneid on silmas

peetud, seda lepingust ei nähtu. Tunnistaja A C ütluste kohaselt mahtus laohoonesse üks

vagun. (V kd tl 81-82). Samuti kinnitab vande all avaldaja seaduslik esindaja A M, et XXX lattu

mahub üks vagun. (V kd tl 84-85). Avaldaja poolt 12.12.2018. a esitatud fotolt nähtub, et

laohoones on üks vagun lükatud praktiliselt vastu vastasseinas asuvat ust ning vagunist teisel

pool asub väike vedur, mis on otsaga vastu teist ust. Vedur on aga oma mõõtmetelt ca pool

vagunist. (V kd tl 74). Seega ei ole ka visuaalselt võimalik järeldada, et laohoonesse mahuks

korraga 2 vagunit. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks avaldaja seisukohta, et XXX

laohoonesse mahub üks vagun. Lisaks on põhjendatud avaldaja käsitlus, et vaguni tühjaks

laadimisel tuleb arvestada laohoone laes olevate telfrite töötsooni, mis ei võrdu hoone sisemise

laiusega, vaid on sellest väiksem.

72. Seega on kohtule esitatud tõenditest võimalik teha järelduse selle kohta, et perioodil

01.01.2009 – 31.12.2012 on kasutatud puudutatud isiku I kinnistul paiknevat raudteeharu nr

201 osa kahel korral ühe vaguni hoidmiseks, perioodil 01.01.2013 – 31.12.2014 igakuiselt 2-3

korral kuni kolme vaguni hoidmiseks, perioodil 01.01.2015 – 31.12.2015 kahel korral 3-4

vaguni hoidmiseks ning perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016 ühel korral kahe vaguni

hoidmiseks. Kohtu hinnangul ei saa sellisest sagedusest järeldada poolte vahelise tava

väljakujunemist. Tegemist ei ole pideva, aasta-aastasse kestva haruraudtee osa kasutamisega.

Isegi kui lähtuda sellest, et avaldaja poolt esitatud tabelid kauba vastuvõtmise kohta perioodil

01.01.2013 kuni 27.12.2017 tähendasid kauba ainult XXX laohoonesse toomist, siis ka sealt

nähtub, et enamikel juhtudel toodi kaupa korraga ühe vaguniga. (IV kd tl 20-38).

73. Antud sagedusest saab kohtu hinnangul järeldada, et varasemate XXX laohoone omanike ja

kasutajate poolt oli laohoone kasutamine rohkem kui ühest vagunist koosneva veeremiga

pigem erandlik. AS E C poolt esitatud andmetest nähtuvalt on valdav enamus kordi kaupa

transporditud ühe vaguni kaupa. Avaldaja omandas XXX kinnisasja 15.09.2016. a. Avaldaja ei

ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt oleks laohoone kasutamine teistsugune (suurema

arvu vagunitega) võrreldes varasemate omanike ja kasutajatega.

74. Seega ei esine antud juhul avaldajal ka hädavajadust antud raudteelõigu kasutamiseks.

Sellise sagedusega nagu toodi kaupa varasemalt, on avaldajal võimalik kauba mahalaadimine

lahendada kauba ühe vaguni kaupa laohoonesse toomisega. Avaldaja väited avaldaja

majandusliku efektiivsuse suurest langusest antud olukorras ei ole põhjendatud.

75. Samuti ei saa antud raudteelõigu kasutamise tava järeldada sellest, et puudutatud isik I

sõlmis 05.01.1996. a eellepingu laohoone ja raudteeharu müümiseks B T OÜ-le (I kd tl

20-21). Samuti sellest, et 31.03.1996. a aktiga anti raudteeharu (kokku 629 jm) üle B T OÜ-le.

Hindamata, kas avaldaja sai antud lepinguga või järgnevalt sõlmitud müügilepinguga

raudteeharu omanikuks, leiab kohus, et tavana saab tuvastada mingi teelõigu kasutamist

sõltuvalt selle reaalsest kasutamisest.

76. Puudutatud isiku I kinnisasja kasutamiseks peaksid antud juhul esinema erakorralised

asjaolud, milleks saaksid anutud juhul olla alternatiivsete lahenduste teostamise kulude

ülemäärasus võrreldes puudutatud isiku I huviga kinnisasja vastavat osa kasutada. Kohtu

hinnangul ei saa vagunite ükshaaval mahalaadimine põhjustada avaldajale ülemääraseid

kulutusi. Avaldaja ei ole esile toonud, millised kulutused kaasnevad vagunite seismisel ja nende

järjestamisel Ü jaamas ning et need oleksid ülemäärased kulud. Samuti ei ole

16 (20)

2-17-8909

avaldaja esile toonud, millised kulud kaasneksid vagunite järjestamisel avaldajale kuuluvatel

kinnisasjadel ja kas need oleksid ülemäärased.

77. Kohus ei pea antud juhul asjakohased avaldaja väiteid selle kohta, et avaldaja on teinud juba

XXX laohoone kasutamiseks suuri investeeringuid. Investeeringute tegemine ei välista kohtu

hinnangul võimalust kasutada XXX laohoonet ilma puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata.

78. Vaidlust ei ole selles, et 01.03.2006. a kehtestatud detailplaneering DP01080 näeb

puudutatud isikule I ette õiguse ehitada raudteeharuga kattuvale osale kuni ühe korruselise

hoone. Kohtu hinnangul tuleb sellega huvide kaalumisel arvestada. Kohus ei nõustu avaldaja

väitega, et puudutatud isikul I ei ole õiguspärast ootust detailplaneeringus ettenähtud õiguste

realiseerimiseks kuna detailplaneering kehtestati 11 aastat tagasi ja puudutatud isik I ei ole

siiani taotlenud haruraudtee lammutamist. Kohus leiab, et detailplaneeringu kehtestamise

järgselt ei ole määratud tähtaega, millal selles planeeritud ehitustegevus tuleb ellu viia.

Puudutatud isiku I väitel hakkas puudutatud isik I detailplaneeringu kehtestamise järgselt

detailplaneeringut ka järjest realiseerima, aastatel 2007 kuni 2015. Avaldaja ei ole sellele

puudutatud isiku I väitele vastuväiteid esitanud. Kohus peab põhjendatuks puudutatud isiku I

seisukohta, mille kohaselt ei pea detailplaneeringut realiseerima korraga, vaid seda saab teha

vastavalt majanduslikele võimalustele järk-järgult.

79. Kohus nõustub avaldaja väitega, et detailplaneeringuga on küll määratud perspektiivse

hoonestuse asukohad, kuid planeeringust ei tulene puudutatud isikule I vahetut õigust selliseid

hooneid ka püstitada. Ainuüksi detailplaneering ei anna õigust ehitamiseks. Detailplaneering on

kava, mis määrab edasise tegevuse alused. (vt Riigikohtu 22.03.2006. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-5-06, p 22). Seega on detailplaneering aluseks ehitustegevuse kavandamiseks. Kohtu

hinnangul saab detailplaneeringust järeldada isiku (antud juhul puudutatud isiku I) huvi selles

ettenähtud mahus kinnisasja arendada ja sellisena hooneid püstitada.

80. Avaldaja väitel ei takista detailplaneering haruraudtee kasutamist kuna detailplaneeringus

kavandatud hoone haruraudteega ei ristu. Kohtule esitatud XXX kinnistute ja lähiala

detailplaneeringu (DP013080) põhijooniselt nähtub, et osaliselt (ca 50% ulatuses) kattub

kavandatav hoone haruraudtee nr 201 lõiguga puudutatud isiku I kinnisasjal. (II kd tl 126).

Avaldaja väitel piisab kavandatava hoone all mittejäävast lõigust 3 vaguni hoidmiseks.

Ehitusseadustiku (EhS) § 73 lg 1 kohaselt hõlmab raudtee kaitsevöönd raudteealuse maa ning

ulatub rööpme teljest, mitmeteelistel raudteedel ja jaamades äärmise rööpme teljest 30 meetri

kaugusele. Kohtu hinnangul saab detailplaneeringu põhijooniselt järeldada, et detailplaneeringu

kohaselt kavandatav ehitis jääb vähemalt osaliselt haruraudtee kaitsevööndi sisse. EhS § 73 lg 3

p 5 kohaselt on raudtee kaitsevööndis ehitamiseks vajalik Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti luba. Lisaks on põhjendatud puudutatud isiku I seisukoht, et haruraudtee olemasolu

piiraks tema võimalusi kavandatava hoone kasutamisel. Seega seaks haruraudtee olemasolu

puudutatud isikule I igal juhul piiranguid tema kinnisasja kasutamisel. Olukorras, kus avaldajal

on võimalik oma majandustegevust teostada ilma puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata,

oleks puudutatud isiku I kinnisasja kasutamine õigustamatu.

81. Eeltoodust

tulenevalt

jätab

kohus

rahuldamata

avaldaja

alternatiivse

taotluse

juurdepääsuservituudi määramiseks.

82. Koos hagiavaldusega esitas avaldaja kohtule hagi tagamise avalduse. Harju Maakohtu

20.06.2017. a määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset, mille korras keelas

AKTSIASELTSIL MÕIGU EHITUSKOONDIS (registrikood 10162169) XXX kinnistul

(registriosa nr XXX) asuva haruraudtee nr 201 (üles mõõdistatud OÜ N L poolt 2016. a

novembris koostatud täitedokumentatsioonis oleval plaanil; töö nr 11.06-2016)

17 (20)

2-17-8909

osa lammutamist, kaitsevööndis ehitamist ja muid tegevusi, mis võivad kahjustada haruraudtee

nr 201 kasutamist ja selle seisundit ning juurdepääsu sellele. Samuti määras kohus kanda Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 21161001 esimesele vabale järjekohale eelmärge

Osaühing RGR Metall (registrikood 10520479) kasuks reaalservituudi seadmise nõude

tagamiseks (Osaühing RGR Metall nõue seada XXX kinnistule tähtajatu reaalservituut, mille

sisuks on haruraudtee nr 201 ööpäevaringne kasutamine igat liiki raudteeveeremitega ja

ööpäevaringne ligipääs raudteele.

TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse.

Antud juhul tuleb kohtumääruse jõustumisel esialgne õiguskaitse tühistada ja kustutada

registriossa kantud eelmärge.

Menetluskulud

83. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse,

väite või tõendi.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-08, p-s 18 märkinud, et mitme menetlusosalisega hagita

menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend

tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses

selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole. (vt Riigikohtu 02.06.2008

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18).

Kuna avaldus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud maakohtu menetluses jätta avaldaja

kanda.

84. TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või

teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse

esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata.

Puudutatud isik I esitas 21.07.2017. a Harju Maakohtu 06.07.2017. a kohtumäärusele

määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 05.09.2017. a määrusega rahuldas ja

06.07.2017. a kohtumääruse tühistas. Seega jäävad ka puudutatud isiku I 21.07.2017. a

määruskaebusega seotud kulud avaldaja kanda.

85. Puudutatud isiku I menetluskuludeks on lepinguliste esindajate tasud kokku summas 21

104,17 eurot.

86. Puudutatud isik II ei ole menetluskulusid kandnud.

87. Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul

piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada

menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla

üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja

mõistetaks (Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19). Riigikohus on

varem leidnud veel seda, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt

sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab

kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust

eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (Riigikohtu 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-58-13, p 14; vt ka 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, p 13; 9. mai

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 26; 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-42-10, p-d 18-20). Tehnovõrgu talumiskohustuse ja avalikult kasutatavale

18 (20)

2-17-8909

teele juurdepääsu asjades võib poolte vahel tekkida sisuline vaidlusmenetlus. Kui aga

konkreetses juurdepääsutee asjas poolte vahel sisulist vaidlust ei ole, tuleb vaidluse puudumist

menetluskulude suuruse ja põhjendatuse hindamisel arvesse võtta (vt Riigikohtu 19.oktoober

2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 12). Antud juhul on kohtu hinnangul tegemist sisulise

ja mahuka vaidlusega, mistõttu on professionaalse õigusabi kasutamine põhjendatud.

88. Kohus leiab, et osaliselt on puudutatud isiku I poolt 20.12.2018. a menetluskulude

nimekirjas märgitud menetlustoimingud põhjendamatud. Puudutatud isik I on märkinud kahel

korral 13.02.2018 kuupäevaga menetlustoiminguks kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil

osalemise, mõlemal juhul 4 tunni ulatuses. Samuti on puudutatud isik I märkinud 08.05.2018

kuupäevaga kahel korral vaatluseks valmistumise. Mõlemal juhul 2 tunni ja 30 minuti ulatuses.

Samuti on puudutatud isik I märkinud 09.05.2018 kuupäevaga kahel korral vaatlusel osalemise,

mõlemal juhul 2 tunni ja 45 minuti ulatuses. Samuti on puudutatud isik I märkinud kahel korral

20.12.2018 kuupäevaga kohtuistungil osalemise, mõlemal juhul 3 tunni ja 30 minuti ulatuses.

Kohus peab selliseid topelt menetlustoiminguid põhjendamatuks. Kohtu hinnangul ei ole ka

põhjendatud see, et puudutatud isik I osales nimetatud menetlustoimingutel kahe esindajaga.

See ei olnud vältimatult vajalik ning piisavalt edukalt oleks menetlustoimingutes

(kohtuistungitel ja paikvaatlusel) saanud osaleda üks esindaja. Puudutatud isik I ei ole esile

toonud ka mingeid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaks esindajat oli antud

menetlustoimingutes vältimatult vajalik.

89. Lisaks märgib kohus, et osaliselt on põhjendamatu puudutatud isiku I poolt

menetlustoimingutele kulutatud aeg. Kohtule jääb arusaamatuks, mille tõttu on puudutatud isik

I kulutanud 27.03.2018 – 29.03.2018, 03.04.2018 ja 04.04.2018 kohtule vaatluse ala

suurendamise taotluse koostamiseks kokku 16 tundi ja 15 minutit. Antud dokument sisaldab

taotluse põhjendavat osa 5-l leheküljel. Oma sisult oleks taotluse saanud koostada oluliselt

lühemalt ja selleks poleks pidanud kulutama sedavõrd palju aega. Kohtu hinnangul on

põhjendatud ajakulu selle taotluse osas 5 tundi.

Kohus ei samuti põhjendatuks puudutatud isiku I poolt 20.12.2018 kohtuistungiks

ettevalmistumise aega. Kokku on puudutatud isik I kulutanud selleks 10 tundi ja 45 minutit.

Kohtu hinnangul on selline ajakulu ülemäärane, arvestades seda, et kohtuistungil toimus ainult

kahe tunnistaja ja ühe avaldaja seadusliku esindaja ülekuulamine ning kohus kuulas ära

menetlusosaliste lõplikud seisukohad (mis olid sisuliselt juba varasemalt kohtule erinevates

menetlusdokumentides ka kirjalikult esitatud). Üks tunnistajatest oli puudutatud isiku I poolt

taotletud tunnistaja, mistõttu tema küsitlemisega seonduv pidi puudutatud isikule I olema juba

selge varasemast. Kohtuistung kestis 3 tundi ja 15 minutit. Kohtu hinnangul piisanuks antud

juhul kohtuistungi ettevalmistamiseks neljast tunnist.

Seega on puudutatud isiku I põhjendatud ajakuluks menetlustoimingute teostamisel kokku 130

tundi ja 5 minutit.

90. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja

raames eraldiseisvalt (Riigikohtu 11. veebruari 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-

14, p 14 teine lõik). Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud

seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja

vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud

ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise

esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Lisaks on leidnud Riigikohus, et tunnitasu vähendamise või selle keskmisest suurema

väljamõistmise eelduseks saab olla konkreetse asja keerukus. Riigikohtu senises praktikas on

mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1.

oktoobri

19 (20)

2-17-8909

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2.

oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), samuti 147 eurot 49 senti koos

käibemaksuga (14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13), 153 eurot ilma

käibemaksuta (11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14) ning 156 eurot

koos käibemaksuga (26. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15).

Puudutatud isiku I esindaja tunnitasuks on märgitud 131,20 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus

peab antud tunnitasu, arvestades Riigikohtu praktikat ning käesoleva asja keerukust ja

mahukust, põhjendatuks.

91. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei

saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi

arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3.

juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Puudutatud isik I on kinnitanud, et

on käibemaksukohustuslane, mistõttu ta saab käibemaksu tagasi.

92. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus puudutatud isiku I menetluskuludena kindlaks 17 066,9

eurot.

93. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Käesolevas asjas on puudutatud isik I vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude

täieliku tasumiseni tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule I hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vallo Kariler

kohtunik

20 (20)