2-18-120508/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantselei ja avaliku e-

toimiku kaudu 28. jaanuaril 2019

Tsiviilasja number

2-18-120508

Tsiviilasi

Rävala Õigusbüroo OÜ hagi A Oi vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Hagihind

3348,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Rävala Õigusbüroo OÜ (registrikood 14042462,

asukoht Rävala pst 8 10143 Tallinn) esindaja Alar

Liivamägi (e-post info@ravalaburoo.ee)

Kostja: A O (isikukood xxxx, elukoht teadmata)

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada Rävala Õigusbüroo OÜ hagi A Oi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.

2. Välja mõista A Oilt põhivõlgnevus 1767,06 eurot (üks

tuhat seitsesada kuuskümmend seitse eurot ja 6 senti),

intress 371,18 eurot (kolmsada seitsekümmend üks

eurot ja 18 senti), sissenõudmiskulude hüvitis 45

(nelikümmend viis) eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivis 63,54 eurot (kuuskümmend kolm eurot ja 54

senti),

kokku

2246,78

(kaks

tuhat

kakssada

nelikümmend kuus eurot ja 78 senti) Rävala

Õigusbüroo OÜ kasuks.

3. Välja mõista A Oilt Rävala Õigusbüroo OÜ kasuks

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 1767,06 eurot alates 17.11.2018 kuni

põhinõude kohase täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta 71% ulatuses A Oi kanda ja 29 %

ulatuses Rävala Õigusbüroo OÜ kanda.

2. Mõista A Oilt välja Rävala Õigusbüroo OÜ kasuks

menetluskulud 312,40 eurot (kolmsada kaksteist eurot

ja 40 senti).

3. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb A

Oil tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(312,40 eurot) Rävala Õigusbüroo OÜ-le viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele

ei

saa

esitada

apellatsioonkaebust,

väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel.

Hagiavalduse asjaolud

1. 19.08.2017 sõlmis kostja Xxxx AS-iga laenulepingu nr 20170818023, mille alusel sai kostja

laenu 2000 eurot 24-kuulise tähtajaga. Kostja on ära tasunud neli esimest maksegraafikus

sätestatud makset (sept.–dets. 2017) ning tasunud 10,40 eurot ettemaksena viienda makse

eest, mille laenuandja arvestas laenu põhiosa tagastuseks. Muus osas on viies makse ja kõik

järgnevad maksed tasumata. Xxxx AS ütles laenulepingu erakorraliselt üles 21.06.2018.

Võla tasumata jätmise tõttu loovutas laenuandja 10.07.2018 laenulepingust tuleneva nõude

hagejale.

2. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlg 1767,06 eurot, intress 371,18 eurot ja hagi

esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 361,44 eurot; põhivõlalt arvestatud viivis

45,5 % aastas alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni ja võla

sissenõudmisega seotud kulud 45 eurot.

3. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega kätte 12.12.2018 Ametlike Teadaannete

kaudu. Hagile vastamise tähtaeg oli 10.01.2019. Kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid

esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui

see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel

viisil. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 82 lg-

st 7 tuleneb, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel.

5. Lepingu sisust ja olemusest nähtuvalt on kostjaga sõlmitud 19.08.2017 laenuleping, mida

tõendavad leping nr 20170818023 ja laenulepingu üldtingimused. Laen tuli tagastada

maksegraafiku alusel 24 osamaksega hiljemalt 19.08.2019. Laenuleping öeldi üles

21.06.2018 laenumaksete tasumata jätmise tõttu. Laenulepingu järgi on aastane

intressimäär 45.5% ja krediidikulukuse määr 56.27%. Võrdluseks krediidi andmise ajal oli

Eesti Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse

määr 18,92%. Seega krediidi kulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

6. Riigikohtu kolleegium on lahendi 3-2-1-141-12 punktis 10 märkinud, et leppides kokku

intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu

kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab

laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise

kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest

tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega

viivitamise eest). Eeltoodust järeldub, et intressi saab nõuda kuni laenu tagastamise

kohustuse sissenõutavaks muutumiseni, s.o kuni 21.06.2018. Kuna kostja poolt perioodil

19.01.2017-21.06.2018 tasumata intressid moodustavad 371,18 eurot, siis tuleb see talt

hageja kasuks välja mõista.

7. Hageja nõuab hagiavalduses võla sissenõudmiskulude hüvitist summas 45 eurot. VÕS §

1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot.

Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on

saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt

pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Sissenõudmiskulude nõude suurus on kooskõlas seadusega ja tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

8. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Tulenevalt laenulepingust on pooled leppinud kokku 0,13% päevas

iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, seega aastas 45.5%.

9. Kohtu hinnangul on viivise määra puhul tegemist VÕS § 35 järgse tüüptingimusega. Kostja

on sõlminud lepingu tarbijana. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu

olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest

tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu

sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline

tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt

nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras

viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse

korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa

„ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKL

tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11)

10. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses

sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine

lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8%

aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas

seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas.

11. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul

kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse

viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti

ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise

nõudmist

võimaldav

tüüptingimus

muutuks

mõistlikuks

tüüptingimuseks,

kui

tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära

ligikaudu kuus korda. Maakohus on seisukohal, et selgelt ülemäärane ja tarbijat

ebamõistlikult kahjustav viivisemäär on tühine. Samuti leiab kohus, et viivisemäär

laenulepingu mittetäitmise puhul ei pea olema tingimata sama suur kui intress laenuraha

kasutamise eest ning, et ka kokkulepitud intressimäärast väiksem viivisemäär täidab viivise

eesmärki ega kahjusta laenuandja õiguspärast huvi lepingu kohase täitmise vastu.

12. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping

muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu

osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse

seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal

võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005

otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt

1767,06 eurot on kokku 63,54 eurot:

Võlaperiood

% aastas Võla summa

Viivitatud päevade

arv

viivise summa

20.01.2018 - 21.06.2018

50,60

1,7

20.02.2018 – 21.06.2018

63,32

1,69

20.03.2018 – 21.06.2018

65,72

1,35

20.04.2018 – 21.06.2018

68,21

0,94

20.05.2018 - 21.06.2018

70,79

0,51

20.06.2018 – 21.06.2018

73,47

0,03

22.06.2018 – 16.11.2018

1767,06

57,32

13. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1767,06 eurot, intressid 371,18 eurot,

sissenõudmiskulude hüvitist 45 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised seisuga

16.11.2018 summas 63,54 eurot, kokku 2246,78 eurot ning alates 17.11.2018 viivis

seadusjärgses määras põhinõudelt (1767,06 eurot) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

14. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus

rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Seega tuleb poolte menetluskulud jätta kostja kanda 71% ja hageja kanda 29% ulatuses.

15. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 360 eurot, kokku 660 eurot.

Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud esindaja poolt hagimaterjalide

tutvumiseks, hagiavalduse koostamiseks ja esitamiseks on põhjendatud mahus 2 tundi.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot/h (käibemaksuta), mida kohus antud

juhul mõistlikuks ei pea. Kohus loeb lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks

käesolevas asjas 70 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja taotleb menetluskulude

hüvitamist ilma käibemaksuta. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja

põhjendatud õigusabikuludeks 140 eurot (2 x 70 eurot). Kokku on kohtu hinnangul hageja

põhjendatud menetluskulu 440 eurot (300+140). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja

kasuks menetluskuludena välja mõista 312,40 eurot (s.o 440-st eurost 71%).

16. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas

avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4.

/allkirjastatud digitaalselt/

Piret Rõuk

kohtunik