2-18-18956/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-18956

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX

suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 17. detsembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. detsembri 2018 määrus tühistada osas, millega kohus pikendas

esialgset õiguskaitset 40 päevani ning lubas kohaldada XX suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi kuni 23. jaanuarini 2019 või mõne nimetatud tähtpäevale

eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu

psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohtu määrus jätta muutmata esialgse

õiguskaitse rakendamise osas kuni nelja ööpäevani.

2. Lugeda maakohtu määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

1) Rakendada esialgset õiguskaitset ja lubada kohaldada XX suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 17. detsembrini 2018.

2) Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lugeda lõpetatuks 17. detsembril 2018 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus

on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega.

3) Kohaldada XX suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut

psühhiaatrilist

haiglaravi,

sealhulgas

vajadusel

tahtevastast

ravimite

manustamist.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

5. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

2 (6)

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, kliinik) esitas

16. detsembril 2018 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks (taotlus),

millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja tema

paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni ning ühtlasi

palus seda aega pikendada 40 päevani ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Puudutatud isik toodi 14. detsembril 2018 kliiniku vastuvõttu suunatuna polikliinikust,

kuna oli tarvitanud alkoholi suuremas koguses pikema aja vältel. Saabudes vastuvõttu isik

värises, oli teadvusel ja napisõnaline, vastas aeglaselt, olekult ärevil, tema mõttekäik oli üldiselt

sihipärane. Märkega „alkoholvõõrutus deliiriumi tõttu krampidega“ hospitaliseeriti ta tahtest

olenematult uuringutele ja ravile 14. detsembril 2018 kell 12.02.

3. Psühhiaatrite VL ja KI arvamusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse

kulgemise kohta järgmine.

Puudutatud isik pöördus alates 31. maist 2018 alkoholiprobleemide tõttu dr K vastuvõtule.

Viimati käis ta dr O vastuvõttudel alkoholvõõrutuse tõttu juunist – oktoobrini 2018. Viimastel

päevadel enne 14. detsembril 2018 polikliinikusse tulekut olid tal süvenenud paanikahood,

ärevus, masendus ja depressioon. Varasemalt ravitud ärevusega depressiooni ja on

ebaregulaarselt tarbinud fluoksetiini.

Puudutatud isiku seisund on halvenenud – tal tekkisid tõsised psühhootilised sümptomid, keha

värisemine süvenes, kujunes segasusseisund ja meelepetted. Ravile allub seisund väga raskelt,

ta vajab ohjeldamist ja korduvat infusioonravi koos vajaliku medikamentoosse raviga.

Puudutatud isiku psüühiline seisund on raskelt häiritud, kogu tema käitumine lähtub

alkoholdeliiriumist tingitud psühhoosist, ta on ettearvamatu, kõrvalseisjaile mõistetamatu ja

ebaadekvaatne. Ravita jäädes ja väljapool haiglat on ta ohtlik nii endale kui teistele. Seisundist

lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

4. Raviarst avaldas ärakuulamisel maakohtule, et jääb esitatud arvamuse juurde. Puudutatud

isiku ema avaldas raviarstile, et puudutatud isikut on 2015. aastal ravitud ärevushäire tõttu.

Viimasel ajal haigus süvenes, ta läks naisest lahku, tarvitab alkoholi ja tööl ei suuda käia. Paar

päeva tagasi ütles emale, et tahab ennast ära uputada, käis mere ääres. Tuli aga ise tagasi, oli

määrdunud ja haises. Tal on ka kaks alaealist last, kuid nende eest ei suuda hoolitseda.

3 (6)

5. Maakohtul puudutatud isikuga 17. detsembril 2018 kontakti saada ei õnnestunud.

6. Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse

asutusse esialgse õiguskaitse korras.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus rahuldas 17. detsembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse,

kohaldas esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 40 päevani lubades kokkuvõtvalt kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 23. jaanuarini 2019 või

mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi määras maakohus, et puudutatud

isiku suhtes tuleb kohaldada psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

7.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi

kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse

rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla

psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku

eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.

7.2. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada nii

enda, kui ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut. Arstide arvamuse kohaselt on puudutatud

isiku psüühiline seisund raskelt häiritud. Kogu tema käitumine lähtub alkoholideliiriumist

tingitud psühhoosist. Ta on ettearvamatu, kõrvalseisjaile mõistetamatu, ebaadekvaatne. Ravita

jäädes ja väljaspool haiglat on ta potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka ümbrisevatele. Oma

seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Seetõttu tuleb puudutatud isiku suhtes kohaldada esialgset õiguskaitset ja paigutada ta neljaks

päevaks kinnisesse asutusse.

7.3. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat arusaama

ravivajadusest. Seisundist tingituna ei ole ta võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise

või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Seetõttu tuleb puudutatud isiku

suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist

haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

7.4. Puudutatud isikuga maakohtul kontakti saada ei õnnestunud. Siiski leidis kohus, et isik ei

mõista ravivajadust ja tema pikemaajaline haiglas viibimine on vajalik, kuna haiguskriitika

puudub. Ta on avaldanud suitsiidmõtteid, mistõttu on ohtlik eelkõige iseendale, kuid ka teistele,

kuivõrd peab aegajalt hoolitsema oma 2- ja 5-aastase lapse ees. Eeltoodust tulenevalt tuleb

pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest

olenematu ravi alustamisest.

7.5. Ühtlasi märkis maakohus, et ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning

kohalikku omavalitsust, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku

psüühikahäire on toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise

eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest.

4 (6)

MÄÄRUSKAEBUS

8. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada, kuna pole ühtegi seaduslikku alust tema tahtevastaseks ravimiseks ja

vabaduse võtmiseks.

Puudutatud isik ei nõustu põhimõtteliselt tema suhtes kohaldatud menetlusega. Ta ei mäleta

ärakuulamist ja leiab, et sellises seisundis ei tohi ei kohus ega arstid mingeid toiminguid tema

suhtes teha. Kui isik on koomas, siis tuleb oodata, millal ta teadvusele tuleb ja annab oma

nõusoleku. Puudutatud isik tuli ise haiglasse ja teda ei pea tahtevastaselt ravima. Pealegi viidi

ta vahepeal 2. osakonda, kus on kergem režiim, kuid seal tekkis pahandus. Nüüd on ta

3. osakonnas, mis on täielik vangla ja elamiskõlbmatu. Tänavatel on palju teisi joodikuid, keda

ei peeta haiglas kinni. Kahtlane on ka see, et kohtumäärus allkirjastati digitaalselt, mitte käsitsi.

See annab alust arvata, et mingit kohut polnudki.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

Avaldaja vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 7. jaanuaril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega maakohus pikendas puudutatud

isiku suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaega ja lubas kohaldada puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 23. jaanuarini 2019 või mõne nimetatud

tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu

psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Vaidlustatud määrus jääb muutmata esialgse

õiguskaitse rakendamise osas kuni neli ööpäeva. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1

ja TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks. TsMS § 534 lg 1 sätestab, et kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse

rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule või kolmandatele isikutele ja

2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata (tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist

või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Määruskaebusega ei ole vaidlustatud psüühikahäire esinemist, selle raskust ega ka asjaolu, et

psüühikahäire piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seega ei ole

määruskaebemenetluses enam vaidluse all, kas PsAS § 11 lg 1 p 1 eeldused on täidetud.

12. Põhjendatud ei ole kaebuse etteheide maakohtule, et määrus on allkirjastatud digitaalselt.

TsMS § 441 lg 1 ja § 463 lg 2 kohaselt vormistatakse kohtumäärus eesti keeles elektrooniliselt

ja varustatakse selle teinud kohtuniku digitaalallkirjaga. Ainult kohtust või kohtunikust

sõltumatul põhjusel võib kohtulahendi vormistada ja allkirjastada paberil (TsMS § 441 lg 2).

5 (6)

13. Põhjendatud on aga määruskaebuse väide, et ärakuulamine toimus puudutatud isikut

küsitlemata. See rikkumine toob kaasa vaidlustatud määruse osalise tühistamise.

Maakohus rikkus TsMS § 534 lg 5 teist lauset, kui pikendas esialgset õiguskaitset 40 päevani

ilma puudutatud isikut tegelikult ära kuulamata ja kaalumata, kas esinevad esialgse õiguskaitse

pikendamise alused. Viidatud lõike esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset

rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. See toiming ei eelda

isiku ärakuulamist. Sama lõike teise lause kohaselt saab alles pärast isiku enda ärakuulamist

asjaomast tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või

muu pädeva arsti arvates.

Esialgse õiguskaitse puhul TsMS§ 534 lg-te 3 ja 4 järgi on ärakuulamine reegel, millest võib

vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Toimikust ei nähtu, et puudutatud isik oleks ära kuulatud.

Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et puudutatud isikuga 17. detsembril 2018

ärakuulamisel kontakti saada ei õnnestunud. Samas kohus ei põhjendanud, miks ei ole isikut

ära kuulatud pärast esialgse õiguskaitse (algse kestusega neli päeva) rakendamist, nagu näeb

ette TsMS § 534 lg 4. Puudutatud isiku esindaja tasutaotlusest nähtub, et tal kulus veerand tundi

puudutatud isikuga kohtumisele, mis toimus samal päeval ca tund aega hiljem. Sellest järeldub,

et sel ajal oli võimalik isikuga suhelda, sest vastasel juhul puuduks korduval käigul isiku juurde

igasugune vajadus, aga seda ei ole maakohus 18. detsembri 2018 määruses esindajale ette

heitnud. Ilmselt oleks ka kohtunikul olnud võimalik puudutatud isikuga hiljem vestelda.

14. Lisaks ei nähtu vaidlustatud määrusest põhjendused, miks tuli esialgset õiguskaitset

pikendada olukorras, kus põhimenetluse taotlus oli esitamata.

TsMS § 534 lg-st 5 tervikuna tuleneb, et kohus saab esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse

paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning

edaspidi võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et

pikem tähtaeg on siiski vajalik (Riigikohtu 19. veebruari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-

13, p 46 teine lõik). Ringkonnakohus leiab, et isiku tegeliku ärakuulamise takistus on üks

võimalik põhjus mitte teha mõlemat otsustust korraga ja sama määrusega.

Ka käesoleval juhul asjakohane eelviidatud Riigikohtu määruse p 46 kolmandas lõigus

märgitud seisukoht, et kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva

(nii nagu on tõdenud psühhiaatrid puudutatud isiku osas), tuleks selleks õigustatud isikul esitada

koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse

õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks kehtiva õiguse järgi olema erandlik ja

põhjendatud nt juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha. Asja

materjalidest ei nähtu mõistlikku põhjust, miks sel viisil ei saanud toimida.

Ringkonnakohus möönab, et kehtiv õigus on mõneti ebaselge ega tarvitse piisavalt järgida neid

eesmärke, mida seadusandja normide kehtestamisel silmas pidas. Sellele juhtis Riigikohus

tähelepanu käesolevas punktis juba viidatud lahendis, aga TsMS § 534 sõnastust ei ole

muudetud. Ka praegu näeb see ette esialgse õiguskaitse regulatsiooni, mis TsMS § 477¹ sätete

kohaselt saab vähemalt üldjuhul kaasneda üksnes põhiavalduse lahendamisega.

15. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu määrus osas, millega maakohus pikendas puudutatud

isiku suhtes esialgset õiguskaitset, põhjendamatu ja tuleb tühistada. Ringkonnakohus ei saa teha

sama taotluse kohta uut määrust, sest esialgse õiguskaitse periood lõppes enne määruse

tegemist. Tulenevalt TsMS § 543 teisest lausest saab puudutatud isik paluda määruskaebuses

mh tuvastada, et tema ravile allutamine oli ebaseaduslik (vrd eespool viidatud Riigikohtu

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19), aga sellist taotlust määruskaebus ei sisalda.

6 (6)

16. Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus

maakohtu muudetud määruse tervikresolutsiooni. Kuna esialgne õiguskaitse oli põhjendatud

nelja päeva pikkusel perioodil, siis algas see 14. detsembriga ja lõppes 17. detsembriga 2018.

17. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Puudutatud isiku

esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega.

18. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm