2-18-12670/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-12670

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja täitekulude jaotamiseks täiteasjas

nr 022/2018/4856

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 3. jaanuari 2019 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Andrei Petrov

Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja CC

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda XX apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest pooltele käesoleva

määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda.

4. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS

1. XX (hageja, isa) esitas 25. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja, laps) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2018/4856 ja palus täitemenetluse

2 (4)

lõpetada ning jätta täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu kostja kanda, kuid

välja mõista need kostja seaduslikult esindajalt CC-lt (ema).

Hageja väitel:

 kostja esitas ema kaudu 24. juulil 2018 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi

täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks oli maakohtu 30. augusti 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-17-8924, mille alusel nõutakse hagejalt sisse elatise võlgnevus perioodi

1. november 2017 kuni 1. juuli 2018 eest summas 1 970 eurot, täitemenetluse

alustamise tasu 36 eurot ja kohtutäituri põhitasu 456 eurot – kokku 2 462 eurot;

 hageja rahuldas kostja nõude enne täitemenetluse alustamist. Hageja tasus panga kaudu

kostja kontole perioodi 1. november 2017 kuni 1. juuli 2018 eest elatisraha kokku

1 200 eurot ja 18. mail 2018 ühekordse summana elatise võlgnevuse 1 800 eurot;

 hageja proovis olukorda lahendada kohtuväliselt, pöördudes 2. augustil 2018

kohtutäituri poole kaebusega kohtutäituri otsuste peale, aga ema ei kinnitanud nõude

vabatahtlikku täitmist.

2. Maakohus

toimetas

hagiavalduse

kostja

emale

edasiandmise

kaudu

kätte

20. septembril 2018 (tl 65). Kostja hagile ei vastanud.

3. Maakohus rahuldas hagi 3. jaanuari 2019 tagaseljaotsusega (vaidlustatud otsus) sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõudes ja jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 444 lg-le 3 tegi maakohus otsuse

kirjeldava ja põhjendava osata, kuid selgitas otsuse resolutsioonis, millisel alusel ta menetlus-

kulud jaotab. Lisaks sisaldab otsuse resolutsioon selgitust, et kooskõlas täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 3 lg-ga 1 ja § 48 lg 1 p-ga 4 lõpetab täitemenetluse kohtutäitur ja tulenevalt

TMS § 221 lg 4 sätestatust otsustab kohtutäitur täitekulude jaotuse.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Hageja esitas 14. jaanuaril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega panna menetluskulud kostja kanda.

Ühtlasi palub hageja tema menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ja emalt välja mõista.

Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 162 lg 4 ja jättis selle sätte pooltega läbi arutamata ning

oma otsuse põhjendamata. Otsusest ei selgu, miks on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik

kulude panemine kostja kanda. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, sel juhul loetakse

hageja faktiväited kostja poolt omaksvõetuks. Kui ema oleks täiturile kinnitanud, et nõue on

täidetud, ei oleks hageja pidanud esitama kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Hagi esitamine tõi hagejale kaasa menetluskulud.

5. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kostja maakohtu otsust seni kätte saanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6

kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust

eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

7. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, st kaebuse alusel saaks ringkonnakohus üksnes

muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust hagejale soodsamaks.

8. Hageja leiab kokkuvõtvalt, et menetluskulud tuleks jätta kostja kanda ja mõista välja emalt,

sest ema ei esitanud täiturile kinnitust nõude varasema täitmise kohta. Kaebuse väited ei

võimalda ka nende õigsuse korral vaidlustatud osas maakohtu otsuse muutmist, samuti ei saa

kehtiva menetlusõiguse alusel mõista välja menetluskulude hüvitist isikult, kes ei ole

3 (4)

menetlusosaline. Nii nagu seadusest ei tulene võimalust jätta hageja elatisenõude

menetlemisega seotud kulud hageja esindajaks oleva ema kanda (Riigikohtu 16. juuni 2010

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 12), ei saa kulude hüvitist välja mõista teiselt isikult peale

selle, kelle kanda kulud jäeti kohtulahendi alusel (v.a õigusjärgluse korral). Seega ei ole hageja

soovitud eesmärki – saada menetluskulude hüvitist kostja emalt – võimalik kaebusega

saavutada.

9. TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (Riigikohtu

28. septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 13 esimene lõik).

10. Õige on hageja seisukoht, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude

olemasolu (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16). Viidatud

sätte alusel menetluskulude jaotamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid

seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (Riigikohtu

26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik). Ringkonnakohus

leiab, et käesoleval juhul tuleneb kaasuse asjaoludest TsMS § 162 lg 4 kohaldamise eeldus.

TsMS § 162 lg 4 kaudu soovis seadusandja tagada menetluskulude jaotamisel sotsiaalriigi

põhimõttest

tulenevat

nõrgema

poole

kaitset.

Sarnaselt

kaitseb

menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses nõrgemat poolt TsMS § 175 lg 1, mille kohaselt mõistab kohus

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (Riigikohtu 27. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

143-11, p 12 neljas lõik). Mõlema abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure

kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustuste tegemisel (ibid p 13

kuues lõik).

Kuigi praegusel juhul ei ole otseselt tegemist ülalpidamisasjaga TsMS § 103 lg 4 järgi, siis

poolte vaidluse põhjustanud ülalpidamisnõude tõttu saab ka täitemenetlusest tekkinud

kohtuvaidluses vähemalt üldjuhul järgida samu menetluspõhimõtteid. Kummalgi juhul ei

kohaldu küll TsMS § 164 lg 1, aga see ei välista TsMS § 162 lg 4 kohaldamist (Riigikohtu

28. septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14).

Riigikohtu senises praktikas on TsMS § 162 lg 4 kohaldamist peetud võimalikuks olukordades,

kus kohtlahendi tegemine on mõlema poole huvides (nt kaas- ja ühisomandi lõpetamise

vaidlused, 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik), aga ka

konkreetselt ülalpidamisasja olukorras, kus kostja oma käitumisega on andnud alust kohtusse

pöörduda (16. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 30 teine lõik), või muudes

asjades, kus poole varasem käitumine on mõjutanud kohtusse pöördumist ja/või hageja

majanduslikku seisundit (15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 13 esimene lõik).

Ülalpidamisnõude täitemenetlus on lapse kui ülalpidamisvaidluse nõrgema ja kaitset vajava

poole suhtes olemuselt selline, milles saab sarnaselt ülalpidamisasjaga eelduslikult lugeda

vaidluse põhjustatud vanemast, kes ei täitnud ülalpidamiskohustust kohaselt. Hagiavalduse

järgi maksis hageja elatist ebaregulaarselt ja eksitavate selgitustega, samuti kasutades selleks

kohtuotsusega ettenähtust erinevat makseviisi. Seega on hageja esile toodud asjaoludest

piisavalt selge, et elatise tasumine ei toimunud nii nagu täitedokumendiks olevas kohtuotsuses

ette nähtud. Kirjeldatud olukorras ei saa kostjale ega emale ette heita täitemenetluse algatamist.

See omakorda tingib, et täitemenetluse vaidlustamisega seonduvate kulude jätmine elatist

nõudva lapse kanda oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Selline kulude jaotus pärsiks

laste tegelikke võimalusi elatist saada.

4 (4)

11. Kulude jaotamisel saab TsMS § 162 lg 4 järgi arvestada mh seda, et hageja nõuded jäid

tagaseljaotsusega osaliselt rahuldamata (vrd Riigikohtu 19. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-12, p 71). Hageja taotles lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele veel ka

täitemenetluse lõpetamist, täitemenetluse kulude jaotamist ja emalt väljamõistmist. Maakohus

lahendas ja rahuldas ainult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude.

12. Kokkuvõtvalt jättis maakohus õigesti menetluskulud poolte endi kanda.

13. Põhjendatud on hageja arusaam, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamist tuleb põhjendada. Samas

puudub maakohtul selleks tagaseljaotsuse tegemisel võimalus. Kui hagi rahuldamise

põhjendused saab kohus hiljem vajadusel esitada kaja lahendamise määruses (vt nt Riigikohtu

17. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11 kolmas lõik), siis hageja

võimalikku apellatsioonkaebust kulude jaotusele maakohus ei menetle. Kirjeldatud puuduse

saab aga kõrvaldada ringkonnakohus esitades vastavad põhjendused käesolevas määruses.

14. Samuti on õige hageja käsitlus, et üldjuhul tuleb menetluskulude jaotamisel TsMS § 162

lg 4 kohaldamist pooltega arutada, kuid selleks ei paku tagaseljaotsuse tegemiseks ette nähtud

menetlus sisulist võimalust. Maakohtu lahendi üllatuslikkuse saab kõrvaldada seeläbi, et hageja

avaldas oma seisukohad apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohus vastas neile käesoleva

määrusega. Kostjat ei ole vaja samas küsimuses ära kuulata.

15. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast. Hageja ei avaldanud kohtule, et ta oleks kaebuse esitamisel

tasunud riigilõivu. Kui hageja seda siiski tegi, siis TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel võib ta taotleda

kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist käesoleva määruse jõustumisel. Kostjal ei tekkinud

kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

16. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm