2-18-17514/4 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. jaanuar 2019

Tsiviilasja number

2-18-17514

Tsiviilasi

J.M. avaldus enda pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. novembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.M. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: J.M. (isikukood: XXX); esindaja

vandeadvokaat Mihkel Gaver

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 27. novembri 2018 määrus ja

saata pankrotiavaldus tagasi samale maakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada J.M. määruskaebus osaliselt.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. J.M. (avaldaja) esitas 20. novembril 2018 avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks ja

kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.

Avalduse kohaselt saab avaldaja maksejõuetuse põhjuseks lugeda kergekäelist laenukohustuste

võtmist. Avaldajal on sissenõutavaks muutunud kohustusi kokku 159 969 euro 58 sendi

ulatuses, s.o võlgnevus AS Luminor Bank ees 94 049 eurot 1 sent, AS BIGBANK ees 12 782

eurot 32 senti, Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ees 2312 eurot 83 senti, JAP Majad

OÜ (registrist kustutatud) ees 46 785 eurot 44 senti, Telia Eesti AS ees 99 eurot 9 senti,

OÜ Hironymos ees 3940 eurot 89 senti.

Esimesed viis võlgnevust pärinevad ligi 10 aasta tagusest ajast, mil Viru Maakohtu 3. aprilli

2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-42597 kuulutati välja avaldaja pankrot ning 17. märtsi 2015

määrusega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemisega. Pankrotimenetluses jäid

rahuldamata käesoleva tsiviilasja avalduses nimetatud esimesed 5 nõuet. Seega kattuvad

avaldaja pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded märkimisväärses osas varem läbiviidud

pankrotimenetluses tunnustatud nõuetega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 3

kohaselt on pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat pankrotimenetluse

lõppemisest. Seega aeguvad kõnealused nõuded alles 2025. aastal ning on käesoleval ajal

endiselt sissenõutavad.

OÜ Hironymos nõue tuleneb pankrotimenetluse lõpetamise määrusest, millega jäeti

pankrotihalduri tasu 3940 eurot 89 senti võlgniku kanda.

Avaldaja palus kuulutada välja enda pankrot ja algatada kohustustest vabastamise menetlus.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Viru Maakohus keeldus 27. novembri 2018 määrusega avaldaja avalduse teistkordselt enda

pankroti väljakuulutamise nõudes menetlusse võtmisest.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg 1 p 3 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust

menetlusse võtmast, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused.

TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud

Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv

välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri

kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal

alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt kohus

võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei

ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Viru Maakohtu 3. aprilli 2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-42597 on välja kuulutatud

avaldaja pankrot. Kuna avalduses nimetatud esimesed 5 nõuet avaldaja vastu olid juba esitatud

varasemas pankrotimenetluses, siis need nõuded ei saa olla uuesti pankroti väljakuulutamise

aluseks. Avaldaja ei esitanud varasemas menetluses kohustustest vabastamise menetluse

algatamise taotlust. Viru Maakohtu 17. märtsi 2015 kohtumäärusega lõpetati võlgniku

pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. TsMS § 432 kohaselt kui

menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu

vaidluses samal alusel sama hagieseme üle.

Kuna kohus on avaldaja pankrotimenetluse 17. märtsil 2015 lõpetanud raugemisega, siis

avaldajal ei ole võimalik esitada kohtule uut pankrotiavaldust. Maakohus leidis, et võlgnik ei

muutunud maksejõuetuks avalduse viimases punktis märgitud kohustuse 3940 eurot 89 senti

tõttu. Seega oli avaldaja maksejõuetus tuvastatud juba tsiviilasja nr 2-07-42597 menetluses ning

seda ei saa uuesti tuvastada.

Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ning avaldusega

ei ole seega võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

27. novembri 2018 määrus ning teha uus määrus, millega kuulutada välja avaldaja pankrot.

Määruskaebuse kohaselt on pankrotiseaduse idee anda füüsilistele isikutele võimalus vabaneda

enda sissenõutavaks muutunud kohustustest ja seeläbi taastada enda võimalus toimida

normaalses majanduskeskkonnas (PankrS § 2). Selleks, et füüsilise isiku pankrotimenetlus

täidaks enda eesmärki, on vajalik läbi viia füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine

PankrS §-de 169–177 alusel. Aastatel 2009–2015 kestnud avaldaja pankrotimenetluses

kohustustest vabastamist läbi ei viidud, kuigi selleks ei olnud ühtegi seadusest tulenevat

takistust. Pankrotimenetlus ei täitnud avaldaja jaoks seadusest tulenevat eesmärki, kuivõrd kõik

avaldaja kohustused jäid alles. Uus pankrotimenetlus avaldaja suhtes on vajalik, et anda

avaldajale võimalus saavutada füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärk.

Tuleb hinnata, kas 17. märtsi 2015 määrus, millega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus

raugemisega, on menetluse lõpetamise määrus TsMS § 371 lg 1 p 4 tähenduses, mis on tehtud

vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis seetõttu välistab samas

asjas uue kohtusse pöördumise. Kuigi mõlemas asjas on võlgnikuks avaldaja, ei ole

määruskaebuse kohaselt tegemist samade poolte vahel peetud vaidlusega. 2007. aastal esitas

pankrotiavalduse võlausaldaja JAP Majad OÜ, kuid praegu oli avalduse esitajaks avaldaja.

Lisaks on antud tsiviilasjas esitatud avalduses taotletud võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamist. Tegemist on uue nõudega, mida võlgnik ei ole varem esitanud ja mille

esitamist ei saa piirata TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel. Lisaks ei ole avalduste õiguskaitse-eesmärk

ega taotletav tagajärg kattuvad. JAP Majad OÜ esitas pankrotiavalduse eesmärgiga saada enda

nõue võlgniku vastu rahuldatud (PankrS § 2 esimene lause), samas kui avaldaja ise on avalduse

esitanud eesmärgiga vabaneda enda kohustustest (PankrS § 2 teine lause).

Praeguses tsiviilasjas esitatud pankrotiavaldus ei ole esitatud täielikult samadel alustel, kui

2009. aastal. On tõsi, et pankrotiavalduses esitatud esimesed 5 nõuet olid olemas juba varasema

pankrotiavalduse esitamisel. Küll aga ei olnud toonase pankrotimenetluse toimumise ajal

avaldajal tekkinud võlgnevust OÜ Hironymos ees summas 3940 eurot 89 senti. Käesoleval ajal

on avaldaja võlgnevuste kogusumma 159 969 eurot 58 senti, mis erineb 2009. aastal

eksisteerinud võlgnevustest. Seega on võrreldes eelmise pankrotimenetlusega lisandunud uus

võlausaldaja, kes ei olnud võlausaldaja esimeses pankrotimenetluses.

Maakohus ei ole vaidlusaluses määruses võtnud seisukohta avaldaja kohustusest vabastamise

avalduse kohta. Kuivõrd eraldiseisva kohustustest vabastamise avalduse esitamine ilma

käimasoleva pankrotimenetluseta ei ole pankrotiseaduse kohaselt võimalik, tuleb kohtul

aktsepteerida selle esitamist koos pankrotiavaldusega isegi juhul, kui võlgniku pankrot on juba

varem tuvastatud.

Kuivõrd võlgniku maksejõuetust eeldatakse ning maakohus ei ole ka väitnud, et avaldaja ei ole

maksejõuetu, puudub igasugune selgitus, miks ei saa maksejõuetust uuesti tuvastada.

Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, kuivõrd määruse resolutsioonist ei selgu, millisele

õigusnormile tuginedes on taoline otsustus tehtud. Ka määruses endas on maakohus läbisegi

viidanud mitmele erinevale õigusnormile, selgitamata seejuures ühtselt ja arusaadavalt,

millisele normile tuginedes on avaldus jäetud läbi vaatamata.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2. TsMS § 371 lg 2 p-le 2 tuginemine

on

pankrotimenetluses

lubamatu.

Pankrotimenetluses

selgitatakse

välja

võlgniku

maksejõuetuse põhjused. Pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete

alusel. Seetõttu on ekslik keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS

§ 371 lg 2 p 2 alusel (Riigikohtu 27. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9;

Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-15-18140/8 p 29; Tartu Ringkonnakohtu

määrus tsiviilasjas nr 2-15-6743/6 p 5).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud Viru Maakohtu

27. novembri 2018 määrus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu tühistada ning pankrotiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks

tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada ning

avalduse menetlusse võtmist otsustada (TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2).

Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt.

5. Avaldaja heidab määruskaebuses maakohtule ette TsMS § 442 lg 5 rikkumist, kuivõrd

määruse resolutsioonist ega põhjendavast osast ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes on

taoline otsustus tehtud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Ringkonnakohus märgib, et seadus ei näe ette kohustust märkida määruse resolutsioonis

õigusnormi, millele kohus asja lahendamisel tugineb. TsMS § 442 lg 5 kohaselt, mis on TsMS §

477 lg 1 järgi kohaldatav ka hagita asjadele, lahendab otsuse resolutsiooniga kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu

otsuse tekstita. Maakohtu määruse resolutsioon, millega maakohus keeldus pankrotiavalduse

menetlusse võtmisest, on selgelt arusaadav ja täidetav muu otsuse tekstita.

Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas viidanud õigusnormidele,

millele maakohus tugines, ei ole põhjendatud. Maakohus on määruse p-s 6 viidanud

PankrS § 14 lg 1 p-le 3, TsMS § 371 lg 1 p-dele 2 ja 4 ning määruse p-s 7 TsMS §-le 432.

6. Vaidlustatud määruses keeldus maakohus avaldaja avalduse menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 1 p-de 4 ja 2 alusel.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et ainuüksi TsMS § 371 lg 1 p 2 ei ole piisav

alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Riigikohus on rõhutanud, et

pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel (Riigikohtu

27. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9).

7. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud

Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv

välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri

kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal

alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus on nimetatud normile

määruses tuginenud. TsMS § 371 lg 1 p 4 on kohaldatav ka hagita menetluses.

Vaidlust ei ole selles, et avaldaja suhtes on jõustunud 17. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 2-

07-42597, millega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti

väljakuulutamist.

Maakohus leidis, et kuna avaldaja suhtes on olemas jõustunud lõpplahend pankrotimenetluse

lõpetamise kohta, siis avaldaja ei saa esitada uut pankrotiavaldust ning kuivõrd avaldaja

maksejõuetus oli juba tuvastatud, ei saa seda uuesti tuvastada (maakohtu määruse p 7).

Maakohus

leidis,

et

avaldaja

ei

ole

muutunud

avalduses

võrreldes

varasema

pankrotimenetlusega uue kohustusena nimetatud 3940 euro 89 sendi nõude tõttu

maksejõuetuks.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega. PankrS § 8 lg 2 kohaselt võib

pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

PankrS § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu

võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras. PankrS § 9 lg 1 järgi võib

pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja. PankrS § 13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik

pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisab maksejõuetuse põhistamiseks

pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas

märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded,

samuti andmed võlgniku vara kohta. Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla.

Eeltoodust ei tulene, et füüsilised isikud, kelle varasemalt esitatud pankrotiavaldust on kohtud

menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnikuks ega uut pankrotiavaldust esitada. Samuti

ei ole seadusandja sätestanud, et võlanimekirjas on keelatud märkida varasemas

pankrotimenetluses tunnustatud või selles esitamata jäänud nõudeid. Seega pidigi avaldaja

maakohtule esitatud võlanimekirjas oma püsiva maksejõuetuse põhistamiseks märkima kõigi

nende võlausaldajate nõuded, mida ta rahuldada ei suuda. Asjaolu, et mõned nendest nõuetest

on kaitstud varasemas pankrotimenetluses, omab edaspidises pankrotimenetluses tähendust

vaid nõuete kaitsmisel, kuna PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue,

mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.

8. PankrS § 14 lg 1 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast,

kui: 1) võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu;

2) võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust; 3) esinevad muud

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused; 4) võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb

nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või võlgade ümberkujundamise kava.

Seega saab kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda üksnes nende

eelduste esinemisel. Ringkonnakohtu hinnangul puudus praegusel juhul alus pankrotiavalduse

menetlusse võtmisest keeldumiseks maakohtu viidatud alustel.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist olukorraga, kus oleks olemas jõustunud Eesti

kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel

sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.

Kuigi pankrotiavaldus sisaldab suures osas nõudeid, mis olid olemas avaldaja varasema

pankroti väljakuulutamise seisuga, ei ole kohtud siiski käesoleva asjas esitatud

pankrotiavaldusega samasugust avaldust varasemalt menetlenud. Tsiviilasjas nr 2-07-42597 ei

ole nõuet OÜ Hironymos ees 3940 eurot 89 senti tunnustatud, kuna nõue tuleneb

pankrotimenetluse lõpetamise määrusest, millega jäeti pankrotihalduri tasu 3940 eurot 89 senti

võlgniku kanda.

Seega järeldas maakohus ebaõigesti, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks

esineb TsMS § 371 lg 1 p-s 4 sätestatud alus.

9. Maakohus ei ole vaidlusaluses määruses avaldaja avaldust kohustustest vabastamise

menetluse algatamiseks käsitlenud.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ning saadab tsiviilasja maakohtule tagasi

pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel

võtta seisukoht ka avaldaja avalduse suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.

PankrS § 171 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamise PankrS § 158 lg-s 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel.

PankrS § 171 lg 2 p 3 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui kohus on viimase 10 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist otsustanud

võlgniku kohustustest vabastada või jätnud võlgniku avalduse kohustustest vabastamiseks

rahuldamata seetõttu, et võlgnik on pannud toime pankrotikuriteo. Praegusel juhul on nimetatud

sättes kirjeldatud eeldused täitmata.

10. Ringkonnakohus märgib, et pankrotiavalduse menetlusse võtmise üle ei otsusta

ringkonnakohus. Kuna asjas tähtsad asjaolud on tuvastamata, st esitamata on ajutise

pankrotihalduri aruanne (PankrS § 22 lg 5) ja pidamata on asjas tähtsust omav kohtuistung

pankrotiavalduse läbivaatamiseks (PankrS § 17 lg 1), ei saa ringkonnakohus asja ise lahendada

ja rahuldada avaldaja määruskaebuses esitatud taotlust avaldaja pankroti väljakuulutamiseks.

11. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke