2-18-15787/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-15787

Tsiviilasi

Osaühingu Pecunia Invest ja XX hagi AS-i Baltic

International Bank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

nr 022/2017/3092

ja

022/2017/3093. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 8. novembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Pecunia Invest ja XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (määruskaebuse esitajad) Osaühing Pecunia

Invest (registrikood 11245093) ja XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), ühised lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Andreas Veeret ja Riin Rehepapp

Kostja AS Baltic International Bank (registrikood

40003127883, asukoht Kaleju iela 43, LV-1050 Riia, Läti

Vabariik), lepingulised esindajad vandeadvokaat Martti

Peetsalu ja advokaat Silvia Urgas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 8. novembri 2018 määruse resolutsioon muutmata,

täiendades määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta võrdsetes osades

Osaühingu Pecunia Invest ja XX kanda.

4. Rahuldada

AS-i

Baltic

International

Bank

menetluskulude

suuruse

kindlaksmääramise ning Osaühingult Pecunia Invest ja XX-lt väljamõistmise

taotlus osaliselt.

5. Määrata AS-i Baltic International Bank menetluskulude rahaliseks suuruseks

797,50 eurot ning mõista nii Osaühingult Pecunia Invest kui ka XX-lt AS-i Baltic

International Bank kasuks välja menetluskulu katteks 398,75 eurot.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Osaühingul Pecunia Invest ja XX-

l tasuda AS-ile Baltic International Bank võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

2 (6)

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Pecunia Invest (hageja I) ja XX (hageja II, koos hagejad) esitasid

19. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi AS-i Baltic International Bank (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2017/3092 ja 022/2017/3093.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Atlant Advisors LLP 29. jaanuaril 2009 kaubanduse

finantseerimise lepingu nr 13/08/09 (edaspidi Atlandi laen). Kostja ja hageja I sõlmisid

26. oktoobril 2010 laenulepingu nr 13/40/10-588 (edaspidi laenuleping), mille eesmärgiks oli

OÜ Kreutzwaldi 12 100% osade ostmine ning Tallinnas Kreutzwaldi 12 paikneva kinnisasja

omandamine ja renoveerimine. Samuti sõlmis kostja 26. oktoobril 2010 hagejaga I

käenduslepingu nr 17/21/10-588 (edaspidi käendusleping I) ja hagejaga II käenduslepingu

nr 17/22/10-588 (edaspidi käendusleping II) Atlandi laenust tulenevate Atlant Advisors LLP

kohustuste tagamiseks.

Läti Kommertspankade Liidu Vahekohus tegi käenduslepingute I ja II alusel 8. veebruaril 2016

otsuse asjas nr 301/2015 (edaspidi vahekohtu otsus), millega mõistis hagejatelt solidaarselt

kostja kasuks

välja rahalise põhivõlgnevuse, intressi, viivise ja menetluskulud.

Vahekohtumenetlus

toimus

Läti

Vabariigis

ja

hagejad

menetluses

ei

osalenud.

18. oktoobril 2016 esitas kostja maakohtule avalduse, milles palus tunnustada vahekohtu otsust

ning tunnistada see Eesti Vabariigis täidetavaks. Hagejad vaidlesid avaldusele vastu, kuid

Riigikohtu 11. aprilli 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-15675 jõustus maakohtu

8. juuni 2017 määrus (edaspidi tunnustamise määrus), millega kohus tunnustas vahekohtu

otsust ja tunnistas selle Eesti Vabariigis täidetavaks.

Vahekohtu otsusega mõisteti hagejatelt kostja kasuks solidaarselt välja võlgnevus

878 117 USD (799 523,81 eurot) ja vahekohtumenetluse menetluskulud 2 601,21 eurot.

Vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses tsiviilasjas nr 2-16-

15675 mõistis kohus menetluskuludena hagejatelt solidaarselt välja kokku 5 814,54 eurot koos

lisanduva seadusjärgse viivisega ning hagejatelt mõlemalt eraldi 945 eurot koos lisanduva

seadusjärgse viivisega. Lisaks kandsid hagejad tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluses ise

menetluskulusid 9 686 eurot. Kohtumääruse alusel alustas Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus

hageja I suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2017/3092 ja hageja II suhtes täitemenetluse

täiteasjas nr 022/2017/3093 hagejatelt solidaarselt 806 546,33 euro sissenõudmiseks.

Tunnustamise määrus jõustus 11. aprillil 2018. Nimetatud hetkel tekkis hagejatele kahju ehk

käenduslepingute I ja II kehtetusest olenematult õiguslikult siduv solidaarne kohustus tasuda

kostjale 807 939,56 eurot ning ka tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluskulude hüvitamise

kohustus.

Eeltoodust tulenevalt tekkis poolte vahel tasaarvestuse olukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197

lg-te 1 ja 2 alusel tsiviilasja nr 2-16-15675 lõpetava kohtulahendi jõustumisel 11. aprillil 2018,

3 (6)

ehk hetkel, kui muutus sissenõutavaks hagejate rahaline (õigusvastase kahju tekitamise) nõue

kostja vastu ning muutus hagejate jaoks õiguslikult siduvaks kehtetutest käenduslepingutest

tulenev kostja rahaline nõue hagejate vastu.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus keeldus 8. novembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 ning täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 221 lg 1 ja § 2 lg 1 p-de 18-19¹ alusel, kuna hagiga ei ole võimalik

taotletavat eesmärki saavutada.

Maakohus asus seisukohale, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata

jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku. Seda keelab TMS § 221 lg 1.

Käesoleval juhul soovivad hagejad vaidlustada juba jõustunud vahekohtu otsust ning

tunnustamise määrust, leides, et need on ebaõiged. Samas ei ole hagejad toonud välja ühtegi

asjaolu, mis on ilmnenud pärast lahendi jõustumist. Vahekohtu otsuse täitmine ei ole hagejate

õiguste rikkumine ega too kaasa kahju hüvitamise kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043

tähenduses. Seega ei vasta esitatud hagi ja selles toodud asjaolud TMS §-s 221 sätestatud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgile. Lisaks ei ole tunnustamise määruse

puhul tegemist ühegi TMS § 2 lg 1 p-des 18-19¹ nimetatud täitedokumendiga, mille puhul on

eelkõige võimalik TMS § 221 kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi

menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks ei ole TMS § 221 lg 1¹ ega § 2 lg 1 p-de 18-19¹ kohaldamine käesoleval juhul

asjakohane. Täitedokumendiks on maakohtu tunnustamise määrus. Kohtulahendi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubatavust tuleb hinnata TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel.

Teiseks jättis maakohus täielikult analüüsimata, kas õiguslikult on võimalik, et kostjal

eksisteerib kahju hüvitamise kohustus, millega on tema sundtäidetav nõue tasaarvestatud ning

asus põhjendamatult ebaõigele seisukohale, et kahju hüvitamisest VÕS § 1043 tähenduses

rääkida ei saa.

Tasaarvestatud kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole puudused vahekohtu menetluses ega

tsiviilasja nr 2-16-15672 menetluses, vaid kostja pahauskne käitumine ja oma õiguste

kuritarvitamine viisil, mis on käsitletav heade kommete vastase kahju tekitamisena VÕS § 1045

lg 1 p 8 tähenduses. Seejuures ei seisne hagejate õiguste rikkumine üksnes vahekohtu

menetluse algatamises või tunnustamise määruse täitmises, vaid hagiavalduses kirjeldatud

hagejatele kahju tekitanud kostja tegevused kogumis.

Kolmandaks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks tasaarvestus, mis on tehtud

pärast täitedokumendi jõustumist. Asjaolu, et tasaarvestatava kahjunõude aluseks olevad

asjaolud hõlmavad ka enne vahekohtu otsuse ja tunnustamise määruse tegemist toimunud

elulisi sündmusi, ei mõjuta asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus ehk

tasaarvestus on tekkinud pärast tunnustamise määruse jõustumist. Lisaks on ka tasaarvestatud

nõue tekkinud alles pärast tunnustamise määruse jõustumist.

Neljandaks ei ole hagiavalduse aluseks olnud asjaolusid sisuliselt arutatud ega tuvastatud

üheski varasemas menetluses. Hagiavalduse aluseks on asjaolud, mis ei kattu ei vahekohtu

menetluse ega tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluse asjaoludega ning üheski menetluses ei ole

sisulisi asjaolusid analüüsitud ega tuvastatud. Vahekohtu menetlus toimus ilma hagejate

osavõtuta (hagejaid ei teavitatud menetlusest) ja tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluse näol oli

4 (6)

tegemist formaalse menetlusega, mis ei võimaldanud hagejatele mistahes sisuliste vastuväidete

esitamist ega sisuliste küsimuste tõstatamist.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele

vastamiseks.

5. Kostja määruskaebuse vastuse kohaselt on maakohus materiaalõiguse norme õigesti

kohaldanud ning hagi menetlusse võtmisest on õigesti keeldutud.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule,

kuhu tsiviilasja toimik saabus 19. detsembril 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja

maakohtu määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse õiguslikke põhjendusi.

8. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel selle

perspektiivituse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on

perspektiivitu hagiga, sest sellega on taotletava eesmärgi saavutamine võimatu. Jättes hagi

TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja

kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis

esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel

(vt Riigikohtu 8. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10). Kohtud ei saa viidatud sätte

kohaldamisel hinnata tõendeid.

9. Maakohtu määrusest jääb ebaselgeks, mis on täiteasjades täitedokumendiks. Selles osas

täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi. Praeguses asjas on täitedokumendiks

täidetavaks tunnistatud Läti Kommertspankade Liidu Vahekohtu 8. veebruari 2016 otsus asjas

nr 301/2015 (TMS § 2 lg 1 p 6). Vahekohtu otsuse Eestis sundtäitmiseks tuleb seda Eesti

kohtulahendiga tunnustada ja tunnistada see täidetavaks. Seejuures kontrollitakse 1958. aasta

välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (konventsioon) art-te 4 ja 5

eelduste täitmist (vt Riigikohtu 21. juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-63-17, p 15).

Eeltoodust tulenevalt on tegemist kohtulahendi sundtäitmisega ning vaidluse lahendamisel

tuleb lähtuda TMS § 221 lg-st 2. Hagejad on esitanud kostja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et nõue on tasaarvestatud. Nimetatud

vastuväide on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on

tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistatud määrus

jõustus 11. aprillil 2018.

10. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Kuivõrd hagejad esitasid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi olukorras, kus

sundtäitmine toimub jõustunud kohtulahendi alusel, selgitas maakohus põhjendatult, et hagejad

ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid täitedokumendist

tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 1¹), nagu saaks teha TMS § 2 lg 1

p-des 18-19¹ nimetatud täitedokumentide puhul.

10.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejad soovivad sisuliselt

vaidlustada täidetavaks tunnistatud vahekohtu otsust ja tunnustamise määrust.

Hagejate kahju hüvitamise nõude aluseks on kostja heade kommete vastane käitumine, nõudes

hagejatelt kehtetute käenduslepingute alusel kohustuse täitmist (vt hagiavalduse p 2.4, tl 3).

Hagejad väidavad: 1) hagejaga II sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 2 alusel tühine,

kuna käendusleping on sõlmitud väljaspool hageja II majandus- ja kutsetegevust ning

5 (6)

käenduslepingus puudub käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma; 2) käenduslepingud

sõlmiti edasilükkava tingimusega, mis ei saabunud ja käenduslepingute alusel ei tekkinud

pooltele õigusi ega kohustusi; 3) hagejad on käenduslepingud olulise eksimuse tõttu 28. augusti

2011 e-kirjaga esitatud avaldusega tühistanud. Hagejad on määruskaebuses rõhutanud, et

tasaarvestatud kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole puudused vahekohtu menetluses ega

vahekohtu täidetavaks tunnistamise menetluses, vaid kostja pahauskne käitumine ja oma

õiguste kuritarvitamine viisil, mis on käsitletav heade kommete vastase kahju tekitamisena

VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Hagejate varaline kahju on: 1) vahekohtu otsusega

käenduslepingute alusel välja mõistetud ja täidetavaks tunnistatud nõue 802 125,02 eurot ja 2)

täidetavaks tunnistamise menetluses kantud ning hagejatelt väljamõistetud menetluskulud.

10.3. Kostja nõue hagejate vastu ei tekkinud vahekohtu otsuse või tunnustamise määruse

jõustumisega, vaid poolte vahel sõlmitud käenduslepingute alusel. Hagejate kahju hüvitamise

nõude aluseks olevad asjaolud tulenevad käenduslepingute kehtetusest. Eeldades hagejate

faktiliste asjaolude kohta esitatud väidete õigsust, sai tasaarvestuse olukord tekkida enne

vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist.

Hagejad oleksid pidanud esitama samasisulised vastuväited, mis on esitatud käesolevas

hagiavalduses, vahekohtumenetluses või vahekohtu otsuse tunnustamise menetluses. TMS

§ 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis

on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui

kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema

seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole tasaarvestusavalduse tegemise

(kujundusõiguse

teostamise)

aeg,

vaid

tasaarvestusolukorra

tekkimise

aeg.

Kui

tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda

ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et

tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt

Riigikohtu 15. aprill 2015 otsus asjas nr 3-2-1-11-15, p 10).

Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas erandit, et kui sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik

objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle

aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes

esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi.

10.4. Põhjendamatu on hagejate väide, et neid ei teavitatud vahekohtu menetlusest. Vahekohtu

otsuse tunnustamise ja täitmise menetluses on tuvastatud, et art-s 5 sätestatud alused otsuse

tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks puuduvad. Hagejaid oli teavitatud kooskõlas

vahekohtu reglemendiga. Hagejatel oli võimalus vahekohtumenetluse dokumentidega tutvuda,

kuid nad jätsid dokumentidele postkontorisse mitte järele minnes ise selle võimaluse

kasutamata (vt Riigikohtu 11. aprilli 2018 määrus asjas nr 2-16-15675, p 21).

Kolleegiumi hinnangul saab tuua võrdluse n-ö tavalise hagimenetlusega, kus on võlgniku kui

kostja enda risk, kui ta jätab võla sissenõudmiseks esitamata hagi rahuldamist takistada võivad

asjaolud. Võlgnik ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud

kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata

jätmist (vt Riigikohtu 21. veebruar 2018 määrus asjas nr 2-14-7385, p 15.3).

Seega oli hagejatel võimalus osaleda vahekohtu menetluses ning esitada tasaarvestuse avalduse

aluseks olevaid väiteid käenduslepingute tühisuse ja täidetavuse kohta.

10.5. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, siis vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks

tunnistamise menetluses kontrollib kohus konventsiooni art-te 4 ja 5 eelduste täitmist. Üheks

vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseks art 5 lg 2 lit b järgi on

„vastuolu selle riigi poliitikaga“. Nimetatud sätte kohaselt võib vahekohtu otsuse

tunnustamisest ja täitmisest keelduda ka siis, kui selle riigi kompetentne ametkond, kus otsuse

6 (6)

tunnustamist ja täitmist nõutakse, leiab, et otsuse tunnustamine või täitmine oleks vastuolus

selle riigi poliitikaga (edaspidi kasutatud „riigi poliitika“ asemel „avalik kord“, Riigikohtu 12.

detsembri 2018 määrus asjas nr 2-18-4731, p 15, vt sarnaselt ka Riigikohtu 11. aprilli 2018. a

määrus asjas nr 2-16-15675/26, p-d 22-24). Seega said hagejaid oma õigusi kaitsta vahekohtu

otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses.

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja

§ 165 lg 1 alusel hagejate kanda võrdsetes osades.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja lepinguliste esindajate ajakulu kokku 6,9 t,

millest advokaadil Silvia Urgasel kulus hagi ja määruskaebuse analüüsile ning vastuse

koostamisele 5,5 t tasumääraga 145 eurot tunnis ja vandeadvokaadil Martti Peetsalul kulus

vastuse täiendamisele 1,4 t tasumääraga 170 eurot tunnis. Selliselt kujunes menetluskuludeks

kokku 1 035 eurot.

11.1. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud. Kohus mõistab TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud kahe lepingulise esindaja kulude

hüvitamine 6,9 tunni ulatuses, kuna tegemist ei ole tavapärasest keerukama ja mahukama

vaidlusega (TsMS § 175 lg 3). Kuivõrd menetlusdokumentide analüüsi ja vastuse koostamisega

tegeles põhiliselt advokaat, ei ole põhjendatud vandeadvokaadi ajakulu hüvitamine hagejate

poolt. Advokaadi tunnitasu määra 145 eurot (käibemaksuta) peab ringkonnakohus TsMS § 175

lg 1 tähenduses mõistlikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt.

Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusabi osutamise mahust 5,5 t ja tunnitasust 145 eurot,

kujuneb hüvitatavaks summaks 797,50 eurot (= 5,5 × 145), millest kumbki hageja peab kandma

398,75 eurot (= 797,5 ÷ 2). Kostja on kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et

menetluskulud tuleb välja mõista käibemaksuta.

11.2. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja kostja taotlusest, märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

11.3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

12. TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse

peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest