2-17-124067/24 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. jaanuar 2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-124067

Tsiviilasi

I D hagi Hooneühistu Retke 19 vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

808,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I D (isikukood xxx), lepinguline esindaja jurist

Marko Kivila

Kostja Hooneühistu Retke 19 (registrikood 80032758,

seaduslikud esindajad M S ja V Z

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 5.09.2018

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada alternatiivnõude osas.

2. Välja mõista Hooneühistult Retke 19 I D kasuks alusetult saadu 500 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 9.11.2017 - 18.09.2018 eest summas

35,17 eurot ja alates 19.09.2018 viivis protsendina tasumata põhinõude summalt

(500 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni.

3. Rahuldada hageja I D 10.09.2018 taotlus 5.09.2018 protokolli parandamiseks

ning viia 5.09.2018 protokolli sisse parandused hageja poolt viidatud kujul.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud kostja Hooneühistu Retke 19 kanda.

5. Määrata menetluskulude rahaline suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.04.2015 laenulepingu. Leping on allkirjastatud

kahes versioonis 15.04.2015 hageja poolt ja 19.04.2015 M B (käesoleval ajal V ) poolt

digitaalallkirjastatuna, milles on kostja esindajaks märgitud juhatuse liige G B ning

20.04.2015 M V (endine B) poolt digitaalallkirjastatuna, milles on kostja esindajaks märgitud

volituse alusel M V. Kahe lepingu ainus erinevus on kostja esindaja muutumine. Kostja

juhatuse esimeheks oli lepingu sõlmimise hetkel G B, kuid kostja juhatus oli M Vi (B) volitanud

kostjat volikirjaga laiaulatuslikult esindama. Tulenevalt volikirjas sätestatust ja tõsiasjast, et M

V (B) tegutses faktiliselt kostja juhatuse liikmena, täites kõiki juhatuse liikme kohustusi, ei

saanud hagejal tekkida kahtlusi M V (B) esindusõiguse suhtes lepingu sõlmimisel. Arvestades

M Vi (B) laiemat tegevust juhatuse liikme ülesannetes, kostja teadmist antud asjaolu ning viisi

kuidas M V (B) esines kostja esindajana hageja suhtes, oli M Vil (Bl) TsÜS § 118 lg 2 alusel

volitus kostja nimel lepingut sõlmida. M V (B) tõlgendas volikirja kui lepingu sõlmimise

tarbeks volitust andvana, samuti on selge, et hagejal ei saanud olla kahtlust M Vi (B)

esindusõiguse olemasolu suhtes. Hageja hinnangul ei muuda kahe lepingu versiooni esinemine,

hageja allkirja puudumine 20.04.2015 M Vi (B) poolt allkirjastatud lepingu versioonilt või

tõsiasi, et 15.04.2015 hageja poolt ja 19.04.2015 M V (B) poolt digitaalallkirjastatud lepingu

versioonis on lepingu tekstis kostja esindajaks ekslikult märgitud G B, käesolevas

hagiavalduses märgitud nõude aluseid olematuks. Hageja hinnangul tuleb nõude alusena

käsitleda 15.04.2015 hageja poolt ja 19.04.2015 M Vi (B) poolt digitaalallkirjastatud lepingu

versiooni.

2. Lepingu p 1.1 ja 1.2 kohaselt kohustus hageja kostjale laenama 500 eurot ja kandma laenu

kostja arveldusarvele hiljemalt 13 aprillini 2015, 6 (kuue) päeva jooksul arvates lepingu

sõlmimise päevast. Hageja kandis laenusumma üle 20.04.2015. Lepingu p-i 1.3 kohaselt on

laenu intressiks 20% aastas, seejuures arvestatakse intressi lepingu p-i 1.4 kohaselt

päevapõhiselt. Lepingu p-i 2.1 kohaselt anti laen tagasimaksetähtajaga 30.04.2017. Lepingu p-

i 6.1 kohaselt lepiti viivisekskokku 0,02% päevas. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud

ega intressimakseid teostanud. Hageja palub kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista 500

eurot ja välja mõista intress perioodi eest 20.04.2015 - 01.11.2017 s.o. 253,70 eurot; mõista

kostjalt hageja kasuks välja lepinguline viivis perioodi eest 30.04.2017 - 01.11.2017 s.o. 18,50

eurot; mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja lepinguline viivis täies ulatuses kuni

põhinõude täitmiseni; mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulude hüvitamist

summas 40 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt kantud

menetluskulud.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele jääb hageja 19.03.2018 esitatud menetlusdokumendis oma

seisukoha juurde, mille kohaselt on poolte vahel sõlmitud ning hagiavalduses käsitletud

laenuleping kehtiv, ning sõlmitud kostja nimel ja kostjat esindades. Hageja jääb oma hinnangu

juurde, mille kohaselt esindas M V (endine B) kostjat TsÜS § 117 lg 2 pinnalt ja alternatiivselt

TsÜS § 118 lg 2 pinnalt. Hagejal ei saanud tekkida kahtlusi M Vi (B) esindusõiguse suhtes.

Hageja oli Hooneühistu Retke 19 liige lepingu sõlmimise ajal, mistõttu oli hageja teadlik M Vi

(B) käitumisest kostja esindajana, talle usaldatud volituste ulatustest ning volituse väljastamise

faktist ning tõsiasjast, et kostja talus M Vi (B) vastavat käitumist esindajana. 27.04.2014

väljastatud volikiri, on antud M Vile (B) tsiviilasjast nr 2-17-5349 eraldiseisvana ning sisaldab

laiaulatuslikke volitusi sh volitusi tehingute tegemiseks. Oluline on, et mitte üksnes hageja,

vaid ka kostja esindajana tegutsenud M V (B) sisustas 27.04.2014 väljastatud volikirja

ilmselgelt tehingute tegemiseks volitusi andva volikirjana – seda kinnitab lepingu sõlmimine

kostja nimel. Siinjuures on oluline ka tõsiasi, et lepinguga kanti laen kostja, mitte kellegi

kolmanda arveldusarvele.

4. Kostja teadmise ja talumise osas TsÜS § 118 lg 2 mõistes, on oluline tõsiasi, et kostja juhatus

ja ka üldkoosolek kinnitas heaks 2015. aastal võetud laenukohustuste (kokku 800 EUR). On

selge, et kostja kasutas M Vi (B) pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses nii lepingu

sõlmimise hetkel (tuginedes volitusele), kostja 2015. aasta majandusaasta aruande

revideerimisel ja kostja 2015. aasta majandusaasta aruande kinnitamisel 09.04.2016. Juhul kui

kohus leiab, et M Vil ei olnud volitust lepingu sõlmimiseks TsÜS § 117 lg 2 ega alternatiivselt

TsÜS § 118 lg 2 pinnalt, on hageja seisukohal, et kostja on lepingu sõlmimise heaks kiitnud

2015. aasta majandusaasta aruande kinnitamisega vastavalt TsÜS § 129 lg-le 1. Hageja on

kostjale laenusumma üle kandnud. Kostja ei vaidle sellele faktile vastu. Kostja ei ole hagejale

laenusummat tagastanud.

5. Hageja esitas 19.09.2018 kohtule alternatiivnõude, mille kohaselt juhul kui kohus tuvastab,

et 20.04.2015 sõlmitud laenuleping ei kehti, mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult üle

kantud summa 500 eurot; seadusjärgne viivis perioodi eest 16.04.2016 - 18.09.2018 s.o. 99,47

eurot (või alternatiivselt, perioodi eest 09.11.2017 - 18.09.2018 s.o. 35,17 eurot); seadusjärgne

viivis kuni alusetult saadud raha summas 500 eurot tagastamiseni. Mõista kostjalt hageja

kasuks välja hageja lepingulise esindajaga kulud summas 270 eurot ja hageja poolt maksekäsu

kiirmenetluse ja hagiavalduse esitamise pealt tasutud riigilõiv summas 175 eurot. Hageja

hinnangul pidi kostja alusetust rikastumisest teada saama hiljemalt 2015. aasta majandusaasta

aruande kinnitamise hetkest, kuna aruanne, kajastades laenukohustusi summas 800 eurot, pidi

kostja juhatusele selgelt ja arusaadavalt viitama kostja poolt võetud laenukohustustele sh hageja

poolt saadud laenusummale 500 eurot. Igal juhul sai kostja alusetust rikastumisest teada

hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse vältel kohtu poolt kostjale tehtud makseettepaneku

esitamise hetkest s.o. 2.11.2017. Sellisel juhul oleks mõistlik aeg alusetult saadud raha

tagastamiseks hiljemalt 9.11.2017. Menetluskulude jaotamise otsus hageja alternatiivse nõude

rahuldamise puhul, mille kohaselt jääksid menetluskulud poolte endi kanda või hageja kanda

olulises ulatuses, ei oleks õiglane. Õigusvastase käitumise risk ja kulud peavad jääma selle

poole kanda, kes õigusvastaselt käitus.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

6. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja oli ajavahemikul

11.11.2010 kuni 9.04.2016 kostja liige ning oli seetõttu teadlik, et M V (B) ei olnud lepingu

sõlmimisel ajal juhatuse liige. Hagejal oli võimalus tuvastada äriregistris kostja seaduslik

esindaja, samuti oli hagejal võimalus välja nõuda laenulepingus viidatud volitus. Ühepoolne

laenulepingu allkirjastamine ei too kaasa mingeid tagajärgi. M V (B) ei ole esitanud hagejale

laenulepingu sõlmimiseks volikirja. Samuti ei tulene volituse sisust, et M Vil on õigus sõlmida

laenuleping kostja nimel. M V (B) ei võinud sõlmida ilma volituseta lepingut ning tegemist on

tühise tehinguga. Kostjal puudus vajadus võtta laenu, kuna kostjal olid endal rahalised vahendid

olemas.

KOHUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata põhinõude osas ning rahuldada

alternatiivnõude osas. Esmalt lahendab kohus hageja taotluse protokolli parandamiseks.

8. Tulenevalt TsMS § 442 lg 5 otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega

seotud küsimused. Seega lahendab kohus esmalt hageja taotluse protokolli parandamiseks.

9. Hageja esitas 10.09.2018 taotluse 5.09.2018 protokolli parandamiseks. Kostja protokolli

parandamise taotlusele vastuväiteid esitanud ei ole. TsMS § 53 lg 2 sätestab, et menetlusosalisel

on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva

jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli

allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast

allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi.

10. Kohus leiab, et hageja taotlus protokolli parandamiseks on põhjendatud ja kuulub osaliselt

rahuldamisele. Kohus leiab, et protokoll tuleb parandada sellises ulatuses, millised parandused

on hageja välja toonud. Hageja esitas protokolli parandamise taotluse õigeaegselt, so kolme

tööpäeva jooksul alates protokolli allkirjastamisest. TsMS §-s 50 on sätestatud protokolli

kohustuslik sisu. Vastavalt TsMS § 50 lg-le 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist.

Sellest tulenevalt tuleb protokolli viia sisse hageja parandused. Hageja viidatud parandused

kajastavad menetlustoimingu olulist käiku.

11. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle

ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud

tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19).

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai hagejalt 20.04.2015 500 eurot. Nimetatu on tõendatud

ka maksekorraldusega nr 271 (tl 33). Pooled vaidlevad selle üle, so kas kostja sai hagejalt raha

poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel või rikastus alusetult hageja arvel 500 euro võtta.

Juhul, kui poolte vahel on kehtiv laenuleping, siis võiks hagi kuuluda rahuldamisele

võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt juhul kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Esmalt peab kohus tuvastama, kas

hageja tasus kostjale 500 eurot laenulepingu alusel.

13. TsÜS § 115 lg 1 võimaldab teha tehingu esindaja vahendusel. Esindaja tehtud tehing kehtib

esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks

esindusõigus. Esindusõigus võib TsÜS § 117 lg 2 järgi tuleneda seadusest või selle võib anda

tehinguga (volitus). TsÜS § 118 lg 1 kohaselt annab esindatav volituse tahteavalduse

tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele.

Sama paragrahvi teine lõige võimaldab lugeda volituse antuks, kui esindajana tegutseva isiku

avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale

isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik

tegutseb tema nimel esindajana ja, talub selle isiku sellist tegevust.

14. Kohus tuvastab, et kostja nimel lepingu sõlminud M V (B) oli lepingu sõlmimise ajal

19.04.2015 kostja tavaliige, mitte juhatuse liige. Pooled selle üle ka ei vaidle. Hageja leiab, et

27.04.2014 väljastatud volikiri sisaldab volitust lepingu sõlmimiseks hagejaga. Kohus

nimetatuga ei nõustu, kuna nimetatud volikiri ei sisalda otsest volitust lepingu sõlmimiseks (tl

28 pöördel). Volikirja ei saa ka tõlgendada selliselt, et nimetatud volikirjaga oleks õigus

laenulepinguid sõlmida. Kohus leiab, et volitus ei tekkinud ka TsÜS § 118 lg 2 alusel, mis

reguleerib volituse tekkimist esindajana tegutseva isiku tegevuse talumise tulemusena. TsÜS §

118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut

mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning

esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist

tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kohus leiab, et kostja ei teadnud ega

pidanud teadma, et M V (B) tegutseb tema esindajana laenulepingute sõlmimisel, ja talus M Vi

(B) tegevust, kuna 27.04.2014 antud volitus ei anna M Vile (B) õigust laenulepingute

sõlmimiseks kostja nimel. Seega asub kohus sisukohale, et kostja ei saanud eeldada, et M V

(B) sõlmib kostja nimel lepinguid, vaid kostja sai eeldada, et M V (B) tegutseb kostja esindajana

27.04.2014 väljastatud volikirja piires. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kostja pidi olema

teadlik lepingu sõlmimisest ning kostja talus sellist tegevust, st ei katkestanud ega lõpetanud

seda. Nimetatud ei saa ka kinnitada fakt, et hageja oli kostja liige, mistõttu oli kostja teadlik

lepingu sõlmimise ajal M Vi (B) käitumisest kostja esindajana, talle usaldatud volituse ulatusest

ning tõsiasjast, et kostja talus M Vi (B) vastavat käitumist esindajana. Kohus juba märkis

eelnevalt, et nimetatud volikiri ei sisaldanud volitusi laenulepingute sõlmimiseks.

15. Seoses kostja viitele TsÜS §-ile 212 lg 1 selgitab kohus, et käesoleval juhul ei ole kostja

näol tegemist majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvateks või teenuseid osutavateks

isikuteks TsÜS § 121 lg 2 tähenduses. Kostja on hooneühistu, kelle tegevuse eesmärgiks on

põhikirja kohaselt toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikku huvi kinnisasja

asukohaga Retke 19. Tallinn ühise majandustegevuse kaudu, samuti ka selle osaks oleva hoone

valdamisel ja juhendamisel, andes hooneühistu liikmete ainukasutusse hoone määratud osad (tl

36-38).

16. Pärast esindusõiguse puudumise tuvastamist tuleb kontrollida tehingu kehtivust TsÜS §

129 alusel. TsÜS § 129 lg 1 järgi on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne

tehing kehtiv, kui isik, kelle nimel tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Hageja leiab, et juhul

kui kohus leiab, et M Vil ei olnud volitust lepingu sõlmimiseks TsÜS § 117 lg 2 ega

alternatiivselt TsÜS § 118 lg 2 pinnalt, on kostja lepingu sõlmimise heaks kiitnud 2015. aasta

majandusaasta aruande kinnitamisega vastavalt TsÜS § 129 lg-le 1. Kohus nimetatuga ei

nõustu. Kohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et volitus sai tekkida TsÜS § 118 lg 2 mõttes

seetõttu, et kostja juhatus ja üldkoosolek kinnitas heaks 2015 võetud laenukohustuse kostja

2015. aasta majandusaruandega ning kostja 09.04.2016 üldkoosoleku otsusega, mil M V oli

revisjonikomisjoni liige ega ka kostja 3.12.2016 üldkoosoleku otsusega, mil M V oli kostja

juhatuse liige. Õiguskirjanduse kohaselt tehingu heakskiit on esindatava ühepoolne

tahteavaldus tehingu teisele poolele, millega esindatav kinnitab kas selgesõnaliselt tehingu

kehtivust või millest võib järeldada, et esindatav soovib, et tehing kehtiks tema suhtes

hoolimata esindajal puudunud esindusõigusest. Kui isik, kelle nimel tehing tehti, ei avalda

heakskiitu kahe nädala jooksul vastavasisulise teate saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut

heaks kiitnud (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 129 komm, lk

378). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kostja pärast

majandusaastaaruande kinnitamist või üldkoosoleku otsuseid avaldanud heakskiitu. Sellest

tulenevalt tuleb lugeda laenuleping tühiseks.

17. Seega on laenuleping tühine ning käesoleval ajal ei ole poolte vahel kehtivat lepingut.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja nõue kvalifitseeritav alusetu rikastumise

nõudena VÕS § 1028 alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult

(üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu

saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb

hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib

üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu.

18. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Kuna poolte sõlmitud leping on tervikuna tühine, on hagejal õigus selle alusel

tasutu tagasi saada VÕS § 1028 lg 1 järgi. Üleantu võib tagasi nõuda isikult, kes oli soorituse

saajaks, st isikult, kelle kasuks tagatisraha maksti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista 500 eurot kooskõlas VÕS § 1032 lg 1 esimese lausega. Kohus ei ole tuvastanud nõuet

välistavaid asjaolusid VÕS § 6 ega § 1028 lg 2 alusel. Hageja esitas alternatiivnõudes kostja

vastu ka viivisenõude perioodi eest 16.04.2016-18.09.2018 s.o. 99,47 eurot (või alternatiivselt,

perioodi eest 09.11.2017 - 18.09.2018 s.o. 35,17 eurot) ning seadusjärgse viivisenõude kuni

alusetult saadud raha summas 500 eurot tagastamiseni. Kostja ei vaidlusta kumbagi

viiviseperioodi ega ka viivise summa kujunemist.

19. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks

määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest

tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või

maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Samuti märgib Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-66-15, p-

is 19, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2

esimese lause kohaselt alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas

raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

20. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 113 lg 1, 113 lg 2 ja

TsMS § 367 alusel perioodi 9.11.2017 - 18.09.2018 eest summas 35,17 eurot ning edasiulatuva

viivisenõude osas kuni 500 euro tagastamiseni. Kohus leiab, et nõudest teatamiseks ei saa

lugeda majandusaastaaruande kinnitamise aega. Seega tuleks arvestada viivist alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajast, so 26.10.2017. Tulenevalt asjaolust, et

hageja esitas nõude alates 9.11.2017 kuni 18.09.2018 ja kohus on hageja nõuetega seotud,

arvestab kohus viivist hageja poolt esitatud perioodist alates, so alates 9.11.2017. Hageja oli

esitanud kostjale nõude üleantu tagastamiseks ning 08.12.2015 oli kostja raha

tagasimaksmisega viivituses (VÕS § 82 lg 7).

MENETLUSKULUD

21. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

22. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2

sätestatud korras.

23. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik