2-18-6587/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-6587

Tsiviilasi

XX hagi YY ja CC vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2018/2630 ja nr

022/2018/2631

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Kummagi kostja osas 3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjad (vastustajad) YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

OO ning ühised lepingulised esindajad advokaat Helen

Hääl ja vandeadvokaat Liis Tedder

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 4. oktoobri 2018 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta XX kanda.

4. Rahuldada YY ja CC apellatsioonimenetluse kulude suuruse kindlaksmääramise ja

XX-lt väljamõistmise taotlus osaliselt.

5. Määrata YY ja CC menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 450

eurot ning mõista XX-lt YY kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu katteks

225 eurot ja CC kasuks 225 eurot.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda YY-le ja CC-le

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (7)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 27. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja I) ja CC (kostja II,

koos kostjad) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2018/2630 ja

nr 022/2018/2631. Hageja palus tunnistada sundtäitmise lubamatuks ulatuses, mis ületab elatise

seadusega sätestatud alammäära mõlema lapse kohta alates notariaalse lepingu osalisest

ülesütlemisest 1. veebruaril 2018.

Hageja ja OO (kostjate ema) sõlmisid 17. juunil 2011 notariaalse lepingu kostjate ülalpidamise

osas (edaspidi ülalpidamiskokkulepe). Ülalpidamiskokkuleppe kohaselt tasub hageja elatist

igakuiselt lapse kohta 350 eurot, tasub laste koolituskulud ning pool sünnipäevakuludest.

Hageja esitas kostjate emale 1. veebruaril 2018 kokkuleppe osalise erakorralise ülesütlemise

avalduse. Alates lepingu ülesütlemisest on hagejal kohustus tasuda kostjatele elatist seaduses

sätestatud miinimummääras ehk 250 eurot kuus lapse kohta. Seaduses sätestatud ulatuses on

hageja elatist maksnud, mistõttu võlgnevus puudub ja sundtäitmine on lubamatu. Lisaks on

hageja tasunud ka täitemenetluse alustamise tasu. Lepingu osalise ülesütlemise põhjuseks on

asjaolu, et alates juulist 2017 on hageja töötu, tema sissetulekuks on ainult töötutoetus. Seetõttu

pole hagejal võimalik enam elatiskokkulepet täita.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.

Ülalpidamiskokkulepe lähtus laste vajadustest ning eesmärgist säilitada lastele vanemate

kooseluaegne elustandard. Perioodil 2011-2018 on elukalliduse tõus olnud 13,9% ja samal

perioodil on alampalga (seega ka miinimumelatise) tõus 30%. Kulud laste ülalpidamiseks

kasvavad vastavalt uuringutele alates 10. eluaastast, eriti suure hüppe teeb kulude kasv alates

14. eluaastast.

Ülalpidamiskokkulepe on kehtiv ning hageja ei ole seda kehtivalt üles öelnud. Hageja edastas

kostjate emale 1.veebruaril 2018 e-kirja teel ülesütlemisavalduse. Ülesütlemine on tühine, sest

mõjuv põhjus ülesütlemiseks puudub, ning hagejal tuleb oma lepingulisi kohustusi täita. Töö

puudumine pole tõendatud ega usutav. Kostjatele teadaolevalt hageja jätkuvalt töötab, tehes

seda peamiselt välisriikides ja võimalik, et hageja töötab mitteametlikult.

Kui hageja ka ei tööta, siis puuduvad tal takistused töö saamiseks. Hageja on laevakapten ning

see elukutse annab piisavalt võimalusi hästi tasustatava töö leidmiseks nii Eestis kui välismaal.

Hageja ei ole toonud esile põhjust, mis takistab tal piisava sissetulekuga töö leidmist. Lapse

ülalpidamiskohustus tähendab kohustust hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid, kas siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise

korral ka muu vara arvel. Hageja enda elustandard väidetavast töö puudumisest hoolimata

muutunud ei ole. Hageja enda väidete kohaselt viibib hageja alates juulist 2017 pidevalt

välisreisidel või välismaal tööl ning seetõttu puudub hagejal võimalus ka kostjatega regulaarselt

suhelda.

Ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Ülesütlemise avaldusest ja hagist nähtuvalt

sai hageja oma väidetavast töötusest teada hiljemalt juulis 2017. Ülesütlemise avaldus on

esitatud 1. veebruaril 2018, s.o 7 kuud hiljem. Selliselt on mõistlik aeg ülesütlemiseks

3 (7)

ilmselgelt möödunud. Hagejal on kostjate ees elatise võlgnevus, mida nõutakse sisse

täitemenetluses.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 4. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.

4. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostjate ema vahel sõlmiti 17. juunil 2011 notariaalne

kokkulepe, mille p 5.5 kohaselt on hageja andnud nõusoleku alluda kokkuleppest tulenevate

rahaliste nõuete osas kohesele sundtäitmisele. Hageja ütles 1. veebruaril 2018 e-postiga

saadetud ülesütlemise avaldusega kokkuleppe osaliselt erakorraliselt p 5 osas üles ja kostjate

ema on ülesütlemise avalduse kätte saanud. Hageja suhtes on alustatud täitemenetlus täiteasjas

nr 022/2018/2630 kostja I avalduse ja kokkuleppe p 5 alusel elatise võla osas perioodi

1. jaanuarist kuni 11. aprillini 2018 eest 1 023,62 eurot ja sünnipäevakulu osas 112,90 eurot,

kokku võlg 1 136,52 eurot. Kostja II avalduse ja kokkuleppe p 5 alusel on alustatud

täitemenetlus täiteasjas nr 022/2018/2631 elatise võla osas perioodi 1. jaanuarist kuni

11. aprillini 2018 eest 1 023,62 eurot, huvialaringide kuutasude osas veebruar–aprill 2018

summas 115 eurot ja sünnipäevakulu osas 91,77 eurot, kokku võlg 1 230,4 eurot.

5. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 ja leidis, et kokkuleppe p 5 ei ole

kehtivalt üles öeldud.

Hageja esitatud pangakonto väljavõte kinnitab, et hageja tegutseb ettevõtjana ja võiks saada

tulu ettevõtlusest. Samuti on hageja olnud seotud ettevõttega Q, mis hüvitas hagejale 50 eurot

tervisekulutusi, ning ettevõttega W Ltd, mis maksis hagejale töötasu aprillis 2018 summas

2 822,58 eurot, juulis 2018 summas 2 483,87 eurot ja augustist 2018 summas 4 292,58 eurot.

Hagejal oli sissetulekuid ka töötamisest EEE. Töötukassa otsuse alusel töötab hageja taas alates

7. märtsist 2018.

Seega ei ole hageja tõendanud ülalpidamiskokkuleppe p 5 erakorraliseks ülesütlemiseks

mõjuva põhjuse olemasolu. Asjaolu, et hagejal tööleping ühe tööandja juures lõppes, ei ole

kokkuleppe p 5 erakorralise ülesütlemise aluseks.

Hageja ei ole tõendanud, et tema sissetulek on sedavõrd vähenenud, et ei võimalda

ülalpidamiskokkulepet täita. Hageja ei ole esitanud andmeid, mis võimaldaksid võrrelda tema

sissetulekuid kokkuleppe sõlmimise ja kohtumenetluse ajal. Asjaolu, et hageja ei tööta samas

töökohas, kus ülalpidamiskokkuleppe sõlmimise ajal, ei takista kokkuleppe täitmist.

Hageja töötasu ja sissetulekud võimaldavad tal iseenda toimetulekut ja heaolu ohtu seadmata

kokkulepet täita. Töösuhte lõppemine ühe tööandja juures on olnud ajutine ning hageja

sissetulekute sedavõrd oluline vähenemine, et see tooks kaasa kokkuleppe täitmise võimatuse,

ei ole asja materjalide alusel tuvastatav. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, et kostjate

vajadused on võrreldes kokkuleppe sõlmimise ajaga muutunud.

6. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel. Maakohus leidis, et kostjate esindajate ajakulu on põhjendatud 9 t ulatuses tasumääraga

150 eurot tund, s.o rahaliselt kokku 1 620 eurot (= 9 × 150 + 20%). Seega tuleb hagejal

kummalegi kostjale hüvitada menetluskuluna 810 eurot.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuses jääb hageja selle juurde, et esineb alus sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks.

4 (7)

Maakohus lahendas asja elatisvaidlusena ega arvestanud, et vaidluse esemeks on sundtäitmise

lubamatuks tunnistamine, mille raames oleks pidanud kohus hindama, kas hageja poolt

ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemine oli põhjendatud.

Maakohus ei ole põhjendanud, milliseid asjaolusid arvestades on kohus veendunud, et hageja

suudab ja saab kokkulepet täita. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja on saanud teha

teatud kulutusi, on tal ka ülalpidamiskokkuleppe täitmiseks vahendid olemas. Kohus ei ole välja

toonud, millistest vahenditest suudaks hageja neid kohustusi täita. Maakohus jättis

tähelepanuta, et hagejale on kulutuste tegemiseks ülekandeid teinud abikaasa, sest ilma

abikaasalt saadud vahenditeta, ei olnud kokkuleppe täitmine võimalik, sest hagejal puudus

töökoht ja stabiilne sissetulek. Hageja ei oleks ülalpidamiskokkulepet üles öelnud, kui ta ei

oleks jäänud pikaajaliselt töötuks ja tal oleks olnud stabiilne sissetulek, mis ületab kokku lepitud

summasid. Hageja sissetulek oli väiksem, kui kokkuleppe täitmisega seonduvad kohustused.

Kostjate vastus apellatsioonkaebusele

8. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja

leiab, et ülalpidamiskokkuleppe osalise ülesütlemise eeldused on täidetud, mistõttu ta ei ole

kostjatele võlgu. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning õigusnormide

vääralt kohaldamist.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi

täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust

ega õigusjõudu. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 1¹

kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited

täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

11. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 18¹ nimetatud elatise nõude kohta

notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele

sundtäitmisele. Hageja ja laste ema 17. juuni 2011 sõlmitud ühisvara jagamise leping ja

asjaõigusleping, elatise maksmise kokkulepe, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping

sisaldab kokkulepet hageja seadusest tuleneva laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks

perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3 esimese lause mõttes (tl-d 11–20). Nimetatud lepingu p-s

5 on hageja ja laste ema kokku leppinud, et hageja maksab lapse ülalpidamiseks elatist

igakuiselt summas 350 eurot ning lisaks sellele kannab laste koolitus- ja sünnipäevade kulud

(lepingu p-d 5.1, 5.4, 5.6.2).

12. Sellist vanemate kokkulepet saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise

reguleerimiseks omavahelises suhtes. Kohtupraktikas on leitud, et sellise kokkuleppe pooleks

on vanemad kui lapse ülalpidamise kohustust samal ajal täitma kohustatud osavõlgnikud PKS

§ 105 lg 3 mõttes, mitte aga laps (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016 määrus asjas nr 3-2-1-101-

15, p 13).

Kolleegiumi hinnangul tulenevad vaidlusalusest ülalpidamiskokkuleppest õigused ja

kohustused üksnes vanematele. Lapsed ei ole lepingu pooleks ning isegi kui neid pidada

iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus

VÕS § 80 lg 6 järgi üksnes lepingupooltel. Seega on hageja põhjendatult esitanud

ülesütlemisavalduse teisele vanemale (tl 10). Kuna aga täitemenetluses on kohtutäitur

5 (7)

sissenõudjatena käsitlenud lapsi, siis pidi hageja esitama käesoleva hagi laste vastu, tuginedes

ülalpidamiskokkuleppe osalisele ülesütlemisele (tl-d 4 ja pöördel, 7 ja pöördel).

13. Tulenevalt hageja ülesütlemisavaldusest ja täiendavast selgitusest on hageja 1. veebruaril

2018 lepingu üles öelnud osaliselt, s.o osas, mis ületab igakuiselt lapsele makstava elatise

miinimummäära, s.o ülesütlemise ajal 250 eurot (tl 10). Hageja on esitanud kohtule võlgnevuse

osas arvutused 8. mai 2018 menetlusdokumendis (tl 36–38).

14. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS

§ 652 lg 1 p 1).

Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha

tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingu ülesütlemise formaalsed

eeldused on täidetud. Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele (VÕS § 195 lg 1) ning ülesütlemiseks ei pea pöörduma kohtu poole. Kehtiva

ülesütlemise tagajärjel vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Kostjad võtavad omaks, et kostjate ema on hageja ülesütlemisavalduse 1. veebruaril

2018 e-kirja teel kätte saanud (kostjate 29. mai 2018 menetlusdokumendi p 3, tl 47).

Ülesütlemine on toimunud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja ülesütlemise aluseks

olnud asjaoludest teada sai ja ülesütlemine on vormivaba.

16. Elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumine annab aluse öelda leping üles ka üksnes

osaliselt, s.o osas, milles elatist maksma kohustatud vanemalt ei saa kõiki asjaolusid arvestades

mõistlikult nõuda ülalpidamiskokkuleppe täitmist kokkulepitud suuruses kokkulepitud

tähtpäevani.

17. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal esines mõjuv põhjus

osaliselt leping erakorraliselt üles öelda (VÕS § 196 lg 1). Maakohus leidis, et lepingu p 5

osalise ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning leping on kehtiv.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud

menetlusõiguse normi, leides, et lepingu osalise ülesütlemise eeldused ei ole täidetud.

Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega (TsMS § 654 lg 6).

18. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on

apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses

põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega

käsitletud ka suuremat osa apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks

neile väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust

otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

19. Tulenevalt hageja ülesütlemisavaldusest seisneb mõjuv põhjus selles, et hageja koondati

ning tema ainsaks sissetulekuks on töötu abiraha. Hageja on selgitanud, et sõlmis

ülalpidamiskokkuleppe ajal, kui tema sissetulekuks oli 5 000 eurot kuus (neto).

Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi asemel asunud arutama elatise vaidlust. Maakohus on täiendavalt käsitlenud mõjuva

põhjusena ka asjaolu, et kokkulepitud elatis on laste vajadusi arvestades liiga suur. Hageja on

8. mai 2018 menetlusdokumendis esitanud väite, et kokkulepitud elatis ületab ilmselgelt laste

6 (7)

mõistlikke vajadusi. Nimetatud menetlusdokumendis tugines hageja täiendavalt ka asjaolule, et

laste ema sissetulek on hageja sissetulekust oluliselt suurem.

Kohus peab otsuse tegemisel võtma arvesse ja analüüsima kõiki menetluses hagi või

vastuväidete alusena esitatud väiteid ja asjaolusid. Seega on maakohus hageja väiteid

põhjendatult TsMS § 442 lg 8 järgi otsuses analüüsinud.

20. Siinjuures märgib kolleegium, et hageja kohustus oli TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt

tõendada VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eeldusi. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine

lause). Maakohus hindas hageja väiteid esitatud ja vastuvõetud tõendeid hinnates.

21. Ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks annab aluse muuhulgas asjaolu, et kohustatud

vanema sissetulek on oluliselt vähenenud või õigustatud vanema oma suurenenud. Maakohus

eeltoodud asjaolude esinemist ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates on maakohus esitatud ja

kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Kolleegium ei pea võimalikuks

hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest

teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Maakohus on hinnanud tõendina hageja pangakonto väljavõtet (tl 40 ja pöördel) ning lugenud

selle alusel tõendatuks, et hageja tegutseb ettevõtjana ja võiks saada tulu ettevõtlusest. Hageja

pangakontole on tehtud makseid kolmandate isikute poolt, mistõttu pole usutav hageja väide,

et tal polnud tööd ega sissetulekut. Töötukassa 8. märtsi 2018 otsusega on tõendatud, et hageja

töötab alates 7. märtsist 2018. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praeguses asjas

ei olnud ajutine töökoha kaotus mõjuvaks põhjuseks VÕS § 196 lg 1 mõttes, sest asja

materjalidest nähtuvalt ei mõjutanud see oluliselt hageja majanduslikku seisu, heaolu ega

toimetulekut.

Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud kostjate vastuväidete alusena esitatud asjaolusid

analüüsides. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja majanduslik seis on parem,

kui ta on kohtumenetluses näidanud. Hageja pangakonto väljavõte tõendab, et hagejal oli pärast

töökoha kaotust, s.o juuli 2017, sissetulekuid. Lisaks sellele on kolleegiumi arvates põhjendatud

hinnata hageja varalist seisundit juulist 2017 kuni veebruarini 2018 hageja tegeliku elustandardi

järgi. Alates 7. märtsist 2018 hageja töötab, kuid hageja ei ole avaldanud kohtule oma

sissetulekuid.

22. Kolleegium möönab, et ebatäpne on maakohtu otsuse p-s 34 esitatud järeldus, mille

kohaselt ei ole ülalpidamiskokkuleppest tulenev elatis 350 eurot kuus miinimummäärast

märkimisväärselt suurem. Tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud

tähelepanuta, et ülalpidamiskokkuleppe p-s 5.1 nimetatud igakuisele elatisele lisanduvad ka

koolitus- ja sünnipäevakulud, s.o umbes 175 eurot ((2000 + 100)÷12) kuus. Samas nähtub

vaidlustatud otsuse põhjendusest, et kohus on käsitlenud osalist ülalpidamiskokkuleppe

ülesütlemist terve p 5 osas, mitte ainult alapunkti 5.1 osas. Eelmärgitu ei ole kolleegiumi

hinnangul seega menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis mõjutaks asja lõppjäreldust, sest

ainuüksi ülalpidamiskokkuleppes kokku lepitud miinimummäärast kõrgem elatis ei anna

kokkuleppe ülesütlemiseks alust. Kuigi hageja väitis, et kokkulepitud elatis on laste vajadusi

arvestades liiga suur, ei ole hageja oma väite tõendamiseks esitanud tõendeid ega selgitanud

elatise suuruse mõju kokkuleppe kehtivusele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ja TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

24. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda.

7 (7)

Maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja ei väitnud

apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus kostjate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel

menetlusõiguse norme või ületas diskretsioonipiire. Seega ei ole kolleegiumil alust muuta

maakohtu kindlaksmääratud kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab kolleegium kindlaks kostjatele hüvitatavate

apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need hagejalt kostjate kasuks välja.

25. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud.

Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostjate lepingulise esindaja ajakulu

apellatsioonimenetluses kokku 2,75 t ja õigusabi osutati tasumääraga 150 eurot tunnis, millele

lisandub käibemaks. Selliselt kujunes apellatsioonimenetluse kuludeks kokku 495 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on neist kuludest põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamine

2,5 t ulatuses, mis hõlmab nii kaebusega tutvumist, analüüsi ja sellele vastamist.

Põhjendatud ei ole panna hagejale kohustust hüvitada kostjate lepingulise esindaja poolt

ringkonnakohtu 5. detsembri 2018 määrusega tutvumise ja menetluskulude nimekirja

koostamise eest kantud menetluskulu, s.o 15 min eest 45 eurot. Kuna nende toimingute

tegemine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja menetluskulude nimekirja oleks saanud kohtule

esitada kostjate seaduslik esindaja ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist

põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 11. novembri 2014

määrus asjas nr 3-2-1-77-14, p 12 kolmas lõik).

26. Maakohus määras kostjate lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 150 eurot

(km-ta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on keskmise sarnase õigusteenuse

eest makstava tasuga.

Ringkonnakohus rahuldab kostjate menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt.

Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusabi osutamise mahust 2,5 t, tunnitasust 150 eurot ning

kostjate kinnitusest, et nad ei saa tagasi õigusteenuselt tasutud käibemaksu, kujuneb

hüvitatavaks summaks 450 eurot ( = 2,5 × 150 + 20%).

Kostjad on osalenud menetluses samas ulatuses ja neil on ühised lepingulised esindajad.

Ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja õigusabikulu tuleb hüvitada kostjatele võrdselt,

s.o 225 eurot ( = 450 ÷ 2) kummagi kostja kasuks.

27. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja kostjate taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest