2-17-104168/29 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 08. jaanuaril 2019

tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-17-104168

Kohtuasi

Osaühing Blaumont Invest hagi Gruuv Capital TÜ ja L P

vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1246,81 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: osaühing Blaumont Invest (registrikood 11176328,

asukoht xxx) lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja I: Gruuv Capital TÜ (registrikood 12576159, asukoht

xxx) seaduslik esindaja L P

Kostja II: L P (isikukood xxx, elukoht xxx; e-post xxx)

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada Osaühing Blaumont Invest hagi Gruuv

Capital TÜ ja L P vastu võlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks osaliselt

2. Välja mõista Gruuv Capital TÜ-lt ja L Plt solidaarselt

kokku 455,87 eurot ja viivis põhinõudelt 423,61 eurot

vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale

alates 13.03.2016 kuni 08.01.2019 95,81 eurot Osaühing

Blaumont Invest kasuks

3. Välja mõista Gruuv Capital TÜ-lt ja L Plt solidaarselt

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 423,61 eurot alates 09.01.2019 kuni

põhinõude kohase täitmiseni Osaühing Blaumont Invest

kasuks

Menetluskulude jaotus

Hagimenetluse kulud jätta poolte endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele

ei

saa

esitada

apellatsioonkaebust,

väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel

Hageja nõue

1. Osaühing Blaumont Invest (edaspidi ka hageja) palus kohtule Gruuv Capital TÜ (edaspidi ka

kostja I) ja L P (edaspidi ka kostja II või käendaja) vastu esitatud hagis välja mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata väljaostumaksed

7,62 eurot, ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 122,11 eurot, liisingulepingu

ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksed 536,11 eurot, liisingulepingu

ülesütlemisest tekkinud lisakulud 124,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 220,34 eurot,

sissenõudmiskulu 40 eurot, viivis liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud

väljaostumaksetelt alates 25.04.2017 kuni nõude täitmiseni määras 0,10% tasumata summalt

päevas.

2. 21.11.2018 kohtule esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet paludes välja

mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata

väljaostumaksed 7,62 eurot, ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 122,11 eurot,

liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksed 534,98 eurot,

liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 120,95 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivis 528,03 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, viivis liisingulepingu ülesütlemise järgselt

tasuda jäänud väljaostumaksetelt alates 22.11.2018 kuni nõude täitmiseni määras 0,10%

tasumata summalt päevas.

Hagiavalduse asjaolud

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid liisinguandja MOGO OÜ ja kostja I (edaspidi ka liisinguvõtja

või põhivõlgnk) 04.02.2015 liisingulepingu nr LG04022015/0085 (edaspidi ka liisinguleping),

mille alusel liisinguandja omandas ning andis tasu eest liisinguvõtja kasutusse mootorsõiduki

MERCEDES-BENZ E 270 CDI T, väljalaskeaasta 2002, numbrimärk xxx, kerenumber xxx)

(edaspidi ka sõiduk või liisinguese). Liisingulepinguga lepiti kokku liisingusummas 1750

eurot, millelt tuli tasuda intressi 3,00% kuus ehk 36,03% aastas. Liisingusumma tuli tasuda 72

kuu jooksul.

4. 04.02.2015 sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingu. Lepinguga kohustus käendaja vastutama

võlausaldaja ja kostja I vahel 04.02.2015 sõlmitud liisingulepingust tulenevate kõigi nõuete

täieliku täitmise eest, kui liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud

ning põhivõlgnik on jätnud need täitmata. Käendaja vastutab põhivõlgniku poolt tagastamata

liisingueseme väljaostumakse/osamaksete, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest

tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju hüvitamise eest solidaarselt

põhivõlgnikuga. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 4555,44 eurot.

5. Kuna kostja I ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, ütles liisinguandja

18.01.2016 liisingulepingu üles. Liisingueseme jääkväärtuseks liisingulepingu ülesütlemise

hetkel oli 1673,61 eurot, millele lisandusid ülesütlemiseni arvestatud tähtajaks tasumata

liisingusumma põhiosa maksed 8,75 eurot, millest on maha arvatud kostja I ettemakse 1,13

eurot, seega tasumata põhiosa maksed 7,62 eurot. Lisaks sellele tuli kostjal tasuda tähtajaks

tasumata intressimaksed 96,47 eurot ja jooksva kuu intressimakse 25,64 eurot, kokku 122,11

eurot. Pärast liisingueseme valduse tagastamist liisinguandjale 18.01.2016 alustati

liisingueseme müügiprotsessiga. Liisinguandja sõidukite müügispetsialisti hinnangul oli

liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel 1500 eurot (koos käibemaksuga).

Liisinguandjal õnnestus võõrandada sõiduk 26.02.2016 1137,50 euro (käibemaksuga 1365

euro) eest. Kuna müügist saadud summa 1137,50 eurot ei katnud tervikuna liisingueseme

jääkväärtust 1673,61 eurot, peab kostja I hüvitama liisinguandjale liisingueseme jääkväärtuse

ja liisingueseme müügihinna vahena 536,11 eurot, millele lisanduvad liisingusumma põhiosa

maksed 7,62 eurot ja intress 122,11 eurot kuni liisingulepingu ülesütlemiseni. Kostjal I tuleb

hüvitada ka ülesütlemisest tekkinud lisakulud: sõiduki müügikulud 40,95 eurot ja sõiduki

hoiustamiskulud 84 eurot.

6. Liisinguandja esitas vastavasisulise nõudeavalduse kostjale I 02.03.2016. 04.07.2016 algatati

kostjate suhtes inkassomenetlus ning alates selles ajast nõudis hageja võla tasumist

kohtuväliselt. 20.06.2016 loovutas liisinguandja nõude kostjate vastu Creditreform Eesti OÜ-

le. Nõude loovutamine hagejale toimus 29.06.2016, millest teavitati kostjaid e-posti teel

04.07.2016.

7. Hageja on seisukohal, et kostja I poolt osamaksete tasumata jätmist tuleb käsitleda kohustuse

rikkumisena VÕS § 100 mõttes, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda ühes kõikide kuludega,

mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega s.o, liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna

finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega,

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, mida pidi liisinguandja tegema sõiduki müümiseks ja

hoiustamiseks ning võla sissenõudmiskulude hüvitamist ja liisingulepingus kokkulepitud

viivist põhinõuetelt. VÕS § 145 lg 1 alusel nõuab hageja võla tasumist kostjatelt solidaarselt.

Kostjate vastuväited

8. Kostjad hagi ei tunnista ega nõustu väitega, nagu oleks kostja I jätnud kohustused täitmata.

Kostja I teavitas liisinguandjat juba 14.01.2016, et tulevikus võib esineda probleeme

maksetega, tagastas sõiduki omal algatusel 18.01.2016 ning tasus kokkulepitud rahasumma

40,98 eurot kohustuste ja mootorsõiduki müügi vahe katteks. Kostjad said liisinguandjast aru

nii, et peale sõiduki liisinguandjale tagastamist on kõik kohustused täidetud. Liisinguandja

saatis liisingulepingu ülesütlemisavalduse 18.01.2016, mis väljendab ekslikult nagu oleks

kostja I lepingut rikkunud. Liisinguandja ei toiminud heas usus, kui soovitas sõiduki tagastada

jättes sellega mulje, et kõik kohustused on sellega täidetud. Kostja I ei ole jätnud osamakseid

tasumata ning seetõttu ei ole ka kohustust rikkunud. Lisaks võttis Liisinguandja sõiduki vastu,

vaatas sõiduki üle ning kinnitas, et kõik on korras.

9. Kostjate hinnangul on liisinguandja sõiduki turuväärtust valesti hinnanud. Liisingu andmise

hetkel hindas liisinguandja sõiduki turuväärtuseks 2100 eurot, sõiduk oli liisinguandjale

tagastamise hetkel täpselt samas seisukorras nagu liisingulepingu sõlmimise hetkel, korralised

hooldused olid teostatud. Praegu on sarnased sõidukid müügis hinnaga 1499 – 3490 eurot (ilma

käibemaksuta) ning automaatne hindamine pakub sõiduki keskmiseks turuväärtuseks 4000 –

6000 eurot. Väär on liisinguandja hinnang nagu oleks sõidukit kasutatud taksona, et sõiduk

roostetas ning veermikus esines vigu. Liisinguandja on pahatahtlikult müünud kostja I poolt

tagastatud sõiduki kiiresti ja tunduvalt allpool turuhinda eesmärgiga saada võimalikult kiiresti

sõidukist lahti ning nõuda kostjatelt sisse ebamõistlikult suur hüvitis ise kahju kannatamata.

10. Hageja väide, nagu oleks kostjaid teavitatud nõude loovutamisest hagejale 04.07.2016 on väär.

04.07.2016 teavitati kostjaid, et nõue on loovutatud Creditreform Eesti OÜ’le. Nõude

loovutamine hagejale ilmnes alles peale maksekäsu kiirmenetluse alustamist 09.03.2017.

Hageja on oma avalduses jätnud märkimata ka asjaolu, et kui nõue omandati hageja poolt juba

29.06.2016, siis puudus Creditreform Eesti OÜ-l õigus nõude tasumist nõuda juba siis, kui

Creditreform Eesti OÜ saatis 04.07.2016 kirja, et nõue on neile loovutatud. Seega olid ka

järgnevad Creditreform Eesti OÜ teated tühised, kuna kostjaid ei teavitatud nõudeõiguse

loovutamisest õigeaegselt, samuti ei teavitanud Creditreform Eesti OÜ, et neil oleks volitus

antud nõuet nõuda. Hageja ja Creditreform Eesti OÜ lõid ekslikult arvamuse nagu oleks nõue

loovutatud Creditreform Eesti OÜ-le, kes esitas enda nimel, selleks õigust omamata,

nõudekirju. Hageja ei ole otsinud kordagi kontakti, ega edastanud ühtegi nõudekirja.

11. 14.11.2018 menetlusdokumendis nõustusid kostjad, et kohus mõistab neilt välja hageja kasuks

175,87 eurot vastavalt menetlusdokumendi punktis 1.2. esile toodud arvutusele, mille järgi

peavad kostjad põhjendatuks ja lepingule vastavateks tasumata väljaostumakseid 7,62 eurot,

tasumata väljaostumaksetelt kuni liisingueseme võõrandamiseni sissenõutavaks muutunud

viivist 0,18 eurot, liisingulepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi

kuni liisingulepingu lõppemiseni summas 25,44 eurot, liisinguandja poolt liisinguesemega

kantud kuludega s.o liisingueseme jääkväärtusega summas 173,61 eurot, võla sissenõudmisega

seotud kuludega 10 eurot, kokku algsest nõudest 216,85 eurot, millest kostjad arvestasid maha

23.03.2016 tasutud 40,98 eurot.

12. Kostjad ei nõustunud tasuma 25,44 eurot ületavat intressi, liisinguandja poolt liisinguesemega

kantud kulusid, mis ületavad 173,61 eurot, liisingueseme müügiga seotud kulusid 40,95 eurot,

liisingueseme hoiustamiskulusid 84 eurot ja sissenõudmiskulusid üle 10 euro.

Kohtuotsuse põhjendused

13. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud liisinguleping; et kostja I

tagastas hagejale liisinguvara; et hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles; et liisinguvara on

võõrandatud; et hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud käendusleping, mille alusel võttis kostja

II endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja

kohustuste kohane ja täielik täitmine.

14. Pooltel on vaidlus nõuete loovutamise, liisinguvara väärtuse, intressiarvestuse, hageja kantud

lisakulude ja kostjate kuludest teavitamise üle.

15. 14.11.2018 menetlusdokumendis toodud kostjate osalist nõustumist hagiavalduses esitatud

nõuetega (II kd lk 25-27) käsitleb kohus TsMS § 231 lg-s 2 sätestatud omaksvõtuna, mistõttu

ei pea kohus vajalikuks antud nõuete põhjendusi ja nõudeid tõendavaid tõendeid analüüsida,

vaid mõistab kostjatelt hageja kasuks välja tasumata väljaostumaksed 7,62 eurot, tasumata

väljaostumaksetelt kuni liisingueseme võõrandamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 0,18

eurot, liisingulepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 25,44 eurot,

liisingueseme jääkväärtuse 173,61 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot, kokku

216,85 eurot, millest kostjad arvestasid maha 23.03.2016 tasutud 40,98 eurot.

16. Kostjate 23.03.2016 maksekorraldusega tasutud 40,98 euro (II kd lk 31) tunnustatud nõudest

maha arvestamise puhul on tegemist VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestusega, millele hageja ei

ole esitanud vastuväiteid ja mis kuulub hageja nõudega tasaarvestamisele. Seega kuulub

kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 175,87 eurot.

17. Kostjad ei nõustunud tasuma hagiavalduses esile toodud nõudeid, milleks on 25,44 eurot ületav

intress, liisinguandja poolt liisinguesemega kantud kulud, mis ületavad 173,61 eurot,

liisingueseme müügiga seotud kulud 40,95 eurot, liisingueseme hoiustamiskulud 84 eurot ja

sissenõudmiskulud üle 10 euro.

18. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg

1 p-des 1 ja 4, § 108 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud,

võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles

ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

19. VÕS § 361 lg 1 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja

poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja ja kostja I vahel

sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punktide 9.1. ja 9.1.6. kohaselt on hagejal õigus

mõjuval põhjusel leping erakorraliselt üles öelda, mõjuvaks põhjuseks võib muuhulgas olla

olukord, kus liisinguvõtja finantsandmetest ilmneb liisinguvõtja võimetus täita lepingut

nõuetekohaselt.

20. Liisingulepingu ülesütlemisavaldusest (I kd lk 40) nähtuvalt ütles liisinguandja kostjaga I

sõlmitud lepingu üles 18.01.2016, kuna liisinguvõtja finantsandmetest on ilmnenud

liisinguvõtja võimetus täita lepingut nõuetekohaselt, mis on vastavuses üldtingimuste

punktidega 9.1. ja 9.1.6. Ülesütlemise aluseks oli kostjaga I peetud kirjavahetus, millest

nähtuvalt ei olnud kostjal I enam võimalik laenumakseid tasuda (I kd lk 75-78) ja

liisinguesemeks oleva sõiduki tagastamine (I kd lk 74). Kuivõrd liisinguleping sõlmiti

tähtajaliselt osamaksete ja intressimaksete tasumise kohustusega vastavalt maksegraafikule

kuni 04.04.2021, siis saab osa- ja intressimaksete tasumise katkestamist ja liisingueseme

tagastamist kostja I poolt pidada lepingulise kohustuse rikkumiseks VÕS § 100 mõttes ja

liisingulepingu erakorraline ülesütlemine põhineb seadusel ja lepingul.

21. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg

1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust

selle tagastamise hetkel.

22. Hageja on hagiavalduses liisingueseme müügiga seotud kulutuste nõudes lähtunud sõiduki

jääkväärtuse 1673,61 euro ja müügihinna 1137,50 vahest (536,11 €), mitte VÕS § 367 lg 1 ja

3 sätestatud asja väärtusest ehk harilikust turuhinnast asja tagastamise hetkel. Seejuures on

hageja tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-08 p 18, mille kohaselt on lubatud sõiduki

müügihinna erinevus 10% turuväärusest.

23. Riigikohus on tsiviilasjas otsus nr 3-2-1-33-08 p 18 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb

vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et

üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine

müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte

kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine

oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe

puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku

väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu

arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse

kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.

24. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08

p-s 18 toodud põhimõte, kuna tsiviilasjade asjaolud on erinevad. Nii tuleneb viidatud

Riigikohtu lahendi p-dest 1, 2, 17, et antud asjas oli poolte vahel sõlmitud leping, mille

üldtingimuste p 5.17 erines seadusest ja selle kohaselt tuli vara jääkmaksumust kõrvutada

"vara võõrandamisest saadud summaga". Seega oli poolte vahel kokkulepe, et kulutuste

kindlaksmääramisel lähtutakse liisingueseme tegelikust müügihinnast ja Riigikohus kaalus

seaduses ja lepingus kokkulepitud hinnaerinevust, jõudes järeldusele, et see on lubatud 10%

piires.

25. Käesolevas asjas on lepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjed sätestatud lepingu

üldtingimuste punktis 9, selle alapunkti 9.2. ja 9.2.1. kohaselt on liisinguandjal lepingu

erakorralisel ülesütlemisel õigus nõuda liisinguvõtjalt lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud

kulude (muu hulgas, kuid mitte ainult tasumata väljaostumaksed, intressid, viivised,

leppetrahvid, liisingueseme kindlustamise korrashoiu või müügiga seotud kulutused)

hüvitamist 14 päeva jooksul liisinguandjalt nõude saamisest osas, mille eest ei ole liisinguvõtja

lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks tasunud.

26. Seega ei ole lepingu pooled lepingu juurde kuuluvates üldtingimustes kokku leppinud, et

kulutuste kindlaksmääramisel lähtutakse liisingueseme jääkväärtuse ja müügihinna vahest,

mistõttu ei saa ilma selgesõnalise kokkuleppeta Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-s 18

toodud põhimõttele tugineda ja müügiga seotud kulutuste arvestamisel sõiduki tegelikust

müügihinnast lähtuda.

Vastava kokkuleppe puudumise tõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3.

27. Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-14-14 tuleneb, et juhul kui liisinguandja on märkinud

liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3

järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu

juurdearvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu.

Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos

käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused

tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20) (p 11).

28. Mogo OÜ müügispetsialisti A V 07.07.2017 allkirjastatud hindamisakti järgi oli

liisingueseme turuväärtus 18.01.2016 1500 eurot (I kd lk 113-114). Hageja on

menetlusdokumentides asunud seisukohale, et tegemist oli sõiduki väärtusega koos

käibemaksuga. 24.04.2018 ekspert Rein Mündi ekspertiisiaktiga nr 18-219 (I kd lk 162-199)

on tõendatud, et ekspert hindas sama sõiduki harilikuks väärtuseks 18.01.2016 seisuga 1500

eurot (käibemaksuga). Kohus on seisukohal, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal

tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus ilma käibemaksuta, s.o 1250 eurot, mitte

kostjate vastuväidetes toodud sõiduki väärtuse hinnangut, kuna ekspert on asjatundjana võtnud

sõiduki väärtuse hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete

sõidukite hinnapakkumisi, arvestanud turuhinna muutusi aastate vältel ja vaidlusaluse sõiduki

varustusastet ja remondivajadust.

29. Kuivõrd liisingueseme jääkväärtus ilma käibemaksuta oli 1673,61 eurot ja liisingueseme

harilik väärtus tagastamise hetkel oli 1250 eurot ilma käibemaksuta, siis on jääkväärtuse ja

müügihinna vaheks 423,61 eurot. Kuna kostjate omaksvõtu alusel on kohus nõude rahuldanud

summas 173,61 eurot, siis tuleb kostjatel täiendavalt välja mõista 250 eurot. Summas 111,37

eurot tuleb hagi liisingueseme väljaostumaksete nõudes jätta rahuldamata.

30. 21.11.2018 kohtule esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet paludes välja

mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 122,11

eurot, millest kohus rahuldas kostjate omaksvõtul 25,44 eurot.

31. Kohus on seisukohal, et ülejäänud osas tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata, kuna see

ei põhine lepingul.

32. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe, lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma ning lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist.

33. Hageja on menetlusdokumentides viidanud kahe kuu intressi nõude alusena lepingu

üldtingimuste punktidele 4.1, 4.3, 4.8. Üldtingimuste p 4.1. järgi kohustus liisinguvõtja tasuma

liisinguandjale perioodilisi makseid (väljaostumakseid) koos intressiga lepingus sätestatud

tingimustel. Väljaostumaksete ja intresside tasumise graafik on toodud lepingu põhitingimuste

punktis 10. Üldtingimuste p 4.3 järgi kohustub liisinguvõtja tegema kõik lepingujärgsed

maksed graafiku alusel ning selles ettenähtud ajal ning mahus. Üldtingimuste p 4.8 sätestab,

et liisinguvõtja ja liisinguandja kokkuleppel kohaldatakse maksepuhkust. Maksepuhkuse ajaks

on liisinguvõtja vabastatud lepingujärgsete maksete tegemisest, p 4.9 järgi arvestatakse

maksepuhkuse jooksul intressi vastavalt lepingus kokkulepitud intressimäärale. Liisinguvõtja

tasub intressi maksepuhkuse aja eest pärast maksepuhkuse perioodi lõppu võrdsete igakuiste

maksetena koos intressiga liisinguperioodi eest. Graafikus toodud intressimaksete suurus

sisaldab intressi ka maksepuhkuse aja eest.

34. Üldtingimuste p-st 1, pealkirjaga lepingus kasutatavad mõisted, nähtub, et maksepuhkus on

kahe kuu pikkune periood lepingu sõlmimisest, mille jooksul liisinguvõtja kokkuleppel

liisinguandjaga ei pea tegema lepingujärgseid makseid. Maksepuhkuse kasutamisel lükkub

graafik vastavalt maksepuhkuse kasutusele edasi.

35. Üldtingimuste p 4.10 reguleerib maksepuhkuse eest arvestatava intressi tasumist olukorras,

kus liisinguvõtja kasutab maksepuhkuse jooksul punktis 4.6 toodud õigust lõpetada leping

ennetähtaegselt või p-s 9.1 nimetatud taganemisõigust, kuid antud juhul ei ole lepingut

liisinguvõtja algatusel erakorraliselt üles öeldud ega sellest taganetud. Seega antud sätet ei saa

käesoleva vaidluse puhul kohaldada.

36. Lepingu erakorralise ülesütlemise p-s 9 ja selle alapunktides ei ole täiendavate intresside

tasumise kohustust maksepuhkuse aja eest lepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjena

sätestatud.

37. Maksegraafikust nähtub, et kostja I pidi nii sõiduki väljaostumakseid kui ka intressi hakkama

tasuma alates 04.05.2015, mida kostja I ka tegi ja on kohtule esitatud maksedokumentidega (II

kd lk 28-30) tõendanud. Maksegraafik oli kindlaks määratud kuni 04.04.2021 ning selleks

kuupäevaks pidid olema nii väljaostumaksete kui ka intressi tasumise kohustus täidetud.

Lepingu sõlmimisest 04.02.2015 esimese kahe kuu – märtsi- ja aprillikuu eest ei ole

maksegraafikus väljaostumaksete ega ka intressi tasumise kohustust ega suurust märgitud.

Kostjate vastusest hagile saab järeldada, et liisinguvõtja mõistis lepingut selliselt, et tal tuleb

tasuda nii sõiduki väljaostu kui ka intressimakseid vastavalt graafikule, mida ta sõiduki

hagejale tagastamiseni ka tegi. Lepingus puudub mistahes viide sellele, et lepingu sõlmimise

järgset kahte kuud käsitletakse poolte kokkuleppel maksepuhkusena. Puuduvad tõendid, et

hageja oleks liisinguvõtjat hagiavalduses käsitletud maksepuhkusest ja graafikuvälisest

intresside juurde arvestamisest maksepuhkuse aja eest lepingu erakorralisel ülesütlemise korral

lepingu sõlmimisel eraldi teavitanud ja kostja I ei ole ei lepingu sõlmimisel ega selle

lõpetamisel sellest nii ka aru saanud. Juhul kui seda perioodi aga maksepuhkusena käsitleda,

siis tulenevalt eelviidatud VÕS § 29 sätetest ja lepingu üldtingimustest sisaldub intress

maksepuhkuse aja eest graafikus toodud intressimaksetes, mida on lükatud kahe kuu võrra

edasi ja mille eest on kostja I kuni lepingu lõpetamiseni tasunud, v.a jaanuarikuu

intressisumma. Järelikult puudub hagejal õiguslik alus lepingu erakorralisel ülesütlemisel

lisada maksegraafikule täiendav intress kahe kuu eest ja vastav nõue tuleb summas 96,67 eurot

jätta rahuldamata.

38. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hageja nõuab liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude 120,95 eurot, mis seisnevad

sõiduki müügikuludes 40,95 eurot ja sõiduki hoiustamiskuludes 84 eurot. Hageja on esitanud

nõuete tõendamiseks arved, hinnakirja (I kd lk 59, 60, 64) ja liisinguandja müügiplatsi

üürilepingu (II kd lk 36).

39. Esitatud arvetest nähtub, et need on koostanud OÜ Mogo kostjale I sõiduki hoiustamiskulude

ja müügikulude hüvitamise kohta 04.05.2017. Nõuete loovutamise lepingutest nähtuvalt

loovutas OÜ Mogo oma nõude kostjate vastu koos kõrvalnõuetega Creditreform Eesti OÜ-le

22.06.2016 lepinguga (allkirjastatud 22.06.16 ja 28.06.2016) ning Creditreform Eesti OÜ edasi

hagejale 29.06.2016 lepinguga (allkirjastatud 28.06.16 ja 29.06.16) (volikiri hageja

esindamiseks on väljastatud Creditreform Eesti OÜ-le 20.04.2016 (I kd lk 44-45, 50, 56-57)),

seega ligikaudu 11 kuud varem, mistõttu ei olnud OÜ-l Mogo enam antud nõudeid kostjate

vastu. Järelikult ei too OÜ Mogo arved kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohtule esitatud arvete

aluseks oleval hinnakirjal, mis on välja prinditud 05.06.17 puuduvad kõik rekvisiidid, mille

alusel saaks kohus järeldada, et antud hinnakiri kehtis ja oli 04.02.2015 sõlmitud lepingu osaks.

Hageja viidatud lepingu punktist 9.2.1. seda järeldada ei saa ja kostjatega sõlmitud lepingu

dokumentide hulgas hinnakiri puudub. Ka liisinguandja OÜ Mogo müügiplatsi üürilepingust,

mille puhul on tegemist raamlepinguga, mitte käesoleva liisingueseme hoiustamiseks sõlmitud

lepinguga, ei nähtu lepingu sõlmimise aega ega kehtivuse perioodi, mistõttu ei ole hageja

tõendanud, et üürileping kehtis liisingulepingu ülesütlemise ajal ja sõidukit antud platsil

tegelikult ka hoiustati. Seega ei ole hageja lisakulude kandmist tõendanud, mistõttu tuleb

lisakulude 120,95 euro nõue jätta rahuldamata.

40. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 nõuda rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja on esitanud viivisenõude liisingulepingu

ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksetelt alates 10.03.2016 kuni 22.11.2018 kuni

nõude täitmiseni määras 0,10% tasumata summalt päevas, mis ei põhine seadusel ega lepingul.

Lepingu punktist 8.3 nähtuvalt on poolte vahel kokkulepitud viivise määraks 0,5% päevas.

Hageja on 02.03.2016 nõudeavalduses kostjale (I kd lk 79) andnud 7 päevase tähtaja

võlgnevuse tasumiseks avalduse kättesaamisest ja märkinud, et tal on VÕS § 113 lg 1 ja

liisingulepingu alusel õigus nõuda viivist 0,1% võlgnetavalt summalt. Nõudeavaldus on

väljastatud kostjatele 4.03.2016 e-kirjaga (I kd lk 80) ning arvestades kostjate 06.03.2016

vastust nõudekirjale (I kd lk 81) kätte saadud hiljemalt järgneval päeval, mistõttu tuleb 7-

päevast tähtaega lugema alates 6.03.2016 ning viivist arvestama hakata alates 13.03.2016.

41. VÕS § 13 lg-st 1 tulenevalt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Hageja ei ole

esitanud tõendeid lepingu p 8.3 muutmise kohta ning 02.03.2016 kostjatele saadetud

nõudeavaldus lepingu muutmise dokumendiks ei ole, mistõttu ühepoolne lepingu p 8.3

muutmine ei too kostjatele kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohus tuvastas eelpool, et kostjatelt

tuleb välja mõista liisingulepingu ülesütlemise järgselt tekkinud lisakulu 423,61 eurot, siis

tuleb põhinõudelt 423,61 eurot välja mõista viivis vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määrale alates 13.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Seejuures on sissenõutavaks

muutunud viivis kohtuotsuse avaldamise seisuga 1032 päeva eest 95,81 eurot.

42. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostjatele on nii enne nõude loovutamist

kui ka pärast seda saadetud teateid võla kohta, mida tõendavad nõudekirjad (I kd lk 42, 43, 47,

85, 88, 90-91) seega on hagejal seadusest tulenevalt õigus nõuda 40 euro kulutuste hüvitamist.

Kuivõrd kostjate omaksvõtu alusel on välja mõistetud 10 eurot, siis tuleb täiendavalt välja

mõista 30 eurot sissenõudmiskulude hüvitamiseks.

43. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja

kohustuse ees täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma

kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või

osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

44. Käenduslepinguga nr G04022015/0085 (I kd lk 39) on tõendatud, et liisinguandja ja kostja II

sõlmisid 04.02.2015 kostjaga I sõlmitud lepingust tulenevate kõigi nõuete tagamiseks

käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga

lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu

kohaselt vastutab kostja II solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse

maksimummääras 4555,44 eurot. Käenduslepingus on kostja II vastutuse piirmäär suurem

käesolevas hagis esitatud nõuetest, mistõttu vastutab kostja II mõlemast lepingust tulenevate

rahaliste kohustuste täitmise eest täies ulatuses.

45. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja

tõendatud osaliselt ning kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 455,87 eurot ja viivis

põhinõudelt 423,61 eurot vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale alates

13.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni, millest sissenõutavaks muutunud viivis on kohtuotsuse

avaldamise seisuga 95,81 eurot.

Menetluskulude jaotus

46. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et

kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt ligikaudu pooles ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta

poolte endi kanda ning puudub vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks

vastavalt TsMS §-s 174 sätestatule.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik