3-18-568/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.12.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-568

Haldusasi

L.T. ja A.L.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 19.02.2018

vastutusotsuse nr 13-7/00776-17 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – L.T.

Kaebaja II – A.L.

Kaebajate volitatud esindaja Madis Truber

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas

Aas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta L.T. ja A.L.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.01.2019 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-568

2(13)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 15.02.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/036679-15

(mille lahutamatuks osaks on MTA 03.01.2017 kontrollakt nr 12.2-3/036679-14) osaühingut

AESIRI HF (AHF) tasuma maksusumma 73 262,35 eurot. Maksumenetlus hõlmas AHF-i

maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel november

2015 – veebruar 2016.

1) AHF on kontrolliperioodil deklareerinud sisendkäibemaksu kokku 37 585,94 eurot. Samas

ei esitanud AHF MTA-le dokumente, mis tõendaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust.

AHF-i pangakontodelt nähtuvalt soetati kontrolliperioodil kaupu ja teenuseid 61 527,03 euro

eest, sh mittekäibemaksukohustuslastelt 23 905 euro eest. Seega on AHF tasunud kaupade ja

teenuste soetamisel käibemaksu 6270,34 eurot, mis on oluliselt vähem kui käibedekla-

ratsioonidel (KMD) kajastatud sisendkäibemaksu summa. Sularaha on kontrolliperioodil

pangakontolt välja võetud 167 787 eurot (majanduskuludeks 49 012 eurot, kassasse viimiseks

80 800 eurot ja pangakaardiga 37 975 eurot). Kuna sularahas ostetud kaupade ja teenuste kohta

puudusid dokumendid, siis on MTA seisukohal, et väljavõetud sularaha eest ei ole AHF

soetanud kaupu ja teenuseid maksustava käibe tarbeks. AHF-i tehingupartnerid kinnitasid

maksuhaldurile, et teenuse osutamisel toimus vahendite soetamine tehingupartnerite endi poolt

ja kaupade soetamisel ei olnud neil vaja lisamaterjale. Seega puudus AHF-il vajadus suurte

sularahas kulutuste tegemiseks kaupade müügil ja teenuste osutamisel. Eeltoodust tulenevalt on

AHF alusetult suurendanud kontrolliperioodil sisendkäibemaksu 31 315,60 euro võrra (s.o

37 585,94 – 6270,34). Õiguslik alus: käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1, § 29 lg 3 p 1 ja § 31

lg 1.

2) Kontrolliperioodil olid AHF-i omanikud ja juhatuse liikmed A.L. ja L.T.. AHF on teinud

omanikele sularaha väljamakseid, mille eest ei ole soetatud kaupu ja teenuseid ning mille kohta

AHF-il puuduvad nõuetele vastavad algdokumendid. AHF-ile laekus kontrolliperioodil pidevalt

raha majandustegevusest, mis pärast kulude tegemist moodustas ettevõtte reaalse puhaskasumi

ning seega oli AHF-il raha, mida dividendidena välja maksta. Seega leiab MTA, et

kontrolliperioodil väljavõetud sularaha (s.o 167 787 eurot) on dividendid. Sellest tulenevalt on

AHF-l kohustus deklareerida perioodide november 2015 – veebruar 2016 tulu- ja sotsiaalmaksu

ning kohustusliku kogumispensioni makse ning tööstuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD)

lisas 7 tulumaks dividendidelt 41 946,75 eurot ja tasuda see MTA-le. Õiguslik alus:

tulumaksuseaduse (TuMS) § 4 lg 1, § 50 lg 1 ja § 54 lg-d 2 ja 4.

2. MTA 12.07.2017 taotlusega halduskohtule (täitmist tagavate toimingute sooritamiseks,

haldusasi nr 3-17-1452) alustati AHF-i juhatuse liikmete vastutuse tuvastamisele suunatud

menetlust L.T. ja A.L.i suhtes.

3. MTA edastas 03.01.2018 L.T.le ja A.L.ile vastutusotsuse projekti nr 13-

7/00776-13 koos lisadega. L.T. ja A.L. esitasid 25.01.2018 ühise eriarvamuse / vastuväited ning

täiendavad tõendid.

4. MTA kohustas 19.02.2018 vastutusotsusega nr 13-7/00776-17 L.T.t ja A.L.i tasuma

solidaarselt AHF-i maksuvõlgnevus summas 72 545,95 eurot (maksuvõlg koosneb MTA

15.02.2017 maksuotsusega määratud summast; kuna 29.03.2017 laekus MTA arvelduskontole

716,40 eurot määratud maksukohustuse katteks, siis nõutakse L.T.lt ja A.L.ilt 72 545,95

eurot, s.o 73 262,35 – 716,40 eurot).

1) Maksuhalduri sissenõudmistoimingute tulemusena ei õnnestunud võlga AHF-ilt sisse

nõuda. Vahetult enne AHF-i arvelduskontode arstimist laekus 716,40 eurot. Arestitoimingute

tulemusena laekumisi toimunud ei ole. Registervara, millele oleks saanud sissenõuet pöörata,

3-18-568

3(13)

äriühingule ei kuulu. Äriregistri andmebaasi kohaselt on AHF jätnud esitamata kõik

majandusaasta aruanded alates äriühingu asutamisest. MTA hinnangul ei ole AHF tegutsev

ettevõte.

2) L.T. ja A.L. on teadlikult ja tahtlikult (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses)

rikkunud juhatuse liikme kohustusi tagada äriühingu deklareerimis- ja tasumiskohustuse

täitmine. L.T. ja A.L. esitasid maksudeklaratsioonides teadlikult valeandmeid ja viisid

äriühingust välja rahalisi vahendeid, mida oleks saanud kasutada maksukohustuste tasumiseks.

3) L.T. on äriregistri andmetel seotud 6 äriühinguga, sh on ta olnud nii aktsiaseltsi nõukogu

liige kui ka kuulunud mitmete äriühingute juhatusse alates 2002. a-st. Seega omab L.T.

piisavaid teadmisi äriühingute majandustegevuse juhtimise ja korraldamise kohta.

L.T. oli AHF-i juhatuse liikmeks perioodil 16.01.2014-19.05.2016 ning osanikuks perioodil

16.01.2014-13.05.2016. L.T. esitas äriühingu nimel kõik KMD-d. L.T.l oli õigus kasutada

AHF-i arvelduskontot, samuti oli tal ligipääs nii äriühingu kassale kui dokumentidele. L.T.

koostas äriühingu nimel arveid ja vajadusel allkirjastas lepinguid. Juhatuse liikme ülesanded

olid L.T. sõnul jaotatud A.L.iga. A.L.i selgitas 11.09.2017 MTA-le, et L.T. tegeles

raamatupidamise korraldamisega.

L.T. jättis AHF-i kontrollimenetluses MTA-le esitamata palutud dokumendid. Äriregistri

andmetel vahetusid 19.05.2016 AHF-i juhatuse liikmed ja muutus ettevõtte aadress. Uueks

äriühingu juhatuse liikmeks sai Venemaa kodanik Andrei Ponomarjov. L.T. selgitas

06.09.2016, et äriühingule leiti sobiv ostja ja äriühingu müük oli otstarbekas, samas ei

meenunud talle see, kas äriühingu dokumentide üleandmine toimus Eestis või Venemaal ning

millal see toimus. Seevastu 23.08.2017 teatas L.T., et äriühingu võõrandamine oli pikem

protsess ega olnud seotud kontrollimenetlusega. Samuti selgitas L.T., et osa AHF-i dokumente

saadeti postiga 17.05.2016, dokumentide füüsilise üleandmise kuupäeva ta ei mäleta, kuid see

toimus Venemaal.

L.T. selgituse kohaselt tegeles AHF tööstuslike seadmete paigaldamisega ja töökeskkonna alase

tegevusega. MTA pöördus AHF-i klientide poole, kes soetasid AHF-ilt kontrolliperioodil

teenust või kaupa, tasudes selle eest pangaülekandega. Tehingupartnerid kinnitasid, et AHF-i

esindasid L.T. ja A.L. ning seda, et teenuse osutamisel toimus vahendite soetamine

tehingupartnerite endi poolt ja kaupade soetamisel ei olnud neil vaja lisamaterjale. L.T. selgitas

23.08.2017, et tööohutuse suunal tehti muljetavaldavaid kulutusi, kuid milliseid, ei ole MTA-le

teada. L.T. selgitas samuti, et majandusaasta aruanded jäeti esitamata, kuna selleks hetkeks ei

olnud majandustegevust veel toimunudki. Samas on AHF 2016. a deklareerinud 20% määraga

maksustatavat käivet kogusummas 114 250 eurot ja 2015. a 128 327 eurot ning AHF-i

tehingupartnerid on kinnitanud tehingute toimumist. Kõik majandustehingud tuleb

dokumenteerida ning kuna L.T. esitas KMD-sid AHF-i nimel, pidi ta teadma tehingutega seotud

asjaolusid ning ka seda, et AHF ei soetanud sellises ulatuses kaupu ega teenuseid nagu KMD-

des kajastatud.

L.T.l oli täielik ligipääs AHF-i käibevahenditele ning kuna MTA-l puuduvad dokumendid

väljavõetud sularaha kasutamise kohta ja L.T. esitatud täiendavad tõendid ei ole piisavad

tõendamaks sularaha kasutust, siis viis L.T. teadlikult äriühingust sularaha välja.

4) A.L. on äriregistri andmetel seotud 9 äriühinguga ja 1 mittetulundusühinguga. Samuti on

A.L. 11.09.2017 selgitanud, et ta on ettevõtlusega kokku puutunud alates 1990. a lõpust. Seega

omab A.L. piisavaid teadmisi äriühingute majandustegevuse juhtimise ja korraldamise kohta.

3-18-568

4(13)

A.L. oli AHF-i juhatuse liikmeks perioodil 16.01.2014-19.05.2016 ning osanikuks perioodil

16.01.2014-13.05.2016. A.L.i 11.09.2017 selgituste kohaselt tegeles ta ülesannetega, mis

puudutasid tootmist, arendust, müüki ja paigaldust. A.L. allkirjastas äriühingu nimel lepinguid

vastavalt vajadusele, samuti oli tal ligipääs äriühingu raamatupidamisdokumentidele. A.L.

kasutas AHF-i pangakaarti ning võttis välja sularaha. A.L. sõnul anti AHF-i võõrandamisel selle

dokumentatsioon jooksvalt üle ning dokumentatsiooni pani kokku L.T.. Seega oli A.L. aktiivne

AHF-i juhatuse liige ja omas täielikult ülevaadet äriühingu majandustegevuse kohta.

A.L. selgitas 20.06.2016, et ei mäleta detailselt, milliseid kaupu või teenuseid ettevõtte soetas

tehingupartneritelt, kuid teadis, et need olid tarvikud ning 11.09.2017 selgitas, et sularaha

kasutati elementaarkuludeks, nt reaktori kuludeks. Kuna A.L. oli äriühingu internetipanga ja

pangakaardi kasutajaks, siis pidi ta olema teadlik, mille tarbeks välja võetud sularaha kasutati.

Samuti, kuna A.L.i ülesandeks oli tegeleda tootmise, arenduse ja müügiga, pidi tal olema täielik

ülevaade äriühingus tehtavate ostu-müügi tehingute ja tarvikute kohta, mida oli vaja tootmiseks.

Seda tõendab asjaolu, et 09.11.2017 esitas A.L. täiendavad tõendid koos A.L.i poolt

allkirjastatud ja koostatud seadmete ja tarvikute ostu-müügi lepingutega. Isegi kui A.L. ei

esitanud KMD-sid, oli tal täielik ülevaade tehingute kohta ning A.L. lubas esitada

valeandmetega KMD-sid.

A.L.i selgituste kohaselt ei esitatud majandusaasta aruandeid põhjusel, et tulutoov

majandustegevus puudus ning tegevus ei olnud viljakas. Teisalt on A.L. pidanud äriühingut

aktiivseks, toimus kontaktide otsimine nii Euroopas kui Venemaal. A.L. tegi äriühingu nimel

pangatehinguid, võttis välja sularaha, deklareeris äriühingu käivet nii 2015. a kui 2016. a. Seega

oli äriühing majanduslikult aktiivne ja tegutsev.

A.L.i selgituste kohaselt anti AHF-i raamatupidamisdokumendid üle uuele juhatuse liikmele A.

Ponomarjovile Venemaal. A. Ponomarjov on äriregistri andmebaasi kohaselt seotud 17

äriühinguga, millest mitmetel on tasumata maksukohustused või esitamata maksu-

deklaratsioonid. Seega anti kontrollimenetluse kestel üle raamatupidamisdokumendid variisiku

tunnustele vastavale isikule ning see viitab asjaolule, et tegelikkuses puudusid dokumendid, mis

oleksid kinnitanud tehingute tegemist ja sularaha kasutamist.

Kuna A.L.il oli täielik ligipääs AHF-i käibevahenditele ning kuna MTA-l puuduvad

dokumendid sularaha kasutamise kohta ning A.L.i esitatud täiendavad tõendid pole piisavad

tõendamaks väljavõetud käibevahendite kasutust, viis A.L. teadlikult AHF-st välja rahalisi

vahendeid.

5) Vastutusmenetluse raames 09.11.2017 esitatud täiendavad dokumendid (A.L.i ja äriühingu

vahelised ostu-müügi lepingud, mille alusel väidetavalt AHF soetas A.L.ilt seadmeid ja

tarvikuid 177 500 euro eest) ei ole piisavad, et lükata ümber 03.01.2017 kontrollaktis ja

vastutusmenetluse raames tuvastatud asjaolusid.

6) L.T. ja A.L.i ning AHF maksuvõlgnevuse tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. AHF

maksuvõlg tekkis põhjusel, et nii L.T. kui ka A.L. esitasid teadlikult ja tahtlikult äriühingu

maksudeklaratsioonides valeandmeid ja jätsid maksukohustused täitmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. L.T. ja A.L. esitasid 20.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 24.05.2018,

19.11.2018), milles paluvad MTA 19.02.2018 vastutusotsus tühistada.

1) Maksuhaldur ei ole tuvastanud vastutusotsuse tegemise eelduseks olevaid kohustuslikke

asjaolusid, mistõttu ei olnud alust vastutusotsust teha.

3-18-568

5(13)

2) AHF-i omandis on seadmete ja tarvikute näol vallasvara, mille väärtus on ca 170 000 eurot.

Seega on AHF-i maksuvõlg likvideeritav vara müügist saadavate rahaliste vahendite abil.

Maksuhalduril tuleb esmalt teha kõik selleks, et maksuvõlg sisse nõuda äriühingult.

Vastutusotsusest nähtub, et maksuhaldur on pöördunud kohtutäituri poole, kes ei ole välistanud

maksuvõla sissenõudmise võimalikkust. Maksuhaldur ei ole näidanud huvi varaga tutvuda ning

leida lahendusi vara müügi võimalikkuse osas. Kohtutäitur on ka väitnud, et vara müük võib

võtta aega aastaid. See väide on oletuslik, kuid ka see ei vabasta maksuhaldurit kohustusest

maksuvõlga sisse nõuda esmalt äriühingult. Eriarvamusega edastatud fotod tõendavad vara

olemasolu. See, et vara kuulub AHF-le, tõendavad A.L.i ja AHF-i vahel sõlmitud ostu-

müügilepingud.

3) Kaebajad ei ole rikkunud deklareerimis- ja tasumiskohustust ning nende tegevuse

tulemusena ei ole tekkinud äriühingule maksuvõlga. Ajal, mil kaebajad olid AHF-i juhatuse

liikmed, esitati kõik maksudeklaratsioonid õigete andmetega raamatupidamise algdokumenti-

dele tuginedes, mis olid kõik olemas. Kõik kohustused täideti tähtaegselt. Isegi kui AHF-ile

maksukohustuse määramine on õigustatud, ei ole õigustatud kohustuse ülekandmine endistele

juhatuse liikmetele ja seda olukorras, kus nende rikkumised ei ole tõendatud.

4) Vastutusotsuses on suuliste seletuste protokolli refereeritud valikuliselt. L.T. on 23.08.2017

suuliste seletuste protokollis selgitanud, et „osa dokumente läks postiga ja osa andsime isiklikult

üle. Dokumentide üleandmine toimus eri aegadel ja vähemalt kahes osas. Postiga saadeti

17.05.2016. a. Isiklikku üleandmist ei mäleta, see oli varem kindlasti.“ Kaebajad on

eriarvamusega koos esitanud passikoopiad, mis kinnitavad Venemaal viibimist 21.03.2016 ning

siis anti üle ka enamik raamatupidamisdokumente. Seda tõendab ka 17.05.2016 postiga

saadetud paki kaal (0,99 kg) ehk enamus dokumente, arveid jm anti üle 21.03.2016. Kaebajad

on vastutusmenetluses esitanud ka tõendid dokumentide saatmise kohta Venemaale (sh on seal

toodud kontaktaadress ja kontaktisik). Kaebajate kohustus esitada dokumente lõppes

19.05.2016 (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-56-16, p 23). Vastustaja väide, et deklaratsioonid

esitati valede andmetega, ei põhine tõenditel ega isegi mitte põhjendatud kahtlusel.

5) Maksuhaldur on põhjendamatult eiranud esitatud tõendeid AHF-i arvelduskontolt

väljavõetud sularaha kasutamise kohta ettevõtluses. Vastutusotsuses ei sisaldu põhistatud

arutelu, millele tuginedes leiab vastustaja, et kaebajate poolt esitatud tõendid ei ole eluliselt

usutavad. Samuti ei ole vara eest tasumise kohta esitatud selgitused teineteisega vastuolus, kuna

tasumiseks kasutatigi erinevaid võimalusi. Kaebajatele ei ole ka teada, mida on maksuhaldur

teinud AHF-i uuelt juhatuselt dokumentide saamiseks. Kuni uus juhatus ei ole öelnud, et nende

poolt dokumente ei saadud, siis on vastustaja järeldus deklaratsioonide esitamise ajal

dokumentide puudumise kohta sisutühi. Kaebajad on maksumenetluses esitanud litsentsi-

lepingu, millest tulenevalt on neil nõue AHF-i vastu ning kuna füüsilise isiku tulude arvestus

on kassapõhine, siis ei olnud füüsilistel isikutel maksustatavat tulu, mida tuludeklaratsioonides

kajastada. Litsentsileping tõendab, et AHF omas õigust toodangu tootmiseks ja ekspordiks ning

soetatud seadmed olid vajalikud ettevõtluses. Seega muudab esitatud leping eluliselt usutavaks

tootmiseks vajalike seadmete soetamise. AHF-i tegevuseks oli tööohutuse ja töötervishoiu

teenused, samuti tegeles AHF eriotstarbeliste seadmete väljatöötamisega ja paigaldamisega,

materjalide väljatöötamisega. See on ka põhjendus, miks AHF vajas soetatud seadmeid ja

tarvikuid. A.L. on ka 23.11.2017 kirjeldanud soetatud vara ning selle kasutamist ettevõtluses.

6) Vastustaja on ette heitnud, et kaebajad ei esitanud vara soetamisega seotud dokumente

kontrollimenetluses. Kaebajad rõhutavad, et nii 05.04.2016 teatise kui ka 18.04.2016

korraldusega kontrolliti AHF-i käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust.

Maksukohustuslasel ei ole kohustust esitada dokumente, millel ei ole puutumust kontrolli

esemega. Kontrollitoimikust ega kontrollaktist ei nähtu, et kaebajaid oleks teavitatud tulumaksu

3-18-568

6(13)

kontrollist. Oluline on ka see, et juba 21.03.2016 anti enamus AHF-i raamatupidamis-

dokumentidest üle uuele juhatusele, kes soovis enne tehingu tegemist äriühingu majandusliku

olukorraga tutvuda. Kaebajatele arusaadavalt ei väida vastustaja, et esitatud dokumendid vara

soetamise kohta ei oleks AHF-i kulutusi tõendavateks dokumentideks TuMS § 32 lg 1 mõistes.

Seega on AHF-i ettevõtluse kulud summas 168 575 eurot tõendatud ja puudub alus

väljamaksete lugemiseks dividendideks. Vastustaja ei ole viidanud korrektsele õiguslikule

alusele, mis põhjendab väljamaksete maksustamist tulumaksuga.

7) Kaebajad ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kuna AHF-i maksudeklaratsioonid on

esitatud õigete andmetega. Kuna kohustuse rikkumist ei ole toimunud, ei saanud kaebajad

tegutseda ka tahtlusega, mistõttu ei olnud tahtluse nõuetekohane tuvastamine vastutusotsuses

võimalik. Vastutusmenetluses on esitatud dokumendid, mis tõendavad ettevõtluse kulude

tegemist sularahas väljavõetud vahendite arvel. Vastutusotsuses puudub tahtluse elementide

analüüs seoses kaebajate tegevusega. Juhatuse liikmeks staatus ei ole asjaoluks, mis tõendaks

tahtlust. A.L.i tegevus oli suunatud äriühingu üldisele arendamisele ja tulevikuvisioonidele.

Kaebajate õiguspärase tegevuse ja maksuvõla tekke (tekkis uue juhatuse liikme poolt

mitterahalise kohustuse rikkumise tõttu) vahel puudub põhjuslik seos.

6. Maksu- ja Tolliamet palub 26.04.2018 vastustes (täiendatud 03.12.2018) jätta kaebus

rahuldamata.

1) Kaebajad on sisuliselt dubleerinud eriarvamuses sisalduvaid seisukohti. Maksuhaldur on

väiteid analüüsinud ja nendele vastanud. Vastustaja jääb samale seisukohale ning jätab

menetlusökonoomia seisukohast lähtuvalt selle kordamata.

2) Vastustaja ei nõustu, et AHF-i omandis oleva vara arvel saanuks äriühingu maksuvõla

kustutada. Praegu on tegemist maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg-s 5 sätestatud

olukorraga. AHF ei tasunud 15.02.2017 maksuotsusega määratud maksukohustust summas

72 545,95 eurot. Vahetult enne AHF-i arvelduskontode arestimist laekus 29.03.2017 üksnes

716,40 eurot. Maksuotsusega määratud maksukohustuse sissenõudmiseks arestis MTA

07.04.2017 AHF-i arvelduskonto Swedbankis. Arestitoimingute tulemusena laekumisi ei

toimunud. Äriühingule ei kuulunud sissenõudmise ajal registervara, millele oleks saanud

pöörata sissenõuet. Väidetav vallasvara olemasolu, mille realiseerimata jätmist kaebajad

maksuhaldurile ette heidavad, sai maksuhaldurile teatavaks alles vastutusmenetluses. Seega ei

oleks maksuhaldur saanud objektiivselt kõnesolevat vara realiseerima asuda AHF-i suhtes

tehtud täitetoimingute raames. Tegemist ei ole registervaraga, mis oleks maksuhaldurile

kättesaadavatest andmebaasidest nähtav. Veelgi enam, vara omandamine ja olemasolu on

tõendamata.

Isegi kui jaatada vallasvara olemasolu AHF-il, ei oleks selle realiseerimine perspektiivikas.

Tegemist on äärmiselt spetsiifilise varaga. Maksukohustuse täitmine on maksukohustuslase

kohustus ja riisiko. MKS § 96 lg 5 ei pane maksuhaldurile kohustust ega vastutust iga võimalik

olemasolev vara realiseerida.

Vastutusotsuse tegemise (üks eeldustest) on see, et maksuvõlga ei ole õnnestunud sisse nõuda

kolme kuu jooksul. Isegi kui kohtutäitur müüb sissenõudmismenetluses vallasvara, siis peale

kolme kuud (kui vara ei ole olnud võimalik müüa), on vastutusotsuse tegemise eeldus täidetud.

MKS § 96 lg 5 ei välista vastutusotsuse tegemist, kui peale kolme kuu möödumist selguks

võlgnikul täiendava vara olemasolu. Vastupidise jaatamisel oleks võimalik igal võlgnikul

vältida vastutusotsuse tegemist pelgalt vallasvara olemasolu väites. See ei saa olla seadusandja

eesmärgiks MKS § 96 lg 5 loomisel.

3-18-568

7(13)

3) Kaebajad leiavad, et AHF-i dokumentide esitamata jätmisest ei saa järeldada, et

deklaratsioonid esitati ebaõigete andmetega ning kaebajad on tahtlikult või raskest hooletusest

rikkunud juhatuse liikme kohustusi. MTA sellega ei nõustu. Maksuhaldur ei järeldanud üksnes

dokumentide esitamata jätmisest seda, et kaebajad on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud

juhatuse liikme kohustusi. Seda on maksuhaldur järeldanud hoopis maksu- ja vastutus-

menetluses kogutud tõenditest nähtuva koosmõjus.

4) Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole viidanud korrektsele õiguslikule alusele, mis

põhjendab väljamaksete maksustamist tulumaksuga, kui dividendid. Vastav õiguslik alus on

toodud maksuotsuse p-s 2.2.3. Samuti on maksuotsuses toodud põhjendused, miks väljamaksed

on dividendidena maksustatud.

5) Maksuhaldur on vastutusmenetluses ja vastutusotsuse koostamisel järginud MKS-i ja

kohtupraktika juhiseid, sh kontrollinud AHF-i juhatuse liikmetena tegutsenud kaebajate

vastutuse eelduste täidetust ning hinnanud nende tegevust ja süüd. Vastutusotsuse tegemise

eeldused on täidetud ning AHF-i maksukohustus jäi korrektselt deklareerimata ning maksuvõlg

tekkis ja jäi tasumata kaebajate teadliku ja tahtliku tegevuse tulemusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebajate kaebus MTA 19.02.2018 vastutusotsuse tühistamiseks ei kuulu

rahuldamisele. Kohtu hinnangul on MTA õigesti tuvastanud vastutusotsuse aluseks olevad

asjaolud ning järginud menetlusnorme. Kohus nõustub 15.02.2017 maksuotsuse ja 19.02.2018

vastutusotsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus käesolevas otsuses korrata

(HKMS § 165 lg 2).

8. Vaidlus seisneb selles, kas kaebajad vastutavad AHF-i juhatuse (endiste) liikmetena MKS

§ 8 lg 1, § 40 lg 1 ja § 96 alusel AHF-i maksuvõla eest.

MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava

MKS-st, maksuseadusest ja MKS § 3 lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse

esindatava vara arvel. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või

raskest hooletusest MKS § 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur maksuvõla

sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu

kinnipidaja kohustuste täitmise eest, vastutusotsuse.

Juhatuse liikme vastutuse materiaalsed eeldused on kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu otsus nr

3-3-1-43-14, p 10) ning MKS § 8 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt järgmised:

a) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi (süü küsimus);

b) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud

maksuvõlg (põhjusliku seose küsimus).

Lisaks eelnevale tuleb kontrollida, kas täidetud on muud formaalsed vastutuse eeldused. MKS

§ 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla

sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu

jooksul õnnestunud. MKS § 96 lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole

tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud.

9. Kaebajate üks vastuväited vastutusotsusele seisneb selles, et kontrolliperioodil (2015

november – 2016 veebruar) ei ole kaebajad esitanud ebaõigete andmetega KMD-sid ega

3-18-568

8(13)

pidanud deklareerimata tulumaksukohustust (AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha

kasutati kaebajate kinnitusel ettevõtluse tarbeks). Eelnevast nähtub, et kaebajad on esitanud

vastutusotsuse vaidlustamise raames vastuväiteid AHF-ile tehtud maksuotsusele, st maksuvõla

olemasolule. Selline õigus kaebajatel kohtupraktikast tulenevalt ka on (vt Riigikohtu otsus nr

3-3-1-23-12, p 25) ning seda olenemata sellest, et AHF maksuotsust ei vaidlustanud ja see on

jõustunud. Seega kontrollib kohus esmalt, kas maksuhaldur on AHF-ile tehtud maksuotsuses

õigesti tuvastanud maksuvõla olemasolu.

10. Vaidlusaluses vastutusotsuses on asutud seisukohale, et kaebajad vastutavad solidaarselt

AHF-i maksuvõla eest, mis on tuvastatud MTA 15.02.2017 maksuotsusega.

10.1. Maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur tuginenud sellele, et AHF on kajastanud 2015

november – 2016 veebruar KMD-del sisendkäibemaksu (kokku 31 315,60 eurot), mille kohta

puuduvad algdokumendid. Seega asus maksuhaldur seisukohale, et AHF on kontrolliperioodil

alusetult suurendanud sisendkäibemaksu. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksu-

kohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §-s 37

sätestatud nõuete kohase arve alusel.

Vaidlus puudub selles, et AHF-i kontrollimenetluses ei esitatud MTA-le dokumente, mis

tõendaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust (vt ka MTA 03.01.2017 kontrollakti p

1.1.2.1). Kaebajad olid AHF-i kontrollimenetluse alustamisel AHF-i juhatuse liikmeteks ning

seega pidi neil olema võimalik esitada raamatupidamisdokumendid nõutud perioodi (2015

november – 2016 veebruar) kohta. Kaebajad MTA dokumentide esitamise korraldust ei täitnud,

seejuures kaebaja L.T. lükkas korduvalt maksuhalduri korralduse täitmist edasi (07.04.2016

teatas L.T. maksuhaldurile, et saab raamatupidamisdokumendid esitada kõige varasemalt aprilli

lõpuks ning 03.05.2016 palus maksuhaldurilt, et dokumentide esitamiseks määrataks uus aeg).

Samas on selgunud, et tegelikkuses võõrandasid kaebajad samal ajal, s.o pärast kontrolli-

menetluse alustamist AHF-i Venemaa kodanikule A. Ponomarjovile (äriregistri andmetel

13.05.2016), kellele väidetavalt andsid üle ka kõik äriühingu dokumendid. Nimetatu viitab, et

kaebajad hoidusid teadlikult dokumentide esitamisest maksuhaldurile. Nimelt ei saa olla

vaidlust selles, et AHF-i kontrollimenetluse algatamisel oli kaebajatel nii kohustus kui ka

vähemalt teatud mahus võimalus esitada maksuhaldurile AHF-i puudutavaid dokumente, kuid

kaebajad tegutsesid selle nimel, et dokumentide esitamist vältida.

Kuna äriregistri andmetest nähtus, et 19.05.2016 on ettevõtte juhatuse liikmed ja aadress

muutunud, edastas maksuhaldur 01.06.2016 AHF-ile läbi e-maksuameti ja posti teel tähtkirjana

äriregistris olevale aadressile uue korralduse teabe andmiseks ja dokumentide saamiseks.

Nimetatud korraldus võeti 09.06.2016 äriregistri aadressilt vastu, kuid jäeti samuti täitmata.

Seega on maksuhaldur astunud piisvalt samme selleks, et saada äriühingult raamatu-

pidamisdokumente, mis tõendaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust. Samal ajal on AHF

jätnud täitmata MKS §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustuse. Maksuhalduri nõutud

dokumentide esitamise jätmisega on AHF (nii oma endiste juhatuse liikmete kui ka uue juhatuse

liikme kaudu) pannud maksuhalduri olukorda, kus maksuhalduril puudus võimalus kindlaks

teha, kas sularahas tehtud tehingutelt sisendkäibemaksu arvestamine on toimunud kooskõlas

seadusega.

Kokkuvõtvalt on määrav, et sisendkäibemaksu (summas 31 315,60 eurot) arvestamise aluseks

olevaid algdokumente maksuhaldurile AHF-i maksumenetluses ei esitatud ja seetõttu on

maksuhaldur KMS § 31 lg-le 1 tuginedes põhjendatult tuvastanud AHF-i täitmata käibemaksu-

kohustuse (maksuvõla).

3-18-568

9(13)

10.2. Maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur asunud ka seisukohale, et kontrolliperioodil

AHF-i pangakontolt väljavõetud sularaha summas 167 787 eurot tuleb käsitada osanikele tehtud

dividendimaksena, millelt tuleb tasuda TuMS § 50 lg 1 alusel tulumaksu.

TuMS § 18 lg 2 kohaselt on dividend väljamakse, mida tehakse juriidilise isiku pädeva organi

otsuse alusel puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist ning mille

aluseks on dividendi saaja osalus juriidilises isikus. TuMS § 50 lg 1 esimese lause kohaselt

residendist äriühing maksab tulumaksu dividendide või muude kasumieraldistena jaotatud

kasumilt nende väljamaksmisel rahalises või mitterahalises vormis, arvestades §-s 501

sätestatut.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajad võtsid AHF-i pangakontolt välja sularaha, mis oli sinna

laekunud AHF-i poolt kaupade ja teenuste müügist (mis tähendab ühtlasi, et äriühingul olid

ettevõtlusest laekunud rahalised vahendid, mida maksuhaldur sisustab kasumina). Maksu-

haldurile ei esitatud välja võtnud sularaha kohta AHF-i maksumenetluses ühtegi raamatu-

pidamise dokumenti (vt 03.01.2017 kontrollakti p 1.1.2.2 ap b). Seega ei olnud tõendatud, et

väljavõetud sularaha eest on soetatud kaupu ja/või teenuseid ettevõtluse tarbeks. Sellest

tulenevalt ja arvestades asjaolu, et L.T. ja A.L. olid AHF-i osanikud, oli kohtu hinnangul

põhjendatud maksuhalduri järeldus, et äriühing tegi rahalisi väljamakseid, mis kvalifitseeruvad

dividendideks.

Kohus lisab, et tulumaksu määramist ei välista ka see, kui formaalselt ei ole AHF juhtorgan

dividendide väljamaksmist otsustanud. Kohtupraktikas on leitud, et väljamakse maksuõiguslik

kvalifitseerimine dividendiks ei sõltu üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud

äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-90-07 p 15

ja lahendi nr 3-3-1-28-16 p 11).

Eeltoodust tulenevalt on MTA põhjendatult leidnud, et kontrolliperioodil väljavõetud sularaha

tuleb käsitada osanikele tehtud dividendimaksena, millelt tuleb TuMS § 50 lg 1 alusel maksta

tulumaksu 41 946,75 eurot. Seega on maksuhaldur tuvastanud põhjendatult ka AHF-i täitmata

tulumaksukohustuse (maksuvõla).

11. Vastutusmenetluse raames on kaebajad 09.11.2017 esitanud täiendavaid selgitusi ja ostu-

müügi lepingud (kuupäevadega 11.11.2015, 14.12.2015, 16.12.2015, 26.12.2015, 09.02.2016),

mis on koostatud A.L.i poolt ning milliste kohaselt on AHF soetanud A.L.ilt erinevaid seadmeid

ja tarvikuid (nt protsessimahutid, töökindad, reaktorid, ketaslõikur, haagis jm) kokku 177 500

euro eest. Nimetatud tõenditega soovivad kaebajad tõendada seda, milleks kasutati

kontrolliperioodil AHF-i pangakontolt väljavõetud sularaha.

11.1. Esmalt on tähelepanuväärne, et kui AHF-i kontrollimenetluses ei mäletanud kaebajad

äriühingu uuele omanikule dokumentide väidetava üleandmise asjaolusid (vt 03.01.2017

kontrollakti p 1.1.2.2 ap d), siis hilisemas vastutusmenetluses andsid kaebajad selles osas palju

üksikasjalikumaid selgitusi, mis ei haaku seejuures AHF-i kontrollimenetluse sündmuste

käiguga (vt vastutusotsuse lk 14-15). Kohtu hinnangul ei saa pidada tavapäraseks, et aja

möödudes hakkavad isikud mäletama sündmusi täpsemalt ja varasemast erinevalt. Pigem seab

see isikute selgituste usaldusväärsuse kahtluse alla.

11.2. Mis puudutab vastutusmenetluses esitatud tõendeid (ostu-müügi lepinguid), siis ei saa

ka neid pidada kohtu hinnangul usaldusväärseteks.

Esiteks on vastavate tõendite esitamine vastuolus väitega, et dokumendid anti üle uuele

omanikule ja sel põhjusel ei saanud neid esitada AHF-i maksumenetluses. Tõsiseltvõetavaks ei

saa seejuures lugeda kaebajate väidet, et neid ei teavitatud AHF-i kontrollimenetluses

3-18-568

10(13)

tulumaksu kontrollist, mistõttu neil puudus kohustus esitada dokumente, millel ei ole puutumust

kontrolli esemega. Asja materjalidest nähtub, et nii käibemaksu kui tulumaksu määramine

AHF-ile seondub pangakontolt välja võetud summadega, st vastavate summade kasutamise

tõendamine on oluline nii käibe- kui tulumaksu kontekstis. Seejuures tuleb asuda seisukohale,

et vastutusmenetluses esitatud versiooniga, et AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha

kasutati A.L.ilt kauba soetamiseks, möönavad kaebajad sisuliselt AHF-ile tehtud maksuotsuse

põhjendatust käibemaksu määramist puudutavas osas. Nimelt ei ole A.L. teadaolevalt

käibemaksukohustuslane ja seetõttu ei saanud temalt kauba soetamine AHF-i pangakontolt

välja võetud sularaha arvel anda alust sisendkäibemaksu deklareerimiseks (KMS § 31 lg 1).

Lisaks ei võimalda kaebajate poolt AHF-i kontrollimenetluses ja vastutusmenetluses antud

selgitused järeldada, et kontrolliperioodil väljavõetud sularaha tõepoolest kasutati eelmainitud

ostu-müügi lepingute täitmiseks / A.L.ilt kaupade soetamiseks. Nimelt on A.L. 20.10.2016

maksuhaldurile selgitanud, et sularaha kasutati mõnede tarvikute soetamiseks, jooksevkulude

katteks, arendustegevuseks ja erakorralisteks väljaminekuteks ning 11.09.2017 selgitanud, et

sularaha kasutati elementaarkuludeks, nt reaktori kuludeks. Seejuures L.T. on 06.09.2016

maksuhaldurile selgitanud, et sularaha kasutati tõenäoliselt teenuste ja toodete soetamiseks ning

23.08.2017 selgitanud, et sularaha kasutati materjali soetamiseks ning „/../kui oli tarvis maksti

sularahas, kui vaja tehti ülekandega/../“. Viidatud selgitused on pinnapealsed. Samas on ilmne,

et kui sellises märkimisväärses summas (s.o 167 787 eurot) võetakse äriühingu pangakontolt

välja sularaha, siis reeglina äriühingu juhatuse liige teab ja oskab selgitada, miks seda tehti.

Veelgi enam, kuivõrd praegusel juhul on vastutusmenetluses esitatud lepingute järgi AHF

soetanud kaupu A.L.ilt (kui AHF-i ühelt juhatuse liikmelt), siis on äärmiselt ebausutav, et

kaebajad ei osanud varasemas menetluses anda maksuhaldurile sularaha kasutamise kohta

konkreetseid / üksikasjalikke selgitusi. Selgitusi anti maksuhaldurile ajal, mil ei olnud möödas

ka märkimisväärne aeg väidetavate lepingute sõlmimisest, et see oleks (endistel) äriühing

juhatuse liikmetel võinud ununeda.

11.3. Kaebajate väidete ja esitatud tõendite usaldusvääruse hindamisel ei saa jätta arvesse

võtmata ka muid vastutusotsuses toodud asjaolusid (sh seda, et AHF-i pangakonto väljavõtte

selgitused ei viita sellele, et väljavõetud sularaha kasutati eelmainitud ostu-müügi lepingute

täitmiseks; pangakontolt väljavõetud raha suurus ning kuupäevad ei ole vastavuses esitatud

ostu-müügi lepingutega; väheusutavaks saab pidada ostu-müügi lepingutes märgitud seadmete

olemasolu füüsilisel isikul ning nende soetamist ajal, mil otsustati äriühing võõrandada

Venemaa kodanikule ning mil äriühingu tegevus sisuliselt lõppes). Samuti ei ole kaebajad

maksu- ega kohtumenetluses esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, millisel põhjusel oli

AHF-i majandustegevuses vajalikud sellises mahus seadmed ja tarvikud. Sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust ning sularaha kasutust ei tõenda ka kaebajate esitatud litsentsileping.

11.4. Ebaselgeks jääb kaebajate seisukoht, justkui oleks maksuhaldur pidanud kaebajate poolt

vastutusmenetluses esitatud dokumente AHF-i kulutusi tõendavateks dokumentideks TuMS §

32 lg 1 tähenduses. TuMS § 32 lg 1 seondub ettevõtlustulu maksustamisega (maksustatavast

ettevõtlustulust kulude mahaarvamisega). Ettevõtlustulu maksustatakse Eesti Vabariigis

füüsilisest isikust ettevõtjate ja mitteresidentide puhul (alates 2000. a on juriidilised isikud

vabastatud jaotamata kasumi maksustamisest tulumaksuga). Seega ei seondub TuMS § 32 lg 1

residendist juriidilise isiku (AHF-i) maksukohustusega.

Kohtu hinnangul on maksuhaldur vaidlusaluses vastutusotsuses põhjalikult hinnanud kaebajate

esitatud dokumentide usaldusväärsust ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et need ei tõenda

AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha kasutust / kasutamist ettevõtluses.

3-18-568

11(13)

11.5. Maksuhaldur on lisaks leidnud, et A. Ponomarjovi (AHF-i uue juhatuse liikme) puhul

on tegemist isikuga, kes on äriregistri andmebaasi kohaselt seotud 17 äriühinguga, millest

mitmetel äriühingutel on tasumata maksukohustused või esitamata maksudeklaratsioonid (vt

vastutusotsuse p 2.2.2.2) ning seega on tegemist variisiku tunnustele vastava isikuga. Käesoleva

kohtuotsuse tegemise seisuga nähtub äriregistri andmebaasist A. Ponomarjovi seos 20 Eesti

äriühinguga (sh AHF-iga). See tekitab kohtu hinnangul kahtluse, et AHF-i võõrandamise

eesmärk võis olla takistada maksuhalduril AHF-i tehingutega seotud asjaolude kontrollimist.

Seda kahtlust kinnitavad ka AHF-i müümise aeg (s.o mõned kuud pärast kontrollimenetluse

algust) ning asjaolu, et kaebajad andsid väidetavalt AHF-i raamatupidamisdokumendid

(vähemalt osaliselt) üle ajal, mil nad olid teadlikud, et maksuhaldur kontrollib AHF-i maksude

tasumise õigust. Seega on kohtu arvates väheusutavad kaebajate väited võõrandamise

otstarbekuse ja hea pakkumise kohta (sh selle kohta, et äriühingu müük oli sunnitud, kuna ühe

Venemaa äripartneriga toimuma pidanud tehing luhtus ning selle tehingu eest tasutud ettemaksu

oleks võinud tagasi saada äriühingu müümisel A. Ponomarjovile).

11.6. Kaebajad ei kohtu hinnangul esitanud seega ka vastutusmenetluses selliseid tõendeid

ega eluliselt usutavaid selgitusi, mis seaksid kahtluse alla MTA 03.01.2017 kontrollaktis ja

15.02.2017 maksuotsuses tuvastatud asjaolud (st puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis

kinnitaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust / sularahas tehtud tehingute toimumist).

Seetõttu ei saa nõustuda ka kaebajate seisukohaga, mille kohaselt esitati kaebajate juhatuse

liikmeks

oleku

ajal

kõik

maksudeklaratsioonid

õigete

andmetega

ja

raamatu-

pidamisdokumentidele tuginedes, mis olid kõik olemas.

Kohus lisab, et kaasaaitamiskohustuse täitmine ei saa sõltuda maksukohustuslase suvast, sest

sellisel juhul muutuks efektiivne maksude kogumine väga keeruliseks või võimatuks. Samuti ei

ole kontrollimenetluse algatamise järgselt juhatusest taandumine ja äriühingu võõrandamine

instrumendiks, mis vabastaks endised juhatuse liikmed MKS § 40 lg-st 1 tulenevast vastutusest,

sh kohustusest tõendada vastutusmenetluses nende poolt tehtud majandustehingute toimumise

asjaolusid ja tõepärasust. Seda järeldust ei väära kohtu hinnangul ka kaebaja viidatud Riigikohtu

lahendi nr 3-3-1-56-16 p 23.

12. Eelnevast nähtuvalt on nii AHF-ile tehtud maksuotsuses kui ka vaidlusaluses vastutus-

otsuses õigesti tuvastatud AHF-i maksuvõlg. Maksuvõlg on tekkinud seadusest tuleneva

maksukohustuse deklareerimata ja täitmata jätmise tulemusena. Maksukohustuse täitmiseks

olid AHF-il vahendid olemas. Maksukohustuse deklareerimise ja täitmise eest vastutab

äriühingu juhatus (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1). AHF-i juhatuse liikmeteks olid maksukohustuse

tekkimise ajal kaebajad, seega on kaebajad rikkunud kohustust tagada MKS-st ja

maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine.

Võttes arvesse sellega seonduvad asjaolud, mida on eelnevalt kirjeldatud ka käesolevas otsuses,

ei ole kohtul kahtlust selles, et kaebajad on oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud tahtlikult

(VÕS § 104 lg 5). Kaebajad hoidusid AHF-i maksumenetluses teadlikult algdokumentide

esitamisest maksuhaldurile ning vastutusmenetluses esitatud seisukohad ja tõendid on

vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Kokkuvõtvalt viitab see, et maksukohustust välistavaid

asjaolusid ei esine, st kaebajad on teadlikult ja tahtlikult deklareerinud ebaõiget maksukohustust

(jätnud maksukohustuse täitmata), s.o rikkunud juhatuse liikme kohustusi.

Kuigi A.L. on väitnud, et raamatupidamise korraldamisega tegeles L.T. ning L.T. ei ole ka

selgelt vastupidist väitnud, siis ei tähenda see, et A.L. ei oleks teadnud või pidanud teadma

ebaõigete andmetega KMD-de esitamisest ja/või tulumaksukohustuse deklareerimata jätmisest.

Nii L.T. kui A.L.i selgitustest nähtub, et mõlemad tegelesid äriühingu juhtimisega ning neil oli

ligipääs äriühingu raamatupidamisdokumentidele ja käibevahenditele (st nad omasid ülevaadet

3-18-568

12(13)

äriühingu tehingutest). Seejuures nähtub poolte selgitustest, et äriühingu pangakaart oli

peamiselt A.L.i käes ning ta võttis äriühingu pangakontolt välja sularaha. Eelkirjeldatud

asjaolude tõttu nõustub kohus vastustajaga, et ebaõigete andmetega KMD-de esitamine ja/või

tulumaksukohustuse deklareerimata jätmine sai toimuda A.L.i teadmisel.

AHF-i maksuvõlg tekkis ebaõigete andmetega deklaratsioonide esitamisest ja seeläbi (varjatud)

maksukohustuse täitmata jätmisest, seega on kaebajate kohustuste rikkumise ja maksvõla

tekkimise vahel selge põhjuslik seos.

13. Kaebajate vastuväide vastutusotsusele tugineb ka sellel, et nende hinnangul ei ole

maksuvõla sissenõudmine AHF-ilt nurjunud ning seega ei olnud õigustatud teha kaebajatele

vastutusotsust.

MKS § 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu

maksuvõla sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole

kolme kuu jooksul õnnestunud. MKS § 130 lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata

sissenõude rahalisele õigusele. Seega piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui panga-

kontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmis-

toiminguid ei nõua (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-56-16, p 18). Tallinna Ringkonnakohus on oma

3-13-1581 otsuse p-s 14 leidnud, et vastutusotsuse tegemine ei eelda seda, et maksuhaldur oleks

eelnevalt ammendanud kõik mõeldavad võimalused maksukohustuslaselt endalt maksuvõla

sissenõudmiseks või selle võimalikkuse tagamiseks. Praeguses asjas on MTA 07.04.2017

korraldusega arestinud AHF-i ainsana avatud pangakonto Swedbankis. Selle tulemusena

MTA-le laekumisi toimunud ei ole. Kuna MTA tuvastas, et äriühingul puudus ka registrisse

kantud vara, oli põhjendatud pidada äriühingut maksejõuetuks. Vaidlusaluse vastutusotsuse

tegemise ajaks oli maksuhaldur enam kui kolm kuud (praegusel juhul üle 10 kuu) üritatud

maksuvõlga sisse nõuda AHF-ilt endalt. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul vastutusotsuse

tegemine toimunud vastavuses MKS § 96 lg-ga 5.

Lähtudes eespool viidatud kohtupraktikast ja õigusnormidest ei ole asjakohased kaebaja väited

AHF-ile väidetavalt kuuluvast vallasvarast, mille müügist saadavate rahaliste vahendite abil

oleks võimalik likvideerida AHF-i maksuvõlg. Ka ei ole asjakohane kaebajate viide MKS § 130

lg-le 2, mis annab maksuhaldurile õiguse pöörduda maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri

poole täitemenetluse jätkamiseks. Need väited / viited ei mõjuta vastutusotsuse tegemise

eelduste täidetust. MKS § 96 lg 5 ei näe ette, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist

pöörduma kohtutäituri poole MKS § 130 lg 2 alusel, vaid oluline on, et maksuhaldur oleks

alustanud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul

õnnestunud.

14. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas täidetud ka kõik muud tingimused kaebajate kui

AHF-i endiste juhatuse liikmete suhtes vastutusotsuse tegemiseks. Maksuvõla sundtäitmine ei

ole aegunud (MKS § 132), maksuvõlga ei ole kustutatud (MKS § 114) ning vastutusotsuse

tegemise hetkeks ei olnud möödunud tahtliku rikkumise puhul arvesse võetav viieaastane

maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1).

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

3-18-568

13(13)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik