2-17-15088/20 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Epp Tombak

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2018. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-15088

Tsiviilasi

Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ hagi Väljaotsa OÜ, V.L-i ja

S.I vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

45 112,34 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ, registrikood

12115613, asukoht Kalevi 60-5, Tartu

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kaarel Kais -

Advokaadibüroo Premium; Hobujaama 4, Tallinn, 10151

e-post:

Kostjad: I: Väljaotsa OÜ - registrikood 11235887, asukoht

XXX-i, xxx

Seaduslik esindaja: V.L – e-post:

II: V.L - isikukood XXX, elukoht XXX-i, xxx

III: S.I - isikukood XXX, elukoht XXX-i, xxx

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

2. Mõista Väljaotsa OÜ-lt (registrikood 11235887), V.L-ilt (isikukood XXX) ja S.I-lt

(isikukood XXX) solidaarselt Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ (registrikood 12115613)

kasuks välja 16.06.2017. a sõlmitud laenulepingu alusel põhivõlgnevus 12 312 (kaksteist

tuhat kolmsada kaksteist) eurot 32 senti.

3. Mõista Väljaotsa OÜ-lt (registrikood 11235887), V.L-ilt (isikukood XXX) ja S.I-lt

(isikukood XXX) solidaarselt Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ (registrikood 12115613)

kasuks sissenõutavaks muutunud viivised 20.12.2018. a seisuga (kaasa arvatud) 990

(üheksasada üheksakümmend) eurot 90 senti.

4. Mõista Väljaotsa OÜ-lt (registrikood 11235887), V.L-ilt (isikukood XXX) ja S.I-lt

(isikukood XXX) solidaarselt Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ (registrikood 12115613)

kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt alates 21.12.2018 kuni põhivõlgnevuse 12 312,32

eurot tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Jätta Tartu Maakohtu 17.10.2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-15088 seatud hagi

tagamine kehtima.

6. Kohustada Väljaotsa OÜ-d (registrikood 11235887) ja V.L-i (isikukood XXX) alluma

sundtäitmisele Tartu Maakohtu 17.10.2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-15088 Eesti

Põllu- ja Metsavara OÜ kasuks seatud kohtulike hüpoteekide realiseerimiseks.

7. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjatele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades.

2. Määrata hageja Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ menetluskulude suuruseks 2733,50 eurot s.h

riigilõiv 1300 eurot ja hageja lepingulise esindaja kulud 1433,50 eurot.

3. Mõista Väljaotsa OÜ-lt (registrikood 11235887), V.L-ilt (isikukood XXX) ja S.I-lt

(isikukood XXX) solidaarselt Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ (registrikood 12115613) kasuks

menetluskulude katteks 1341,75 eurot, sealhulgas riigilõiv 650 eurot ja hageja

õigusabikulud 716,75 eurot.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et

ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue ja põhjendused

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 16.06.2017. a laenulepingu, mille alusel

andis hageja kostjale I lepingu sõlmimise päeval laenu summas 30 000 eurot. Lepingu kohaselt

kohustus kostja I tagastama laenusumma ja kokku lepitud intressid kogusummas 32 000 eurot

hiljemalt 30.06.2017. Lepingust nähtuvalt tagavad kostja kohustust solidaarselt V.L-i (kostja

II) ja S.I (kostja III) eraisikulised käendused piirmääraga kumbki 50 000 eurot. Kostja I on

laenulepingu alusel saadu mitme osamaksega osaliselt tagastanud kogusummas 11 700 eurot.

Lepingus lepiti kokku viivise määraks 0,4% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas ning

lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekord. Lepingu kohaselt arvestatakse

laekuvate summade puhul esmalt nõudest maha viivis, seejärel intress ja kõige viimasena laenu

põhiosa.

2. Eeltoodu alusel taotleb hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 32 540 eurot, s.h

põhivõlgnevus 30 000 eurot, intressid 180 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 2360 eurot. Lisaks taotleb hageja TsMS § 367 alusel kostjatelt viivise, mis ei

ole hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist, arvestusega 0,4% päevas

alates 12.10.2017 kuni laenusumma täieliku tasumiseni ning hageja menetluskulude koos

lisanduva viivisega jätmist kostjate kanda.

Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles taotles hüpoteekide seadmist

kostjatele kuuluvatele kinnistutele. Tartu Maakohus rahuldas 17.10.2017. a määrusega hagi

tagamise taotluse osaliselt ning seadis kohtulikud hüpoteegid 46 000 euro ulatuses Eesti Põllu-

ja Metsavara OÜ kasuks 22-le Väljaotsa OÜ (kostja I) omandis olevale kinnisasjale ning kahele

V.L-i (kostja II) omandis olevale kinnistule.

Kostjate vastuväited ja poolte seisukohad kirjalikus menetluses

3. Hagile esitatud vastuses ei nõustunud Kostja I hageja poolt esitatud nõude summaga. Kostja

märkis, et võlgnevuse summa on kokku 12 500 eurot ning avaldas soovi lahendada asi

kokkuleppel.

Hageja esitas 15.10.2018 Tartu Maakohtule nõude täpsustuse, mille kohaselt on kostja I pärast

hagiavalduse esitamist teinud laenulepingust tuleneva kohustuse katteks kaks makset. Sellest

tulenevalt võlgnevad kostjad 15.10.2018. a seisuga hagejale põhivõlgnevusena 12 312,32 eurot

ja viivisena 14 824,03 eurot. Nimetatud summale lisandub 15.10.2018. a seisuga

sissenõutavaks muutumata viivis arvestusega 0,4% päevas põhivõlgnevuse summalt 12 312,32

eurot alates 16.10.2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

20.11.2018.a määrusega võttis kohus vastu hageja osalise nõudest loobumise

25 500 euro ulatuses ja lõpetas selle osas menetluse.

Kostja I on esitanud 11.12.2018. a arvestuse Väljaotsa OÜ poolt hagejale tasutud laenu

põhiosa ja intressi kohta. Kostja I märkis, et kuigi lepingus oli kirjas intressimääraks 2000 eurot

kahe päeva eest, siis lepingu allkirjastamisel oli suusõnaliselt kokku lepitud, et mõeldud on

2000 eurot kahe nädala eest. Kuna tagasimakse viibis, on kostja I esindajale telefonitsi

kinnitatud, et laenuandja on huvitatud laenu põhiosa tagastamisest, intressi arvestatakse

mõistlikus suuruses ja viivist ei arvestata.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused

4. Kohus lahendab tsiviilasja TsMS § 403 lg 1 sätteid kohaldades kirjalikus menetluses, kuna

hageja ja kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega.

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätestatule hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise

asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 2 kohaselt tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

5. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud

16.06.2017.a. laenuleping, mille alusel laenuandja andis laenusaajale laenu 30 000 eurot

tagastamise tähtajaga 30.06.2017.a. (tl.9) Nimetatud lepingu p. 1.7.1. järgi tagavad

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist solidaarselt V.L-i ja S.I käendused eraisikutena.

Vaidlus puudub ka selles, et lepingus nimetatud summa anti kostja I käsutusse ning kostja I

sattus laenu ja intresside tagastamise kohustusega viivitusse.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Käesolevas asjas on pooled kokku leppinud, et viivitamise korral maksab laenusaaja viivist

0,4% päevas nõuetekohaselt tasumata summalt päevas (lepingu p 1.5.1) ning lepingu alusel

tasumisele kuuluvate maksete tasumise kord on alljärgnev: viivis, trahvid, tähtajaks tasumata

intressid ja tähtajaks tasumata laenusumma (lepingu p 1.4.3).

Hageja on esitanud kohtule laenulepingust tuleneva nõude (põhinõue + intress + viivis)

tasumise kohta arvestuse (tl 13 ja 148), millest nähtuvalt on kostja I poolt tasutud summadest

kõigepealt kaetud viivised, seejärel kokkulepitud intressid ja seejärel laenu põhiosa. Viivist on

arvestatud tasumata laenu põhiosalt, nagu pooled on kokku leppinud lepingu p-s 1.5.3.

Kostja I on esitanud omapoolse arvestuse laenu tagastamise kohta (tl 162), millelt nähtuvad

laekumiste suurused kattuvad hageja poolt esitatud arvestusega, kuid kostja I hinnangul on

tasutud summadega laenu põhiosa täielikult tagastanud. Seega on poolte vahel vaidlus selles,

kas laekunud makseid on arvestatud laenu põhiosa katteks või intressi ja viiviste katteks.

7. Kohtu hinnangul vastavad hageja esitatud tagasimaksete arvestused lepingu p-s 1.4.3

kokkulepitule. Vastavalt kostja I poolt tehtud maksetele on võlgnevus vähenenud esmalt

jooksvalt kogunenud viiviste, seejärel intressi ja alles siis laenu põhiosa osas. Kostja on oma

arvutustes jätnud tähelepanuta, et ka pärast 29.08.2017. a toimunud laekumist on hageja

arvestanud tasumata põhiosa jäägilt viiviseid lepingus kokkulepitud määras ning laekunud

summad arvestanud esmalt viiviste, seejärel intressi ja alles siis laenu põhiosa katteks.

Lepingus kokkulepitud intress 2000 eurot on lõplikult tasutud 27.10.2017. a maksega ning

sama maksega on esmakordselt vähenenud laenu põhiosa 20 540 euroni, millelt kuni järgmise

osamakse laekumiseni 18.12.2017 on hageja taas arvestanud jooksvalt viiviseid lepingus

kokkulepitud määras. Kuna pooled olid arvestatava viivise määra 0,4% lepingus kokku

leppinud ja muude kokkulepete kohta viivise määra osas kohtule tõendeid esitatud ei ole, ei

olnud hagejal kohtu hinnangul kohustust teostada maksete arvestust muudel alustel. Seega on

15.10.2018 täpsustatud nõude esitamise seisuga hageja nõue kostja I vastu laenu põhiosas 12

312,32 eurot.

Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus lepingus sätestatud

tähtaja jooksul, mida kostja I on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on raha maksmise

kohustuse rikkumisel üldjuhul olemuslikult välistatud. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei

esine. Kuna poolte vahel 16.06.2017 sõlmitud lepingust tulenev laenu tagastamise tähtpäev on

möödunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 401 lg 3 ja § 396 lg 1 alusel laenu

tagastamist ning kostjalt I tuleb hageja kasuks mõista välja tasumata põhivõlgnevus 12 312,32

eurot.

8. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuselt 12 312,32 eurot viivise lepinguga kokku

lepitud määras, s.o 0,4% tähtajaks tasumata põhisummalt iga maksmisega viivitatud päeva

eest ning on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates viimasele maksele järgnevast

päevast, 19.12.2017 kuni nõude täpsustuse esitamiseni 15.10.2018. a summas 14 824,03 eurot.

Kostja I on 11.12.2018. a esitatud menetlusdokumendis arvestanud viivise perioodilt

01.07.2017 – 18.12.2017 määras 20% aastas s.o 0,05% päevas. Asjaolu, millel põhineb kostja I

poolt viivise arvestusel aluseks võetud viivise määr, ei ole kostja I põhjendanud, märkides

vaid, et pooled on kõrvalkohustuste osas suuliselt kokku leppinud mõistlikus suuruses.

9. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv

on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema

poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu

arvates saab kostja I poolt 11.12.2018.a. esitatud menetlusdokumendis märgitud viivise

arvestust hinnata kui taotlust kõrvalkohustuste vähendamiseks.

Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on viivise peamiseks eesmärgiks peetud kohustuse

rikkumisest tekkinud kahju arvestamis ning hüvitamise lihtsustamist, viivise teisene funktsioon

on motiveerida võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Seega ei ole viivise eesmärk

võlgniku makseraskustelt võlausaldajale tulu teenimine. Eesti Põllu- ja Metsavara OÜ eeldatav

kahju hõlmab eelkõige saamata jäänud tulu ehk kasu, mida laenuandja oleks tõenäoliselt

saanud, kui kostja I oleks võlgnevuse õigel ajal tasunud. Samas tuleb arvestada ka võlausaldaja

kohustust võimalusel kahju tekkimist vältida. Asjaoludest nähtuvalt on kostja I erineva

suurusega osamaksetega laenulepingu alusel saadud summat tagastanud, seega tuleb jaatada

kostja I huvi kohustuse täitmise vastu. Samuti tuleb arvestada võlgniku majandlikku seisundit.

Väljaotsa OÜ-l on 17.12.2018. a seisuga maksuvõlg ning hageja on ise hagi tagamise avalduses

rõhutanud kostja I halba majanduslikku olukorda.

Hageja on kostja I poolt viimase makse tegemise ehk 18.12.2017. a seisuga arvestanud

lepingus kokku lepitud viivise katteks kokku juba üle 18 500 euro ning kohtu hinnangul ei ole

viivise arvestamine lepingujärgses määras, 0,4% päevas s.o 146% aastas edasiulatuvalt

põhjendatud. Hageja taotletud viivisemäär ületab enam kui 18 korda VÕS § 113 lõikes 1

sätestatud seadusejärgset viivisemäära, st määra, mida seadusandja on pidanud piisavaks viivise

eesmärkide saavutamiseks. Kohtu hinnangul mõjutaks mõistlikku inimest võimalusel oma

kohustusi õigel ajal täitma ka kordades väiksema sanktsiooni ähvardus. Arvestades viivise teist

eesmärki , s.o motiveerida võlgnikku kohustusi nõuetekohaselt täitma, on kohus seisukohal,

et alates 19.12. 2017.a. tuleb kostjalt I välja mõista viivis tasumata põhisummalt 12 312,32

eurolt seadusjärgses määras.

10. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on

taotlenud kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kohus on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 12 312,32 eurot alates

kostja I poolt viimase osamakse tasumise kuupäevale järgnevast päevast kuni kohtuotsuse

tegemiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, s.o 8% aastas e

0,022% päevas. Sellest tulenevalt on viivis perioodi 19.12.2017 (k.a) – 20.12.2018 (k.a) eest

990,90 eurot. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis tasumata põhisummalt

kuni kohtuotsuse tegemise päevani kogusummas 990,90 eurot. Lisaks tuleb hageja taotlusel

kostjalt I välja mõista viivis seadusjärgses määras alates 21.12.2018 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni protsendina põhinõudest.

11. Seonduvalt käendajate vastusega leiab kohus, et kostjate II ja III suhtes

solidaarvastutuse kohaldamine seoses põhivõlgniku poolt kohustuse mittekohase täitmisega on

põhjendatud.

Kohus on tuvastanud kohustuse rikkumise põhivõlgniku poolt. 16.06.2017. a sõlmitud

laenulepingu p 1.7.1 kohaselt vastutavad kostja II ja kostja III eraisikutena solidaarselt kostja I

kohustuse täitmise eest käendajatena, kusjuures käendajate vastutus on piiratud 50 000 euroga.

Käendajad on lepingu digitaalselt allkirjastanud, käesolevas menetluses ei ole nad seisukohti,

s.h vastuväiteid käendusele esitanud ei ole. Kohus märgib, et kostja II on Väljaotsa OÜ (kostja

I) ainuosanik ja ainus juhatuse liige ning on esitanud käesolevas menetluses seisukohti kostja I

seadusliku esindajana.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama kolmanda isiku

(põhivõlgniku) võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise

korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt.

Pooled ei ole kokku leppinud, et käendajad vastutavad üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kuivõrd käendajad on füüsilised isikud ja kokkuleppes on

märgitud, et tegemist on eraisikulise käendusega, on VÕS § 143 lg 1 kohaselt tegemist

tarbijakäenduslepinguga. Tarbijakäenduslepingu kehtivuse eelduseks on VÕS §-de 143 lg 2 ja

144 lg 2 järgi käenduskohustuse võtmine kirjalikus vormis tahteavaldusega ning kokkulepe

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Sealjuures käendaja vastutuse rahalise

maksimumsumma kokkulepe tagab, et käendajal on juba käenduslepingu sõlmimise ajal selge

millises ulatuses saab võlausaldaja võlgniku kohustuste, sh põhivõla, intresside, viiviste ja võla

sissenõudmiskulude katteks suunata nõuded käendaja vastu. Kui käenduslepingus ei ole

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud, on käendusleping VÕS § 143 lg

2 alusel tühine.

12. Lepingu täitmise tagamise kokkuleppes on kokku lepitud, et mõlema käendaja vastutus on

solidaarselt piirmääraga 50 000 eurot. Lepingutingimuse tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1

järgi lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Käenduslepingu iseloomulikuks

tunnuseks on käendaja tahe vastutada võlausaldajale tagatise andmise eesmärgil teise isiku

kohustuse täitmise eest. Hageja ega kostjad ei ole esitanud seisukohti käenduskokkuleppe

poolte ühise tegeliku tahte ega käsitletava lepingutingimuse tõlgendamise kohta.

Lepingutingimust tuleb seega VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lõikest 8 tulenevalt tuleb

eelistada tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv.

Kohtu hinnangul pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik, arvestades käenduse kokkuleppe

olemust ja eesmärki, 16.06.2017 lepingu p-st 1.7.1 aru saama selliselt, et kumbki käendaja

vastutab lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise korral kuni 50 000 euro ulatuses. Kuna

lepingu esemeks olevaks laenusummaks oli 30 000 eurot, pidid käendajad kokkulepet sõlmides

aru saama, et lisaks põhinõudele võivad käendaja vastutusele lisanduda viivis ja muud

kõrvalnõuded. Kuivõrd käenduslepingus on käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas

kokku lepitud, ei ole käenduse kokkulepe VÕS § 143 lg 2 alusel tühine.

Eelnevast tulenevalt tuleb kostjatelt II ja III solidaarselt kostjaga I välja mõista 16.06.2017

sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 12 312,32 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised 990,90 eurot ja lisanduv viivis kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses märgitud määras.

13. Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus jõusse Tartu Maakohtu 17.10.2017. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-17-15088 kohaldatud hagi tagamise abinõud- kohtumääruse alusel

kinnistusraamatusse kantud kohtulikud hüpoteegid kostja I 22-le kinnisasjale ja kostja II

kahele kinnisasjale. Hüpoteekidega tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegiga koormatud

kinnisasja arvelt tuleb kohustada kostjaid alluma sundtäitmisele hüpoteegi realiseerimiseks.

Kui kostja rahuldab hageja nõude, kustutatakse hüpoteek kinnisasja omaniku (kostja) taotlusel

hagi tagamise tühistamise määruse alusel kinnistusraamatust.

Hageja on tasunud TsMS § 383 lg 11 alusel tagatise tagatava nõude summalt 2400 eurot (tl 29).

Kohus märgib, et TsMS § 195 lg 1 kohaselt tagastab kohus tagatise andja avalduse alusel

tagatise, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel.

Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, 49% ulatuses esitatud nõudest, tuleb menetluskulud jaotada

TsMS § 163 lg 1 esimese alternatiivi alusel.

TsMS § 177 lg 1 kohaselt määratakse kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahaline

suurus. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud, osundatud paragrahvi 2. lõige sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste

esindajate ja nõustajate kulud.

Hageja on 10.10.2017. a hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasunud riigilõivu

1250 eurot (tl 30). Lisaks on hageja tasunud 15.10.2018. a riigilõivu 50 eurot teistkordselt

hagi tagamise taotluselt (tl 59). Riigilõivude tasumist on kontrollitud, tasutud riigilõivu suurus

tuleneb riigilõivuseadusest.

Hageja esimene hagi tagamise taotlus jäi rahuldamata. TsMS § 169 lg 3 kohaselt rahuldamata

jäänud taotlusega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta

menetlusosalise kanda, kes taotluse on esitanud. Kohus jätab seega koos hagiavalduse

esitamisega esitatud hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 50 eurot hageja kanda.

15. Hagi esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 1200 eurot, võttes aluseks hagi hinna 76 340

eurot. Pärast nõuete täpsustamist 15.10.2018 menetlusdokumendis on hagi hinnaks tulenevalt

TsMS §-dest 124 lg 1, 133 lg1 ja 3 ning 134 lg 2 45 112,34 eurot (12 312,32 eurot

põhivõlgnevus, 14 824,03 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja edasiulatuvalt sissenõutav

viivis põhinõudelt hageja poolt märgitud määras 17 975,99 eurot). Hagilt hinnaga kuni 50 000

eurot tuleb vastavalt riigilõivuseaduse lisale 1 tasuda riigilõivu 1000 eurot. Seoses hagi hinna

vähenemisega on hagejal tasutud riigilõivu 200 eurot enam. Tartu Maakohus märkis

20.11.2018. a määruses, et seoses nõudest osalise loobumisega on hagejal võimalik taotleda

loobutud nõudele vastavast riigilõivust poole s.o 100 euro tagastamist.

Eeltoodu alusel jääb hageja tasutud riigilõivust hageja kanda 525 eurot ja kostjate kanda 625

eurot.

16. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või

muu tehinguga määratud esindaja.

Hagejat esindas käesoleva tsiviilasja menetluses vandeadvokaat Kaarel Kais advokaadibüroost

Premium. Kohtule 11.04.2018 esitatud arvest ja selle spetsifikatsioonist (tl 135, 136) nähtuvalt

on advokaadibüroo väljastanud arve õigusteenuse osutamise eest summas 2340 eurot (s.h

käibemaks). Hageja lepingulise esindaja ja advokaadibüroo töötaja tasustamisele kulunud

ajakulu on olnud 16,5 töötundi hinnaga 130 eurot/tund (s.h käibemaks).

15.10.2018. a kohtule esitatud arvel on kajastatud õigusteenuse maksumus 312 eurot (s.h

käibemaks) ja spetsifikatsioonist nähtuvalt on õigusteenust osutatud 2 tundi (tl 150, 151)

hinnaga 150 eurot/tund. Kokku on hageja esindaja tasu õigusteenuse osutamiseks kulunud 18,5

töötundi eest 2652 eurot.

17. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt.

Kuludest ei kuulu poole poolt, kelle kahjuks otsus tehti hüvitamisele kliendiga

telefoninõupidamistele ja konsultatsioonidele kulunud aeg, avalduste lisade komplekteerimisele

kulunud aeg, samuti teistkordse viivisearvestuse koostamisele ja korduvtaotluste esitamisele

kulunud aeg. Kuigi tegemist on kolme kostja vastu esitatud nõudega, tuleb arvestada, et

eraisikutest kostjad ei ole kohtule oma seisukohti esitanud ning kostja I seisukohad on olnud

lakoonilised. Hagi tagamiste taotluste lisad ei ole kinnistusraamatust välja võetud

Advokaadibüroo Premium töötaja, vaid hageja seadusliku esindaja poolt. Arvestades käesoleva

vaidluse eset, poolte avaldatud seisukohti ja vastuväiteid ning seda, et vaidlus ei olnud

juriidiliselt keerukas ega tavapärasest mahukam, peab kohus põhjendatuks õigusabiteenusele

kulunud ajakulu kokku 10 tunni ulatuses. Kohus arvestab hageja esindaja töötunni hinnaks

kohtule esitatud arvetest nähtuva keskmise tunnihinna s.o 143,35 eurot (s.h käibemaks). Seega

määrab kohus hageja lepingulise esindaja tasu suuruseks 1433,50 eurot, millest tuleb jätta

kostjate kanda vastavalt menetluskulude jaotusele 716,75 eurot.

18. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks,

vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista kokku 1341,75 eurot (625 + 716,75).

Hageja on taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivise tasumist TsMS § 177

lg 2 alusel. Osundatud sätte kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist

taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Epp Tombak

Kohtunik