3-17-2636/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Määruse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2636

Haldusasi

AS-i Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala

Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali,

Saames OÜ ja Solar Light OÜ kaebus Konkurentsiameti

16.03.2017 otsuse nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsuse

nr 7-3/2017-040

õigusvastasuse

tuvastamiseks

või

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – AS Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa

OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ,

OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ, volitatud

esindajad vandeadvokaadid Jaana Nõgisto ja Liina Käis

Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindajad Margus

Kasepalu ja Marek Piiroja

Kolmas isik – Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Rudolf

Penu

Menetlustoiming

Kaebetähtaja kontrollimine, menetluse lõpetamine ja

kaebuse läbi vaatamata jätmine

RESOLUTSIOON

1. Lugeda AS-i Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ,

Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ kaebus

Konkurentsiameti 16.03.2017 otsuse nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsuse nr 7-3/2017-

040 tühistamise nõudes esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jätta kaebetähtaja

ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada selles nõudes haldusasja menetlus.

2. Jätta AS-i Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ,

Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ kaebus

Konkurentsiameti 16.03.2017 otsuse nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsuse nr 7-3/2017-

040 õigusvastasuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3,

§ 155 lg 5, § 204 lg 1).

3-17-2636

2(19)

ASJAOLUD

1. Konkurentsiamet (vastustaja) kooskõlastas 16.03.2017 otsusega nr 7-3/2017-019 ja

19.07.2017 otsusega nr 7-3/2017-040 Elektrilevi OÜ (kolmas isik) taotluses toodud

võrgutasud ning 30.05.2017 otsusega nr 7-10/2017-010 kolmanda isiku võrgulepingu

tüüptingimused madalpingel üle 63A ja keskpingel. 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud

võrgutasud hakkasid kehtima alates 01.07.2017 ja 19.07.2017 otsusega kooskõlastatud

võrgutasud hakkasid kehtima alates 01.11.2017.

2. AS Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ,

Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ (kaebajad) esitasid

30.11.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 16.03.2017 otsuse ja 19.07.2017

otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendused:

2.1. AS-il Generaator, Jägala Energy OÜ-l, Laastu Talu OÜ-l, OÜ-l MT Mali, Saames OÜ-l

ja Hallistemaa OÜ-l on kehtiv võrguleping kolmanda isikuga. FootonVolt OÜ, Põllumaa OÜ

ja Solar Light OÜ ei ole kolmanda isikuga võrgulepingut sõlminud, kuid on sõlminud

liitumislepingu ja teinud elektrienergia tootmisega alustamiseks olulisi investeeringuid. Neil

pole võimalik teist võrguteenuse osutajat valida.

2.2. Vastustaja otsusega kooskõlastatud võrgutasudest ja nendega kaasnevast mõjust said

kaebajad teada järgmiselt: 1) AS Generaator, Jägala Energy OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT

Mali ja Saames OÜ juuli 2017 arve saamisel; 2) FootonVolt OÜ 31.08.2017 Eesti

Päikeseenergia Assotsiatsiooni (EPA) juhi saadetud e-kirjast; 3) Hallistemaa OÜ oktoobri

2017 arve saamisel; 4) Põllumaa OÜ oktoobris 2017 teistelt elektrienergia tootjatelt; 5) Solar

Light OÜ 11.08.2017 teistelt elektrienergia tootjatelt. Kuigi uusi võrgutasusid sisaldav

hinnakiri oli kolmanda isiku poolt avaldatud juba enne selle kehtima hakkamist, ei olnud

kaebajatele võrgutasude mõju arusaadav enne, kui esimesed uute võrgutasude alusel esitatud

arved kätte toimetati. Mõju elektrienergia tootjatele tulenes võrgutasude ja tüüptingimuste

koostoimest. Kaebajatele ei olnud üksnes hinnakirja ja kolmanda isiku selgituste järgi

ettenähtav, et nemad kui tootjad peavad hakkama tasuma võrgutasusid samade näitajate

(läbilaskevõime) alusel nagu elektrienergia tarbijad. Kolmas isik ja vastustaja teavitasid

avalikult võrgutasude alanemisest, toomata välja, et tootjate jaoks võrgutasud hoopis

suurenesid väga olulisel määral.

2.3. Võrgutasude tõus mõjutab oluliselt kaebajate poolt elektrienergia tootmise kasumlikkust

ja tootmise alustamisel tehtud investeeringute tasuvusaega. Vaidlustatud otsused on

õigusvastased neis kehtestatud läbilaskevõime tasu ja kuutasu komponentide osas, kuna

võrgutasude kooskõlastamisel ei ole välja selgitatud ega arvesse võetud nende mõju

kaebajatele, võrgutasud on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja teiste materiaalõiguse

normidega.

2.4. Vastustaja otsuste õigusvastasuse tuvastamine on kaebajatele vajalik õigusvastaste

võrgutasude alusel kolmandale isikule enammakstu tagasi nõudmiseks ja ülemääraste tasude

nõudmise lõpetamiseks. Õigusvastasuse tuvastamisel oleks ka preventiivne mõju, aidates

kaasa

vastustaja

poolt

õigusvastaste

ja

kaebajaid

diskrimineerivate

võrgutasude

kooskõlastamise vältimisele tulevikus. Kaebajad ei saa nõuda otsuste tühistamist, sest

tegemist ei ole kaebajatele vahetult õigusi ja kohustusi tekitanud haldusaktidega, vaid

olemuslikult vastustaja järelevalve tulemusena tehtud toiminguga (kooskõlastus). Vastustaja

ei kehtesta kolmanda isiku poolt võetavaid võrgutasusid. Selleks, et kooskõlastatud

võrgutasud muutuksid võrgulepingu osapooltele siduvaks, tuleb kolmandal isikul need

kehtestada ja avaldada. Otsuste vaidlustamisviide on suunatud vaid kolmandale isikule.

Riigikohus leidis asjas nr 3-4-1-6-10 tehtud lahendis, et veeteenuse hinna kooskõlastus on

3-17-2636

3(19)

haldusakt (üldkorraldus). See järeldus kehtib üksnes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

(ÜVVKS), mitte elektrituruseaduse (ELTS) osas. Riigikohtu põhjendused ning ELTS-i ja

ÜVVKS-i erinevused tasude kooskõlastamise ja kehtestamise regulatsiooni osas kinnitavad,

et ELTS-i kontekstis peaks järeldus olema teistsugune. Tuvastamiskaebuse esitamine on

põhjendatud, sest puuduvad muud tõhusamad võimalused kaebajate õigusi kaitsta. Kaebajad

ei pea võrdväärselt tõhusaks kolmanda isiku vastu kahju hüvitamise vm nõuetega

maakohtusse pöördumist, sest haldusmenetluse toimik sisaldab ärisaladusi ja maakohtule ei

laiene halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte, mistõttu on kaebajate õiguste kaitse

võimalus tsiviilkohtumenetluses märkimisväärselt piiratum. Kaebajad soovivad otsuste

vaidlustamisel

tugineda

menetluslikele

minetustele,

millele

on

kohane

tugineda

halduskohtumenetluses.

2.5. Kui kohus leiab, et tegemist on haldusaktidega, soovivad kaebajad oma kaebeõigust

täiendavalt põhistada ja taotleda kaebetähtaja ennistamist.

3. Kohus võttis 22.12.2017 määrusega kaebuse menetlusse ning küsis vastustajalt ja

kolmandalt isikult seisukohta vaidlusaluste otsuste õigusliku iseloomu kohta. Kohus leidis, et

võrgutasude kooskõlastamise otsused võivad olla haldusaktid, sest kooskõlastusest sõltub,

milliseid võrgutasusid võib võrguettevõtja klientidelt nõuda. Kooskõlastuse andmine ja

andmata jätmine on siduv (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728,

Riigikohtu 29.04.2015 otsus asjas nr 3-2-1-41-15). Seega reguleeritakse kooskõlastusega nii

võrguettevõtja kui ka tema klientide õigusi ja kohustusi. Kohus kahtles, kas kooskõlastuse

õiguslik iseloom saab sõltuda sellest, kas selline kooskõlastus antakse vee- või elektrisektoris.

4. Vastustaja nõustus 25.01.2018 avalduses kohtu seisukohaga, et vaidlusalused otsused on

haldusaktid. Võrgutasud on kooskõlastatud otsuste resolutiivosas. Otsused vastavad

haldusaktile esitatavatele vorminõuetele ja sisaldavad vaidlustamisviidet. Võrgutasude

kooskõlastamise otsused ei vasta toimingu tunnustele. Samamoodi on veeteenuse hinna

kooskõlastamise otsus haldusakt. Kooskõlastuse õiguslik iseloom ei sõltu sellest, kas selline

kooskõlastus antakse vee- või elektrisektoris. Kaebajad käsitlevad vaidlusaluseid otsuseid

toiminguna seetõttu, et on ületanud haldusaktide kaebetähtajad. Vastustaja 16.03.2017

otsusega kooskõlastatud võrgutasud hakkasid kehtima 01.07.2017, sest kolmas isik avaldas

võrgutasud ajalehes Postimees 31.03.2017 (ELTS § 74 lg 1). Vastustaja 30.05.2017 otsusega

kooskõlastatud tüüptingimused hakkasid kehtima 01.07.2017, sest kolmas isik avaldas need

ajalehes Postimees 31.05.2017 (ELTS § 74 lg 2). Tootjatel tekkis kohustus maksta

võrguühenduse kuutasu ja läbilaskevõime tasu vastavalt hinnakirjale ja valitud paketile

vastustaja 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsuste koosmõjust. Kui võrguettevõtja on võrgutasud ja

tüüptingimused vastustajaga kooskõlastanud ja tarbijaid teavitanud ning muudatused on

jõustunud, ei teki tarbijatel õiguspärast ootust eeldada, et nad said või pidid saama väidetavast

õiguste rikkumisest teada siis, kui neile esitati teenust puudutavad arved, või omavahelisest

suhtlusest. Sellisel juhul muutuks seadusest tulenev regulatsioon sisutuks. Kolmas isik

teavitas ajalehes vastustaja otsustest, millega võrgutasud ja tüüptingimused kooskõlastati.

Sellest ajast alates tekkis kaebajatel võimalus haldusaktid välja nõuda ja neid vaidlustada.

Kaebajad seda ei teinud. Vastustaja saatis haldusaktid kaebajate esindajale 03.10.2017,

täiendavalt saadeti 16.03.2017 otsus kaebajate esindajale 23.10.2017. Kaebus esitati alles

30.11.2017, seega on kaebetähtaega ületatud. Vastustaja ei pidanud vajalikuks 19.07.2017

otsuse kaebetähtaega analüüsida. Kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad alused.

5. Kolmas isik leidis 26.01.2018 avalduses, et vastustaja kooskõlastused on haldusaktid.

Võrgutasude kooskõlastamise otsust on ka varasemas kohtupraktikas käsitletud haldusaktina

(Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728). Kooskõlastus on siduv ja

sellest sõltub, milliseid võrgutasusid võib võrguettevõtja klientidelt nõuda. Kooskõlastusega

3-17-2636

4(19)

reguleeritakse nii võrguettevõtja kui ka tema klientide õigusi ja kohustusi. Võrguettevõtja

võtab võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud vastustajaga kooskõlastatud asjakohaste

võrgutasude alusel (ELTS § 73 lg 4). Võrguettevõtja võib ühepoolselt muuta võrgutasu vm

võrgulepingus ettenähtud tasu, kui vastustaja on muudatuse kooskõlastanud (ELTS § 89 lg 2).

Eeltoodust tulenevalt puudub võrguettevõtjal õigus võtta võrguteenuse eest tasu, mida

vastustaja ei ole eelnevalt kooskõlastanud. Seda ei muuda asjaolu, et ELTS ei sätesta

konkreetset tähtaega, mille jooksul on võrguettevõtja kohustatud kooskõlastatud võrgutasud

kehtestama. Vastustajaga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine, sest on vastuolus seadusest tuleneva keeluga. ELTS § 73

lg-test 1 ja 4 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade

kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes selleks, et tagada tarbijale mõistlikud ja läbipaistvad

hinnad. Võrguettevõtjal puudub võimalus venitada kooskõlastatud hinna kehtestamisega,

kuna sellisel juhul võib tekkida olukord, kus võrguettevõtja klientidelt võetav tasu ei ole

põhjendatud ja vastustajal oleks ELTS § 93 lg 9 alusel võimalus iseseisvalt kehtestada

ajutised võrgutasud. Lisaks oleks sellisel juhul vastustajal õigus arvestada järgmistel

võrgutasude kooskõlastamistel maha enam teenitud tulu, mida võrguettevõtja põhjendamata

võrgutasude kasutamise ajal teenis. Võrguettevõtja poolt vastustajaga kooskõlastatud

võrgutasude kehtestamise kohustuse imperatiivsus tuleb mh 10.07.2017 jõustunud ELTS

§-st 1015, mille kohaselt on võimalik võrguettevõtjat karistada rahatrahviga, kui on rikutud

ELTS §-des 71-74 sätestatud nõudeid. Võrgutasude kooskõlastamise otsuses sisalduv hind

asendab võrguettevõtjaga sõlmitava võrgulepingu olulise tingimuse, mistõttu mõjutab ja

muudab otsus otseselt ja vahetult võrguettevõtja ning tema klientide õigusi ja kohustusi.

Osapoolte lepinguvabadus on piiratud, kuna neil puudub võimalus hinna üle läbirääkimisi

pidada. Tegemist ei ole toiminguga, sest toimingus puudub õigussuhteid reguleeriv

tahteavaldus ja õiguslik kehtivus. Kui seadusandja oleks soovinud käsitleda võrgutasude

kooskõlastamist toiminguna, oleks see ELTS-is selliselt ka sätestatud. Kõigi turuosaliste

huvides on õigusselgus, mis kaasneb kindlusega, et võrgutasude kooskõlastamise otsuses

sätestatud võrgutasud kui olulised lepingutingimused, millest ELTS-is sätestatud korras

turuosalisi teavitatakse, jäävad pärast 30-päevase vaidlustamistähtaja möödumist kehtima

kuni järgmiste kooskõlastatud võrgutasude kehtestamiseni. Võrguettevõtja poolt võrgutasude

kooskõlastamise otsuses sätestatud tasu võtmine on õiguspärane, kuna ta teeb seda otsuses

sätestatud viisil ja tasu suurus on põhjendatud. Need järeldused kehtivad ka võrgulepingu

tüüptingimuste kooskõlastamise otsuste kohta. Vaidlustamisviite puudumine haldusaktis ei

mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 2). Vaidlustamisviites teiste isikute märkimata

jätmine ei mõjuta samuti haldusakti õiguslikke tagajärgi ega muuda haldusakti kaebetähtaega.

6. Kohus andis 02.05.2018 määrusega kaebajatele tähtaja kaebuse muutmiseks või

täiendamiseks. Kui kaebajad jäävad tuvastamiskaebuse juurde, tuleb neil täiendavalt

põhjendada tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvi. Preventiivne huvi praeguse

tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta, sest puudub teave, milliseid kaalutlusi ja asjaolusid

arvestades kooskõlastab vastustaja tulevikus kolmanda isiku võrgutasud. Seetõttu ei pruugi

praeguse kaebuse rahuldamine kaebajate õigusi tulevikus kaitsta. Samuti on kaebajatel

tulevikus võimalik oma õigusi efektiivsemalt kaitsta tühistamiskaebusega uute võrgutasude

kooskõlastamise otsuse peale. Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole põhjendatud ka

rehabiliteeriva huviga, sest tulevane kahju hüvitamise kaebus oleks esmaste õiguskaitse

vahendite (tühistamiskaebus) kasutamata jätmise tõttu suure tõenäosusega perspektiivitu.

7. Kaebajad leidsid 17.05.2018 kaebuse täienduses, et vastustaja 16.03.2017 ja

19.07.2017 otsused on toimingud ja tuvastamiskaebus on lubatav. Kui kohus leiab, et tegemist

3-17-2636

5(19)

on haldusaktidega, taotlesid kaebajad alternatiivselt otsuste tühistamist ja kaebetähtaja

ennistamist. Põhjendused:

7.1. Võrgutasude kooskõlastamisel puudub vahetu ja otsene mõju võrguettevõtja klientide

õigustele ja kohustustele. Viited kooskõlastusest keeldumise mõjust võrguettevõtjale on

asjakohatud. Asjas tuleb eristada võrguettevõtja tegevuse õiguspärasusele seatavaid nõudeid

ning võrguettevõtja klientidele vahetult kehtivaid õigusi ja kohustusi. Vastustaja õigus

kehtestada ajutised võrgutasud kinnitab kaebajate positsiooni, et võrgutasude kooskõlastus ei

ole kaebajate suhtes haldusakt ning kooskõlastus ise veel siduvaid õigusi ja kohustusi

kaebajatele ei tekita. Võrgutasude kooskõlastamisel puudub vahetu regulatiivne toime

kaebajatele. Mõju avaldub läbi võrgutasude hinnakirja, mille võrguettevõtja ELTS § 71 lg 2

alusel kehtestab. See on aga tsiviilõiguslik toiming. ELTS ei sätesta võrguettevõtja kohustust

vastustajaga kooskõlastatud tasud kehtestada (vrdl ÜVVKS § 141 lg 1). Võrgutasude sisulist

õiguspärasust tuleb käsitleda erinevalt võrgutasude kehtivusest. Seadusandja ei pea

kvalifitseerima õigusaktides erinevaid halduse tegevusi toimingute või haldusaktidena ega

teegi seda reeglina. Selline kvalifitseerimine toimub HMS-i järgi sisuliste kriteeriumide

alusel. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tule, et võrgutasude kooskõlastamise otsuses

sisalduv hind asendab võrguettevõtja sõlmitava võrgulepingu olulise tingimuse. Haldusõiguse

praktikas käsitatakse kooskõlastust reeglina toiminguna, mille iseseisev vaidlustamine on

lubatud vaid erandjuhtudel.

7.2. ELTS-i ja ÜVVKS-i regulatsioonide erinevused toetavad võrgutasude ja veeteenuse

hinna kooskõlastamise otsuste erinevat õiguslikku olemust. ÜVVKS § 141 lg 1 järgi peab vee-

ettevõtja vastustaja kooskõlastatud hinna 60 päeva jooksul kehtestama. ELTS-is

võrguettevõtjal selline kohustus puudub. Riigikohus selgitas 22.10.2010 otsuses asjas nr 3-4-

1-6-10 (p-d 55 ja 56), et kooskõlastus määrab üheselt kindlaks teenuse hinna teenuse osutaja

ja tarbija jaoks, mõjutades selliselt otseselt ja vahetult tarbija õigusi. ELTS-i alusel antaval

kooskõlastusel selline vahetu kaebajatele kohustusi tekitav haldusaktile omane mõju puudub.

Kui ÜVVKS-i regulatsiooni muudeti 2010. a oluliselt, siis ELTS-i regulatsioon on püsinud

muutumatuna.

7.3. Võrgutasude kooskõlastamise õigusliku olemuse kohta puudub kohtupraktika, mis

käsitleks kooskõlastust haldusaktina. Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-6-10 käsitleb varasema

ÜVVKS-i alusel Tallinna Linnavalitsuse otsust veeteenuse hinna määramise kohta – see ei ole

kooskõlastus, vaid hinna määramise otsus. Praegu kehtiva ÜVVKS-i alusel antavate

vastustaja ja kohaliku omavalitsuse üksuse kooskõlastuste õigusliku olemuse kohta

Riigikohtu praktikat ei ole. Kohtu viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas

nr 3-08-1728 ja Riigikohtu 29.04.2015 otsus asjas nr 3-2-1-41-15 ei ole asjakohased.

7.4. Kaebajad on järginud tuvastamiskaebuse esitamise tähtaega. Isegi kui 16.03.2017 otsuse

kaebetähtaeg on möödas, ei võta see õigust vaidlustada 19.07.2017 otsust. Vastustaja hindab

võrgutasude vastavust õigusaktidele igakordselt nende kooskõlastamisel.

7.5. Tuvastamiskaebuse esitamist õigustab rehabiliteeriv huvi. Otsuste õigusvastasuse

tuvastamisel saavad kaebajad esitada kahju hüvitamise nõude ja rikkumise lõpetamise nõude

kolmanda isiku vastu. Primaarnõude kasutamise kohustus tuleb riigivastutuse seadusest

(RVastS). Tsiviilõiguslikele nõuetele analoogset primaarnõude kohustuslikku eeldust seatud

ei ole. Tuvastamiskaebus on asjakohane ka juhul, kui tegemist on haldusaktidega.

Tuvastamiskaebuse menetlusse võtmist ei välista tühistamiskaebuse esitamata jätmine.

Kaebajate rehabiliteeriv ja preventiivne huvi on suunatud õiguste maksmapanekule

tsiviilõiguslikus suhtes. Samuti ei anna otsuste tühistamine võrreldes nende õigusvastasuse

3-17-2636

6(19)

tuvastamisega tsiviilõigusliku kahjunõude seisukohalt mingit eelist, st tühistamiskaebus ei

oleks tõhusam õiguskaitsevahend.

7.6. Kaebajad täiendavad kaebust alternatiivse tühistamisnõudega ja kaebetähtaja ennistamise

taotlusega. Vastustaja 16.03.2017 otsuse kaebetähtaeg ei hakanud kulgema enne selle mõju

avaldumist kaebajatele. Tegemist oleks üldkorraldustega. Viis kaebajat said neile

kohalduvatest uutest tasukomponentidest teada 2017. a augusti alguses, mil said kätte 2017. a

juuli arved. 16.03.2017 otsuse mõju ei olnud kaebajatele selge vastustaja ja kolmanda isiku

eksitava kommunikatsiooni tõttu, et võrgutasud alanevad. Samuti puudusid 16.03.2017 otsuse

avaldamise ajal 30.05.2017 otsusega kehtestatud tüüptingimused. Neli kaebajat said oma

õiguste rikkumisest teada veel hiljem. Kaebetähtaeg ei hakanud kulgema enne otsustega

tutvumist. 16.03.2017 otsus saadeti kaebajate esindajale 03.10.2017 ja 19.07.2017 otsus

30.10.2017. Toona nõustasid kaebajate esindajad üksnes Eesti Taastuvenergia Koda (ETEK)

ja esindussuhe kaebajatega puudus. Teavitustegevust korraldas vastustaja ja kolmanda isiku

asemel hoopis ETEK, hankides teavet vastustajalt lepinguliste esindajate kaudu. Kaebajad

andsid oma esindajatele volitused neid esindada alles 29.11.2017. ETEK-i esindajatele otsuste

kättetoimetamist ei saa võrdsustada kaebajatele kättetoimetamisega. Kaebajatele ei ole

otsuseid kätte toimetatud. Seega ei ole kaebajad kohtusse pöördumise õigust minetanud. Igal

juhul on kaebus esitatud 30 päeva jooksul 19.07.2017 otsuse kättesaamisest arvates ETEK-i

õigusnõustajate poolt.

7.7. Vastustaja ja kolmanda isiku poolt otsuste mõjudest teavitamine oli ebapiisav ja segadust

tekitav. Menetlustes, kus haldusakti ei toimetata puudutatud isikute suure hulga tõttu kätte,

vaid see avaldatakse seaduses sätestatud viisil, omab ennistamise seisukohalt tähtsust küsimus

kaasamisest ja menetlusest teavitamisest. Kaebajatelt saab eeldada suuremat tähelepanelikkust

ja aktiivsust menetluse tulemuse iseseisval väljaselgitamise, kui neid on menetlusse kaasatud.

Isegi kui kaebajate menetlusse kaasamine ei olnud HMS § 40 lg 3 p 6 järgi kohustuslik, pidi

vastustajale olema ära tuntav otsene negatiivne mõju just väiketootjatele. Teistele kolmanda

isiku klientidele negatiivset mõju ei kaasnenud. Otsuste kättetoimetamine väiketootjatele ei

olnud ebamõistlikult koormav ega kulukas. Vähemalt olnuks mõistlik toimetada otsused kätte

ja selgitada nende mõjusid kaebajate esindusorganisatsioonile ETEK. Teavitamine olnuks

iseäranis põhjendatud, arvestades, et kaebajatele ei olnud ega pidanudki olema otsustega

kaasnev mõju äratuntav ja arusaadav, kuna see mõju avaldus läbi otsuste ja muudetud

tüüptingimuste koostoime. Uued tüüptingimused kooskõlastati alles 30.05.2017, seega

oluliselt hiljem pärast uute võrgutasukomponentide kooskõlastamist ja avaldamist.

16.03.2017 otsusega võrgutasude kooskõlastamine enne tüüptingimuste kooskõlastamist oli

vastuolus ELTS § 73 lg-ga 1. Kuni uute tüüptingimuste avaldamiseni võisid kaebajad eeldada,

et läbilaskevõime tasu komponent uute võrgutasude koosseisus neile ei kohaldu, kuna see

kohaldus kehtivate tüüptingimuste alusel tootjatele üksnes erandjuhtudel. Kuna nii vastustaja

kui kolmas isik presenteerisid muudatust avalikkusele võrgutasude langusena, ei näinud

tootjad ka seoses uute tüüptingimuste kooskõlastamisega riski, et võrgutasud võivad

suureneda sellises mahus. Kuna vastustaja kaebajaid ei teavitanud, said kaebajad 16.03.2017

otsusega kooskõlastatud uute võrgutasukomponentide mõjudest teada oluliselt hiljem pärast

nende võrgutasukomponentide avalikult teatavaks tegemist.

7.8. Otsuste regulatiivne mõju, vaidlustamise õigus, tähtajad ja kord on seaduses piisavalt

reguleerimata. Kaebajatelt ei saanud eeldada, et nad suudavad tavapärase kaebetähtaja jooksul

aru saada kohtusse pöördumise õigusest. Antud asjas on kaebetähtaja küsimus erakordselt

keerukas (mh asjakohase kohtupraktika puudumise tõttu) isegi professionaalsetele

õigusabiteenuse osutajatele, rääkimata õigusalaste eriteadmisteta kaebajatest. Seetõttu võttis

õiguste kaitse võimaluste väljaselgitamine aega. Kaebajad olid seejuures piisavalt hoolikad,

pöördudes ETEK-i poole, kes kaasas õigusala asjatundjad. 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsustes

3-17-2636

7(19)

ega ajaleheteadetes ei ole kolmanda isiku klientidele suunatud vaidlustamisviidet. Selle

olemasolu oleks aidanud oluliselt kaasa seadusandja põhjustatud õigusselgusetuse

mõningasele lahendamisele.

7.9. Õiguste rikkumisest teadasaamisel ei viivitanud kaebajad kaebuse esitamisega. Kaebajad

pöördusid otsuste mõjudest teadasaamisel neid esindavate organisatsioonide ETEK-i ja EPA

poole. Ükski kaebaja ei pöördunud iseseisvalt kohtusse, teadmata, kuidas täpsemalt oma

õigusi kaitsta ja kas see on antud juhul üldse võimalik. Paralleelselt vaidlustamisvõimaluste

analüüsimisega suhtles ETEK-i esindaja vastustaja ja kolmanda isikuga kohtuvälise

kompromissi leidmiseks. Vastustaja tegi 03.11.2017 kohtumisel kolmandale isikule

ettepaneku valmistada võrgutasude muutmiseks ette eraldi tarbijagrupp (elektritootjad),

kellele rakendataks 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud võrgutasusid muudetud kujul.

Kaebajad ei oodanud ära kolmanda isiku ettepanekut, mis ei kõrvaldanud kaebajate õiguste

rikkumist. Paralleelne läbirääkimiste pidamine kinnitab, et kaebajad ei olnud tegevusetud,

vaid otsisid viise vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Kaebajad astusid igati mõistlikke

samme oma õiguste kaitseks, kui said teada oma õiguste rikkumisest.

7.10. Kaebajate huvid kaebetähtaja ennistamiseks kaaluvad üles kolmanda isiku huvid.

Kaebajad on väikeettevõtjad, kelle jaoks võrgutasu moodustab olulise osa nende

kogukuludest. Samas kolmas isik on riigile kuuluv suurettevõte, loomulik monopol valdavas

osas võrgupiirkondadest Eestis, kellele tuhandete klientide poolt makstavate võrgutasude

kogusummast moodustavad kaebajate makstavad võrgutasud kaduvväikese osa. Kolmandal

isikul on igal ajal võimalik taotleda uute võrgutasude kooskõlastamist. Kui kohus leiab, et

hetkel kehtivad võrgutasud on õigusvastased, puudub kolmandal isikul juba praegu

õiguspärane huvi neid kohaldada.

8. Kohus küsis 21.05.2018 määrusega vastustajalt ja kolmandalt isikult seisukohta

kaebetähtaja ennistamise taotluse kohta.

9. Vastustaja palus 08.06.2018 avalduses jätta kaebetähtaja ennistamata. Põhjendused:

9.1. Kaebajatel tekkis võimalus otsuste vaidlustamiseks pärast nende otsuste kohta ajalehes

Postimees teate avaldamist. Kaebajad seda ei teinud ja kaebetähtaeg on ületatud. Isegi kui

otsuste kaebetähtajad oleksid hakanud kulgema hetkest, mil kaebajad said teada võrgutasudest

ja nendega kaasnevatest mõjudest, on kaebetähtaeg ületatud. Vastustaja ei ole teinud

kaebajatele takistusi haldusaktide saamiseks. Vastustaja väljastas otsused 03.10.2017

Advokaadibüroo FORT OÜ esindajatele. Ärisaladuseta haldusaktid on kättesaadavad ka

vastustaja dokumendiregistris.

9.2. Kuna 16.03.2017 otsusest tulenevad võrgutasud ja 30.05.2017 otsusest tulenevad

tüüptingimuste muudatused jõustusid koostoimes 01.07.2017, jääb arusaamatuks, kuidas

rikub kaebajate õigusi asjaolu, et 16.03.2017 otsuse avaldamise ajal puudusid 30.05.2017

otsusega kehtestatud tüüptingimused. Seadus ei kohusta võrgutasusid ja tüüptingimusi

puudutavaid otsuseid üheaegselt välja andma. Oluline oli, et võrguettevõtjale jääks piisavalt

aega oma klintidele muudetud aluste rakendamisest ette teavitada ning klientidel oleks

piisavalt aega muudatustest teada saada. 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsuste puhul on need

täidetud. ELTS ega muud õigusaktid ei sea võrgutasude rakendumisel tootjaid võrreldes teiste

võrguettevõtja klientidega eelisseisu. Seaduses sätestatud korda järgides rakenduvad

võrguettevõtja võrgutasud ühetaoliselt kõigile võrguettevõtja klientidele. Kolmandal isikul on

kokku üle 475 000 kliendi üle Eesti. Vastustajale teadaolevalt puuduvad kõik alused

järeldamaks, et nimetatud tasude rakendamine oleks vastuolus seadusega või et tasude

rakendumine oleks nende adressaatide jaoks ebamõistlikult koormav. Kuna nimetatud tasud

rakendusid alates 01.07.2017 võrdsetel alustel nii tootjatele, äritarbijatele kui ka füüsilisest

3-17-2636

8(19)

isikust klientidele, ei ole põhjendatud kaebajate väited, et vastustaja oleks pidanud ära tundma

väidetava otsese negatiivse mõju just kolmanda isiku väiketootjatest klientidele, kelle hulka

kaebajad kuuluvad. Võrgutasude kooskõlastamisel koheldakse kõiki erinevaid klientide

gruppe võrdselt. Kui vastustaja oleks saatnud otsused kaebajatele ja ETEK-ile, oleks ta

pidanud saatma otsused ka teistele kolmanda isiku 475 000 kliendile. Taolist halduskoormust

vastustajalt eeldada ei saa ja see oleks ka ebamõistlikke kulusid tekitav.

9.3. Isegi kui otsustes puuduks vaidlustamisviide, ei saaks see olla haldusakti

vaidlustamistähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Samuti ei mõjutaks see haldusakti

kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega tooks kaasa muid õiguslikke tagajärgi (HMS § 57 lg 2).

9.4. Kaebetähtaegade ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Kaebajad leiavad

põhjendamatult, et kaebetähtajad neil ei kohaldu ja neil on õigus otsustada kaebetähtaja üle.

Sisuliselt tähendaks see, et nad võiksid otsuseid tähtajatult vaidlustada. Kaebajate käitumine

(ETEK-i ja EPA poole pöördumine, nende pöördumine õigusnõustaja poole, viimaste

pöördumine vastustaja poole) ei olnud kaebetähtaegasid silmas pidades põhjendatud. Kui

määratleda kaebetähtaega sellega, kui isik oma õiguste rikkumisest aru saab, soovib aru saada

või kuni ETEK või õigusnõustaja kaebajatele nende õigusi selgitab, muutuks seadusest

tulenev regulatsioon sisutuks.

9.5. Vastustaja ei ole pidanud ETEK-i esindajatega läbirääkimisi kohtuvälise kompromissi

leidmiseks. Vastustaja sai kaebajate kavatsusest pöörduda kohtusse esimest kohta teada kohtu

22.12.2017 määrusest.

9.6. Viide kolmanda isiku monopoolsele seisundile ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks.

Seadus ei sea tootjaid teiste võrguettevõtja klientidega võrreldes eelisseisu.

9.7. Kui kaebajate esindajad said otsused kätte 04.10.2017, tuleb lugeda need ka kaebajatele

kätte toimetatuks. Seega isegi kui asuda seisukohale, et kaebetähtaeg hakkas kulgema

04.10.2017, on kaebetähtaeg ületatud. Põhjendamatu on väide, et kaebajate lepinguline suhe

esindajatega sai alguse 29.11.2017. Kaebus esitati kohtule 30.11.2017. Arvestades kaebuse

mahtu, selle asjaolusid ja lisasid, ei olnud sellise kaebuse koostamine ühe päeva jooksul ilma

kaebajatega eelnevalt konsulteerimata võimalik. Vastustajale ei ole teada, et advokaadibürood

asuksid kaebust koostama enne kaebajaga lepingulisse suhtesse astumist.

10. Kolmas isik leidis 11.06.2018 seisukohas, et kaebetähtaeg on ületatud ja kaebetähtaja

ennistamiseks puuduvad alused. Põhjendused:

10.1. Vastustaja avalikustas kooskõlastatud võrgutasud on veebilehel ja kolmas isik avaldas

teated ajalehes Postimees. Seega pidid kaebajad saama otsustest teada meedia vahendusel.

ELTS-is sätestatud teavitamise viis on piisav, arvestades võrguettevõtja klientide arvu.

Ebamõistlikult

koormav

oleks

kohustuse

seadmine,

mille

kohaselt

tuleks

jaotusvõrguettevõtjal pidada eraldi arvestust kõikvõimlike esindusorganisatsioonide ja

huvigruppide üle ning neile ka eraldi teavitusi saata. Kolmanda isiku veebilehel on alates

2017. a märtsi lõpust toodud hinna muudatust puudutav teave. Selles on eraldi välja toodud

hinna muutuse info elektrienergia tootjatele, sh eraldi esitatud lisanduvad komponendid ja

nende rakendamine. Lisaks teavitas kolmas isik 08.06.2017 e-posti teel kaebajaid, kellel olid

kehtivad võrgulepingud. Seega oli kaebajatel vajadusel õigusnõustajat kaasates võimalik

mõista kooskõlastamise otsustega kaasnevaid tagajärgi. On ebausutav, et hoolsad ettevõtjad,

kes tegutsevad elektrienergia tootmise valdkonnas, ei suutnud teavituste tulemusel hinnata

otsuste mõju oma õigustele ja kohustustele, sh mõju nende äriplaanidele. Kolmas isik on

personaalselt saadetud teavitustes ja oma veebilehel toonud eraldi selgelt välja, et tootjate

pakettides rakendub liitumispunkti kuutasu ja liitumispunkti läbilaskevõime tasu. Kaebajate

3-17-2636

9(19)

väited eksitava kommunikatsiooni osas on põhjendamatud, samuti on põhjendamatu väide, et

mõju ilmnes alles siis, kui väljastati arved 2017. a juuli eest. Seega ei saanud 16.03.2017 ja

30.05.2017 otsuste kaebetähtaeg hakata kulgema hiljem kui järgmisel päeval pärast

08.06.2017. Ülejäänud kaebajaid, kel 2017. a juunis kehtivaid võrgulepinguid ei olnud,

kolmas isik eraldi ei teavitanud. Samas ei saa väita, et nad ei olnud teadlikud muudatustest ja

nendest tingitud mõjudest. Nt suhtles Solar Light OÜ juhatuse liige Heino Hõbeoja kolmanda

isikuga muudatuste teemal 2017. a augustis ja septembris. Lisaks esitas Advokaadibüroo

FORT OÜ nii vastustajale kui kolmandale isikule teabenõudeid 2017. a septembris ja

oktoobris. Ei ole usutav, et ta ei tegutsenud kaebajate huvides. Kaebajatele pidi olema selge

neile otsustega avalduv mõju, vastasel juhul ei oleks nad osanud teabenõuetes kajastatud

küsimusi esitada. Kolmas isik on teavitanud võrgutasude muudatustest puudutatud isikuid

piisava intensiivsusega, kasutades selleks meetodeid, mis ei too endaga kaasa

ebaproportsionaalseid kulutusi. Intensiivsema teavitamiskohustuse täitmise maksaksid

lõppkokkuvõttes kinni kõik võrguteenuse kliendid, kuna võrguteenuse osutamine, sh

seadusest tulenevate kohustuste täitmine, on kulupõhine. Olukorras, kus kolmas isik on

teavitanud uute hindade ja tüüptingimuste kehtestamisest üleriigilise leviga päevalehes,

veebilehel ja eraldi teavitustega, on põhjendatu esitada kaebus ca 8 kuud pärast 16.03.2017

otsusest teavitamist, ca 6 kuud pärast 30.05.2017 otsusest teavitamist ja ca 4 kuud pärast

19.07.2017 otsusest teavitamist. Ilmselgelt on kaebetähtajad ületatud. Kolmandal isikul ja

tema klientidel puuduks õiguskindlus kooskõlastatud tasude kehtestamisel, kui olemasolevad

või tulevikus lisanduvad võrguteenuse kliendid saaksid neile sobival hetkel leida, et nende

suhtes avaldub mingil momendil negatiivne mõju ning sellest tulenevalt neil on kaebeõigus ja

õigus kaebetähtaja ennistamisele. Kuna võrguteenuse eest tasumine toimub kulupõhiselt,

mõjutaks tagantjärele hindade korrigeerimine kõiki kolmanda isiku kliente.

10.2. Haldus- ja halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte tõttu ei peagi haldusakti

vaidlustav isik omama õiguslikke teadmisi. Kui isik on kaebusega halduskohtusse pöördunud,

peab kohus omal initsiatiivil kontrollima, kas isiku õigustest on kinni peetud. Kohus ei ole

seotud kaebaja väidete ja argumentidega. Ilma haldusakti vaidlustamata ei saa isik haldusakti

täitmist hiljem takistada, millega on tagatud õiguskindlus. Iga kaebaja osaleb menetluses teise

poole suhtes iseseisvalt, seda ka liidetud kaebuste puhul. Seega puudub põhjendatud vajadus

otsida õiguskaitset ning kaardistada otsuste mõju esindusorganisatsiooni kaudu, kes omakorda

kaasaks advokaadibüroo. Tegemist on ebamõistliku viivitusega.

10.3. Kaebetähtaja ennistamiseks alused puuduvad. Puuduvad asjaolud, millest tulenevalt

võiks väita, et kaebajad ei saanud aru vajadusest oma õiguste kaitseks kaebus esitada ja

kuidas arvestatakse kaebetähtaega. Õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et

vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatu aja jooksul. Kui õiguslikes küsimustes

kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul

otsima professionaalset abi. Kaebajate poolt esindusorganisatsiooni poole pöördumist ei saa

pidada professionaalse abi otsimiseks. Juhul, kui kaebajad pöördusid õigusnõustaja poole

alles 29.11.2017, on nad põhjendamatult kaua viivitanud. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta

õiguskindlust ning kolmas isik ja tema kliendid ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke

tagajärgi kaebajate kogenematusega. Kohtupraktika on pidanud oluliseks kaebetähtaja

ennistamisel arvestada ka kaebaja enda hoolikust ning kui kaebuse esitamiseks puudus püsiv

takistus, on kaebaja enda risk, kui ta jätab kaebuse esitamise põhjendamatult hiliseks. Asja

materjalidest ei nähtu, et esineksid objektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja

ennistamist.

10.4. Kolmandal isikul ei ole reaalne hinnata võrgutasude muudatuste mõju kõikvõimalikele

võrguteenuse tarbijate rühmadele ja nende äriplaanidele ning sellest lähtuvalt isikustada

vastavalt kommunikatsiooni. ELTS on näinud ette konkreetse teavitamise korra, mis on

3-17-2636

10(19)

praegusel juhul täidetud. Lisaks on kolmas isik edastanud tootmissuunalistele võrgulepingute

klientidele eraldi teavitused, milles on muutuste mõju selgelt välja toodud.

10.5. Asjaolu, et otsuste regulatiivne mõju, vaidlustamise õigus, tähtajad ja kord on seaduses

piisavalt reguleerimata, ei ole aluseks kaebetähtaja ennistamisel. Kaebajatel ei saa olla

õigustatud ootust, et otsuste kaebetähtaeg ületab HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud aega.

Tulenevalt HMS § 57 lg-st 2 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust,

vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi.

10.6. Kolmanda isikuga ei ole peetud läbirääkimisi praeguse vaidluse eseme osas. Kaebuse

täienduse lisa 2 puhul on tegemist Eesti Taastuvenergia Koja poolt koostatud kokkuvõttega

kohtumisest, millel arutati elektrienergia tootjatele võrgutasude kohaldamist ning milles on

mh ka mööndud, et kehtivate otsuste kohaselt puudub võimalus tootjatele erisuste tegemiseks.

Kaebajate esindusorganisatsiooni kaudu olukorra arutamine ei ole mõjuvaks põhjuseks

kaebetähtaja ennistamiseks.

10.7. Otsuste tühistamisega kaasneb õigusselgusetus nii kolmandale isikule kui ka kõigile

teistele kolmanda isiku klientidele, sh füüsilisest isikust tarbijatele. Väikeettevõtjate

majanduslikud huvid ja äriplaanis võimalike riskide kaardistamata jätmine ei kaalu üles

füüsilisest isikust tarbijate huve, kellele jaotusvõrguettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja.

Ilmselgelt on avalik huvi otsuste kehtima jäämisel suurem kui kaebajate huvi otsuste

tühistamise osas. Samuti on asjakohatud viited kolmanda isiku loomuliku monopoli staatusele

ning riigi omandisse kuulumise kohta, justkui peaks kolmas isik kandma kaebajatele

võrguteenuse osutamise kulud ELTS-iga ettenähtud lubatud tulukusest, mis oleks ilmselgelt

ELTS-i ja võrdse kohtlemise kohustuse rikkumine.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebajad taotlesid kaebetähtaja küsimusi arutamist kohtuistungil. Kohus ei pea

vajalikuks menetlusliku küsimuse arutamiseks istungit korraldada ja lahendab selle küsimuse

kirjalikus menetluses.

Kaebeõigus

12. Riigikohus leidis 05.04.2010 määruses asjas nr 3-3-1-7-10 (p-d 9-11), et kohaliku

omavalitsuse haldusakt, millega kooskõlastatakse eraõigusliku isiku poolt müüdava soojuse

piirhind, ei saa rikkuda soojatarbija õigusi ega kohustusi. Tema ei ole selle haldusakti

adressaat, mistõttu puudub tal kaebeõigus selle haldusakti vaidlustamiseks. Haldusaktil

puudub vahetu mõju konkreetsele soojatarbijale, sest piirhind ei määra konkreetse lepingu

järgset hinda. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija

õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning ka see

saab avalduda üksnes läbi võlaõigusliku suhte.

Samale seisukohale on Riigikohus jäänud ka 13.11.2010 otsuses asjas nr 3-3-1-27-10 (p-d 11-

14), selgitades, et eraõiguslikes suhetes saab tarbija kaitsta oma õigusi, sh vaidlustada

ebamõistlikku hinda, tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohus selgitas, et piirhinna

kehtestamine iseenesest ei määra tarbijale osutatava teenuse lõplikku hinda, vaid määrab

üksnes selle hinna maksimaalse suuruse. Piirhinna kehtestamisest ei tulene kaugeltki veel

teenuse osutaja õigus müüa teenust piirhinnaga. Konkreetsele tarbijale müüdava

soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna

kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning see avaldub läbi võlaõigusliku suhte.

3-17-2636

11(19)

13. Praeguses asjas vaidlustatud otsused erinevad viidatud Riigikohtu lahendites käsitletud

kooskõlastamise otsustest selle poolest, et praeguses asjas ei kooskõlastanud vastustaja

piirhindu, vaid konkreetsed võrgutasud. Kuigi kliendi poolt lepingu alusel maksmisele kuuluv

tasu sõltub mh valitud paketist ja tarbimismahust, on tema poolt maksmisele kuuluv tasu

kooskõlastamise otsuse tulemusel piisavalt konkreetselt määratletav. Seega erinevalt viidatud

Riigikohtu lahendites käsitletud kooskõlastamise otsustest saavad praeguses asjas vaidlustatud

kooskõlastamise otsused kaebajate õigusi riivata. ELTS § 73 lg 4 järgi võtab võrguettevõtja

võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud Konkurentsiametiga kooskõlastatud asjakohaste

võrgutasude alusel. Vastustaja kooskõlastav otsus on võrguettevõtja jaoks siduv ja

järgimiseks kohustuslik (Riigikohtu 29.04.2015 otsus asjas nr 3-2-1-41-15, p-d 12-13).

Kaebajate poolt tsiviilkohtumenetluses võrguettevõtja vastu esitatav hagi ei aitaks nende

õigusi efektiivselt kaitsta, sest võrguettevõtjal puudub võimalus pakkuda neile muid hindu,

kui neid, mis on vastustajaga kooskõlastatud. Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebajad ei ole

vaidlustatud otsuste adressaadid, võivad need otsused riivata nende õigusi, mistõttu on neil

HKMS § 44 lg 1 järgi kaebeõigus nende otsuste vaidlustamiseks.

Konkurentsiameti 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste õiguslik iseloom

14. Kohus jääb seisukohale, et vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsused, millega

kooskõlastati kolmanda isiku võrgutasud, on haldusaktid, sest nendega reguleeriti kolmanda

isiku õigusi ja kohustusi (HMS § 51 lg 1). ELTS § 73 lg 1 paneb võrguettevõtjale kohustuse

kooskõlastada vastustajaga võrgutasud ja nende arvestamise metoodika ning ELTS § 73 lg 4

lubab võrguettevõtjal võtta võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud vastustajaga

kooskõlastatud asjakohaste võrgutasude alusel. Seega on vastustaja kooskõlastusel siduv

iseloom. Võrguettevõtjal ei ole lubatud võtta teiselt lepingupoolelt võrgutasu, mis ei ole

vastustajaga kooskõlastatud (vt ka ELTS § 71 lg 2, § 89 lg 2). Kui võrguettevõtja ei saa

vastustajalt kooskõlastust, on vastustajal õigus kehtestada ajutised võrgutasud (vt ELTS § 93

lg 9). Vastustaja kooskõlastuse siduvust on kinnitanud ka Riigikohus 29.04.2015 otsuses asjas

nr 3-2-1-41-15 (p 12-13). Riigikohus selgitas, et võrgutasude kooskõlastamise eesmärk on

tagada tarbijatele mõistlikud ja läbipaistvad hinnad ning regulatsiooni eesmärgiga on

vastuolus olukord, kus ettevõtjal on võimalik ühepoolselt kindlaks määrata võrguteenuse

tarbijale osutatava teenuse hind. Riigikohus sedastas, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71

lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade

kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata

võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu

eesmärgiga. Järelikult reguleerisid vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsused kolmanda

isiku õigust kohaldada lepingupoole suhtes konkreetseid võrgutasusid.

15. Ekslik on kaebajate arusaam, et kuna tegemist on kooskõlastamisega, siis on tegemist

menetlustoiminguga.

Haldusmenetluses

loetakse

tõepoolest

kooskõlastust

sageli

menetlustoiminguks, mida olenevalt selle siduvusest kas saab või ei saa kohtus vaidlustada.

Kuid praegusel juhul ei saa vaidlusaluste otsuste õigusliku iseloomu kindlakstegemisel

lähtuda vaid mõistest “kooskõlastus”, vaid vaadata tuleb menetlust, selle eesmärki ja

vastustaja otsuste sisulist tähendust. Kooskõlastus menetlustoimingu tähenduses antakse

haldusmenetluses, kus (põhi)menetlust viib läbi teine haldusorgan ja menetlus lõpeb

haldusakti andmise või selle andmisest keeldumisega. Praegusel juhul lõppes menetlus

vastustaja otsusega kooskõlastada kolmanda isiku võrgutasud. Täiendavat haldusakti selles

menetluses enam ei anta. Kuigi ELTS § 74 lg-st 1 nähtuvalt kehtestab võrgutasud

võrguettevõtja, vastustaja on vaid kooskõlastaja, on sellisel kooskõlastusel siiski haldusakt

iseloom. Kuna seadus paneb võrguettevõtjale kohustuse kooskõlastada võrgutasud enne

kehtestamist vastustajaga, siis sõltub võrguettevõtja õigus konkreetseid võrgutasusid

kehtestada ja tarbijatelt nõuda just vastustaja kooskõlastusest, st vastustaja otsus on antud

3-17-2636

12(19)

vastustaja ja võrguettevõtja vahelises avalikõiguslikus suhtes ning see reguleerib

võrguettevõtja õigusi ja kohustusi. Arvestades kooskõlastuse eesmärki (kaitsta võrgulepingu

nõrgemat poolt ebamõistlike võrgutasude nõudmise eest ja takistada monopoolsel ettevõtjal

oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitada), ei ole vastustaja kooskõlastus vaid formaalne,

vaid sisuline kontroll võrgutasu komponentide põhjendatuse ja kooskõla üle seadusest

tulenevate nõuetega.

16. Oluline ei ole, et ELTS ei sätesta tähtaega, mille jooksul peab võrguettevõtja

kooskõlastatud võrgutasud kehtestama. See ei muuda vastustaja otsuste õiguslikku iseloomu.

Igal juhul puudub võrguettevõtjal õigus nõuda tarbijalt võrgutasusid, mida ta ei ole

vastustajaga kooskõlastatud.

17. Kohtupraktikas on vastustaja otsust võrgutasude kooskõlastamata jätmise kohta peetud

haldusaktiks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728). Samal

põhjusel tuleb haldusaktiks pidada ka vastustaja otsust võrgutasude kooskõlastamise kohta,

sest sarnaselt kooskõlastamata jätmisele reguleerib ka see võrguettevõtja õigusi ja kohustusi.

18. Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud ka soojuse piirhinna kooskõlastamise otsust

(Riigikohtu 05.04.2010 määrus asjas nr 3-3-1-7-10 ja 03.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-27-10)

ja kooskõlastamisest keeldumise otsust (Tartu Ringkonnakohtu 01.04.2011 otsus asjas nr 3-

10-648), samuti veehinna kooskõlastamata jätmist (Riigikohtu 12.12.2017 otsus asjas nr 3-11-

1355). Kohus jääb seisukohale, et otsuse õigusliku iseloomu poolest ei ole vahet, kas

kooskõlastus antakse (või jäetakse andmata) elektri, soojuse või vee valdkonnas. Määravaks

on kooskõlastuse iseloom – kas sellel on siduv iseloom ning kas see reguleerib võrguettevõtja

õigusi ja kohustusi.

19. Kuigi Riigikohtu 22.11.2010 määruses asjas nr 3-4-1-6-10 ei olnud vaidluse all

kooskõlastamise otsus, otsustati sellega sarnaselt tarbijate suhtes kohaldamisele kuuluv

(ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni) teenuse hind. Erinevus praegusest asjast seisneb selles, et

viidatud asjas määras hinna võrguettevõtja asemel haldusorgan. Praeguses asjas määras hinna

(st tegi metoodika kohased arvutused) võrguettevõtja, kuid hinna kehtima hakkamiseks pidi

see saama haldusorgani kooskõlastuse. Mõlemal juhul sõltus tarbija suhtes kohaldatav hind

haldusorgani otsusest. Tegemist ei ole kohtulahendiga, mis annaks alust jõuda vastustaja

otsuste õigusliku iseloomu osas erinevale seisukohale. Oluline ei ole, kes hinna kehtestab.

Olenemata ELTS § 74 lg-st 1 tulenevale võrguettevõtja õigusele võrgutasu kehtestada, ei saa

ta seda teha ilma vastustaja kooskõlastuse otsuseta. Seega on tarbija suhtes kehtestatava hinna

otsustamise õigus vastustajal. Riigikohtu 12.12.2017 otsusest asjas nr 3-11-1355 nähtub, et

kuigi Konkurentsiametil puudus erinevalt Tallinna linnast pädevus kehtestada veeteenuse

hinda, oli Konkurentsiameti otsus veeteenuse hinna kooskõlastamata jätmise kohta siiski

haldusakt.

20. Ebaõige on ka kaebajate arusaam, et vaidlusalused otsused saavad olla haldusaktiks vaid

kolmanda isiku suhtes, mitte kaebajate suhtes. Kui vaidlusalused otsused on haldusaktid, on

need haldusaktid kõigi, mitte vaid osade isikute suhtes. Vastupidine ei ole õiguslikult

võimalik. Haldusaktide vaidlustamisviidetes märgiti kolmandat isikut põhjusel, et tema oli

nende adressaadiks HMS § 11 lg 1 p 2 tähenduses (ja taotlejaks HMS § 11 lg 1 p 1

tähenduses). See, et kaebajad ei ole vastustaja otsuste adressaatideks, vaid kolmandateks

isikuteks HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, ei muuda nende otsuste õiguslikku iseloomu.

Põhjendamatu on ka kaebajate väide, et kooskõlastusel puudub võrguettevõtja klientide

õigustele ja kohustustele vahetu ja otsene mõju. Sellise mõju puudumisel puuduks kaebajatel

ka kaebeõigus nende otsuste vaidlustamiseks. Kohus leidis eespool, et vastustaja otsused

riivavad kaebajate õigusi, mistõttu on kaebajatel kaebeõigus olemas.

3-17-2636

13(19)

Kaebetähtaeg

21. Kaebajad taotlevad vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste õigusvastasuse

tuvastamist või tühistamist.

Tuvastamiskaebuse tähtaeg

22. HKMS § 46 lg 5 järgi võib kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada

3 aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.

23. Kuna kaebus esitati 30.11.2017, siis on tuvastamisnõue esitatud tähtaegselt.

Tühistamiskaebuse tähtaeg

24. ELTS § 74 lg-d 1 ja 2 kohustavad võrguettevõtjat avaldama vähemalt ühes üleriigilise

levikuga päevalehes teate võrgutasu ja tüüptingimuste kehtestamise kohta. Asjas esitatud

materjalidest nähtub, et kolmas isik avaldas 31.03.2017 ajalehes Postimees teate alates

01.07.2017 kehtima hakkavatest hinnakirjadest, 01.08.2017 ajalehes Postimees teate alates

01.11.2017 kehtima hakkavatest hinnakirjadest ja 31.05.2017 ajalehes Postimees teate alates

01.07.2017 jõustuvatest muudetud võrgulepingu tüüptingimustest. 31.03.2017 teates

viidatakse vastustaja 16.03.2017 kooskõlastusotsusele, 01.08.2017 teates viidatakse vastustaja

19.07.2017 kooskõlastusotsusele ja 31.05.2017 teates viidatakse mh vastustaja 30.05.2017

kooskõlastusotsusele. 31.03.2017 ja 01.08.2017 teadetes on välja toodud kogu uus hinnakiri,

31.05.2017 teates suunatakse tüüptingimustega tutvuma kolmanda isiku veebilehele

www.elektrilevi.ee/tuuptingimused. 31.03.2017 teates suunatakse hinnamuudatuste osas

täpsemalt lugema kolmanda isiku veebilehelt www.elektrilevi.ee/hind2017 ja 01.08.2017

teates suunatakse võrguteenuse hinna kujunemise osas täpsemalt lugema kolmanda isiku

veebilehelt elektrilevi.ee/vorgutasu-kujunemine. Veebilehel www.elektrilevi.ee/hind2017 on

välja toodud eraldi teave selle kohta, mis muutus elektrienergia tootjate jaoks.

25. Vastustaja 31.03.2017 ja 19.07.2017 otsustega kooskõlastatud hinnakirjad moodustasid

nende otsuste resolutsiooni põhisisu. Seega tehti nende hinnakirjade avaldamisega teatavaks

vastustaja 31.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste resolutsioonid (HMS § 62 lg-d 3 ja 6, § 31). HMS

§ 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.

HMS § 61 lg 1 teine lause sätestab, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult

teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist. HKMS § 46 lg 1 järgi võib

tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates.

Arvestades HMS § 61 lg-s 1 sätestatut, tulnuks kaebus esitada vastustaja 16.03.2017 otsuse

peale hiljemalt 10.05.2017 ja vastustaja 19.07.2017 otsuse peale hiljemalt 11.09.2017. Kui

pidada põhjendatuks kaebajate väidet, et vastustaja 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud

hinnakirja muudatustest tulenev riive ei avaldunud enne uute tüüptingimuste kehtestamist, siis

tulnuks vastustaja 16.03.2017 otsus vaidlustada pärast uute tüüptingimuste kohta teate

avaldamist hiljemalt 10.07.2017. Kaebus esitati 30.11.2017, järelikult HKMS § 46 lg-s 1

sätestatud kaebetähtaega rikkudes.

26. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud lähtuda kaebetähtaja regulatsioonist,

mis reguleerib teatavaks tegemata haldusakti vaidlustamist, sest vaidlusalused haldusaktid

olid avalikult teatavaks tehtud ja kõigil oli võimalik nende resolutsioonidega tutvuda. Kuid ka

juhul, kui kohaldada kaebetähtajale HKMS § 46 lg-t 7 (nt kui kaebajatel oli vaja oma õiguste

kaitseks tutvuda haldusaktide põhjendustega), on kaebajad igal juhul rikkunud kaebetähtaega.

HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud,

kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud

ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg

3-17-2636

14(19)

möödunuks. Samasisulist sätet on Riigikohus selgitanud oma 18.04.2013 määruses asjas nr 3-

3-1-3-13 (p 16) järgmiselt: Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui isikule ei ole haldusakti

teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt,

siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma vajalikke samme akti saamiseks. Teatavaks tegemata

haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist

teadasaamist haldusakti väljanõudmiseks, sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule

haldusakti esitab, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda

kohtusse. Ajavahemik pärast haldusakti saamist kohtusse pöördumiseks ei või olla pikem kui

30 päeva, nagu on HKMS v.r § 9 lg-te 1-2 järgi tavapärane kaebetähtaeg.

27. Kaebajad pidid saama vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsustest teada ajalehes

Postimees 31.03.2017 ja 01.08.2017 avaldatud teadetest. Vastustaja 03.10.2017 e-kirjast

kaebajate esindajale nähtub, et esindaja pöördus 26.09.2017 teabenõudega vastustaja poole

kolmanda isiku võrgutasude ja tüüptingimuste kooskõlastamise otsuste väljastamiseks.

Vastustaja saatis oma 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsused kaebajate esindajale 03.10.2017.

Seega viivitasid kaebajad 16.03.2017 otsuse väljanõudmisega pärast ajaleheteate avaldamist

enam kui 5 kuud ja vaidlustasid selle otsuse pea 2 kuud pärast otsuse saamist. Kumbagi

viivitust ei saa pidada mõistlikuks. Juhul, kui arvestada kaebajate väitega, et 16.03.2017

otsusega kooskõlastatud hinnakirjaga kaasnev riive ei avaldanud enne uute tüüptingimuste

kehtestamist, siis viivitasid kaebajad 16.03.2017 otsuse väljanõudmisega pärast 31.05.2017

teate avaldamist enam kui 3 kuud. Ka seda viivitust ei saa pidada mõistlikuks. Vastustaja

dokumendiregistrist on näha, et kaebajate esindaja taotles vastustajalt 19.07.2017 otsuse

väljastamist 23.10.2017 e-kirjaga ja vastustaja saatis oma otsuse kaebajate esindajale

30.10.2017 e-kirjaga1. Seega viivitasid kaebajad 19.07.2017 otsuse väljanõudmisega pärast

ajaleheteate avaldamist enam kui 2 kuud, mida ei saa pidada mõistlikuks. Arvestades

kaebajate viidatud Riigikohtu 21.12.2007 otsust asjas nr 3-2-1-123-07 (p 12), tuleb lugeda

vastustaja 30.10.2017 e-kiri kaebajate esindaja poolt kättesaaduks 31.10.2017. Seda

arvestades oleks 30.11.2017 esitatud kaebus esitatud 30-päevast tähtaega järgides. Kuid kuna

haldusakti väljanõudmise aeg ei olnud mõistlik, tuleb lugeda kaebus esitatuks kaebetähtaega

rikkudes (HKMS § 46 lg 7).

28. Tõendatud ei ole kaebajate väide, et nende esindaja ei tegutsenud vastustajaga suheldes

nende esindajana, sest nemad andsid oma volituse alles 29.11.2017. See, et kirjalik volitus

võidi allkirjastada hiljem, ei kinnita, et esindajad ei tegutsenud juba varasemalt kaebajate

ülesandel ja nende huvides. Volituse hilisema andmise väide ei ole usutav sellepärast, et

esindajad esitasid juba järgmisel päeval kohtule mahuka kaebuse, mille koostamine ja

mahukate lisadega varustamine ei ole ühe päevaga tõenäoliselt võimalik. Isegi kui lugeda

kaebajate selline väide tõendatuks, näitab see, et kaebajad viivitasid oma õiguste kaitsmisele

asumisega veelgi kauem (ei ole haldusakte siiani välja nõudnud), mistõttu on kaebetähtaega

igal juhul rikutud.

29. Kaebajad leiavad, et vaidlusalused otsused on üldkorraldused, mistõttu ei hakanud nende

osas kaebetähtaeg kulgema enne, kui need hakkasid kaebajate õigustele mõju avaldama.

Riigikohus on 13.02.2008 määruses asjas nr 3-3-1-95 07 (p 14) leidnud, et üldkorralduse

vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti

adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus

halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga

määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle

teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks

1 http://adr.rik.ee/ka/dokument/5300472.

3-17-2636

15(19)

30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu

sooritamist või haldusakti andmist.

30. Kohus nõustub, et vaidlusalused otsused tuleb lugeda üldkorraldusteks HMS § 51 lg 2

tähenduses. Sellele vaatamata pidid kaebajad vaidlustama need otsused tavapärase

kaebetähtaja jooksul, sest need otsused mõjutasid kaebajate õigusi vahetult. Nad on

elektrienergia tootjad, kel on kolmanda isikuga kehtiv leping. Juhul, kui nad ei soovinud

tasude muutumise tõttu kolmanda isikuga lepingut lõpetada, siis pidid vastustaja otsustega

kooskõlastatud võrgutasud neile igal juhul kehtima hakkama ja nende õigusi vahetult

mõjutama. See, et uued hinnakirjas hakkasid kehtima 3 kuud hiljem, ei mõjuta haldusakti

vaidlustamise tähtaega. Kaebajad pidid oskama uuest hinnakirjast ette näha, kuidas uued

tasud nende majandustegevust (sh majanduslikku tasuvust) mõjutab. Teistsugune

kaebetähtaeg saaks kehtida isiku suhtes, kes alles pärast võrgutasu kooskõlastamise otsuse

tegemist ja avalikustamist otsustab hakata elektrienergia tootmisega tegelema ja sõlmib

kolmanda isikuga vastavad lepingud. Tema õigustele ei oleks vaidlusalused otsused vahetult

ja kohe mõju avaldanud. Isegi kui 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud tasude mõju ei

avaldunud enne uute tüüptingimuste kehtestamist, pidid kaebajad 16.03.2017 otsusega

kooskõlastatud tasude mõjust aru saama pärast 30.05.2017 otsuse teatavaks tegemist. Pealegi

ei ole viidatud Riigikohtu lahendist nähtuvalt oluline, millal kaebaja temale avalduvast mõjust

aru saab, vaid millal haldusakt hakkab tema õigustele mõju avaldama. Isikul tuleb sellest, kas

konkreetne haldusakt tema õigusi riivab, aru saada kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja

jooksul, vajadusel professionaalset õigusabi kasutades (vt nt Riigikohtu 19.06.2001 määrus

asjas nr 3-3-1-38-01, p 2; 08.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 10).

31. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav kaebajate väide, et nende jaoks ei olnud uue hinnakirja

mõju arusaadav enne uue hinnakirja alusel koostatud arvete kättetoimetamist. Kaebajad kui

elektrienergia tootjad peavad olema kursis vastava valdkonna, selle regulatsiooni ja hinna

kujundamise põhimõtetega. Nad on teadlikud, millises mahus nad elektrit kolmanda isiku

võrku annavad, seetõttu peaksid nad olema ka suutelised välja arvutama sellega seotud tasud.

Eriti kuna nendest tasudest sõltub nende enda majandustegevuse tasuvus, st nad peavad

oskama ettevõtjatena selliste kuludega oma majandustegevuses arvestada. Seetõttu ei pea

kohus põhjendatuks hakata lugema kaebetähtaega alates 2017. a juuli arvete kättesaamisest

sama aasta augustis. Igal juhul oleks ka sellisel juhul kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes

– haldusaktid nõuti välja küll 1 kuu jooksul, kuid vaidlustati pea 2 kuud hiljem.

32. Seda, et võrgutasude kooskõlastamise otsuse mõjud on ette näha enne selle otsuse alusel

koostatud arvete esitamist ja sellest tulenevalt on ka kooskõlastamise otsust võimalik enne

arvete esitamist vaidlustada, näitab asjaolu, et vastustaja 19.07.2017 otsus vaidlustati

30.11.2017 kaebusega, kuigi selle otsusega kooskõlastatud võrgutasud hakkasid kehtima

alates 01.11.2017 ja sellekohased arved esitati kaebajatele järelikult alles detsembris 2017.

Samuti on FootonVolt OÜ, Põllumaa OÜ ja Solar Light OÜ esitanud koos teiste kaebajatega

kohtule samasisulise kaebuse, kuigi nemad ei olnud veel kaebuse esitamise ajaks kolmanda

isikuga võrgulepingut sõlminud ega arveid saanud. Järelikult oli ka neile vaidlusaluste

otsustega kooskõlastatud võrgutasude mõju nende õigustele piisavalt arusaadav ja hinnatav.

33. Kaebetähtaja kulgemist ei lükka edasi igasugune kohtuväline vaidluse lahendamise katse

(nt läbirääkimised, selgituste küsimine, kompromissi otsimine), vaid ainult seadusega

reguleeritud kohtueelne menetlus (nt vaidemenetlus) (vt Riigikohtu 09.05.2008 määrus asjas

nr 3-3-1-22-08, p 11). Kaebajad ei ole vaidlusaluseid otsuseid vaidemenetluses vaidlustanud,

seega puudub alus lugeda kaebetähtaja kulgemine alanuks hilisemast ajast. Kui kaebajad

vajasid vastustajalt või kolmandalt isikult selgitusi, tulnuks need küsida kaebetähtaja jooksul.

Vajadusel tulnuks otsida abi professionaalselt õigusnõustajalt. Pelgalt isiku ebapiisav

3-17-2636

16(19)

arusaamisvõime kaebetähtaega ei pikenda. Ka erialaliidu poole pöördumine ei pikendanud

kaebetähtaega.

34. Kohtu hinnangul kehtib sama kaebetähtaeg kõigile praeguse kaebuse esitanud kaebajatele

– nii olemasolevatele kui ka uutele klientidele. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud

FootonVolt OÜ, Põllumaa OÜ ja Solar Light OÜ kaebuse esitamise ajaks kolmanda isikuga

võrgulepingut sõlminud, kuid olid sõlminud liitumislepingu ja teinud elektrienergia

tootmisega alustamiseks olulisi investeeringuid ning neil polnud võimalik teist võrguteenuse

osutajat valida. Kui kolmanda isikuga võrgulepingu sõlmimine oli nende ettevõtluse jaoks

vältimatult vajalik ja pidi lähiajal igal juhul toimuma (oluliste investeeringute tõttu ei ole

usutav, et kaebajad oleksid uute võrgutasude kehtestamise tõttu planeeritavast ettevõtlusest

loobunud), siis võib vastustaja otsustega kooskõlastatud hinnakirju pidada nende õigustele

vahetut riivet omavaks ning neil tulnuks sarnaselt teisele kaebajatele järgida sama

kaebetähtaega.

35. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et tühistamiskaebus on esitatud kaebetähtaega

rikkudes.

Kaebetähtaja ennistamise taotlus

36. Tähtaja ennistamine on põhjendatud, kui kaebajad ei saanud järgida tähtaega mõjuval

põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed

takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid

asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (Riigikohtu 16.01.2009

määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 16). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole

olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad.

Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku

küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest.

Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises

korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes,

kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma

õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes

teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (Riigikohtu 01.10.2002

määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus,

et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude

selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama

vaide- või halduskohtumenetluses (Riigikohtu 08.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 10).

37. Kaebajatel puudusid objektiivsed takistused kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kohtu

hinnangul ei ole kaebetähtaja ennistamine kaebajate ebapiisavatele teadmistele tuginevalt

põhjendatud. Kaebajad on elektrienergia tootjad ja peavad ettevõtjatena olema kursis nende

tegevusvaldkonda reguleerivate õigusaktidega. Muu hulgas peavad nad olema teadlikud

sellest, et kolmandal isikul tuleb võrgutasud enne kehtestamist vastustajaga kooskõlastada.

Põhjendamatu oleks seetõttu arvata, et kaebajad ei saanud aru, kuidas vastustaja

kooskõlastamise otsus nende õigustele mõju avaldab ja kuidas neil tuleb oma õigusi kaitsta.

Seda, et haldusorgani poolt haldusmenetluses antud haldusakte saab halduskohtus

vaidlustada, on Eesti õiguskorras piisavalt hästi teada. Pelgalt õigusalaste teadmiste

puudumine ei õigusta kaebuse esitamisega viivitamist. Kui kaebajad vajasid oma õiguste

kaitseks

professionaalset

õigusabi,

tulnuks

neil

pöörduda

mõistliku

aja

jooksul

õigusabiteenuse osutaja poole. Esindusorganisatsiooni või erialaliidu poole pöördumine ei ole

kohane viis oma õigusi kaitsta ega põhjenda kaebetähtaja ennistamist. Samuti ei ole

kaebetähtaja ennistamine põhjendatud asjaolu tõttu, et kaebajad püüdsid esialgu vastustaja ja

3-17-2636

17(19)

kolmanda isikuga kohtuväliselt läbi rääkida. Kohtuväline läbirääkimine ei takistanud kaebuse

esitamist.

Kaebetähtaja

järgimiseks

tulnuks

kaebus

tähtaegselt

ära

esitada

ja

kompromissläbirääkimiste ajaks saanuks kohtumenetluse peatada.

38. Kaebetähtaja ennistamist ei põhjenda ka kaebaja väited, nagu oleks kolmas isik eksitanud

neid ebaõige teabega võrgutasude vähenemise osas. Esiteks nähtub kolmanda isiku esitatud

tõenditest, et kolmas isik saatis 08.06.2017 olemasolevatele klientidele teabe võrgutasude

hinnakujunduse ja hindade muutumise kohta. Samuti on 31.03.2017 ajaleheteates viidatud

täpsema hinnainfo osas kolmanda isiku veebilehele www.elektrilevi.ee/hind2017, kus on

kirjas eraldi info elektrienergia tootjatele kaasnevate hinnamuutuste kohta. Kummaski teates

ei ole selgitust, et elektrienergia tootjate võrgutasud vähenevad. Ebaselguse korral tulnuks

küsida kolmandalt isikult selgitusi. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu ja kaebajad ei väida,

nagu oleksid vastustaja ja kolmas isik väitnud kaebajatele, et neil puudub õigus vastustaja

kooskõlastusotsuseid vaidlustada. Seega ei ole vastustaja ega kolmas isik käitunud kaebajaid

eksitavalt.

39. Kaebetähtaja ennistamist ei õigusta ka kaebajate väide, et ajaleheteadetes ja

vaidlusalustes otsustes puudus neile suunatud vaidlustamisviide. Vaidlustamisviite

puudumine ei anna veel alust arvata, et vaidlust saab suvalises korras ja määramata tähtaja

jooksul lahendada. Kaebajad pidanuks olema hoolsad, et vaidlustamise kord ja -tähtajad

mõistliku aja jooksul välja selgitada. Vaidlusalustes otsustes on vaidlustamisviide olemas.

Vaatamata sellele, et see oli suunatud kolmandale isikule, ei saanud kaebajad eeldada, et neile

kehtib kaebuse esitamiseks teine tähtaeg, kui vaidlustamisviites toodud 30 päeva otsuse

teatavakstegemisest arvates. Tegemist on tavapärase halduskohtumenetluses kehtiva

haldusakti vaidlustamise tähtajaga.

40. Advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama sellest, kas vaidlusalused

otsused on haldusaktid või toimingud ning milline kaebetähtaeg neile kehtib, ei saa pidada

kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks (vt sarnaselt Riigikohtu 12.12.2012 määrus

asjas nr 3-3-1-59-12, p 18).

41. ELTS ei näe ette, et võrguettevõtja kliendid või nende esindusorganisatsioonid tuleks

kaasata haldusmenetlusse, milles kooskõlastatakse võrguettevõtja uued võrgutasud või

tüüptingimused (vt HMS § 40 lg 3 p 6; ELTS § 89 lg 2). Arvestades menetlusest puudutatud

isikute hulka, ei oleks menetluse läbiviimine sellisel juhul efektiivne ega mõistliku aja jooksul

võimalik. Kolmas isik on täitnud klientide teavitamise kohustuse (ELTS § 89 lg-d 4 ja 5, § 74

lg 1) nii sellega, et avaldas teate uutest hinnakirjadest ja tüüptingimustest avalikult ajalehes ja

oma veebilehel, kui ka sellega, et saatis olemasolevatele klientidele eraldi e-kirjad. See, et

kaebajad ei olnud piisavalt hoolsad, et muudatustega kaasnevaid tagajärgi välja selgitada ja

nendest tulenevat riivet enda õigustele hinnata, oli nende enda risk, mis ei õigusta

kaebetähtaja ennistamist.

42. Kaebajate ja kolmanda isiku erinevaid huve saaks kaaluda olukorras, kus esinesid

mõjuvad põhjused kaebetähtaja möödalaskmiseks ning tuleb kaaluda, kas kaebetähtaeg

ennistada või mitte. Kuna kaebajatel puudusid mõjuvad põhjused kaebetähtaja rikkumiseks,

siis puudub ka alus kaaluda erinevaid huve ja kaebetähtaja ennistamist.

43. Kohus jätab tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetab selles nõudes

menetlus (HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2). Menetluse lõpetamise tõttu puudub kaebajatel

õigus esitada uuesti kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 43 lg 1 p 2, § 155 lg 6).

3-17-2636

18(19)

Tuvastamiskaebuse lubatavus

44. HKMS § 283 lg 1 järgi tehakse kaebuse lubatavus, sh kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja

sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest

lähtudes. Kaebuse esitamise ajal 30.11.2017 kehtis HKMS § 45 lg 2 järgmises sõnastuses –

tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus

sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju

tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse

esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

45. Kohtu hinnangul puudub kaebajatel põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Tuvastamiskaebuse esitamist ei saa põhjendada sellega, et kaebaja soovivad nõuda

kolmandalt isikult enammakstu tagastamist ja ülemääraste tasude nõudmise lõpetamist.

Kolmanda isiku võrgutasud on kooskõlastatud vastustaja kehtivate haldusaktidega. Kehtiv

haldusakt on kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Ka juhul, kui kohus tuvastab

vastustaja otsuste õigusvastasuse, siis haldusaktid kehtivad nende õigusvastasusele vaatamata.

Haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Kuni vastustaja

otsused kehtivad, on kolmandal isikul õigus nõuda vaidlustatud otsustega kooskõlastatud

võrgutasusid. Tegemist ei ole kolmanda isiku poolse rikkumisega. Rikkumisega oleks

tegemist siis, kui kolmandal isikul puuduks vastustaja kooskõlastus (ELTS § 71 lg 2, § 73

lg-d 1 ja 4). Kehtiva haldusakti tõttu puudub kaebajatel õigus nõuda “enammakstu

tagastamist” või “ülemääraste tasude nõudmise lõpetamist”. Kuna kaebajad ei ole vastustaja

otsuseid õigeaegselt tühistamiskaebusega vaidlustanud, siis ei ole nende tsiviilõiguslikel

nõuetel kolmanda isiku vastu perspektiivi. Samuti ei ole perspektiivne kahju hüvitamise

nõude esitamine vastustaja vastu, sest kaebajad on jätnud kasutamata esmased õiguskaitse

vahendid (RVastS § 7 lg 1).

46. Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole põhjendatud ka preventiivse huviga. Preventiivse

huvi eesmärgil on võimalik tuvastamiskaebust esitada vaid juhul, kui on piisavalt selgelt ette

näha, et vastustaja kavatseb tulevikus teha sarnaseid väidetavaid menetlusvigu ja anda

sarnaseid väidetavalt õigusvastaseid haldusakte. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul

piisavalt ette näha, milliseid muudatusi kavatseb kolmas isik edaspidi võrgutasude osas teha

ja kas vastustaja need kooskõlastab ning kas sellised otsused saavad kaebajate õigusi rikkuda.

Tegemist oleks liiga hüpoteetilise olukorraga, mille asjaolud ei ole selged ja millel puuduks

selge seos praeguse vaidlusega. Kohus ei saa hakata lahendama hüpoteetilisi kaasusi ja

vastustajale ette kirjutama, kuidas ta peab tulevikus haldusmenetlust läbi viima ja milliseid

haldusakte vastu võtma. Kohtu ülesanne on kontrollida haldusorgani tegevust tagantjärele.

Kui vastustaja peaks edaspidi õigusvastaselt kolmanda isiku võrgutasusid kooskõlastama, on

kaebajatel võimalik sellist haldusakti kaebetähtaega järgides tühistamiskaebusega vaidlustada.

47. Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole lubatav pelgalt põhjusel, et kaebajad rikkusid

tühistamiskaebuse esitamise tähtaega ja seetõttu puuduvad neil muud efektiivsed võimalused

oma õigusi kaitsta. Tuvastamiskaebus ei ole mõeldud sellisteks juhtumiteks.

48. Menetlusökonoomika põhimõttest lähtudes ei menetle kohus tuvastamiskaebust pelgalt

kaebajate huvi rahuldamise eesmärgil. Kaebuse rahuldamine peab kaebajate õigusi kaitsma.

Praegusel juhul tuvastamiskaebus kaebajate õigusi ei kaitse, mistõttu puudub neil kaebeõigus

tuvastamiskaebuse esitamiseks ja see tuleb jätta läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 2 p 1, § 121

lg 2 p 1).

49. Kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi

vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).

3-17-2636

19(19)

Otsustus

50. Eeltoodud põhjendustel loeb kohus kaebajate tühistamisnõude vastustaja 16.03.2017 ja

19.07.2017 otsuste peale esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jätab kaebetähtaja ennistamise

taotluse rahuldamata ja lõpetab selles nõudes haldusasja menetluse (HKMS § 124 lg 2, § 152

lg 1 p 2).

51. Kaebajate tuvastamisnõue vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste peale tuleb jätta

läbi vaatamata, sest kaebajatel puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS

§ 151 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 1).

52. Kaebuselt tasutud riigilõiv tuleb jätta HKMS § 104 lg 5 p 3 alusel kaebajatele

tagastamata.

/allkirjastatud digitaalselt/