1-17-1456/150 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2018, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-1456

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 12. juuli 2018

määrus, millega vabastati Ü.J. Tartu Maakohtu

1. septembri

2017

otsusega

mõistetu

karistuse

kandmisest KarS § 79 lg 1 alusel parandamatult raske

haiguse tõttu

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.L. (isikukood XXX) lepinguline esindaja jurist Feliks

Luiksaar, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.L. esindaja jurist Feliks Luiksaare taotlus Tartu Maakohtu 12. juuli 2018

määruse vaidlustamise kaebetähtaja osas ennistamata.

2. Jätta läbi vaatamata K.L. esindaja jurist Feliks Luiksaare määruskaebus Tartu

Maakohtu 12. juuli 2018 määruse peale ja tagastada esitajale.

3. Jätta K.L. lepingulise esindaja jurist Feliks Luiksaare taotlus KrMS § 432 lg-te 3

ja 4 osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist

kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku

advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul,

alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.07.2018 esitas Tartu Vangla esildise süüdimõistetu Ü.J. e edasise karistuse kandmisest

vabastamise kohta seoses parandamatult raske haigestumisega.

2. Tartu Maakohtu 12.07.2018 määrusega vabastati Ü. J temale Tartu Maakohtu 01.09.2017

otsusega mõistetud karistuse kandmisest KarS § 79 lg 1 alusel parandamatult raske haiguse

tõttu.

Kohtumäärus jõustus 31.07.2018.

3. 31.07.2018 esitas K.L. esindaja taotluse Tartu Vangla poolt esitatud, süüdimõistetu Ü.J.

parandamatult raske haiguse tõttu vabastamises kohtu menetluse materjalide e-toimikus

kannatanu lepingulisele esindajale nähtavaks tegemiseks ja kohtu 12.07.2018 kohtumääruse

peale määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

4. Tartu Maakohtu 09.08.2018 määrusega jäeti rahuldamata kannatanu lepingulise esindaja

taotlus süüdimõistetu Ü.J. parandamatult raske haiguse tõttu vabastamise materjalide

nähtavaks tegemiseks. Sama määrusega jäeti rahuldamata kannatanu lepingulise esindaja

taotlus Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks.

5. Tartu Maakohtu 09.08.2018 määruse peale esitas määruskaebuse K.L. lepinguline esindaja,

kes vaidlustas maakohtu 09.08.2018 määruse ning alternatiivselt taotles jätta kohaldamata

KrMS § 432 lg-d 3 ja 4, tunnistades need põhiseadusega ja KrMS normidega vastuolus

olevateks ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.

6. Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määrusega tühistati Tartu Maakohtu 09.08.2018 määrus;

jäeti läbi vaatamata K.L. 31.08.2018 taotlus ennistada Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse

peale määruskaebuse esitamise tähtaeg. K.L. esindaja taotlus teha talle ja tema esindatavale e-

toimikus nähtavaks Ü.J. vangistusest vabastamise menetluse materjalid saadeti uueks

lahendamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus avalikustati osaliselt.

6.1. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu esindaja esitas 31.07.2018 maakohtule küll taotluse

määruskaebetähtaja ennistamiseks, kuid mitte määruskaebust, mille esitamise tähtaja

ennistamist ta taotles. Määruskaebust ei ole kannatanu ega tema esindaja esitanud.

Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 1 ja § 328 lg 1 p-st 1, saab kohus

määruskaebetähtaja ennistamise taotluse läbi vaadata kõige varem määruskaebuse menetlusse

võtmise (arutamisele määramise) otsustamise käigus, hinnates kaebuse lubatavust (sh

tähtaegsust). Määruskaebuse menetlusse võtmist ei ole võimalik otsustada enne määruskaebuse

esitamist. Järelikult pole ka võimalik taotleda määruskaebetähtaja ennistamist ilma

määruskaebust esitamata. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette sellist menetlust, mille

raames saaks kohus teha eelotsustuse isiku poolt võib-olla kunagi tulevikus (mittetähtaegsena)

esitatava määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Hüpoteetilise määruskaebuse

esitamise tähtaega ei saa kohus ei ennistada ega ennistamata jätta.

Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus puudub tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 68 lg-ga 2

sarnane norm, mis sätestaks otsesõnu, et üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega

tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse, kehtib selline

reegel üldpõhimõttena ka kriminaalkohtumenetluses. Riigikohtu praktikastki tuleneb seisukoht,

et taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks on vaja esitada koos määruskaebusega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28.02.2017 määrus asjas nr 3-1-2-4-16, p 14). Eeltoodud põhjustel toimis

maakohus valesti, kui vaatas kannatanu esindaja määruskaebetähtaja ennistamise taotluse

sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata. Kõnealune taotlus tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna

olukorras, kus kannatanu esindaja määruskaebust ei esitanud, polnud kohus protsessuaalselt

pädev kaebetähtaja ennistamise küsimust esitama. Maakohtu kõnealune viga tuleb

ringkonnakohtul praeguses määruskaebemenetluses kõrvaldada. See tähendab seda, et

kannatanu esindaja 31.07.2018 taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta läbi

vaatamata.

6.2. Kuna määruskaebuse puudumise tõttu jääb selle esitamise tähtaja ennistamise taotlus läbi

vaatamata, jättis kolleegium läbi vaatamata ka kannatanu esindaja põhiseaduslikkuse

järelevalve taotluse. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2

esimese lause kohaselt on konkreetse normikontrolli eelduseks vaidlustatud sätte asjasse

puutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava

tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (Vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.12.2015 määrus asjas nr 3-4-1-27-15, p 33 ja

23.09.2015 otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 24.) Kannatanu esindaja taotlus määruskaebetähtaja

ennistamiseks tuleb määruskaebuse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata olenemata sellest, kas

KrMS § 432 lg-d 3 ja 4 on põhiseadusega vastuolus või mitte. Järelikult pole

kriminaalmenetluse seadustiku osutatud sätted praeguses määruskaebemenetluses PSJKS § 14

lg 2 tähenduses asjassepuutuvad normid ning ringkonnakohus ei saa nende põhiseaduspärasust

hinnata.

6.3. Vaidlustades määruskaebetähtaja ennistamata jätmist, ei nõustu kannatanu esindaja

maakohtu seisukohaga, et kannatanu ei ole Ü.J. ennetähtaegse vabastamise menetluses

kohtumenetluse pool ja tal ei ole KrMS § 384 lg 1 kohaselt õigust Tartu Maakohtu 12.07.2018

määrust vaidlustada. Kolleegium märgib, et ka määruskaebeõiguse olemasolu kui KrMS § 390

lg-st 1 ja § 326 lg 2 p-st 3 tulenevat määruskaebuse lubatavuse eeldust saab kohus kontrollida

üksnes määruskaebuse olemasolul.

Nagu eelnevalt märgitud, pole kannatanu K.L. ega tema esindaja Tartu Maakohtu 12.07.2018

määruse peale määruskaebust esitanud. Kohtul puudub protsessuaalne pädevus teha eelotsustus

veel esitamata määruskaebuse lubatavuse, sh selle esitajal määruskaebeõiguse olemasolu kohta.

Järelikult ei ole praeguses menetluses asjakohased määruskaebuse esitaja põhjendused selle

kohta, miks peaks kannatanut käsitama Ü.J. ennetähtaegse vabastamise menetluse poolena ja

tunnistama tema õigust vaidlustada Tartu Maakohtu 12.07.2018 määrust. Isegi, kui kannatanu

esindaja nende seisukohtadega nõustuda, ei saaks kannatanu esindaja määruskaebust läbi

vaadata, sest sellist määruskaebust pole kohtule esitatud.

6.4. Sõltumata eeltoodust pidas kolleegium vajalikuks juhtida määruskaebuse esitaja

tähelepanu Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib seadusandja näha KrMS § 17 lg-s 1

sisalduva üldnormi suhtes erinorme. KrMS § 17 lg s 1 ja 18. peatükis paiknevate sätete üld- ja

erinormi vahekorrale viitavad mitmed täitmisele pööramist reguleerivad sätted. Näiteks

sätestab KrMS § 432 lg 2, et kohtuotsuse täitmisel tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest

eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused

kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele, et kannatanu on KrMS § 17 lg 1 kohaselt

kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu kaasamist ette näinud kõigis 18. peatükis

reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtupraktikas karistuse täitmisega

seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse kaasatud. Samuti sätestab KrMS § 432

lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia

menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse seadustiku

süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et KrMS § 17 lg 1 ei ole

täitmisele pööramise küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle kõrval tuleb

vaadata ka 18. peatükis sätestatut. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.02.2017 määrus asjas

nr 3-1-1-92-16, p 17)

7. Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse peale esitas määruskaebuse K.L. lepinguline esindaja,

kes taotleb ennistada kannatanule K.L. le Tartu Maakohtu 12.07.2018 kohtumääruse peale

määruskaebuse esitamise tähtaeg, tunnistades mõjuvaks põhjused, miks kannatanu ei ole

saanud määruskaebust seni esitada ning seejärel tühistada Tartu Maakohtu 12.07.2018

kohtumäärus tervikuna kriminaalmenetlusnormi (KrMS § 1 lg 1, § 8 p 7 § 17, § 38 lg 1 p 5, §

383-385) olulise rikkumise tõttu.

Alternatiivselt taotletakse jätta kohaldamata KrMS § 432 lg 3 ja lg 4, tunnistades need KrMS §

1 lg-ga 1, § 8 p-ga 7, §-ga 17, § 38 lg 1 p-ga 5, §-dega 383-385 ning põhiseaduse §-dega 11-13

vastuolus olevateks ja tühistada Tartu Maakohtu 12.07.2018 kohtumäärus kriminaalasjas

nr

1-17-1456,

seetõttu,

et

see

tugineb

põhiseadusega

vastuolus

olevatele

kriminaalmenetlusõiguse normidele.

7.1. 31.07.2018 sai K.L. kui kriminaalasjas kannatanu Tartu Vangla sama kuupäevaga kirjaliku

teatise nr 7-1/2690-1 Ü.J. ennetähtaegsest karistuse kandmisest vabastamisest Tartu Maakohtu

12.07.2018 kohtumääruse alusel.

Selle kannatanule üllatusliku teatise vangla poolt saatmise asjaolusid selgitades ilmnes, et

eelnevalt (ilmselt juunis või juulis 2018) oli Tartu vangla poolt esitatud Tartu Maakohtu taotlus

Ü.J. ennetähtaegseks vabastamiseks karistuse kandmisest - väidetavalt parandamatult raske

haiguse tõttu.

Maakohus asja lahendamisse kannatanuid ei kaasanud ja menetlusest neid ei teavitanud, kuigi

kannatanu hinnangul kriminaalmenetlusõiguse normide mõttest tulenevalt oleks pidanud seda

tegema (KrMS § 8 p 7, § 17).

12.07.2018 kohtumäärusega rahuldas täitmiskohtunik vangla taotluse, kuid isegi ei teavitanud

sellest määrusest kannatanuid, rääkimata määruse koopia saatmisest, kuigi kannatanul on tema

hinnangul õigus saada kohtult selle määruse koopia.

Eeltooduga on rikutud kannatanu õigust esitada 12.07.2018 kohtumääruse peale viivitusteta

(tähtaegselt) määruskaebust, tulenevalt sellest, et KrMS § 17 on tema kohtumenetluse pooleks.

Kannatanu on seisukohal, et KrMS §-s 432 sisalduvad erinormid, mis sisuliselt elimineerivad

tema kui kannatanu põhjendatud huvist tulenevad õigused kriminaalmenetluse kõikides

etappides, on vastuolus põhiseadusega.

7.2. Kannatanu, olles tema suhtes toime pandud kuritegude iseloomust tulenevalt põhjendatult

kartuses oma elu, tervise ja vara ohutuse pärast, esitas 31.07.2018 koheselt pärast vangla

eelnimetatud teatise saamist Tartu Maakohtule taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks, kuna on seisukohal, et tulenevalt kehtivatest kriminaalmenetlusõiguse

normidest on temal kui kannatanul, kui kriminaalmenetluses menetlusosalisel ja

kriminaalmenetluse poolel, selleks õigus.

09.08.2018 tegi Tartu Maakohtu sama kohtunik, kes koostas ka 12.07.2018 kohtumääruse,

mille peale kannatanu leiab endal õiguse olevat esitada määruskaebus, kohtumääruse, millega

jättis rahuldamata kannatanu taotluse ennistada 12.07.2018 kohtumääruse peale määruskaebuse

esitamise tähtaeg.

Ringkonnakohus asus kannatanu poolt esitatud määruskaebuse peale tehtud 10.09.2018

kohtumääruses seisukohale, et taotlus 12.07.2018 kohtumääruse peale esitatud tähtaja

ennistamiseks tuleb jätta läbi vaatamata, kuna koos taotlusega ei ole esitatud määruskaebust

kohtu 12.07.2018 kohtumääruse peale.

Kannatanu on seisukohal, et 12.07.2018 kohtumääruse peale määruskaebuse esitamine on

võimatu ilma selle määruse aluseks olnud dokumentideta, sh ilma kohtumääruseta.

Ringkonnakohus saatis määruskaebuse materjalid dokumentide nähtavakstegemise osas tagasi

Tartu Maakohtule uueks lahendamiseks teises kohtukoosseisus. 15.11.2018 tegi Tartu

Maakohus teises kohtukoosseisus kohtumääruse, millega jätkuvalt jäeti rahuldamata kannatanu

taotlus materjalide nähtavaks tegemise osas. Samas konstateeris maakohus 15.11.2018

kohtumääruse p-s 21, et kannatanul on võimalik esitada määruskaebust ka „ilma, et kohus teeks

talle e-toimikus kõik dokumendid nähtavaks.“

Kannatanu hinnangul on taoline seisukoht nonsenss, kuid kannatanu ei saa enam milleski kindel

olla selles tema hinnangul absurdseks muutunud kohtumenetluses, mis on tema hinnangul

viinud selleni, et ajal, mil kannatanu on püüdnud tagajärjetult seista oma põhjendatud õiguste

eest enda elu, tervise, vara kaitsmise nimel, on vanglast põhjendamatult vabastatud isik asunud

taas toime panema süütegusid – väärtegusid ja kuritegusid – vt PPA 31.10.2018 vastus kohtu

nõudekirjale tsiviilasjas nr 2-18-11599.

Kannatanu peab arvestama ka võimalusega, et kohtu 15.11.2018 määruse p-s 21 toodu muutub

jõustunud kohtumääruse seisukohaks ja kannatanu peabki eeldama selle seisukoha õigsust.

7.3. Kannatanu rõhutab seejuures veelkord, et tema eesmärk on mitte ainult ja pelgalt saada

ametlikult Tartu vangla materjalid ja menetlusdokumendid, millest viimaseks on 12.07.2018

kannatanu hinnangul põhjendamata ja kontrollimata materjalide alusel tehtud kohtumäärus,

vaid saavutada ka tähelepanu asjaolule, et KrMS normid, millele on toetunud kohtud, on

vastuolus põhiseadusega ning need ei peaks olema kannatanu põhjendatud õigusi piiravatena

kohaldatavad.

Ringkonnakohus on antud kohtuasjas oma 10.09.2018 kohtumääruse p-s 10 konstateerinud, et

jätab läbi vaatamata kannatanu esindaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, kuna

konkreetses määruskaebemenetluses ei ole KrMS osundatud normid asjassepuutuvad.

Küll on kannatanu hinnangul need KrMS normid asjasse puutuvad seonduvalt tema taotlusega

saavutada 12.07.2018 kohtumääruse tühistamine ja seejuures omada õigust esitada

määruskaebus 12.07.2018 kohtumääruse peale.

Kannatanu leiab, et KrMS § 432 lg 3 ja lg 4 väidetavalt õigel kohaldamisel on need normid

vastuolus põhiseaduse nende sätetega, mis tagavad kriminaalmenetluse poolte võrdse

kohtlemise kriminaalmenetluses ja seejuures selle kõikides etappides, sh ka kohtuotsuse

täitmisega seonduvate kõikide küsimuste lahendamisel – kannatanu põhjendatud huvid on

KrMS normidega põhjendamatult kahjustatud ja see on põhiseadusevastane.

7.4. Kannatanu on seisukohal, et maakohtu 12.07.2018 määrus on põhjendamata ja otsus

vabastada isik vangistusest väidetavalt parandamatult raske haiguse tõttu on aluste faktilistele

asjaoludele vastavuse osas kontrollimata.

Kohtul tulnuks kannatanu hinnangul määrata kohtuarstlik ekspertiis, mitte piirduda vaid vangla

küsitava legitiimsusega komisjoni seisukohtade osas. Arvestada tulnuks ka isiku kuritegude

iseloomu, tema ettearvamatut käitumist, suhtumist enda kuritegelikku käitumisesse.

Kannatanu hinnangul on kohus vähemalt kergekäeliselt, kui mitte enam, vabastanud

vangistusest I astme kuritegusid toime pannud isiku temale mõistetud 9-aastase vangistuse

kandmise teisel aastal, so ajal, mil kohtuotsuse lõplikust jõustumisest oli möödas vaid neli kuud.

Käesolevaks ajaks, mil vabastamisest on möödas vaid neli kuud, on isik asunud toime panema

uusi sarnaseid kuritegusid ja ka väärtegusid, sh ka juhtima mootorsõidukit joobes.

7.5. Lisaks eeltoodule soovib kannatanu esitada järgmised seisukohad põhistamaks, et tema on

määruskaebust esitama õigustatud isik ka kohtu 12.07.2018 kohtumäärusele ning juhul, kui

kohus jääb seisukohale, et KrMS normid on formaalselt õiged ja õigesti tõlgendatud, taotlema

KrMS nimetatud normide mittekohaldamist seoses nende vastuoluga põhiseadusega ja teiste

KrMS normidega.

Ka KrMS peab olema vastu võetud kooskõlas põhiseadusega.

Kannatanu on seisukohal, et maakohus on kaevatavas 12.07.2018 kohtumääruses rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ja ebaõigesti tõlgendanud kannatanu kahjuks ning

kannatanu õigusi elimineerides KrMS §-des 384 ja 385 sätestatud norme.

Ebaõige on kannatanu hinnangul kohtute seisukoht, et kannatanul kui menetlusosalisel ja

kohtumenetluse poolel puudub vaatamata KrMS §-s 385 sätestatule kohtu 12.07.2018 määruse

peale edasikaebamise õigus.

Kannatanu on seisukohal, et senistes kohtumäärustes kohtute poolt esitatud väide, et kannatanu

ei olegi antud menetluses ei kohtumenetluse pooleks ega ka menetlusosaliseks, on üdini ebaõige

ning on vastuolus eelkõige kohtumenetluse põhiprintsiipidega, sh poolte võrdse kohtlemise,

nende kohtu ees võrdsuse põhimõttega.

Ebaõige on seisukoht, millest tuleneb et kriminaalmenetluse üksikud etapid on üksteisest lahus

olevad ja menetlusosalistel, kohtumenetluse pooltel on nendes etappides kaebeõiguse osas

erinevad menetlusõigused.

Taoline seisukoht on vastuolus põhiseaduse eelnimetatud sätetega ja ka PS §-s 12 sätestatud

seaduse ees võrdsuse põhimõttega.

Kannatanul kui menetlusosalisel ja kohtumenetluse poolel on KrMS § 38 lg 1 p 5 kohaselt õigus

esitada taotlusi ja kaebusi ning norm, mis annab õiguse esitada määruskaebust, ei tee vahet

kriminaalmenetluse erinevatel etappidel (KrMS § 384 lg 1). KrMS § 385 loetleb vaid

kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja hinnangul kohtute interpretatsioonid sellest, et kannatanul

puudub määruskaebuse esitamise õigus, täielikult meelevaldsed ning kohtute viited määruses

nimetatud Riigikohtu lahenditele ei ole asjakohased, kuna need käsitlevad olukordi, kus on

olemas üheselt mõistetav ja selge normatiivne regulatsioon, mis kohtu poolt näitena toodud

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-87-15 puhul kitsendab kannatanu kassatsiooniõigust. Väidetav

analoogia kaevatava kohtumääruse keskmes oleva teemaga puudub.

7.6. Kannatanu hinnangul esineb kohtu 12.07.2018 määruses, millega esimese astme

kuritegudes süüdimõistetu Ü. J vabastati temale mõistetud 9-aastase vangistuse kandmisest juba

karistuse kandmise 2. aastal väidetavalt parandamatult raske haiguse tõttu, mitmeid

materiaalõiguse (KarS § 79 lg 1) ja kriminaalmenetlusõiguse (§ 1 lg 1, § 8 p 7, § 17, § 38 lg 1

p 5, §-d 383-385, § 425 lg 1, § 432 lg 1, lg 3, lg 4) normide rikkumisi.

Üllatuslikult ja vastuoluliselt on käitunud ka istungil viibinud abiprokurör, kes vastavalt tema

enda poolt kannatanu esindajale antud telefonilisele infole vaidles küll esialgu põhjendatult

vastu süüdimõistetu vabastamisele, kuid jättis lõppastmes ikkagi (kannatanule arusaamatutel ja

teadmata põhjustel) esitamata määruskaebuse kohtu põhjendamatule määrusele (väitis, et pärast

kohtumäärusega tutvumist leidis selle väga põhjendatud olevat ja seepärast määruskaebust ei

esitanud).

Kannatanu õigused on jäänud seega riigi (riiki esindavate ametiisikute – eelkõige prokuröri)

poolt kaitsmata ja olukord, kus kohus püüab tõlgendada õigusnorme nii, et kannatanul nagu ei

olekski oma õigusi ise võimalik kaitsta, on lubamatu ning seda soodustavad KrMS normid on

sellises olukorras põhiseaduse printsiipidega vastuolus olevad.

Antud juhul ei ole kannatanut kaitsnud ei riik (abiprokurör, kes kohtus esines ja süüdimõistetu

vabastamist ei toetanud, samas aga jättis määruskaebuse seletamatutel põhjustel esitamata) ega

ka KrMS õigusnormid, mis kannatanut kaitsma peaksid, kuid on vastuolulised ja mitmel viisil

tõlgendatavad.

Seega on antud juhul määruskaebuse esitaja kui kannatanu põhiõigust, mis on temale

deklareeritud PS § 13 esimeses lauses, oluliselt riivatud ja viide kannatanu õiguste kaitsmise

võimalusele tsiviilkohtumenetluse korras on sisutu. Loomulikult püüab kannatanu kuidagigi

oma elu ja tervist ning vara kaitsta, taotledes kas või lähenemiskeeldu VÕS sätete alusel, kuid

kõik see ei tee olematuks tema kaitseta jätmise riigi (esindajate) ja võib-olla ka seaduse poolt.

7.7. Kui kohtu poolt esitatud normitõlgendust pidada eelduslikult õigeks ja põhjendatuks, on

kannatanu hinnangul need normid vastuolus põhiseaduse eelnimetatud sätetega ja on tekkinud

ka olukord, kus omavahel on vastuolus KrMS erinevad normid.

Kannatanu leiab, et tulenevalt KrMS normide loogikast ja koostoimest on tema kannatanu

kõikides kriminaalmenetluse etappides ning puudub igasugune alus kunstlikult etappe

kannatanu õiguste osas eristada, täites neid etappe meelevaldselt kannatanule erinevate

õigustega ja teda riigi kaitsest ning kannatanu õigustest sel viisil ilma jätta.

Süüdimõistetu vabastamist karistuse kandmisest vaadatakse läbi sama kriminaalasja raames,

millise raames vaadati läbi tema süüdistus. Kannatanu on kannatanu menetluslikus seisundis

kogu selle kriminaalasja erinevates etappides menetlemise ajal.

KrMS erinevates peatükkides asuvad normid ei tohi olla üks teise suhtes üld- ja erinormi

vahekorras, kuna lahendavad erinevaid küsimusi. Seetõttu ei ole KrMS § 432 ja selle üksikud

lõiked erinormideks KrMS §-de 383-385 suhtes. Viimastest aga tuleneb kannatanu õigus

esitada määruskaebust.

Küll aga on KrMS § 432 lg 3 ja lg 4 vastuolus KrMS §-ga 38 lg 1 p 5 ja §-dega 383-385 ning

PS eelnimetatud normidega, kuna neis sisalduvad piirangud ei ole demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ning moonutavad kannatanu õiguste olemust sellega, et ei võimalda kannatanul end

kaitsta isegi esimese astme kuritegudes süüdimõistetud ja vangistust kandva isiku võimaliku

meelevaldse vabastamisega kaasneva reaalse ohu eest – eriti siis, kui ka riigiametnikud (antud

juhul prokurör), kes peaksid tema huve esindama ja teda kaitsma, seda ei tee ja oma ülesannete

täitmisest põhjendamatult loobuvad.

Kannatanu on kriminaalmenetluses menetlusosaline ka KrMS 18. peatüki sätete alusel

läbiviidavas menetluses ja nimetatud peatükis puuduvad normid, mis üheselt mõistetavalt ja

expressis verbis välistavad kannatanu õiguse esitada määruskaebust ka kohtulahendi täitmisel

tekkivate küsimuste lahendamise menetluses.

KrMS § 432 lg 1 kohaselt tehtud määruse koopia tuleb saata kannatanule, sama paragrahvi lg 3

alusel tehtud määrust aga saatma ei pea, kuigi viimati nimetatud määrus rikub kannatanu õigusi

palju olulisemalt kui lg 1 alusel tehtav kohtumäärus.

Kannatanu seisundiga ja sh tema poolt määruskaebuse esitamise õigusega seondub ka tema

õigus tutvuda kõikide Tartu vangla taotluse menetlemise materjalidega, sh ka siis, kui

kannatanul peaks formaalselt põhjendatult - seni väidetavalt formaal-juriidilistel põhjustel -

puuduma õigus määruskaebust esitada. Sellest tulenevalt on õigusvastane ka kaevatava

kohtumääruse otsustus jätta rahuldamata süüdimõistetu vanglast vabastamise materjalide

kannatanule ja tema esindajale nähtavaks tegemise taotlus.

7.8. Muuhulgas esitatakse määruskaebuses ka määruskaebuse esitamise tähtaja mõjuvatel

asjaoludel ennistamise taotlus.

Kannatanu esitas koheselt pärast Ü.J. vabastamisest teada saamist taotluse määruskaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna KrMS normid ei näe ette koos taotlusega määruskaebuse

esitamist. Seega esines kannatanu jaoks kuni 15.11.2018 kohtumääruse – eriti p 21 teatavaks

saamiseni mõjuv asjaolu (Vangla taotluse alusel isiku karistusest kandmiselt vabastamise kohtu

poolt menetlemise materjalide, sh ka 12.07.2018 kohtumääruse puudumine, kuna ilma nendeta

ei ole võimalik koostada KrMS normide nõuetele vastavat määruskaebust), miks ta ei saanud

esitada määruskaebust ja seetõttu ka taotlust määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

Alles maakohtu 15.11.2018 kohtumääruse p-st 21 sai kannatanule teatavaks, et määruskaebust

saab esitada ka „ilma, et kohus teeks talle e-toimikus kõik dokumendid nähtavaks.“ Seda siis

kannatanu käesoleva määruskaebusega teha üritabki.

Kannatanu esitab taotluse KrMS §-s 172 lg 3 sätestatut silmas pidades – arvestades 14-päevast

tähtaega 16.11.2018.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse vaidlustamiseks tuleb kaebetähtaeg jätta

ennistamata, määruskaebus jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale ning ei ole põhjendatud

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine KrMS § 432 lg-te 3 ja 4 osas.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et K.L. esindaja F. Luiksaar esitas 2 määruskaebust, millest

üks on kuupäevastatud 26.11.2018 ja teine 27.11.2018. Koos 27.11.2018 määruskaebusega on

esitanud esindaja kirja, milles märgib järgmist: „Kannatanu esindaja poolt esitati 26.11.2018.a.

Tartu Maakohtu Tartu kohtmajale määruskaebus sama kohtu 12.07.2018.a. kohtumääruse

peale (koos taotlusega ennistada määruskaebuse esitamise tähtaeg). Pärast nimetatud

määruskaebuse esitamist ilmnesid selle veelkordsel ülevaatamisel ebatäpsused kuupäevades

lehel 1 ja lehel 4. Lehel 5 osutus üks lõik sellesse määruskaebusesse mittekuuluvaks. Eeltoodust

tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 384 lg 3 ja §-st 321-1 lg 1 on tehtud määruskaebusesse

27.11.2018.a. muudatused ja kannatanu esitab muudatustega tervikteksti 27.novembri 2018.a.

kuupäevaga kohtule ning palub käsitleda seda tema määruskaebusena 12.07.2018.a.

kohtumääruse peale, 26.11.2018.a. määruskaebuse teksti enam mitte arvestada.“

Seega jätab ringkonnakohus 26.11.2018 määruskaebuse tähelepanuta ja keskendub üksnes

27.11.2018 määruskaebuses kirjas olevale.

Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et määruskaebus on raskesti jälgitav, kuna

ülesehituses vahelduvad nii kaebetähtaja ennistamise, määruskaebuse esitamise kui ka

põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud argumendid läbisegi. Lisaks ei nõustuta varasemate

kohtumäärustega – millistega, jääb arusaamatuks.

9. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha taotluse osas ennistada kaebetähtaeg Tartu

Maakohtu 12.07.2018 määruse vaidlustamiseks, millega vabastati Ü. J mõistetud karistuse

kandmisest KarS § 79 lg 1 alusel parandamatult raske haiguse tõttu.

Selleks, et üldse lahendada tähtaja ennistamise taotlus, tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas K.L.

on määruskaebemenetluse pool, kellel on üldse õigus esitada määruskaebus, olgu seda siis koos

või ilma kaebetähtaja ennistamise taotluseta.

Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt KrMS § 432 lg-test 3 ja 4 ei ole K.L. menetlusosaline

täiteasjas, kus otsustatakse süüdimõistetu ennetähtaegset karistuse kandmisest vabastamist

tema haiguse tõttu. K.L. kui kriminaalasjas süüküsimusel kannatanu kaasamise vajadus ei

tulene ei KrMS § 425 ega KrMS § 432. Seadus näeb ette, et KrMS § 432 lg 3 kohaselt

kutsutakse KrMS § 425 küsimuse arutamisele kohtusse süüdimõistetu, tema soovil kaitsja,

prokurör ja arvamuse andnud tervishoiutöötaja. Täitmisküsimustes esindab kannatanu huve

riik, peaasjalikult prokuratuur. Seega leiab ringkonnakohus, et K.L. ei ole kohtumenetluse pool

KrMS § 425 lg 1 kohaldamise arutamisel.

10. Tähtaja ennistamise taotluse esitamise põhjendusena tuuakse välja, et kuni Tartu Maakohtu

15.11.2018 määruse tegemiseni ei olnud kaebaja teadlik, et määruskaebust on võimalik esitada

ilma, et e-toimikus oleksid talle kõik materjalid nähtavaks tehtud.

KrMS § 172 lg 2 kohaselt kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei

seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (p 1); muu asjaolu, mida uurimisasutus,

prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (p 2).

Kuigi kohtukolleegium leiab, et K.L. l puudub määruskaebuse esitamiseks õigus, märgib kohus

tähtaja ennistamise kohta järgmist.

Ringkonnakohtu hinnangul ka käesolevas olukorras, kus koos tähtaja ennistamisega on

võimalik kaebuses tuvastada sisuline määruskaebus Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruse peale,

ei ole põhjendatud kaebetähtaja ennistamine. Tähtaja ennistamist taotletakse põhjendusel, et

varasemalt ei olnud kaebaja teadlik, et määruskaebuse esitamine on võimalik ilma e-toimiku

materjalidega tutvumata. Vaatamata asjaolule, et kaebaja esitas määruskaebuse ilma

materjalideta, on kaebaja vaidlustanud ka Tartu Maakohtu 15.11.2018 määruse, milles toodud

kaebetähtaja ennistamise põhistusega ta ei nõustu. Lisaks märgib kaebaja määruskaebuses, et

K.L. esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse seetõttu, et KrMS-i normid ei näe ette koos

taotlusega määruskaebuse esitamist. Selles osas on ringkonnakohus oma 10.09.2018 määruses

juba seisukoha avaldanud, et tähtaega ei ole võimalik ennistada enne, kui sellega koos on ka

määruskaebus ning kuigi see säte ei tulene otse seadusest tuleneb see üldistest põhimõtetest ja

ka kohtupraktikast (RKKKm asjas nr 3-1-2-4-16, p 14). Samuti ei saa ringkonnakohus pidada

kuidagi mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et esindaja teeb viite jõustumata määrusele ja leiab sellest

tulenevalt, et määruskaebust saab esitada ka ilma materjale nägemata. Viimane seisukoht on

küll õige, kuid tegemist ei ole mõjuva põhjusega, mida tuleks lugeda KrMS § 172 lg 2 p 2 alusel

mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu kaebetähtaeg on mööda lastud.

Seega jääb taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata, kuna määruskaebuse esitamiseks

puudub K.L. l õigus ning seejuures puuduvad ka mõjuvad põhjused. Tulenevalt sellest, ei võeta

sisulisi seisukohti ka väidete osas, miks tuleks Tartu Maakohtu 12.07.2018 määrus tühistada.

11. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud taotluse KrMS § 432 lg-te 3

ja 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks.

Määruskaebuses leitakse, et kriminaalmenetluse seadustiku üld- ja eriosa on vastuolulised ega

ole kooskõlas põhiseadusest tulenevate õigustega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole KrMS § 432 lg-d 3 ja 4 põhiseadusevastased ning kaebuse

vastavasisuline taotlus tuleb jätta rahuldamata.

11.1. PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis

tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Osutatud sättest tuleneb isiku subjektiivne õigus konkreetsele normikontrollile selles kohtus,

kes vaatab läbi tema kohtuasja (vt Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 määrus asjas nr 3-3-1-38-00,

p 15 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.06.2010 otsus asjas nr 3-4-1-

5-10, p-d 17-20). Seejuures tuleks kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada

õigustloov akt põhiseadusvastaseks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena (vt

ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.03.2005 määrus asjas nr 3-4-1-6-

05, p 6; 30.12.2008 määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 24; 18.06.2010 otsus asjas nr 3-4-1-5-10, p-

d 17-20 ja 01.11.2011 määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 9-13).

11.2. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka

kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt

kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel

osaliselt või täielikult asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause tähenduses (sätte asjasse puutuvuse kohta vt nt Riigikohtu

üldkogu 25.01.2007 otsus asjas nr 3-1-1-92-06, p 18; 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p-

d 23-24 ja 21.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 43 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 25.11.2003 otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p-d 11-12 ja 31.03.2011 otsus

asjas nr 3-4-1-19-10, p 23). Taotlus asjasse puutumatu normi põhiseadusvastaseks

tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata.

Normi asjasse puutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust

konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu 14.11.2002 otsus asjas nr 3-1-

1-77-02, p 23). Hinnangu tulemusest lähtudes tuleb taotlus kas osaliselt või täielikult rahuldada

või rahuldamata jätta. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul

põhjendatud,

peab

kohus

kohtuasja

lahendamisel

tunnistama

vaidlustatud

normi

asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1).

Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta.

11.3. Kuna kohtul tuleb esimese etapina kontrollida PSJKS § 14 lg 2 mõttes sätete asjakohasust,

siis tuginedes Riigikohtu praktikale, on käesolevas asjas tegemist asjassepuutuva sättega.

K.L. l puudub vaidlustatava sätte lõigete alusel kaebeõigus maakohtu poolt KarS § 79 lg 1 alusel

Ü.J. edasiselt karistuse kandmiselt vabastamise osas parandamatult raske haiguse tõttu, kuid

kaebuses leitakse, et selline seisukoht on vastuolus teiste KrMS sätete ja põhiseadusega.

11.4. Põhiseaduslikkuse kohtulikule järelevalvele, mis võib alguse saada konkreetse vaidluse

lahendamisest, alluvad üksnes õigustloovad aktid, välislepingud ja õigustloova akti andmata

jätmine (õiguskorras esinev lünk ehk normilooja tegevusetus) (vt PSJKS § 4 lõige 1 ja § 9 lõige

1, mis on kehtestatud PS § 15 lõike 1 teise lause, PS § 15 lõike 2 ja PS § 152 lõike 1

rakendamiseks). Kriminaalmenetluse seadustiku näol on tegemist õigustloova aktiga.

11.5. Järgmiseks tuleb kohtul hinnata normi põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude

põhjal. Ringkonnakohus on seisukohal, et KrMS § 432 lg-d 3 ja 4 on põhiseaduspärased.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole KrMS § 385 p 16 vastuolus PS §-dega 11-13 ega ka KrMS

§-ga 1, § 8 p-ga 7, §-ga 17, § 38 lg 1 p-ga 5 ega ka § 383-385.

PS §-st 13 tuleneb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS § 11 kohaselt õigusi ja

vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust. PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida.

Esindaja leiab, et maakohus on 12.07.2018 määruses rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse

õiguse norme ja ebaõige tõlgendamise tulemusena elimineerinud kannatanu õigusi KrMS § 384

ja § 385 mõttes. Varasemates kohtumäärustes väljendatud seisukohad, et kannatanu ei ole

menetlusosaliseks, on meelevaldne. See on vastuolus kohtumenetluse põhiprintsiibiga, s.o

poolte võrdne kohtlemine. PS §-ga 12 (seaduse ees võrdsus) on vastuolus seisukoht, et

kriminaalmenetluse üksikud etapid on üksteisest lahus olevad ja menetlusosalistele,

kohtumenetluse pooltele on nendes etappides kaebeõiguse osas erinevad menetlusõigused.

KarS § 79 lg 1 alusel isiku vabastamine edasiselt karistuse kandmiselt parandamatult raske

haiguse tõttu ei ole isiku süüditunnistamine ega süüküsimuse arutamise tulemus, vaid tegemist

on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamisega, isiku süüküsimus on lahendatud.

Esindaja toob erinevaid väiteid mitmetest kohtumäärustest, kus on leitud, et kannatanu ei olegi

menetluse pooleks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Tartu Maakohtu 12.07.2018 määruses

ei ole selles osas seisukohta võetud, Tartu Maakohtu 09.08.2018 määrus on tühistatud ning

Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määrus on jõustunud Riigikohtu poolt määruskaebuse

menetlusse mittevõtmise määrusega. Seega üldine väide, et ei nõustuta kellegi „kohtute“

seisukohaga, ei anna selget vastuväidet. Sh ei ole Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määruses

käsitletud sisuliselt K.L. õigust kaebust esitada. Ringkonnakohus on 10.09.2018 määruses

(punkt 12) väljaspool määruskaebuse piire märkinud järgmist. Kolleegium pidas vajalikuks

juhtida määruskaebuse esitaja tähelepanu Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib

seadusandja näha KrMS § 17 lg-s 1 sisalduva üldnormi suhtes erinorme. KrMS § 17 lg-s 1 ja

18. peatükis paiknevate sätete üld- ja erinormi vahekorrale viitavad mitmed täitmisele

pööramist reguleerivad sätted. Näiteks sätestab KrMS § 432 lg 2, et kohtuotsuse täitmisel

tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil

on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele,

et kannatanu on KrMS § 17 lg 1 kohaselt kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu

kaasamist ette näinud kõigis 18. peatükis reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole

ka kohtupraktikas karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse

kaasatud. Samuti sätestab KrMS § 432 lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt

tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse

seadustiku süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et KrMS

§ 17 lg 1 ei ole täitmisele pööramise küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle

kõrval tuleb vaadata ka 18. peatükis sätestatut. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.02.2017

määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p 17) K.L. esindaja on määruskaebuses asunud sisulisele

seisukohale, et kõik kriminaalmenetluse seadustikus olevad erinormid on põhiseadusevastased.

Üldnormi eesmärk on anda üldine reeglistik, kuid erinormi roll on täpsustada olukorrapõhiselt.

See ei tähenda veel, et tegemist oleks põhiseadusevastasusega.

Ringkonnakohus leiab, et kannatanu õigusi käesolevas kohtulahendi täitmise menetluses

tekkinud küsimuse lahendamisel esindab prokuratuur. Asjaolu, et prokuratuur määruskaebust

ei esitanud, ei tähenda, et kannatanu õigusi oleks kuidagi riivatud. Prokuratuur on kaebuse

esitaja sõnul leidnud, et maakohtu määrus on põhjendatud. Sisutühjal vaidlustamisel, kus on

näha, et asjas puudub perspektiiv, ei ole määruskaebuse esitamisel mõtet. See, et kannatanu ei

nõustu maakohtu seisukohaga ja prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks määrust edasi kaevata,

kuna prokurör on esindajale väitnud, et maakohtu määrus olevat väga põhjendatud, ei tähenda,

et kannatanu õigusi ei oleks kaitstud või tegemist oleks olukorraga, kus säte on

põhiseadusevastane. Kaebaja ei ole lihtsalt rahul prokuröri tegevusega, mitte ei saa öelda, et

kannatanu õigused on kaitseta. Seejuures ei tähenda poolte võrdsuse printsiip seda, et K.L.

tuleks kaasata kõikidesse menetlustesse, mis on seotud Ü.J. le mõistetud karistuseks oleva

süüteo puhul. Võrdsuse põhimõtte rikkumisest saaks rääkida olukorras, kus ühed kannatanud

on kaasatud ja teised mitte. Kriminaalmenetlus koosnebki erinevatest etappidest ning

kohtukolleegiumi jaoks ei ole kummastav, et menetlusosalised seejuures muutuvad, sh ka nende

kaebeõigused. Määruskaebuse esitamise õiguse sisustamisel tuleb siiski arvestada ka menetlust.

Ringkonnakohus ei nõustu, et KrMS §-dest 383-385 tuleneb kannatanu õigus esitada

määruskaebust. Tegemist ei ole automaatselt tagatud kaebeõiguse tagamisega igale isikule, vaid

tuleb analüüsida konkreetse määruse puhul ning nagu eelnevalt leitud, siis kohtulahendi

täitmisel tekkinud küsimuse lahendamine süüdimõistetu ennetähtaegselt karistusest kandmiselt

vabastamine tema haiguse tõttu ei ole selline küsimus, milles kannatanul oleks kaebeõigus.

Kannatanu õigusi tagab prokuratuur.

Seejuures ei leia kohtukolleegium, et KrMS normid oleksid vastuolulised, millele lisab

kinnitust ka juba varasemalt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2018 määruses väljatoodu. Seejuures

jääb

arusaamatuks

kohtule

viide,

et

kannatanu

õiguste

kaitsmise

võimalus

tsiviilkohtumenetluses on sisutu. Ringkonnakohtule ei nähtu, millisest lahendist käib jutt, sest

vaidlustada üritatavas Tartu Maakohtu 12.07.2018 lahendis sellist seisukohta väljendatud ei ole.

Seejuures ei ole sellise võimaluse esinemine välistatud.

Ringkonnakohus ei tuvasta, et tegemist oleks paradoksaalse olukorraga, et KrMS § 432 lg 1

kohaselt tehtud määruse koopia tuleb saata kannatanule, sama paragrahvi lg 3 alusel tehtud

määrust aga saatma ei pea, kuigi viimati nimetatud määrus rikub kannatanu õigusi palju

olulisemalt kui lg 1 alusel tehtav kohtumäärus. KrMS § 432 lg 1 kohaselt kohtulahendi

täitmisega seonduvad küsimused lahendab täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses

kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti.

Seejuures ei ütle nimetatud säte, et määrus tuleks kannatanule saata või räägiks üksnes

kannatanust. Seejuures KrMS § 432 lg 4 ütleb, et kohus saadab käesoleva paragrahvi lõike 1

kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Käesolevalt ei ole K.L.

, kes asja sisuliselt arutamisel oli kannatanu, täitmisel tekkinud küsimuse lahendamisel

menetlusosaliseks.

Tulenevalt eelnevast tuleb jätta esitatud taotlus rahuldamata.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390; § 172, § 326 lg 2 p 3 tuleb jätta K.L.

esindaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata, määruskaebus Tartu Maakohtu

12. juuli 2018 määruse peale läbi vaatamata ning taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamiseks rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas