3-18-233/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-233

Haldusasi

J.T. kaebus Viru Vangla 6. novembri 2017. a käskkirja nr

6-3/1086-1, 20. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1133-1,

18. detsembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1245-1 ja 16.

jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/50-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2018. a ja 27. juuli 2018. a

otsused

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.T. apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – J.T.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada

kaebajale

apellatsioonkaebuste

ja

5. detsembri

2018.

a

menetlusdokumendi lisana esitatud dokumendid.

2. Jätta J.T. apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2018.

a ja 27. juuli 2018. a otsused muutmata.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. jaanuar 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla määras 18. augusti 2017. a käskkirjaga nr 6-2/682-1 kinnipeetav J.T. (kaebaja)

alates 21. augustist 2017 tähtajatult majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale V7 ja V8

eluosakondade üldkasutatavates ruumides tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele.

2. Viru Vangla 6. novembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1086-1 karistati kaebajat 5. oktoobril 2017

mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku korraldusele tööle asuda distsiplinaarkorras

kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

3. Viru Vangla 20. novembri 2017 käskkirjaga nr 6-3/1133-1 karistati kaebajat

18. oktoobril 2017 mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku korraldusele tööle asuda

distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

4. Viru Vangla 18. detsembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1245-1 karistati kaebajat

16. novembril ja 2. detsembril 2017 mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku korraldusele

tööle asuda. Mõlema rikkumise eest määrati karistuseks distsiplinaarkorras kartserisse

paigutamine 10 ööpäevaks.

5. Viru Vangla 16. jaanuari 2018. a käskkirjaga nr 6-3/50-1 karistati kaebajat 16. detsembril 2017

ja 5. jaanuaril 2018 mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku korraldusele tööle asuda.

Esimese rikkumise eest määrati karistuseks distsiplinaarkorras kartserisse paigutamine

10 ööpäevaks ja teise rikkumise eest 15 ööpäevaks.

6. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

6. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1086-1, 20. novembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1133-1

tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-18-233.

Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

18. detsembri 2017. a käskkirja nr 6 3/1245-1 ja 16. jaanuari 2018. a käskkirja nr 6-3/50-1

tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-18-423.

Kaebuste kohaselt on vaidlustatud käskkirjad kaalutlusvigadega ja nõuetekohaselt motiveerimata,

määratud karistused on ebaproportsionaalsed ning seega õigusvastased. Rikutud on

korduvkaristamise keeldu ning võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti on kaheldav menetluse

erapooletus, kui sama kontaktisik alustab menetluse, kogub tõendid, teeb otsuse ja menetleb vaiet.

Kaebaja tervislik seisund ei luba töötada koristajana, kuna lülisambamurru järgsest seisundist

tulenevad tegutsemispiirangud.

Kaebajal esinesid tööle asumise korralduste andmise päevadel tugevad seljavalud, mille

leevendamiseks võttis ta arsti poolt määratud valuvaigistit, mis aga ei aidanud ning valu püsis.

Vaatamata seljavalule anti kaebajale nimetatud päevadel korraldused tööle asuda. Töötamiseks

andsid loa meditsiiniõed. Kusagilt ei nähtu, et töövõimelisuse hindamisel oleks meditsiiniõed

kaebaja valudega arvestanud.

Kaebaja raviloos nr 127 märgiti 11. detsembril 2017, et kaebaja ei ole töövõimetu, sobib kerge töö

osalise tööajaga ning tuleb tugineda töövõime ekspertiisi hinnangule. Sotsiaalkindlustusameti

14. detsembri 2017 puude raskusastme tuvastamise otsuse järgi esineb kaebajal: a) keskmisele

puude raskusastmele vastav liikumise funktsiooni kõrvalekalle b) keskmisele puude raskusastmele

vastav muu (käeline tegevus) funktsiooni kõrvalekalle. Kaebaja terviseseisund ei võimalda teha

üldfüüsilist tööd, milleks on koristamine. Qvalitas Arstikeskus AS poolt teostatud töövõime

hindamise ekspertiisi kohaselt ei võimalda kaebaja terviseseisund tal üldfüüsilist tööd teha ning

kaebajale sobib ainult istuv töö

7. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, osutades, et enne tööle määramise käskkirja andmist

hindas perearst kaebaja töövõimelisust. Viru Vangla meditsiiniosakonna arst R. Aadamsoo

otsustas kaebaja tööle määramise, arvestades asjaoluga, et kinnipeetaval on olnud lülisambamurd.

27. septembri 2017. a otsuse nr TVH/17/045199 tegemisel on arvestatud just Viru Vangla

meedikute poolt tervisekaardis kajastatud andmeid. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina

füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab

selleks sobivaid töövõtteid ja –vahendeid. Vangla tööjuhendis esitatud kirjelduse järgi on

koristamine kerge füüsilise koormusega töö. Kaebaja tööülesanneteks oli põrandate kuivpuhastus,

tolmu pühkimine horisontaalpindadelt ja kambriuste pesemine. Nende tööülesannete tegemine ei

eelda raskuste tõstmist.

Arst võis ka ekslikult 25. septembri 2017. a raviloos nr 72 jätta koristaja tööjuhendi punkti 1.4

märkimata, kuna 31. juuli 2017 raviloos nr 55 ja 30. oktoobri 2017 raviloos nr 91 on tööjuhendi

punkt 1.4 välja toodud. Samas ei nähtu ettekannetest, et kaebajale oleks antud korraldus asuda

täitma konkreetselt tööjuhendi punkti 1.4. Uste pesemine ei ole igapäevane, vaid vastavalt

vajadusele. Juhul kui koristamise käigus oleks tekkinud vajadus täita koristaja tööjuhendi punkti

1.4, oleks kinnipeetaval võimalik juhtida vanglaametniku tähelepanu arsti seisukohale.

Kinnipeetav keeldus aga üldse korralduse ja töökohustuse täitmisest. 6.3. Vahetult peale

korraldusele mitte allumist kontrollis kinnipeetava tervislikku seisundit Viru Vangla

meditsiiniõde, kes ei näinud põhjust anda kinnipeetavale tööst vabastust. Vastustajal puudub

igasugune põhjus kahelda meditsiiniõe erialaste otsuste õigsuses.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. 27. aprilli 2018. a otsusega asjas nr 3-18-233 jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

9. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja tööle määramise käskkirjas märgitud, et

meditsiiniosakonna 31. juuli 2017. a kooskõlastuse järgi on kinnipeetav töövõimeline ja saab täita

koristaja tööjuhendi punkte 1.1, 1.3 ja 1.4 (põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine

horisontaalsetelt pindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt (kapid, lauad, toolid, radiaatorid jne); uste,

ukselinkide puhastamine, ukseklaaside korrashoid). Kaebaja on olnud arsti otsuse alusel

haigusseisundi ägenemise tõttu tööst vabastatud 18. kuni 25. septembrini 2017, mil arst tunnistas

kaebaja taas töövõimeliseks. Raviloo nr 72 kohaselt saab kaebaja täita koristaja tööjuhendi

ülesandeid 1.1 ja 1.3 , samas on märkus, et seljaprobleemi tõttu ei tohi ta tõsta raskusi üle 5kg.

Viru Vangla ametnike 5. ja 18. oktoobri 2017 korraldused tööle asuda tuginesid kehtival

18. augusti 2017. a käskkirjal nr 6-2/628-1. Kaebajale ei olnud sel ajal antud ka tervishoiutöötaja

poolt töötamisest vabastust. Käskkirja vaidlustamine kaebusega halduskohtus ei käesoleva

vaidluse lahendamisel oluline. Riigikohus on leidnud, et VangS § 67 p 1 kontekstis ei ole määrav

tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo

koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel (Riigikohtu 29.09.2015 otsus

asjas nr 3-3-2-1-15, p 16). Tööle asumast keeldumine on mõlema juhtumi puhul tuvastatud

vanglaametniku ettekannetega. Samuti nähtub see tervishoiutöötaja raviloo kannetest nr 77 ja 82.

Vaidlust ei ole kummalgi juhul töötamiseks antud korralduse täitmisest keeldumise fakti üle, vaid

selles, kas keeldumine oli vabandatav kaebaja terviseprobleemi tõttu. Õige on kaebaja väide, et

25. septembri 2017 raviloo kandes (erinevalt tööle määramise käskkirjast) ei ole märgitud, et

kaebajale oleks lubatav töötamine ka vastavalt tööjuhendi punktile 1.4, vaid viidatud on üksnes

punktidele 1.1 ja 1.3 . Samas märgib vastustaja õigesti, et haldusasja tõenditest ei nähtu, et kaebajat

oleks üldse kohustatud tegema tööjuhendi p-s 1.4 nimetatud töid.

Vastavalt kohtupraktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema

tööle määramisel, anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu (nt ootamatu terviserikke korral)

ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu 22.01.2015 otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16).

Kohtupraktikas on leitud, et VangS § 37 lg 2 p 3 alusel on kinnipeetaval õigus keelduda tööle

asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel

võimeline sel hetkel töötama.

Meditsiiniõde on mõlemal juhtumil hinnanud kaebaja võimet töötada, arvestades mh kaebaja

liikumist ja tegevust eluosakonnas. Meditsiiniõe kannete puhul väärib tähelepanu, et kummalgi

kõnealusel juhul pole kaebaja hommikuse loenduse ajal teatanud terviseseisundi muutumisest ega

soovinud meditsiiniabi. Töötamist takistavast terviseprobleemist on kinnipeetav ametnikele

teatanud alles pärast töötamiseks korralduse saamist. Töötamist täielikult välistavat

terviseseisundit pole käesolevas haldusasjas esitatud tõendite (tervisekaardi kanded) järgi

ilmnenud ka pärast käskkirjade andmist tinginud vahejuhtumeid. Kaebaja kambrikaaslaste

seletuskirjad, milles kirjeldatakse kaebaja terviseprobleeme ei ole tõendid, mis lükkaks ümber

kaebaja terviseseisundile hinnangut andvad tõendid.

Olukorras, kus tööle määramise käskkiri kehtib ega esine ka VangS § 37 lg-s 2 sätestatud töötamist

välistavaid aluseid, tuleb kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda. Käesoleval juhul ei esine

vanglaametnike korralduste osas HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühisuse tunnuseid, mis õigustaks

käskkirjale tuginemata jätmist distsiplinaarkaristuse määramisel. Seetõttu esines alus

distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks mõlemal töötamisest keeldumise juhtumil.

Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb seadusest (VangS § 37 lg 1). Vanglas distsipliini ja

julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu on tööle asumise korraldustele mitteallumist

senises kohtupraktikas peetud raskeks rikkumiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-15-3133, p 17 ja

seal esitatud praktika). Kaebajale on määratud karistuseks kummalgi korraldusele allumatuse

juhtumil kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks. karistuste valik põhineb vastustaja asjakohastel

kaalutlustel ning vastustaja ei ole karistuse määramisel ega valikul teinud kaalumisvigu ning

määratud karistused on rikkumiste iseloomu arvestades proportsionaalsed.

Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja

menetluslikke õigusi, läbi on viidud distsiplinaarmenetlus vastavalt VangS § 64 nõuetele ning

karistused on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides. Kaebajale on

antud võimalus distsiplinaarmenetluses seletusi anda ja kaebaja on seda võimalust ka mõlemas

menetluses kasutanud. Kaebajale on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse tulemusena koostatud

protokolle ning antud võimalus neile vastuväidete esitamiseks. Puudub alus pidada kaebaja suhtes

distsiplinaarmenetluste läbiviimist erapoolikuks põhjusel, et menetlust läbi viinud ja

distsiplinaarkaristuse otsuse tegijaks on sama ametnik. Rikutud ei ole korduvkaristamise keeldu.

Kaebajat on vaidlustatud käskkirjadega karistatud kahel erineval päeval antud erinevate

korralduste täitmata jätmise eest. Tegemist on kahe selgelt eristuva teoga, millest mõlema puhul

on välja selgitatud teo koosseisulised asjaolud, hinnatud tõendeid, kaalutud karistamise vajalikkust

ning karistuse valikut.

10. 27. juuli 2018. a otsusega asjas nr 3-18-423 jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata

Otsuse põhjenduste kohaselt VangS § 67 p 1 tulenevalt on kinnipeetav vanglas julgeoleku

tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama

seadus ei sätesta teisiti.

Kaebaja määrati Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkirjaga nr 6-2/682-1 tööle majandustööde

abitööliseks koristaja ametikohale tähtajatult alates 21. augustist 2017. Tema tööülesanneteks oli

põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine horisontaalsetelt pindadelt ja kambriuste pesemine.

Nimetatud haldusakti on kaebaja küll kohtus vaidlustanud ning kaebus on hetkel ettevalmistavas

menetluses halduskohtus (haldusasi nr 3-17-2049), ent see asjaolu ei takista käesoleva haldusasja

raames vaidlustatud distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasuse hindamist. Vaidlus on selles,

kas kaebajale 16. novembril 2017, 2. detsembril 2017, 16. detsembril 2017 ja 5. jaanuaril 2018

antud tööle asumise korralduste täitmisest keeldumine oli vabandatav seoses kaebaja

terviseprobleemidega.

Viru Vangla arstid on korduvalt leidnud, et kaebaja on võimeline täitma talle käskkirjaga määratud

tööülesandeid – 31. juulil 2017, 11. septembril 2017, 25. septembril 2017, 5. oktoobril 2017, 8.

oktoobril 2017, 30. oktoobril 2017, 16. novembril 2017, 2. detsembril 2017, 16. detsembril 2017,

5. jaanuaril 2018. Kaebaja ravilugudest nähtub selgelt, et vangla arstid on kaebaja

terviseprobleemidest teadlikud ning seda arvestades hinnanud kaebaja võimeliseks täitma koristaja

tööjuhendi konkreetsetes punktides märgitud kergemaid tööülesandeid. Samuti nähtub kaebaja

ravilugudest, et kaebajale on antud ka ajutisi vabastusi, kui tema terviseseisund on oluliselt

halvenenud. Lisaks on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon andnud 21. märtsil 2018. a

arvamuse, et Viru Vangla meditsiiniosakond hindas kaebaja töövõimet õigesti. Raviloos nr 127

kajastatud vangla neuroloogi seisukohast saab järeldada kaebaja vaevustele vaatamata ei ole

neuroloog pidanud vajalikuks kaebajale tööst vabastust anda või märkida, et temale määratud

tööülesanded talle ei sobi. Seega kinnitab ka neuroloogi sissekanne pigem seda, et kaebaja on

suuteline täitma talle määratud tööülesandeid.

Vahetult peale korraldustele mitte allumist kontrollis kaebaja tervislikku seisundit vangla

meditsiiniõde, kelle hinnangul oli kaebaja võimeline tööle asuma. Kaebaja läbi vaadanud

meditsiinitöötajatele oli kaebaja varasem terviseseisund ja määratud ravi teada. Tervisliku seisundi

hindamisel on arvestatud isiku läbi vaatamisel ilmnenud terviseandmetega ning hinnatud kaebaja

võimekust töökohustust täita. Seejuures on hinnatud kaebaja liikumisvõimet ning käitumist

asjakohasel hetkel ning leitud see olevat töökohustuse täitmiseks piisav. Seega pole tegemist olnud

nn suvaotsustustega, vaid otsuse tegemisel on võetud arvesse asjakohaseid terviseandmeid.

Kaebaja kõrgemat vererõhku on meditsiinitöötaja arvesse võtnud ning sisuliselt leidnud, et see ei

olnud sedavõrd kõrge, et õigustada töövabastuse andmist.

Olukorras, kus tööle määramise käskkiri oli kehtiv, tööle asumise korraldused ei olnud ilmselgelt

tühised ja ei esinenud VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluseid, tuli kaebajal vanglaametnike

korraldustele alluda.

Vaidlustatud käskkirjades on analüüsitud kaebaja põhjendusi selle kohta, miks ta töötada ei saa

ning käskkirjades sisalduvad ka põhjendused kaebaja esitatud tõendite kohta. Rikkumiste raskust

ja karistuse eesmärki arvestades on kaebajale määratud kartserikaristused proportsionaalsed ning

ei nähtu, et vangla oleks karistuste määramisel rikkunud kaalutlusõigust. Käskkirjades on

põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristusteks just sellised karistused ning

vastustaja kaalutlused on asjakohased. Asjaoludest nähtub, et kaebaja keeldub süstemaatiliselt

tööle asumise korraldusi täitmast ning see on teadlik tegevus.

Rikutud ei ole topeltkaristamise keeldu. Vaidlustatud käskkirjadega karistati kaebajat neljal

erineval päeval (16. november, 2. detsember ja 16. detsember 2017 ning 5. jaanuar 2018) antud

tööle asumise korralduste täitmata jätmise eest. Arvestades tegude toimepanemise aega, ei saa neid

tegusid käsitleda sellistena, mis ajalis-ruumilise läheduse tõttu oleks üksteisega sellisel määral

seotud, et käitumist saaks pidada üheks teoks, mille eest saaks määrata ühe karistuse seaduses

sätestatud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. J. T. esitas apellatsioonkaebused, milles taotleb halduskohtu otsuste tühistamist ja uute

otsuste tegemist, millega kaebused rahuldada.

Tartu Ringkonnakohus 19. novembri 2018. a määrusega liideti haldusasjad nr 3-18-233 ja

3-18-423 ning ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebused läbi ühes menetluses.

12. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei ole kaebuste lahendamisel arvestanud kõigi

asjassepuutuvate tõenditega. Näiteks oli kaebaja vererõhk ülikõrge 5. ja 18. oktoobril ning

16. novembril 2017, mistõttu kaebaja vajanuks erakorralist abi, kuid vangla meditsiiniõde ega

kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Samuti on halduskohus jätnud andmata sisulise hinnangu

vangla arsti tõendile tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel ning jätnud arvestamata riikliku

töövõime hindamise otsused ja ekspertiisi. Kaebaja jaoks on kõige probleemsemaks tegevuseks

kummardamine ja kätega töötamine. Need tegevused põhjustavad teravat valu, mistõttu ei ole

vastustajal õigust kaebajat selleks sundida. Kaebaja terviseseisund sellisena on suhteliselt püsiv

ning ka vaidlusalustel päevadel seisundis erilisi muutusi ei olnud. Juba enne tööle määramise

käskkirja andmist teavitas kaebaja vastustajat sellest, et ta ei suuda koristustööd teha ja esitas

terviseandmed tal tuvastatud tegutsemispiirangute kohta. Kaebajal on tuvastatud osaline töövõime,

kuid töötamine on võimalik tegutsemispiiranguid arvestades. Vangla perearst ja neuroloog on

olnud vastuolulisel seisukohal kaebaja töövõimelisuse osas. Raviloost nr 127 ilmneb selgesti, et

kaebaja tööle määramisel tuleb juhinduda töövõime ekspertiisi hinnangust. Arst R. Adamsoo on

kinnitanud kaebajale, et juhindus oma meditsiiniliste otsuste tegemises vangla administratsiooni

juhistest. Vastustaja teenistujatena ei ole vangla meditsiinitöötajad olnud oma otsustes vabad ja

iseseisvad. Kaebaja meditsiinilisel ülevaatusel tööle asumise korralduste andmisele järgnevalt ei

olnud tagatud privaatsuse ja konfidentsiaalsuse nõude järgimine. Järgitud ei ole töövõime

hindamise metoodika p 3.3.1 järgi peavad kõik tegevused olema sooritatavad häiriva valuta.

Lubatav ei ole arvestada tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 21. märtsi 2018. a

arvamust, kuna see on antud puudulike andmete alusel ning selles puuduvad põhjendused ja see ei

ole kontrollitav.

Vangla ametnike korraldused tööle asumiseks olid tühised, kuna kaebajal puudub täielikult

töövõime üldfüüsilistes tegevustes, vastavalt oli korralduste täitmine võimatu. Riigikohtu

praktikast (3-3-1-44-14) tulenevalt vangla arsti ebaõige kooskõlastus toob kaasa kooskõlastusele

tugineva tööle määramise käskkirja õigusvastasuse. Sama kehtib vangla meditsiiniõe tõendi kohta

lubada kaebajal vaidlusalustel päevadel koristajana tööle asuda. Vangla arst ei vasta

töövõimetoetuse seaduse kohaselt isiku töövõime hindamiseks ekspertarvamuse andmiseks

pädevale isikule esitatavatele tingimustele. Vastustaja on kaebaja tööle määramisel jätnud täitmata

uurimiskohustuse ning jätnud otsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata rikkudes

kaalutlusõiguse teostamise reegleid. Sarnased rikkumised on toimunud ka kaebajale distsiplinaar-

karistuste määramisel. Rikutud on menetlusreegleid, jäetud arvestamata õiguskantsleri ja

rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadega kartserikaristuse määramise kohta. Karistused

ei ole proportsionaalsed.

13. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi sisulisi asjaolusid võrreldes algse

kaebusega ning neile on vangla ja halduskohus vastanud. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb

kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Viru Vangla arstid on leidnud, et kaebaja on

võimeline täitma talle käskkirjaga määratud tööülesandeid. Vangla arstid on kaebaja

terviseprobleemidest teadlikud ning seda arvestades hinnanud kaebaja võimeliseks täitma koristaja

tööjuhendi

konkreetsetes

punktides

märgitud

kergemaid

tööülesandeid.

Lisaks

on

tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon andnud 21. märtsil 2018. a arvamuse, et Viru Vangla

meditsiiniosakond hindas kaebaja töövõimet õigesti. Kaebajale antud tööle asumise korraldused

tuginesid kehtivale 18. augusti 2017. a majandustööle määramise käskkirjale. Vaidlusaluste tööle

asumise korralduste andmise hetkel ei tuvastatud kaebajal selliseid terviseprobleeme, mis oleks

tinginud ajutise töövabastuse andmise. Vahetult peale korraldustele mitte allumist kontrollis

kaebaja tervislikku seisundit vangla meditsiiniõde, kelle hinnangul oli kaebaja võimeline tööle

asuma. Kaebajalt nõutud tööülesandeid on võimalik teha ka istuvas asendis ning tavaliselt kulub

kinnipeetaval ruumide koristamiseks ca 0,5 – 1,5 tundi. Seega on tegemist väga lühikese tööajaga

ja väga kergete tööülesannetega. Tööülesanded, mida kaebajal tuli täita, ei nõua suurt füüsilist

pingutust ega pikka sundasendis tegutsemist. Kaebaja käelise tegevuse valdkonnas märgib

vastustaja, et kui kinnipeetav on võimeline kirjutama kohtule üle 20-lehelist kaebust koos

mitmekümneleheliste lisadega ja esitama mitmeid sama pikki pöördumisi ka vanglale, siis on

kinnipeetav võimeline ka lappiga tolmu pühkima.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohtu hinnangul on J. T. kaebused halduskohtu otsustega põhjendatult rahuldamata

jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuste

tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebaja vanglas töötamise kohustuse

olemasolu

ja

ulatust,

selle

kohustuse

täitmisest

keeldumise

õiguspärasust,

samuti

distsiplinaarmenetluse läbiviimist, määratud karistuse lubatavust ja proportsionaalsust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuste põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4

alusel põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Riigikohus on korduvalt selgitanud1 kinnipeetava töökohustust, õigust keelduda tööle asumast

ning tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarvastutuse kohaldamist.

VangS § 37 lg-st 1 tuleneb, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud

töötama. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorra-eeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus

vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või, kui esineb mõni

VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest. VangS § 37 lg 2 p 3 järgi ei ole töötama kohustatud

kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha

teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Töövõimelisuse kindlakstegemisel on arstil ainupädevus ning

seda küsimust ei saa otsustada meditsiiniõde. Küll saab õde kinnipeetava terviseseisundile

hinnangu anda, kui tööle määramisel on arst tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse, kuid

kinnipeetav tööle asumisest viidates oma terviseseisundile.

16. Käesolevas liidetud asjas väidab kaebaja samaaegselt nii tööle asumise korralduste, kui

suuliste haldusaktide, tühisust kui ka VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud aluse esinemist tööle

asumisest keeldumiseks.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja määrati Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkirjaga nr 6-2/682-

1 tähtajatult majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale. Käskkirja ei olnud vaidlusaluste

sündmuste toimumise ajaks kehtetuks tunnistatud. Ka käskkirja tühistamiseks halduskohtule

esitatud kaebuse läbivaatamisel ei olnud kohus otsustanud selle kehtivust lõpetada ega peatada.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus tööle asumise korraldused anti

pädeva ametniku poolt, kehtiva tööle määramise käskkirja alusel ei saa korraldusi tühisteks pidada

isegi juhul, kui kaebajal esines terviseseisundist tingitud takistus tööle asumiseks.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused

ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi

võimalik täita. Pooled ei vaidle selle üle, et tööle asumise korraldust põhimõtteliselt oli võimalik

täita. Kaebaja väitel esines takistus korralduse täitmiseks tema tervisliku seisundi tõttu, s.o

subjektiivne takistus korralduse täitmiseks. See ei ole aga HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt asjaoluks,

mis toob kaasa korralduse tühisuse. Lisaks osutavad kaebaja tööle määramise asjaolud sellele, et

isegi kui kaebajal ei olnud võimalik korraldust täita ei olnud see kõrvalseisjatele kahtlusteta selge.

17. Distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus ei sõltu kaebaja tööle määramise käskkirjale

ja/või tööle asumise korraldustele sellest hiljem antud õiguslikust hinnangust või nende kehtivuse

kõrvaldamisest tagantjärele.

Riigikohus on sedastanud, et tööle määramise käskkiri ja tööle asumise korraldus ei ole

haldusaktid, millel distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise kaebuse lahendamisel

tehtav kohtulahend HKMS § 240 lg 2 p 6 mõttes põhineb. Nimetatud haldusaktid ja

distsiplinaarkaristus pole omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu. VangS § 67 p 1

kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel,

vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel.2

Seetõttu ei ole asjakohased ja jäävad tähelepanuta kaebaja väited tema tööle määramise käskkirja

ning sellele eelnenud menetluse õigusvastasuse kohta.

18. Oluline on siiski, et enne tööle määramise käskkirja andmist on arst perearst on hinnanud

kaebaja töövõimeliseks 31. juulil (ravilugu 55) ja 25. septembril (ravilugu 72) ja 30. oktoobril

2017 (ravilugu 91). Siinjuures on ekslik kaebaja seisukoht, et vangla arstil puudus pädevus kaebaja

töövõime tuvastamiseks. Kaebaja viidatud töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 1 reguleerib töövõime

1 Vt RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, 22. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14,

29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 ja neis viidatud praktika

2 Vt RKHK 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 (p 16).

tuvastamist eelkõige tööhõive ja töövõime kaotusega seotud leevendavate meetmete rakendamisel

ega välista selliselt vangistusseaduses sätestatud töökohustuste täitmisel kinnipeetava

töövõimelisuse kindlakstegemist vangla perearsti poolt. 26. septembri 2017. a Qvalitas

Arstikeskus AS dokumendipõhise töövõime hindamise eksperthinnang saab seega olla tõendiks

kinnipeetava tervislikule seisundile hinnangu andmisel, kuid sellega ei määratletud vastustaja

jaoks siduvalt kaebaja töövõimelisuse küsimust. Eksperthinnangu olemasolu ei takista vangla

arstil hinnangus välja toodud piirangute rakendamisel arvestada kinnipeetavale määratava töö

tegelikku iseloomu. Olukorras, kus vangla perearst on kaebajale sobivad tööülesanded

määratlenud koristaja tööjuhendi punkti täpsusega ei ole alust kahelda, et arst on arvesse võtnud

tööülesannete sobivust kaebajale tulenevalt just tema terviseseisundist. Oluline on siinjuures, et

kaebajal on peetud sobivaks üksnes kolme koristaja tööjuhendis kirjeldatud kümnest tööülesandest

ning välja on jäetud näiteks põrandate märgpuhastus, seinte ja lagede kuivpuhastus ja prügikastide

tühjendamine. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Qvalitas Arstikeskus AS

eksperthinnang välistab kaebaja töötamise talle määratud koristaja ametikohal. Eksperthinnang on

koostatud üksnes dokumentide alusel, kaebaja arstlikku läbivaatust hinnangu andmisel ei

toimunud. Eksperthinnangu andmisel ei pidanud arstid vastama küsimusele, kas Viru Vangla V7

ja V8 eluosakondade üldkasutatavates ruumide koristamine osalise koormusega (vangla kinnitusel

tavapäraselt kuni 1,5 tundi) on kaebajale sobiv töö. Selle küsimuse otsustas vangla perearst esmalt

kaebaja tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel ja hiljem uuesti kaebaja arstlikul läbivaatusel

vastuseks kaebaja väidetele töövõime puudumise kohta.

Seega leiab ringkonnakohus, et arst oli kooskõlas VangS § 37 lg-ga 3.

19. Halduskohus on põhjendatult osutanud, et kaebaja töövõime kohta tehtud arstide otsustused

2017. aasta sügisel viitavad sellele, et kaebaja tervislikku seisundit on hinnatud sisuliselt ning

tegemist ei ole vangla administratsiooni poolt suunatud otsustustega. Nimelt kaebaja tervisliku

seisundi halvenemisel 18. septembril 2017 otsustas neuroloog (ravilugu nr 68) vabastada kaebaja

töökohustusest üheks nädalaks. Seega kaebaja tervise halvenemine tõi kaasa töökohustusest

vabastamise. Vabastuse perioodi lõppemisel on perearst kaebaja tervislikku seisundit hinnanud,

leides, et kaebaja saab töökohustust täita (ravilugu nr 72). Ka 11. detsembril 2017 toimunud

neuroloogi vastuivõtul ei pidanud arst põhjendatuks vabastada kaebajat töötamise kohustusest.

Seega on erinevad arstid, kes kaebajaga ka vahetult kohtusid, leidnud, et tema tervislik seisund

lubab koristaja tööülesandeid täita. Arstide seisukoht ei ole seejuures vastuolus Qvalitas

Arstikeskus AS eksperthinnanguga. Viimases, erinevalt kaebaja väidetust, liikumise valdkonnas

ei ole kaebajal tuvastatud rasket, vaid mõõdukas tegutsemispiirang. Raske tegutsemispiirangu

hinnang on antud üksnes käelise tegevuse valdkonnas. Eksperthinnangust ilmneb, et kaebaja ise

on hinnanud oma tegutsemispiirangut tegelikust raskemaks mitme käelist tegevust puudutava

aspekti osas ning käelise tegevuse osas on probleemseks hinnatud üksnes käte sirutamine ja asjade

ülestõstmine ja liigutamine. Sellest hinnangust aga tulene vältimatult, et kaebaja meditsiinilise

läbivaatuse teostanud arst ei saaks ühelgi juhul tuvastada kaebaja võimet teha kerget lühiajalist

tööd, mis seondub liikumise ja käelise tegevusega.

Tähelepanuväärne on, et kuigi kaebaja on vangla meditsiinitöötajatele otse ja valvurite vahendusel

korduvalt kaevanud seljavalu ja nõudnud valuvaigistava süsti tegemist, on ta samas olnud

ebajärjekindel valuvaigistite võtmisel ja korduvalt ka keeldunud valuvaigisti võtmisest (ravilood

nr 60, 61, 71, 78, 81, 84, 85).

20. Eeltoodu tõttu, olukorras, kus 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses kaebaja korduvalt

keeldus tööle asumast viidates töötamise takistusena oma tervislikule seisundile, oli

medititsiiniõde pädev hindama, kas esineb tervisest tulenev erakorraline takistus töötamiseks.

Kõigil juhtudel on kaebaja terviseseisundit nõuetekohaselt hinnatud ning meditsiinikaardilt

nähtuvalt ei ole tuvastatud tervisriket, mis takistanuks tööle asumast. Et tegemist ei olnud

formaalse kontrolliga näitavad asjakohased kanded kaebaja tervisekaardil, kus meditsiiniõde on

põhjalikult kirjeldanud kaebaja seisundit ning selgitanud kaebaja töövõimeliseks hindamise

asjaolusid. Kuna kaebaja valuaistingut ei saa mõõta, siis tuleb pidada asjakohaseks, et meditsiiniõe

hinnang tugineb osaliselt tähelepanekutele sündmusele eelnenud ja järgnenud kaebaja käitumisele

ning tähelepanekutele kaebaja liikuvuse kohta läbivaatuse ajal, samuti läbivaatusel saadud

objektiivsetele terviseandmetele. Nii on meditsiiniõde muu hulgas märkinud „istub voodi peale

raskusteta“, enne tööle määramist kp oli avatud sektoris ja liikus raskusteta“ (ravilugu nr 77),

„peale med läbivaatust viskas ennast pikali narile, kõverdas vasaku jala põlvest ja käte liikuvus oli

vaba“ (ravilugu nr 82), „liikus avatud osakonnas vabalt. V/v ajal kambris liikus vabalt, käe liikuvus

vaba, istus toolile vabalt, sundasendit ei ole“ (ravilugu nr 105), „Jutu sees KP tõuseb, kummardub

voodi alla ja tõstab paberkandjal olevat arstliku komisjoni otsust“ (ravilugu nr 119), „vajadus

näidata ekspertiisi väljavõtet paneb ta tõusma, liikuma töötama kätega vabalt. Kambris ideaalne

puhtus ja kord, selle koristamisega saab iseseisvalt hakkama“ (ravilugu nr 144).

Ringkonnakohus märgib, et viidatud ravilugudest ei ilmne, et kaebaja oleks väljendanud

vastumeelsust vastustaja ametnike viibimisele meditsiinilise läbivaatuse juures. Samuti ei nähtu,

et arsti vastuvõtte kajastavatest ravilugudest, et kaebaja oleks avaldanud arstile terviseandmeid või

kaebusi oma tervise kohta, et mida ta tööle asumisest keeldumisel toimunud läbivaatusel

meditsiiniõele ei avaldanud.

21. Lisaks seljavigastusest tingitud vaevustele on kaebaja asunud väitma, et töötamine ei olnud

võimalik ka kõrge vererõhu tõttu. Kaebajal on tõepoolest mõõdetud kõrgenenud vererõhk tööle

asumisest keeldumisel meditsiinilisel läbivaatusel 5. oktoobril, 18. oktoobril ja 16. novembril

2017. Samas ei ole kaebajal arsti poolt tuvastatud püsivalt kõrgenenud vererõhku ega seatud

sellega seonduvaid piiranguid töötamisele. Ravilugudest nr 77, 82 ja 105 saab järeldada, et

meditsiiniõde hindas vererõhu näitu koostoimes ülejäänud andmetega ning leidis, et vererõhu

kõrgenemine seondus eelkõige tööle asumisest keeldumise konfliktsituatsiooniga kaasneva

stressiga, vererõhk on kiiresti muutuv ega takista kaebajal tööle asumist. Seega on kaebaja

tervislikule seisundile ka selles osas antud sisuline hinnang. Nendel asjaoludel ei ole põhjendatud

kaebaja seisukoht, et vererõhu mõõtmise tulemus üksi õigustab tööle asumisest keeldumist. Ka

kaebaja enda viidatud materjalidest ei saa järeldada, et kaebajal mõõdetud vererõhu näidud olnuks

sedavõrd kõrged, et jaatada vahetut ohtu kaebaja tervisele ja elule. Ringkonnakohus mõistab

vastustaja enda siseregulatsiooni selles küsimus selliselt, et selles toodud arvnäitajad vererõhu

kohta on kohaldatava püsivalt kõrgenenud vererõhu korral. Stressiolukorras mõõdetud vererõhk

teadaolevalt võibki olla tavapärasest kõrgem ega võimalda seega üldistavat hinnangut isiku tervise

kohta.

22. Kaebaja on viibinud arsti vastuvõtul korduvalt nii tema tööle määramise käskkirja andmise

järel, kui ka pärast vaidlusalust perioodi. Meditsiinikaardilt ei nähtu, et arstid oleksid tuvastanud

kaebajal sellise tervisehäire, mis tegelikkuses püsivalt takistaks tal eluosakonna koristamisega

seotud tööülesannete täitmist.

Kaebaja vastupidise seisukoha ekslikkust kinnitab Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

21. märtsi 2018. a arvamus, mille kohaselt on vastustaja meditsiiniosakond kaebaja töövõimet

õigesti hinnanud. Kuigi tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 502 lg 1 kohaselt

tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on üksnes nõuandev komisjon ja võis käesoleval

juhul kaebaja ja vastustaja kohtuvaidluste tõttu keelduda arvamuse andmisest sama paragrahvi

kolmanda lõike alusel, on siiski tähelepanuväärne, et komisjon ei teinud kaebajale

meditsiiniteenuse osutamise kohta ühtegi märkust. Komisjoni otsus tugines seejuures nii kaebaja

täismahus tervisekaardi kui Eesti Töötukassa 27. septembri 2017 töövõime hindamise otsusele.

Ringkonnakohus osutab siinkohal, et ekspertkomisjoni hinnangul ei ole asja lahendamisel

määravat tähendust, kuna kaebaja töövõime hindamist vastustaja poolt kehtiva õigusega kooskõlas

kinnitavad vahetult neid toiminguid kajastavad tõendid.

23. Ringkonnakohtu hinnangul toodud asjaoludel on halduskohus põhjendatult asunud

seisukohale, et kaebajal tegelikkuses puudus tervisest tulenev põhjus tööle asumisest

keeldumiseks. Nii nagu vanglateenistuse ametnikel puudub VangS § 37 lg 3 järgi pädevus

kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks, puudub selline pädevus ka kinnipeetaval endal.

Seetõttu juhul, kui kaebaja hinnangul oli ta tööle asumise korralduse saamise ajaks minetanud

töövõimelisuse, kuid tema tervisliku seisundi selline muutus ei olnud asjatundmatule inimesele

kahtlusteta äratuntav, sai kaebaja töövõimelisuse kindlaks teha sel ajal tööl olnud meditsiiniõde.

Kui kaebaja töövõimelisus oli nõutud korras kindlaks tehtud esmalt arsti ning iga konkreetse

intsidendi korral ka meditsiiniõe poolt, pidi kaebaja arvestama, et jätkuva tööst keeldumise korral,

tuleb tal endal tõendada, et tervislik seisund siiski ei lubanud tööle asuda. Asjas kaebaja poolt

esitatud tõendid aga sellist väidet ei kinnita. Kaebaja hilisemate arstlike läbivaatuste tulemusena

ei ole samuti tuvastatud tema töövõime puudumist tagasiulatuvalt juba tööleasumisest keeldumise

ajal. Olukorras, kus kaebaja ei ole isegi üritanud tööülesandeid täita, ei ole kaebaja väide ülesande

täitmise võimatuse kohta ka praktikas kinnitust leidnud. Tuleb nõustuda, et kaebaja samale mustrit

järgiv käitumine viitab, et tööst keeldumine on olnud kaebaja teadlik süstemaatiline tegevus,

vaatamata sellele, et kaebaja teadis tööst keeldumiseks õigustuse puudumisest.

24. Seega on nii vastustaja kui halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajal puudus

VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenev õigustus tööle asumise korralduse täitmata jätmiseks. Ainuüksi

kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda, ei saanud olla

õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumiseks.

25. Tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud

täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud

kohustust. Riigikohus on asunud seisukohale (vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-

2-15, p 26), et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas

tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks.

Sarnasel seisukohal on kaebajale karistuse määramisel olnud ka vastustaja. Seejuures on Viru

Vangla kõigis kaevatavates käskkirjades põhjalikult selgitanud vanglaametniku korraldusele

allumata jätmise ning tööst keeldumise negatiivset mõju vangistuse eesmärkide täitmisele kaebaja

enda suhtes kui ka vangla julgeolekule üldiselt, samuti karistuse liigi ja määra valikut, lähtuvalt

kaebaja käitumisest rikkumiste toimepanemisel ja samalaadsete rikkumiste kordumisest ning

nende eest määratud karistuste mõjust kaebaja käitumise suunamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu,

et vastustaja oleks kaalutluse teostamisel jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata või tuginenud

lubamatutele argumentidele. Asjas kogutud tõendites puuduvad viited sellele, et kaebajal

esinenuks sedavõrd raske terviserike, mis välistanuks talle kartserikaristuse määramise. Seetõttu

tuleb pidada kaevatavaid käskkirju õiguspäraseks ka kaebajale määratud karistuste osas.

26. Riigikohus

on

pidanud

lubatavaks3

sarnastel

asjaoludel

toimunud

korduvate

distsipliinirikkumiste eest eraldi karistuste määramist, leides, et kaheksa, ajaliselt lähestikku

toimunud rikkumiste eest kokku 120 päevaks kartserikaristuse määramine ei olnud vastuolus

VangS § 63 lg 1 p-ga 4. Ringkonnakohtul puudub käesoleval juhul teistsugusele seisukohale

asuda. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja viited õiguskantsleri ja rahvusvaheliste

organisatsioonide seisukohtadele kartserikaristuse kohaldamise kohta, kuna nende puhul ei ole

tegemist siduvate juhistega siseriikliku õiguse rakendamisel.

Halduskohus on ammendavalt selgitanud, et kaebaja rikkumisi ei saa nende ajalis-ruumilise

seotuse puudumise tõttu käsitada sama rikkumisena, mistõttu ei ole iseseisvate karistuste

määramine vastuolus ka VangS § 63 lg 3 ls-ga 2. Ka halduskohtu see seisukoht on kooskõlas

Riigikohtu praktikaga kinnipeetavate distsiplinaarrikkumiste kohta4.

27. Ekslik on kaebaja seisukoht, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine

sama ametniku poolt on õigusvastane ja et haldusmenetluse läbiviimisel ei olnud kaebajale tagatud

3 Vt RKHK 17. oktoober 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133 (p 16)

4 Sealsamas p 15

võimalus oma õiguste kaitseks. Halduskohus on ammendavalt selgitanud kehtivas õiguses

sätestatud piiranguid ja nõudeid distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ning leidnud neile tuginedes

õigesti, et distsiplinaarmenetlused toimusid nõuetekohaselt ning. Ringkonnakohus siinkohal

halduskohtu põhjendusi ei korda.

28. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse ja 5. detsembri 2018. a

menetlusdokumendi lisana esitatud dokumendid, kuna need ei ole käesoleva vaidluse

lahendamisel asjakohased, sest puudutavad andmeid kaebaja tervise kohta enam kui kuus kuud

pärast viimase vaidlusaluse rikkumise toimumist või seonduvad vaidluse esemega üksnes

kaudselt.

29. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 6. novembri 2017. a

käskkiri nr 6-3/1086-1, 20. novembri 2017. a käskkiri nr 6-3/1133-1, 18. detsembri 2017. a

käskkiri nr 6-3/1245-1 ja 16. jaanuari 2018. a käskkiri nr 6-3/50-1on õiguspärased ja nende

tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2018. a ja 27. juuli

2018. a otsused muutmata.

30. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/