3-17-2727/65 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-2727

Haldusasi

Aleksei

Nikiforovi

kaebus

Viru

Vangla

3. novembri 2017. a

käskkirja

nr

6-2/921-1

ja

14. detsembri 2017. a

käskkirja

nr

6-3/1214-1

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. mai 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Nikiforovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Nikiforov

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksei Nikiforovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

18. mai 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. jaanuar 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 3. novembri 2017. a käskkirjaga nr 6-2/921-1 määrati kinnipeetav Aleksei

Nikiforov tööle Viru Vangla finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks alates

6. novembrist 2017 kuni 6. veebruarini 2018.

2. Viru Vangla 14. detsembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1214-1 määrati kaebajale

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine

6 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud kaebaja 17. novembril 2017 valvuri korraldusele asuda

tööle.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaks iseseisvat kaebust, mille

kohus liitis ühte menetlusse ja mille lõplikeks nõueteks jäi Viru Vangla 3. novembri 2017. a

käskkirja nr 6-2/921-1 ja 14. detsembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1214-1 tühistamine.

Kaebuse kohaselt on tööle määramise käskkiri ebaseaduslik, kuna kaebajale kohaldati samaaegselt

täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu ning ta kandis ka kartserikaristust. Seega sunniti ta

töötama, viibides kartseris käeraudades. Käeraudades töötamine on võimatu ning diskrimineeriv.

Kartserikaristuse määramine on õigusvastane, kuna töötamise ajaks ei kavatsetud käeraudu ära

võtta – seda on vanglaametnik kinnitanud. Käeraudades koridori koristamine on võrdne

piinamisega ja kinnipeetava julma kohtlemisega ning mõnitamisega.

4. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et praegusel juhul ei esine VangS § 37 lg 2

p-des 1-4 nimetatud asjaolusid ega VangS § 38 lg 22 eeldusi, mis takistanuks kinnipeetavat tööle

määrata ja kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust.

Seadusest ei tulene, et kartserikaristuse kandmine või täiendava julgeolekumeetme kohaldamine

välistaks kinnipeetava töökohustuse. Ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-s 4 sätestatud vaba

liikumise piirang käsitleb kartserikaristust kandva kinnipeetava vaba liikumist osakonnas ega ole

mingil viisil seotud kinnipeetava muude kohustustega, sh töökohustusega.

Kaebajale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu oleks ta

pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on vangla julgeolekut ohustav raske

distsipliinirikkumine. VangS § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmete kohaldamine ei välista

iseenesest kinnipeetava, sh kaebaja töökohustust. Ohjeldusmeetmete kohaldamine, sh vajadusel

ajutine mittekohaldamine, on vangla otsustada. Ohjeldusmeetmete ajutist mittekohaldamist ei pea

käskkirjas eraldi välja tooma ning see on igal konkreetsel juhul tehtav otsustus, seda enam, et tööle

määramise käskkiri on tulevikku suunatud. Kui kaebajat oleks kohustatud töötama käeraudadega,

siis võinuks kaebajal olla õigus keelduda konkreetse töökorralduse täitmisest, kuid see ei anna

alust vaidlustada tööle määramist üldiselt või ka keelduda kambrist välja tulemast, et tööobjektile

minna.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 18. mai 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Esmalt leidis halduskohus, et tööle määramise käskkirja tühistamine on võimalik vaatamata

kaebaja tööle määramise perioodi möödumisele, kuna käskkirja mõju ja praktiline tähendus võib

siiski säilida olukorras, kus käskkirja kehtivuse ajal antud korraldusi tööle asuda on peetud

õiguspäraseks ja nende korralduste eiramise korral on kohaldatud kinnipeetava suhtes

distsiplinaarvastutust.

7. Teiseks asus halduskohus seisukohale, et käskkirjade tühistamine ei ole põhjendatud.

8. Kaebaja ei ole tööle määramise osas vastuväiteid esitanud ning tema puhul ei ole ilmnenud

VangS § 37 lg-s 2 nimetatud töötamist välistavaid asjaolusid. Asjas pole vaidlust selles, et arst on

kooskõlastanud kaebaja tööle määramise ning kaebaja ei sea kahtluse alla ka arstlikku otsustust.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et käskkirja polnud võimalik täita tema suhtes kohaldatud täiendava

julgeolekuabinõu (käerauad) tõttu. Käskkirja andmise hetkel ei ole teada, millistes tingimustes

kinnipeetavat üksikjuhul täpsemalt töötama kohustatakse ja kuidas seejuures korraldatakse vangla

julgeoleku tagamine või kas sellel ajal üldse jätkub täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine.

Ohjeldusmeetme kasutamine iseenesest ei välista töötamiskohustust ega töötamiseks korralduste

andmist. Seega ei ole tegemist käskkirja täitmise võimatusega ja käskkirja ei ole alust pidada

haldusaktina tühiseks HMS § 63 lg 2 tähenduses.

Töötamist ei välista ka kinnipeetava kartseris viibimine. Justiitsministri 7. veebruari 2007. a

määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ sätestab

§ 5 lg 3 p-s 3 diskretsioonilise alusena, et kinnipeetava võib ajutiselt töölt kõrvaldada kartserisse

paigutamise ajaks.

9. Kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus, kuna ta keeldus täitmast vanglaametniku

korraldust tööle asuda. Viru Vangla valvur A. S 17. novembri 2017. a ettekandest nr 6-20/5648-1

(I kd, tl 41) ilmneb, et ta andis kaebajale korralduse asuda koristama K1 eluosakonda. Korralduse

täitmisest keeldumine on tuvastatud distsiplinaarmenetluses ning ka kaebaja ise ei väida

vastupidist. Vaidlust ei ole, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust ja täiendava

julgeolekuabinõuna oli kohaldatud käeraudu. Ettekandest ega distsiplinaarasja materjalidest ei

nähtu, et kaebaja oleks väljendanud valmisolekut töötada, kui tal võimaldataks seda teha ilma

käeraudadeta. Pelgalt kaebaja vastus tööle asumise korraldusele, et „koristamine käeraudades

oleks absurdne“, ei viita valmisolekule töötamise korraldust siiski täita.

10. Kohtupraktika on järjekindel selles, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata

jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni

VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest. Kinnipeetav on kohustatud töötama, kui vanglal on pakkuda

tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, sõltumata sellest, kas see langeb

kokku tema vaba valikuga või mitte.

Haldusasja tõenditest kogumis ei saa teha järeldust, et kaebaja oleks seatud olukorda, kus ta

pidanuks tegema konkreetseid koristustöid käeraudu kandes või olukorras, kus seda jälgivad teised

kinnipeetavad. Üksnes täiendavate julgeolekumeetmete (käerauad) kohaldamine ei anna alust

vaidlustada tööle määramist üldisemalt või keelduda kambrist töötamiseks välja tulemast. Seega

ei saa teha järeldust, et korralduse täitmine olnuks ilmselgelt võimatu (HMS § 63 lg 2 p 5) või

kaebaja väärikust alandav või tema õigusi muul moel rikkuv. Kuna kaebaja on keeldunud täitmast

tööle asumise korraldust üldisemalt, ei ole sellisteks järeldusteks piisavaid asjaolusid ilmnenud.

11. Vastustaja on lähtunud karistuse vajalikkuse üle otsustamisel asjakohastest kaalutlustest.

Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja vanglal on julgeoleku tagamiseks

ohtude hindamisel ning vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Määratud

karistus on proportsionaalne ning karistuse valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel.

Vastustaja ei ole teinud kaalumisvigu kaalumisvigu karistuse valikul. Kartserikaristuse mõju

tasandab asjaolu, et määratud kartserikaristus ei ole kuigi pikaajaline, arvestades kartserikaristuse

maksimaalset võimalikku pikkust.

12. Asjas ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud

käskkirja

õigusvastaseks.

Kaebaja

on

keeldunud

allkirjastamast

talle

tutvustatud

distsiplinaarmenetluse alustamise teadet ja distsiplinaarmenetluse protokolli. Kaebajale oli tagatud

piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud, mida ta ise ei ole soovinud kasutada.

13. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja 2., 3, 9., ja 10. mai 2018. a (registreeritud kohtus

vastavalt 8., 9., 11. ja 15. mail 2018) täiendavad avaldused, kuna need esitati hilinenult ning

kaebaja kordas neis oma varasemaid seisukohti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. A. Nikiforov esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

15. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema suhtes kartserikaristuse ja täiendava

julgeolekuabinõuna käeraudade kohaldamise tõttu oli töökohustuse täitmine objektiivselt võimatu.

Seega nii kaebaja tööle määramine kui tööle asumise korraldus olid tühised ja kaebaja ei pidanud

tööle asuma. Ainus võimalus olnuks töötamine käeraudades, kuid see oleks alandanud kaebaja

inimväärikust ning tähendanud tema piinamist.

Distsiplinaarkaristuse

määramine

ei

olnud

õiguspärane

ka

seetõttu,

et

erinevalt

distsiplinaarmenetluse materjalides märgitust ei ole Viru Vangla valvur A. S 17. novembril 2017

andnud kaebajale korraldust tööle asuda. Ainus vanglaametnik, kellega kaebaja rääkis, oli

kontaktisik M. R. Vastuseks kaebaja küsimusele, kas temalt kavatsetakse käerauad ära võtta töö

ajal, vastavas kontaktisik „ei“, mille peale kaebaja ütles, et siis ta tööle ei lähe.

Kaebaja tööst keeldumine ei andnud kellelegi halba eeskuju ega ohustanud vangla julgeolekut.

Vastustaja on tuginenud ebaõigetele asjaoludele karistuse valikul.

Lisaks palub kaebaja pöörata tähelepanu tema täiendavatele avaldustele, mis ta esitas

halduskohtule 2. kuni 15. maini 18, sest tal ei olnud võimalust esitada neid avaldusi enne

3. maid 2018.

16. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

17. Vastustaja jääb seisukohale, et apellandil oli võimalik täita tööle asumise korraldust ning selle

käigus oleks vanglaametnik saanud otsustada käeraudade eemaldamise koristustööde tegemise

ajaks. Kuna kaebaja ei näidanud tööle asumiseks üles vähimatki valmisolekut ning asjaoludest

nähtuvalt keeldus tööle asumast igal juhul, puudus nii vajadus kui ka võimalus käeraudade

eemaldamise kaalumiseks.

Kaebaja väide, nagu talle ei olekski tööle asumise korraldust antud, on esitatud ilmselgelt

hilinenult ja tuleb jätta tähelepanuta. Seejuures puudub alus kahelda ametniku ettekande õigsuses

ning samaaegselt ei ole asjaolu kohta võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kuna videosalvestis

vaidlusalusest ajast ei ole säilinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud.

Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on ammendavalt analüüsinud kaebaja vanglas töötamise kohustuse olemasolu ja

ulatust, selle kohustuse täitmisest keeldumise õiguspärasust, samuti kaebajale määratud karistuse

lubatavust ja proportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega,

järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

19. Kaebaja leiab jätkuvalt, et tema suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine välistab

nii tema tööle määramise kui ka tööle asumise korralduse andmise.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

20. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kehtivast õigusest ei tulene piiranguid

kinnipeetava tööle määramiseks olukorras, kus tema suhtes kohaldatakse täiendava

julgeolekuabinõuna käeraudu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega täielikult.

VangS § 69 lg 1 alusel on lubatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine eelkõige

kinnipeetavast endast lähtuva ohu realiseerimise ärahoidmiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude

regulatsioonist ega kinnipeetavate töötamist reguleerivatest sätetest ei saa teha järeldust, et

kinnipeetaval, kellest lähtuva ohu realiseerumist julgeolekuabinõude kohaldamisega soovitakse

ära hoida, tekiks julgeolekuabinõu kohaldamisel subjektiivne õigus nõuda, et teda tööle ei määrata

või subjektiivne õigus nõuda, et tema tööle määramine ei kahjustaks täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamisega taotletavat eesmärki.

Tulenevalt VangS § 37 lg-st 1 on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ning võib tööst

keelduda VangS § 37 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemisel. VangS § 38 lg 22 alusel saab kinnipeetav

taotleda enda töökohustusest vabastamist, kui ta ei ole võimeline töötama või töötamine ohustab

tema enda julgeolekut. Vangla üldise julgeoleku tagamiseks töökohustusest vabastamise õigust

kinnipeetavalt aga üldjuhul olla ei saa, sest see ei riiva tema subjektiivset õigust.

21. Eeltoodu kehtib samuti kartserikaristuse kandmise ajal töötamise kohta. Karistuse määramine

ja selle täitmine kehtiva õiguse kohaselt ei loo kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et vangla

järgiks rangelt kõiki kartserikaristusega kaasnevaid piiranguid. Piirangute rakendamine on

vastustaja seadusest tulenev kohustus, kuid sellele ei vasta kinnipeetava õigus nõuda vanglalt tema

kohustuse täitmist. Piirangutest kinnipeetava kasuks kõrvalekaldumine ei saa tema õigusi

kahjustada. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seiskohta, et kehtiv õigus ei keela kartserikaristust

kandva kinnipeetava töötamist, nähes ette, et kartserikaristuse ajal võib kinnipeetava töölt

kõrvaldada, kuid ei kohusta vanglat selleks. Sõltumata eeltoodust ei saa kaebaja tööle määramist

kartserikaristuse kandmise ajal pidada tema õigusi rikkuvaks karistuse kandmise fakti tõttu ning

ainuüksi see asjaolu ei saa kaasa tuua tööle määramise käskkirja tühistamist.

22. Kumbki eeltoodud asjaolu ei andnud kaebajale õigust keelduda tööle määramise käskkirja

kehtivuse ajal antud tööle asumise korralduse täitmisest.

Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kaebajal võinuks tekkida alus tööst keeldumiseks, kui ta

tööle asumisel oleks jäetud käeraudadest vabastamata ja käeraudade kandmine välistas

tööülesande täitmise või oluliselt raskendas ülesande täitmist. Käesoleval juhul ei ole kaebaja

väitnud, et esines olukord, kus ta asus tööülesandeid täitma käeraudu kandes. Vastupidi, kaebaja

kinnitusel keeldus ta tööle asumast, eeldades, et käeraudu oleks töötamisel jätkuvalt kohaldatud.

Nimetatud asjaolu ei ole aga menetluses kinnitust leidnud. Asja materjalidest nähtuvalt viibis

inspektor-kontaktisik kaebajale tööle asumise korralduse andmise juures (I kd, tl 41). Seega oli

tagatud võimalus kaebajalt käeraudade eemaldamise operatiivseks otsustamiseks. Kaebaja väide,

et inspektor-kontaktisik kinnitas, et käeraudu ei eemaldata, ei ole kooskõlas asjas kogutud muude

tõenditega. Seega oli kaebajal VangS § 37 lg 1 ja § 67 p 1 tulenevalt kohustus alluda vastustaja

ametniku korraldusele asuda tööle vähemalt senikaua, kui üheselt selgunuks, et töötada tuleb

käeraudades. Tööle asumise korralduse täitmisest üldiselt keeldudes kaebaja rikkus nimetatud

kohustust ja täitis sellega distsiplinaarrikkumise koosseisu. Seega oli vastustaja õigustatud

määrama kaebajale karistuse vastavalt VangS § 63 lg-le 1.

23. Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järginud

menetlusreegleid ning taganud kaebajale võimaluse esitada asja kohta oma selgitused ja

vastuväited. Samuti on vastustaja põhjalikult selgitanud määratud karistuse valikut ning

põhjendanud kartserikaristuse kui raskeima karistusliigi kohaldamist. Ekslik on kaebaja seisukoht,

et puudus alus pidada rikkumist raskeks. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tööle asumise

korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks1. Erinevalt kaebajast leiab

ringkonnakohus, et sellisele rikkumisel reageerimata jätmine võib julgustada teisi kinnipeetavaid

sarnaselt käituma ning ohustaks seega vangla julgeolekut tervikuna. Karistuse määramisel on

kohane arvestada sellega, et kaebaja pani rikkumise toime tahtlikult, samuti hinnata muude

karistusmeetmete

eeldatavat

mõju

kaebajale.

Nendel

asjaoludel

ei

saa

pidada

ebaproportsionaalseks karistuseks vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud kuueks ööpäevaks

kartserisse paigutamist.

24. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väite, et 17. novembril 2017. a valvur ei andnudki

talle korraldust tööle asuda. HKMS § 51 lg 1 näeb menetlusosalistele ette kohustuse esitada oma

avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kuna tööle asumise korralduse

andmine on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise vältimatu eeldus, siis pidi selle asjaolu

kohta oma seisukoha esitamise vajadus olema kaebajale arusaadav juba vastustajale vaide

esitamise ajal. Vastavalt pidi kaebaja oma väite esitama menetluses esimesel võimalusel,

eeldatavalt esmases kaebuses. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta väidet varem esitada ei saanud

ning viivitas sellega väite esitamisega apellatsioonimenetluseni. Vaidluse asjaolude pinnal ei näe

ringkonnakohus ühtegi võimalikku mõjuvat põhjust viivituseks. Erandkorras on küll lubatav uue

väite või tõendi esitamine ka apellatsioonimenetluses, kuid sel juhul tuleb ühtlasi põhjendada, miks

varasem esitamine ei olnud võimalik. HKMS § 198 lg-le 3 tuginedes ei pea ringkonnakohus

käesoleval

juhul

lubatavaks

väitele

apellatsioonimenetluses

tugineda.

Siiski

märgib

ringkonnakohus, et väide on tõendamata ning olukorras, kus korralduse andmist kinnitab valvuri

ettekanne ning selle andmine on ka eluliselt usutav, muu hulgas kaebaja enda käitumise tõttu

haldusmenetluses ja halduskohtus, ei muudaks kaebaja väide käesoleva asja lahendamist.

1 Vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 26), RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-

3133 (p 17).

25. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus rikkunud menetlusnormi kaebaja 2., 3, 9., ja

10. mai 2018. a täiendavaid avaldusi tähelepanuta jättes. Vaidlust ei ole selles, et need esitati pärast

pooltele selleks määratud tähtaja möödumist. Kaebaja on taotlenud avaldustega arvestamist,

väites, et esitas neis oluliselt täiendusi oma seisukohtadele ja tõi välja ka uusi asjaolusid. Samas ei

ole kaebaja osutanud, millised on need uued asjaolud, millega kohus oleks pidanud arvestama ja

kuidas mõjutavad need asja lahendamist. Ringkonnakohus möönab, et eesti keele mittevaldamine

võis pikendada vastustaja seisukohtadele vastamiseks vajalikku aega. Samas ei väida kaebaja, et

oleks vastanud vastustaja väidetele. Oma seisukohtade ja väidete esitamine oli kaebajal

haldusmenetluse materjalidele tuginedes võimalik ja nõutav juba enne vastustaja vastuväidetega

tutvumist. Juhul, kui kaebaja avaldustes esitas tõepoolest uusi asjaolusid, siis nendega

arvestamiseks tulnuks kohtul anda vastustajale võimalus oma seisukoha esitamiseks ja see oleks

paratamatult põhjustanud menetluse viibimist. Et viivituseks puudus mõjuv põhjus ja see oleks

kaasa toonud asja lahendamise viibimise on täidetud mõlemad HKMS § 51 lg-s 4 nimetatud

tingimused, mis koostoimes välistavad avalduste menetlemise.

Ringkonnakohus jagab siiski halduskohtu seisukohta, et nimetatud avaldustes kaebaja uusi

asjaolusid esile ei toonud ning lubatav oli nende tähelepanuta jätmine korduvate avaldustena

HKMS § 55 lg 3 alusel. Kaebaja käitumist kohtumenetluses ilmestab ka apellatsioonkaebuse

täiendamine kahe hilisema menetlusdokumendiga, mis olulises osas kordavad kaebaja varasemaid

seisukohti.

26. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 3. novembri 2017. a

käskkiri nr 6-2/921-1 ja 14. detsembri 2017. a käskkiri nr 6-3/1214-1 on õiguspärased ja nende

tühistamiseks puudub alus.

A. Nikiforovi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. mai 2017. a otsus

muutmata.

27. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/