2-18-105059/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2018. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-18-105059

Tsiviilasi

Credit.ee OÜ hagi Estic OÜ vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4731,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Credit.ee OÜ; registrikood 11898079; asukoht F.

Tuglase tn 19, Tartu linn, Tartu linn, 51014, Tartumaa.

Hageja esindaja: Veronika Štroman; e-post jurist@credit.ee

Kostja: Estic OÜ; registrikood 12049388; asukoht Papli 4,

Tõrvandi alevik, Kambja vald, 61715, Tartumaa.

Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige Andrus Armulik; e-

post andrus@estic.ee

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Credit.ee OÜ hagi Estic OÜ vastu võla väljamõistmiseks.

2. Mõista Estic OÜ-lt Credit.ee OÜ kasuks välja:

2.1. 4051 (neli tuhat viiskümmend üks) eurot 67 senti (sealhulgas põhivõlg 2000 eurot,

intress 66 eurot 67 senti, võla sissenõudmise kulud 35 eurot, viivis alates 25.

novembrist 2017 kuni 19. detsembrini 2018 summas 1950 eurot);

2.2. viivis tasumata põhivõlalt alates 20. detsembrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni

määras 0,25% päevas.

3. Estic OÜ vastutab resolutsiooni punktis 2 nimetatud kohustuste täitmise eest solidaarselt

Allan Roioga Tartu Maakohtu poolt 28. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-18-105059 tehtud

tagaseljaotsuse resolutsiooni punktis 2 märgitud ulatuses.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta Estic OÜ vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud Estic OÜ kanda.

6. Mõista Estic OÜ-lt Credit.ee OÜ kasuks välja menetluskulu 450 (nelisada viiskümmend)

eurot.

7. Estic OÜ vastutab resolutsiooni punktis 6 nimetatud kohustuste täitmise eest solidaarselt

Allan Roioga Tartu Maakohtu poolt 28. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-18-105059 tehtud

tagaseljaotsuse resolutsiooni punktis 7 märgitud ulatuses.

8. Mõista Estic OÜ-lt Credit.ee OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. Credit.ee OÜ (hageja) esitas 9. märtsil 2018 Pärnu Maakohtule Estic OÜ (kostja I) ja Allan

Roio (kostja II) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna kostjad esitasid makseettepanekule vastuväite.

2. Hageja esitas 4. mail 2018. a Tartu Maakohtule kostjate vastu hagi, milles palub mõista

kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja põhivõla 2000 eurot, intressi 66,67 eurot, võla

sissenõudmise kulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 805 eurot. Hageja palub

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt alates 5. maist 2018 kuni

kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla

täieliku tasumiseni määras 0,25% päevas.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja I sõlminud XX.XX.XXXX. a laenulepingu nr XXX.

Hageja andis kostjale I laenu 2000 eurot. Laenult tuli tasuda intressi 40% aastas. Laen tuli tagasi

maksta 29. märtsil 2017. a. Kuna kostja ei suutnud laenu tähtajaks tagasi maksta, pikendasid

pooled laenu tagastamise tähtaega kaheksal korral. Kostja on tasunud laenulepingu järgi 1070

eurot. Laekunud summad on arvestatud laenu pikendamise tasude katteks 940 euro ulatuses ja

viivise katteks 130 euro ulatuses. Kostja I ei ole laenu ega intresse hagejale tagasi maksnud.

Hageja ja kostja II on sõlminud käenduslepingu. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II

kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.

3. Kostja I vaidleb hagile vastu. Kostja I kontolt on tehtud hagejale makseid kahel korral, kokku

summas 240 eurot. Kostja I on lepingut seega pikendanud kahel korral. Kostja II kontolt on

tehtud samuti makseid 700 euro ulatuses. Samas ei saa neid makseid arvestada lepingu

pikendamise tasude katteks. Kostja II, kes oli käendaja, ei omanud õigust lepingut pikendada.

Kostja II tehtud maksed tuleb seega arvestada laenu põhiosa katteks. Hageja poolt viivise

katteks arvestatud 130 eurot tuleb samuti arvestada laenu põhiosa katteks. Põhivõla suurus on

seega 1170 eurot. Hageja viivise nõue tuleb sellest tulenevalt ümber arvestada. Hageja on

saatnud kostjale 1 lepingu ülesütlemise teated ja hagihoiatuse aadressile XXX. Äriregistri

andmetel oli kostja I aadress muudetud juba 16. novembrist 2017. Hageja ei ole lisaks

tõendanud, et ta on kirjad ka tegelikult saatnud.

4. Kostja II, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei vastanud kohtule

tähtaegselt. Kohus rahuldas 28. juuni 2018. a tagaseljaotsusega kostja II vastu esitatud hagi

osaliselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Pooled on XX.XX.XXXX. a sõlminud laenulepingu nr XXX (tl 64-72, 149-151) (edaspidi:

laenuleping). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on andnud laenulepingu alusel kostjale laenu

summas 2000 eurot. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on tasunud laenulepingust tulenevate

kohustuste katteks hagejale 1070 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, milliste laenulepingust

tulenevate kohustuste katteks tuleks kostja tasutud 1070 eurot arvestada.

6. Hageja ja kostja on mõlemad äriühingud. Hageja ei ole seega sõlminud laenulepingut

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses tarbija, so füüsilise isikuga. Tegemist ei ole seega

VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingule

ei ole seega võimalik kohaldada tarbijakrediidilepingutele kohalduvaud sätteid.

7. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenusumma 2000 eurot ja intressi 66,67

eurot hiljemalt 29. märtsil 2017. a (tl 65). Hageja ja kostja vahel 31. märtsil 2017. a peetud

telefonivestluse helisalvestisest nähtuvalt on hageja ja kostja leppinud kokku, et hageja

kohustub pikendama laenulepingust tuleneva laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtaega 30

päeva võrra kuni 30. aprillini 2017 ning kostja kohustub tasuma viivise perioodi 30. märts 2017

kuni 31. märts 2017 summas 10 eurot ja laenulepingu pikendamise tasu hiljemalt 1. aprilli 2017.

Hageja on lisaks saatnud 31. märtsil 2017. a kostja laenulepingus märgitud e-posti aadressile e-

kirja laenulepingu pikendamise tasu suuruse ja maksetingimuste kohta (tl 134). Hageja

pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on laenulepingu pikendamise tasu ja viivise

kokkulepitud ajal ja kokkulepitud suuruses tasunud. Hageja ja kostja olid 31. märtsil 2017. a

seega sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkulepe. Kuivõrd kokkulepe sisaldab poolte

andmeid ning on sõlmitud viisil, mis võimaldab selle püsivalt kirjalikult taasesitada, siis oli see

sõlmitud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 mõttes kirjaliku taasesitamist

võimaldavas vormis.

8. Hageja on edastanud kostjale 28. aprillil 2017, 31. mail 2017, 28. juunil 2017, 27. juulil 2017,

26. augustil 2017, 26. septembril 2017 ja 17. novembril 2017. a laenulepingu pikendamise

tingimused (tl 137, 141 - 146, 74 - 85). Laenulepingu pikendamise tingimused näevad ette

poolte andmed, laenu ja intresside tasumise uue tähtaja ning tasu laenu pikendamise eest.

Laenulepingu pikendamise tingimuste kohaselt jõustub kokkulepe ajast, mil laenusaaja tasub

lepingu pikendamise tasu laenuandja pangakontole. Kohus leiab, et laenulepingu pikendamise

tingimused on VÕS § 16 lg 1 mõttes ettepanek sõlmida laenulepingu pikendamise kokkulepe.

Laenulepingu pikendamise tingimused on edastatud kostjale e-posti teel laenulepingus

märgitud kostja e-posti aadressil, so TsÜS § 79 mõttes kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis.

Kohus leiab, et laenulepingu pikendamise tingimuste punktist 3 ja VÕS § 20 lõikest 1 tulenevalt

saab laenulepingu pikendamise tasu hageja kontole kandmist pidada nõusolekuks sõlmida

laenulepingu pikendamise kokkulepe. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja 28.

aprillil 2017. a ja 31. mail 2017. a tasunud oma pangakontolt hagejale kaks korda 120 eurot.

Kostja on makse selgitusse märkinud „Laenuleping nr. 20170125/06, laenu pikendamine“.

Kostja on märkinud viitenumbriks laenulepingu pikendamise tingimustes märgitud

viitenumbri. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt on 27. juunil 2017. a, 27. juulil 2017. a, 26.

augustil 2017. a, 26. septembril 2017. a ja 17. novembril 2017. tasutud Marta Roio kontolt

hagejale kolm korda 120 eurot, üks kord 125 eurot ja üks kord 215 eurot. Makse selgitusse on

märgitud samuti „Laenuleping nr. 20170125/06, laenu pikendamine“. Viitenumbriks on samuti

märgitud laenulepingu pikendamise tingimustes märgitud viitenumber. Hageja kontole kantud

summade suurus, makse selgitus ning lisatud viitenumber viitavad sellele, et makse on tehtud

laenulepingu pikendamise tasu eest. Kuivõrd kostja ei pidanud laenulepingu pikendamise

tingimuste kohaselt laenulepingu pikendamise tasu isiklikult maksma, võis seda VÕS § 78 lg 1

järgi kostja eest teha ka kolmas isik. Asjaolu, et 27. juunil 2017. a, 27. juulil 2017. a, 26. augustil

2017. a, 26. septembril 2017. a ja 17. novembril 2017. a üle kantud laenulepingu pikendamise

tasud on makstud Marta Roio kontolt, ei välista seega seda, et makse oli tehtud laenulepingu

pikendamise tasu maksmiseks. Kostja on laenulepingu pikendamise tasu maksmisega andnud

seega nõusoleku laenulepingu pikendamise kokkulepete sõlmimiseks. Kostja on ka 9. märtsi

2018. a e-kirjas märkinud, et tellimused osamaksete tähtaja pikendamiseks olid kostja poolt

aktsepteeritud.

Kohus märgib, et kostja nimel lepingu ja lepingu pikendamise kokkulepped sõlminud Allan

Roio oli äriregistrisse kostja juhatuse liikmena kantud 15. märtsist 2013 kuni 31. maini 2018 (tl

151). Seega oli tal esindusõigus kostja nimel nimetatud lepingute sõlmimiseks.

9. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu pikendamise

kokkulepped laenulepingu üldtingimuste p 8.3 mõttes kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis. Laenulepingu pikendamise tasu on tasu raha kasutamise eest ajal, mil laenu ja intresside

tasumise tähtaeg on edasi lükatud. Tegemist on seega sisuliselt intressiga, st krediidisaaja

lepingujärgse

põhikohustusega.

Kuivõrd

eeltoodust

tulenevalt

ei

ole

tegemist

tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu antud juhul tarbijakrediidilepingutele sätestatud piirangud

intressi määra osas. Laenulepingu pikendamise tasu kokkulepped ei ole ka VÕS § 42 lg 1 alusel

tühised, kuivõrd kokkulepet, mis puudutab lepingu põhilist eset või üleantu väärtuse ja selle

hinna suhet, ei loeta VÕS § 42 lg 2 järgi ebamõistlikult kahjustavaks. Hagejal oli seega õigus

saada kostjalt lisaks laenu põhiosale ja intressile ka laenulepingu pikendamise tasu maksmist

vastavalt sõlmitud kokkulepetele kokku summas 940 eurot [(120 *7) + 100 ] eurot.

10. Laenulepingu ja VÕS § 113 lg 1 järgi on hagejal laenu tagasimaksmisega viivitamise korral

õigus nõuda kostjalt viivist 0,25% päevas. Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidiga, ei kohaldu

poolte lepingule VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud viivisemäära piirang. Kuivõrd tegemist on

majandustegevuses sõlmitud lepinguga, ei saa viivisemäära pidada ka tüüptingimusena

tühiseks. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud

viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist

oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d

48−49). Praegusel juhul on viivisemääraks 0,25% viivitatud summast päevas, st tegemist on

samas suurusjärgus viivisega.

Laenulepingu kohaselt pidi kostja laenu ja intressid tagasi maksma 29. märtsil 2017. Hageja ja

kostja sõlmisid esimese laenulepingu pikendamise kokkuleppe alates 1. aprillist 2017. Kostja

oli laenu tagasimaksmisega seega viivituses kaks päeva. 26. augustil 2017. sõlmitud

laenulepingu pikendamise kokkuleppe kohaselt kohustus kostja laenu ja intressid tagasi

maksma 25. septembriks 2017. Kostja ei tagastanud laenu ega intressi, vaid sõlmis 26.

septembril 2017. a uue laenulepingu pikendamise kokkuleppe. Kostja oli laenu

tagasimaksmisega seega viivituses ühe päeva. 26. septembri 2017. a laenulepingu pikendamise

kokkuleppe kohaselt pidi kostja laenu ja intressid tasuma 25. oktoobril 2017. Kostja ei

tagastanud laenu ega intressi, vaid sõlmis 17. novembril 2017. a uue laenulepingu pikendamise

kokkuleppe. Kostja oli laenu tagasimaksmisega seega viivituses kakskümmend kolm päeva.

Hageja võis seega kostjalt nimetatud ajavahemike eest nõuda viivise tasumist summas 130 eurot

(2000 *0,25 * 26 / 100) eurot.

11. Kuna tegemist ei ole tarbijaga sõlmitud laenulepinguga, siis ei saa laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise järjekorda määrata VÕS § 415 lg 2 ega laenulepingu üldtingimuste p 3.18

alusel. Laenulepingu üldtingimuste p 3.17 järgi loetakse lepingust tulenevate kohustuste

täitmise käigus laenuandjale laekunud summade arvelt esmalt tasutuks võla sissenõudmisega

seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress

ning lõpuks laenusumma.

Kostja poolt 1. aprillil 2017. a tasutud 130 eurot tuleb seega arvestada 10 euro ulatuses

sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja 120 euro ulatuses lepingu pikendamise tasu katteks.

Kostja poolt 28. aprillil 2017. a, 31. mail 2017. a, 27. juunil 2017. a, 27. juulil 2017. a ja 26.

augustil 2017. a tasutud 120 (kokku 5 * 120) eurot tuleb arvestada lepingu pikendamise tasu

katteks. Kostja poolt 26. septembril 2017. a tasutud 125 eurot tuleb arvestada 5 euro ulatuses

sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja 120 euro ulatuses lepingu pikendamise tasu katteks.

Kostja poolt 17. novembril 2017. a tasutud 215 eurot tuleb arvestada 115 euro ulatuses viivise

katteks ning 100 euro ulatuses lepingu pikendamise tasu katteks. Kostja ei ole seega

laenusumma ja intressi katteks makseid teinud.

12. 17. novembril 2017. a sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkuleppe kohaselt pidi kostja

laenu ja intressid tagastama 24. novembril 2017. a. Kostja ei ole laenu ega intresse tagasi

maksnud ega täiendavaid laenulepingu pikendamise kokkuleppeid sõlminud. Hageja võib seega

nõuda kostjalt laenulepingu ja VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel laenu tagastamist

ja laenulepingus kokkulepitud intresside tasumist.

Kostja on olnud laenu ja intressi tagasimaksmisega viivituses alates 25. novembrist 2017, so

kuni otsuse tegemiseni 390 päeva. Hageja võib laenulepingu ja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda

kostjalt kuni kohtuotsuse tegemiseni viivist 1950 (2000 * 0,25 * 390 / 100) eurot. Alates

kohtuotsuse tegemisest võib hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi nõuda

viivist põhivõlalt määras 0,25% päevas kuni põhivõla tasumiseni.

Kuna hageja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 1131 lg 1 alusel nõuda võla sissenõudmise

kulude hüvitamist summas 35 eurot.

Kostjalt tuleb hageja kasuks seega välja mõista põhivõlg 2000 eurot, intress 66,67 eurot, võla

sissenõudmise kulu 35 eurot, viivis alates 25. novembrist 2017 kuni 19. detsembrini 2018

summas 1950 eurot ning viivis tasumata põhivõlalt alates 20. detsembrist 2018 kuni põhivõla

tasumiseni määras 0,25% päevas. Tartu Maakohus on 28. juuni 2018. a tagaseljaotsusega

mõistnud Allan Roiolt kui käendajalt välja põhivõla 2000 eurot, intressi 66,67 eurot, võla

sissenõudmise kulu 35 eurot ja viivise alates 25. novembrist 2017 kuni 28. juunini 2018 summas

1080 eurot ja viivise tasumata põhivõlalt alates 29. juunist 2018 kuni põhivõla tasumiseni

määras 0,25% päevas, ent kokku mitte rohkem kui 2968,33 eurot. Kostja ja Allan Roio

vastutavad VÕS § 145 lõikest 1 tulenevalt nimetatud kohustuste eest osas, milles need kattuvad,

solidaarselt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskuluks on riigilõiv 400 eurot ja esindajatasu 50 eurot, kokku 450 eurot.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175

lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades käesoleva

tsiviilasja keerukust ning mahtu, on hageja esindajakulu 50 eurot kohtu hinnangul põhjendatud.

Kuna menetluskulud jäid kostja kanda, tuleb hageja menetluskulud summas 450 eurot kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Kostja vastutab TsMS § 165 lõikest 3 tulenevalt menetluskulude

eest tasumise eest solidaarselt Allan Roioga.

Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik