3-17-1398/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1398

Haldusasi

AA

kaebus

Lääneranna

Vallavalitsuse

viivituse

õigusvastasuse

tuvastamiseks

kaebaja

23.12.2016

taotluse menetlemisel ning ehitusjärelevalve algatamata

jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AA (ik XXXXXXXXXXX); õigusjärglased:

VA

(ik

XXXXXXXXXXX),

RA

(ik

XXXXXXXXXXX)

ja

MA

(ik

XXXXXXXXXXX); volitatud esindaja v. adv Kelli

Ristal

Vastustaja

–

Lääneranna

vald

(Varbla

valla

üldõigusjärglane), volitatud esindajad v.adv Martin

Triipan ja adv Kaisa Laidvee

Kolmas isik – Tuuleenergia OÜ (rk 10470014),

volitatud esindaja v.adv Elmer Muna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.05.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lääneranna valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada VA-l, RA-l ja MA-l astuda menetlusse AA üldõigusjärglastena.

2. Eemaldada Tuuleenergia OÜ menetlusest.

3. Rahuldada Lääneranna valla apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2018 otsus kahju hüvitamise nõuet

puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kahju hüvitamise nõue

rahuldamata. Tuvastusnõuet puudutavas osas (resolutsiooni p 2 alap 1) jätta halduskohtu

otsus muutmata.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2018 otsus menetluskulude jagamise osas ning

teha selles osas uus otsus, millega mõista Lääneranna vallalt VA, RAija MA kasuks välja

menetluskulu 2435 (kaks tuhat nelisada kolmkümmend viis) eurot.

6. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

3-17-1398

2(10)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Varbla Vallavalitsus andis 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 Tamba tuulegeneraatorite

nr 1 ja 2 püstitamiseks vastavalt Dorbeki (katastritunnus 86301:003:0190) ja Kaljuste

(katastritunnus 86301:003:0078) kinnistutele. Varbla Vallavalitsus väljastas 28.10.2013 Tamba

tuulegeneraatorile nr 1 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 2

kasutusloa nr 3207.

2. Tamba külas asuvate Ilvese (katastritunnus 86301:003:0105; maatulundusmaa; kinnistul

asub elamu) ja Pärnmäe (katastritunnus 86301:003:0109; elamumaa) kinnistute omanik AA

esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Varbla Vallavalitsuse 28.10.2013 ja 03.12.2013

väljastatud kasutuslubade nr 3183 ja nr 3207 tühistamiseks, 10.02.2012 ehituslubade nr 2449

ja 2450 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Varbla Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks

hinnata Tamba tuulegeneraatorite osas uuesti keskkonnamõjusid (sh täielik mürauuring) ja

tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon. Tallinna Halduskohtu 16.02.2015 otsusega nr 3-13-

70194 jäeti AA kaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsusega jäeti

AA apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohus rahuldas 11.10.2016 otsusega nr 3-3-1-15-16

AA kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning tegi uue otsuse,

millega tunnistas õigusvastaseks 10.02.2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 ning tühistas

28.10.2013 kasutusloa nr 3183 ja 03.12.2013 kasutusloa nr 3207.

3. Tuuleenergia OÜ esitas 20.10.2016 Varbla Vallavalitsusele taotluse anda Tamba

elektrituulikutele ajutised kasutusload.

4. Varbla Vallavalitsus teavitas 28.11.2016 Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ

(tuulegeneraatorite omanik) on esitanud 20.10.2016 taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr 1 ja

2 kasutusloa saamiseks.

5. AA esitas koos teiste tuulepargi läheduses elavate isikutega 23.12.2016 Varbla

Vallavalitsusele taotluse järgmiste nõuetega: peatada tuulegeneraatorite kasutamine hiljemalt

30.12.2016; lõpetada tuulegeneraatoritele algatatud uus kasutuslubade väljastamise menetlus;

viia läbi tuulegeneraatoritest leviva müra modelleerimine ja kaasata taotluse esitajad selle

menetlusse; juhul, kui otsustatakse tuulegeneraatoritele väljastada ajutised kasutusload, siis

kaasata taotluse esitajad lubade väljastamise menetlusse.

6. Varbla Vallavalitsus andis 28.12.2016 korralduse nr 322 Tamba tuulepargi kasutuslubade

menetluse läbiviimiseks avatud menetlusena.

3-17-1398

3(10)

7. Varbla Vallavalitsus andis 27.07.2017 korraldusega nr 427 Tamba tuulegeneraatoritele

avatud menetluse ajaks tähtajalised kasutusload kehtivusega kuni 30.09.2017 ning 26.09.2017

korraldusega nr 474 tähtajaga kuni 31.05.2018.

8. AA esitas 03.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

järgmiste nõuete osas: 1) tuvastada Varbla Vallavalitsuse (praegune Lääneranna Vallavalitsus)

viivituse õigusvastasus kaebaja 23.12.2016 taotluse menetlemisel; 2) kohustada vastustajat

lahendama nimetatud taotlust 30 päeva jooksul alates praeguses asjas tehtava kohtulahendi

jõustumisest ning 3) mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riikliku ehitusjärelevalve

algatamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.

1)

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-16 tegemisest on kaebuse esitamise seisuga möödunud 9

kuud, kuid tuulegeneraatorid töötavad ilma kasutuslubadeta edasi. Tuuleenergia OÜ ega

vastustaja ei ole seega täitnud jõustunud Riigikohtu otsust. Vastustaja teavitas 28.11.2016

Tamba küla elanikke, et Tuuleenergia OÜ on esitanud taotluse Tamba tuulegeneraatoritele nr

1 ja nr 2 kasutusloa saamiseks. Sellele järgnevalt esitas kaebaja koos teiste külaelanikega

vastustajale 23.12.2016 taotluse, millele vastustaja ei vastanud. Vastustaja 28.12.2016

korraldust nr 322 ei saa käsitada vastusena kaebaja 23.12.2016 taotlusele. Pärnu maavanem on

leidnud, et olemasolevatele tuulegeneraatoritele ei ole võimalik uut detailplaneeringu menetlust

toimetamata uusi kasutuslubasid anda. Seega oleksid praeguse menetluse raames antavad

kasutusload õigusvastased. Samuti leidis maavanem, et mürataseme mõõtmise aruanne on

puudulik ja ebapiisav. Tuulikute kasutusloa taotlust ei ole kooskõlastanud ka

Kaitseministeerium. Kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud ehitise või rajatise kasutusluba,

siis on kohalik omavalitsus kohustatud võtma kohased meetmed (ehitusjärelevalve algatamine,

ettekirjutuste tegemine, sunniraha määramine, asendustäitmine jms) selleks, et ehitise

kasutamine ei jätkuks.

2)

Isik ei pea taluma müra, mille tekitamiseks puudub õiguslik alus, olenemata müra

tugevusest. Praegusel juhul tekkis kaebaja õigusi rikkuv müra tuulegeneraatorite käitamisest,

mis ei oleks tohtinud töötada kasutuslubade puudumise tõttu. Kaebaja pidi 6 kuud taluma norme

ületavat müra, mis häiris teda, rikkus tema tervist ning kodu ja eraelu puutumatust. Vaidlust ei

saa olla asjaolu üle, et müra mõjutab inimese füüsilist ja vaimset tervist, häirides und, tekitades

väsimust, tundlikkust ja stressi. Kaebajal on raske puue ning ülenormatiivne müra halvendab

tema tervist veelgi. Vastustajal olnuks ehitusjärelevalve tegemise korral võimalik vältida

kaebaja õiguste rikkumist ja kahju tekkimist.

9. Lääneranna vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Vastustaja on vastanud kaebaja 23.12.2016 taotlusele 27.07.2017 korralduses nr 427 ning

täiendavalt 26.09.2017 korralduses nr 474. Seega on taotlusele vastatud ning kohustamisnõudel

puudub alus. Tähtajaliste kasutuslubade väljastamine 27.07.2017 ning 26.09.2017 ei olnud

reaktsiooniks praeguses asjas esitatud kaebusele. Vastustaja toimetas ajutiste kasutuslubade

menetlust ning lubade väljaandmine varem ei olnud võimalik, kuivõrd kooskõlastuste saamine

ja Terviseametiga mürauuringu tingimuste kooskõlastamine võttis aega.

2) Vastustaja ei ole kaebajate taotluse menetlemisel viivitanud. Kaebaja ja teiste külaelanike

23.12.2016 seisukoht ei ole ei märgukiri ega selgitustaotlus. Seega ei näe seadus sellele

vastamiseks ette 30-päevast tähtaega. Vastustaja käsitas külaelanike esitatud seisukohti

haldusmenetluses (ajutiste kasutuslubade menetlus) esitatud taotluste/seisukohtadena

(haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1), mis olid sisult vastuseks vastustaja 28.11.2016 kirjale.

Kaebajate kirjas toodud seisukohtadele vastamiseks pidi vastustaja läbi viima haldusmenetluse,

et teha kindlaks, kas tuulegeneraatorid vastavad nõuetele või mitte ning seega, kas neile on

võimalik väljastada ajutised kasutusload või mitte. Alles nende asjaolude selgumise ja tõendite

kogumise järgselt oli vastustajal võimalik vastata kaebaja taotlusele, mida tehti 27.07.2017

3-17-1398

4(10)

korralduses ja hiljem täiendavalt 26.09.2017 korralduses. Kui oleks selgunud, et ka ajutisi

kasutuslubasid ei saa anda, oleks kaebajate tõstatatud küsimused tulnud lahendada edasise

ehitusjärelevalve raames.

3) Vastustaja esitas 03.07.2017 Tuuleenergia OÜ-le arvamuse avaldamiseks ajutiste

kasutuslubade väljastamise eelnõu. Selleks ajaks oli vastustaja saanud asjakohased

kooskõlastused, pidanud läbirääkimisi Kaitseministeeriumi ja Terviseametiga, saanud

seisukohad Tuuleenergia OÜ-lt ja Tamba küla elanikelt, kaalunud poolte huve ning hinnanud

menetluses kogutud tõendeid. Kuna mõõtmistulemused ei näidanud, et tuulegeneraatorid

põhjustavad ülenormatiivset müra, väljastas vastustaja 27.07.2017 Tamba tuulegeneraatoritele

ajutised kasutusload avatud menetluse ajaks (kuni 30.09.2017).

4) Riigikohus ei kohustanud oma otsusega nr 3-3-1-15-16 vastustajat peatama tuulikute

omaniku ebaseaduslikku tuulikute kasutamist, vaid tunnistas ehitusload õigusvastaseks ning

tühistas kasutusload. Sellest tulenevalt kaotas tuulikute omanik õiguse neid sihtotstarbeliselt

kasutada. Riigikohtu otsusest ei tulenenud vastustajale kohustust kindlal viisil tegutseda,

mistõttu ei saa vastustajale ette heita Riigikohtu otsuse täitmata jätmist. Vastustaja on alates

Riigikohtu otsuse tegemisest püüdnud olukorda lahendada ja teinud selleks vajalikke

toiminguid (sh kontrollinud tuulegeneraatorite nõuetele vastavust). Asjaolu, et vastustaja ei

algatanud selle menetluse kõrval eraldi järelevalvemenetlust, ei tähenda, et vastustaja oli

tegevusetu. Põhjendamatu oleks olnud teha ettekirjutus tuulegeneraatorite seiskamiseks

olukorras, kus kasutuslubade andmise menetlus oli pooleli ja piisavaid tõendeid sellise

ettekirjutuse tegemiseks ei olnud.

5) Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja põhjuslikku seost vastustaja tegevuse või

tegevusetuse ning tekkinud kahju vahel. Kaebajale oleks saanud kahju tekkida hüpoteetiliselt

siis, kui arendaja oleks käitanud tuulegeneraatoreid, mis tekitanuks ülenormatiivset müra.

Asjaolust, et kaebaja ei saanud vastust piisavalt kiiresti, ei saanud talle kuidagi tekkida kaebuses

väidetud kahju.

10. Tuuleenergia OÜ palus jätta kaebus rahuldamata.

11. Tallinna Halduskohus lõpetas 10.05.2018 otsusega kohustamisnõude osas menetluse

(resolutsiooni p 1). Muus osas rahuldas halduskohus kaebuse ja tuvastas Lääneranna

Vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse AA ja teiste tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute

23.12.2016 taotluse menetlemisel ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja vastustaja

tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise 740 eurot (resolutsiooni p 2 alap-d 1 ja 2).

Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 3652,50 eurot; muus

osas jättis kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

1)

Kohus jääb 11.01.2018 otsuses nr 3-17-1403 (jõustunud) toodud seisukohtade juurde ning

loeb tõendatuks, et Lääneranna Vallavalitsus on olnud õigusvastases viivituses AA ning teiste

tuulepargi vahetus läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluse menetlemisel ning Lääneranna

Vallavalitsuse tegevusetus on õigusvastane ka ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p-st 4

tulenevate toimingute tegemata jätmise tõttu ajavahemikul 23.01.2017–26.07.2017.

2)

Vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu tekkis kaebajale kahju: kaebaja pidi taluma

tuulikutest lähtuvat häirivat müra, mis võib olla kahjustanud tema tervist. Tuulegeneraatoritest

lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele,

samuti õigusega eraelu puutumatusele tulenevalt põhiseaduse (PS) §‑dest 28, 32 ja 26. Ka

allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub

kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-

15-16, p 15). Kohtupraktika järgi ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada, kuna valu ja

3-17-1398

5(10)

kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada

asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt nt

Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Kahju hüvitamist ei välista asjaolu, et

kaebaja ei ole tõendanud oma tervise halvenemist vaidlusaluse perioodi vältel tuulikute

töötamise tõttu. Pidevas müras viibimisest tingitud tervisekahjustused võivad ilmneda alles

tulevikus, mistõttu ei pruugi isikul olla võimalik esitada selle kohta tõendeid koos

hüvitamisnõudega. Kaebaja õiguste rikkumine on piisavalt raske, et määrata kahju tekitamise

eest rahaline hüvitis. Kuna müra mõõtmisi vaidlusalusel perioodil ei tehtud, ei ole võimalik

täpselt fikseerida hälbeid normidest. Hiljem koostatud uuringud ei saa mittevaralise kahju

tekkimist välistada, kuna teadmatuse olukord võib kannatusi ja üleelamisi võimendada.

3)

Vastustaja tegevusetuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Vastustaja

pädevuses oli võtta vastu otsus ajutiste kasutuslubade väljastamise kohta või teha kolmandale

isikule korrakaitseseaduse alusel ettekirjutus tuulikute käitamine peatada. Kuna kolmas isik oli

vastustajale 20.10.2016 esitanud uued kasutuslubade taotlused, sõltus edasine menetluse

juhtimine vastustajast. Vastustaja jäi lubamatult pikaks ajaks tegevusetuks, lastes

kasutuslubadeta tuulikutel töötada üle poole aasta. Kaebaja poleks saanud kahju tekkimist

tõenäoliselt ära hoida. Menetlus venis ebamõistlikult pikaks vastustaja hooletuse tõttu.

4)

Nii kuni 31.01.2017 kehtinud sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra

normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme

mõõtmise meetodid“ (määrus nr 42) kui ka 01.02.2017 jõustunud keskkonnaministri

16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise,

määramise ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71) näevad elamualal ette müra sihtväärtuse

päevasel ajal 50 dB ja öisel ajal 40 dB. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kuna tuulikud töötavad

ööpäevaringselt, tuleb ka päevasel ajal lähtuda normtasemest 40 dB. Sellist järeldust ei tulene

õigusaktidest ega ka Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-15-16. Terviseameti tehtud mõõtmise

tulemustest järeldub, et päevasel ajal tuulikutest lähtuv müra ei ületa kaebaja kinnistul valdaval

osal ajast müra piirväärtust, samas kui öisel ajal on müra sihtväärtus piiripealne ning esineb

normi ületusi. Kaebaja tellitud uuring näitab Terviseameti uuringust kõrgemat mürataset –

päevasel ajal 49 dB. Mürauuringute tulemuste põhjal saab kaebaja õiguste riivet pidada

mõõdukaks. Kui ka esines müranormide ületamisi, ei ole siiski olnud tegemist selliste

hälvetega, mis annaks alust eeldada suurt ohtu kaebaja tervisele. Samas tuleb hüvitise

määramisel arvestada õiguste rikkumise pikaajalisust – 6 kuud ehk 185 päeva.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. Lääneranna vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles

halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

1)

Vastustaja tegevus haldusmenetluses ei olnud õigusvastane. Pärast Riigikohtu otsuse

tegemist algatas vastustaja Tuuleenergia OÜ taotluse alusel haldusmenetluse, et selgitada välja

tuulegeneraatoritele kasutuslubade väljastamise võimalikkus. Vastustaja tegi seejuures enam,

kui näeb ette EhS § 130 lg 2 p 4, asudes kontrollima tuulegeneraatorite nõuetele vastavust ehk

sisuliselt teostas vastustaja järelevalvet EhS § 130 lg 2 p 2 mõistes. Pärast Tuuleenergia OÜ

taotluse saamist teavitas vastustaja sellest 28.11.2016 kirjaga tuulegeneraatoritest 1 km

raadiusesse jäävate kinnistute omanikke, sh kaebajat. Vastustaja käsitas kaebaja ja teiste

maaomanike

23.12.2016

seisukohta

põhjendatult

haldusmenetluse

raames

esitatud

seisukohana, mis oli sisuliselt vastuseks vastustaja 28.11.2016 kirjale. Kaebaja kirjas toodud

seisukohtadele vastamiseks pidi vastustaja viima läbi haldusmenetluse, et teha kindlaks, kas

tuulegeneraatorid vastavad nõuetele ning kas neile on võimalik väljastada ajutised kasutusload.

3-17-1398

6(10)

Alles pärast nende asjaolude selgumist ja tõendite kogumist oli vastustajal võimalik vastata

kaebaja taotlusele. Seda tegi vastustaja 27.07.2017 korralduses ja ka 26.09.2017 korralduses.

Ehkki

vastustaja

ei

algatanud

kasutuslubade

andmise

menetlusega

paralleelset

järelevalvemenetlust, kontrolliti läbi viidud haldusmenetluses tuulegeneraatorite nõuetele

vastavust. Kohus ei arvestanud, et tuulegeneraatorite nõuetele vastavuse kontrollimine on

tavapärasest keerulisem menetlus. Vastustajal oli õigus pärast Riigikohtu lahendi tegemist

kaaluda võimalusi olukorra parimaks lahendamiseks.

2)

Kaebaja õigusi ei ole rikutud. Vastustaja tegutses selle nimel, et teha kindlaks

tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjud. Haldusmenetluses kogutud tõendid ei näidanud, et

tuulegeneraatorite tekitatav müra ületas norme. Kogutud tõendite põhjal polnud vastustajal

alust ajutiste kasutuslubade andmisest keelduda. Praeguses asjas tuleb lähtuda eeldusest, et kui

tuulegeneraatorite tekitatav müra jääb normide piiresse, ei tekita need isikutele negatiivseid

mõjutusi. Kaebaja ei ole oma õiguste rikkumist ega kahju tekkimist tõendanud. Kaebaja ei ole

ka selgitanud, milles seisnes tema tervise väidetav kahjustamine. Tuulegeneraatoritele väljastati

kasutusload juba 2013. aastal ning need on töötanud sellest ajast. Kaebaja ei ole väitnud, et

alates 2013. aastast on tema tervis tuulegeneraatorite tõttu kahjustunud. Tuulikud töötasid

vaidlusalusel perioodil ning müra mõõtmiste ajal samasugusel režiimil. Seega näitavad

mõõtmistulemused seda, milline oli müra kogu vaidlusaluse perioodi jooksul.

3)

Vastustaja tegevuse ja kaebaja õiguste väidetava rikkumise vahel puudub põhjuslik seos.

Asjaolu, et kasutuslubade menetlus oli aeganõudev, ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist

kahju. Kaebajale oleks saanud tekkida kahju sellest, kui tuulegeneraatorite tekitatud müra oleks

ületanud piirnorme. Seda aga ei tuvastatud.

4)

Halduskohtu poolt kaebajale välja mõistetud hüvitise summa ei ole põhjendatud. Kohus

on mõõtmistulemusi hinnates alusetult leidnud, et öisel ajal esineb müra sihtväärtuse ületamisi.

Kohtu järeldus põhineb tabelil, kus kajastub kogu müra (sh liiklusmüra, olmemüra), mitte

üksnes tuulegeneraatorite põhjustatud müra. Lisaks on oluline teha vahet norme ületaval

müratasemel ja häiringut või ebameeldivust tekitaval müratasemel. Terviseameti

mõõtmistulemused näitavad, et tuulegeneraatorid ei põhjusta tervist kahjustavat müra. Kaebaja

esitatud mürahinnang ei ole esinduslik – sellest ei selgu, kas on arvestatud taustamüra ja

hindamistulemusi vastavalt korrigeeritud või mitte. Samuti nähtub hinnangust, et mõõtmise ajal

oli tugev tuul, mis ei võimaldanudki tuulegeneraatorite tekitatud müra adekvaatselt hinnata.

5)

Kohus jättis ebaõigesti kohustamisnõude lõpetamisega seotud menetluskulud vastustaja

kanda. Kasutuslubade väljastamise menetlus algas juba enne kaebaja taotluse esitamist.

Vastustajal oli algusest peale plaanis vastata kaebaja taotlusele kasutuslubade menetluse

lõpptulemusena antavas haldusaktis. Haldusakti andmine ei olnud seega tingitud kaebuse

esitamisest.

13. AA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

1)

Kaebaja ei pea tingimata esitama tema tervise kahjustamist ja eraelu puutumatuse

rikkumist kinnitavaid tõendeid. Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega

väljendada. Terviseameti kodulehel on märgitud, et müra võib kahjustada närvisüsteemi,

halvendada mälu ja tähelepanuvõimet ning tekitada peavalu. Lisaks sellele avaldab müra

kahjulikku mõju veresoontele ja vererõhule ning võib tekitada südame funktsionaalseid häireid

ja psühho-emotsionaalset pinget. Kaebajal on diagnoositud raske kardiovaskulaarne

puudulikkus, rütmihäired ja hüpertoonia (kõrge vererõhk). Tervisega seotud dokumendid esitas

kaebaja juba haldusasjas nr 3-13-70194 ning väitis juba nimetatud kohtuasjas, et müra on häiriv

3-17-1398

7(10)

ning ta tunneb ennast halvasti, mistõttu ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja pole varasemalt

kurtnud tuulikutest lähtuva müra tervist kahjustava mõju üle.

2)

Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-15-16 tuleneb, et kaebaja ei pea taluma mistahes müra,

kui selle tekitamiseks puudub õiguslik alus, olenemata müra tugevusest. Praegusel juhul puudus

müra tekitamiseks õiguslik alus. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid ja seisukohad selle kohta,

et Ilvese kinnistule kanduv müra ületab piirnorme (on tugevusega üle 40 dB).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

14. Kaebaja esindaja teatas 03.12.2018 ringkonnakohtule, et AA suri 11.09.2018 ning taotles

tema õigusjärglaste VA, RA ja MA menetlusse astumise võimaldamist. Ringkonnakohtule

esitatud pärimistunnistuse kohaselt on nimetatud isikud AA pärijateks.

HKMS § 29 lg 1 kohaselt lubab kohus füüsilisest isikust menetlusosalise surma korral

menetlusse astuda menetlusosalise üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. HKMS § 29 lg 1 alusel lubab

ringkonnakohus VA-l, RA-l ja MA-l astuda AA üldõigusjärglastena menetlusse.

Üldõigusjärglase suhtes järgi kehtivad kõik enne tema menetlusse astumist tehtud

menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes (HKMS § 29 lg

2).

II

15. HKMS § 21 lg-st 5 tuleneb, et kui asjaolude muutumise tõttu ei saaks kohtuotsus ilmselgelt

enam mõjutada kolmanda isiku õigusi, võib kohus ta määrusega menetlusest kõrvaldada.

Kuna kohustamisnõude osas menetluse lõpetamise osas ei ole menetlusosalised halduskohtu

otsust vaidlustanud, ei saa asjas tehtav tuvastus- ja hüvitamisnõuet puudutav kohtuotsus enam

Tuuleenergia OÜ õigusi mõjutada. Ringkonnakohus kõrvaldab seetõttu Tuuleenergia OÜ

menetlusest.

III

16. Kaebaja ja teiste tuulepargi läheduses elavate isikute 23.12.2016 taotluses nõuti Varbla

Vallavalitsuselt muu hulgas abinõude rakendamist tuulegeneraatorite kasutamise lõpetamiseks

hiljemalt 30.12.2016 ning kasutuslubade menetluse lõpetamist. Halduskohus leidis 11.01.2018

otsuses nr 3-17-1403, millele halduskohus praeguses asjas viitab, et seda tuleb mõista taotlusena

ehitusjärelevalve algatamiseks ja Tuuleenergia OÜ-le keelava ettekirjutuse tegemiseks

korrakaitseseaduse § 28 lg 1 mõttes. Halduskohus ei nõustunud vastustajaga, et 23.12.2016

taotluse

lahendamiseks

oli

vaja

korraldada

ajutiste

kasutuslubade

menetlus

–

järelevalvemeetme rakendamise küsimuse oleks vastustaja pidanud lahendama oluliselt varem,

kui otsustati anda ajutised kasutusload. Halduskohus leidis, et mõistlik aeg 23.12.2016 taotluse

lahendamiseks oli 30 päeva, s.o vastustaja viivitas taotluse lahendamisega õigusvastaselt

vahemikus 23.01.2017 kuni 26.07.2017. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Kaebaja

taotluse lahendamiseks ei olnud vastustajal vaja toimetada avatud menetlust ega küsida

kooskõlastusi erinevatelt ametkondadelt; OÜ Hendrikson & Ko müraarvutused ning Akukon

Oy Eesti filiaali mürauuringu raport valmisid enne 23.12.2016 taotluse esitamist. Olukorras,

kus tuulegeneraatoritele väljastatud kasutusload olid tühistatud ning kaebaja ja teised tuulepargi

läheduses asuvate kinnistute omanikud väitsid oma õiguste rikkumist, pidi vastustaja ilma liigse

viivituseta otsustama, kas teha ettekirjutus tuulikute kasutamise lõpetamiseks või anda

3-17-1398

8(10)

tähtajatute kasutuslubade väljastamise menetluse ajaks kohe välja ajutised kasutusload. 30

päeva 23.12.2016 taotluse saamisest oli selleks piisav aeg, arvestades, et vastustajale oli

tuulegeneraatorite kasutamise reguleerimise vajadus teada juba Riigikohtu 11.10.2016 otsusest.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohustamisnõude esitamisega seonduvad

menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Ehkki pole põhjust kahelda selles, et vastustaja oleks

ajutised kasutusload lõpuks väljastanud ka siis, kui kaebust poleks esitatud, nähtub 27.07.2017

korralduse nr 427 (I kd, tl 196-200) põhjendustest, et kaebuse ja esialgse õiguskaitse esitamise

tõttu andis vastustaja kiirendatud korras ajutised, lühiajalise kestusega kasutusload. 27.07.2017

korralduses vastustaja 23.12.2016 taotluses esitatud väiteid põhjalikumalt ei analüüsinud, vaid

tegi seda alles 26.09.2017 korralduses nr 474 (I kd, tl 164-172). Arvestades, et kaebaja oli

kaebuse esitamise ajaks viibinud juba enam kui 5 kuud teadmatuses sellest, millal ja kuidas

kavatseb vastustaja tema taotlusele reageerida, oleks ka äärmiselt ebaõiglane jätta

kohustamisnõudega seotud menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 11).

18. Kuna Tamba tuulegeneraatoritele väljastatud kasutusload tühistati Riigikohtu 11.10.2016

otsusega nr 3-3-1-15-16, oli tuulikute käitamise jätkamine enne ajutiste kasutuslubade

väljastamist ilmselgelt õigusvastane. Riigikohus leidis selle otsuse p-s 15, et ka allapoole

piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas

kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. Kuna seda märkis Riigikohus

kaebeõiguse kontekstis, ei saa kõnealusest lausest järeldada, et igasugune õigusvastase tuulikute

käitamisega kaasnev müra annaks automaatselt aluse vallalt kahju hüvitamise nõudmiseks.

19. Riigikohtu 11.10.2016 otsuse järgi tuleb kaebaja Ilvese kinnistul asuva elamu juures lähtuda

määruse nr 42 § 5 lg 4 p-s 2 sätestatud tööstusettevõtte müra taotlustasemest uuel planeeritaval

(s.o tuulikute kinnistud) II kategooria alal (elamuala), mis on päeval 50 dB ja öösel 40

dB. Samad müra normtasemed näeb ette ka alates 01.02.2017 kehtiva määruse nr 71 lisa 1.

Määruse nr 71 § 11 lg 1 järgi on müra hinnatud tase etteantud ajavahemikus mõõdetud müra A-

korrigeeritud tase, millele on tehtud parandusi, arvestades müra tonaalsust, impulssheli või

muid asjakohaseid tegureid. Arvestades, et tuulikud töötavad ööpäevaringselt, tuleb Riigikohtu

seisukoha järgi lähtuda öisest müra taotlustasemest (otsuse p 40). Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa sellest Riigikohtu seisukohast teha järeldust, et ka päevasel ajal ei tohiks tuulikute tekitatav

müra ühelgi juhul ületada 40 dB.

20. Ilvese kinnistu on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu, millel on elamiseks kasutatava

hoone ehitamiseks moodustatud õuemaa kõlvik. Maatulundusmaa õuemaa kõlvik tuleb lugeda

elamumaaks määruste nr 42 ja nr 71 mõttes (Riigikohtu 11.10.2016 otsus nr 3-3-1-15-16, p 39).

Seega on mürauuringute tulemuste hindamisel oluline eelkõige see, milline on müra tase

kaebaja elamu juures, mitte kogu kinnistu (11,16 ha) ulatuses.

21. Vastustaja on 27.07.2017 ja 26.09.2017 korraldustes tuginenud OÜ Hendrikson & Ko

17.12.2013 koostatud modelleeritud müraarvutustele (I kd, tl 126-132) ning Akukon Oy Eesti

filiaali 30.11.2016 müraraportile (I kd, tl 49-56p). Esimese ekspertarvamuse kohaselt on

tuulikutest põhjustatud modelleeritud müratase kaebaja elamu juures Ilvese kinnistul 37 dB. Ka

Akukon Oy Eesti filiaali poolt 03.11–05.11.2016 registreeritud mõõtmistulemused kinnitasid,

et tuulikutest tekkiv müra ei ületa taotlustaset. Mõõtmispunkt asus lähimast tuulikust ~510 m

kaugusel ehk veidi lähemal kui kaebaja elamu (~550 m lähimast tuulikust) ning

mõõtmistulemused kajastasid ka muud müra (autoliiklus, lennukid, olmemüra jne). Müra

taotlustase 40 dB ületati mõõtmise ajal ühel korral ning selle põhjuseks oli autoliiklusest

põhjustatud müra. Lisaks on praeguses asjas kohtule esitatud Terviseameti poolt 2017. aastal

koostatud müraraport, mille kohaselt oli müra hinnatud tase (s.o mõõdetud müra ekvivalentsele

tasemele on lisatud parandus sõltuvalt müra häirivusest) päevasel ajal 40,6 dB ja öösel 37,8 dB.

3-17-1398

9(10)

Mõõtmispunktid asusid tuulikust ~420 m ja ~150 m kaugusel ning müra mõõdeti 36-tunnise

ajavahemiku jooksul 18.10.–20.10.2017. Terviseameti raporti kohaselt ei ole Tamba tuulepargi

müra sageduskarakteristikute järgi tonaalne ega impulssmüra (mis võiks selle häirivust

suurendada). Terviseameti mürauuring on põhjalik, tulemuste määramisel on arvestatud

asjakohaseid tegureid ning mõõtmised on tehtud vastavalt 26.09.2017 korraldusega nr 474

kinnitatud lähteülesandele. Ringkonnakohtu hinnangul saab seda uuringut pidada esinduslikuks

ja usaldusväärseks tõendiks tuulikute tekitatava müra kohta.

22. Kaebaja on kohtule esitanud 06.04.2018 vahemikus 20.30–22.00 tehtud müramõõtmise

aruande (II kd, tl 163-165p). Mõõtepunktid asusid Ilvese kinnistul, neist 2 (mõõtepunktid 5 ja

6) asusid kaebaja elamu vahetus läheduses. Mürataset mõõdeti igas mõõtepunktis vähemalt 3

min. Mõõtmistulemuste kohaselt oli müra hinnatud taseme maksimaalne väärtus päevasel ajal

49±1,6 dB. Mõõtmisprotokollist nähtub, et mõõtmise ajal oli tuule kiirus 7–8 m/s, puhanguti 10

m/s, ning mõõtmispunktides 1–3 ja 6 domineeris tuulemüra, mistõttu polnud võimalik

tuulegeneraatorite müra eristada. Taustamüra mõju arvestamisel lähtuti eelnevatest

proovimõõtmistest, kus saadi tuulekiiruse 3–4 m/s juures helirõhutasemeks 43 dB.

Ringkonnakohus märgib, et sellest ekspertarvamusest ei selgu, kas ja kuidas on

mõõtmistulemuste puhul arvestatud auto- ja lennuliiklusest tekkivat müra ning olmemüra.

Väheoluline pole ka asjaolu, et mõõtmise ajal võis looduslik taustamüra olla suure tuule tõttu

võrdne tuulegeneraatori müratasemega või seda ületada (Terviseameti 14.02.2018 kiri – II kd,

tl 171-173). Kaebaja esitatud müramõõtmise aruande koostamisel ei ole ka järgitud kõiki

26.09.2017 korraldusega nr 474 kinnitatud lähteülesande tingimusi (p-d 4.2, 5.2, 6.1.5). Seega

ei lükka kaebaja esitatud eksperdiarvamus ümber Terviseameti mürauuringu järeldusi.

Ringkonnakohus märgib, et Akukon Oy Eesti filiaali töö lisas B esitatud diagrammidel on eraldi

tähistatud autode ja lennukite põhjustatud müra. Sõidukite tekitatav müra ületab tavapäraselt 40

dB.1 Arvestades, et kaebaja elamu asub maantee läheduses (~150 m), võib tema kinnistule

jõudev liiklusmüra – eriti päevasel ajal ehk vahemikus 07.00–23.00 – ületada tuulikute

tekitatava müra. Liiklusmüra sihtväärtused on seejuures tööstusmürast veidi kõrgemad –

päevasel ajal 55 dB ja öisel ajal 50 dB.

23. Asjas esitatud eksperthinnangutest nähtub, et tuulikute tekitatavat müra on taustamüra

tingimustes keeruline välja selgitada ning müra taset mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas

tuule kiirus ja suund. Seejuures on taustamüra tavapäraselt päevasel ajal suurem, mistõttu

annavad ööajal (23.00–07.00) tehtud mõõtmised usaldusväärsema tulemuse. Arvestades, et

mõõtmised on tehtud erinevatel ajaperioodidel ja erinevates tingimustes ning lisaks on olemas

ka modelleeritud tulemused (OÜ Hendrikson & Ko müraarvutused), on ringkonnakohtu

hinnangul võimalik nendele eksperdiarvamustele tugineda ka vahemikus 23.01.2017 kuni

26.07.2017 tekitatud müra puhul. Asjas esitatud eksperdiarvamuste põhjal pole alust teha

järeldust, et tuulikutest Ilvese kinnistul asuva elamuni jõudev müra ületaks tavapärastes oludes

müra normtaset. Halduskohus on oma otsuse p-s 18.3 leidnud, et Terviseameti müraraporti

kohaselt esineb öisel ajal normi ületavat müra (kuni 41 dB tuule kiiruse juures 6,8–8,6 m/s),

kuid on jätnud tähelepanuta, et selline müratase võib esineda tuulepargile lähimate kinnistute

piiri juures. Ilvese kinnistu ei piirne vahetult tuulepargi kinnistutega ning Terviseameti raporti

tulemuste puhul tuleb arvestada, et mõõtepunktid asusid tuulikutele märgatavalt lähemal kui

kaebaja elamu ning seega ei saa kaebaja elamu juures olla müra sama tugev kui mõõtepunktide

asukohas. See nähtub ka kaebaja esitatud tabelist, mis kajastab tuulikute müra tasemeid

sõltuvalt kaugusest (II kd, tl 166).

1 Vt T. Lahti. Keskkonnamüra hindamine ja müra leviku tõkestamine. Ökokratt 2010, lk 32 ja 36. Kättesaadav:

http://www.okokratt.ee/myra2010/Keskkonnamyra_raamat.pdf.

3-17-1398

10(10)

24. Müra normtasemele vastava müra puhul kehtib eeldus, et see ei kahjusta inimese tervist.

Inimest võib suuremal või vähemal määral häirida ka normtaset mitte ületav müra, kuid sellist

müra ei saa pidada tervist kahjustavaks ega eraelu puutumatust rikkuvaks. Müra normtase

kehtib kõigi isikute suhtes sõltumata nende terviseseisundist, s.o normtaset mitte ületav müra ei

tohiks eelduslikult kahjustada ka puudega või haige inimese tervist. Kaebaja ei ole seda eeldust

kummutanud ega veenvalt näidanud, et tuulikute põhjustatud müra oleks tema tervist

kahjustanud. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud mürast põhjustatud mõju tervisele avaldub

eelkõige ülenormatiivse müra puhul. Ringkonnakohus möönab, et mürast põhjustatud kahju

tervisele võib olla raske tõendada ning kahju hüvitamiseks ei pea tingimata olema tegemist

püsiva tervisekahjustusega. Asjas esitatud materjalidest aga ei nähtu, et kaebaja oleks pidanud

tuulikute tõttu pikemat aega oma kodus ja selle vahetus ümbruses viibima norme ületava müra

tingimustes, mistõttu ei saa pidada kaebajal väidetud mittevaralise kahju tekkimist tõenäoliseks.

Kui kaebaja pidas häirivaks ka norme mitteületavat müra vahemikus 30–40 dB, siis vähemalt

elamus sees viibimise ajal sai ta seda kergesti minimeerida – Keskkonnaministeeriumi andmetel

vähendavad suletud aknad müra taset 20–30 dB.2 Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et

tervisekahju võinuks kaebajal põhjustada pelgalt ebakindlus selle suhtes, kas tuulikute müra

võib tema tervist kahjustada. Seega tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

25. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Lääneranna valla apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kahju hüvitamise nõude

ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 740 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg

4).

27. Kaebaja taotles halduskohtus 5271,5 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, sh õigusabikulu

4719 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 537,5 eurot ja riigilõiv 15 eurot. Halduskohus

vähendas kaebaja menetluskulu, lugedes põhjendatud õigusabikuluks 3100, ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja 3652,5 eurot. Kuna kahju hüvitamise nõue (üks kolmest

nõudest) jääb rahuldamata, tuleb kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks

väljamõistetavat summat vähendada 1/3 võrra (1217,5 eurot) ning seega kuulub

väljamõistmisele 2435 eurot.

28. Ringkonnakohtus taotlevad kaebaja õigusjärglased 660 euro suuruse õigusabikulu

hüvitamist.

Vastustaja

pole

esitanud

kuludokumente

muude

kulude

kohta

kui

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (15 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ja

õiglane jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

2 https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/valisohukaitse/valisohus-leviv-mura.