2-16-126181/127 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. detsember 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-126181

Tsiviilasi

Luminor Bank AS hagi XX vastu käenduslepingust

tuleneva kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 5. juuli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7 144,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Luminor Bank AS (endise ärinimega

Aktsiaselts DNB Pank, registrikood 11315936),

lepinguline esindaja Cärolin Markus

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 15. augusti ja 29. novembri 2018 taotlused täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ning 28. novembri 2018 ekspertiisitaotlus.

2. Täpsustada Harju Maakohtu 5. juuli 2018 otsuse resolutsiooni sõnastust

menetluskulude jaotuse ja hagi kostja XX suhtes lahendamise osas, aga ülejäänud

osas jätta sama otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja XX kanda ja mõista temalt välja seni veel

tasumata riigilõiv vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses

märgitule.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada hagi kostja XX suhtes osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt XX hageja Luminor Bank AS kasuks võlgnevus

3 572,12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 27. september 2016 –

29. detsember 2016 eest 811,37 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis

arvestatuna 3 452,65 eurolt määraga 0,25% päevas alates 30. detsembrist 2016 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot.

3. Jätta rahuldamata hageja nõue kostja XX vastu 19,12 euro ulatuses.

2 (10)

4. Jaotada apellatsioonimenetlusele eelnevad seni jaotamata menetluskulud nii, et

jätta nii hageja kui ka kostja XX menetluskulud 99,57% ulatuses kostja XX kanda

ja 0,43% ulatuses hageja kanda.

5. Apellatsioonimenetluse ja ringkonnakohtu 31. augusti 2018 määruse vaidlus-

tamisega seonduvad kulud jätta kostja XX kanda.

6. Mõista kostjalt XX Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud

riigilõivu veel tasumata osa 375,57 eurot, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest. Eelmises lauses märgitud summalt tuleb otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse seni veel määramata osas

vajadusel kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Luminor Bank AS (endise ärinimega Aktsiaselts DNB Pank, hageja) esitas

7. novembril 2016

Pärnu

Maakohtule

maksekäsu

kiirmenetluse

avalduse

FORS

LOGISTICS OÜ (edaspidi „põhivõlgnik“) ja XX (kostja) vastu 3 572,12 euro nõudes. Kostja

ja põhivõlgnik esitasid hageja nõudele vastuväite, mistõttu anti nõue üle Harju Maakohtule

(edaspidi „maakohus“) menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 29. detsembril 2016 maakohtule hagi põhivõlgniku ja kostja vastu. Ta palus välja

mõista põhivõla 3 572,12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 811,37 eurot ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise määraga 0,25% päevas alates 30. detsembrist 2016 kuni

põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot.

Hageja põhjendas oma nõudeid järgmiste väidetega:

-

hageja liisinguandjana ja põhivõlgnik liisinguvõtjana sõlmisid 11. mail 2015

liisingulepingu nr 363239 (edaspidi „liisinguleping“), mille alusel kohustus hageja

liisinguvõtja soovil omandama haagise Krone SDP 27 (väljalaskeaasta 2008,

tehasetähis

WKESD000000422306,

edaspidi

„haagis“),

ning

andma

selle

liisingulepingu kehtivuse perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse;

-

hageja ja kostja sõlmisid 11. mail 2015 käenduslepingu nr 363239 (edaspidi

„käendusleping“), millega kostja kohustus tagama kõiki liisingulepingust tulenevaid

liisinguvõtja kohustusi temaga solidaarselt maksimumsummas 10 139,27 eurot;

-

maksete tegemisel oli liisinguvõtja kohustatud lähtuma maksegraafikust, poolte

kokkuleppest ja liisingulepingu alusel väljastatud arvetest;

3 (10)

-

põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt,

mistõttu ütles hageja liisingulepingu 10. mai 2016 avaldusega üles;

-

pärast haagise valduse taastamist alustas hageja haagise võõrandamisprotsessiga;

-

5. augustil 2016 koostas LKW Trucks OÜ (edaspidi „LKW“) haagise hindamisakti ja

soovitas haagise müüki suunata alghinnaga 1 800 eurot (lisandub käibemaks);

-

haagis oli halvas seisukorras, millest johtuvalt suunati haagis veebiportaalis

www.auto24.ee müüki hinnaga 2 600 eurot (lisandub käibemaks);

-

hageja tegi 31. augusti 2016 e-kirjaga kostjale ettepaneku võtta osa haagise

müügiprotsessist ja tegi ka teatavaks müügikuulutuse veebilehe aadressi;

-

hageja müüs haagise 26. septembril 2016 LKW-le hinnaga 2 200 eurot (lisandub

käibemaks), mis tuleb liisingulepingule kohaldatavate hageja üldtingimuste järgi

lugeda haagise väärtuseks selle tagastamise ajal;

-

hageja saatis 27. septembril 2016 põhivõlgnikule ja kostjale teatised, et haagise

võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud liisingulepingu järgselt tasumisele

kuuluvaid summasid, mistõttu on liisinguvõtja ja kostja kohustatud täiendavalt

hüvitama 3 572,12 eurot;

-

liisingulepingu

ülesütlemise

seisuga

oli

haagise

jääkmaksumus

(haagise

omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused) 4 719,42 eurot ilma käibemaksuta.

Hagejale on tasumata 28. märtsil, 28. aprillil ja 28. mail 2016 tasumisele kuulunud

maksed 643,20 eurot, sh põhiosamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot, viivis

72,33 eurot ja kaskokindlustusmaksed 80,98 eurot. Hageja kandis valduse taastamiseks

kulu 277,50 eurot ja haagise võõrandamise kulu 132 eurot;

-

kostja võlgnevus hageja ees kujuneb järgnevalt: 2 200 eurot (müügihind) – 72,33 eurot

(viivis) – 277,50 eurot (valduse taastamise kulu) – 132 eurot (müügiprotsessi kulu) –

47,14 eurot (intress) – 442,75 eurot (põhiosa) = 1 228,28 eurot; 4719,42 eurot

(lepingujärgne jääkmaksumus) – 1228,28 eurot = 3 491,14 eurot; saadud summa

3491,14 eurot + 80,98 eurot (tasumata kaskokindlustusmaksed) = 3 572,12 eurot.

2. Maakohus rahuldas hagi põhivõlgniku ja kostja suhtes 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsusega,

mille peale kostja esitas eduka kaja, aga põhivõlgniku suhtes on tagaseljaotsus jõustunud.

Menetluskulud jättis maakohus tagaseljaotsuses solidaarselt põhivõlgniku ja kostja kanda ning

mõistis hageja kasuks välja menetluskuluna 475 eurot (riigilõiv).

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja müüs haagise põhjendamatult madala hinnaga ja tekitas ise endale müügikahju;

-

hageja ei tõendanud haagise väärtust selle hagejale tagastamise hetkel;

-

kostja ei nõustu, et haagis oli kõver;

-

saades hagejalt 1. septembril 2016 kirja, milles teatati, et liisinguleping on üles öeldud

ja haagist müüakse hinnaga 2 600 eurot (lisandub käibemaks), reageeris kostja sellele

koheselt ja saatis hagejale vastuse, milles märkis, milliste hindadega turul analoogseid

haagiseid müüakse;

-

internetilehekülje autoplius.lt väljavõtte kohaselt on sama haagise müügikuulutuses

märgitud hinnaks 4 200 eurot. See tähendab, et haagis müüdi LKW-le liiga odavalt;

-

internetileheküljelt auto24.ee 20. märtsil 2017 tehtud väljatrükist nähtuvalt on

2008. väljalaskeaastaga haagise Krone SDP 27 turuhind väljatrüki tegemise ajal

5 300 eurot (lisandub käibemaks). Seetõttu pidi haagise turuhind selle tagastamise

hetkel olema kõrgem, kui haagise müügihind 2 200 eurot (lisandub käibemaks);

-

ülesütlemine vabastab lepingupooled kohustuste täitmisest. Seega pole hagejal peale

liisingulepingu ülesütlemist võimalik nõuda kindlustuskulu hüvitamist.

4 (10)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi kostja vastu 5. juuli 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt.

Menetluskulud jättis maakohus 99,57% ulatuses kostja kanda ning 0,43% ulatuses hageja

kanda. Maakohus otsustas määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks edaspidi.

4.1. Maakohus sedastas, et puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

-

hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 11. mail 2015 liisingulepingu, mille ese oli haagis;

-

liisingulepingule kohalduvad liisingulepingu tingimused kapitalirendi tingimustel;

-

hageja ja kostja sõlmisid 11. mail 2015 käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab

solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest

maksimumsummas 10 139,27 eurot;

-

hageja edastas 10. mail 2016 põhivõlgnikule ja kostjale teatise liisingulepingu

ülesütlemise kohta, milles teatas, et ütleb liisingulepingu üles 14 päeva jooksul pärast

teatise saamist;

-

liisingulepingu ülesütlemise ajaks oli põhivõlgnikul tasumata 28. märtsil, 28. aprillil ja

28. mail 2016 tasuda tulnud põhiosa maksed 442,75 eurot ja intress 47,13 eurot,

viivituse tõttu oli tekkinud viivise maksmise kohustus summas 72,33 eurot;

-

haagise lepingujärgne jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 4 719,42 eurot;

-

haagis müüdi 26. septembril 2016 hinnaga 2 200 eurot (lisandub käibemaks).

4.2. Liisinguleping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 tunnustele. Liisinguleping on VÕS

§ 401 lg 2 järgi ühtlasi krediidileping. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses peab

kostja käendajana hüvitama hagejale kui liisinguandjale lepingu ülesütlemise tõttu tekkinud

kulud VÕS § 367 järgi.

4.3. Hageja tugineb nõudesumma arvestamisel liisingulepingu üldtingimuste p-le 12.5 ja

p 12.6 alapunktile b. Maakohus leidis, et need on tüüptingimused, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5

järgi põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu tühised. Erinevalt VÕS

§ 367 lg-st 3 on viidatud tingimuste kohaselt liisingueseme võõrandamise tulemusena saadud

rahasumma võrdne liisingueseme turuhinnaga (p 12.5). Ebamõistlik kahjustamine seisneb

selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise hinnarisk pandud liisingu-

võtjale ja käendajale.

4.4. Kuivõrd üldtingimuste p 12.5 on tüüptingimusena tühine, lähtus maakohus hageja

hüvitusnõude arvestamisel VÕS § 367 lg 3 järgi haagise väärtusest selle tagastamise ajal.

Väärtuse määramisel juhindus kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65. Haagise

valdus pidi taastatama ajavahemikul mai–juuli 2016. Kumbki pool ei taotlenud haagise

väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, mistõttu määras kohus haagise turuhinna kindlaks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 2 järgi siseveendumuse kohaselt.

Kuna tagastatud haagisel esinesid puudused, siis ei saa lähtuda turuhinna leidmisel auto24.ee

väljavõtetest, sest see ei võimalda arvesse võtta konkreetse haagise puudusi. Põhjendatud ei ole

haagise turuhinna määramisel lähtuda ka LKW hindamisaktist, sest koostaja soostus haagise

ostma tegelikult kallima hinnaga.

Kostjal oli piisavalt aega otsida võimalusi haagise kallimalt müümiseks. Samas kostja ei

tõendanud, et ta esitas hagejale andmeid ostja kohta, kes ostnuks haagise kõrgema hinnaga kui

2 200 eurot. Seetõttu luges maakohus haagise turuhinnaks ja väärtuseks selle tagastamise hetkel

2 200 eurot (lisandub käibemaks), millise hinnaga pidas LKW mõistlikuks haagis omandada.

Lähtudes haagise lepingulisest jääkmaksumusest (4 719,42 eurot) ja väärtusest hagejale

tagastamise ajal (2 200 eurot) kujuneb hageja müügikahjuks 2 519,42 eurot ( = 4719,42 –

2200).

5 (10)

4.5. Maakohus tuvastas, et liisinguleping öeldi üles ennetähtaegselt 10. mai 2016

ülesütlemisavaldusega. Pooled ei vaielnud selle üle, et leping lõppes 11. juuniks 2016. Kuni

lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda hagejale

liisingumakseid ja muid liisingulepinguga seotud makseid, sh eespool vaidlustamata asjaoluna

märgitud tasumata osamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot ja viivis 72,33 eurot.

Kostja ei esitanud vastuväiteid nõudele hüvitada vara valduse taastamise kulu 277,50 eurot ja

müügiteenuse kulu 132 eurot. Need summad tuleb hagejale VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitada.

Hageja nõuab kaskokindlustuse maksete hüvitamist summas 80,98 eurot, millest osasumma

43,69 eurot hõlmab ajavahemikku kuni liisingulepingu lõppemiseni ja 31,29 eurot perioodi

11. juuni–1. september 2016. Kostja vaidles vastu ainult teisele osasummale. Kuigi õige on

kostja seisukoht, et liisingulepinguga lõppesid lepingust tulenevad kohustused tasuda

liisingumakseid, on nimetatud kahju põhjuslikus seoses kostja lepingu rikkumisest hagejal

maksete tasumisest tekkinud kuluga ja kindlustuskulu 37,29 eurot kuulub väljamõistmisele

VÕS § 115 lg 1 alusel. Kui põhivõlgnik ei oleks lepingut rikkunud ja hageja ei oleks pidanud

seda üles ütlema, oleks hageja saanud vastavate maksete tasumist nõuda liisinguvõtjalt.

Seega tuleb kostjalt välja mõista 3 572,12 eurot (sh müügikahju 2 519,42 eurot, tasumata

osamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot, viivis 72,33 eurot, kaskokindlustusmaksed

80,98 eurot, vara valduse taastamise kulu 277,50 eurot ja müügiteenuse kulu 132 eurot).

4.6. Viivise nõude kohta märkis maakohus järgmist. Võlgnevus kogusummas 3 572,12 eurot

sisaldab viivist 72,33 eurot ja intressi 47,14 eurot, seega on viivise arvutamine põhjendatud

üksnes summalt 3 452,65 eurot ( = 3572,12 – 72,33 – 47,14). Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise määraga 0,25% päevas summas 811,37 eurot

ning viivise 3 452,65 eurolt määraga 0,25 % päevas alates 30. detsembrist 2016 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot.

4.7. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi tema

suhtes rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks ja üldiselt heidab kostja maakohtule ette tõenditele väära hinnangu andmist ja

ekspertiisi määramata jätmist. Samas ei tugine kostja väitele, et ta oleks maakohtus taotlenud

ekspertiisi. Kostja ei esitanud kaebuses ekspertiisitaotlust, aga esitas selle 28. novembri 2018

menetlusdokumendi lisana.

5.2. Teiseks olid haagisel puudused juba siis, kui hageja andis selle põhivõlgniku kasutusse.

Põhivõlgnik rentis haagist 2015. aasta alguses OÜ-lt Noimak, kes liisis seda omakorda hagejalt,

aga oli viivituses liisingumaksete tasumisega. Hageja ise tegi põhivõlgnikule ettepaneku

sõlmida hageja ja põhivõlgniku vahel liisinguleping. Seega peaks hagejal olema hindamisakt,

kus on nähtav, et haagisel oli kõik samad kahjustused juba varem.

5.3. Kolmandaks hindas maakohus haagise väärtuse valesti. Ta jõudis ekslikult järeldusele, et

veebilehe autoplius.lt väljavõtted ei kinnita, et portaalis müügis olev haagis on praeguses asjas

vaidlusalune haagis. Haagis oli paremas seisukorras, st seda ei oleks pidanud müüma pelgalt

metalli hinnaga. LKW polnud sõltumatu firma hindamise läbiviimiseks, vaid hageja

koostööpartner, kelle eesmärk oli võimalikult kiire ja madala hinnaga tehing haagisega. Praegu

on võrreldavad haagised müügis kõrgema hinnaga, aga kuna ajas sõidukite hind langeb, siis

osutab ka see, et hageja müüs haagise liiga odavalt.

6 (10)

5.4. Neljandaks on ekslik maakohtu järeldus, et kostjal oli piisavalt aega otsida võimalusi

haagise müümiseks kallima hinnaga. Kuna hageja võttis haagise parklast ära, avaldas

müügikuulutuse ja määras hinna, siis oli kostjal võimatu leida ostjat, kes nõustuks maksma

haagise eest rohkem. Olukorras, kus hageja avaldas odava hinnaga müügikuulutuse, ei

soovinud keegi haagist kallimalt osta.

5.5. Viiendaks ei nõustu kostja maakohtu arvutustega (vt eespool p 4.5 viimane lõik ja p 4.6).

Neis viidatud kulusid oleks saanud vältida, mh ei oleks hüvitamata jääkmaksumuse nõuet üldse

tekkinud, kui haagis oleks müüdud vastavalt turuhinnale.

5.6. Kuuendaks on põhjendamatu maakohtu välja mõistetud viivis, sest menetlus viibis

kostjast mitteolenevatel põhjustel. Viivist perioodi eest 27. septembrist – 29. detsembrini 2016

ja alates 30. detsembrist 2017 tuleks vähendada nullini. Lisaks palub kostja võtta arvesse, et

tema suhtes juba toimub sundtäitmine ja hageja on osa raha kätte saanud. Ka see õigustab

viivise vähendamist.

5.7. Seitsmendaks palub kostja tunnistada käendusleping tühiseks. Hageja rikkus vastutus-

tundlikku laenamise põhimõtet ja kostja pandi käenduslepingu allkirjastamisel sundolukorda.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata,

aga täpsustada tuleb selle resolutsiooni sõnastust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Esmalt tuleb käsitleda praeguse apellatsioonimenetluse ulatust.

8.1. Maakohtu 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsus on põhivõlgniku suhtes TsMS § 456 lg 3

alusel jõustunud, seda nii hagi rahuldamise ulatuse kohta tehtud otsustuse, raha väljamõistmise

kui ka menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramises osas. Kostja suhtes tagaseljaotsus

TsMS § 418 lg 1 tõttu ei jõustunud. Praegu on vaidlus üksnes kostja kohustuste üle.

8.2. Kuigi kostja märkis, et vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, siis puudub kostjal huvi

vaidlustada hagi osalist rahuldamata jätmist, st 19,12 euro välja mõistmata jätmist. Samuti ei

saa kostja kaevata selle peale, et 0,43% menetluskuludest jäid hageja kanda. Nendes osades on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud (vrd nt Riigikohtu

8. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-16, p 11 teine lõik).

8.3. Eelnevast tuleneb, et ringkonnakohus kontrollib, kas kaebuse väited annavad alust

vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summat või jätta see üldse välja mõistmata,

samuti kas tuleks vähendada kostja osa menetluskulude kandmisel.

9. Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab kohus otsusega kostja menetluslikud taotlused.

9.1. Kostja esitas koos kaebusega 4 lisa (kaebusega samas failis, erinevad ekraanitõmmised

kuuel leheküljel). Kostja ei põhjendanud viidatud lisade esitamist alles apellatsioonimenetluses.

Samuti ei tugine kostja kaebuses väitele, et maakohtu otsus oleks olnud üllatuslik või maakohus

oleks rikkunud selgitamiskohustust.

9.2. Lisaks esitas kostja 29. novembril 2018 veel 11 dokumenti, mille kohta märkis eelmise

kuupäeva menetlusdokumendis, et ta soovib tõendada 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsuse alusel

tema konto debiteerimist ja raha tagastamata jätmist.

9.3. Kostja viitas kaebuses võimalikule ekspertiisile ja esitas 28. novembri 2018 taotluse

eksperdi määramiseks. Kostja soovis eksperdile küsimuse esitamist haagise reaalse ja õiglase

väärtuse kohta 26. septembri 2016 seisuga ning tegi ettepaneku määrata eksperdiks RM.

7 (10)

9.4. Hageja vaidles kaebuse taotlustele vastu, aga täiendavatele taotlusetele ei vastanud.

9.5. Ringkonnakohus leiab, et kõik alapunktides 9.1–9.3 refereeritud taotlused tuleb jätta

TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 alusel rahuldamata. Kostja ei esitanud samu taotlusi maakohtule, kuigi

vaidluse ulatus oli selge juba seal. Samuti ei tugine kostja muudele alustele, mis võimaldaks

esitada uusi tõendeid (ja osaliselt ka uusi asjaolusid) alles apellatsioonimenetluses. Ühtlasi ei

ole neil põhjustel edukas kaebuse esimene väide ekspertiisi käsitlevas osas. Kostja esitatud

täiendavate dokumentaalsete tõendite elektroonilise saatmise tõttu ei ole vaja neid tagastada.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti liisingu- ja käenduslepingu sõlmimise ning liisingu-

lepingu ülesütlemise asjaolud, samuti põhivõlgniku rahaliste kohustuste suuruse ja haagise

lepingujärgse jääkmaksumuse ülesütlemise aja seisuga. Kaebusega ei ole vaidlustatud lisaks

seda, et haagise hagejale tagastamise aeg jääb vahemikku mai–juuli 2016. Neist asjaoludest

saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.

11. Kaebuse esimese väite ülejäänud osa, teist, kolmandat ja neljandat väidet on põhjendatud

käsitleda koos, sest need kõik sisaldavad etteheiteid maakohtule VÕS § 367 lg 3 alusel arvesse

võetava haagise väärtuse tuvastamisel.

11.1. Maakohtus lähtus õigesti TsÜS §-st 65 ja leidis väärtuse määramiseks haagise turuhinna.

Selleks on võimalik hinnata kõiki tõendeid, mida pooled kohtule vastava asjaolu kohta esitasid,

sh nii tegelikku müüki kajastavaid dokumente kui ka müügikuulutusi (vt kokkuvõtvalt nt

Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 28 teine lõik).

11.2. Kuna VÕS § 367 lg 1 alusel on esitatud liisinguandja nõue liisinguvõtjaga solidaarselt

vastutava käendaja vastu, siis peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise

nõude aluseks olevad asjaolud, sh haagise väärtuse selle talle tagastamise hetkel. Liisinguandja

esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda

tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab.

Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just

liisinguandjal

paremad

võimalused

liisingueseme

väärtust

tõendada

(Riigikohtu

18. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 12 kolmas lõik).

11.3. Hageja tugines LKW hinnangule, aga esitas ka dokumendid haagise tegeliku müügi

kohta, millest tervikuna maakohus pidas turuhinna tuvastamisel kõige kohasemaks just müügi-

dokumentidest nähtuvat ilma käibemaksuta hinda. Vaidlust ei ole, et LKW hindas esmalt

haagise odavamaks, aga ostis hiljem kallimalt. Kostja väited on suunatud esiteks sellele, et

LKW dokumendid pole usaldusväärsed ja teiseks tulnuks lähtuda müügikuulutustest nähtuvast

kõrgemast hinnast. Maakohus on neile väidetele piisavalt vastanud. Maakohtu selgitused

7. veebruari 2018 kirjas järgisid eelmises alapunktis 11.2 viidatud seisukohti ja vaidlustatud

otsuse p-st 30 nähtub arusaadavalt, kuidas maakohtu siseveendumus kooskõlas TsMS § 232

lg-tega 1 ja 2 kujunes. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

11.4. Käesoleval juhul ei oma tähtsust, kas haagis oli kahjustatud juba põhivõlgniku kasutusse

andmisel. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel. Varasemaid mõjutusi vara väärtusele tuleks arvesse võtta üksnes juhul, kui

need on tingitud liisinguandja enda tegevusest, aga sellistele asjaoludele kostja ei tugine.

11.5. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et hageja ja LKW koostöö oleks mõjutanud haagise

turuhinnale antud hinnangut või ostuhinda. Seetõttu ei ole ka sel alusel põhjust maakohtu

järelduses kahelda. Pelgalt müügikuulutuse avaldamine ei takista sama eseme müügiks

pakkumist kõrgema hinnaga. Lisaks tõendas hageja, et ta pakkus haagist algul müügiks hinnaga

8 (10)

2 600 eurot (lisandub käibemaks). Kui ka eeldada kostja muude väidete õigsust, siis pidanuks

õnnestuma selle hinnaga müük koheselt, samuti polnud kostjal takistust korraldada haagise

müük ise vähemalt selle hinnaga. Maakohus sedastas põhjendatult, et kostja ei tõendanud ostja

andmete esitamist, kes olnuks nõus haagise ostma enam kui 2 200 euroga.

12. Kaebuse viiendat väidet saab ringkonnakohus TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt sisuliselt

kontrollida ainult kindlustusmaksete osasumma 37,29 eurot piires. Teistele hageja esile toodud

lisakuludele kostja maakohtus vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei nähtu kaebusest, et kostja

tugineks maakohtu arvutuslikule eksimusele.

Summas 37,29 eurot on maakohus hagi õigesti rahuldanud. Ka lepingu lõppemisele järgneval

perioodil tuleb liisingulepingu esemeks olev vara kindlustada ja selle kulu peab liisinguvõtja

VÕS § 367 lg 4 mõttest tulenevalt hüvitama. Kindlustuslepingute (kohustuslik liiklus-

kindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üks eesmärk on liisinguandja kui krediteerija

finantshuvide tagamine (Riigikohtu 13. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3600, p 11.3

teine lõik). Puudub mõistlik põhjendus, miks seda huvi ei tuleks järgida perioodil lepingu

lõppemisest lepingueseme võõrandamiseni.

13. Kostja kuues väide käsitleb viivise väljamõistmist ja paralleelselt täitemenetlust. Kumbki

osaväide pole edukas.

13.1. Seadusest ei tulene, et kostja ei peaks maksma hagejale viivist juhul, kui menetlus viibib.

Menetluse käik ja kestus ei muuda tõsiasja, et kostja on viivituses rahalise kohustuse täitmisega,

st kostja vastutus ei olene menetluse kestusest (vrd Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-49-08, p 13 ja p 17 teine lõik). Seega puudub alus kaaluda viivise vähendamist kostja

esile toodud asjaoludel.

13.2. Maakohus rahuldas kostja taotluse täitemenetluse peatamiseks 6. märtsi 2017 määrusega,

st ca pooleteise kuu möödumisel tagaseljaotsuse tegemisest. Peatamine oli jõus vähemalt kuni

kaja rahuldamiseni 22. augusti 2017 määrusega. Pärast seda ei olnud võimalik tagaseljaotsust

kostja suhtes TsMS § 418 lg 1 esimese lause järgi enam täita. Kui vahepealsel ajal ka toimus

tagaseljaotsuse viivitamata täitmine, siis saab kostja nõuda vastavate summade tagastamist

TsMS § 474 lg 2 alusel, seda nõuet ei lahendata siiski käesoleva tsiviilasja raames. Võimalik

täitmine põhivõlgniku vara arvel ei oma tähtsust, sest kostja käendajana ja põhivõlgnik

vastutavad VÕS § 145 lg 1 kohaselt solidaarselt (vt Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik).

14. Seitsmes väide käsitleb käendaja vastutust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, ka

neist ei anna kumbki osaväide alust maakohtu otsust muuta.

14.1. Kostja ei vaidlustanud otseselt käenduslepingu sõlmimise asjaolusid. Samuti ei esitanud

ta väiteid, mis võimaldaks asuda seisukohale nagu oleks käendusleping vastuolus heade

kommete või seadusega, rikuks käsutuskeeldu või oleks näilik. Kostja ei väida, et ta oleks

teinud hagejale käenduslepingu tühistamise avalduse, mistõttu ei saa ta tugineda eksimusele või

pettusele. Järelikult on maakohus õigesti tuvastanud kehtiva käenduslepingu olemasolu.

14.2. Käendaja saab VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid

nagu põhivõlgnik, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutus-

tundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada

ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑12‑13, p‑d 14–16). Kuigi

26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑30‑16 tehtud otsuse p-s 11 märkis Riigikohus ebatäpselt,

nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, siis tegelikult tal sellist õigust ei ole

(Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 52 esimene lõik). Kostja ei

tugine sellele, et hageja poleks kostjat piisavalt teavitanud põhivõlgniku majanduslikust

olukorrast. Käendaja enda suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti (ibid p 48).

Seetõttu ei ole kõnealusel vastuväitel tähendust hageja nõuete rahuldamisel.

9 (10)

15. Kokkuvõtvalt ei anna ükski kaebuse väidetest alust maakohtu otsust hagi rahuldamise osas

tühistada või muuta. Järelikult jääb otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse kohta otsustatud

protsendimäärade osas. Seoses menetluskulude jaotusega tuleb siiski maakohtu otsuse

resolutsiooni täpsustada. Lisaks tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud.

15.1. Käesolevas asjas on enne käesoleva apellatsioonimenetluse lõppemist läbitud lisaks

järgmised etapid:

-

maksekäsu kiirmenetlus põhivõlgniku ja kostja suhtes;

-

asja lahendamine maakohtus kuni 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsuseni, millega ühtlasi

lõppes menetlus põhivõlgniku suhtes ja milles otsustati nii seniste menetluskulude

jaotus kui ka rahaline kindlaksmääramine – see on jõustunud põhivõlgniku suhtes;

-

määruskaebemenetlus kostja kaja osas, mis lõppes ringkonnakohtu 14. juuli 2017

määrusega, milles menetluskulude jaotust ei otsustatud;

-

sellele järgnenud vaidlus maakohtus hageja ja kostja vahel, mille kohta maakohus tegi

vaidlustatud otsuse, kus jaotas ka menetluskulud;

-

kostja määruskaebus ringkonnakohtu 31. augusti 2018 määruse peale, mis tagastati

kostjale Riigikohtu 8. oktoobri 2018 määrusega.

15.2. Maakohus ei eristanud kulude kindlaksmääramisel menetluse etappe. Kaja esitamisega

seonduvad kulud pidanuks jääma TsMS § 169 lg 2 järgi kostja kanda. Kuna see tähendaks

otsuse muutmist kostja kahjuks, siis ei saa ringkonnakohus seda kostja kaebuse alusel teha.

15.3. Tagaseljaotsuse resolutsiooni p 3 järgi jäid menetluskulud solidaarselt põhivõlgniku ja

kostja kanda ning p-s 5 määras maakohus hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt. Kuna praegu

vaidlustatud otsuses kulude kindlaksmääramist ei otsustatud, siis võib apellatsioonimenetluses

omada tähtsust üksnes kulude jaotus.

15.4. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks,

vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira sama

paragrahvi lg-s 2 sätestatu kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et kuni põhivõlgniku

menetluses osalemise lõppemiseni tekkinud hageja menetluskulude eest vastutavad kostja ja

põhivõlgnik TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel solidaarselt, kusjuures kostja vastutus on

piiratud vaidlustatud otsuses märgitud määraga. Samas ei saa põhivõlgniku osas enam muuta

kulude rahalise kindlaksmääramise lahendit, samuti ei vastuta ta TsMS § 165 lg 2 kohaselt

hilisemate, st alates kaja esitamisest tekkinud kostja ja hageja vahelise vaidluse kulude eest.

Ühtlasi ei vastuta kostja ja põhivõlgnik teineteise kulude kandmise eest. Neil kaalutlustel tuleb

maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada lähtudes sellest, et vaidlustatud otsusega lahendati

ainult hageja ja kostja vahelist vaidlust.

15.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Sellega on

hõlmatud ka kostja võimalikud kulud seoses 31. augusti 2018 määruse vaidlustamisega.

16. Lõpuks tuleb käsitleda kostja kaebuselt tasuda tulnud riigilõivu küsimust.

16.1. Ringkonnakohus võimaldas 31. augusti 2018 määrusega kostjal tasuda riigilõivu osaliselt

graafiku alusel. Kokku kuulus kaebuselt tasumisele 475 eurot, millest 397,72 eurot tulnuks

tasuda osamaksetega. Otsuse allkirjastamise aja seisuga on kostja tasunud ühe osamakse

summas 99,43 eurot ja tasumata on 375,57 eurot ( = 475 – 99,43).

16.2. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud

riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab

asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kui

kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral

menetluskulud riigituludesse TsMS § 190 lg 5 esimese lause järgi täies ulatuses välja. Seega

tuleb kostjalt eelmises p-s 16.1 saadud vahe riigi kasuks välja mõista.

10 (10)

16.3. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks

kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend

kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Arvestades veel

tasuda jäänud riigilõivu kogusumma vähenemist senise osamakse võrra, otsuse jõustumiseks

eeldatavasti kuluvat aega ja 31. augusti 2018 määruses kostja majanduslike võimaluste kohta

tuvastatud asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et kostjal ei tule enam jätkata seniste

osamaksete tegemist, vaid tasuda veel puuduv osa riigilõivust ühe maksega ühe kuu jooksul

alates otsuse jõustumisest.

16.4. TsMS § 179 lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus hoiatab

kostjat, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi

sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendiga talle pandud kohustust kohaselt

täitnud.

16.5. TsMS § 179 lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ringkonnakohtu

lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri

käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot.

17. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ning märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Ühtlasi täpsustab ringkonnakohus, et vaidlustatud

otsusega lahendati hageja nõuded just kostja suhtes.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm