2-16-9175/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Meeli Kaur ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. detsember 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-9175

Tsiviilasi

KLG Eesti Aktsiaseltsi hagi XX vastu intressi

2 565,02 euro ja viivise 17 373,49 euro saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 3. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

KLG Eesti Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

19 938,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): KLG Eesti Aktsiaselts (registrikood

10092242), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres

Past

Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 26. novembril 2018, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 3. septembri 2018 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. KLG Eesti Aktsiaselts (hageja) esitas 13. juunil 2016 Harju maakohtule hagi XX (kostja)

vastu intressi 2 565,02 euro ja viivise 17 373,49 euro nõudes.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

-

8. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja osaühing GRAPE GR (registrist kustutatud

30. novembril 2009, edaspidi „võlgnik“) laenulepingu (edaspidi „laenuleping“), mille

alusel andis hageja võlgnikule laenu 300 000 krooni (19 173,49 eurot) tagastamis-

tähtajaga 31. detsembrini 2008;

-

laenulepingu p 1.3 järgi kohustus võlgnik maksma intressi arvestusega 6% laenu-

summalt aastas. Intress tuli tasuda laenusumma lõplikul tagastamisel. Laenulepingu

p-s 1.4 lepiti kokku, et kui võlgnik ei tasu laenusummat tähtaegselt, tasub ta viivist

0,15% tasumata makselt iga viivitatud kalendripäeva eest;

-

laenusumma maksis hageja võlgnikule välja 8. oktoobri 2008 pangaülekandega;

-

võlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud;

-

hageja ja kostja sõlmisid 1. detsembril 2009 laenulepingu lisa 1 (edaspidi

„laenulepingu lisa“), mille järgi võttis kostja üle laenulepingust tuleneva võlgniku

kohustuse, astudes laenulepingus võlgniku asemele. Samuti muudeti laenu tagastamise

tähtaega, kostja kohustus laenu tagastama 31. detsembriks 2010;

-

kuna kostja võttis laenulepingu lisaga üle võlgniku laenulepingust tulenevad

kohustused, siis tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 177 lg-st 1 läksid talle üle ka

nõudega seotud kõrvalkohustused, sh kohutus tasuda intressi ja viivist;

-

kokkulepitud uue tähtaja jooksul kostja hagejale laenu ei tagastanud;

-

kostja tagastas 10. aprillist 2013 – 4. maini 2014 hagejale laenusummast 1 800 eurot,

mille järel oli tagastamata veel 17 373,49 eurot;

-

hageja esitas kostjale 4. detsembril 2014 võlanõude koos pankrotihoiatusega, milles

nõudis põhivõla 17 373,49 eurot, intressi 2 565,57 eurot ja viivise 17 373,49 eurot

(vähendatud viivis põhivõla summani) tasumist 10 päeva jooksul;

-

alates 30. jaanuarist 2015 alustas kostja hagejale põhivõla tasumist osadena ja see sai

tasutud 4. septembriks 2015. Intressi ja viivist kostja ei tasunud. Viimase osamaksega

tasus kostja põhivõla jäägist 0,55 eurot rohkem, mille hageja arvestas intressi katteks.

Seega jäi kostja võlgnevuseks intress 2 565,02 eurot ja viivis 17 373,49 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja pole hagejalt laenu võtnud, vaid hagejalt võttis laenu võlgnik;

-

võlgniku äritegevus jätkamiseks oli 2008. aasta sügiseks vaja võtta laenu. Kostja kui

võlgniku nõukogu esimees pöördus palvega hageja juhatuse liikme ja oma tuttava LL

(edaspidi „juhatuse liige“) poole ja tulemuseks oli laenulepingu sõlmimine;

-

kui võlgnik muutus maksejõuetuks, pakkus kostja omal initsiatiivil, et maksab laenu

põhisumma 300 000 krooni hagejale ise tagasi. Kostja seadis tingimuseks, et makse-

graafik on täiesti vaba, st makseid teostatakse siis, kui kostjal selleks vaba raha tekib ja

mingeid lisakulutusi, nagu intress ja viivis, kostja enda peale ei võta. Hageja nõustus

pakkumisega ja vastav kokkulepe sõlmiti suuliselt;

-

seega jõudsid hageja ja kostja uuele kokkuleppele, mitte ei toimunud kohustuse

ülevõtmine VÕS § 175 lg 1 mõistes;

3 (5)

-

samuti ei saanud kostja asuda võlgniku asemele laenulepingus, sest võlgnikku enam ei

eksisteerinud (võlgnik kustutati äriregistrist 30. novembril 2009);

-

kuna kostja ei saanud oma soorituse eest mingit vastusooritust, siis on tegemist

kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 tähenduses;

-

mõni aeg hiljem, peale suulise kokkuleppe sõlmimist, pöördus hageja juhatuse liige

kostja poole, ja teatas, et hageja raamatupidamise (või audiitori) tarvis oleks vaja

vormistada sama kokkulepe kirjaliku dokumendina. Mugavusest vormistati kokkulepe

1. detsembril 2009 laenulepingu lisana. Laenulepingu lisa vormistamisega ei

avaldanud pooled aga soovi muuta varem sõlmitud suulist kokkulepet vaba graafiku ja

kõrvalkohustuste puudumise osas. Laenulepingu lisa pidi olema puhas formaalsus,

millest pooled ei kavatsenud kunagi juhinduda;

-

põhivõla tasumisega on kostja kohustused hageja ees täidetud;

-

lisaks taotleb kostja alternatiivselt viivise vähendamist nullini. Ka intressi nõue on

alusetu, sest see on vastuolus VÕS § 6 lg-s 1 väljendatud hea usu põhimõttega.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 3. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus sedastas, et pooltel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

-

hageja ja võlgnik sõlmisid 8. oktoobril 2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja

võlgnikule laenu summas 300 000 krooni (19 173,49 eurot) tagastamistähtajaga

31. detsembrini 2008, intressi arvestusega 6% laenusummalt aastas ja kohustusega

tasuta viivist 0,15% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest;

-

võlgnik oli kostjaga seotud äriühing;

-

võlgnik laenulepingus kokkulepitud tähtaja jooskul laenu ei tagastanud, vaid selle

maksis hagejale tagasi kostja (summas 19 173,49 eurot);

-

30. novembril 2009 kustutati võlgnik äriregistrist;

-

hageja

ja

kostja

allkirjastasid

1. detsembril 2009

dokumendi

nimetusega

8. oktoobri 2008 laenulepingu lisa 1, laenulepingu muutmine.

3.2. Pooled vaidlevad 1. detsembri 2009 kirjaliku ja väidetavalt enne seda suuliselt sõlmitud

kokkulepete tõlgendamise ja õigusliku kvalifitseerimise (sh viimase olemasolu) üle, st kas ja

millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi ja viivise tasumist ning alternatiivselt

kas esinevad alused viivise vähendamiseks. Kohus lähtus poolte ühise tegeliku tahte

väljaselgitamisel VÕS §-st 29.

3.3. Kohtu hinnangul on toimunud vastavalt VÕS § 175 lg-le 1 laenulepingust tuleneva

võlgniku kohustuse ülevõtmine hageja (võlausaldaja) ja kostja (uue võlgniku) vahelise

kokkuleppega. Mõlemad vastava kokkuleppe sõlmimisel osalenud isikud, st nii hageja endine

juhatuse liige kui ka kostja, on vande all kinnitanud, et 1. detsembri 2009 dokument vormistati

kirjalikult üksnes hageja raamatupidamise jaoks, kuid pooled lähtusid suulisest kokkuleppest.

Kui lepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet seaduse või poolte kokkuleppega,

võib lisakokkulepe olla vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 igasuguses vormis.

Hageja endise juhatuse liikme ja kostja vande alla antud ütlusega on tõendatud, et pooled on

kokku leppinud, et kostja tasub hagejale üksnes laenulepingust tuleneva võlgniku põhi-

kohustuse, ilma intressi ja viiviseta. VÕS § 177 sätted on dispositiivsed, st lepingupoolte

teistsuguse kokkuleppe tõttu ei saa lähtuda kõrvalkohustuste ülemineku eeldusest. Kuna kostja

on tasunud hagejale 19 173,49 eurot, on kostja kohustused hageja ees täidetud.

4 (5)

3.4. Lepingu ülevõtmist VÕS § 179 lg 1 alusel käesoleval juhul toimunuks lugeda ei saa ja

lepingu ülevõtmise asjaolude kohta ei ole menetluses tõendeid esitatud.

3.5. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohtadega, et kostja täitis mittetäieliku kohustuse

ning alternatiivselt oli tegemist kinkelepinguga. Lisaks märkis maakohus, et võlgniku registrist

kustutamine ei lõpeta automaatselt tema kohustusi.

3.6. Kuna hageja nõude rahuldamise aluseks puudus alus, siis puudus maakohtul ka vajadus

analüüsida kostja alternatiivset taotlust viivise vähendamiseks.

3.7. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks on maakohus jõudnud ekslikult järeldusele, et laenulepingust tuleneva kohustuse

ülevõtmine kostja poolt on toimunud vaid osaliselt, st laenu põhiosa tagastamise osas.

Maakohus jättis kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg-d 2 ja 3 ning

jõudis seetõttu ekslikult järeldusele, et suulise kokkuleppega saab muuta kirjalikus laenu-

lepingus ja selle kirjalikus lisas fikseeritud laenu põhiosa, intressi ja viivise tasumise kohustust.

Kuna laenuleping oli sõlmitud kirjalikus vormis, oleks pidanud ka kostja ja juhatuse liikme

täiendav suuline kokkulepe olema kirjalikus vormis.

Lisaks pole tõendatud, et kostja ja juhatuse liige leppisid suuliselt laenulepingu muutmises

kokku selliselt, et tagastamisele kuulub üksnes põhiosa, mitte aga intress ja viivis.

4.2. Teiseks on maakohtu otsus üllatuslik VÕS § 179 lg 1 kohaldamata jätmise osas. Kui

kohus oleks hagejale selgitanud tõendamiskoormise jaotust, oleks hageja esitanud tõendid

laenulepingu ülevõtmise kohta, et kostjale on üle läinud viivise ning intressi tasumise kohustus.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

Vaidlustatud otsuses esitatud maakohtu põhjendused on õiged, ringkonnakohus nõustub

nendega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Ekslik on hageja arusaam, et TsÜS § 77 lg 2 järgi tuleb kirjalikus lepingus kokku lepitud

kohustuse ülevõtmise kokkuleppe sõlmimisel järgida algse lepingu vormi. Seadusest sellist

nõuet ei tulene, sest kohustuse ülevõtmine ei ole algse tehingu muutmine. Maakohus tuvastas

õigesti, et kostja võttis üle võlgniku kohustuse tasuda põhivõlg. Sellekohase kokkuleppe said

hageja ja kostja sõlmida vormivabalt. TsÜS § 77 lg 3 ei kohaldu mh põhjusel, et laenulepingule

ega kohustuse ülevõtmise kokkuleppele ei tulene seadusest vorminõudeid, samuti ei ole

lepingupooled kummagi lepingu vormis kokku leppinud. Lisaks on maakohus õigesti

kohaldanud VÕS § 11 lg 3, mis on lepingu vorminõuete osas erisäte võrreldes TsÜS-iga.

8. Asjaolude tuvastamisel maakohus menetlusõiguse norme ei rikkunud, mh on maakohtu

hinnangud tõenditele kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Ringkonnakohtul puudub alus

hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Nii kostja vande alla antud seletuses kui ka juhatuse

liikme tunnistajaütlustest nähtub piisava selgusega, et kohustuse ülevõtmise kokkulepe käsitles

ainult laenu põhiosa tagastamist ja 1. detsembri 2009 kirjalik dokument ei kajasta poolte

tegelikku tahet.

5 (5)

9. Maakohtu otsus VÕS § 179 kohaldamata jätmise, st lepingu tervikuna ülevõtmise

tuvastamata jätmise osas ei saanud olla hagejale üllatuslik. Kumbki pool ei väida, et võlgnik

oleks andnud oma lepingulised õigused ja kohustused üle kostjale. Alates hagi esitamisest

tugineb hageja praegu vaidlevate poolte vahelisele kokkuleppele, aga lepingu ülevõtmiseks on

vajalik ka varem lepingupooleks olnud isiku tahteavaldus – seda ei ole esile toodud. Lisaks ei

saanud vastavat tahet enam avaldada 1. detsembril 2009, sest võlgnik oli enne seda registrist

kustutatud ja tema õigusvõime TsÜS § 45 lg 2 alusel lõppenud.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei määranud hüvitatavaid kulusid kindlaks rahaliselt,

siis TsMS § 174 lg 4 järgides ei tee seda ka ringkonnakohus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Meeli Kaur

Ulvi Loonurm