2-18-6491/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. detsember 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-6491

Tsiviilasi

XX ja YY hagi CC vastu elatise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 5. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitajad ja liik

XX ja YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Kummagi hageja osas 2 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): XX ja YY, ühine seaduslik

esindaja UU ja ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat

Senny Pello

Kostja (vastustaja): CC, lepingulised esindajad

vandeadvokaat Äili Rodi ja Reimo Mets

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta hagejate apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Harju Maakohtu 5. novembri 2018 otsus tühistada ja saata asi uueks menetlemiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (6)

NÕUDED, NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA SENINE MENETLUS

1. XX ja YY (hagejad, lapsed) esitasid seadusliku esindaja UU (ema) kaudu maakohtule

25. aprillil 2018 hagiavalduse CC (kostja, isa) vastu alammääras elatise saamiseks alates hagi

esitamisest ja tagasiulatuvalt perioodi eest 1. detsember 2017 –24. aprill 2018 kummagi hageja

kohta summas 1 485 eurot. Lapsed ei viibi tegelikkuses isa juures 50% ajast, nagu isa väidab ja

ema on sunnitud lastele rohkem kulutama kui isa. Ema kulutab X ülalpidamiseks keskmiselt

519 eurot kuus ja Y 464 eurot. Isa tehtud kulutused on paljuski toreduslikud ja osaliselt

kordavad asjatult neid, mida ema juba ise oli lastele teinud. Isa peaks jätma toreduslikud

kulutused ja korduvad kulutused tegemata ja tasuma emale laste ülalpidamiseks elatist laste

mõistlike kulutuste kandmiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu peamiselt väitega, et ta kannab laste kulusid vahetult. Kohus on

määranud suhtluskorra, mille järgi lapsed viibivad kummagi vanema juures võrdse aja. Kostja

arvates peab kumbki vanem ise laste kulud kandma ajal, kui laps viibib selle vanema juures ja

kumbki ei peaks teisele vanemale laste ülalpidamiseks elatist maksma. Asjaolu, et ema teeb

takistusi isa ja laste suhtlemisele ja lapsed ei viibi isa juures kõikidel aegadel, nagu kohus on

määranud, ei oma elatise väljamõistmisel tähtsust. Isa kulutused kummalegi lapsele on

keskmiselt 494 eurot kuus.

3. Hagejad esitasid koos hagiavaldusega hagi tagamise taotluse, milles palusid kohustada

kostjat menetluse kestel maksma elatist miinimummääras. Maakohus rahuldas 27. aprilli 2018

määrusega hagi tagamise taotluse ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja igakuise elatise

miinimummääras alates 25. aprillist 2018 kuni käesolevas asjas lõpplahendi jõustumiseni.

Kostja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus eelviidatud määruse

6. juuli 2018 määrusega ja jätteis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus

jõustus Riigikohtu 7. novembri 2018 määrusega, millega täiendati selle õiguslikke põhjendusi,

aga resolutsioon jäi muutmata.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi 5. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata ja

tühistas hagi tagamise. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus põhjendas otsust järgmiselt:

-

perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 kohaselt on hagejad kui alaealised lapsed

õigustatud ülalpidamist nõudma;

-

ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks vastavalt PKS § 99 lg-tele 1 ja 2, kusjuures

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära;

-

ringkonnakohtu 4. juuni 2018 määrusega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste

viibimiskoha määramise õiguse osas ja laste viibimiskoha määramise õigus Eesti

Vabariigi piires on üle antud emale; sama määrusega on reguleeritud isa ja laste

suhtluskord selliselt, et lapsed viibivad septembrist maini isa juures kahe nädala jooksul

128 t ja ema juures 208 t ning suveperioodil juunist augustini kummagi vanema juures

võrdse aja ehk kahe nädala jooksul kummagi vanema juures 168 t. Seega aastas

keskmiselt viibivad lapsed kahe nädala jooksul ema juures 188 t ja isa juures 148 t ehk

nädalas keskmiselt ema juures 94 t (56% ajast) ja isa juures 74 t (44% ajast);

-

kummagi lapse ülalpidamiskulu suuruseks tuvastas maakohus vanemate esiletoodu

põhjal 1 000 eurot kuus, kuigi isa tehtud kulutustest on viie kuu pikkuse perioodi

jooksul kummagi hageja osas tehtud kulutustest toreduslikud 512 eurot ( = 80 + 69 +

82 + 201 + 80), samuti on veel toreduslik 141,55 euro suurune kulu X-le;

-

laste eluasemekulusid kantakse nende kahe elukoha tõttu topelt. Kumbki vanem ei ole

arvestanud sellega, et lapsed viibivad arvestatava aja ka teise vanema juures;

3 (6)

-

mõlemad vanemad teevad kulutusi lastele ja panustavad rahaliselt vahetult. Kuna

lapsed viibivad kummagi vanema juures märkimisväärse osa ajast ja kumbki vanem

kannab laste kulud laste selle vanema juures viibimise ajal, siis tuleb jätta kostjalt elatis

välja mõistmata;

-

lisaks võttis maakohus arvesse vanemate praegust elukorraldust ja laste sündi vanemate

kokkuleppel, samuti seda, et vanemad ei ole kunagi plaaninud kooselu ega laste ühise

perena kasvatamist. Seega pidid nad laste sünni planeerimisel juba arvestama, et

kumbki vanem kannab kulusid viisil, nagu tema õigeks peab ning sellised kulud ei

pruugi sobida teisele vanemale ega olla mõistlikud teise vanema arvates;

-

samadel kaalutlustel pole põhjendatud tagasiulatuva elatise nõue PKS § 108 alusel, sest

vanemad vaidlesid hooldusõiguse üle ja lapsed elasid kummagi vanema juures, samuti

tegid mõlemad kulutusi lastele.

APELLATSIOONKAEBUS

5. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada hagi

rahuldatama jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning uue otsusega hagi rahuldada ja panna

menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuses tuginevad hagejad mh järgnevale:

-

maakohus lähtus ekslikult ringkonnakohtu 4. juuni 2018 määrusest nähtuvast suhtlus-

korrast, sest mõlema vanema väitel suhtluskord sellisena ei toimi ja on algatatud

lepitusmenetlus; nii jättis maakohus ka tuvastamata, kui palju aega lapsed tegelikult

kummagi vanema juures veedavad;

-

isegi kui kohtu määratud suhtluskord oleks täidetav, siis viibiksid lapsed nelja nädala

jooksul ema juures 435,50 t ja isa juures 236,50 t ehk vastavalt 64% ja 35% ajast;

-

nii tagasiulatuva elatise nõudega hõlmatud perioodil kui ka alates hagi esitamisest

praeguse ajani on suhtluskord selline, et lapsed viibivad nelja nädala jooksul ema juures

528 t ja osa juures 144 t, kusjuures viibivad lapsed igal päeval, mil nad suhtlemiseks

viibivad isa juures ka emaga ning laste kulud ema juures ei kao ära suhtlemiskorra

tõttu;

-

lisaks võrdsustas maakohus ekslikult vanemate kulud lastele suhtluskorraga. Elatise

suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise

vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse

vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse

ulatusele ka elatist;

-

maakohus ei arvestanud hagejate vajadusena eluasemekuluna kasutuseelist; vastavat

otsustust kohus ei põhjendanud ja hagejate sellekohastele väidetele ei vastanud, küll

aga leidis, et laste ülalpidamiskulud ema juures on eluasemekulude osas kasutuseelise

tõttu oluliselt väiksemad kui tegelikud kulud; isa juures elamise kulud võttis kohus

kõnealuses osas aga tervikuna arvesse;

-

laste vajadused tuvastas kohus väga üldsõnaliselt ja summani 1 000 eurot jõudmine ei

ole vaidlustatud otsusest jälgitav;

-

arvestamata jäi hagejate väidetu ja tõendatu, et kuni 2017. aasta detsembrini tasus

kostja elatist vastavalt vanemate kokkuleppele – seetõttu on ka ekslik maakohtu

seisukoht, et vanematel ei olnud kokkulepet laste ülalpidamise kohta;

-

tagasiulatuva elatise osas on maakohus ekslikult võtnud arvesse vanemate vaidlust

hooldusõiguse üle, sest PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta hooldusõiguse

muudatused ülalpidamiskohustust.

4 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist

kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei tee ise sisulist

lahendit.

7. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsust hagi tagamise tühistamise osas. Seda ilmselt

põhjusel, et vahetult otsuse tegemise järel jõustus Riigikohtu 7. novembri 2018 määrusega

ringkonnakohtu varasem määrus hagi tagamise tühistamise kohta. Kuigi maakohus otsustas

hagi tagamise tühistamise olukorras, kus ringkonnakohtu määrus polnud veel jõustunud, siis on

praeguseks menetluslik olukord muutunud ja puudub mõistlik põhjus jätta maakohtu otsus hagi

tagamise tühistamise osas kehtima, sest sama tulemus on niigi juba saavutatud. Seetõttu

tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse tervikuna.

8. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise tingivad eelkõige

järgmised rikkumised:

-

maakohus lähtus ekslikult kohtu määratud suhtluskorrast ja jättis tuvastamata laste

tegeliku viibimise kummagi vanema juures;

-

asjatult suurt kaalu suhtluskorrale omistades jäid maakohtu menetluses välja

selgitamata laste vajadused ja tavaline elulaad;

-

maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega kohtuistungit;

-

poolte taotlused on lahendamata;

-

vaidlustatud otsus on olulises osas põhjendamata ja kohtu järelduste kujunemine ei ole

jälgitav.

9. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1,

§ 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398. Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel

selleks seaduses ette nähtud korda (TsMS §-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud

selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks

rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete

rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis

saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid

juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada

apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik).

Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust

ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

10. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge

vaidluseseme ja -ulatuse (TsMS § 392 lg 1). Maakohtu 18. septembri 2018 istungi protokollist

nähtub, et kohus püüdis suunata pooli aktsepteerima suhtluskorrast tulenevat kulude jaotust

vahekorras 50:50, aga sisuliselt vaidlesid kõik pooled sellele vastu. Kohus ei käsitlenud

küsimust, milline on laste tegelik viibimisaeg kummagi vanema juures ja kuidas mõjutab see

kulude kandmist, samuti ei arutatud laste vajadusi ja elulaadi tervikuna. Kuigi hagejad väitsid,

et varem kostja maksmis elatist ja kostja kinnitas seda ka 18. septembri 2018 istungil, siis ei

arutanud kohus küsimust, kas elatise maksmise aluseks oli vanemate kokkulepe.

5 (6)

Eelmenetluse puudulikkus avaldub täiendavalt selles, et maakohus ei lahendanud ühtegi poolte

taotlust, kuigi pooled esitasid dokumentaalseid tõendeid ja 18. septembri 2018 istungil palus

kostja koguda tõendeid, millised on vanemate sissetulekud. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab

kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste

väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte menetlusdokumentidest ei selgu

käesoleval juhul eelkõige laste vajaduste osas piisavalt, millist väidet nad soovivad millise

tõendiga tõendada. Samuti jääb 18. septembri 2018 istungi protokollist arusaamatuks, kas

pooled vaidlesid vanemate varaliste võimaluste ja sellest sõltuva ülalpidamiskohustuse jaotuse

üle või mitte. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt selgitama välja iga tõendi seose poole

konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama.

TsMS § 238 lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega

seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus

peab TsMS § 238 lg 4 kohaselt olema põhjendatud. Järelikult tuli maakohtul teha poolte

esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et

kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik

lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud

tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

15, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil

kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

TsMS § 399 p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid. Järelikult saab

kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on TsMS § 238 lg 1 järgi vastu

võtnud. Tõendite uurimine kohtuistungil toimub TsMS §-s 243 sätestatud reegleid järgides.

Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul

üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest

seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja

missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja

missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

20. juuni 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik). Kui maakohus ka

otsustas 18. septembri 2018 istungil jätkata asja arutamist poolte nõusolekul kirjalikus

menetluses, siis tulnuks ka selle raames läbi viia samad toimingud.

Maakohus ei kujundanud üldse mingit seisukohta hagejate 30. oktoobri 2018 täiendavate

dokumentaalsete tõendite osas. Kostja vaidles nende vastuvõtmisele 1. novembri 2018

seisukohas hilinemise tõttu vastu. Kuna vaidlustatud otsuses maakohus ühelegi tõendile ei viita,

siis ei ole ka kaudselt võimalik aru saada, milline oli maakohtu otsustus poolte taotluste osas.

Jättes otsuses tõendid hindamata ja poolte väited käsitlemata rikkus maakohus lisaks TsMS

§ 436 lg-d 1 ja 2, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8. Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega, et

vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid lastele tehtud kulutusi pidas kohus

vajalikuks ja kuidas kujunes kummagi lapse vajaduseks peetud summa 1 000 eurot.

Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses

lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete

omavahX sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata

ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt

käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada

tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi.

Maakohus rikkus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses

välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob

üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15,

p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42).

6 (6)

11. Lisaks viis maakohus 18. septembri 2018 istungi läbi selleks seaduses ette nähtud korda

sedavõrd oluliselt rikkudes, et see osutub ringkonnakohtu hinnangul õigusliku ärakuulamise

põhimõtte rikkumiseks.

Protokolli kohaselt esitasid poolte lepingulised esindajad ja kostja mitmeid avaldusi laste

elukorralduse teatavate aspektide ja üksikute kulude kohta. Istungi protokollist ei nähtu, et

kohus oleks menetlust juhtinud, sh loonud selguse istungi eesmärgist (korraldav või asja

arutamiseks määratud istung). Kohtul on kohustus TsMS § 400 lg 5 järgi pärast seletuste

ärakuulamist võtta lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutada menetlusosalistega seletustes

esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mida ei ole tehtud.

Kohtuistung hagimenetluses tuleb läbi viia ja TsMS § 50 järgi ka protokollida viisil, mis

võimaldab nii menetlusosaliselt kui ka asja hiljem läbi vaataval teisel kohtul hoomata menetluse

käiku ja eristada seaduses selgelt ette nähtud menetlusetappe – peamiselt eelmenetlust, asja

sisulist arutamist ja kohtuvaidlusi. Ilma sellekohase liigenduseta võib jääda osalisele

arusaamatuks, millised on tema õigused ja menetluslikud võimalused nt esitada veel taotlusi,

uusi asjaolusid ja põhjendusi. TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise

põhimõte hõlmab ka seda, et poolel peab olema reaalne võimalus mõista kohtumenetluse (sh

kohtuistungi) käiku ja saada aru oma õigustest konkreetses menetlusfaasis.

TsMS § 55 esimese lause kohaselt saab mh kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist tõendada

üksnes protokollile tuginedes. Seetõttu on oluline, et protokoll kajastaks menetlustoimingu

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist – nii

nagu selle näeb ette TsMS § 50 lg 1. Käesoleval juhul ei kajasta kohtuistungi protokoll, et kohus

oleks läbi viinud ühegi eelmenetluse toimingu ja uurinud ühtegi tõendit.

12. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud

vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei

käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta.

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm