2-17-5623/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-5623

Tsiviilasi

Tallinn, Sõpruse pst 242 korteriühistu hagi XX vastu

võlgnevuse 760,56 euro ja viivise 9,15 euro saamiseks.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja määruskaebemenetluses): Tallinn,

Sõpruse pst 242 korteriühistu (registrikood 80150995)

lepinguline esindaja Tatjana Kalin

Kostja (määruskaebuse esitaja): XX

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli Tallinn, Sõpruse pst 242 korteriühistu (hageja) hagi XX

(kostja) vastu 760,56 euro ja viivise 9,15 euro nõudes. Maakohus rahuldas hagi 16. juuli 2018

otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt välja 55,56 eurot ja viivise 3,5 eurot. Menetluskuludest

jäi 92,7% hageja ja 7,3% kostja kanda. Otsus jõustus 17. augustil 2018.

2 (4)

2. Kostja esitas 19. juunil 2018 maakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4 296,60 eurot (koos käibemaksuga).

Kostjale on õigusabi osutatud 32,55 t hinnaga 110 eurot/t (koos käibemaksuga).

3. Hageja esitas 19. juunil 2018 maakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 375 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale

on õigusabi osutatud 12 t hinnaga 100 eurot/t. Hageja palus mõista välja ka viivise alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Harju Maakohus rahuldas 12. septembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hageja ja

kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldused osaliselt, tasaarvestas vastastikku

hüvitamisele kuuluvad summad ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise ja viivise.

5. Maakohus pidas hagejale osutatud õigusabitoiminguid ja neile kulunud tööaega üldjoontes

põhjendatud ja vajalikuks. Kohus vähendas istungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise

tööaega (2 t 30 min) ning pidas vajalikuks ja põhjendatuks istungil osalemise aega 1 t ja

mõistlikku istungiks ettevalmistumise ajaks 30 min. Kohus vähendas ka kohtu nõudest tuleneva

täiendava seisukoha ja tõendite esitamise tööaega (3 t 30 min) kahe tunnini.

Kuna tegemist oli tavapärase võlavaidlusega vähendas kohus hageja esindaja tunnitasumäära

ja pidas põhjendatuks 90 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja kantud vajalikud ja

põhjendatud õigusabikulud 1 030 eurot ( = 9,5 t × 90 + riigilõiv 175 eurot) ilma käibemaksuta.

6. Maakohus pidas kostjale osutatud õigusabitoiminguid ja neile kulunud aega vajalikuks ja

põhjendatuks osaliselt. Maakohus jättis välja mõistmata juriidilisele nõustamisele kulunud

tööaja (0,66 t), pärast istungit kulunud nõustamisele tööaja (1,32 t), erikontrolli taotluse

koostamisele kulunud tööaja (0,75 t) ja vastuhagi koostamisele kulunud tööaja (3,5 t).

Maakohus vähendas kostja vastuse koostamisele kulunud tööaega (7,32 t) ja pidas vajalikuks

ja põhjendatuks 3 t. Maakohus vähendas tähtaja pikendamise taotlusega tutvumise tööaega ja

pidas põhjendatuks 0,1 t. Samuti pidas kohus vajalikuks vähendada hageja seisukoha ja

tõenditega tutvumise ja kostja seisukoha koostamise tööaega (10 t) ning pidas põhjendatuks ja

vajalikuks 6 t.

Kuna tegemist oli tavapärase võlavaidlusega vähendas kohus kostja esindaja tunnitasumäära ja

pidas põhjendatuks 108 eurot (koos käibemaksuga). Maakohus määras kostja menetluskulude

suuruseks 1 927,80 eurot ( = 17,85 t × 108).

7. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 75,19 eurot

( = 1030 × 7,3%) ja hagejalt kostja kasuks 1 806,35 eurot ( = 1927,80 × 93,7%). Maakohus

tasaarvestas vastavad nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 731,16 eurot. Ühtlasi

kohustas maakohus hagejat tasuma väljamõistetud summalt lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Kostja esitas 3. oktoobril 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada

osaliselt, st vaidlustatud määruse p-d 3 ja 5–8 ning määrata kindlaks kostja menetluskulude

rahaline suurus summas 3 145,56 eurot (koos käibemaksuga) ja mõista see summa hagejalt

kostja kasuks koos viivisega välja. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks jättis maakohus põhjendamata hageja seisukoha ja tõendite tutvumise ning kostja

seisukoha koostamisele kulunud tööaja kokku 10 t vähendamise 6 t-ni. Hageja esitas

15. mail 2018 tõendeid kokku 291 lehekülge. Seega on põhjendatud ajakulu hageja esitatud

tõenditega tutvumiseks 6 t ja kostja seisukoha koostamisele kuulunud 4 t.

3 (4)

Teiseks on vaidlustatud määrus vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohus jättis välja

mõistmata kostja juriidilise nõustamisega (0,66 t) seonduva menetluskulu, aga rahuldas hageja

kliendiga nõupidamisega seotud menetluskulude hüvitamise taotluse (4 t + 2 t, hageja

menetluskulude kindlaksmääramise taotluse p-d 1.1 ja 1.2). Seega palub kostja kohtul välja

mõista juriidilise nõustamisega seotud menetluskulud (0,66 t).

Lisaks palub kosta välja mõista menetluskulu, mis on seotud nõustamisega pärast kohtuistungit

(1,32 t), sest kostja osalemine kohtuistungil ei anna automaatselt lepingulisele esindajale luba

planeerida edasisi menetlustoiminguid iseseisvalt, vaid klient peab heaks kiitma lepingulise

esindaja edasiste tegevuste plaanid.

Kolmandaks ei pea kostja hagejale menetluskulusid summas 75,19 eurot hüvitama, sest

korteriühistu ei saa õigusabikulusid majanduskuluna nõuda korteriomanikult, kellega seoses on

õigusabikulud tekkinud.

Neljandaks ei nõustu kostja oma lepingulise esindaja tunnitasu määra vähendamisega 90 euroni

ja palub mõista hagejalt kostja lepingulise esindaja menetluskulud välja tunnihinnaga

110 eurot. Praeguses tsiviilasjas ei saa olla tasumäära kriteeriumiks asja keerulisus, vaid

mahukus ja pikaajalisus.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja vastamiseks. Hageja

vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 30. oktoobril 2018 e-kirjaga

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p alusel jätta muutmata ja kostja määruskaebus

rahuldamata.

11. TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses

maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale esitas kaebuse kostja. Seega on maakohtu määrus

TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel hagejalt juba välja mõistetud

hüvitise ja sellelt viivise tasumise kohustuse osas edasi kaebamata jõustunud.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on kostja kasuks valesti kohaldanud TsMS § 177 lg 4.

Nimetatud normi kohaselt tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud suuruses ainult menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse

alusel. Toimiku materjalide kohaselt ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduses ega muus dokumendis taotlenud viivise väljamõistmist. Tegemist on küll

menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17), aga see ei anna alust muuta maakohtu lahendit kaebuse

esitajale vähem soodsaks. Ringkonnakohus on kaebuste lahendamisel seotud kaebuse piiridega

eelkõige selles tähenduses, et kui mingi osa maakohtu lahendist on vaidlustamata, siis ei saa

seda ka kaebemenetluses vähemalt üldjuhul muuta (Riigikohtu 24. jaanuari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik).

Kostja kaebuse alusel saaks üksnes suurendada kostja kasuks välja mõistetavat summat, st kas

hinnata maakohtust erinevalt osa hageja taotletud hüvitisest põhjendamatuks või osa kostja

taotletud ja maakohtus rahuldamata jäänud kuludest põhjendatuks. Kummaski osas ei anna

kaebuse väited siiski asuda maakohtust erinevatele seisukohtadele. Vastuseks kaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

4 (4)

12. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus kostja kahjuks

diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Viidatud sätte kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu

kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse

hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14,

ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kummagi

poole lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ega asja

keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel.

13. Kaebuse esimene ja neljas väide pole põhjendatud. Kohtumenetluse kestus iseenesest ei

kinnita tsiviilasja keerukust (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16).

Samuti ei saa esindaja ajakulu hinnata ainuüksi läbitöötamist vajanud lehekülgede arvu põhjal,

vaid arvesse tuleb võtta töö sisu ning vaidluse keerukust ja asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et tegemist ei olnud keskmisest keerukama vaidlusega. Toimiku materjalidest

nähtuvalt ei ole toimunud tavalisest enam või aeganõudvamaid toiminguid, sh kohtuistungeid

või määruskaebuste menetlemist, ning asjaolude ja tõendite maht ei ole olnud tavalisest suurem.

Seega on esindaja tunnitasumäär 108 eurot (koos käibemaksuga) kooskõlas asja sisu ja mahuga.

14. Kaebuse teise väite kohta märgib ringkonnakohus, et hüvitatavad on kulud alates

lepingulise esindaja esimese menetlusdokumendi tegemisest. Praeguses asjas saab esimeseks

kostja esindaja menetlusdokumendi tegemiseks pidada hagivastuse koostamist, mistõttu jättis

maakohus õigustatult juriidilisele nõustamisele kulunud tööaja 0,66 t välja mõistmata.

15. Kaebuse kolmanda väite kohaselt palub kostja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda.

Sisuliselt vaidlustab kostja kolmanda väitega menetluskulude jaotust. See otsustati siiski juba

maakohtu 16. juuli 2017 otsusega. TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt jõustub maakohtu otsus

eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei esitatud.

Kumbki pool apellatsioonkaebust ei esitanud ja otsus jõustus 17. augustil 2018. TsMS § 187

lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kohtuotsus,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati on jõustunud, siis menetluskulude

kindlaksmääramise lahendi peale kaevates kulude jaotus enam vaidlustada ei saa. Seega ei anna

ka kaebuse kolmas väide alust vaidlustatud määruse tühistamiseks vaidlustatud osas.

16. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu määratud menetluskulude hüvitis on ka

tervikuna kooskõlas vaidluse eseme ja nõuete ulatusega. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav

menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda, st kohtule esitatud

avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peavad olema

mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma

teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14 teine lõik).

17. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

18. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm