3-18-2196/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Määruse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2196

Haldusasi

N.R. Energy OÜ kaebus Maa-ameti 19.10.2018 teate

nr 7-4/18/15359-2

tühistamiseks

või

õigusvastasuse

tuvastamiseks ja Maa-ameti keelamiseks sundvõõrandada

kaebajale kuuluvaid kinnistuid

Menetlusosalised

Kaebaja

–

N.R.

Energy

OÜ,

volitatud

esindajad

vandeadvokaat Piret Blankin ja advokaat Maiki Virks

Vastustaja – Maa-amet, volitatud esindaja Toomas Kutti

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada N.R. Energy OÜ kaebus.

2. Jätta N.R. Energy OÜ esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4,

§ 204 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD

1. Maa-amet (vastustaja) teavitas 19.10.2018 teatega nr 7-4/18/15359-2 N.R. Energy OÜ-

d (kaebaja), et algatab kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 1 p 4

alusel kaebaja 24 kinnisasja omandamise menetluse läbiviimise. Põhjendused:

1.1. KIVIÕLI

KEEMIATÖÖSTUSE

OÜ

(KKT)

esitas

11.11.2009

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumile

taotluse

Eesti

põlevkivimaardla

Põhja-Kiviõli

uuringuväljal paikneva Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldise territooriumil asuvatele

kinnistutele sundvalduse seadmiseks ja kasutusvalduste sundvõõrandamiseks. Põhja-Kiviõli II

põlevkivikarjäärist põlevkivi kaevandamine toimub Keskkonnaministeeriumi kantsleri

27.01.2011 käskkirjaga nr 165 väljastatud kaevandamisloa nr KMIN-105 (kehtivusega kuni

27.01.2036) alusel. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel asub kaevandatavat

põlevkivi 21,966 miljonit tonni, sellest ligi 8 miljonit tonni asub eraomandis olevatel

kinnistutel. Põlevkivi kui aluspõhja maavara kuulub maapõueseaduse (MaaPS) § 11 lg 1 p 1

kohaselt riigile ning lg 2 kohaselt sellele kinnisomand ei ulatu. MaaPS § 14 lg 1 järgi on riik

3-18-2196

2(8)

kohustatud tagama maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse korraldamisel maavara

kaevandamisväärsena säilimise, juurdepääsu maavarale ning maavara majanduslikult

otstarbeka ja säästliku kasutamise. „Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030“

kohaselt on põlevkivivaldkonna üldeesmärk riigi huvi elluviimine, mis seisneb põlevkivi kui

rahvusliku rikkuse efektiivses ja säästlikus kasutamises ning põlevkivisektori jätkusuutliku

arengu tagamises. MaaPS § 89 lg 3 alusel võib eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal

kaevandada maavara kokkuleppel kinnisasja omanikuga. KKT ei ole kokkulepet saavutanud.

Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri puhul on tegu avamaakaevandusega. Põlevkivi maapealne

kaevandamine on ekstensiivne protsess, mis muudab oluliselt maa omadusi. Samuti puudub

kaevandamisloa kehtivuse ajal kinnisasja omanikul kaevandamise alale juurdepääs ja

kasutamise võimalus. Kuigi KKT taotles eraomandis olevatele kinnisasjadele sundvalduse

seadmist, siis maakasutuse pikaajalistest piirangutest tulenevalt on otstarbekas Põhja-Kiviõli II

põlevkivikarjääri mäeeraldise territooriumile jäävad kinnisasjad riigile omandada. Kinnisasjade

riigile omandamiseta ning maavara kaevandamiseta ei ole võimalik realiseerida riigi

omandiõigust aluspõhja maavara üle, maavara säästlikku ja tõhusat väärindamist, riigile tulude

teenimist avalike ülesannete täitmiseks ning Ida-Viru maakonna sotsiaal-majanduslikku

stabiilsust ja Kiviõli linna soojavarustust.

1.2. 15 kinnistut omandatakse riigile terves ulatuses. Kuna 9 kinnistut jääb mäeeraldisele

osaliselt, on riik huvitatud nende omandamisest ainult mäeeraldisele jäävas ulatuses. Vastustaja

viib nende kinnistute osas läbi jagamise menetluse, mille käigus tekkivaid, mäeeraldisest välja

jäävaid maaüksusi saab iseseisvalt ja sihtotstarbeliselt kasutada. Kui kaebaja leiab teisiti, tuleb

sellest vastustajat teavitada ja seisukohta põhjendada.

1.3. Kaebajal palutakse KAHOS §-st 8 tulenevalt kinnisasjadel alates kirja kättesaamisest

metsa mitte raiuda. Vastustaja esitab KAHOS § 9 alusel kinnisasjade kohta avalduse

omandamise märke kandmiseks kinnistusraamatusse.

1.4. Menetlusse kaasatakse hüpoteegipidaja Versobank AS (likvideerimisel), kelle kasuks on

ühishüpoteegiga koormatud kõik riigile omandatavad 24 kinnistut koos täiendava

24 kinnistuga. Kaebajal palutakse teada anda vaidlusaluste kinnistutega seotud kolmanda isiku

õigustest, mida ei kanta või ei ole kantud kinnistusraamatusse.

2. Kaebaja esitas 21.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 19.10.2018 teate

nr 7-4/18/15359-2 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja keelamiseks

sundvõõrandada kaebajale kuuluvaid kinnistuid. Põhjendused:

2.1. Vastustaja teade on eelhaldusakt, millega määratakse kaebaja suhtes õiguslikult siduvalt

kindlaks kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviimine ja kinnistute

võõrandamine, määrates osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Edasise menetluse esemeks

on üksnes makstava hüvitise suurus, mis sõltub sellest, kas rakendatakse sundvõõrandamist või

kokkuleppemenetlust. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on toiminguga, peab olema tagatud

kaitse ka selle vastu. Kinnisasja omandamise menetluse õigusvastane algatamine toob endaga

kaasa kaebaja õigusi rikkuva haldusakti, millega kaebaja kinnistud igal juhul omandatakse

riigile. Keelamiskaebus aitab seda ära hoida.

2.2. KAHOS-e loogika on Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus – esmalt võetakse üle

omand ja valdus ning alles seejärel vaieldakse hüvitise suuruse üle.

2.3. Puudub üldine/avalik huvi kinnistute omandamise menetluse läbiviimiseks. KKT on

eraõiguslik isik, kes teenib maavarade kaevandamisega tulu. Riigi ega avalikes huvides ei ole

eraettevõtete tulubaasi laiendamisele kaasaaitamine. Eksperthinnangu kohaselt on kinnistute

väärtuseks 17 miljonit eurot. Sisuliselt kingiks riik KKT-le miljoneid eurosid. KAHOS-e

3-18-2196

3(8)

eesmärk ei saa olla ühe ettevõtja teisele eelistamine, luues talle riigi poolt konkurentsieelise

ja/või majandusliku hüve, mida turutingimustel pole võimalik saada. Selline otsustus võib olla

käsitletav ebaseadusliku riigiabina. Kaebaja toodab soojusenergiat kokku 23 piirkonnas,

kasutades soojuse tootmisel keskkonda oluliselt rohkem säästvaid taastuvaid energiaallikaid, nt

hakkepuitu. KKT vastupidi reostab põlevkivi töötlemisel keskkonda. Põhjendamatu on olukord,

kus riik eelistab üht soojusenergia tootjat teisele, eriti olukorras, kus kaebaja tegevus on

tunduvalt keskkonnasäästlikum.

2.4. Kaebaja soetas vaidlusalused kinnistud eesmärgiga kaevandada maavara ja teenida

kasumit. Kaebaja esitas taotluse kinnistute sihtotstarbe muutmiseks mäetööstusmaaks. Sonda

Vallavalitsus leidis, et sihtotstarvet ei saa muuta seni, kuni kaebajal ei ole kaevandamisluba või

kokkulepet KKT-ga. Seega on tõrjutud kaebaja soovi tegeleda sama maavara kaevandamisega.

KKT-le väljastatud kaeveluba on tähtajaline ja tähtaja möödumisel oleks ka kaebajal õigus

kaeveluba taotleda. Samuti on kaebaja nõus leppima KKT-ga kokku loast tulenevate õiguste

jagamises. KKT-l puudub selleks huvi, sest riik on valmis kinnistud sundvõõrandama, mille

kaudu saab KKT maavara soodsamalt kaevandada. KKT-le oli kogu aeg teada, et kokkuleppe

puudumisel maaomanikuga ei ole tal võimalik loast tulenevaid õigusi realiseerida. Tegemist oli

tema äririskiga.

2.5. Kinnistute omandamise menetlus teenib KKT eraõiguslikke huve. Arengukavas toodud

eesmärke on võimalik saavutada ka muude vahenditega – nt kui kaevama asub kaebaja. Üldine

huvi ei saa olla see, et maavara tuleb kindlasti ja kiiresti ära kaevandada ning et kaevandamist

saab ellu viia ainult KKT. KKT taotluse ajal ametis olnud valitsus oli seisukohal, et üldist huvi

kinnistute sundvõõrandamiseks ei esine ja tegemist on kahe ettevõtja eraõigusliku vaidlusega.

KKT ei ole 4 aasta jooksul, mil kaebaja on olnud kinnistute omanik, teinud kaebajale ühtegi

ettepanekut läbirääkimisteks kinnistute omandamiseks või kasutamiseks. Kuna KKT taotlust ei

ole nii pika aja jooksul lahendatud, puudub üldine huvi ja vajadus sundvõõrandamise järele.

2.6. Üldine huvi ei kaalu üles kaebaja erahuvi. Kaebaja kinnistud on koormatud

ühishüpoteegiga Versobank AS-i kasuks summas 6 782 000 eurot. Pangalt saadud vastuse

kohaselt peetakse laenusuhete jätkamist kinnistute tagatisest vabastamisel võimalikuks

eeldusel, et kaebaja seab kohustuste tagamiseks täiendavad samaväärsed tagatised või tagastab

laenu osaliselt ennetähtaegselt.

2.7. Kaebaja on sõlminud kasvava metsa raie võõrandamise lepingud. Arved on kaebajale juba

tasutud. Metsamajandamine on vajalik ka kaebaja põhitegevuseks – soojatootmiseks, sest

kinnistutelt on võimalik vajadusel saada toorainet.

2.8. Eesti põlevkivi tööstuse 2017. a aastaraamatu kohaselt jätkub Eestil põlevkivivarusid

hinnanguliselt veel ligi pooleks sajandiks. KKT kaevandas põlevkivi 2017. a üksnes 59%

lubatud aastamäärast. KKT ja Viru Keemia Grupp kavandavad avada Sondas uue

põlevkivikaevanduse. Seega ei ole kinnistute sundvõõrandamine põlevkivi kaevandamise

eesmärgil lähiaastatel vajalik.

2.9. KAHOS § 4 lg 1 p-s 4 toodud eesmärk on saavutatav ilma kinnistute omandamiseta

(KAHOS § 4 lg 2). Põlevkivi oleks võimalik kaevandada ka kaebaja ja KKT kokkuleppel

(MaaPS § 89 lg 3) või KKT poolt kinnistute omandamisega kaebajalt. KKT ei ole kaebajaga

läbirääkimisi pidanud. Riik omandab kinnistud kaebaja jaoks ebasoodsamatel tingimustel

võrreldes eraõigusliku kokkuleppega. Riik on huvitatud kinnistute omandamisest osaliselt.

KKT-ga kokkuleppe saavutamisel ei oleks kinnistute jagamine vajalik.

2.10. Haldusakt on ebapiisavalt põhjendatud ja kaalutlusõigust pole õigesti teostatud.

Kaebajat ei ole ära kuulatud.

3-18-2196

4(8)

2.11. Kaebajal on kaebeõigus või vähemalt ei ole selle puudumine ilmselge. Vastustaja

teatega kaasnevad kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riived. Menetlus on suunatud

kaebaja omandiõiguse lõpetamisele. Lisaks piiratakse kaebaja kasutusõigust. Kaebaja soovib

ära hoida kulukaid ja keerukaid vaidlusi. Üldine huvi on hinnanguline ja ajas muutuv

kriteerium, mille olemasolu tuleb hinnata igal konkreetsel juhul eraldi. Praegusel juhul üldist

huvi KAHOS-e alusel ei esine. Kaebajal tekkis õigustatud ootus, et tema kinnisasju riigi poolt

sundkorras ei omandata.

3. Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus palvega peatada vastustaja 19.10.2018 teate

täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ja keelata vastustajal mistahes

toimingute tegemine, mis on suunatud kaebaja kinnistute sundvõõrandamisele. Põhjendused:

3.1. Kaebajal on õiguskaitse vajadus, sest kui vastustaja menetlemisega jätkab, kaotab kaebaja

omandi kinnistutele ja võib vaidlustada üksnes makstavat hüvitist. Kaebaja ei soovi

sundvõõrandamise kaudu omandist loobuda. Kaebaja õigused saaksid pöördumatult

kahjustatud. Kui esineb ülekaalukas avalik huvi kinnistute võõrandamise vastu, on kaebajal

mõistlik nõustuda kokkuleppemenetlusega, sest see tagab kinnistute eest kõrgema hinna. Kui

ülekaalukat avalikku huvi pole, saab kaebaja oma omandi säilitada või müüa selle

turutingimustel.

3.2. Vastustaja märkis teates, et ei luba alates teate kättesaamisest metsa raiuda, kuid kaebajal

on varasemalt sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingud ja tasu on kätte saadud. Kaebaja

soovib täita võetud kohustusi, et mitte mainet rikkuda ja riskida tegevuslubade kaotamisega.

3.3. Kaebus ei ole perspektiivitu, sh on kaebajal kaebeõigus. Teade on suunatud sellele, et

kaebaja oma omandi ja ettevõtlusvõimaluse kaotab. Isikul peab olema õigus oma omandit

kaitsta. Arvestades, et KKT taotlust ei ole lahendatud 9 aasta jooksul, ei ole sellega kiire. Kui

huvid on võrdse kaaluga, tuleb eelistada selle osapoole õigusi, kelle huvi on olemasoleva

olukorra säilitamine kohtuvaidluse ajaks.

4. Vastustaja palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja tagastada kaebuse

kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Põhjendused:

4.1. Kaebajale kuuluvate kinnisasjade omandamise osas on avalik huvi olnud kogu aeg olemas,

sest põlevkivi maavaravaru kuulub riigile ja riik on läbi kaevandusloa andmise väljendanud

avalikku huvi maavaravaru kasutusele võtmiseks. Kaebaja on olnud teadlik, et tema kinnisasjad

asuvad mäeeraldisel ja KKT-le on väljastatud kaevandamisluba.

4.2. Kinnisasja avalikes huvides omandamise korral vajab riik maad just avaliku huvi tõttu.

Kuna kinnisasja omanikul puudub üldjuhul koheselt huvi ja tahe maa võõrandamiseks, siis ei

ole tegemist vabaturu olukorraga. Kokkuleppemenetlusega kaasnevad ka hüvitised, mis peaksid

kinnisasja omanikku motiveerima. Pärast kokkuleppe mittesaavutamist on riigil võimalik

liikuda edasi sundvõõrandamise otsustamisele ja alles see otsus puudutab kaebaja

subjektiivseid õigusi, mida on võimalik kohtus kaitsta.

4.3. Vastustaja teade on menetlustoiming. Sellega ei tehta õiguslikult kindlaks mitte ühtegi

lõplikul lahendamisel tähtsust omavat asjaolu, ei algatata, muudeta, lõpetata ühtegi kaebaja

õigussuhet. Vastustaja teatega teavitati kinnisasja omanikku omandamise menetlusest, millega

täideti haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenev puudutatud isiku kaasamise kohustus.

Kaebaja õigusi rikuks kõige varem otsus maa sundvõõrandamise kohta. Kui tõlgendada

kaebeõigust väga laialt ja lubada iga menetlustoimingu vaidlustamist kohtus, on

haldusmenetluse efektiivne ja ökonoomne läbiviimine raskendatud. Teatega anti kaebajale

ärakuulamisõigus. Haldusmenetluse selles etapis ei saa olla kindel, kas isiku õigused saavad

3-18-2196

5(8)

menetluse tulemusena rikutud. Teavitamise tulemusel võib menetlus lõppeda ka poolte

kokkuleppel.

4.4. Metsa raiumise piiramisest teavitamine ei ole otsustus isiku õiguste osas, vaid teavitus

seadusega kehtestatud piirangutest. Kaebaja saanuks pärast teate saamist anda vastustajale infot

raieõiguste võõrandamisest. Selliste oluliste asjaolude väljaselgitamine toimubki menetluse

läbiviimise käigus. Menetluse läbiviija nõusolek on eelkõige vajalik omandamise tasu

väljaselgitamiseks. Kasvava metsa raie mõjutab otseselt kinnistu väärtust. Vastustaja eesmärk

ei ole takistada kaebajale kuuluvatel kinnistutel metsa majandamist, vaid välja selgitada õiglane

ja tegelikkusele vastav kinnisasja väärtus. Kui kaebajal on vaja kinnistutel metsaraiet läbi viia,

tuleb vastustajat sellest teavitada. Sellekohane selgitus on kaebajale esitatud.

4.5. Kui kaebaja menetluse käigus ei nõustu kokkuleppelise kinnisasja omandamisega ja riik

otsustab kinnisasjad sundvõõrandada, saab kaebaja vaidlustada kohtus nii sundvõõrandamise

põhjendatust kui ka tasu suurust.

4.6. Esialgse õiguskaitse rakendamine ei ole põhjendatud, sest kaebaja on vaidlustanud

menetlustoimingu, mille tegemise kohustus tuleb seadusest. Õiguskaitse taotlus ei ole

põhjendatud. Toimingu kehtivust ei ole võimalik peatada. Teavitus ei riku kaebaja

subjektiivseid õigusi. Teavituses ei ole otsustatud kinnisasjade omandamise ega

sundvõõrandamise üle. KAHOS § 3 lg 1 p 3 järgi otsustab kinnisasja sundvõõrandamise riigi

huvi korral valdkonna eest vastutav minister. Kinnisasja avalikes huvides omandamise

menetluse esimeseks eesmärgiks on tuvastada võimalused pooli rahuldava kokkuleppe

saavutamiseks kinnisasja omandamisel. Sundvõõrandamise otsust ei ole tehtud. Kui see

tehakse, on seda võimalik vaidlustada. Kohtu poole pöördumine oli ennatlik.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Vastustaja 19.10.2018 teade ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, vaid toiming HMS

§ 106 lg 1 tähenduses. Sellega ei reguleerita kaebaja õigusi ega kohustusi, vaid teavitatakse teda

menetluse algatamisest, selgitatakse menetlusega seotud õigusi ja kohustusi ning antakse

võimalus esitada oma seisukohad (KAHOS § 7). Kuigi menetlus on suunatud kaebaja kinnistute

omandamisele, ei ole nimetatud teatega veel otsustatud kaebaja kinnistute omandamine. See, et

riik iseenesest soovib kaebaja kinnistud omandada, ei saa veel rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja

õigusi saab rikkuda või riivata omandamise otsus ise.

6. KAHOS §-dest 26 ja 27 nähtuvalt toimuvad kinnisasja omandamise menetluses riigi ja

omaniku vahel läbirääkimised, mille käigus selgitatakse välja kinnisasja omaniku soov ja riigi

võimalused pakkuda alternatiive. Riik teeb omanikule hinnapakkumise. Omanikul on võimalik

teha omapoolne ettepanek, mille üle saab läbi rääkida. Kui saavutatakse kokkulepe, siis toimub

kinnistute võõrandamine kokkulepitud tingimustel. Kui kokkulepet ei saavutata, siis otsustab

riik

kinnisasja

sundvõõrandamise.

Sundvõõrandamise

otsus

peab

sisaldama

mh

sundvõõrandamise põhjendatust (KAHOS § 29 lg 1).

7. Eeltoodust nähtub, et menetluse algatamine ei saa veel kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, sest

sellega ei ole vältimatult kindlaks määratud kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmine. Samuti

ei riku kaebaja õigusi menetluse läbiviimine ise. Kui menetluses saavutatakse kinnistute

võõrandamise kokkulepe, siis puudub riive kaebaja õigustele. Kui kokkulepet ei saavutata, peab

riik tegema põhjendatud otsuse sundvõõrandamise kohta, mida on võimalik kohtus vaidlustada.

Kuna tegemist on kaalutlusotsusega, siis peab riik mh kaaluma avalikke ja erahuve. Ei ole

välistatud, et kaalumise tulemusel võib riik ka loobuda kinnistute omandamisest. KAHOS § 4

lg 2 keelab kinnistu omandamise, mitte omandamise menetluse algatamise. Kuna menetluse

3-18-2196

6(8)

lõpptulemus ei ole teada, samuti ei ole teada, kas menetluse lõpptulemus kaebaja õigusi rikub,

ei saa menetluse algatamine kaebaja õigusi rikkuda ja kaebajal puudub kaebeõigus vastustaja

teate vaidlustamiseks (HKMS § 45 lg 3). Sarnaselt on kohtupraktikas peetud detailplaneeringu

algatamise korraldust menetlustoiminguks, mida ei ole reeglina võimalik kohtus vaidlustada (vt

nt Riigikohtu 23.04.2008 määrus asjas nr 3-3-1-12-08, p 15).

8. Samadel põhjustel puudub kaebajal õigus keelamiskaebuse esitamiseks. Praeguses

menetlusetapis ei ole veel teada, kas vaidlusalused kinnistud sundvõõrandatakse. Kaebajal on

olemas tõhusam õiguskaitsevahend – sundvõõrandamise otsuse vaidlustamine. Järelikult

puudub kaebajal kaebeõigus keelamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lg 1).

9. Kaebaja on pöördunud kohtusse ennatlikult. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et ta soovib

ära hoida kulukaid ja keerukaid vaidlusi. Jääb selgusetuks, mille poolest peaks tulevikus

tekkivad vaidlused olema keerulisemad või kulukamad kui praegune vaidlus. Samuti ei tingi

menetlusse võtmise vajadust see, et tegemist on uue seadusega, mille kohta puudub

kohtupraktika. Kohtu hinnangul on seadus piisavalt selge ja arusaadav, mis võimaldab kaebaja

õiguste rikkumise puudumise tuvastada juba enne asja menetlusse võtmist.

10. Väited kaebaja ärakuulamata jätmise kohta on põhjendamatud. HMS ei sätesta, et

menetlusosaline tuleks ära kuulata juba enne menetluse alustamist. Menetlus viiaksegi läbi

selleks, et asja lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitada, anda menetlusosalistele

võimalus oma väited ja tõendid esitada ning teha eeltoodu alusel põhjendatud ja kaalutletud

otsus.

11. Samuti ei ole asjakohane kaebaja väide teate põhjendamata jätmise kohta. Kuna tegemist

on toiminguga, siis ei pidanud see olema põhjendatud. Toimingut on võimalik tagantjärele

põhjendada (HKMS § 108). Samas on teadet põhjendatud. See, et kaebaja nende põhjendustega

ei nõustu, ei tähenda, et põhjendusi ei oleks esitatud. Kohtu hinnangul on esitatud põhjendused

piisavad menetluse alustamiseks. Kaebaja huvide kaalumine ja avalike huvide täpsem

selgitamine toimub sundvõõrandamise otsuses. KAHOS-est ei järeldu, et sundvõõrandamise

otsust oleks võimalik vaidlustada vaid tasu suuruse osas. Seega on kaebajal võimalik vaielda

avalike huvide kaalukusele vastu haldusmenetluses ja pärast sundvõõrandamise otsust toimuvas

kohtumenetluses.

12. Kuna kaebajalt ei ole veel kinnistute omandit võetud, siis on väited tema põhiõiguste

rikkumise kohta ennatlikud. Samuti on alusetu väide, et KAHOS on PS-iga vastuolus. KAHOS

§ 30 lg 1 näeb ette, et tasu ja hüvitised makstakse kinnisasja omanikule välja viivitamata pärast

sundvõõrandamise otsuse tegemist ning valdus võetakse KAHOS § 31 lg 1 järgi üle pärast tasu

ja hüvitiste maksmist. Ka kinnistusraamatu kanded tehakse pärast tasu ja hüvitiste välja

maksmist (KAHOS § 35 lg-d 1 ja 2). Hüvitise suuruse vaidlustamine kohtus ei takista selle

välja maksmist. Kui kohus kohustab riiki kaebajale makstavat hüvitist suurendama, makstakse

täiendav hüvitis välja pärast kohtulahendi jõustumist. See aga ei tähenda, et tegemist ei oleks

PS § 32 vastase olukorraga. Vajadusel saab kaebaja taotleda sundvõõrandamise otsuse

vaidlustamise menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamist.

13. Kuna praeguses menetlusetapis ei ole veel selge, millise hinnapakkumise riik kaebajale

teeb ja milles kokku lepitakse või millise hinna riik sundvõõrandamise menetluses määrab, siis

puudub ka teave otsustamaks, kas hüpoteegi kustutamisega kaebajale kaasnevad tagajärjed

saavad olla tema õigusi riivavad. Arvestades, et hüpoteegi suurus on alla 7 miljoni euro, siis ei

saa ka sellega tagatav nõue olla üle selle. Kaebusest nähtuvalt on eksperthinnangus hinnatud

nimetatud kinnistute väärtuseks 17 miljonit eurot, seega ei saa esialgse teabe pinnalt pidada

kaebaja jaoks raskeks saadava hüvitise arvelt hüpoteegiga tagavaid nõudeid (kasvõi osaliselt)

ettetähtaegselt täita. Kuna vaidluse asjaoludest nähtuvalt on hüpoteegiga koormatud

3-18-2196

7(8)

48 kinnistut, riik soovib omandada neist 24 kinnistut, siis oleks kaebajal võimalik vajadusel

hüpoteek ülejäänud kinnistutele alles jätta. On usutav, et ka pank on enne hüpoteegi seadmist

kinnistute väärtust hinnanud, et kaaluda neile seatava hüpoteegi piisavust nõuete tagamisel.

Puudub põhjus arvata, et riigi poolt hinnatav kinnistute väärtus erineks sedavõrd oluliselt, et

kaebaja jääks kinnistute võõrandamise ja hüpoteegi kustutamise tagajärjel raskesse olukorda.

14. Metsa raie keeld ei tulnud vastustaja teatest, vaid KAHOS §-st 8. Nimetatud piirangud

riivavad küll omaniku vaba kasutusõigust, kuid ei põhjenda kaebajale praegusel juhul

kaebeõiguse tagamise vajadust. Nimetatud piirangud seatakse selleks, et säilitada kinnistu

väärtus selle hindamise seisuga (KAHOS § 11 lg 5). Vaieldamatult vähendab metsa raie

kinnistu väärtust. Samas ei ole kinnistu kasutamine absoluutselt keelatud, vaid lubatav riigi loal

(KAHOS § 8 lg 1). Arvestades asjaoluga, et riik soovib kaebaja kinnistuid omandada

avamaakaevanduse tarbeks, tuleks kinnistutel oleva mets nagunii teatavas osas maha raiuda.

Seepärast ei ole põhjust uskuda, et kaebajal keelatakse metsa raiuda ja seda võõrandada.

Kaebajal tuleb selleks saada vastustajalt luba. Kaebaja ei ole seda veel taotlenud. Loa

mittesaamist on kohtu hinnangul võimalik vaidlustada. Kui kaebajale peaks siiski metsa

võõrandamise lepingutest tekkima kahju, tuleb riigil see hüvitada (KAHOS § 12 lg-d 1 ja 3).

15. Metsakinnistute võõrandamine ei saa takistada hakkepuidul põhineva soojusenergia

tootmist. Kaebajal on võimalik soetada uued metsakinnistud või osta hakkepuitu mujalt.

16. KAHOS § 9 alusel kinnistusraamatusse omandamise märkuse kandmine ei piira iseenesest

kaebaja käsutusõigust. Selle olemasolu peab vältima kinnistu omandaja teadmatust menetluse

toimumisest ja tema heausksust. Käsutamise keelumärge seatakse kinnistusraamatusse alles

pärast seda, kui kokkulepet omanikuga kinnistu võõrandamiseks ei saavutata (KAHOS § 28).

17. Kaebaja õigusi ei saa iseenesest rikkuda see, et tema kinnistud juba enne kokkuleppe

saavutamist või sundvõõrandamise otsust jagatakse. Kaebaja ei ole sellist õiguse rikkumist ka

väitnud. Kui kaebaja leiab, et pärast kinnistu tükeldamist ei ole kinnistu kasutamine enam

otstarbekas või on kaotanud oma väärtuse, saab ta nõuda kogu kinnisasja omandamist (KAHOS

§ 10 lg 1) või kahju hüvitamist (KAHOS § 13 lg 1).

18. Põhjendamatu on kaebaja soov, et kohus hindaks juba praeguses menetlusetapis, kas riigil

on kaalukas avalik huvi kaebaja kinnistute omandamiseks, et kaebajal oleks siis võimalik valida

kokkuleppemenetlus ja saada selle käigus suuremat hüvitist. Motivatsioonitasu KAHOS § 15

lg 1 tähenduses makstakse kinnisasja omanikule kinnisasja omandamise kokkuleppe

saavutamise eest. Hüvitise eesmärgiks on motiveerida omanikku riigiga vabatahtlikult

kokkulepet saavutama, et vältida sundvõõrandamist ja sellest tekkivaid vaidlusi. Kaebaja soov

on vastupidine hüvitise eesmärgile – kaebaja soovib tema kinnistute võõrandamist vaidlustada,

vaidluse kaotamise korral taotleda täiendavalt veel ka motivatsioonitasu. Sellisel juhul ei

teeniks motivatsioonihüvitis oma eesmärki. Kui kaebajal tuleks nagunii kinnistutest loobuda,

siis ei ole tema täiendav motiveerimine enam vajalik ega otstarbekas. Kaebajal tuleb otsustada,

kas ta lepib riigiga kinnistute võõrandamises kokku ja talle makstakse motivatsioonitasu või

kinnistud võidakse sundvõõrandada ja ta jääb motivatsioonitasust ilma. Ei ole välistatud, et

kohus tühistab sundvõõrandamise otsuse ja kaebaja omandiõigus taastatakse.

19. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus praeguse kaebuse

esitamiseks ja kaebus tuleb läbi vaatamatult tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1).

20. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 alusel, puudub alus kaebuselt tasutud

riigilõivu tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 2).

3-18-2196

8(8)

21. Kaebajal puudub kaebeõigus praeguse kaebuse esitamiseks, seetõttu puudub ka alus

kohaldada esialgset õiguskaitset. Praegusel juhul ei ole veel otsustatud kaebaja kinnistute

sundvõõrandamist. Samuti ei ole põhjust arvata, et menetluse lõpptulemus kaebaja õigusi

kindlasti rikub. Igal juhul on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta hilisemas menetluses,

vaidlustades haldusakti või toimingut, mis tema õigusi rikkuda saab. Praegusel juhul puudub

kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1). Seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse

taotlus jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/