3-16-1695/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

13.12.2018, Tartu

Haldusasja number

3-16-1695

Haldusasi

Osaühingu Sponsum (pankrotis) pankrotihaldur Indrek

Lepsoo kaebus Lääne-Virumaa Veterinaarkeskuse

21.07.2016. a otsuse nr 64 kitsenduste p 4

õigusvastasuse tuvastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.11.2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Osaühingu Sponsum (pankrotis) pankrotihaldur Indrek

Lepsoo apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – osaühingu Sponsum (pankrotis)

pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja

advokaat Armand Reinmaa

Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduameti Lääne-Virumaa

Veterinaarkeskus, volitatud esindaja advokaat Jaanus

Tehver

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus võtta asja juurde tõendina Tallinna

Ringkonnakohtu 10.01.2018. a jõustunud otsus haldusasjas nr 3-16-1953.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.11.2017. a otsus

muutmata ning kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kaebaja

enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 13.12.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Lääne-Virumaa Veterinaarkeskus tegi 21.07.2016 otsuse

nr 64, millega kehtestas Osaühingule Sponsum kuuluvas loomakasvatusettevõttes kooskõlas

tauditõrjealaste õigusaktidega karantiini ajal kehtivad korralduses kirjeldatud kitsendused

loomade, inimeste, loomsete saaduste, materjalide ja sõidukite suhtes. 21.07.2016. a otsuse

punktiga 4 kehtestas vastustaja kitsenduse, mis nägi ette, et kohalik loomatauditõrje komisjon

korraldab kõigi taudikoldes olevate sigade kohese hukkamise viisil, mis välistab haiguse

leviku.

2. Sigade aafrika katk (SAK) diagnoositi kaebajale kuuluvas loomapidamishoones

Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi (VTL) uurimisteate nr TA1615500-V alusel 20.07.2016.

Uurimisteate kohaselt kasutati analüüsi koodiga MA-ASFpcr2 analüüsimiseks real-time PCR

meetodit ning proov nr TA1615500001 osutus positiivseks. Uurimisteade edastati kaebaja

esindajale e-kirja teel 22.07.2016.

3. VTA Lääne-Virumaa Veterinaarkeskus pani 20.07.2016. a otsusega nr 60 Osaühingule

Sponsum kuuluvatelt kodusigadelt võetud proovi uurimistulemuse alusel sigade Aafrika katku

ametliku diagnoosi.

4. Vastustaja hukkas Osaühingule Sponsum kuuluvas loomapidamishoones kõik 4304 siga.

5. Kaebaja tegi 26.07.2016 vastustajale taotluse hemadsorptsioontesti (HAD-testi)

läbiviimiseks analüüsi nr MA-ASFpcr2 tulemuste kontrollimiseks, leides, et PCR-test ei ole

piisav ning seda on soovitatav kontrollida HAD-testiga, et kinnitada sigade Aafrika katku

puhangut.

6. Kaebaja esitas 11.08.2016 vastustajale teabenõude. VTA vastas kaebajale 18.08.2016. a

vastuskirjaga nr 1.2-13.6/6876-1, milles selgitab, et Euroopa Liidu referentlaboratooriumisse

sigade Aafriku katku alal saadeti 28.07.2016 sama tükk põrnast (proovi nr TA1615500001),

millest VTL teostas 20.07.2016 uuringu sigade katku määramiseks real-time PCR meetodil.

17.08.2016 saabunud lõppraportist nähtus, et läbi viidi nii PCR uuringud kui ka

hemadsorptsioontest (HAD), mis kinnitab VTL poolt eelnevalt teostatud PCR uuringu

tulemuste usaldusväärsust. Proovist isoleerus HAD positiivne SAK viirus.

7. Osaühing Sponsum (pankrotis) esitas 22.08.2016 halduskohtule kaebuse VTA

21.07.2016. a otsuse nr 64 kitsenduste punkti 4 õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebaja esitas kohtule tuvastamiskaebuse ja leidis, et rikutud on tema omandipõhiõigust, sest

otsuse alusel hukati põhjendamatult kaebajale kuulunud 4304 siga. Samuti rikuti kaebaja

ettevõtlusvabadust, kuna otsuse tegemise tõttu seiskus kaebaja majandustegevus. Kaebajale

tekkis nii suur kahju, et majandustegevusega jätkamine ei olnud enam mõistlik ega võimalik.

Sigade aafrika katku ametliku diagnoosimise reguleerimiseks on Euroopa Komisjon

26.05.2003 vastu võtnud otsuse 2003/422/EÜ sigade Aafrika katku diagnostika käsiraamatu

(edaspidi Käsiraamat) heakskiitmise kohta. Vastustaja tegi ainult ühe testi meetodil, mis on

käsiraamatu kohaselt ebakindel ning vajab kontrollimist ja langetas selle pinnalt otsuse hukata

kõik kaebajale kuulunud sead. Kaebuse kohaselt puudusid kaebaja ettevõttes sigade aafrika

katkule viitavad kliinilised tunnused. Vastustajal oleks olnud võimalus kontrollida positiivse

testi tulemust teisel meetodil testi tegemisega. Kaebaja leiab, et Käsiraamatust tuleneb nõue

teha kaks erineval meetodil testi sigade aafrika katku ametlikuks diagnoosimiseks, mis on

kehtestatud just selliste olukordade vältimiseks ja välistamaks võimalust, et loomakasvataja

jaoks äärmiselt suurt kahju põhjustavaid meetmeid ei rakendataks siis, kui selleks puudub

äärmine vajadus. Kuna vastustaja ei olnud nõuetekohaselt sigade aafrika katku diagnoosinud,

siis ei oleks vastustaja tohtinud teha ka otsust, mille alusel kuulusid kõik

loomakasvatushoones olnud sead hukkamisele. Vastustaja otsus oli samuti

ebaproportsionaalne, kuna kasutada oleks saanud ka alternatiivseid ning vähem kaebaja

õigusi riivavaid meetmeid.

8. Tartu Halduskohus jättis 20.11.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata ning kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

Halduskohus leidis, et põllumajandusministri 10.12.2004. a määruse nr 179 „Sigade

klassikalise katku ja sigade Aafrika katku tõrje eeskiri“ (edaspidi Eeskiri) § 21 lg 1 p-s 1

sätestatu tähendab, et vaidlustatud otsustuse puhul ei ole tegemist otsusega, mis on antud

kaalutlusõiguse alusel või mille puhul saaks tõusetuda küsimus otsuse proportsionaalsusest.

Kui tegemist oli taudipunktiga, siis puudus vastustajal valikuvõimalus, kas kõik sead

surmatakse või mitte. Viidatud säte on halduskohtu hinnangul õigesti üle võetud Euroopa

Liidu õigusest - ka direktiivi 2002/60/EÜ artikli 5 lg 1 p a) näeb ette, et kui sigade Aafrika

katku esinemine majandis on ametlikult kinnitust leidnud, siis tuleb kõik majandis olevad

sead viivitamata surmata.

Vaidlustatud otsustus ei sisalda küll põhjendusi selle kohta, miks valis vastustaja kõigi sigade

hukkamise kohapeal, kuid kaebaja ei ole ka selles osas vastustajale etteheiteid teinud.

Direktiivi 2002/60/EÜ artikkel 6 näeb ette võimaluse, et ühes majandis erinevate

tootmisüksuste esinemise korral võib tervete seatootmisüksuste suhtes teha erandi kõigi

sigade surmamise nõudest. Seda artiklit ei ole Eesti õigusesse üle võetud, sh ei ole kehtestatud

artikli lõikes 2 nõutud üksikasjalikke eeskirju selle kohaldamiseks. Kaebaja ei vastanud aga

ettevõte tingimustele, mis võimaldanuks osade sigade surmamata jätmist. Kaebaja ettevõttes

puudusid täiesti eraldiseisvad rajatised loomade majutamiseks, pidamiseks ja söötmiseks, nii

et viirusel ei oleks võimalik levida ühest tootmisüksusest teise.

Vastustajal oleks olnud korrektne viidata vaidlustatud otsuses mitte uurimisteatele, vaid

ametliku diagnoosi panemise ja kinnitamise otsustele. Kuivõrd vaidlustatud otsusest oli siiski

arusaadav, et selle tegemise faktiliseks aluseks oli sigade Aafrika katku avastamine kaebaja

ettevõttes ning otsused diagnoosi panemise ja kinnitamise kohta olid olemas, siis ei too sellise

viite puudumine praegusel juhul kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust.

Halduskohus

käsitles ametliku diagnoosi panemise ja kinnitamise otsuseid

menetlustoimingutena ja leidis, et loomataudi tõrjet reguleerivate Eesti ja Euroopa Liidu

õigusaktidega ei ole kehtestatud konkreetseid menetlus- või vorminõudeid diagnoosi

panemise otsusele.

Halduskohtu hinnangul on sigade Aafrika katk sedavõrd ohtlik ja kergesti leviv haigus, et

vastustajalt ei saanud eeldada ametliku diagnoosi panemise otsuse kirjalikku põhjendamist.

Kui ettevõttes on kasvõi ühel seal kindlaks tehtud sigade Aafrika katku esinemine, peetakse

ainsaks tõhusaks tõrjemeetodiks kõigi sigade viivitamatut surmamist. Kohtuistungil selgitas

vastustaja, et ametliku diagnoosi panemise aluseks olid ka muud andmed peale otsuses

viidatud uurimisteate, sh see, et kaebaja ettevõte paiknes taudistunud alal ja see, et ettevõttes

esines enne vaidlusaluse proovi võtmist sigade haigestumine ja äkksurm.

Õigusaktid ei nõua ametliku diagnoosi panemiseks seda, et üheaegselt esineksid sigade

Aafrika katkule ainuomased kliinilised tunnused, ainuomane lahanguleid, diagnoosi toetavad

epidemioloogilised andmed ja positiivne laboratoorse uurimise tulemus.

Halduskohtu hinnangul olid täidetud lisatingimused, mis võimaldasid vastustajal tugineda

üksnes PCR-testi positiivsele tulemusele. Kohus märkis, et vastustaja tugines lisaks PCR-testi

tulemusele ka epidemioloogilistele andmetele (sigade Aafrika katku esinemine selle piirkonna

metssigadel) ja kliinilistele tunnustele (varasem sigade haigestumine ja surm samas

ettevõttes). Ametliku diagnoosi panemine üksnes PCR-testi tulemuse põhjal, kui seda

kinnitavad muud andmed, oli põhjendatud ka sellega, et HAD-testi tegemine on aeganõudev.

Kohtu hinnangul on vaieldav, mida mõistetakse sigade Aafrika katku esmase või teisese

puhangu all, kuid kohus leidis, et vastustajal on õigus, et teine puhang samas ettevõttes ei ole

sisuliselt võimalik, kuna katku esmasel puhkemisel ettevõttes tuleb kõik sead surmata.

Halduskohus ei nõustunud kaebaja etteheidetega proovi vastuvõtmisele ja edastamisele ning

testi teostamise ajale.

Halduskohtu hinnangul oli sigade Aafrika katku tõrje korral tegemist HMS § 40 lg 3 p-s 1

toodud olukorraga, mistõttu ei ole vaidlustatud otsus õigusvastane põhjusel, et kaebajat ei

kuulatud ära.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Osaühingu Sponsum (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo esitas 20.12.2017 Tartu

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 20.11.2017. a otsuse peale.

Apellatsioonkaebuses palub kaebaja halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et vastustajal ei olnud õigust kinnitada

sigade Aafrika katku ametlikku diagnoosi, kuna vastustaja ei olnud kindlaks teinud diagnoosi

kinnitamiseks vajalikke asjaolusid – vastustaja ei teinud ühele positiivsele uurimistulemusele

kordusanalüüsi, ei tuvastanud sigade Aafrika katkule iseloomulikke kliinilisi tunnuseid, ei

tuvastanud ainuomast lahanguleidu ega arvestanud epidemioloogiliste andmetega.

Kaebaja arvates kohaldas halduskohus ebaõigesti Eeskirja § 2 lõiget kaks. Kaebaja leiab, et

vastustajal oli kohustus ametliku diagnoosi panemise otsust kirjalikult põhjendada ning sigade

Aafrika katku kulgemise iseloomu ja ettevõtjale kitsenduste seadmise võimalust arvestades oli

seda võimalik ka teha.

Kaebaja hinnangul on kohus liiga suure kaalu omistanud uurimistulemusele sigade Aafrika

katku diagnoosimisel.

Vastustajal oleks olnud võimalik täiendavat informatsiooni koguda. 3-19 päeva, mis võis

kuluda HAD-testi tulemuse saamiseks, ei oleks kahjulikku tagajärge toonud.

Kaebaja arvates on halduskohus ebaõigesti sisustanud mõistet „esmane puhang“. Kaebaja

leiab, et iga ettevõtte puhul on esimene diagnoositud sigade Aafrika katku juhtum esmane

puhang.

Kohus on kaebaja hinnangul tõendeid hinnates ebaõigele järeldusele jõudnud, et õigusaktid ei

näe ette, millise aja jooksul tuleb test läbi viia. Kaebaja leiab, et PCR-testi on võimalik teha

tööpäeva jooksul. Proov jõudis laborisse aga hiljem, kui vastustaja enda juhised ette näevad.

Proovi teekond ei ole dokumenteeritud, mistõttu on proov ebausaldusväärne.

Kaebaja esitas 28.09.2018 täiendava seisukoha ja taotluse võtta vastu tõendina Tallinna

Ringkonnakohtu 10.01.2018. a otsus haldusasjas nr 3-16-1953. Kaebaja hinnangul on selles

kohtuotsuses, mis jõustus 10.02.2018, tuvastatud asjaolud olulised ka käesolevas menetluses.

Kaebaja leiab, et viidatud ringkonnakohtu otsusega ei leidnud tõendamist, et kaebaja oleks

rikkunud bioohutusnõudeid, mistõttu on ebatõenäoline, et sigade Aafrika katk kaebaja farmi

üldse levis.

10. Vastustaja esitas 06.02.2018

vastuse

apellatsioonkaebusele, milles vaidleb

apellatsioonkaebusele vastu.

Vastustaja leiab, et diagnoosi panemine toimus loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 37 lg 3

nõuete kohaselt ja diagnoosi panemiseks vajalikud asjaolud olid kindlaks tehtud.

Asjaolu, et vastustaja ei fikseerinud dokumendis kõiki toimingu tegemisel arvesse võetud

asjaolusid, ei muuda toimingut veel õigusvastaseks.

LTTS § 37 lg 3 ei näe ette nõuet, et loomataudi diagnoosimiseks peavad üheaegselt esinema

loomataudi kliinilised tunnused, lahanguleid, epidemioloogilised andmed ja laboratoorse

uuringu tulemused. Halduskohus on vastustaja arvates põhjendatult leidnud, et diagnoosimise

alused on sätestatud alternatiivse loeteluna.

Vastustajal puudus põhjus kahelda uurimisteates TA1615500-V väljendatud analüüsitulemuse

usaldusväärsuses ning analüüsitulemus haakus muude vastustajale teadaolevate asjaoludega

(farmi paiknemine taudistunud alal, sigade varasem haigestumine ja suremine samas farmis).

Puudub alus väita, et vastustaja oleks enne diagnoosi panemist pidanud ära ootama HAD-testi

tulemuse.

Vastustaja on seisukohal, et „esmane puhang“ mõiste all tuleb lähtuda sigade Aafrika katku

leviku piirkonnast ning mille määratlus on toodud Eeskirja § 40 lg-tes 1 ja 2. Kuivõrd antud

piirkonna metssigadel oli tuvastatud sigade Aafrika katk varasemalt, siis ei saa kaebaja farmis

ilmnenud haiguspuhangut käsitleda esmase puhanguna.

Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud etteheited proovi võtmisele ja testi

läbiviimisele, samuti proovi saastumise osas ei ole jätkuvalt põhjendatud.

Vastustaja esitas 08.10.2018 ringkonnakohtule seisukoha, milles leiab, et kaebaja esitatud

täiendav tõend, s. o kohtuotsus asjas nr 3-16-1953 tuleks jätta vastu võtmata. Vastustaja leiab,

et tõend ei ole asjakohane, kuivõrd sellest ei nähtu asjaolusid, mis saaksid mõjutada käesoleva

asja lahendamist. Kaebaja väidetud asjaolusid nimetatud kohtuotsusega ei tuvastatud. Kui

ringkonnakohus peaks kaebaja esitatud tõendi vastu võtma, siis palub vastustaja võtta

haldusasja juurde tõendina VTA 23.02.2018. a otsus nr 3, millega vastustaja lükkab ümber

kaebaja väite, et kaebaja täitis kõiki bioohutusnõudeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja taotluse võtta apellatsioonimenetluses uue

tõendina asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2018. a otsus haldusasjas

nr 3-16-1953, millega on kaebaja hinnangul tuvastatud asjaolud, mis on olulised ka

käesolevas menetluses. Kaebaja leiab nimelt, et viidatud ringkonnakohtu otsusega ei leidnud

tõendamist, et kaebaja oleks rikkunud bioohutusnõudeid, mistõttu on ebatõenäoline, et sigade

Aafrika katk kaebaja farmi üldse levis.

Ringkonnakohus leiab, et viidatud kohtuotsuse asja juurde võtmine ei ole põhjendatud, kuna

see ei ole oma sisult asjakohane tõend. Käesoleva vaidluse sisuks on Lääne-Virumaa

Veterinaarkeskuse 21.07.2016. a otsuse nr 64 kitsenduste p 4 õiguspärasuse hindamine,

millega nähti ette, et kohalik loomatauditõrje komisjon korraldab kõigi taudikoldes olevate

sigade kohese hukkamise seonduvalt sellega, et kaebaja ettevõttes diagnoositi 20.07.2016

sigade aafrika katk. Veterinaarkeskuse 21.07.2016. a otsuse nr 64 aluseks ei olnud asjaolu, kas

kaebaja täitis oma farmis kõiki bioohutusnõudeid või mitte ning teatavasti ei pruugi isegi

bioohutusnõuete täitmine tagada seda, et sigade Aafrika katk seafarmidesse ei jõua, mistõttu

ei saa isegi väitega, et viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega ei leidnud tõendamist, et

kaebaja bioohutusnõudeid rikkus, seada kahtluse alla sigade Aafrika katku esinemist ja

diagnoosimist kaebaja seafarmis 20.07.2016. Ringkonnakohus peab seoses uue tõendi sisulise

asjakohasuse küsimusega vajalikuks märkida veel ka seda, et KIS-st nähtuvalt tegi VTA

pärast kaebaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumist kaebaja taotluse osas

hüvitada talle sigade Aafrika katku tõrjega tekkinud kahjud uue negatiivse otsuse, mille

kaebaja halduskohtus vaidlustas ja mille osas tegi Tallinna Halduskohus 31.10.2018

haldusasjas nr 3-18-523 otsuse, jättes kaebaja kaebuse VTA otsuse tühistamiseks

rahuldamata. Nimetatud halduskohtu otsusele on kaebaja esitanud 30.11.2018

apellatsioonkaebuse, mis tähendab, et tegelikult puudub jõustunud ja lõplik kohtulahend ka

asjas, mille sisuks on küsimus, kas kaebaja tegevuses esinesid rikkumised, s. h

bioohutusnõuete rikkumised, mis välistavad kaebaja poolt taotletud toetuse väljamaksmise või

mitte.

Kuna ringkonnakohus ei võta kaebaja poolt taotletud Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2018. a

otsust käesoleva asja materjalide juurde, siis ei ole ringkonnakohtul alust käsitleda sisuliselt

seda küsimust, kas asja materjalide juurde tuleks võtta vastustaja poolt esitatud VTA

23.02.2018. a otsus nr 3.

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht

ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu

vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse

norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades

kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses

halduskohtu põhjendusi korrata.

13. Käesoleva vaidluse põhiküsimus on see, kas vastustaja otsustas õiguspäraselt hukata kõik

kaebajale kuulunud loomakasvatushoones olnud sead VTL 20.07.2016. a uurimisteate alusel,

millega tuvastati real-time PCR meetodit kasutades ühe proovi tulemuseks positiivne sigade

Aafrika katkule. Vastustaja kinnitas halduskohtumenetluses, et otsuse tegemisel kõik loomad

hukata, võeti arvesse veel ka epidemioloogilisi andmeid ja loomataudi kliinilisi tunnuseid

kaebaja loomakasvatushoones asunud sigadel. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 7, 40 ja 42)

pandi LTTS § 37 lg 3 kohaselt ametlik diagnoos vastustaja 20.07.2016. a otsusega nr 60 VTL

20.07.2016. a uurimisteate nr TA1615500-V alusel ja kuna sigade Aafrika katk on eriti ohtlik

loomataud, siis kuulus diagnoosi panemine veel ka kinnitamisele vastavalt LTTS § 37 lg-le 4,

mida VTA tegi 20.07.2016. a käskkirjaga nr 96.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustajal ei olnud õigust kinnitada sigade

Aafrika katku ametlikku diagnoosi, kuna ta ei olnud kindlaks teinud ametliku diagnoosi

kinnitamiseks vajalikke asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt ei kinnitanud vastustaja SAK

ametlikku diagnoosi, vaid LTTS § 37 lg 4 kohaselt teostas selle toimingu VTA. Vastustaja

teostas LTTS § 37 lg-s 3 sätestatud toimingu, s. o pani korrakaitseorganina SAK ametliku

diagnoosi. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu seisukohaga, et diagnoosi

panemine toimus käesoleval juhul LTTS § 37 lg 3 nõuete kohaselt ning diagnoosi

panemiseks vajalikud asjaolud olid kindlaks tehtud.

LTTS § 37 lg 3 sätestab, et loomataudi ametliku diagnoosi panemine toimub loomataudi

kliiniliste tunnuste, lahanguleiu, epidemioloogiliste andmete ja laboratoorse uurimise

tulemuste

alusel. Antud juhul oli vastustajal otsustamise aluseks olemas laboratoorse uurimise tulemus

(VTL uurimisteade nr TA1615500-V). Lisaks sellele arvestas vastustaja epidemioloogilisi

andmeid, mille kohaselt paiknes kaebaja ettevõte taudistunud alal nr 25, kus esines

varasemalt, s. h 2016. a juuni, metssigadel sigade Aafrika katku ja loomataudi kliinilisi

tunnuseid ehk asjaolu, et kaebaja farmis oli sigadel esinenud haigestumist (sh palavikku) ja

äkksurma. Vaidlust ei ole selle üle, et palavik ja äkksurm sigadel võivad olla omased ka SAK-

ile ning lisaks sellele on SAK-ile omane, et viirusekandjaid võib esineda ka ilma

sümptomiteta (vt. Eeskiri, § 2 lg 2). Eeskirja § 3 p 6 ütleb, et SAK-i nakatunud siga

on siga või sea rümp, millel on kliinilise pildi või lahanguleiu või organite patoloogilis-

anatoomiliste muutuste alusel või Euroopa Komisjoni otsusele 2003/422/EÜ vastava

laboratoorse uurimise tulemuse alusel SAK ametlikult diagnoositud.

Eeltoodust tulenevalt saab halduskohtuga nõustuda ka selles, et LTTS § 37 lg 3 ei nõua

diagnoosi panemise eeldusena, et üheaegselt peavad olema tuvastatud nii loomataudi

kliinilised tunnused, lahanguleid, epidemioloogilised andmed kui ka laboratoorse uurimise

tulemused. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 16 õigesti ja põhjendatult viidanud ka

sellele, et asjassepuutuv Euroopa Liidu õiguse regulatsioon (2002/60/EÜ artikli 2 p f) ei nõua

samuti eelloetletud asjaolude üheaegset esinemist. Seega toimis vastustaja kaebaja farmis

olnud sigadele Aafrika katku ametliku diagnoosi panemisel LTTS § 37 lg 3 nõuete kohaselt.

15. Samuti käsitles halduskohus ringkonnakohtu arvates põhjendatult SAK ametliku

diagnoosi panemist menetlustoiminguna, mille tegemisel oli määrava tähtsusega asjaolu, et

VTL uurimisteatest nähtus kaebaja farmis olnud sealt võetud proovis SAK-i suhtes positiivne

analüüsitulemus, mis on toimingut fikseerivas dokumendis põhjendusena ka kajastatud. See,

et vastustaja ei ole menetlustoimingu tegemisel fikseerinud kõiki toimingu tegemisel arvesse

võetud asjaolusid, ei muuda toimingut veel õigusvastaseks. Nagu juba varasemalt märgitud, ei

ole põhjendatud kaebaja tõlgendus LTTS § 37 lg-st 3, kuna see norm ei näe koosmõjus

Eeskirja § 3 p-ga 6 ja 2002/60/EÜ artikli 2 p-ga f ette nõuet, et loomataudi diagnoosimiseks

peavad üheaegselt esinema loomataudi kliinilised tunnused, lahanguleid, epidemioloogilised

andmed ja laboratoorse uuringu tulemused. Selline nõue oleks vastuolus ka normi eesmärgiga,

kuna paljude loomataudide puhul (sh SAK-i puhul) ei pruugi näiteks haiguse sümptomeid ega

ka konkreetsele haigusele ainuomaseid haigustunnuseid üldse esineda (vt. Eeskiri, § 2 lg 2),

mistõttu kliinilised tunnused ja lahanguleid ei pruugi taudi esinemist näidata, kuid sellele

vaatamata on loomad nakatunud. Nagu eelpool sai juba märgitud, pöördus halduskohus

põhjendatult antud normi tõlgendamise osas teiste asjassepuutuvate normide poole, mis

toetavad arusaama, et loomataudi ametliku diagnoosi panemise alused on sätestatud mitte

kumulatiivse vaid alternatiivse loeteluna.

16. Mis puudutab kaebaja väiteid nn. valepositiivse laboratoorse uuringu tulemuse

võimalikkuse kohta, siis sellega seoses märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas pole

vaidluse all fakt, et algne PCR-meetodil saadud positiivne uurimistulemus SAK-i esinemise

kohta leidis hiljem kinnitust ka HAD-testiga (tl 12-16, tõlge tl 63-65). Sellest tulenevalt ei ole

antud asjas tegemist olukorraga, kus proovi olekski analüüsitud vaid PCR-meetodil ning

esineks kõrvaldamata kahtlus selles osas, et tegelikult analüüsitud proovis SAK tekitajat ei

esinenud. Nagu juba öeldud, oli samalt sealt võetud proovi analüüsitulemus SAK-i suhtes

positiivne nii algse, VTL-i poolt 20.07.2016 teostatud uuringu kohaselt, kui ka

referentlaboratooriumis teostatud kordusanalüüsi kohaselt (nii PCR-meetodil kui HAD-testi

järgi). Samuti tuleb jätkuvalt arvestada seda, et konkreetsel juhtumil toetasid SAK diagnoosi

panemist lisaks positiivsele laborianalüüsi tulemusele ka epidemioloogilised andmed (farmi

asumine taudistunud alal) ja farmis varasemalt avastatud sigade haigestumine ja surm.

Eeltoodut silmas pidades ei ole põhjendatud kaebaja väide, et LTTS § 37 lg-le 3 halduskohtu

poolt antud tõlgendus omistas laboratoorse analüüsi tulemusele liiga suure kaalu ning ainult

sellest lähtumine viis ebaõigele järeldusele ja tulemusele, mis tõi kaasa kõigi taudikoldes

olevate sigade kohese hukkamise ja kaebaja jaoks suure varalise kahju.

17. Lähtudes eelnevast ja ka asja materjalidest nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et

käesoleval juhul esinesid asjaolud, mis andsid aluse kaebaja farmis olnud sigadel SAK-i

diagnoosimiseks juba PCR-meetodil saadud positiivsele labori analüüsitulemusele tuginedes.

Halduskohus on vastavat seisukohta põhistanud vaidlusaluse otsuse p-s 18 ning

ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et

vastustajal oleks pidanud ametliku diagnoosi panemise ajal tekkima mistahes alusel või

põhjusel kahtlus VTL uurimisteates nr TA1615500-V väljendatud analüüsitulemuse

usaldusväärsuses ja seda eriti olukorras, kus analüüsitulemus kinnitas muid vastustajale

teadaolevaid asjaolusid (kaebaja farmi paiknemine taudistunud alal, sigade varasem

haigestumine ja suremine farmis). Eeltoodut silmas pidades puudub alus väita, et vastustaja

oleks enne diagnoosi panemist pidanud ära ootama HAD-testi tulemuse vms. Tagantjärele on

teada, et pärast diagnoosi panemist teatavakssaanud referentlaboratooriumi analüüsi

tulemused (PCR- ja HAD-test) kinnitasid algse VTL uurimistulemuse õigsust, mis tähendab,

et ka diagnoosi panemise algsel viibimisel oleks sama diagnoos lõpuks laboratoorse uuringu

tulemustele tuginedes ikkagi pandud.

18. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et halduskohus sisustas ebaõigesti mõistet „esmane

puhang“. Ringkonnakohus leiab, et kõnealuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda SAK leviku

piirkonnast, mida kehtivas õiguses tähistatakse terminiga „taudistunud ala“ ning mille

määratlus on toodud Eeskirja § 40 lg-tes 1 ja 2. Kaebaja farm asus piirkonnas, mis oli seal

metssigadel tuvastatud SAK-i tõttu määratletud kui taudistunud ala nr 25. Kuna antud

piirkonna metssigadel oli SAK varasemalt tuvastatud, ei saa kaebaja farmis kodusigadel

ilmnenud haiguspuhangut käsitleda Käsiraamatu tähenduses esmase puhanguna. Eeskirja § 3

p 9 sätestab samuti, et esmane sigade katku puhang metssigadel on metssigadel avastatud

sigade katku juhtum, mis on avastatud kitsendusteta

piirkonnas. Eeltoodud definitsioon

kinnitab, et piirkonnas avastatud uus taudijuhtum, kus on varasema taudijuhtumi tõttu

kitsendused kehtestatud , s. o taudistunud alal avastatud taudijuhtum, ei ole esmane puhang.

19. Ringkonnakohus nõustub täielikult ka halduskohtu seisukohtadega, mis on toodud

vaidlusaluse otsuse p-des 22 ja 23 ja mis käsitlevad PCR-testi teostamise tähtaega ning selle

seost testimiseks võetud proovi võimaliku saastumisega. Arvestades seda, et varasem

PCR-meetodil saadud positiivne uurimistulemus SAK-i esinemise kohta kaebaja farmis leidis

hiljem kinnitust ka HAD-testiga, kusjuures mõlema testi puhul analüüsiti samalt sealt võetud

sama elundi tükke (tl 12), siis leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse p-des 12 ja 13

tehtud etteheited halduskohtu eeltoodud seisukohtade osas on formaalsed ja ei ole millegagi

põhjendatud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid pikemalt analüüsida.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et pärast ametliku diagnoosi

kinnitamist puudus vastustajal kaalutlusõigus selles osas, kas kõik kaebaja farmis olnud sead

surmata või mitte, kuna selline kohustus tuleneb üheselt Eeskirja §-st 20 ja § 21 lg 1 p-st 1.

Samuti tuleb arvestada sellega, et käesolevas haldusasjas on kaebuse esemeks just ja ainult

vastustaja otsus sigade kohesele hukkamisele määramise kohta ning ametliku SAK diagnoosi

kinnitas VTA, mitte vastustaja. SAK ametliku diagnoosi kinnitamise korral on farmi kõigi

sigade hukkamisele määramine kehtiva õiguse kohaselt vältimatu. Tulenevalt asjaolust, et

SAK ametliku diagnoosi kinnitamine on käesolevas asjas vaidluse all mitteolev fakt, on igati

õiguspärane ka vastustaja otsus sigade hukkamise kohta ja halduskohus jättis seetõttu

põhjendatult kaebaja tuvastamiskaebuse rahuldamata.

21. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/