2-14-6187/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 25.04.2017 otsuse resolutsiooni, lisades täiendav punkt

menetluskulude jaotuse kohta, kuid ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud KRKA d.d. Novo Mesto kanda.

4. Välja mõista KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 8 380,8 eurot.

5. Välja mõista KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks viivis menetluskulude

hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

6. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Rahuldada AstraZeneca AB taotlus 08.06.2016 istungi protokolli parandamiseks ja

lugeda 08.06.2016 protokollis lause „Hagejal esitada seisukohad hiljemalt 31.08.16“

asemel õigeks „Hagejal esitada seisukohad hiljemalt 01.08.2016“.

2) Jätta rahuldamata KRKA d.d. Novo Mesto 29.01.2016 taotlus osalise lõivu

tagastamiseks.

3) Hagi rahuldada osaliselt.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

13.12.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-14-6187

Kohtuasi

KRKA d.d. Novo Mesto hagi AstraZeneca AB vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.04.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KRKA d.d. Novo Mesto apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

264 826,3 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja KRKA d.d. Novo Mesto (registrikood 5043611),

esindaja vandeadvokaat Madis Päts

Kostja AstraZeneca AB (registrikood 5560117842),

esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper, vandeadvokaadi

abi Mari Must

Viimase kohtuistungi toimumise

aeg

08.11.2017

4) Välja mõista AstraZeneca AB-lt KRKA d.d. Novo Mesto kasuks kahjuhüvitis

110 939,52 eurot ja seisuga 25.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 28 798,46

eurot ja alates 26.04.2017 viivis võlgnetavalt hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.

5) Jätta KRKA d.d. Novo Mesto esimese astme menetluskulud 32% ulatuses

AstraZeneca AB kanda ja AstraZeneca AB menetluskulud 68% ulatuses KRKA d.d.

Novo Mesto kanda.

6) Välja mõista KRKA d.d. Novo Mesto ja AstraZeneca AB vastastikuste maakohtu

otsusega väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise nõuete tasaarvestuse

tulemusena KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks menetluskulude

hüvitis 5 975,68 eurot.

7) Jätta apellatsioonimenetluse kulud KRKA d.d. Novo Mesto kanda.

8) Välja mõista KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 8 380,8 eurot.

9) Välja mõista KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks viivis esimese astme

menetluse kulude hüvitiselt ja apellatsioonimenetluse kulude hüvitiselt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. KRKA d.d. Novo Mesto (hageja) esitas 07.02.2014 Harju Maakohtule hagi AstraZeneca AB

(kostja) vastu hagi tagamisega tekitatud kahju 760 627 eurot ja viiviste hüvitamiseks. Hiljem

täpsustas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista hagi tagamisega tekitatud kahju

356 149,09 eurot ja viivised. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Poolte vahel oli Harju Maakohtus kaks vaidlus, millest ühe algatas hageja, kes esitas 18.05.2009

hagi kostja vastu, paludes tühistada kostjale kuuluv Eesti patent nr 03157 (tsiviilasi

nr 2-08-89603). Teise (tsiviilasi nr 2-10-30689) algatas kostja 28.06.2010, paludes kohustada

hagejat hoiduma patendist nr 03157 tulenevate õiguste rikkumisest ja keelata hagejal toimeainet

esomeprasooli sisaldava ravimipreparaadi Escadra® import Eestisse, samuti selle ravimi

valmistamine, ladustamine, kasutamine, levitamine, müügiks pakkumine ja müümine Eestis ise

ja kolmandatele isikute kaudu kuni 08.02.2017. Ühtlasi esitas kostja taotluse hagi tagamiseks,

mille maakohus 01.07.2010 määrusega rahuldas. Maakohus keelas hagejal toimeainet

esomeprasooli sisaldava ravimipreparaadi Escadra® impordi Eestisse, samuti selle ravimi

valmistamise, ladustamise, kasutamise, levitamise, müügiks pakkumise ja müümise Eestis ise

ja kolmandate isikute kaudu kuni asjas tehtava otsuse jõustumiseni. Eelnevalt tasus kostja hagi

tagamise tagatise 287 280 krooni.

Maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-08-89603 esitatud hagi 13.08.2012 ja tühistas kostjale

kuulunud Eesti patendi nr 03157. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni ringkonnakohus

ei rahuldanud ja selle peale esitatud kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud. 08.10.2013

esitas hageja esimest korda tsiviilasjas nr 2-10-30689 taotluse 01.07.2010 tehtud hagi tagamise

määruse viivitamatuks tühistamiseks ja kostja esitas 28.10.2013 maakohtule samas asjas

taotluse hagi tagasivõtmiseks. Maakohus jättis 21.11.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-30689

esitatud hagi läbivaatamata ja tühistas hagi tagamise. Maakohtu määrus jõustus 07.12.2013.

Hagi tagamisega tsiviilasjas nr 2-10-30689 tekitati hagejale kahju saamata jäänud tulu näol.

Kahju suurus kujunes perioodi 01.07.2010-31.12.2013 jooksul. Hageja on geneeriliste ravimite

tootja, kes sai 03.03.2010 Eesti Ravimiametilt müügiloa Escadra® (ravim) Eestis

turustamiseks. 01.07.2010 seisuga oli ravim kantud Eesti Haigekassa ravimite loetellu ja hageja

oli alustanud selle turustamist Eestis. Näiteks pidas hageja 2010. aasta mais-juunis läbirääkimisi

ravimimüüja Loodustoode OÜ müügidirektoriga Eestis turustamise alustamiseks, mis päädis

Loodustoode OÜ poolt 11.06.2014 tellimuse esitamisega hagejale mh vaidlusaluse ravimi

tarnimiseks. Samuti tegi hageja 2010. aasta kevadel praktilisi ettevalmistusi ravimi

reklaamimiseks ning müügiedendusvahendite kavandamiseks ja tootmiseks. Hageja oli

sunnitud alates 01.07.2010 ravimi müügi ja igasuguste vastavate toodete turustamise lõpetama

3,5 aastaks.

Kahju suuruse hindamisel lähtus hageja järgmistest näitajatest: ravimite ATC koodiga

A02BC05 (esomeprasool) müügitulust, millest oli maha arvestatud esomeprasooli süstelahuse

müügitulu, sest seda ei oleks hageja müünud; hageja oleks olnud vaidlusalusel perioodil ainus

kostja konkurent (kostja tõi turule esomeprasooli toimeainena sisaldava ravimi NEXIUM®);

geneerilise ravimi tootja hõlmab lühikese ajaga suurema osa vastavat toimeainet sisaldava

ravimi turust; hageja turuosa oleks vaidlusalusel perioodil jäänud vahemikku 40-65%, s.t 2013.

aastaks oleks hageja turuosa ületanud kostja oma; hageja turuosa Eestis 2014. aasta jaanuaris

oli 32,59% toimeainena esomeprasooli sisaldavate ravimite osas; esimese turulejõudva

geneerilise ravimi hind peab olema vähemalt 30% madalam originaalravimiga võrreldes.

Eelnevat arvestades oleks hageja 3,5 aasta müügitulu olnud hinnanguliselt 1 170 195 eurot

(70% 1 671 707 eurost, s.o hageja eeldatavast turuosa kogusummast) ning arvestades sellest

maha tootmis-, müügi- ja reklaamikulud (35% tulust), kujunes kahju suuruseks 760 627 eurot.

Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kahju suuruse hindamisel ei saanud lähtuda

hetke turusituatsiooni. Nimelt oli Eesti ravimituru õiguslik regulatsioon alates 2010. aastast

kuni käesoleva ajani märkimisväärselt muutunud ja pärast 2014. aasta algust oli turule tulnud

ka mitmeid uusi käsimüügiravimeid, mis sisaldasid küll teisi toimeaineid, kuid mis omasid

esomeprasooliga sarnast ravimõju. Veel märkis hageja, et ravimi NEXIUM® Euroopa patent

kaotas kehtivuse 2014. aasta mais, mistõttu oli ka kostja oma hinnapoliitikas paindlikum ehk

pidi originaalravimi hinda langetama. Sotsiaalministeeriumile esitatud müügiprognoosid on

alati pigem ülikonservatiivsed, mistõttu ei saanud nende alusel hageja võimalikku

turupositsiooni hinnata. Siiski vaidluse kiirema lahendamise huvides esitas hageja korduvalt

uue kahju kalkulatsiooni, milles oli arvestanud ka andmeid toimeainet esomeprasool sisaldavate

toodete hulgimüügituru kohta perioodil 2014 – 2015 ja vähendas lõpuks kahjunõuet

356 149,09 euroni.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise osas tuli hagejal tõendada kahju

tekkimist ja põhjuslikku seost hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Saamata jäänud tulu eest

hüvitise saamiseks pidi hageja lisaks tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.

Hageja eelnevaga toime ei tulnud.

Hageja ei toonud välja konkreetseid asjaolusid, mille alusel sai järeldada, et mingil konkreetsel

ajahetkel oli hagejal tõsiseltvõetav soov turule tulla ning ta oleks faktiliselt saanud turule tulla.

Müügiloa olemasolu ei tõendanud, et hageja oli teinud kõik vajalikud ettevalmistused ravimiga

turule tulemiseks konkreetsel ajahetkel. Veel enam, hageja väited ravimi turustamisega

alustamise kohta olid vastuolulised. Ühel juhul väitis hageja, et seisuga 01.07.2010 oli hageja

alustanud ravimi turustamist ja siis jälle väitis, et oli 01.07.2010 alles alustamas ravimi

ulatuslikumat turustamist Eestis. Kuivõrd hageja väitel sai ta hagi tagamisest teada 05.07.2010

oleks ravim pidanud olema 01.07.2010 müügis. Samas seda hageja ei tõendanud. Seejuures oli

küsitav, kas hageja oleks tulnud ravimiga turule enne kostja patendi nr 03157 tühistamist.

Tõendamata oli, et hageja ravim oleks jäänud kostja patendi kaitseulatusest välja.

Samuti ei tõendanud hageja põhjuslikku seost. Hageja ei toonud välja asjaolusid ega tõendanud,

et just hagi tagamise tõttu jäi tal mingil konkreetsel ajahetkel turule tulemata ja tulu saamata.

Seejuures oli välistatud võimaliku kahju põhjuslik seos hagi tagamisega hageja poolt välja

toodud perioodi jooksul. Nimelt sai hageja hagi tagamisest teada 05.07.2010, mistõttu ei olnud

hagi tagamine põhjuslikus seoses väidetava kahjuga perioodil 01.07.2010-05.07.2010. Hagi

tagamine tühistati 21.11.2013 määrusega, mis jõustus 07.12.2013. Seega ajavahemikul

07.12.2013-31.12.2013 tekkinud kahju ei olnud seoses kahju tekkimisega.

Tõendamata oli saamata jäänud tulu suurus. Hageja ei oleks olnud vaidlusalusel perioodil kostja

ainus konkurent. Ravimiamet väljastas aastatel 2010-2013 üheksale erinevale juriidilisele

isikule müügiload toimeainet esomeprasooli sisaldavate geneeriliste ravimite turustamiseks

Eestis. Hageja ei tõendanud, et ta oli Eestis ainus, kelle ravim oli väljaspool patendi nr 03157

kaitseulatust. Hageja turuosa oleks olnud hageja poolt eeldatust oluliselt väiksem. Nimelt oli

ebaõige hageja kirjeldatud reegel, et geneerilise ravimi tootja hõlmab lühikese ajaga suurema

osa vastavat toimeainet sisaldava ravimi turust. Geneerilise ravimi tootja võib hõlmata suurema

osa vastavat toimeainet sisaldava ravimi turust eeldusel, et originaalravimi hind jääb peale

geneerilise ravimi turule sisenemist geneerilisest ravimist oluliselt kallimaks ning patsientide

osakaal, kelle puhul arst peab meditsiiniliselt põhjendatuks originaalravimi juurde jäämist, on

väike. Veel, kui ravimi väljakirjutaja kannab retseptile konkreetse ravimpreparaadi nimetuse,

ei ole ravim asendatav geneerilisega. Kui originaalravimi hind patsiendile ei erine geneerilise

ravimi hinnast või ei erine olulisel määral, kalduvad patsiendid eelistama seni kasutatud

originaalravimit. Ka hageja ise ei eeldanud ravimi soodusravimite nimekirja kandmise taotluses

esitatud prognoosis, et tema turuosa oleks turule tulles saavutanud lühikese aja jooksul 40% ja

hiljem hõlmanud 60-80%, nagu ta märkis hagis. Nimetatud dokumendis eeldas hageja, et 2010.

aasta kuuel viimasel kuul oleks tema turuosa olnud 12%, 2011. aastal 13% ja 2012. aastal 22%.

Pärast ravimi turule toomist 2013. aasta detsembris on hageja turuosa kujunenud sarnaseks

soodusravimite nimekirja kandmise taotluses märgituga, s.t 2014. aasta I kvartalis oli hageja

turuosa 7,9%, II kvartalis 13,6%, III kvartalis 14,5% ja IV kvartalis 15,8%. Hageja väide, et

2014. aasta andmeid ei saa võrrelda 2010. aasta andmetega, sest 2010. aastal oli lihtsam turule

siseneda, oli ebaõige. Olukord oli vastupidine. Nimelt astus Haigekassa viimastel aastatel

samme, et suurendada geneeriliste ravimite osakaalu soodusravimite müügil, nt tegi

reklaamikampaaniaid tõstmaks teadlikkust geneerilistest ravimitest, muutis retseptide

väljakirjutamise korda nii, et retseptile kirjutatakse toimeaine ning kehtestas korra, et ravimi

müümisel tuleb kliendile pakkuda odavaimat, milleks on geneeriline ravim.

Hageja teoreetiline müügitulu oleks Eestis olnud hageja arvestatuga võrreldes oluliselt väiksem.

Hageja eeldas, et ta oleks turule sisenemisest kuni 31.12.2013 müünud ravimit originaalravimi

hinnast 30% odavama hinnaga, tuginedes sotsiaalministri 08.12.2004 määruses nr 123

sätestatule. Samas ei tulene eelnevast õigusaktist, et geneerilise ravimi müügiloa hoidja peab

jääma selle hinna juurde ning ei või veel odavamalt müüa, kui ta peab seda vajalikuks. Nii müüb

hageja käesoleval hetkel nii 40mg kui ka 20mg ravimi kapsleid piirhinnast odavamalt

tõenäoliselt turuosa suurendamiseks. Asjaolu, et hageja oleks tingimata vaidlusalusel perioodil

ravimit müünud originaalravimi hinnast 30% odavama hinnaga, hageja ei tõendanud. Veel

märkis kostja, et MediCube’i andmebaas, mida hageja kasutas kahju suuruse kindlakstegemisel,

koosnes auditeerimata andmetest, kusjuures hagile lisatud andmebaasi tabelitest ei selgunud,

kuidas kujunes tabelis toodud tulu komponent. Isegi kui eeldada, et nimetatud andmebaas oli

praegusel juhul hageja viidatud osas kasutatav, erines selle baasil konstrueeritud hageja

võimalik tulu oluliselt hageja enda prognoosidest 2010. aastal.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kahjustatud isiku

säästetud kulud. Hageja väitis, et toote omahind on 35%. Kostja eelnevaga ei nõustunud. Isegi

kui kostja on aktsepteerinud, et mõnel teisel turul moodustub toote omahind 35%, ei nõustunud

kostja automaatselt, et see on nii ka Eesti turul. See, kui suure protsendi moodustab toote

omahind müügitulust, sõltub mh sellest, millise hinnaga konkreetsele turule tullakse ning

seejuures peab arvestama asjaoluga, et väiksele turule toodetud toote omahind tuleb alati

suurem, sest müüdav kogus on väiksem kui suurele turule toodetud toote omahind. Lisaks ei

selgunud hagis, missugused kulud arvestas hageja toote omahinna sisse. Kostjale teadaolevalt

kandis hageja peale ravimi turule tulemist 2013. aasta detsembris mh kulutusi ravimi

reklaamimiseks ja tegi olulisi sooduspakkumisi oma turuosa suurendamiseks, kandes sellega

täiendavaid kulutusi. Soovitud turuosa saavutamiseks oleks hageja ka 2010. aastal pidanud

ravimit reklaamima ja tutvustama ning eelnevaga seoses kulusid kandma. Kostja koostas

võimaliku kahju kalkulatsiooni temale teadaolevate andmete põhjal ning tuvastas, et hageja

saamata jäänud tulu oli kindlasti väiksem kui 108 624,41 eurot.

Veel märkis kostja, et puhtmajanduslik kahju ei ole reeglina deliktiõiguse järgi hüvitatav.

Hagejal tuli praegusel juhul näidata, et hagi tagamisega rikuti kaitsenormi, mille eesmärk oli

pakkuda kaitset ka rikutud lepinguvälise kohustuse täitmise huvile ning mis võimaldab nõuda

ka positiivse kahju hüvitamist ehk saamata jäänud tulu hüvitamist, mida hageja oleks saanud

kui kostja vastavat kaitsenormi poleks rikkunud. Hageja vastavat asjaolu ei näidanud.

Isegi kui leida, et kostjalt tuleb hageja kasuks kahjuhüvitis välja mõista, tuleb seda oluliselt

vähendada, sest tsiviilprotsessiõiguste seaduspärasel viisil teostamise korral on kahjuhüvitise

täies ulatuses väljamõistmine vastuvõetamatu. Hagi tagamine oli määruse tegemise ajal

põhjendatud ja alus langes ära alles 2013. aasta sügisel teises menetluses tühistatud patendi

tõttu. Kostja teostas protsessiõigusi heas usus neid kuritarvitamata. Pealegi oli kahju tekitava

olukorra kestvus sõltuv ka hagejast ja kohtust. Näiteks esitas kostja taotluse hagi

tagasivõtmiseks 28.10.2013, aga kohus lahendas taotluse 21.11.2013. Veel märkis kostja, et

patendi tühistamisel ei ole tagasiulatuvat jõudu ja teistel isikutel ei teki patendi tühistamisel

sellele eelneva perioodi osas nõudeid patendiomaniku vastu, mistõttu ei saanud hagejal olla

hagi tagamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu perioodi osas, mis eelnes patendi

tühistamisele, s.t kahju hüvitamise nõuet tuli vähendada, piirates selle perioodiga alates patendi

tühistamisest 02.10.2013 kuni hagi tagamise tühistamise jõustumiseni 07.12.2013.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

110 939,52 eurot, 25.04.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 28 798,46 eurot ja

alates 26.04.2017 lisanduva viivise seadusjärgses määras. Menetluskulude kindlaksmääramise

avaldused rahuldas kohus osaliselt ja tasaarvestuse tulemusena mõistis kohus hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulud 5 975,68 eurot ja kohustas tasuma viivist seadusjärgses määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 p-le 1 peab hagi tagamist

taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub

kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas

lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Hagi tagamise

taotluse esitamisega võtab isik, kes tagamist taotles, endale riski hagi tagamisest vastaspoolele

tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata, või asi jäetakse läbi vaatamata

või kui asjas lõpeb menetlus muudel alustel kui poolte kokkuleppe. Viidatud sätte raames on

hüvitatav ka saamata jäänud tulu, mis võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

Tsiviilasi nr 2-10-30689, mille raames hagi tagati ja hagejal keelati Eestis toimeainet

esomeprasooli sisaldava ravimpreparaadi turustamine, jäeti 21.11.2013 läbi vaatamata kostja

poolt hagi tagasi võtmisega. Samal ajal oli tõendatud, et hageja soovis alustada oma toote

turustamist Eestis 2010. aasta suvel ja oli selleks teinud ka ettevalmistusi. Kirjeldatud hagi

tagamise abinõu rakendamisega takistati hageja majandustegevust VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes.

Nii tekkis hagejal ravimi Eestis turustamise võimatuse tõttu saamata jäänud tulu näol kahju

VÕS § 128 lg 4 järgi. Kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses hagi tagamisega ja oli kostjale

ettenähtav. VÕS § 1050 järgi eeldatakse süü esinemist. Seega oli kostjal kahju hüvitamise

kohustus.

Kahju tekitamise perioodi osas tuvastas kohus, et hagejale tekkis hagi tagamise meetme tõttu

kahju perioodil 01.07.2010-07.12.2013. Kohus tagas kostja taotlusel hagi 01.07.2010 ja siis

tekkis hagejal keeld ravimit Eestis turustada. Perioodi alguspunkti määratlemisel ei olnud

kohaldatav patendiseaduse (PatS) § 49 lg 6. Poolte esitatud tõenditest ja asjaoludest nähtuvalt

turustas hageja ravimit juba 2013. aasta detsembris, s.t tal ei olnud juba 2013. aasta detsembris

takistusi oma õiguste teostamisel. Asjaolu, et perioodil 08.12.2013-31.12.2013 ei saanud hageja

väidetavalt veel taastada kõiki oma õigusi turul, ei olnud kostjast lähtuv asjaolu, millest

tulenevate tagajärgede eest vastutas kostja.

VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise

võimaluse kaotamises. Menetluses esitatud tõenditest tulenevalt oli usutavam kostja väide, et

turusituatsioon ei olnud 2010. aastal hageja jaoks oluliselt soodsam, kui see oli 2014. aastal

ning 2010. aastal ei oleks turuosa hõivanud ainult hageja ja kostja, vaid seda oleksid teinud ka

teised esomeprasooli sisaldava ravimi müügiluba omavad ühingud, s.t hageja turuosa ja seetõttu

ka saamata jäänud tulu oleksid olnud väiksemad, kui hageja kohtule avaldas. Nimelt väljastas

perioodil 2010-2013 Ravimiamet esomeprasooli sisaldava ravimi müügiload kokku üheksale

äriühingule, Ravimiameti veebilehe väljavõttelt nähtus, et sarnase toimeainega (omeprasool,

pntoprasool) ravimid olid käsimüügiravimitena turul juba 2010. aastal ning Haigekassa

eesmärgiks oli odavamate, kuid sama toimeainega ravimite müümine patsientidele ja neile

toimeainepõhiste retseptide väljakirjutamine. Kohus ei saanud Eestis hageja turuosa hindamisel

silmas pidada hageja turuosa Põhjamaades, sest hageja nõue oli suunatud Eestis saamata jäänud

tulu hüvitamisele.

Hageja kohtule esitatud eeldatav ravimi müümise turuosa suurus perioodil 01.07.2010-

31.12.2013 oli oluliselt suurem, kui see oli eeldatava turuosa suurusena märgitud vaidlusaluse

ravimi soodusravimite nimekirja kandmise taotluses. Samuti oli see suurem hageja turuosa

suurusest perioodil 2013-2015, mis oli keskmiselt 16,08%. Kohtu hinnangul ei saanud perioodil

2013-2015 hageja turuosa arvutamisel lähtuda tootepakkide müümise arvust, vaid silmas tuli

pidada tegelikku käivet. Nimelt oli tõendatud, et hageja müüs perioodil 2014-2015 ravimit

kehtestatud piirhinnast madalamalt ja tegi sooduskampaaniaid, kus andis iga 4. või 8.-10. paki

ostuga tasuta kaasa. Eelneva tõttu tuli saamata jäänud tulu arvestamisel tuli lähtuda turuosa

suurusest 16,08%.

Kuivõrd MediCube’i andmebaasis olevad hulgimüügihinnad, millest lähtus hageja saamata

jäänud tulu kalkulatsiooni tegemisel, sisaldavad ka käibemaksu ja hulgimüügi juurdehindlust,

tuli kahju suuruse kindlakstegemiseks arvestada MediCube’i andmetest maha käibemaks 9%.

Selliselt kujunes ravimi hind, mis lähtus müüdud pakendite arvust ja müügikäibest ning

keskmisest hinnast perioodil 2013 detsember – 2015 detsember, millest oli maha arvestatud

käibemaks järgmiselt: a) 20mg*14 2013. aasta detsembris 3,75 eurot, 2014. aastal 2,88 eurot,

2015. aastal 2,22 eurot; perioodi keskmine hind 2,95 eurot; b) 40mg*14 2013. aasta detsembris

7,84 eurot, 2014. aastal 6,18 eurot, 2015. aastal 4,25 eurot; perioodi keskmine hind 6,09 eurot;

c) 20mg*28 2013. aasta detsembris 7,84 eurot, 2014. aastal 5,99 eurot, 2015. aastal 4,02 eurot;

perioodi keskmine hind 5,95 eurot; d) 40mg*28, 2014. aastal 11,26 eurot, 2015. aastal

7,91 eurot; perioodi keskmine hind 9,59 eurot.

Kuivõrd hageja ei toonud esile juurdehindluse protsenti, lähtus kohus ravimiseaduse (RavS)

§ 15 lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 21.02.2005 määrusest nr 36 ja leidis, et maha tuleb arvestada

juurdehindluse protsent, mis on järgmine: ühe originaali hinna kuni 1,6 eurot korral 20%, 1,61-

2,88 euro korral 15%, 2,89-6,39 euro korral 10%, 6,40-12,78 euro korral 5% ja üle 12,78 euro

3%. Lisaks tuli saamata jäänud tulu arvestamisel maha arvata kulud. Veel leidis kohus, et

hagejal ei olnud õigust arvestada saamata jäänud tulule juurde 10%, sest ei olnud tõendatud, et

hagejale langeks see täiendav 10%, mida MediCube’i andmed ei kajasta.

Eelnevat kogumis arvestades nõustus kohus kostjaga, et perioodil 2010 august – 2013

november oli hageja saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi kokku 108 624,41 eurot. Kuivõrd

kohtu hinnangul algas kahju tekitav periood 01.07.2010 ja lõppes 07.12.2013, oli põhjendatud

kostjalt hageja kasuks välja mõista mõnevõrra suurem saamata jäänud tulu hüvitis kui

108 624,41 eurot. 2010. aasta juuli saamata jäänud tulu oli 1 493,994 eurot ja 2013. aasta

detsembri seitsme päeva saamata jäänud tulu 821,12 eurot. Seega oli hageja tõendatud ja

põhjendatud samata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi perioodil 01.07.2010-07.12.2013 kokku

110 939,52 eurot. Alus kahjuhüvitise vähendamiseks puudus. Kostja mõjusfääris oli nii hagi

tagamise kui hagi tagamise tühistamise taotluse esitamine. Kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1

mõistis kohus välja alates hagi esitamisest 07.02.2014 viivise kuni otsuse tegemiseni 28

798,46 eurot ja sealt edasi viivise seadusjärgses määras kuni hüvitise tasumiseni.

Kuivõrd hagi rahuldati ligikaudu 32% ulatuses ja hageja põhjendatud menetluskulud olid kokku

22 568 eurot, tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulude hüvitis

7 221,76 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulud olid kokku 19 408 ja arvestades hagi

rahuldamata jätmise ulatust 68%, tuli hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja menetluskulude

hüvitis 13 197,44 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuli hagejalt kostja kasuks välja mõista

menetluskulude hüvitis 5 975,68 eurot. Nimetatud hüvitiselt mõistis kohus välja ka viivise

seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis hagi

rahuldamata ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata

uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Alternatiivselt palus hageja saata asi tagasi

esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusõiguse norme ning hindas

ebaõigesti tõendeid.

Maakohtu otsus oli vastuoluline kahju tekitamise perioodi määratlemisel. Esmalt märkis kohus,

et kahju tekitamise periood oli 01.07.2010-31.12.2013 ja seejärel käsitles kohus kahju

tekitamise perioodina 07.07.2010-07.12.2013. Väär oli maakohtu TsMS § 391 lg 1 p 1

tõlgendus, et hagi tagamise tekitatud kahju saab arvestada vaid kuni hagi tagamise määruse

formaalse kehtivusaja lõpuni. Viidatud normi mõtte kohaselt kuulub hüvitamisele hagi

tagamise läbi tekitatud kahju. Sätte sõnastus ja normi eesmärk ei piira hüvitamisele kuuluvat

kahju hagi tagamise määruse kehtivuse perioodiga, vaid hüvitamisele kuuluva kahju ulatus

tuleb leida läbi kausaalseose hagi tagamise ja tekkinud kahju vahel. Hüvitamisele saab kuuluda

ka kahju, mis tekkis ajaliselt peale hagi tagamise määruse kehtivuse lõppemist, kuid on

kausaalses suhtes hagi tagamisega. Isegi juhul, kui formaalsed eeldused turule sisenemiseks on

täidetud (müügiload jms), vajab mistahes ravimitootja paratamatult teatavat aega oma tootmise

korraldamiseks ja turustamise ettevalmistusteks, mis eelneb konkreetse tootega turule

sisenemisele. Seega oli kostja vastutuse periood 07.07.2010-31.12.2013.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustunud

hageja esitatud kahju arvestuse ning vastavate tõendite ja argumentidega. Lisaks oli versioon,

mille kostja esitas ja millega kohus nõustus, ebausutav ja tõendamata. Kuigi aastatel 2010-2013

väljastas Ravimiamet esomeprasooli sisaldava ravimi müügiload kokku üheksale äriühingule,

ei saanud sellest järeldada, et ühingud oleksid osalenud turul perioodil 2010-2013. Mitmed neist

ei ole veel tänagi turule sisenenud. Ka kostja ise osundas 28.06.2010 Harju Maakohtule

tsiviilasjas nr 2-10-30689 esitatud hagi tagamise taotluses sellele, et hageja kõrval tegi üksnes

kostja 2010. aasta keskpaigas tegelikke ettevalmistusi toimeainena esomeprasooli sisaldavate

ravimitega Eesti turule sisenemiseks, mis väljendus eelkõige selles, et apellant esitas taotluse

oma vastava ravimi kandmiseks soodusravimite nimekirja ja saavutas selle. Hageja turuosa

suurust perioodil 2010-2013 ei saanud mõjutada ka asjaolu, et hageja tootis esomeprasooli

sisaldavat ravimit Ratiopharm GmbH-le, kes oli üheks nendest üheksast äriühingust, kellele

müügiluba väljastati, sest hageja tootis Ratiopharm GmbH-le ravimit üksnes Saksamaa ja

Ühendkuningriigi turu tarbeks.

Otsusest ei selgunud, millele tuginedes väitis kohus, et juba 2010. aastal olid Eesti turul

esomeprasooliga sarnaste toimeainetega käsimüügiravimid. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et

arvesse ei saanud võtta andmeid turusituatsiooni kohta Põhjamaades. Lisaks järeldas kohus

valesti, et turusituatsioonid 2010-2013 ja alates 2014.aastast ei olnud erinevad. Kohtuotsus oli

põhjendamata osas, milles kohus leidis, et hageja väidetav turuosa vaidlusalusel perioodil oli

16,08% ja lisaks ei selgunud lahendist, miks ei lähtunud kohus kuude lõikes arvutatud

turuosadest. Kohus jättis turuosa suuruse arvestamisel välja kostja poolt 28.06.2010 Harju

Maakohtule tsiviilasjas nr 2-10-30689 esitatud hagi tagamise taotluses märgitu, et eelduslikult

võib hageja turuosa juba esimesel turuloleku aastal küündida 30% - 50%-ni ning edaspidi võiks

hageja toode tõrjuda kostja vastava toote üldse turult välja. Samal ajal arvestas kohus

Ravimiametile 2010. aastal esitatud ülikonservatiivse prognoosiga.

Asjaolust, et hageja tegi 2014. aastal sooduskampaaniaid, mille käigus anti teatud kogused

vaatlusalust ravimit ostnud isikule kaasa tasuta ravimipakk, ei saanud järeldada, et MediCube’i

andmebaasis kajastatud müügiandmed suurendasid hageja turuosa. Praeguses asjas tuli lähtuda

müüdud tootepakendite arvust. Seda enam, et maakohus ei tuvastanud otsuses viidatud

kampaaniate ulatust ja mõju turusituatsioonile.

Lahendis kajastunud tootepakendi hinna käsitlus ei arvestanud asjaoluga, et hageja ei

tegutsenud Eesti turul ravimite hulgimüüjana, vaid ravimitootjana, kes müüb oma ravimitooteid

Eestis tegutsevatele hulgimüüjatele. Hageja esitatud kahjukäsitlus põhines perioodil 2010 –

2013 hageja poolt Eesti hulgimüüjate suhtes tegelikult rakendatud netohindadel, milles ei

sisaldunud käibemaks ning milliste hindade suhtes ei kehtinud kohtuotsuses viidatud Vabariigi

Valitsuse määrusest nr 36 tulenevad juurdehindluse määrad. Miks arvas kohus, et hageja

kahjukäsitlus baseerus liiga kõrgetel tootepakendite hindadel, jäi arusaamatuks. Ebaõige oli ka

maakohtu seisukoht, et hagejale saamata jäänud tulu arvestamisel tuleks piirduda vaid 90%-ga

vastavast turust.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonikaebuse ja asja materjaliga ning kuulanud ära

menetlusosaliste seletused, leiab, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

vaidlustatud osas kohtuotsuse tühistamiseks, kuid selles osas tuleb muuta maakohtu otsuse

põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendusega TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel.

Samuti tuleb maakohtu otsust täpsustada menetluskulude jaotuse osas.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata.

Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 110 939,52 euro suuruse kahjuhüvitise, seisuga 25.04.2017 sissenõutavaks

muutunud viivise 28 798,46 eurot ja edasiulatuva viivise võlgnetavalt summalt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Samuti ei ole vaidlustatud kohtuotsust

menetluskulude kindlaksmääramise, riigilõivu tagastamata jätmise ja protokolli parandamise

taotluse lahendamise osas. Vaidlustamata osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Hageja nõude alusnorm on TsMS § 391 lg 1 p 1, mille järgi peab hagi tagamist taotlenud pool

hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega

jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata. Hageja tugines apellatsioonkaebuses

peamiselt sellele, et kohus tuvastas ebaõigesti kostja poolt hagejale tekitatud kahju suuruse,

sh ei olnud järjekindel kahju tekkimise perioodi määratlemisel, kohaldas ebaõiget kahju

arvestust ja jättis kahju suuruse kindlakstegemisel olulistele asjaoludele tähelepanu pööramata.

Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud maakohtu võimalikud rikkumised

otsuse tegemisel ja vaidlustatud osas kahjuhüvitise välja mõistmata jätmisel, ei tinginud

maakohtu otsuse tühistamise, sest hagi tagamisega kahju tekitamise nõude korral ei ole ka kahju

olemasolul võimalik hagi tagamist taotlenud isikult nõuda saamata jäänud tulu.

Iseenesest on õige, et TsMS § 391 lg 1 p-s 1 ei ole nimetatud, missugune kahju kuulub

hüvitamisele, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata ja VÕS § 128

lg 2 järgi on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Samas ei tulene

seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju

hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj)

sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud

selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus

tekkis.

Riigikohus on 06.06.2018 otsuses asjas nr 2-15-4981 leidnud, et hageja saamata jäänud tulu ei

ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-

eesmärgiga. Nimelt võib hagi tagamist taotleval isikul olukorras, kus ta loodab hagi

rahuldamisele, olla mõistlik taotleda hagi tagamist, sest vaatamata hagi rahuldamisele võib

kohtuotsuse täitmine muutuda võimatuks või olla raskendatud. Kohus otsustab vastava taotluse

olemasolul hagi tagamise põhjendatud määrusega, arvestades mh sellega, kas hagi on

õiguslikult põhjendatud ja kas hagi aluseks olevad asjaolud on TsMS § 235 mõttes põhistatud.

Hagi tagamine ei tohi olukorras, kus kohus küll hagi tagab, kuid jätab hagi hiljem rahuldamata,

tuua hagi tagamist taotleva isiku jaoks kaasa liiga suuri riske ja seeläbi hagejat ülemäära

heidutada oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel.

Seega ei anna ükski kaebuse väide alust maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi

rahuldamata. Järelikult jääb otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse kohta otsustatud

protsendimäärade osas. Maakohtu põhjendustest nähtuvalt jättis kohus hageja menetluskulud

32% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 68% ulatuses hageja kanda. Kuivõrd kohus

ei nimetanud kõnealust menetluskulude jaotust otsuse resolutsioonis, kuigi eelnev kohustus

tuleneb koostmõjus TsMS §-dest 173 ja 178, täiendab ringkonnakohus nimetatud osas

maakohtu otsust.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Kostja esitas 08.11.2018 menetluskulude nimekirja. Selle järgi

osutati kostjale õigusabi ringkonnakohtus 19 790,95 euro ulatuses, millele lisandus 08.11.2018

kohtuistungil osalemise kulu vastavalt protokollile. Ringkonnakohus on seisukohal, et osad

menetluskulude nimekirjas märgitud kulud ei olnud põhjendatud.

Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et kostja kulud samaaegselt kahele

lepingulisele esindajale ei olnud põhjendatud. Nii tuli vähendada põhjendatud lepingulise

esindaja ajakulu maakohtu 25.04.2017 otsusega tutvumisele 1,5 tunnini, apellatsioonikaebuse

analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele 25,2 tunnini, hageja taotlusele täiendavate

tõendite esitamiseks 1,6 tunnini, 07.12.2017 ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumisele ja

sellel osalemisele 5,5 tunnini, Riigikohtu lahendist tulenevate täiendavate seisukohtade

koostamisele 3,42 tunnini, hageja seisukohale vastamisele 3,14 tunnini, 08.11.2018

ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumisele ja sellel osalemisele 3,44 tunnini.

Samuti tuli vastaspoolelt tervikuna jätta välja mõistmata menetluskulude nimekirja

koostamisega seotud kulu 1,2 tundi tunnihinnaga 260 eurot, sest nimetatud dokumendi

koostamiseks ei ole vajalikud õigusalased eriteadmised ja selle saab kohtule esitada

menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata (vt nt Riigikohtu 11.11.2014 määrust asjas

nr 3-2-1-77-14, p 12; 06.05.2015 määrust asjas nr 3-2-1-4-15, p 13).

Muud kulud olid taotluses märgitud ulatuses põhjendatud, sh 3,48 tundi kliendiga suhtlemiseks

apellatsioonimenetluse käigus. Nimelt on lepingulise esindaja ülesanne esindada kliendi huve

parimal võimalikul viisil. Kliendiga suhtlemata ei ole võimalik kvaliteetset õigusabi osutada.

Sel põhjusel on Riigikohus 13.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-48-16 selgitanud, et esindaja ja

kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja

senise kulu ja tulevikus tehtavate menetlustoimingute üle. Kokku on kostja põhjendatud

õigusabi osutaja ajakulu ringkonnakohtus 52,38 tundi.

Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka ühe

tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. 2017. aasta aprillist kuni

sama aasta novembrini osutati kostjale õigusabi tunnihinnaga 234 eurot (adv Mari Must) ja

265,5 eurot (vandeadv Ants Nõmper). Alates 2017. aasta detsembrist osutati kostjale õigusabi

tunnihinnaga vastavalt 260 eurot ja 290 eurot. Kirjeldatud summad ei sisaldanud käibemaksu.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kõnealused tunnihinnad ei vasta keskmisele turuhinnale.

Arvestades asja keerukust ja mahukust ning kohtupraktikat, on kostja õigusabi osutaja mõistlik

tunnitasu apellatsiooniastmes 160 eurot (käibemaksuta).

Arvestades kostja põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu ringkonnakohtus 52,38 tundi ja

õigusabi osutaja mõistlikku tunnitasu apellatsiooniastmes 160 eurot (käibemaksuta), tuleb

vastavalt menetluskulu jaotusele hagejalt kostja kasuks välja mõista (52,38 x 160) 8 380,8 eurot

(käibemaksuta).

Lisaks palus kostja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing