2-17-129677/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

11.12.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-129677

Kohtuasi

Capital

Investeeringud

OÜ

maksekäsu

kiirmenetluse avaldus G K i vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 02.05.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Capital Investeeringud OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (võlausaldaja) Capital Investeeringud OÜ

(registrikood 12972085), esindaja vandeadvokaat

Marko Pilv

Puudutatud isik (võlgnik) G K (isikukood

XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 02.05.2018 määrus ja saata asi tagasi Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada määruskaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Capital Investeeringud OÜ (võlausaldaja) esitas 11.12.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse G K ilt (võlgnik) 6 400 euro saamiseks ja menetluskulu hüvitamiseks.

2. Maakohus koostas 08.01.2018 makseettepaneku, mille võlgnik sai kätte 16.03.2018

dokumendi avamisel e-toimikus. Enne makseettepaneku kättesaamist teatas võlgnik 22.02.2018

telefoni teel (nr XXXXXXXX) kohtule, et elab aadressil XXXXXXXXXXXXX. Võlausaldaja

arvas, et võlgnik eksitas eelnevaga sihilikult kohut, et teha endalt võla sissenõudmine

võimalikult keeruliseks. Sellist aadressi ei eksisteerinud ja võlgnik elas tegelikult Eestis.

3. Maakohus jättis 02.05.2018 avaldaja nõude tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423

lg 1 p 13 alusel läbivaatamata, sest Eesti ei olnud võlgniku alalise elukoha riik, mistõttu puudus

kohtul pädevus asja lahendada.

Võlausaldaja nõue vastas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012

(Brüssel I bis) art 17 lg 1 p-s c kirjeldatud nõudele, s.t tegu oli tarbijalepingust tuleneva

nõudega. Tarbija vastu võis Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 järgi algatada menetluse üksnes

selle liikmesriigi kohtutes, kus oli tarbija alaline elukoht. Võlgnik kinnitas kohtule telefoni teel,

et elab Lätis ja rahvastikuregistris kajastuv võlgniku aadress ei vastanud tõele. Alates 2008.

aasta detsembrist ei saanud võlgnik Maksu- ja Tolliameti andmetel Eestis maksustatavat tulu.

Lähtudes eelnevast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-st 1 ei olnud võlgniku

alalise elukoha riik Eesti. Samuti puudus võlgniku ja võlausaldaja vahel kohtualluvuse

kokkulepe. Seega ei olnud Eesti kohus pädev asja lahendama ja avaldus tuli jätta läbi vaatamata.

4. Võlausaldaja vaidlustas maakohtu määruse, palus määrus tühistada ja teha uus lahend,

millega võtta hagi menetlusse ja saata asi sisuliseks lahendamiseks tagasi esimese astme

kohtule. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda.

Maakohtu seisukoht, et võlgnik elas Lätis, oli ekslik. Samuti ei nähtunud määrusest, kuidas

kohus sellise järelduseni jõudis ja miks jättis kohus tähelepanuta võlausaldaja väited, et võlgnik

ei saanud nimetatud aadressil elada. Sellist aadressi Riias ei eksisteerinud. Pealegi oli

ebausutav, et võlgnik elas peatänava ääres väidetavalt asuval tervel kinnistul. Võlausaldajal oli

alust arvata, et võlgnik elas tegelikult Eestis. Eelnevale lisaks omistas kohus põhjendamatult

suure tähelepanu asjaolule, et võlgnik ei deklareerinud alates 2008. aastast Eestis sissetulekut.

See ei tõendanud isikul elukoha puudumist, vaid viitas legaalsete sissetulekute puudumisele või

nende deklareerimata jätmisele.

Kohus jättis tähelepanuta TsMS § 79 lg 2, mis võimaldas esitada hagi isiku viimase elukoha

järgi, kui isiku elukoht ei ole teada. Pealegi võis TsMS § 89 lg 1 järgi lepingust tuleneva või

lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitada ka vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha järgi.

Mõlema sätte järgi oli kohtualluvus Eestil.

5. Maakohus andis 11.06.2018 võlausaldaja määruskaebuse üle lahendamiseks kohtunikule.

Võlgniku määruskaebus jäeti rahuldamata ja määruskaebus edastati lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule. Kuivõrd võlgniku elukohta ei õnnestunud vaatamata mõistlikele

pingutustele teada saada, puudus kohtul võimalus võtta määruskaebuse osas seisukoht ja see

tuli jätta rahuldamata.

Määruse põhjendused

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659

ja § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu määrus, millega kohus jättis maksekäsu kiirmenetluse

avalduse läbi vaatamata tühistada ja saata asi maakohtule tagasi maksekäsu kiirmenetluse

jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

Maakohus märkis õigesti, et see, millal võib asja menetleda Eesti kohus, määratakse kindlaks

rahvusvaheliste kohtualluvuse sätete järgi. Praegusel juhul tuli kohtualluvuse määramisel

lähtuda Brüssel I bis määruses sätestatust. Brüssel I bis art 17 lg 1 ja art 18 lg 2 kohaselt võib

tarbijalepinguga seotud küsimustes algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes

selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Eelnevast on võimalik kõrvale kalduda

ainult kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis võimaldab tarbijal

algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on sõlminud tarbija ja teine

lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas

liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud,

tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega (Brüssel I bis

määruse art 19 p-d 1-3).

Võlgniku ja võlausaldaja vahel puudus kohtualluvuse kokkulepe, mistõttu tuli kohtualluvuse

küsimuse lahendamiseks kindlaks teha tarbija alalise elukoha riik. Siinkohal märkis maakohus

õigesti, et määramaks, kas isiku alaline elukoht on konkreetses liikmesriigis, tuleb kohaldada

vastava riigi riigisisest õigust, s.t juhul, kui kohus soovib kindlaks teha, kas isiku alaline elukoht

asub Eestis, peab kohus lähtuma Eesti TsÜS-ist ja selle tõlgenduspraktikast. TsÜS § 14 lg 1

järgi on isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Tuginedes asjaoludele, et võlgnik

kinnitas kohtule telefoni teel, et elab Lätis ja ei saanud alates 2008. aasta detsembrist Maksu-

ja Tolliameti andmetel tulu, järeldas kohus, et võlgnik ei ela Eestis, mistõttu puudub Eesti

kohtul pädevus asja arutada.

Samas jättis kohus tähelepanuta, et Eesti kohus peab alati ka juhul, kui kostja alaline elukoht ei

ole Eestis, igaks juhuks kontrollima, kas kostjal on alaline elukoht mõnes teises Euroopa Liidu

liikmesriigis. Kusjuures asjaolu, kas võlgnikul oli Lätis alaline elukoht, tuli kindlaks teha Läti

materiaalõiguse alusel (vt nt Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsust C-327/10 Hypoteční banka a.s.

versus U M L , p 41). Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et kohus tegi Läti materiaalõigusele

tuginedes kindlaks, et võlgniku alalise elukoha riik on Läti. Samuti jääb selgusetuks,

missugustele asjaoludele tuginedes kohus üleüldse leidis, et võlgnik elas aadressil

XXXXXXXXXXXXXX. Võlausaldaja põhistas veenvalt, et sellist aadressi ei eksisteeri, s.t

võlgnik ei saa sellisel aadressil elada. Maksekäsu kiirmenetluse toimikust nähtub, et kõik katsed

kirjeldatud aadressile menetlusdokumendid toimetada luhtusid. Kusjuures dokumentide

kättetoimetamise ebaõnnestumise põhjusena toodi välja, et adressaadi elu- või asukoht oli

teadmata.

Olukorras, kus kohtul ei ole võimalik mõistlikke jõupingutusi tehes tarbijast võlgniku elukoht

teada saada, on Euroopa Kohus jaatanud võimalust menetleda võlgniku vastu suunatud nõuet

riigis, mis oli tarbija viimane teadaolev elukohariik (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus C-327/10

Hypoteční banka a.s. versus U M L ). See kehtib juhtudel, mil tarbija, kelle vastu tuleks Brüssel

I bis art 18 lg 2 (lahendis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 44/2001 (s.o

varasem Brüssel I määrus) art 16 lg 2) järgi algatada menetlus muidu üksnes selle liikmesriigi

kohtus, kus on tema alaline elukoht, loobus seal oma elukohast enne, kui tema vastu hagi esitati.

Euroopa Liidu määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks võlausaldajal

kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks

määrata kohtualluvust. Kuigi Euroopa Kohus tegi viidatud otsuse asjas, kus võlausaldaja nõudis

võlgnikult sisse võlga, mis tulenes tarbimislaenust ja oli võetud kinnisvara tagatisel, leidis

Riigikohus 31.03.2015 määruses asjas nr 3-2-1-179-14, et viidatud järeldus oli üleüldine ja

kohaldus ka teistsugustel asjaoludel tekkinud vaidlustele.

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata tagasi maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause

järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing