2-14-62075/128 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-62075

Tsiviilasi

OÜ Ne-va Trans hagi OÜ Ronyx Log vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9151 eurot 88 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. jaanuari 2018 otsus ja Viru Maakohtu 27.

veebruari 2018 täiendav otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ronyx Log apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

29. mai 2018, 28. august 2018, 8. november 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: OÜ Ronyx Log (kostja), rk 11481735; esindaja

Marko Tiirik

Vastustaja: OÜ Ne-va Trans (hageja), rk 10224373, esindajad

vandeadvokaat Küllike Namm ja advokaat Kristiina Urb-

Semjonov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. jaanuari 2018 otsus ja

Viru Maakohtu 27. veebruari 2018 täiendav otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta OÜ Neva-Trans hagi

OÜ Ronyx Log yastu rahuldamata.

3. Rahuldada OÜ Ronyx Log apellatsioonkaebus.

4. Jätta poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes OÜ Ne-

va Trans kanda.

5. Välja mõista OÜ-lt Neva Trans menetluskuluna

maakohtus

3782

eurot

ja

menetluskuluna

ringkonnakohtus 3900 eurot OÜ Ronyx Log kasuks.

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

OÜ-l Ronyx Log tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ne-va Trans (hageja) esitas 6. detsembril 2014 hagi OÜ Ronyx Log (kostja) vastu, milles

palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 9932,17 eurot ja lisanduva viivise.

Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 2013. a detsembris kokku, et hageja annab alates 1.

jaanuarist 2014 kostja kasutusse tasu eest kaks Scania veokit (reg nr 693BDV ja 694BDV) ja

kaks haagist Kögel (reg nr 291GS ja 717GP). Veokid ja haagised olid liisitud.

Veokite kasutustasu on kokkuleppe kohaselt pool liisingumaksest, mille lisandub käibemaks.

Haagiste kasutustasu on võrdne tasumisele kuuluva liisingumaksega, mille lisandub 50 eurot ja

käibemaks. Hageja kandis sõidukitega seonduvad jooksvad kulud, s.o kütusekulud, kulu

telefonile ja kulu remondile. Need kulud tuli vastavalt kokkuleppele hüvitada. Sõlmitud leping

vastab üürilepingu tunnustele (VÕS § 271). Nõude alternatiivne materiaalõiguslik alus võib

olla VÕS § 1028 lg 1. Sellisel juhul kuuluksid hüvitamisele kasutuseelised.

Majandus- või kutsetegevuses eeldatakse VÕS § 28 lg 1 kohaselt lepingute tasulisust. Hageja

küsis Antrena OÜ ja Provintsi Transport OÜ-lt sõidukite tavapärast üürihinda. Antrena OÜ

hinnangul on veoki üür 1500 eurot kuus ja haagise üür 500 eurot kuus. Provintsi Transport OÜ

arvetes on veoki üür 65 eurot päevas ja haagise üür 20 eurot päevas.

Kostja avaldas 11. jaanuaril 2014 tehtud kirjades soovi veokid ja haagised üürile võtta. Kostja

võttis 31. augusti 2015 kohtuistungil omaks, et ta sõidukeid kasutas. Kostja vaidles vastu vaid

poolte vahel olnud õigussuhtele. Lepingu sõlmimist tõendab ka asjaolu, et kostja esitas

kolmandatele isikutele arveid transpordi eest. Kostja osutas veoteenust ka hagejale. Politsei- ja

Piirivalveameti piirikontrolli andmekogu andmetel on sõidukitega 693BDV ja 694BDV tehtud

piiriületusi ajavahemikul 01.01.2014-31.03.2014. Koosmõjus muude tõenditega ning kostja

omaksvõtuga tõendavad piiriületuse andmed seda, et sõidukid olid kostja kasutuses. Kostja

soovis hageja kui registreerimistunnistuste järgi veokite vastutava kasutaja abi veolubade

hankimiseks Vene Föderatsioonist. Hageja hankiski vastavad veoload ja koostas selle kohta

arve, mille kostja tasus. Lepingulisi suhteid tõendavad ka tunnistajate ütlused.

Kostja juhatuse liige A. Kirillov töötas hageja juures logistikuna 8. juunini 2013 ja pärast seda

soovis ta alustada enda äri ja korraldada oma kutsetegevust läbi enda asutatud äriühingu

(kostja). Kostja pakkus veoteenust nii hagejale kui ka kolmandatele isikutele. Selleks võeti

veokid ja haagised üürile. Hageja tegi kostjale ettepaneku veokid ja haagised osta

kapitalirendilepingu alusel. Enne sõidukite kostjale andmist oli poolte vahel olnud pikka aega

hea ja usaldusväärne koostöö.

Hageja väljastas kostjale järgmised arved üüri eest tasumiseks:

28.01.2014 arve nr 152 summas 897,91 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1077,49

eurot. Arve on esitatud sõiduki 693BDV kasutamise eest jaanuaris 2014;

05.02.2014 arve nr 254 summas 897,90 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1077,48

eurot. Arve on esitatud sõiduki 693BDV kasutamise eest veebruaris 2014;

28.01.2014 arve nr 151 summas 1110,93 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1333,12

eurot. Arve on esitatud sõiduki 694BDV kasutamise eest jaanuaris 2014;

05.02.2014 arve nr 253 summas 1110,18 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1332,22

eurot;

12.03.2014 arve nr 526 summas 370,64 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 444,77

eurot. Arve on esitatud haagise 717GP kasutamise eest jaanuaris 2014;

12.03.2014 arve nr 527 summas 370,63 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 444,76

eurot. Arve on esitatud haagise 717GP kasutamise eest veebruaris 2014;

12.03.2014 arve nr 525 summas 399,34 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 479,21

eurot. Arve on esitatud haagise 291GS kasutamise eest jaanuaris 2014;

12.03.2014 arve nr 528 summas 399,34 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 479,21

eurot. Arve on esitatud haagise 291GS kasutamise eest veebruaris 2014.

Seoses jooksvate kuludega esitas hageja kostjale järgmised arved:

arve nr 156 summas 752,52 eurot (ilma km-ta), millest 48 eurot on remondi eest ning 704,52

eurot kütuse eest. Sellest arvest on tasaarvestatud 370,39 eurot;

arve nr 266 summas 707,73 eurot (ilma km-ta), millest osa on kulu tagavaraosadele ja osa kulu

kütusele;

arve nr 530 summas 74,83 eurot (ilma km-ta), mis on telefonikulu.

Kostja jättis arved tasumata ja hageja ütles lepingu seetõttu üles ning nõudis sõidukite

tagastamist. Hageja sai sõidukid 20. märtsil 2014 tagasi, kui need jäeti parklasse.

Arvestades, et hageja sai sõidukite valduse tagasi 20.03.2014, kuulub hüvitamisele ka tasu

sõidukite kasutamise eest 1. märtsist 2014 kuni 20 märtsini 2014 järgnevalt: sõiduki 693BDV

eest 579,20 eurot (igakuine tasu 897,9/31x20 päeva); sõiduki 694BDV eest 716,20 eurot

(igakuine tasu 1110,18/31x20), haagise 717GP eest 239,20 eurot (igakuine tasu 370,64

eurot/31x20), haagise 291GS eest 257,60 eurot (igakuine tasu 399,34 eurot/31x20). Kokku on

nõue kostja vastu 1. jaanuarist 2014 kuni 20. märtsini 2014 summas 8460,46 eurot.

Üüriperioodi alguses tasus hageja sõidukite kütuse eest ja esitas selle kohta arved kostjale.

Edaspidi tankis kostja kütust ise.

Kostja kohustub VÕS § 113 lg 1 alusel tasuma ka viivist. 6. detsembrist 2014 kuni 17. juulini

2017 on viivis kokku 1778,20 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Vastuse kohaselt on üürilepingu sõlmimine tõendamata. Tõendamata on ka arvete kätte

toimetamine. Usutav ei ole suulise lepingu sõlmimine. Valduse üleandmiseks oleks tulnud

koostada sellekohased aktid. Hageja esitatud 11. jaanuari 2014 kirjad on võltsitud. Üürisuhet ei

tõenda ka liisingulepingud. Arve nr 369 esitati TIR-loa, mitte üüri eest. Arve nr 11 põhineb

teistel lepingutel. Arved nr 156 ja 266 on sõidukite remondi eest. Arvest 156 ei ole kostja

tasunud 370,39 eurot. Arve nr 530 on telefoni eest. Ebaselge on ka viivise arvestust. Viivist

tuleb vähendada nullini.

Kostja osutas hagejale logistikateenust. Veo tellija tasus veo eest kostjale ja seejärel tasus kostja

veo eest hagejale. Kostja tegutses veoste vahendajana. Vaidlusaluste veokitega tegeles kostja

juhatuse liige A. Kirillov. Kostjal ei olnud hagejaga muid suhteid peale logistikakoostöö.

Poolte vahel oli küll varasem kokkulepe veoki 201MEZ väljaostmiseks, kuid see kokkulepe

lõppes 14.09.2012 ja kostja tasus sõiduki eest 27 600 eurot.

3. Maakohus määras 29. jaanuaril 2016 käekirjaekspertiisi hageja esitatud 11. jaanuari 2014

kirjade kohta. Maakohus küsis eksperdilt, kas kirjad allkirjastas Ruslan Dyshkant.

Ekspertiisiakti kohaselt ei ole tegu originaaldokumendiga ja see on monteeritud. Kirjadel

olevad templijäljendid ja allkirjad pärinevad ühelt algdokumendilt.

MAA- JA RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA ESMASEL LÄBIVAATAMISEL

4. Viru Maakohus rahuldas 4. novembri 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 8460,46 eurot, viivise põhinõudelt alates 6. detsembrist 2014

kuni 4. novembrini 2016 summas 1301,87 eurot ja edasi viivise kuni põhinõude täitmiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja menetluskulu riigilõivu osas jäeti kostja

kanda ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks riigilõiv 550 eurot. Riigilõiv 50 eurot jäeti hageja

enda kanda. Kostjalt mõisteti välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Poolte muud menetluskulud

jäeti kulu kandnud poole enda kanda.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. mai 2017 otsusega maakohtu 4. novembri 2016 otsuse

osas, millega hagi rahuldati ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

Asja uuel menetlemisel pidi maakohus hindama hageja ja kostja vahelisi võimalikke lepingulisi

suhteid, mh arvestades ka kostja terve menetluse kestel väljendatut, et kostja osutas hagejale

logistikateenust.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja

kasuks 8460,46 eurot ja viivise 1778,20 eurot. Menetluskulud jäeti kostja kanda ja kostjalt

mõisteti hageja kasuks menetluskulude katteks välja 1627,50 eurot ning jooksev viivis

menetluskuludelt. 27. veebruari 2018 täiendava otsusega mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 9287,99 eurot ja kohtuotsuse täitmise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 8460,46 eurot.

Maakohus leidis, et tõendatud on rendilepingu (VÕS § 339) olemasolu poolte vahel

1. jaanuarist 2014 kuni 20. märtsini 2014. 31. augusti 2015 kohtuistungil võttis kostja esindaja

omaks, et kostja kasutas veokeid ja haagiseid. Lepingulisi suhteid tõendab ka kolmandatele

isikutele veoteenuse osutamine ja veoste vedamine. Samuti viitavad lepingulistele suhetele

tunnistajate ütlused. Tõendamata on kostja väited, et kostja osutas hagejale logistikateenust.

Kostja veoteenuse kliendiks olnud Aisance OÜ direktori D. Kuksgauzeni ütlustest nähtub, et

kostja oli vedaja; ta sooritas veo tunnistajale teadaolevalt ise ja kostjal olid renditud veokid.

Tunnistaja R. Sagadi ütluste kohaselt andis hageja veokid kostjale rendile. Kostja raamatupidaja

Y. Tipakova ütluste järgi olid poolte vahel suulised kokkulepped, kuid nende täpne sisu ei ole

teada. Y. Tipakova oli näinud avaldusi rentimise kohta. Sõidukite kasutamist tõendab maakohtu

hinnangul ka Politsei- ja Piirivalveameti piirikontrolli andmekogu andmed, mille kohaselt on

sõidukitega registreerimisnumbritega 693BDV ja 694BDV tehtud piiriületusi ajavahemikul

01.01.2014-31.03.2014.

20. detsembri

2017

E100

Baltia

OÜ

kirja

kohaselt

anti

kostja

sõidukitele

registreerimisnumbriga 693BDV ja 694BDV kütusekaardid. Perioodi 01.01.2014 kuni

20.03.2014 eest väljastas E100 Baltia OÜ sõidukite registreerimisnumbriga 693BDV ja

694BDV kohta kaks arvet. Arvete spetsifikatsioonist on tuvastatav auto number ning andmed

viidatud sõidukite tankimise kohta.

VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse,

et need on tasulised, ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui hinda ei ole määratud ega hinna

määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega

muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki

lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt

asjaoludele mõistlik hind.

Kuna hageja nõuab kostjalt väiksemat renti, kui Antrena OÜ ja Provintsi Transport OÜ

tavapäraseks rendiks pakkusid, on pooled leppinud kokku mõistlikus rendis. Hageja väited

hinna sidumisest liisingulepingutega ei ole tõendatud ja ei oma tähtsust. Hagi on põhjendatud

ja tuleb rahuldada koos viivisenõudega. TsMS § 162 lg 1 järgi jäetakse menetluskulud poole

kanda, kelle kahjuks otsus tehakse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas maakohtu otsuse ja täiendava otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

palutakse jätta hageja kanda.

Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et poolte vahel sõlmiti rendileping. Maakohus hindas

vaid hageja esitatud tõendeid ja väiteid. Maakohus ei selgitanud välja lepingu sõlmimise aega

ja lepingu sisu. Kuigi ekspert leidis, et hageja esitatud 11. jaanuari 2014 kiri monteeriti, ei

arvestanud seda maakohus ega andnud sellele tõendile hinnangut. Maakohus ei selgitanud välja,

kas kostja valdas sõidukeid sellisel õiguslikul alusel, mis annaks aluse nõude esitamiseks.

Maakohus jättis hindamata kostja väited, et kostja osutas hagejale logistikateenust. Maakohus

jättis selgitamata tõendamiskoormise ja rikkus sellega eelmenetluse sätteid.

Kostjal ei olnud õigust veoste vedamiseks. Veoki 694BDM tegevusluba on väljastatud hagejale.

Rahvusvahelist vedu saab sooritada vaid tegevusloa saanud isik. Kuigi tegevusluba saab

lepingu alusel edasi anda, puuduvad sellekohased tõendid.

Piiriületuse andmetest perioodil 01.01.2014 kuni 31.03.2014 ei nähtu, milline isik veokitega

piiri ületas. Saatelehel puudub viide kostjale. Veokite valdamist ei tõenda ka väidetavad

laekumised transporditeenuste eest. See viitab logistikateenuse pakkumisele.

Täiendavas otsuses puuduvad põhjendused, miks täiendati otsust viivise osas. Hageja

menetluskulud maakohtus on ülepaisutatud ja esindaja kulud ei ole põhjendatud ja vajalikud.

Kuna tsiviilasi on tavapärase keerukusega, ei ole ajakulu 127,5 tundi vajalik.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Maakohus hindas ka kostja väiteid. Kuna kostja oma väiteid ei tõendanud, on need

paljasõnalised ja ei andnud alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja ei ole põhjendanud,

milliseid menetlusnorme maakohus rikkus.

Kostja võttis omaks, et kasutas hageja veokeid ja haagiseid. Ainuüksi omaksvõtt tõendab

sõidukite kasutamist. Kuna kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tugines

omaksvõtule, puudub omaksvõtu üle vaidlus. Veokite kasutamist tõendavad ka veoteenuste

sooritamine kolmandatele isikutele ja tunnistajate ütlused, samuti E100 Baltia OÜ

kütusekaartide kasutamine.

Ebaõige on kostja seisukoht, et 11. jaanuari 2014 kiri on võltsitud. Ekspertiisis ei leitud, et

dokument on võltsitud, vaid sedastati, et see ei ole originaaldokument ja see on monteeritud.

Tegu on allkirja mehhaanilise jäljendamisega, mida kasutas kostja käibepraktikas korduvalt.

Maakohus leidis õigesti, et tähendust ei oma tegevuslubade olemasolu. Majandusregistri kanne

ei välista teisel tegevusalal tegutsemist. Väide tegevusloa puudumisest on vale. Kuna kostja

tugines apellatsioonis tegevusloa puudumisele, tegi hageja päringu Eesti Rahvusvaheliste

Autovedajate Assotsiatsioonile (ERAA). ERAA vastuse kohaselt oli kostjal ühenduse

tegevusluba 28. juunist 2012 kuni 11. maini 2015. Kostja ei ole menetluse kestel seadnud

kahtluse alla nõude suurust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 26. jaanuari 2018 otsus ja 27. veebruari 2018

täiendav otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja

materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Asjas puudub vaidlus, et hagejal oli õigus üürile anda veokeid reg nr 693BDV ja reg nr 694BDV

ning haagiseid reg nr 291GS ja reg nr 717GP. Pooled vaidlevad selles, kas ja millisel õiguslikul

alusel olid nimetatud sõidukid 1. jaanuarist kuni 20. märtsini 2014 kostja kasutuses ning kas

hagejal on õigus nõuda kostjalt sellel perioodil sõidukite kasutamise eest tasu. Hageja väidab,

et kostja kasutas sõidukeid ja haagiseid suulise üürilepingu alusel, alternatiivselt nõuab hageja

vara kasutustasu alusetu rikastumise sätete alusel.

10. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et poolte vahel sõlmitud leping

on rendileping (VÕS § 399). Hageja esitatud asjaoludel saanuks tegu olla üürilepinguga (VÕS

§ 271), kuna esile ei ole toodud rendilepingule omast vilja saamist. Ringkonnakohus märgib, et

nii lepingu kui ka alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõude puhul peab hageja tõendama,

et sõidukid olid konkreetsel perioodil kostja valduses (TsMS § 230 lg 1). Selleks pidi hageja

tõendama sõidukite valduse kostjale üle andmise. Maakohus ei ole otsust piisavalt

põhjendanud, kuna kohtulahendi põhjendused ei ole selgelt seostatavad tuvastatud asjaoludega.

TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab olema kohtuotsusest jälgitav, kuidas ja

milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis. Maakohtu otsusest ei nähtu, millega on

tõendatud valduse üle andmine ja sõidukite valdamise ajaline periood. Seega jättis maakohus

tuvastamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ja rikkus sellega oluliselt menetlusõiguse

norme – eelmenetluse sätteid (TsMS § 392 lg 1 p 2, 3 ja 4, TsMS § 329 lg 3, TsMS § 351) ja

otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, TsMS § 442 lg 8). Maakohus ei ole otsuses

põhjendanud, milline õiguslik sisu võib olla kostja vastuväidetel seoses logistikateenuse

osutamisega ja mida kostja selleks tõendama pidi. Sellega rikkus maakohus ringkonnakohtu

juhiseid asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 658 lg 2).

11. Hageja nõue on suunatud kostjalt sõidukite ja haagiste eest tasu saamisele. Hageja on

arusaamisel, et tasu saamise õigus tekkis hagejal alates 1. jaanuarist 2014. Selleks pidi hageja

tõendama kas tasulise lepingu sõlmimist ja valduse kostjale üle andmist või alternatiivselt

kostja valdust vaidlusalustele sõidukitele ilma õigusliku aluseta. Ringkonnakohus leiab, et

hageja ei ole kumbagi asjaolu tõendanud.

12. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja võttis sõidukite valdamise vaidlusalusel perioodil

31. augusti 2015 kohtuistungil omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus

nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg 2). Kostja ei adresseerinud kohtule selgelt, et kostja

võtab sõidukite valdamise omaks. Sõidukite kasutamine saab iseenesest toimuda ka sõidukeid

valdamata, näiteks veolepingu sõlmimise teel oma vedamise kohustuse täitmiseks. Seetõttu ei

saa kostja 31. augusti 2015 istungil väljendatust üheselt järeldada, et kostja võttis sõidukite

valdamise vaidlusalusel perioodil omaks.

Hageja väitis, et veokid anti üürile suulise lepingu alusel ja hageja ei tea, kuidas anti valdus üle

(tl 154, kd III). Ka lepingu ülesütlemine toimus hageja sõnul suuliselt. Lisaks sedastas hageja,

et nende ainus tõend on seaduslike esindajate ütlused, kuna nemad suhtlesid kostjaga vahetult

(tl 154, kd III). Hageja seadusliku esindaja J. Netšajeva väitel sõlmiti üürileping 29. detsembril

2013 toimunud peol suuliselt (tl 181, kd III). See ei ole selgelt piisav lepinguliste suhete

tõendamiseks, sest kostja seaduslik esindaja A. Kirillov vaidleb vande all antud ütlustes lepingu

sõlmimisele vastu (III kd 182 p). Muud suulise (uue ja tasulise) lepingu sõlmimise fakti

tõendavad tõendid puuduvad. Puuduvad tõendid enne 1. jaanuari 2014 pooltevahelise (suulise)

lepingu lõppemise või lõpetamise kohta, mistõttu saab ringkonnakohus eeldada, et

pooltevahelised suhted jätkusid varasemalt kokkulepitud viisil.

13. Hageja seaduslik esindaja J. Netšajeva ei osanud ringkonnakohtu 28. augusti 2018 istungil

(tl 179-183, kd III) öelda, kuidas anti kostjale üle sõidukite valdus. Tunnistaja J. Netšajeva

sõnul tasus 2013. a veokite kütuse eest hageja. Sama kinnitas hageja ringkonnakohtu 8.

novembri 2018 istungil (tl 198-199, kd III). Hageja lisas, et 2013. aastal olid veokid antud

kostjale tasuta kasutamiseks, sh tasus hageja parkimise. Hageja teise seadusliku esindaja L.

Lahno ütluste (tl 181 pöördel, kd III) järgi kandis hageja kõik veokitega seotud kulud 2013.

aastal. Samal aastal sai vedude eest tulu hageja. Hageja seaduslike esindajate sellised väited

kinnitavad pigem kostja väidetud logistikateenuse osutamist 2013. aastal, kuna kulude

kandmine ja tulu saamine on omane veolepingu täitmisele ehk vedamisele. Hageja ei ole

veenvalt tõendanud, et poolte lepinguline suhe muutus 2014. aasta alguses. Tegu on hageja

seaduslike esindajate väidetega, mis on otseselt vastuolus kostja seadusliku esindaja A.

Kirillovi ütlusega, mille kohaselt kostjal vaidlusalusel perioodil veokite valdust ei olnud.

14. Kostja seaduslik esindaja A. Kirillov ütles (tl 182-183, kd III) ringkonnakohtu istungil, et

sõidukid ei olnud kostja valduses. Tunnistaja väitis, et logistikateenuste eest tasumine käis

valdavalt sularahas ja pangaülekanne tehti vaid ühel korral. Tunnistaja sõnul andis ta jaanuarist

2014 kuni märtsini 2014 hagejale sularahas umbes 4000 eurot. Sularaha anti üle kontoris hageja

esindaja L. Lahno kätte. Tunnistaja sõnul plaaniti vaidlusalused autod välja osta. Tunnistaja

ütluste kohaselt viibis ta küll peol, kuid ei sõlminud seal mingeid kokkuleppeid. Auto 201MES

oli kostja oma ja selle auto jaoks kasutati hageja litsentsi, mille eest tasuti sularahas. A. Kirillov

tunnistas, et autod olid de facto nende käes ja nad juhtisid autosid. Samuti ütles tunnistaja, et

raha laekus vedude eest hagejale. Tunnistaja selgitas, et de facto kasutamine tähendab seda, et

kostja laadis autosid. Hageja sai raha, maksis kindlustuse ja kütuse eest. Autojuhte kostjal ei

olnud ja hageja autode juhtidele maksis hageja. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita tunnistaja

eeltooduga veokite üürisuhet ega nende valdust. Kuigi tunnistaja ütles, et autosid kasutati de

facto ja neid juhiti, viitavad ütlused pigem kostja väidetud logitikateenuse osutamisele 2013.

aastal. Seda kinnitavad nii tunnistaja A. Kirillovi kui ka tunnistaja J. Netšajeva ütlused, et kütust

tankis ja kindlustust maksis 2013. a hageja. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et

alates 1. jaanaurist 2014 ei muutunud poolte suhetes midagi (III kd lk 198 p). Seega saab

pidada tõenäoliseks, et kostja osutas 2013. a hagejale logitikateenust, mis seisnes eelkõige

vedude vahendamises ja vastav tegevus jätkus ka pärast 1. jaanuari 2014. Samas ei tõenda

hageja ja kostja seaduslike esindajate ütlused vaidlusalusel perioodil (jaanuar-märts 2014)

sõidukite valdamist. Selles osas on hageja ja kostja esindajate ütlused vastuolus.

15. Kostja kirjadest hagejale (tl 58-59, kd I; tõlked tl 84-85, kd I) nähtub, et kostja saatis

väidetavalt 11. jaanuaril 2014 hagejale kirja, kus palus veokid rendile anda. EKEI

ekspertiisiakti (tl 175-177, kd I) kohaselt ei ole tegu originaaldokumendiga. Seetõttu ei saa seda

tõendit pidada usaldusväärseks.

16. Valdust määratletakse kui tegelikku võimu asja üle (AÕS § 32). Tegemist on faktilise

asjaoluga. Valduse saamiseks peab isikul olema tegelik võim asja üle, konkreetne asi peab

olema valdaja mõjusfääris selliselt, et isik saaks sellega vabalt toimida ja teiste isikute mõjud

asja suhtes tegelikult välistada. Otsustamisel, kes on asja valdaja, peab arvestama ka

käibearusaamasid (vt selle kohta Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 25).

Hageja seisukohtadest saab järeldada, et hageja heidab kostjale ette tulu teenimist alates

1. jaanuarist 2014 hagejale kuuluvate sõidukutega. Sõidukiga tulu teenimiseks on vajalik

autojuht. Autojuhti on võimalik käsitleda valduse teenijana AÕS § 33 lg 3 tähenduses. Valduse

teenija ei tegutse enda tahte kohaselt, vaid täidab teise isiku korraldusi. Vaidlusalusel perioodil

sõidukite valdaja väljaselgitamiseks oleks abi teadmisest, kes olid vaidlusaluste sõidukite juhid

ja kes oli nende tööandjaks, kuid nimetatud asjaolusid ei õnnestunud ringkonnakohtul

tuvastada. Hageja loobus maakohtus taotlusest kuulata tunnistajatena üle autojuhid. Asjas on

jäänud üle kuulamata ka D. Platonov, kes oli hageja väidete kohaselt isikuks, kelle abiga taastas

hageja valduse sõidukitele. Autojuhtide ja D. Platonovi ülekuulamine tunnistajatena oleks

võinud poolte seisukohti kinnitada.

17. Kehtiv õigus ei sätesta lepingu liigina logistikateenuse lepingut, millele kostja oma

vastuväidetes tugineb. Logistikateenuse osutamine võib iseenesest sisaldada erinevaid

kohustusi (nt ekspedeerimist, vedamist, tolli vormistamist ja muid käsundi- või töövõtulaadseid

kohustusi). Kostja juhatuse liikme R. Dyshkanti seletuse (tl 148-150, kd I) kohaselt tasus tellija

veo eest kostjale ja seejärel tasus kostja veo eest hagejale. Ringkonnakohtu hinnangul vastab

selline tegevus enim vedude vahendamisele ehk vedamise kohustuse võtmisele kolmanda isiku

ees ning võetud vedamise kohustuse täitmiseks veolepingu sõlmisele teise isikuga. Sellisel

juhul on kolmanda isiku ja kostja vahel veoleping ja kostja ja hageja vahel veoleping ning

hagejal on veotasu nõue kostja vastu ning kostjal on veotasu nõue kolmanda isiku vastu, kes

tellis kostjalt veo. Kirjeldatud juhul oleks kolmas isik saatjaks kostja suhtes ja kostja saatjaks

hageja suhtes. Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise

kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus

saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei

toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele.

Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust tema kirjeldatud õigussuhet pidada

muuks, kui vedamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et veoahelast võivad osa võtta ka vedajad, kes ei võta veost enda

otsesesse valdusesse ja sõlmivad enda vedamise kohustuse täitmiseks ühe või mitme teise

vedajaga veolepingu. Veoleping on töövõtulaadne õigussuhe ning seda ei pea täitma isiklikult

(vt ka VÕS § 635 lg 3, VÕS § 774 lg 2). Vedamise kohustuse võtmine ei tähenda veo

sooritamist enda veoki ja haagisega. Veolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku eest

(saatja) vedama veose sihtkohta ja andma selle üle saajale (vt ka VÕS § 774 lg 1). Ainuüksi

CMR-veokirjalt ei ole võimalik järeldada, millised vedajad veoahelas osalesid, kuna vedamise

kohustuse võtnud isik võib selle kohustuse täitmiseks sõlmida lepingu teise isikuga. Samuti ei

pruugi algne saatja, teised vedajad ega veose saaja teada, millised vedajad veoahelast osa võtsid,

kuna kehtiv õigus ei sätesta kohustust oma lepingupartnereid teavitada sellest, kelle teenuseid

veoahelast osavõttev isik kasutab oma kohustuste täimisel.

18. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole enda kirjeldatud veomudelit (vedude vahendamine,

vt p 17) piisavalt tõendanud. Eeltoodud veomudeli korral peaks kostjale laekuma raha

kolmandalt isikult (algne veo tellija, algne saatja) ja seejärel peaks kostja maksma osa sellest

edasi hagejale kui (all)vedajale, kuna veoleping on eelduslikult tasuline leping (vt ka VÕS §

774 lg 2, CMR art 1).

Kostja pangakonto väljavõtted (tl 3-17, kd II) ei viita sellele, et kostja kasutas hagejat

kolmandate isikutega sõlmitud veolepinguliste kohustuste täitmiseks. Väljavõttest ei nähtu, et

kostja oleks tasunud hagejale arvestavates summades veotasu. Ringkonnakohtu 29. mai 2018

istungil (tl 154, kd III) ütles kostja, et logistikateenuse rahad liikusid „käest kätte“. Kostja

sedastas, et ta ei saa tõendada, et kogu äri nii käis. Kostja selgitas, et arvatavasti maksis saatja

kostjale sularahas ja kostja maksis hagejale sularahas, kuid see väide on tõendamata.

Kostja ringkonnakohtule 12. juunil 2018 esitatud selgituse järgi sooritas hageja kostjale veo

veokiga 693BDV 25. veebruaril 2014, 17. veebruaril 2014 ja 27. jaanuaril 2014 ning veokiga

201MEZ 20. jaanuaril 2014, 27. jaanuaril 2014 ja 3. märtsil 2014. Selgitusele lisatud CMR-

veokirjadest (tl 163-169, kd III) ei saa järeldada, kes valdas veokeid. CMR-veokirjade juurde

lisatud arve nr 346 (tl 170, kd III) ei ole seotud vaidlusaluste veokitega. Sellel arvel on märgitud

veok 791BDS. Teiste veokirjade kohta ei ole arveid lisatud. Seega ei tõenda esitatud veokirjad

ja arve veo toimumist kostja väidetud viisil.

Järelikult ei ole kostja oma väiteid hagejale väidetavalt nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2014

osutatud logistikateenuse täpse sisu osas usutavalt tõendanud. Nimetatu ei oma aga asja

otsustamisel tähtsust olukorras, kus hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid

tõendanud.

19. Väär on maakohtu seisukoht, et sõidukite valdamist tõendab kostja esitatud arve nr 08/2014

Expo Trans OÜ-le transporditeenuste eest (tl 195, kd I). Arvelt nähtub, et kostja vedas veose

Venemaalt Eestisse 5. veebruaril sõidukiga 693BDV ja haagisega 717GP. Kuigi tegu on

vaidlusaluse veokiga, ei selgu arvelt, kas vedu tehti üüritud veokiga, õigusliku aluseta kasutatud

hageja veokiga või sooritas veo hageja kostja tellimuse alusel. Viimasel juhul on tegu kostja ja

hageja vahelise veolepinguga ja hagejal ei saa kostja vastu olla kasutustasu või alusetu

rikastumise nõuet. Seega ei ole võimalik arve nr 08/2014 alusel järeldada, et kostja sooritas veo

üüritud või õigusliku aluseta vallatud veokiga.

Tunnistaja D. Kuksgauzeni (OÜ Aisance direktor) ütluste (tl 95, kd II) kohaselt pidas ta kostjat

vedajaks ja veoks kasutatud autosid kostja seaduslikele esindajatele kuuluvateks masinateks.

Tunnistaja avaldas, et juhul, kui ta annab ühele firmale vedamiseks veose, võib see firma olla

ka vahendaja (tl 95 pöördel, kd II). Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta oli teadlik poolte

vahelistest suhtetest või kokkulepetest vaidlusaluste sõidukite osas

Tunnistaja R. Sagadi (hageja logistik) ütluste (tl 97, kd II) kohaselt võisid olla sõidukid antud

kostjale rendile. Tunnistaja ei teadnud, kas veo eest tasuti kostjale. Tunnistaja ütles, et tema

koostas tellimuse. 7. märtsi 2014 arvel märgitud veo sooritas tunnistaja ütluste kohaselt kostja

renditud veokiga. Vastusena kostja esindajale ütles tunnistaja, et ta ei tea, kas kostjaga olid

rendilepingud, kuid ta esitas kostjale tellimused. Tunnistaja sedastas, et litsentsi omaja ei pea

olema vahetult vedaja. Tunnistaja ei osanud öelda, kas veo eest tasuti kostjale. Tunnistaja

ütlused ei tõenda sõidukite valduse üleandmist ja valdamise perioodi.

Hageja raamatupidaja Y. Tipakova ütluste (tl 99-100, kd II) kohaselt tegeles kostja

logistikateenustega ja pakkus neid paljudele firmadele. Tunnistaja teadis, et kostjal oli veok

201MEC. Tunnistaja ei mäletanud hageja ja kostja vahelise lepingu sisu. Tunnistaja teadis, et

kostja tahtis veokeid välja osta. Tunnistaja ei andnud ütlusi sõidukite valduse kohta.

20. Veokite valdamist kostja poolt ei tõenda ka PPA andmed piiriületuste kohta (tl 189, kd I),

kuna seda võis teha ka hageja ise oma veokitega või mõni kolmas isik. Ei ole oluline, kas veo

tellis kostja või kolmas isik. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et piiriületused tõendavad

veokite valdamist. Piiriületused saavad tõendada vaid seda, et veokid sõitsid üle piiri, samas

mitte asjaolu, kes veokeid valdas.

21. CMR-veokirjad (tl 187, kd I) ei tõenda, et kostja veokeid valdas. Vedaja nimi, mis on

veokirjal, ei tähenda automaatselt, et see vedaja veost ka tegelikult vedas. Võimalik on

ühenduse tegevusloa teisele äriühingule kasutusse andmine. Sellisel juhul tehakse teise

äriühingu veokile ühenduse tegevusloa ärakiri. Seetõttu ei saa CMR-veokirjal oleva vedaja

nime järgi teada, kes oli vedaja. Seega ei saa CMR-veokirjadest järeldada ka seda, et CMR-l

märgitud veost valdas hageja. Ühenduse tegevusloa omamine või selle puudumine ei tõenda

asjas esitatud nõudeid. Vedada saab nii ühenduse tegevusluba omades (nt enda või üüritud

veokitega) kui seda mitte omades (esitades teisele vedajale tellimuse oma vedamise kohustuse

täitmiseks või kasutades teise ühingu tegevusloa ärakirja enda või üüritud veokitega

vedamiseks). Kui vedaja veost oma valdusesse vedamisel ei võta, pole sellel vedajal ühenduse

tegevusloa ärakirja vaja (AutoVS § 4 lg 1 ja 2, § 5 lg 1). Eraõiguslikult võib vedamise kohustust

võtta iga isik ja selle tarbeks teiste isikutega lepinguid sõlmida, kuid vedu võib veokiga

sooritada vaid tegevusloaga vedaja (AutoVS § 5 lg 1).

22. E100 Baltija OÜ vastusest (tl 72, kd III) nähtub, et veokitele 693BDV ja 694BDV väljastati

kütusekaardid ja need anti kostjale. Tankimisi tehti 2014. a veebruari- ja märtsikuus (tl 74, kd

III). Kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuvad ülekanded E100 Baltiale (tl 3 jj, kd II). Kostja

seaduslik esindaja märkis 17. jaanuari 2017 istungil (tl 81, kd III), et veok 201MEC oli antud

kostjale üle, kuna see osteti. Väidetavalt telliti kütusekaardid veokitele 693BDV ja 694BDV, et

mitte tulevikus aega kaotada. Hageja äripartnerina jättis veokid kostjale müümata,

kütusekaardid anti teise firma kasutusse. Ringkonnakohus leiab, et kütusekaartide kasutamisest

üksi ei saa teha lõplikke järeldusi vaidlusaluste sõidukite valduse ja selle kestuse kohta.

23. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole õnnestunud vaatamata asja

arutamisele kahel korral maakohtus ja ringkonnakohtus kõiki poolte suulisi kokkuleppeid

puudutavaid asjaolusid välja selgitada. Poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlused on

vastuolulised, üle kuulatud tunnistajate teadlikkus poolte kokkulepetest on puudulik, võimalike

oluliste tunnistajate ülekuulamist ei ole taotletud, kirjalikud tõendid on kaudsed. Hagejal ei ole

õnnestunud menetluses oma väiteid selles, et vaidlusalused sõidukid olid alates 1. jaanuarist

2014 kostja valduses, kes pidi nende kasutamise eest tasu maksma, tõendada, mistõttu ei olnud

ka kostjal kohustust kõiki oma vastuväiteid tõendada. Kuna hageja ei ole tõendanud veokite

valdamist, ei ole võimalik nõuet rahuldada üürilepingu või alusetu rikastumise sätete alusel

ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Tõendamiskoormis valduse ja selle ajalise kestuse osas lasus

hagejal. Ringkonnakohus möönab, et poolte vahel võisid olla õigussuhted, mille sisu ei ole

pooled selgelt esile toonud ja mida pole seetõttu ringkonnakohtul võimalik tuvastada.

24. Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta poolte

menetluskulud hageja kanda.

Kostja on esitanud menetluskulu nimekirjad, mille kohaselt on tema menetluskulud maakohtus

asja esmakordsel läbivaatamisel esindajakuluna 25x 108 eurot = 2700 eurot, sh 19. septembri

2016 istungi ettevalmistamisega ja osalemisega seotud kulud 700 eurot (II kd lk 107-108, 118-

119), ekspertiisitasu 282 eurot (I kd lk 147). Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus on

kostja esindajakulud 8 h x 100 eurot = 800 eurot (III kd lk 87). Ringkonnakohtus on kostja

menetluskulu riigilõiv apellatsioonkaebuselt Viru maakohtu 4. novembri 2016 otsuse peale 550

eurot (III kd lk 176), riigilõiv apellatsioonkaebuselt Viru maakohtu 26. jaanuari 2018 otsuse

peale 600 eurot, esindaja kulu asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus 27, 5 h x 100

eurot = 2750 eurot (koos 8. novembri 2018 kohtuistungiga), kokku 3350 eurot (III kd lk 196).

Kokku on kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses 7682 eurot, sh riigilõiv

1150 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot. Kostja taotleb menetluskuludelt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja ei ole kohtumenetluse käigus kostja menetluskulude põhjendatust vaidlustanud ja on

jätnud selle kohtu hinnata. Hageja ise taotles maakohtu menetluses menetluskuluna 17 972,50

euro ja ringkonnakohtu menetluses 4095 euro väljamõistmist.

Hageja nõue tugines suulisele lepingule, milline ei leidnud kohtumenetluses tõendamist. Hageja

esitas ka alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Nimetatud asjaolud muutsid

käesoleva asja keskmisest keerukamaks. Asja on menetletud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

kaks korda. Peetud on mitmeid kohtuistungeid, sh kolm kohtuistungit ringkonnakohtus asja

teisel läbivaatamisel. Nimetatud asjaoludel peab ringkonnakohtus kostja lepingulise esindaja

kogukulu 6250 eurot põhjendatud kuluks. Esindaja töö tunnihind 100 ja 108 eurot/h on mõistlik

ja vastab esindaja kvalifikatsioonile. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja kostja kasuks

menetluskuluna maakohtus kokku 3782 eurot ja ringkonnakohtus kokku 3900 eurot (sh riigilõiv

1150 eurot). Menetluskuludelt kuulub välja mõistmisele viivis.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Andra Pärsimägi Viivi Tomson Kersti-Kerstna Vaks