2-18-11442/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-11442

Tsiviilasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi M A ja PM ja AV

Grupp OÜ vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Krediidikaitse

Grupp

OÜ

(registrikood

11693223, aadress Ahtri tn 6, 10151 Tallinn),

lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas (e-post

xxx)

Kostja 1 PM ja AV Grupp OÜ (registrikood

12740038,

aadress

xxx,

e-post

pmjaavgrupp@gmail.com), seaduslik esindaja M A

Kostja 2 M A (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post

xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista M A ja PM ja AV Grupp OÜ-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp

OÜ kasuks välja võlgnevus summas 8 110 eurot, millest põhinõue moodustab 5

000 eurot, intress 300 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised 2 810 eurot.

3. Välja mõista M A ja PM ja AV Grupp OÜ-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp

OÜ kasuks välja viivis 0,2% põhinõude (5 000 eurot) tasumata osalt päevas

alates 31.07.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1 890

eurot.

4. Jätta rahuldamata kostja 2 M A taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse täimise

viis ja kord.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud solidaarselt M A ja PM ja AV Grupp OÜ kanda.

6. Välja mõista M A ja PM ja AV Grupp OÜ-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp

OÜ kasuks menetluskulud summas 730 eurot.

7. Kohustada kostjaid M A ja PM ja AV Grupp OÜ solidaarselt tasuma

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (730 eurot) käesoleva määruse

jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. C I OÜ (edaspidi laenuandja) ja PM ja AV Grupp OÜ (edaspidi kostja 1 või laenusaaja)

sõlmisid 22.08.2017 laenulepingu nr Ci2017082381 (edaspidi laenuleping). Laenulepingu

kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 5 000 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma

laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 300 eurot) kuus. Laenuandja kandis laenusumma

laenusaaja arvelduskontole 22.08.2017, arvestades laenulepingu p-de 3.7 ja 4.9 kohaselt

laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 100 eurot.

2. Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige M A (edaspidi kostja 2) sõlmisid 22.08.2017

laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu

nr CiK2017082382 (edaspidi käendusleping). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2

laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest

tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega

seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 10 000 eurot. Laenulepingu

kohaselt

kohustus

laenusaaja

esialgu

laenu

koos

intressiga

tagastama

vastavalt

maksegraafikule hiljemalt 22.09.2017. Laenusaaja pikendas laenu tagastamise tähtaega

laenuandja nõusolekul ühe makseperioodi võrra. Laenusaaja tasus ühel korral laenusaajale

eelmise perioodi intressi, mistõttu pikenes laenuleping ühe kuu võrra. Seega kohustus

laenusaaja tagastama laenu koos intressiga laenuandjale hiljemalt 22.10.2017. Laenusaaja

laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud. Laenulepingu p-s 6.5 on pooled

kokku leppinud, et laekunud maksed tuleb arvestada esimeses järjekorras võlgnevuse

sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja menetluskulude, seejärel viiviste ja leppetrahvide,

seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ning viimaseks järjekorras tähtajaks tasumata laenu

katteks. Antud juhul on laenusaaja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks

kokku 300 eurot, mille on laenusaaja tasunud intressi katteks laenulepingu pikendamiseks.

Laenuandja on nõudnud nii laenusaajalt kui ka kostjalt 2 võlgnevuse tasumist. Laenusaaja ega

kostja 2 laenulepingust tulenevalt võlgnevust ei tasunud.

3. 27.03.2018 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt

loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale.

Laenuandja teavitas laenusaajat ja kostjat 2 nõuete loovutamisest samal päeval. Ka hageja on

nõudnud uue võlausaldajana laenusaajalt ja kostjalt 2 võlgnevuse tasumist, kuid laenusaaja ja

kostja 2 võlgnevust ei tasunud. Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja 2 käenduslepingu. Käenduslepingu p 1.1 kohaselt

kohustub kostja 2 vastutama laenulepingust ja selle kõigi tulevikus tehtavatest muudatustest ja

täiendustest ning lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

Vastavalt käenduslepingu p-le 1.2 vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata

laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige

leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju

hüvitamise eest, summas kuni 10 000 eurot. Käenduslepingu p-de 1.1, 1.2 ja 2.1 kohaselt on

hagejal õigus nõuda laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ka kostjalt 2.

Kostja 2 ei ole laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Laenusaaja ja kostja 2 vastutavad

Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kuni

10000 euro ulatuses (kostja 2 kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma).

4. Hageja palub kostjalt 2 ja kostjalt 1 välja mõista solidaarselt hageja kasuks võlgnevus

summas 8 110 eurot, millest põhinõue moodustab 5 000 eurot, intress 300 eurot ja

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2 810 eurot. Samuti palub

hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja täiendav viivis 0,2% põhinõude (5

000 eurot) tasumata osalt päevas alates 31.07.2018 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni,

kuid kokku mitte rohkem kui 1 890 eurot. Hageja palub jätta kõik menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda ja välja mõista menetluskulud summas 730 eurot. Hageja palub mõista välja

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.

5. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja 01.10.2018 menetlusdokumendis, et kostja

taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hageja viivisenõue tuleneb

põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingust mitte kostjaga 2 sõlmitud käenduslepingust, mistõttu

on kostja 2 vastuväited asjakohatud. Käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja 2 hageja ees

käendajana nimetatud viivisenõude täitmise eest. Kuivõrd kostja 2 vastutab laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest käendajana, annab VÕS § 149 lõige 1 kostjale 2 õiguse

esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada ka

põhivõlgnik ehk PM ja AV Grupp OÜ ise. Kuna kostja 2 ei ole laenulepingu pooleks

(põhivõlgnik), siis ei ole võimalik ka tuvastada laenulepingus kokku lepitud tingimuste

tühisust selle pärast, et see võib olla ebamõistlikult kahjustav kostja 2 suhtes. Sellise

vastuväite õigus puudub nii põhivõlgnikust laenusaajal endal kui ka kostjal 2. Ühtlasi ei oma

antud juhul tähtust, kas käenduslepingus kokku lepitud viivisemäär on tühine või mitte –

hageja viivisenõue ei tulene käenduslepingust. Laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on

kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Hageja hinnangul ei oma asja õigel lahendamisel

tähtsust kostja enda majanduslik olukord. Kostja ei ole tõendanud, et viivisenõue on

põhivõlgnikust laenusaaja suhtes ebaproportsionaalne. Vastupidiselt kostjatele on hageja

põhistanud, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on kooskõlas nii seaduse kui ka

kohtupraktikaga. Kostja 2 pidi käendust andes arvestama, et juhul kui põhivõlgnik rikub enda

kohustusi, siis tuleb käendajal täita põhivõlgniku eest nii põhikohustus kui selle rikkumisest

tulenevad võimalikud kõrvalnõuded.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE

6. Kostja 2 tegi 27.03.2018 C I OÜ-le maksegraafiku osas ettepaneku, kuid sellele

ettepanekule ei saanud kostja 2 vastust. Kostja 2 on jätkuvalt nõus täitma kohustuse graafiku

alusel, kuna tal ei ole võimalik korraga nii suurt summat tasuda. Kostja 2 kui füüsilise isiku

jaoks on 0,2% suurune viivis liiga suur ja kostja 2 taotleb selle vähendamist. Kostja 2

ülalpidamisel on 2 last ja ta teenib 1 500 eurot kuus. 22.08.2017 sõlmitud käendusleping nr

CiK2017082382 on tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Antud leping on

sõlmitud tüüptingimustel, kuna kostjal 2 ei olnud võimalik neid tingimusi mõjutada. Kostja 2

leiab tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-118-16, p 16-le, et antud juhul on ebamõistlikult

kahjustavaks tüüptingimuseks käenduslepingu punktis 2.3 sisalduv viivisemäär 0,2% päevas.

7. Käenduslepingu punkti 2.3. kohane viivisemäär 0,2% päevas tähendab 73% suurust

aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Seaduse kohaselt (VÕS §

113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades käenduslepingu

sõlmimise ajal ja ka käesoleval hetkel kehtivaid referentsiintressimäärasid, kohalduks antud

juhul seadusjärgne viivisemäär 8% aastas (s.o ca 0,022% päevas). Käenduslepingu nr

CiK2017082382 kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle üheksa

korra. Riigikohus on eelpool viidatud lahendi p-is 18 märkinud, et ebaproportsionaalselt suure

viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja

võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kostja 2 on nõus

tasuma viiviseid seaduses sätestatud määras.

8. 27.10.2018 seisukohas leiab kostja, et kostja 1 majanduslik seisnud on ajahetkest, millal sai

võetud krediidikohustus, hakanud minema allamäge. Olukorras kus ettevõte on sattunud

majanduslikult raskesse seisu ja üritab sellest väljuda on selline viivise arvestus üle jõu käiv.

Kostjad ei eita laenukohustust, vaid kostjale 2 on selline viivise määr vastuvõetamatu. Kostja

on nõus tasuma laenu põhiosa vastava maksegraafiku alusel 2 aastase ehk 24 kuulise

maksegraafiku alusel. Kostjad taotlevad viivise määra vähendamist seaduses sätestatud

määrale. Kostja arvates saab tarbijakrediidilepingu sätteid analoogia korras kohaldada ka

antud juhul, kuna kostja 2 füüsilise isikuna on laenu käendajaks ning temalt nõutakse ka

viiviste tasumist. Kostjad leiavad, et VÕS -s sätestatud tüüptingimuste regulatsioon ja selle

tõlgendamine peab toimuma koostoimes teiste sama seaduse sätetega ja see võimaldab

järeldada, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav siis kui see on vastuolus seaduses

sätestatud analoogset olukorda reguleeriva normiga.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19).

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest.

11. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu laenulepingust ja käenduslepingust tuleneva

kohustuste täitmiseks. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille

kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse

olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud

sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille

kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

12. Kohus tuvastab, et C I OÜ ja PM ja kostja 1 sõlmisid 22.08.2017 laenulepingu nr

Ci2017082381 (tl 5-8). Laenulepingu kohaselt andis C I OÜ kostjale 1 laenu 5 000 eurot

ning kostja 1 kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 300 eurot) kuus. C

I OÜ kandis laenusumma kostja 1 arvelduskontole 22.08.2017, arvestades laenulepingu p-de

3.7 ja 4.9 kohaselt laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 100 eurot (tl 9).

Kostja 1 kohustus laenu tagastama 21.09.2017. C I OÜ ja kostja 1 juhatuse liige M A

sõlmisid 22.08.2017 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks

käenduslepingu nr CiK2017082382 (tl 10-12). Nimetatud käenduslepingu p 1.2 kohaselt

vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenu summa, tasumata intresside ning

kohustuse rikkumises tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti kostjalt

1 võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni

10 000 eurot. Käesoleval juhul on kostja 1 pikendanud laenu tagastamise tähtaega laenuandja

nõusolekul ühe makseperioodi võrra. Kostja 1 tasus hagejale 04.10.2107 intressi 300 eurot (tl

13). Nimetatud summa arvestas hageja intressi katteks, mistõttu pikenes laenuleping ühe kuu

võrra, so 22.10.2017. Kostja 1 laenu koos intressiga nimetatud tähtajaks ei tagastanud.

Käesoleval juhul ei ole kostjad eitanud põhinõude olemasolu, vaid on üksnes vaielnud vastu

viivisenõude suurusele ja selgitanud võimatust tasuda kogu võlgnevus ühekordse maksega.

13. Krediidilepinguga kohustub üks isik andma teise isiku käsutusse rahasumma ning teine

isik kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi

maksma (VÕS § 401 lg 1). Poolte vahel puudub vaidlus, et C I andis kostjale 1 käsutamiseks

5 000 eurot. Kostja 1 pidi kokkulepitud tähtajaks raha tagastama ja raha kasutamise ajal

tasuma intressi. Seega vastab kostja 1 ja C I vahel sõlmitud leping krediidilepingu tunnustele.

Samuti puudub vaidlus selles, et kostja 1 ei ole võlgnevust hagejale tasunud. Kohus selgitab,

et kuna kostja 1 on juriidiline isik ja krediidilepinguga sai krediiti kostja 1, siis ei kohaldu

krediidilepingule tarbijat kaitsvad sätted.

14. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. VÕS § 164 lg 2 sätestab, et

nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamise teatest

nähtuvalt loovutas C I OÜ kõik laenulepingust nr Ci2017082381 tulenevad nõuded kostja 1

suhtes hagejale (tl 14). Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS §

145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja

ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab

käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid

kulusid vältida. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

15. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et hageja ja kostja 1 vahel oli leping, kostja 1

on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, kohustus on sissenõutavaks muutunud ning hagejal

on kehtivast nõude loovutamisest ja käenduslepingust tulenevalt õigus nõuda kostjatelt

kohustuse täitmist. Kohus rahuldab põhinõude kogu ulatuses, s.o summas 5 000.

16. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista intress summas 300 eurot. Tulenevalt

VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte

vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis

kostjal 1 intressi maksmise kohustus. Laenulepingust nähtub kokkulepe intressimäära osas

6%, so 300 eurot, kalendrikuus. Kostjad intressi summale 300 eurot vastuväiteid esitanud ei

ole. Sellest tulenevalt on intressivõlgnevus 300 eurot ning nimetatud summa tuleb hageja

kasuks kostjatelt solidaarselt välja mõista.

17. Hageja on esitanud kostjate vastu sissenõutavaks muutunud viivisenõude perioodil

22.10.2017 kuni 30.07.2018 viivituses oldud 281 päeva eest summas 2 810 eurot. Hageja

palub kostjalt välja mõista ka viivis 0,2% päevas tasumata põhivõlgnevuselt 5 000 eurot alates

31.07.2018 kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude

võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks

mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

18. Kostjad viivise perioodi ei vaidlusta, kuid leiavad, et viivisemäär 0,2% päevas on liiga

suur ja taotlevad selle vähendamist. Kostjad leiavad, et seadusjärgne viivisemäär on hetkel

8% (VÕS § 113 lg 1 ja § 94). Käesoleval juhul oli lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,20%

päevas. Kostjad on seisukohal, et viivisekokkulepe on tühine.

19. Kohus selgitas 12.10.2018 määrusega menetlusosalistele, et käesoleval juhul ei kohaldu

krediidilepingule tarbijat kaitsvad sätted. Tüüptingimus on tühine, kui see kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult (VÕS § 42 lg 1). Kui leping sõlmiti majandustegevuses, siis

eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 nimetatud tingimus on ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44),

kuid tingimus pole automaatselt tühine. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosaline, kes

tugineb VÕS § 42 lg 3 p ile 5, peab selgitama, milles seisneb konkreetsel juhul tingimuse

ebamõistlikult kahjustav iseloom (RKTKo 3-2-1-139-14, p 12). Kui menetlusosaline on seda

teinud, peab tingimuse kasutaja lükkama ümber eelduse, et tingimus on tühine (RKTKo 3-2-

1-139-14, p 12). Kui menetlusosaline ei selgita, milles seisneb tüüptingimuse ebamõistlikult

kahjustav iseloom, siis eeldatakse, et tingimus on kehtiv. Lisaks eelnimetatud

viivisekokkuleppe tühisusele, on kostjate poolt taotletud viivise vähendamine võimalik

alternatiivselt kohtu diskretsiooniotsusena. Kui viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi

ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1 ja RKTKo 3-2-1-139-14, p 19).

20. Riigikohus on selgitanud, et viivise vähendamisel saab kohus arvestada üksnes lepingu

pooleks oleva põhivõlgniku majandusliku seisundiga, mitte muu kohustust täitma kohustatud

isiku majandusliku seisundiga (RKTKo 3-2-1-139-14, p 17). Seega ei saa kohus viivise

vähendamisel arvestada kostja 2 majandusliku seisundiga, vaid üksnes kostja 1 majandusliku

seisuga. Kostjad ei ole vaatamata kohtu selgitustele välja toonud asjaolusid, mis põhjendaksid

viivisekokkuleppe ebamõistlikult kahjustavat iseloomu, seega tuleb eeldada viivise

kokkuleppe kehtivust. Samuti ei ole kostjad põhjendanud ega tõendanud viivise vähendamise

vajadust tulenevalt kostja 1 majanduslikust seisust ja kohustuse täitmise ulatusest. Kostjad on

27.10.2018 seisukohas üksnes väitnud, et kostja 1 majanduslik seisund on muutunud laenu

võtmise ajahetkest. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist

ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kohus rahuldab ka hageja

viivisenõude alates 31.07.2018 ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,2%

põhinõude tasumata osalt alates 31.07.2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid kokku

mitte rohkem kui 1 890 eurot.

21. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja põhivõla 5 000 eurot, intressi 300 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised 2 810 eurot, kokku 8 110 eurot. Samuti tuleb rahuldada

hageja nõue välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis 0,2% põhinõude (5 000

eurot) tasumata osalt päevas alates 31.07.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui 1 890 eurot.

22. Kostjad on esitanud taotluse tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel 2 aasta jooksul.

Kohus käsitleb nimetatud taotlust kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramise

taotlusena. TsMS § 445 lg 1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata

otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus jätab

rahuldamata kostjate taotluse otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks. Hageja ei ole

avaldanud nõusolekut kohtuotsuse täitmise ajatamiseks. Samuti ei ole kostja 1 tõendanud

rasket majanduslikku olukorda. Kohus märgib ka, et võlgnevuse maksmist on võimalik

ajatada täitemenetluses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 alusel.

MENETLUSKULUD

23. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad

kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi

lõikes 2 sätestatu kohaldamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta solidaarselt

kostjate kanda.

24. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduses märgitud hagiavalduselt tasutud

riigilõivust 550 eurot ja õigusabikulust koos käibemaksuga 180 eurot. Kohus andis

12.10.2018 määrusega pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja

täiendavat menetluskulude nimekirja ei esitanud. Seega tuleb lähtuda hagiavalduses esitatust.

25. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Menetluses tasutud

riigilõivu kulu 550 eurot on seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Seega kuulub

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 550 eurot.

26. Kui menetlusosaline peab kandma teise menetlusosalise õigusabikulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalike

kulude kindlaks tegemisel hinnatakse esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi

ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-39-16). Hageja menetluskulude

nimekirja järgi on hageja õigusabikulud koos käibemaksuga 180 eurot. Kostjad ei vaielnud

hageja menetluskuludele vastu. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 120 eurot tund (+km).

Kokku 1 tund ja 15 minutit, mis koosneb hagiavalduse koostamise kuludest. Kohus peab

hagejale osutatud õigusabi toimingut ja sellele kulunud tööaega põhjendatuks ja vajalikuks.

Hagejale osutatud õigusabitoiming oli vajalik. Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu määr 120

eurot tunnis (+km) on kooskõlas käesoleval ajal turu tavapärase tasuga ning samuti

kohtupraktikas mõistlikuks peetava õigusabi tunnitasu määraga. Seega on hageja menetluses

kantud vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 180 eurot (120 x 1 h 15 min). Hageja taotleb

õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuga. Kohus määrab hageja õigusabikulude

suuruseks koos käibemaksuga kokku 180 eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjatelt hageja

kasuks välja mõista menetluskulud summas 730 eurot.

27. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusele, tuleb välja mõistetud

menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

28. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude

summa

ületab

eurot

(TsMS

§ 178

lg 2).

Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik