3-17-1173/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1173

Haldusasi

XX kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017

korralduse nr 429 tühistamiseks või alternatiivselt

Jõelähtme Vallavalitsuse 19.04.2017 kirjas sisalduva

piiride

kulgemise

otsuse

ja

22.03.2017

piiride

kulgemise ettepaneku tühistamiseks ning Jõelähtme

valla kohustamiseks uue piiride kulgemise ettepaneku

tegemiseks Põhjakuuse maaüksuse osas

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Urmas Kiik

Vastustaja – Jõelähtme vald, volitatud esindajad Kätlin

Rennel ja Elvis Tõnnison

Kolmandad isikud – OO; AA

Kaasatud haldusorgan – Maa-amet, volitatud esindaja

Toomas Kutti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2018.

a otsus haldusasjas nr 3-17-1173 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-17-1173

2(10)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX-le kuulub Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas asuv Kuuse kinnisasi

(katastritunnus 24505:003:0839).

2. Jõelähtme Vallavalitsus alustas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamist, mille käigus

selgitas välja kaks reformimata maaüksust (Põhjakuuse ja Lõunakuuse), mis piirnevad XX-le

kuuluva Kuuse kinnisasjaga.

3. Jõelähtme Vallavalitsus pöördus 02.08.2016 kirjaga nr 5-2/3579 Maa-ameti poole,

soovides välja selgitada riigi huvi Maardu külas asuva reformimata riigimaa osas. Kirjas

märgiti, et maaüksusel asub juurdepääsutee Nurme kinnisasjale, mis ei ole avalik tee. Maa-

amet teatas 31.08.2016 kirjaga nr 6-7/16/14931-2, et ei ole huvitatud pöördumises nimetatud

maaüksuse riigi omandisse jätmisest.

4. Jõelähtme Vallavalitsus edastas 31.08.2016 kirjaga nr 5-2/3981 loataotluse Harju

Maavalitsusele, märkides muu hulgas, et maaüksusel asub juurdepääsutee Nurme kinnisasjale,

mis ei ole avalik tee. Harju maavanem andis 26.09.2016 korraldusega nr 2205-k loa Maardu

külas Kuuse, Nurme ja Koplimetsa kinnisasjadega piirneva 818 m2 suuruse maatüki

erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 13 alusel.

5. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.09.2016 „MaaRS § 22 lõikes 12 sätestatud maa

erastamise kord“ (kord) § 6 lg 1 alusel piirnevate kinnisasjade omanikele ettepaneku maa

erastamise taotluse esitamiseks hiljemalt 23.10.2016. Piirnevate kinnisasjade omanikest esitas

tähtaegselt erastamissoovi XX, kes jäi ainukeseks taotlejaks.

6. Jõelähtme Vallavalitsus andis Nurme kinnistu omanikule täiendava tähtaja erastamissoovi

väljendamiseks kuni 11.12.2016. Harju maavanema 07.02.2017 kirjaga nr 8-3/4207 anti

Jõelähtme vallale teada, et uue tähtaja andmine toiminguna on vastuolus korraga ning paluti

erastamismenetlus Kuuse kinnistu osas korrektselt lõpule viia.

7. Jõelähtme Vallavalitsus saatis XX-le 22.03.2017 kirjaga nr 5-2/4330-1 Kuuse

kinnistuga piirnevate Põhjakuuse (vaidlusalune maatükk) ja Lõunakuuse erastatavate

maaüksuste piiride kulgemise ettepaneku, milles on muu hulgas märgitud, et Põhjakuuse

maaüksuse osas on piiride kulgemise ettepanekut tehes arvesse võetud ka juurdepääsuteed

Nurme kinnisasjale ning seetõttu on jäetud see osa reformimata maaüksusest piiride

kulgemise ettepanekust välja.

3-17-1173

3(10)

8. XX esitas 03.04.2017 kirjaga Jõelähtme Vallavalitsusele oma vastuväited, milles ei

nõustunud piiride kulgemise ettepanekuga Põhjakuuse maaüksuse osas ja taotles Jõelähtme

vallalt uut piiride kulgemise ettepanekut, mis oleks kooskõlas õigusaktidega. Jõelähtme

Vallavalitsus vastas XX-le 19.04.2017 kirjaga, et jääb 22.03.2017 kirjaga edastatud piiride

kulgemise ettepaneku juurde.

9. XX palus 26.04.2017 kirjas Jõelähtme Vallavalitsusel koostada õigusaktidega kooskõlas

olev piiride kulgemise ettepanekut kinnitav otsus. Jõelähtme Vallavalitsus andis 11.05.2017

korralduse nr 429, millega kinnitati vallavalitsuse 22.03.2017 kirjaga nr 5-2/4330-1 esitatud

piiride kulgemise ettepanekud ja jäeti XX 03.04.2017 kirjas esitatud vastuväited rahuldamata.

10. XX esitas 01.06.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 14.09.2017 kaebuse täienduse)

Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduse nr 429 tühistamiseks või alternatiivselt

Jõelähtme Vallavalitsuse 19.04.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise

otsuse ja 22.03.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks asjas uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Kaebaja

täpsustas 05.04.2018 kohtuistungil, et vaidlustab piiride kulgemise ettepanekud üksnes

Põhjakuuse maaüksust puudutavas osas.

Maa erastamisel MaaRS § 22 lg 13 alusel on kohalikul omavalitsusel täita eelkõige abistav ja

tehniline roll ning tal puudub iseseisev kaalutlusruum. Maad soovib erastamiseks anda riik

ning omandada erastamise kaudu piirneva kinnistu omanik. Kohalik omavalitsus ei saa

sellesse õigussuhtesse vahele segada ega hakata suunama või muutma osapoolte (riik ja

omanik) tahet. Nurme kinnistu omanikele oli tagatud kaebajaga võrdne võimalus

erastamissoovi avaldada, kuid nad ei teinud seda, minetades lõplikult oma õiguse

erastamisele. Kohalik omavalitsus ei tohi selles olukorras muutuda erapoolikuks.

Võimalike tulevaste juurdepääsuvõimaluste ennetamise vajadus korralduse põhjendusena jääb

kaebajale arusaamatuks. Esiteks ei ole vastustajal seadusest tulenevalt õigust nimetatud alusel

erastamisprotsessi sekkuda ja teiseks on tegemist oletusega, mida ei saa haldusakti

põhjendamisel kasutada. Korralduses ei viidata alusele, mis lubaks eeldada kaebaja

pahausksust Nurme kinnistu omaniku suhtes. Kinnisasjale juurdepääsuõiguse üle teise

kinnisasja tagab seadus ning puudub alus kahtluseks, et kaebaja sooviks seadust rikkuma

hakata ja naabrile juurdepääsu takistada. Kaebaja soovib tee osa erastada põhjusel, et

algatatud on detailplaneering, kus planeeringu järgi hakkaksid planeeritava 15‒16 kinnistu

omanikud kasutama sama teed, ehkki oleks võimalik ka alternatiiv. Kaebaja soovib teed

erastada selleks, et tema arvamust detailplaneeringu menetluses kaalutaks ja arvestataks. Tee

on kaebajale kuuluvale elamule väga lähedal. Arusaamatuks jääb ka korralduse põhjendus

seoses „ribasusega“. Liitmisel Kuuse kinnistuga kaoks „ribasus“ iseenesest.

Vastustajat tuleb kohustada tegema selline piiride kulgemise ettepanek, mis vastaks täpselt

riigi poolt pakutud ja kaebaja poolt väljendatud erastamissoovile.

11. Jõelähtme vald vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja esitas

22.03.2017 kirjaga kaebajale piiride kulgemise ettepaneku. Kirjast nähtub, et vastustaja jättis

Nurme kinnistu omanike poolt hilinemisega esitatud erastamise taotluse käiguta ja tagastas

selle ning asus seisukohale, et erastatavad maa-alad ei kuulu kaebaja ja Nurme kinnistu

omanike vahel jagamisele. Vastusaja selgitas, miks ta peab sellise piiride kulgemise

ettepaneku esitamist põhjendatuks, s.t, et juurdepääsu puudumine Nurme kinnistule võib

tingida tulevikus tarbetuid kohtuvaidlusi, mida on võimalik erastamisprotsessis vältida.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tulenevalt MaaRS § 22 lg-st 13 on kohalikul omavalitsusel

täita üksnes tehniline roll ja tal puudub erastamise eeltoiminguid tehes kaalutlusruum ja

3-17-1173

4(10)

põhjus või alus erastamismenetlusse sekkuda. Korra § 2 lg 2 kohaselt tuleb eeltoimingute

läbiviimisel kõigi oluliste asjaoludega ja kolmandate isikute õiguste ja huvidega arvestada.

Käesoleval juhul on erastamismenetluses tähtsust omav asjaolu kolmandate isikute vaba ja

takistusteta juurdepääs oma kodule. Juurdepääsutee puhul on eelistatud kas munitsipaalmaa

või jätkuvalt riigi omandis olev maa. Kohalik omavalitsus peab arvestama kõigi menetluse

objektiga puutumuses olevate isikute huve ning vältima nende elukorralduse muutusi. Piiride

kulgemise ettepanekus toodud piirides reformimata maa erastamine tagab nii kaebaja kui

Nurme kinnistu omanike õigused ja vabadused ‒ kaebaja saab piirneva maa erastada, samas

säilib vaba juurdepääs Nurme kinnistule.

Ehkki Nurme kinnistu omanik ei esitanud tähtaegselt avaldust maa erastamiseks, ei ole

kaebajal siiski subjektiivset õigust nõuda kogu tuvastatud reformimata maa erastamist.

Kohalikul omavalitsusel on õigus pidada võimalikuks maa erastamist üksnes teatud ulatuses,

suuruses ja piirides. Vastustaja ei saanud ette näha, et Nurme kinnistu omanikud lasevad

mööda erastamiseks ettenähtud tähtaja, kuid samas ei saa vastustaja lasta tekkida olukorral,

kus isik kaotab juurdepääsu oma kinnistule. Sellest tulenevalt tehti piiride kulgemise

ettepanek, mis arvestab kõigi huve. Nagu vastustaja on korduvalt kaebajat teavitanud, siis

jäetakse osa maast reformimata eesmärgiga see tulevikus taotleda munitsipaalomandisse ning

liita Tõnuvälja teega. Vastustaja on lähtunud piiriettepaneku tegemisel üksnes juurdepääsuks

vajaliku maa-ala suurusest ja ülejäänut on pakutud kaebajale liitmiseks. Mõiste ribasus on

defineeritud MaaRS § 322 lg-s 1 ja korra § 1 lg-s 2.

12. AA ei olnud kirjalikus vastuses nõus kaebaja sooviga maa erastada, kuna see on

kolmanda isiku ainus juurdepääs oma kinnistule.

13. OO vastust kaebusele ei esitanud.

14. Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on teinud põhimõtteliselt õige

piiride kulgemise ettepaneku. Kaebajale ei kuulu Põhjakuuse maaüksusest erastamisele

rohkem kui vastustaja poolt piiride kulgemise ettepanekuga kaebajale pakutakse.

MaaRS § 22 lg-st 13, § 312 lg-st 1 ja korra § 1 lg-st 2 tuleneb, et maa, mida saaks käsitada

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana, peab üldjuhul vastama järgmistele põhieeldustele:

maatükk on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt ning on riba-, siilu-

või muu ebakorrapärase kujuga ja iseseisva kasutusvõimaluseta, millest tulenevalt ei ole

sellest maast võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja; maatükk ei kuulu

omandisse andmisele muul MaaRS-s sätestatud alusel ning maatükk on maakorralduse

nõuetest tulenevalt otstarbekas liita piirneva kinnisasjaga. Põhjakuuse maaüksus on 818 m2

suurune korrapärase kujuga maatükk, millel paikneb tee ning mis on õigustatud subjektide

puudumise tõttu jäänud maareformi käigus omandisse andmata. Suuremast osast Põhjakuuse

maaüksusest on võimalik moodustada maakorralduse nõuetele vastava teemaana iseseisvalt

kasutatav kinnisasja osa, mille kaudu oleks takistusteta tagatud juurdepääs Nurme

kinnisasjale. Maakorralduse seaduse (MaaKS) § 5 lg 2 rakendamisega on saavutatav olukord,

kus Nurme kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääs avalikult teelt. Ühe või teise

maaüksuse maakorralduse nõuetele vastavuse üle otsustamine on antud seadusega kohaliku

omavalitsuse pädevusse. Tegu on omavalitsuse diskretsiooniga, mille kohtulik kontroll on

piiratud.

Taotluse esitamine isiku poolt ega ka valla poolt esialgse asendiplaani saatmine ei tekita

isikule subjektiivset õigust nõuda kogu soovitud või valla poolt välja selgitatud maa

erastamist. Isikul, kes arvab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist MaaRS § 22

lg-s 13 nimetatud maaga, on õigus üksnes taotleda selle maa erastamist ning tema poolt

esitatud taotlus on käsitatav vaid liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust

3-17-1173

5(10)

algatava taotlusena. Erastamiseks taotletud maa MaaRS § 22 lg-s 13 ja korra § 1 lg-s 2

nimetatud tunnustele vastavuse väljaselgitamine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse.

Maavanem hindas loa andmise menetluses, kas Põhjakuuse maaüksus on käsitatav liitmiseks

sobiva maana, kuid ei kinnitanud menetluse selles etapis, et kogu kõnealune maatükk tuleb

liitmiseks sobiva maana erastada. Maavanem andis üksnes seisukoha, et see on tema arvates

võimalik. Kohalikul omavalitsusel on ja peab olema kaalutlusruum, kas maaüksust saab

erastada tervikuna või saab seda erastada üksnes osaliselt. Käesoleval juhul on vastustaja

pärast maavanema loa saamist hinnanud olukorda uuesti ning kaalutluste põhjal leidnud, et

Põhjakuuse maaüksusel asuv tee on vajalik avalikult kasutatavalt Tõnuvälja teelt Nurme

kinnisasjale pääsemiseks. See tähendaks, et tegelikkuses tuleks erastamisest keelduda.

Kinnisasjaga liitmiseks sobivat maad saab erastada vaid juhul, kui see on planeeringu ja

maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Vastustaja on menetlust läbi viies õigesti

leidnud, et Nurme kinnisasjale viivat juurdepääsuteed ei ole otstarbekas ega mõistlik erastada

Kuuse kinnisasja koosseisu. Üldjuhul pakutakse kohaliku omavalitsuse poolt omanikele

ühiselt välja kogu väljaselgitatud maatükk. Samas võib teatud juhtudel pakutava maa hulgas

olla ka sellist maad, mida ei saagi mõne maaüksuse koosseisu erastada. Käesoleval juhul

eeldas vastustaja ilmselt kogu väljaselgitatud reformimata maad erastamiseks pakkudes, et

erastamise soovi avaldavad ka Nurme kinnisasja omanikud. Samas, ehkki Nurme kinnistu

omanikud tähtaegselt soovi erastada ei avaldanud, ei tähenda, et nende isikutega ei tuleks

arvestada. Kaevatavast korraldusest ja sellele eelnenud vastustaja 19.04.2017 kirjast võib

järeldada, et vastustajal on tekkinud huvi kõnealune juurdepääsutee liita kohalikule

omavalitsusele kuuluva Tõnuvälja teega. Kuigi vastav munitsipaalomandisse andmise taotluse

esitamise tähtaeg möödus 30.06.2016, on munitsipaalomandisse andmine MaaRS § 25 lg 51 ja

§ 28 lg 3 alusel jätkuvalt võimalik ja ka mõistlik.

Kaebaja mõistab vääralt kohaliku omavalitsuse rolli kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa

erastamise menetluses. Kohalik omavalitsus teeb MaaRS § 313 lg 2 järgi kinnisasjaga

liitmiseks sobiva maa omandisse andmise eeltoimingud. Maa-ametil on erastamise

korraldajana õigus ja kohustus kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt välja selgitatud

asjaolusid. Asjaolu, et Harju maavanem on varasemalt nõustunud Põhjakuuse maaüksuse

suuremas ulatuses erastamisega kui vastustaja seda võimalikuks peab, ei välista, et erastamise

korraldaja asub hilisemalt teistsugusele seisukohale. Vastustaja poolt välja selgitatud ulatuses

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine on otstarbekas ja kooskõlas õigusaktidega, sh

maakorralduse nõuetega ja MaaRS § 312 lg 1 teises lauses sätestatud kriteeriumiga.

15. Tallinna

Halduskohus

jättis

19.04.2018

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kohus selgitas 18.07.2017 määruses, et Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduses nr

429 ei sisaldu korra § 6 p-s 7 sätestatud otsustust piiride kulgemise ettepaneku kinnitamiseks,

vaid üksnes otsustus jätta kaebaja poolt varasemalt esitatud vastuväited rahuldamata.

Vastustaja kinnitas 22.03.2017 kirjaga kaebajale edastatud piiride kulgemise ettepaneku juba

oma 19.04.2017 kirjaga. Seega ei ole korralduse nr 429 puhul tegemist haldusaktiga, mida

kohus saaks tühistada, vaid menetlustoiminguga. Menetlustoimingu õigusvastase tuvastamist

kaebaja ei taotlenud, vaid jäi oma 14.09.2017 menetlusdokumendis korralduse nr 429

tühistamise nõude juurde. Eelneva tõttu jääb kaebus korralduse nr 429 tühistamise nõudes

rahuldamata.

Nurme kinnistu kasutamiseks vajaliku juurdepääsutee liitmine Kuuse kinnistuga ei vasta

MaaKS § 5 lg-s 2 sätestatud maakorralduse nõuetele, kuna liitmise tagajärjena ei ole enam

tagatud otstarbekat juurdepääsu Nurme kinnistule. Algsel asendiplaanil kajastatud ning Harju

3-17-1173

6(10)

maavanemale ja Maa-ametile kooskõlastamiseks esitatud maaüksuse „Kuuse-Nurme tee“

piirid ei vastaks liitmisel Kuuse kinnistuga vähemalt osas, milles Kuuse kinnistuga liitmiseks

sobiva maa piiridesse oleks jäänud Nurme kinnistule juurdepääsuks vajalik teemaa, MaaRS §

22 lg-s 13 ja § 312 lg-s 1 ning korra § 3 lg-s 5 sätestatud liitmiseks sobiva maa kriteeriumidele.

Kogu maatüki Kuuse kinnistuga liitmise tagajärjel tekkiv olukord oleks vastuolus planeeringu

ja maakorralduse nõuetega ning MaaRS § 22 lg-ga 13, kuna Nurme kinnistule juurdepääsuks

vajalikku teemaad ei ole planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita

Kuuse kinnistuga.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel liitmiseks sobiva maa

erastamise menetluses täita eelkõige tehniline ja abistav roll ning tal puudub iseseisev

kaalutlusruum. Korra § 3 lg-st 1 ja MaaRS § 313 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse

ainupädevuses MaaRS § 22 lg-s 13 nimetatud maa erastamise eeltoimingute tegemine ning

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamine, sh otsustamine, kas taotleja poolt

erastada soovitud maa erastamine on võimalik või millistes piirides see on võimalik. MaaRS §

22 lg 12 ega selle alusel kehtestatud kord ei anna isikule subjektiivset nõudeõigust maa

erastamiseks tema poolt soovitud ulatuses, vaid õiguse erastamisavalduse menetlemisele.

Seega ei tekitanud asjaolu, et vastustaja poolt koostati algselt maaüksuse asendiplaan „Kuuse-

Nurme tee“ ning edastati see Harju maavanemale ja Maa-ametile kooskõlastamiseks,

kaebajale veel ootust, et tal on õigus erastada maatükk asendiplaanil toodud ulatuses. Alles

pärast maavanema loa saamist edastab valla- või linnavalitsus MaaRS § 313 lg 4 järgi

liitmiseks sobiva maa asendiplaani kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele. Eeltoodust ei

saa aga järeldada, et kohalikul omavalitsusel puuduks pärast maavanemalt loa saamist

pädevus ja õiguslik võimalus liitmiseks sobiva maa piiride muutmiseks. Korra § 6 kohaselt

hakkab kohalik omavalitsus alles pärast maavanema loa saamist selgitama välja erastamisest

huvitatud piirnevate kinnisasjade omanike ringi, kelle omandis oleva kinnisasjaga on

otstarbekas ja planeeringu ning maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik piirnevat maad

või selle osa liita. Viidatud sätte lg-te 4 ja 6 kohaselt võib pärast vastava ettepaneku saamist

otsustada kohalik omavalitsus maa jagamise või jagamata jätmise üle, sh on kohalikul

omavalitsusel õigus teha taotlejatele ettepanek huvitatud isikute vahel maa jagamise osas

sõlmitud kokkuleppe muutmiseks selliselt, et jagamine vastaks planeeringu ja maakorralduse

nõuetele. Samuti võib kohalik omavalitsus erastamisest huvitatud isikute kokkuleppe

puudumisel otsustada, kas planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas

maa jagada või jätta jagamata ning anda võimalus maa jagamiseks ühele või mitmele

taotlejale. Seega selgub alles pärast erastamisest huvitatud isikute ringi ning nende huvide

välja selgitamist asjaolu, millistes piirides ning kellele on maa erastamine võimalik. Kohalik

omavalitsus peab tagama, et erastamismenetluse tulemusel tekkiv olukord oleks kooskõlas

planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Vastustaja ei saanud olukorras, kus Nurme kinnistu

omanik erastamise avaldust ei esitanud, erastada kogu loataotluses toodud maatükki kaebajale,

kuivõrd sellisel juhul ei vastaks liitmise tulemusel kujunenud olukord enam maakorralduse

nõuetele.

Seega on vastustaja õiguspäraselt teinud kaebajale piiride kulgemise ettepaneku, milles on

erastatava maa piiridest arvatud välja see osa maatükist, millel kulgeb Nurme kinnistule

juurdepääsuks vajalik tee ja selle tee teenindamiseks vajalik maa. Vastustaja on kohustatud

menetluse läbiviimisel lähtuma kõigi puudutatud isikute õigustest ja huvidest ning on seda ka

teinud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-17-1173

7(10)

16. XX palub 16.05.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja.

Vastustaja ja Maa-amet on erastamismenetluse läbiviimisel olnud erapoolikud. Vastustajale ei

tulenenud kuskilt õigust või kohustust asuda erastamisvõimaluse minetanud isikute õigusi

kaitsma ja otseselt nende huve esindama. Vastustaja ei saa tugineda ka kaalutlusõigusele, mis

antud juhul puudus. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus maatüki tervikuna erastamisele.

Halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-06 ei ole käesoleva asjaga

analoogne ja halduskohus ei saanud sellest juhinduda.

Asjaolu, et maatükil paikneb juurdepääsutee kolmandatele isikutele kuuluvale Nurme

kinnistule, oli nii riigile kui vastustajale teada juba erastamismenetluse alguses ning ettenähtav

pidi olema, et kolmandad isikud ei avalda soovi osaleda maatüki erastamisel ja erastamine

tuleb läbi viia ainult ühele taotlejale. Vastustaja selgelt arvestas selle võimalusega, sest

teavitas kirjalikult Nurme kinnistu kaasomanikke, et kui nad maad erastada ei soovi, siis tuleb

tulevikus maatüki uue omanikuga sõlmida servituudileping tee kasutamiseks.

Ühestki õigusaktist ei tulene, et erastamine pole lubatav juhul, kui maal paikneb rajatisena

juurdepääsutee. Erastamise otstarbekus, selle vastavus planeeringule ja maakorraldusnõuetele

tuli korra järgi välja selgitada juba enne piirinaabritele erastamisettepaneku tegemist.

Menetluse kestel ei ole juhtunud midagi sellist, mis annaks vastustajale või riigile õiguse või

võimaluse erastamispakkumisest taganeda. Ainus avalik huvi, mis on välja pakutud, puudutab

võimalike vaidluste vältimist Nurme kinnistule pääsu üle. Samas on kaebaja korduvalt

kinnitanud, et tal pole huvi seadust rikkuda ja naabritele juurdepääsu takistada. Vastustajal ei

ole õigust eraomanike suhetesse sekkuda. Isegi kui eeldada, et naaberkinnistute tulevased

omanikud ei pruugi enam nii heanaaberlikult läbi saada, siis lahendaks võimalikud probleemid

teeservituut.

17. Jõelähtme vald palub 18.06.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja väide, et Harju maavanem on kaebajale lubanud/pakkunud antud maa-ala

erastamiseks kogu ulatuses ja omavalitsus ei tohi erastamisele kuuluva maa koosseisu muuta,

sest tal puudub selles osas kaalutlusõigus, on väär. Kuna maavanema korraldusega

otsustatakse, kas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetlust on võimalik läbi

viia või mitte, siis on mõeldamatu, et sellises menetluse algstaadiumis sai kaebajale tekkida

õigustatud ootus, et kogu reformimata maa-ala erastatakse täies ulatuses kaebajale. Maavanem

ei saa maa erastamiseks luba andes kindlaks määrata, et loataotluse objektiks oleva maa osas

tuleb 100% ulatuses erastamismenetlus läbi viia, sest sisuline oluliste asjaolude

väljaselgitamine algas pärast maavanemalt maa erastamiseks loa saamist.

Arusaamatu on, millele tuginedes kaebaja leiab, et halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-78-06 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Mõlema erastamismenetluse

läbiviimise kohta kehtestatud korra eeltoimingud näevad ette piiriettepaneku tegemise

kohaliku omavalitsuse poolt ning mõlemal juhul on tegemist kohaliku omavalitsuse

ainupädevusega. Riigikohus on viidatud lahendis jaatanud kohaliku omavalitsuse

kaalutlusõigust ja leidnud, et ka pärast eeltoimingute lõppu on võimalik eeltoimingute raames

kindlaksmääratud tingimusi muuta. Enne erastamisest huvitatud isikutest teadasaamist ei ole

võimalik maa-ala erastamise otstarbekust, vastavust planeeringule ja maakorraldusnõuetele

selgeks teha, sest need asjaolud sõltuvad sellest, milliste kinnisasjadega liitmist taotletakse,

millised on kinnisasjad oma kujult ja asukohalt ning kuidas need paiknevad erastatava maa

suhtes. Seda, et Nurme kinnisasja omanikud ei taotle nendele vajaliku juurdepääsutee

erastamist õigeaegselt, ei saanud ega pidanud olema ettenähtav. Lähtudes maakorralduse

3-17-1173

8(10)

nõuetest ja kohtupraktikast, ei näe vastustaja, et kaebajale oleks võimalik teha olemasolevast

piiride kulgemise ettepanekust erinev ettepanek. Kaebaja kinnitab, et tal pole vähimatki huvi

seadust rikkuda ja naabritele juurdepääsu takistada, kuid selgitas samas 05.04.2018

kohtuistungil,

et

soovib

tulevikus

piirata

juurdepääsutee

kasutamist

võimaliku

juurdepääsuteena.

PS §-st 14 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse kohustus isikute õiguste ja vabaduste

tagamine. Sellest tulenevalt ei saa omavalitsus käituda potentsiaalses probleemolukorras

ükskõikselt ja hoolimatult kolmandate isikute suhtes ja lähtuda vaid kaebaja subjektiivsetest

nõudmistest. Kolmandate isikute õigustega arvestamine ei muuda omavalitsust erapooletuks.

Asjas on kindlaks tehtud, et kaebaja ei vaja enda kinnistu teenindamiseks kõnealust maa-ala

ega oma ühtegi kaalukat argumenti, miks peaks teise kinnisasja juurdepääsutee kuuluma tema

kinnisasja koosseisu. Käesoleval juhul on avalik huvi, et kolmandate isikute õigused ja

vabadused oleksid võimalikult ökonoomselt ja efektiivselt tagatud ning maaomanike, sh ka

tulevaste omanike vahel oleks õigusrahu.

18. Maa-amet on 18.06.2018 kirjalikus vastuses seisukohal, et kohtuotsus on põhjendatud

ja seaduslik.

Põhjakuuse maaüksus, mille erastamist kaebaja taotleb, ei vasta seaduses sätestatud

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kriteeriumidele, sest suuremast osast Põhjakuuse

maaüksusest on võimalik moodustada teemaa katastriüksus, mis kuulub MaaRS-s sätestatud

alusel iseseisvalt kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse andmisele, mille kaudu oleks

tagatud takistusteta juurdepääs Nurme kinnisasjale.

Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotluse

esitamine isiku poolt ei anna talle veel õigust selle omandamiseks (omandamise õigus tekib

alles erastamise korraldaja otsuse alusel), siis ei saa erastamise eeltoimingud rikkuda taotleja

subjektiivseid õigusi talle huvipakkuva maatüki omandamiseks.

Loa andmise menetluses annab maavanem üksnes loa, kas maaüksus on käsitatav kinnisasjaga

liitmiseks sobiva maana. Kohalikul omavalitsusel on menetluses kaalutlusruum, kas

maaüksust saab erastada tervikuna või saab erastada vaid osa sellest. Kui kogu väljaselgitatud

maa läheb vastuollu maareformi eesmärkide, põhimõtete ja maakorralduse nõuetega, tuleb

selle tervikuna erastamisest keelduda. Tee aluse maa erastamise õigus on vaid tee kui rajatise

omanikul. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebaja oleks Põhjakuuse maaüksusel

asuva tee õiguslikul alusel rajanud või selle muul õiguslikul alusel omandanud. Seega ei ole

kaebajal õigust taotleda Põhjakuuse maaüksusel asuva tee aluse maa erastamist.

Olenemata sellest, kas Nurme kinnisasja omanikud on esitanud maa erastamise avalduse või

mitte, on kohalikul omavalitsusel kohustus arvestada vallaelanike õigustatud vajaduste ja

huvidega ning tagada nende seaduslike õiguste kaitse. Käesoleval juhul on vastustajal

kohustus tagada Nurme kinnisasja omanikele vaba juurdepääs oma kinnisasjale. Asjas

täiendavate asjaolude väljaselgitamine ja nendega arvestamine ei ole õigusvastane. Kaebaja

kohtuistungil antud ütluste põhjal saab järeldada, et tegelikult ei vaja kaebaja vaidlusalust teed

ja selle alust maad temale kuuluva Kuuse kinnisasja teenindamiseks, vaid selleks, et takistada

tulevikus teiste inimeste liikumist mööda seda teed. Vastustaja on teinud põhimõtteliselt õige

piiride kulgemise ettepaneku.

19. AA jäi 11.06.2018 kirjalikus vastuses oma varasema seisukoha juurde.

20. OO apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

3-17-1173

9(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid

HKMS § 201 lg 4 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

22. Kaebajal puudub subjektiivne nõudeõigus maa erastamisele mahus, millele ta MaaRS §

22 lg 13 alusel taotluse esitas. Maavanema põhimõttelisest loast ühe või teise maatüki

erastamiseks MaaRS § 22 lg 13 alusel ei tulene erastamise taotlejale õiguspärast ootust

erastada maa sellistes piirides, nagu maavanemalt nõusolekut küsiti. Maavanema luba näitab

üksnes, et riigil puudub huvi erastamiseks lubatud reformimata maa riigi omandisse jätmise

suhtes. Praeguse vaidluse puhul ei ole kohalik omavalitsus ega Maa-amet olnud

erastamismenetluses erapoolik ega soosinud õigusvastaselt kolmandaid isikuid, vaid maa

erastamise eeltoimingute tegemisel on õiguspäraselt lähtutud MaaRS, MaaKS ja korra

sätetest.

23. MaaRS § 22 lg 13 sätestab, et kui era-, munitsipaal- või riigi omandis oleva kinnisasjaga

piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ning planeeringu

ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas see maa liita piirneva kinnisasjaga, on

piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa omandamist liitmiseks oma

kinnisasjaga. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandamine toimub MaaRS VI1 osas

sätestatud alustel. MaaRS § 312 lg 1 kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana

üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest

tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt ning mis on üldjuhul looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või

järel peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või

erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana

võib käsitada ka kinnisasja ja teise isiku omandis või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja

kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas

arvata teemaa hulka. MaaRS § 221 lg 6 alusel määrab erastatava maa suuruse ja piirid

vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus. MaaKS § 5

lg 2 p 4 sätestab maakorraldusnõudena otstarbeka juurdepääsutee tagamise kinnisasjale.

Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemine on

kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus (maakorraldusnõuetest tuleneva otstarbekuse üle

otsustamine), mille teostamisel tuleb ühe olulise kaalutlusena arvesse võtta ka kinnisasjale

juurdepääsu tagamist (maakorraldusnõue, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka

kasutamise ja majandamise, vt MaaKS § 5 lg 1).

24. Jõelähtme valla 22.03.2017 ettepaneku kohaselt lähtutigi Põhjakuuse maaüksuse piiride

kulgemise kindlaksmääramisel asjaolust, et jätta Nurme kinnistule juurdepääsu osas osa ribast

reformimata, eesmärgiga see tulevikus liita Tõnuvälja teega. Niisiis on osast Põhjakuuse

maaüksusest võimalik moodustada maakorralduse nõuetele vastav teemaana iseseisvalt

kasutatav kinnisasi, mille kaudu on tagatud juurdepääs Nurme kinnistule. Järelikult ei ole

Põhjakuuse maaüksus osas, milles on maakorraldusnõuetest tulenevalt otstarbekas ja võimalik

moodustada iseseisva kasutuvõimalusega kinnisasi, kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa MaaRS

§ 312 lg 1 tähenduses. Maa-ameti vastusest apellatsioonkaebusele nähtubki, et Maa-amet on

10.04.2018 kirjaga nr 6-8/18/6353 teinud Jõelähtme vallale ettepaneku reformimata maa

suurusega 521 m2 andmiseks Jõelähtme valla munitsipaalomandisse. Eelnevast nähtuvalt ei

ole Jõelähtme vald lähtunud kaalutlusõiguse teostamisel asjakohatutest kaalutlustest ja

ringkonnakohtule ei nähtu asja materjalidest kaalutlusõiguse kohaldamise reeglite rikkumist

valla poolt piiride kulgemise ettepaneku tegemisel ega vaidlustatud eelhaldusakti

3-17-1173

10(10)

ebaproportsionaalsust. Asjaolu, et juurdepääsutee määramine Nurme kinnistule oleks

põhimõtteliselt võimalik ka tsiviilõiguslike vahenditega (servituut), ei muuda valla teistsugust

õiguslikult võimalikku valikut õigusvastaseks. Kohus ei kontrolli kohaliku omavalitsuse

kaalutulusotsuste otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).

25. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda

kanda. Kolmandate isikute ja Jõelähtme valla võimalikud menetluskulud jäävad nende endi

kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)