3-18-158/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-158

Haldusasi

OÜ Artesio kaebus Viimsi Vallavalitsuse 01.11.2017

ettekirjutuse nr 1712899/00455 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Artesio, esindaja Kersti Männik

Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Karin Laugas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.04.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Artesio apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Artesio apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

13.04.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-158 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-18-158

2(7)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi vald ja OÜ Artesio sõlmisid 13.06.2007 ühise tegutsemise lepingu, millega OÜ

Artesio kohustus ehitama oma kulul Laiamäe kinnistul asuva Laiamäe tee koos valgustusega

ja andma selle pärast kasutusloa saamist tasuta üle Viimsi vallale. Kohustused tuli täita 2 aasta

jooksul,

arvates

Laiamäe

kinnistu

detailplaneeringu

kehtestamisest.

Kõnealune

detailplaneering kehtestati Viimsi Vallavalitsuse 26.06.2007 korraldusega nr 455. Laiamäe tee

ehitamiseks koostati põhiprojekt, mille Viimsi Vallavalitsus kooskõlastas tee-ehituslikus osas

13.08.2007 ja OÜ Artesio 16.08.2017. Viimsi Vallavalitsus väljastas 23.11.2007 OÜ-le

Artesio ehitusloa ja 16.12.2015 täiendavalt tee-ehitusloa. OÜ Artesio esitas 31.08.2017

Laiamäe tee kasutusloa taotluse.

2. Viimsi Vallavalitsus kohustas 01.11.2017 ettekirjutusega nr 1712899/00455 OÜ-d

Artesio viima Laiamäe tee ehitusprojektiga vastavusse.

Viimsi Vallavalitsuse ehitusjärelevalve ametnikud tuvastasid 11.10.2017 Laiamäe tee

paikvaatlusel, et tee ja mahasõidud on pinnatud katendiga, kuigi projekti järgi pidid olema

asfaltbetoonkatendiga; kaevude kaaned on pinnatud; tee on lohku vajunud, lagunenud ja

auklik; teel on puudu peenrad; mulle on lõpuni rajamata; teemaa on haljastamata; teekatend

on ebastabiilne, kuna teekonstruktsioon on lõpuni rajamata; teekatend on kindlustamata ja

laguneb; tee põikikalle on paiguti 3%, kuigi peab olema 2,5%; tee mahasõidud ja servad on

lagunenud või lagunevad; kaevetööd on lõpetamata; kommunikatsioonide rajamisel on

vajumisi; tee ääres on ohtlikud ilma kaanteta kaevud. Ümberehitustööde käigus tuleb

eemaldada pinnatud katend ja asendada see asfaltbetoonkatendiga. Teele tuleb rajada peenrad,

anda teele õiged kalded, korrastada kaevuluukide paiknemine, kaanetada kaaneta kaevud ning

kogu teemaa tuleb korrastada ja haljastada.

Ettekirjutuses

määrati

heakorra-

ja

korrastustööde

tähtajaks

01.12.2017

ning

ümberehitustööde tähtajaks 31.05.2018 (ehitisregistri järgi on kõigi tööde teostamise tähtaeg

31.05.2018). Ettekirjutuses hoiatati, et puuduste tähtaegse täitmata jätmise eest määratakse

sunniraha 6400 eurot iga nõude kohta.

3. OÜ Artesio esitas vaide, mille Viimsi Vallavalitsus jättis 19.12.2017 korraldusega nr 899

rahuldamata.

4. OÜ Artesio esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 01.11.2017 ettekirjutuse

tühistamiseks.

Ettekirjutuse tegemine ei olnud mõistlik. Rajatud tee vastab suures ulatuses 13.06.2007

sõlmitud lepingule, mistõttu puudub vajadus seda ümber ehitada. Vastustaja ei ole arvestanud

kaebaja selgitust, et kaebaja usaldas tee ehitamisel ehitusettevõtjat, samuti seda, et Laiamäe

tee ümbrus on arendusjärgus kinnisvaraprojekt ning seni, kuni kõik planeeritud majad pole

valmis, liiguvad teel rasked ehitusmasinad, mis kahjustaks asfaltkatendiga teed. Kaebaja

kavatses katta tee ehitustööde ajaks kruusaga ja ehitustööde lõppedes asendada kruusakatendi

asfaltbetoonkatendiga. Tee-ehitaja tegi aga ettepaneku, et võiks kohe ehitada pinnatud

katendiga tee, millega kaebaja kahjuks nõustus. Puudused nagu liigne kalle, vajumine ja

puudulikud teepeenrad on mõistlik kõrvaldada siis, kui viiakse ellu projektijärgne lahendus.

Omanikujärelevalve esindaja on vastustajale puuduvate kaevuluukide kohta selgitanud, et tegu

on sidekaevudega, tööperioodil toimus vargus, mille käigus varastati kilpide sisud, ning

3-18-158

3(7)

kaebajaga sõlmitud lepingu kohaselt paigaldab sidekaevudele kaaned Telia Eesti AS.

Ettekirjutuses puuduvad viited kaebaja ja omanikujärelevalve esindaja selgituste kohta.

Vastustaja oleks võinud piirduda kasutusloa andmisest keeldumisega ja soovitusega taotleda

kasutusluba, kui arendus on valmis ja tee on projektiga kooskõlas, mitte nõuda kaebajalt 6400

euro suurust sunniraha. Ehitusseadustiku (EhS) §-de 53 ja 55 kohaselt on võimalik kasutusloa

taotlust menetleda ka nii, et taotlejale jäetakse koormav haldusakt tegemata. Vald ei ole teinud

tee-ehitusel koostööd – omanikujärelevalve esindaja viimased selgitused protokolliti

26.10.2017 ja ettekirjutuse eelnõu valmis juba 31.10.2017. Kahe tööpäevaga ei ole võimalik

kõiki olulisi asjaolusid välja selgitada. Töö tegemiseks määratud tähtajad on samuti

ebamõistlikud ega arvesta, et talvel ei tehta tee-ehitust ja haljastustöid ning selles valdkonnas

on raske leida töötajaid. Määratud sunniraha on ebaproportsionaalselt suur ja nõuab kaebajalt

likviidsete vahendite ebaotstarbekat paigutamist. Ettekirjutusest ei ilmne, et sunniraha

määramisel oleks arvestatud kaebaja senist koostööd. Ettekirjutuses puudub vaidlustamisviide.

5. Viimsi vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Vald peab tagama, et valla territooriumil ei toimuks ehitustegevust, mis ei vasta EhS-s

sätestatud nõuetele. Kaebaja võttis lepinguga kohustuse ehitada tee vastavalt projektile ja

anda see vallale üle hiljemalt 27.06.2009, seega on kaebaja tähtaega ületanud üle 8 aasta.

Vallavalitsus kontrollis kasutusloa menetluses ehitise vastavust ehitusloa saanud projektile.

Menetluse käigus teostati paikvaatlus, küsiti selgitusi kaebajalt ja omanikujärelevalvelt. Seega

on vastustaja rakendanud uurimisprintsiipi ja kogunud tõendeid (paikvaatluse akt, fotod,

puudutatud isikute selgitused). Ettekirjutus on piisavalt põhjendatud. Vaidlustamisviite

puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. Kaebaja

üritab oma tegemata jätmist näidata ehitusettevõtte süüna, kuid vastustaja ei pea

ehitusjärelevalve käigus tuvastama, millised on isikute omavahelised lepingud või kes täpselt

vastutab selle eest, et tee ei vasta ehitusprojektile. Ehitusjärelevalve menetluses vastutab

arenduse omanik. Kasutusloa menetluses ei oleks olnud võimalik motiveerida arendajat enda

kohustusi täitma, arvestades, et kaebaja ei ole neid täitnud 8 aastat. Projektile mittevastava

ehitamise korral on vallal õigus ja kohustus viia läbi ehitusjärelevalve. Kaebaja on ettevõtja ja

peab näitama tehingute tegemisel üles vajalikku hoolsust. See tähendab muu hulgas, et

ettevõtjal tuleb endale selgeks teha oma tegevusvaldkonna õiguslik regulatsioon. Kaebajalt

võis seega eeldada teadmist, et ehitustöid võib teostada vaid ehitusloa saanud projekti

kohaselt ning ta pidi arvestama, et mittenõuetekohase ehitamisega seotud riskid võivad jääda

tema kanda. Ettekirjutuse täitmise tähtaja ja sunniraha suuruse määramine on vallavalitsuse

kaalutlusotsus. Kuna talv ei ole teetöödeks sobilik, tuli ettekirjutus täita hiljemalt 31.05.2018.

Sunniraha määramisel kaalus järelevalve teostaja senist koostööd, samuti seda, missugune

summa oleks kohustuse täitmisele sundimiseks kõige vähem kahjustav, kuid siiski mõjus.

Lepingu kohaselt oleks tee pidanud olema valmis ja vallale üle antud hiljemalt 27.06.2009.

Eelnevat arvestades määrati sunniraha suuruseks 6400 eurot, mis on 10% juriidilisele isikule

määratava sunniraha maksimaalsest võimalikust suurusest. Sunniraha suurus on praktiliselt

olematu, võrreldes leppetrahvi nõudega, mida vallal oleks õigus kaebaja vastu esitada

(lepingu kohaselt 100 000 krooni iga tähtaega ületava kuu eest). Vajadusel võib kaebaja

taotleda ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist.

6. Tallinna Halduskohus jättis 13.04.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Vastustaja viib läbi riikliku järelevalve menetlust, kontrollides muu hulgas, kas ehitis vastab

nõuetele (EhS § 130 lg 2 p-d 1–2). Kohus ei saa kontrollida järelevalvemenetluse algatamise

otstarbekust (sh mõistlikkust), kuid saab hinnata järelevalvemenetluses antud haldusakti –

01.11.2017 ettekirjutuse – õiguspärasust (HKMS § 158 lg 3).

3-18-158

4(7)

Kaebaja väited põhjendamiskohustuse ja uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud.

Kaebaja ja vastustaja on leppinud 13.06.2007 lepingus kokku, et Laiamäe tee ehitab valmis

kaebaja. See, kas kaebaja on täitnud oma kohustusi tähtaegselt, puudutab poolte vahelist

lepingulist suhet. Ehitus- ja kasutuslubade väljastamine kuulub aga vastustaja pädevusse (EhS

§ 39 lg 1 ja § 51 lg 1), st neid lube väljastatakse avalik-õiguslikus suhtes. Kasutusloa

menetluses tuleb vastustajal muu hulgas kontrollida kasutusloa vastavust ehitusloale (EhS §

54 lg 1). Kuna ehitusluba väljastatakse ehitusprojekti alusel (EhS § 38 lg 1), tuleb kontrollida

ka ehitise vastavust ehitusprojektile. Vastustaja tuvastas 11.10.2017 paikvaatlusel, et Laiamäe

tee ei vasta ehitusprojektile. Kaebaja ei ole puuduste olemasolu vaidlustanud. Vastustaja on

õigesti märkinud, et avalik-õiguslikus suhtes – kasutusloa väljastamise menetluses – vastutab

kohustuste täitmise eest kaebaja, mitte kolmas isik (tee-ehitaja). Kaebaja on ehitusloa

saamisel võtnud kohustuse rajada projektile vastav tee. See, kas tee-ehitaja täidab kaebaja ees

endale võetud kohustust, puudutab kaebaja ja tee-ehitaja vahelist lepingulist suhet. Kaebajal

on

võimalik

lepingu

mittenõuetekohasel

täitmisel

kasutada

tsiviilõiguslikke

õiguskaitsevahendeid. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited, et rikutud on

uurimisprintsiipi. Vastustaja ei pidanudki arvestama kaebaja väiteid, et tee-ehitaja on

vastuolus kaebaja huvidega rajanud pinnatud kattega tee (millega kaebaja nõustus) või pole

paigaldanud kaevudele kaasi. Vastustaja on kogunud piisavalt tõendeid rikkumise

tuvastamiseks, ettekirjutusest nähtuvad selle tegemise faktilised asjaolud (Laiamäe tee ei vasta

ehitusprojektile) ja õiguslik alus (EhS § 130 lg-d 1 ja 2), samuti kaalutlused, millest

haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Kohustuste täitmise tähtaja määramisel on arvestatud

külmaperioodi.

Haldusorganil tuleb menetluse läbiviimisel järgida haldusmenetluse seadust (HMS), kuid

menetlustoimingud on vormivabad ja need määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS

§ 5 lg 1). Etteheide, et haldusmenetlus viidi läbi liiga kiiresti (ettekirjutust hakati koostama

kohe pärast omanikujärelevalve teostajalt selgituste võtmist), on seega põhjendamatu.

Haldusmenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul on üks haldusmenetluse põhimõtteid

(HMS § 5 lg 2). Oluline on, et kaebaja kuulati ära ning ta sai esitada haldusaktile vastuväiteid.

Ettekirjutuses puudub vaidlustamisviide, kuid see ei mõjutanud asja otsustamist. HMS § 57

lg-test 2 ja 3 tulenevalt on vaidlustamisviitel tähtsus eeskätt kaebetähtaja ennistamise

kontekstis, kuid kaebaja pöördus kohtusse tähtaegselt.

Ettekirjutusega

pandud

kohustusi

ja

tööde

teostamise

tähtaega

ei

saa

pidada

ebaproportsionaalseks. Kaebajal tuli tööde teostamisel lähtuda projektist. Ettekirjutus tehti

01.11.2017, ehitisregistris määrati kohustuste täitmise tähtajaks 31.05.2018. Seega on

kaebajal ettekirjutuse täitmiseks aega seitse kuud. Vastustaja on arvestanud, et talveperioodil

ei ole tööde tegemine võimalik. Vastustaja vastuse kohaselt võib kaebaja vajadusel taotleda ka

tähtaja pikendamist. Igal juhul on kaebajal ettekirjutuse täitmiseks piisavalt aega.

Kaebaja suhtes ei ole praegu veel sunniraha rakendatud. Kui kaebaja jätab ettekirjutuse

tähtaegselt täitmata ja tema suhtes rakendatakse sunniraha, on tal võimalik kaitsta oma õigusi

kohtus. Sunniraha üle peetavas vaidluses tuleb hinnata, kas sunnivahendi rakendamise

eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega

ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu. Kaebajal on võimalik esitada keelamis-,

heastamis-, kohustamis- või hüvitamiskaebus. Eesmärgipärane nõue sõltub sellest, millises

staadiumis on sunniraha rakendamise menetlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-18-158

5(7)

7. OÜ Artesio palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada tema kaebus.

Tee vastab suures osas 13.06.2007 lepingule ja kaebajalt selle ümberehitamise nõudmine ei

ole põhjendatud. Ettekirjutuses määratud tähtaeg (31.05.2018) on ebamõistlikult lühike ja

kaebaja ei suuda seda majanduslikel põhjustel järgida, kuid ettekirjutuse täitmata jätmise

korral ähvardab kaebajat sunniraha. Vastustaja ja halduskohus pole arvestanud, et kaebaja ei

ehitanud teed ise ja usaldas seda faktiliselt ehitanud äriühingut, samuti asjaolu, et Laiamäe tee

ümbruses ei ole ehitus veel lõppenud ja kõnealusel teel sõidavad rasked ehitusmasinad,

mistõttu ei ole asfaltbetoonkatendiga tee ehitamine praegu mõistlik ja tekitaks kaebajale

ebaproportsionaalselt suuri kulutusi. Muud Laiamäe tee puudused (liigne kalle, vajumised,

puudulikud teepeenrad) on kaebajal plaanis kõrvaldada tee projektijärgse lahenduse

elluviimisel. Eelnevat arvestades oleks vastustaja võinud sunniraha määramise asemel

piirduda kasutusloa andmisest keeldumise (EhS § 55) või kasutusloa andmise taotluse

läbivaatamata jätmisega (EhS § 53). Vastustaja koostas ettekirjutuse projekti kaks päeva

pärast omanikujärelevalve esindajalt seletuse võtmist, küsimata kaebajalt täiendavaid selgitusi

või pakkumata omalt poolt mingeid lahendusvariante. Kaebajale määratud sunniraha on

ebaproportsionaalselt suur, arvestades, et probleemi oleks saanud lahendada ilma sunniraha

määramata. Ettekirjutusest ei selgu, et vastustajal oleks kaebaja senisele koostööle mingeid

etteheiteid.

8. Viimsi vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata,

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust, ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu

otsuse põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja esitas vastustajale 31.08.2017 Laiamäe tee kasutusloa taotluse. Kasutusluba

antakse, kui valminud ehitise ehitamine vastas ehitusloale ning ehitist on võimalik kasutada

nõuete ja kasutamisotstarbe kohaselt (EhS § 50 lg 1 ja § 54 lg 1). Ehitusluba omakorda andis

õiguse ehitada ehitist, mis vastas ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile (EhS § 38 lg 1).

Seega saab kasutusloa taotlemisest järeldada, et kaebaja arvates oli Laiamäe tee valmis ja

vastas kõigile nõuetele, sh ehitusprojektile. Vastustajal tuli nimetatud asjaolusid enne

kasutusloa andmist kontrollida. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses välja toonud, millises

osas ei vasta Laiamäe tee selle ehitamise aluseks olnud ehitusprojektile: asfaltbetoonkatendi

asemel on ehitatud pinnatud katend; tee põikikalle on 2,5% asemel 3%; teel puuduvad peenrad

ja mulle on lõpuni rajamata; tee ääres on kaanteta kaevud; teekate on vajunud ja auklik;

mahasõidud on lagunenud; tee ja mahasõitude konstruktsioon on ebastabiilne. Vastustaja

väiteid kinnitavad 11.10.2017 paikvaatluse protokoll ja fotod (tl 58–64). Kaebaja ei ole nende

puuduste olemasolu vaidlustanud.

11. EhS § 130 lg 2 p 2 järgi teostab kohaliku omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet,

kontrollides ehitamise ja ehitise nõuetele vastavust, sh ehitise kasutamiseelset ohutust.

Ehitamisele esitatavate nõuete hulka kuulub muu hulgas kohustus ehitada ehitusprojekti

kohaselt (EhS § 12 lg 1). Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 sätestab, et ohu või

korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest

vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus

ning hoiatada teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust

3-18-158

6(7)

hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Korrarikkumine on KorS § 5 lg 1 järgi avaliku korra

kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve

kahjustamine. Käesolevas asjas tuvastas vastustaja korrarikkumise (ehitatud tee mittevastavus

ehitusprojektile), kohustas ettekirjutusega kaebajat korrarikkumist kõrvaldama (viima tee

ehitusprojektiga vastavusse) ja hoiatas sunniraha kohaldamise eest, kui kohustus jääb

tähtaegselt täitmata. Seega olid kaebajale ettekirjutuse tegemise õiguslikud eeldused täidetud.

Asjaolu, et ettekirjutuses ei ole viidatud KorS-i normidele, on vormiline puudus, mis asja

lahendamist ei mõjutanud (HMS § 58).

12. Kaebaja arvates oleks vastustaja võinud piirduda kasutusloa taotluse läbi vaatamata

jätmise või kasutusloa andmisest keeldumisega – sellisel juhul ei ähvardaks kaebajat

kohustuste täitmata jätmise eest sunniraha. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal oli

kaalutlusõigus otsustada, kas jätta kasutusloa taotlus läbi vaatamata (EhS § 53), keelduda

kasutusloa andmisest (EhS § 55) või algatada kasutusloa menetlusega paralleelselt riikliku

järelevalve menetlus ja teha ettekirjutus (EhS § 130 ja KorS § 28). Käesoleva vaidluse

asjaoludel

ei

pea

ringkonnakohus

õigusvastaseks

seda,

et

vastustaja

viis

läbi

järelevalvemenetluse, mis päädis ettekirjutuse ja sunniraha hoiatusega. Vastustaja on

tuvastanud, et Laiamäe tee, mida kaebaja pidas kasutamiseks valmis olevaks, ei vasta

tegelikult olulises osas selle ehitamise aluseks olnud ehitusprojektile. Oluliseks puuduseks on

ainuüksi see, et asfaltbetoonkatendiga tee asemel on ehitatud pinnasekatendiga tee. Lisaks on

ilmne, et mõned vastustaja välja toodud puudused (nt ohtlikud kaevud, vajunud ja auklik

teekatend, tee ebastabiilne konstruktsioon) võivad kujutada ohtu teel liiklejatele ja nende

varale. On usutav, et sunniraha rakendamise hoiatuseta ei oleks kaebaja motiveeritud puudusi

võimalikult kiirelt kõrvaldama. Sellele viitab muu hulgas asjaolu, et kaebaja distantseeris end

järelevalvemenetluses seletusi andes vastustaja tuvastatud puudustest, väites, et usaldas

ehitajat ega oska mingeid sisulisi kommentaare anda (tl 11). Kaebaja kohtumenetluses esitatud

väited tee ümberehitamise ebamõistlikkusest enne kogu arendusprojekti valmimist kinnitavad

kahtlust, et ettekirjutust tegemata ei oleks kaebaja lähimas tulevikus asunud Laiamäe teed

selle aluseks oleva projektiga vastavusse viima. Neid asjaolusid arvestades ei teinud vastustaja

olulist kaalumisviga, kui otsustas teha 11.10.2017 paikvaatlusel tuvastatud rikkumiste

kõrvaldamiseks kaebajale ettekirjutuse koos sunniraha hoiatusega.

13. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole selgesõnaliselt arvestatud kaebaja väidetega, et teed

ehitasid kolmandad isikud, kuid see ei anna alust ettekirjutuse tühistamiseks. Laiamäe tee

aluse kinnistu omanik ja tee ehitamiseks vajalike tööde tellija on kaebaja (vt R. Mälli

26.10.2017 seletus, tl 16). EhS § 19 lg 1 järgi peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise

kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. See hõlmab omaniku kohustust

tellida ehitustöid pädevalt isikult, kellel on tööde tegemiseks piisavad teadmised ja kohustused

ning kellelt tellitavate tööde sisu on EhS-s sätestatud nõuetega kooskõlas oleva tulemuse

saavutamine (EhS § 19 lg 1 p 3). Olukorras, kus kõnealuse tee ehitanud ehitusettevõtja oli

ehitamise juba lõpetanud ja kaebaja kui ehitise omanik taotles valminud ehitisele kasutusluba,

oli vastustaja õigustatud nõudma kaebajalt puuduste kõrvaldamist ega pidanud täpsemalt

uurima, millised olid kaebaja ja ehitusettevõtja vahelised kokkulepped (vrd EhS § 22 lg 4).

Halduskohus on õigesti selgitanud, et kui tee faktiline ehitaja on tee ehitamisel oma kohustusi

rikkunud, saab kaebaja kasutada võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud õiguskaitsevahendeid,

sh nõuda temalt kohustuste täitmist või tekitatud kahju hüvitamist (vt VÕS § 100 jj),

arvestades ka EhS §-des 21 ja 22 sätestatut.

14. Ettekirjutuses anti kaebajale puuduste kõrvaldamiseks kaks erinevat tähtaega, kuid

vaideotsuses on vastustaja möönnud, et lähtuda tuleb ehitisregistrisse kantud tähtajast

(31.05.2018). Seega oli kaebajal ettekirjutuse täitmiseks aega ca 7 kuud. Kuigi ettekirjutusega

3-18-158

7(7)

kaebajalt nõutud tööd on ulatuslikud, ei saa puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega pidada

ebamõistlikuks, seda isegi arvestades, et vahepeale jääb külmaperiood, mil ümberehitus- ja

korrastustöid ei saa teha. Kaebaja ei ole veenvalt näidanud, et ümberehitustööde iseloomust

tulenevalt oleks neid objektiivselt võimatu ettekirjutusega nõutud tähtajaks valmis saada.

Väited, et kaebajal ei ole puudusi majanduslikult võimalik nii kiiresti kõrvaldada, samuti pole

tal võimalik leida uut ehitajat, esitas kaebaja alles vaidemenetluses ning nendega ei saanud

vastustaja ettekirjutuse tegemisel arvestada (vrd tl 9 ja 11). Kaebaja ei ole nende väidete

kinnituseks esitanud ka ühtki tõendit. Objektiivsete takistuste tekkimisel või muul mõjuval

põhjusel saab kaebaja vajadusel taotleda ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist (vt

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 2). Väite, et Laiamäe teed ei olegi

mõistlik enne selle ümbruses toimuva ehitustegevuse lõppemist ehitusprojektiga kooskõlla

viia, esitas kaebaja samuti alles vaidemenetluses. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja viimati

nimetatud väidet arvestades jääb arusaamatuks, miks ta üldse 31.08.2017 Laiamäe teele

kasutusluba taotles. Kuigi kaebaja seaduslikule esindajale ei pruukinud taotlust esitades olla

teada kõik ettekirjutuses väljatoodud puudused (nt tee ebaõige põikikalle), ei saanud talle

ilmselgelt märkamata jääda, et teel puudub ehitusprojekti kohaselt nõutud asfaltbetoonkatend.

Samuti oli kaebajale kui arendajale teada, et arendusprojekt ei ole veel lõppenud ja teel

sõidavad rasked ehitusautod.

15. Ettekirjutuses hoiatati kaebajat, et ettekirjutuse tähtaegse täitmata jätmise korral

määratakse talle sunniraha 6400 eurot, mis on 10% juriidilisele isikule määratava sunniraha

maksimaalsest suurusest (EhS § 133). Vastustaja tuvastatud puudusi arvestades ei saa

sunniraha suurust pidada ebaproportsionaalseks, sest sunniraha peab motiveerima ettekirjutuse

adressaati oma kohustusi tähtaegselt täitma (vt ATSS § 3 lg 3). Halduskohus on ka õigesti

selgitanud, et praeguses menetlusstaadiumis on tegemist vaid sunniraha rakendamise

hoiatusega, mis ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (vt Riigikohtu 22.04.2015 otsus

nr 3-3-1-72-14, p 14). Ettekirjutusega pandud kohustuste täitmata jätmise korral tuleb

sunniraha rakendamise eeldusi täiendavalt kontrollida (vt ATSS § 8).

16. Kaebaja väidetele, mis puudutavad poolte vahelist koostööd ja ettekirjutuse tegemisega

kiirustamist, on halduskohus piisava põhjalikkusega vastanud ja ringkonnakohus ei pea nende

põhjenduste kordamist vajalikuks (HKMS § 201 lg 4).

17. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)