2-15-9116/65 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. november 2018. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-15-9116

Hagi ese

K-Vision OÜ hagi Gerli Lonskaja vastu põhivõla

10 206 euro 68 sendi ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

11 460 eurot 1 sent

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja K-Vision OÜ (registrikood 12360206),

lepinguline

esindaja

Maia

Ploom

(e-post

maiapl@hot.ee)

Kostja Gerli Lonskaja (isikukood XXX), lepinguline

esindaja

advokaat

Karin

Ploom

(e-post

tartu@leadell.com)

Viimane kohtuistung

7. november 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta K-Vision OÜ hagi Gerli Lonskaja vastu põhivõla 10 206 euro 68 sendi ja

viivise saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud K-Vision OÜ kanda. Mõista K-Vision OÜ-lt Gerli Lonskaja

kasuks välja menetluskulu 11 460 eurot 1 sent

3. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

2/8

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. K-Vision OÜ (hageja) esitas 16. juunil 2015 Tartu Maakohtule hagi Gerli Lonskaja

(kostja) vastu põhivõla 10 206 euro 68 sendi ja viivise saamiseks. Hageja esitas 26.

märtsil 2017 maakohtule tervikliku hagi, milles jääb oma nõude juurde. Viivisenõude

suuruseks on hagiavalduse tervikteksti kohaselt alates 3. detsembrist 2014 kuni 23.

märtsini 2017 1895,04 eurot ning alates 24. märtsist 2017 kuni põhivõla tasumiseni

soovib hageja viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled XXX suulise töövõtulepingu, mille kohaselt

asus hageja restaureerima kostja kinnistul asuvat elamut. Pooled leppisid kokku, et

kostja maksab hagejale üldehitustööde eest 155 251 eurot ja eritööde (sh

elektripaigaldis, nõrkvoolupaigaldis, veevarustus ja kanalisatsioon, hoonesisesed kütte-

ja ventilatsioonitorustikud) tegemise eest 30 036 eurot, s.o kokku 185 287 eurot,

millele võib lisanduda täiendavate tööde hind. Samuti leppisid pooled kokku, et hageja

tasub töö eest kostja esitatud arvete alusel osadena. Hageja maksis 12 tööetapi eest,

kuid jättis tasumata 13. etapi arve 10 548 eurot 88 senti. Hageja vähendas kostja soovil

nõuet 342 euro 20 sendi võrra, kuid viimane ei tasunud sellele vaatamata arvet. Kostja

võttis 19. novembril 2014 hagejalt objekti võtmed ära ja sulges objekti, taganedes

sellega töövõtulepingust või öeldes selle üles, mistõttu ta peab hüvitama hagejale

üleantu väärtuse. Hageja andis 23. aprillil 2015 kostjale täiendava tähtaja töö

vastuvõtmiseks ja tasumata arve maksmiseks. Kostja keeldus sellest. Töövõtulepingu

pooleks (tellijaks) oli kostja. Kostja soovis, et hageja esitaks arved kostja äriühingule

Trendnails OÜ-le, kes ka arved tasus. Isegi kui eeldada, et töövõtulepingu pooleks on

ka äriühing, on kostja ja äriühing solidaarvõlgnikud ning hageja võib hagi esitada

üksnes kostja vastu. Kuigi kostja ütles hagejale lepingu üles või taganes sellest, peab ta

hagejale töö ja materjalide hinna hüvitama.

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja ei sõlminud töövõtulepingut kostjaga, vaid

Trendnails OÜ-ga. Hageja esitas arved äriühingule, kes need hagejale ka tasus. Kostja

on arvetel märgitud üksnes kontaktisikuna. Poolte enne kohtumenetlust peetud suhtlus

kinnitab hageja algset arusaama, et tellijaks on ja tasu maksmise kohustus on

Trendnails OÜ-l, mitte kostjal, ning viimane tegutses tellija esindajana. Äriühing täitis

hagejale enda, mitte kostja kohustust. Hageja nõuab kostjalt tasu tööde eest, mis hageja

koostatud eelarves ei sisaldunud. Hagejal ei ole õigust nõuda eelarvet ületava tasu

maksmist. Hageja 9. oktoobri 2013. a hinnapakkumise järgi oli töö eelarve (sh eriosade

maksumus) 154 406 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale on töö eest makstud kokku

147 981 eurot 6 senti (ilma käibemaksuta). Koos haginõudega taotleb hageja 2165

eurot 63 senti (ilma käibemaksuta) rohkem, kui ta eelarves ette nägi. Lisaks on hageja

jätnud tegemata tööd, mille hind on kokku 23 651 eurot (ilma käibemaksuta), samuti

jättis ta osa töid pooleli. Hageja väidetud lisa- ja muudatustöödes, millega ta põhjendab

eelarve ületamist, ei ole pooled kokku leppinud ja hageja ei ole kostjat nendest

teavitanud. Kostjale on tekkinud kahju, kuna hageja töö on puudustega, mille

kõrvaldamise maksumus on 27 606 eurot. Alternatiivse vastuväitena palub kostja hagi

rahuldamise korral oma kahju hüvitamise nõude hageja tasunõudega tasaarvestada.

KOHTU SEISUKOHT

3/8

3. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kostja oli hagejaga sõlmitud töövõtulepingu

pooleks, st kas kostjal saab üldse hageja ees olla lepingust tulenevaid kohustusi. Samas

ei vaidle pooled iseenesest selle üle, et töövõtuleping kostjale kuuluval kinnisasjal

asuva elamu renoveerimiseks sõlmiti. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingus tellijaks

oli kostja isiklikult või Trendnails OÜ, mille esindajaks oli kostja juhatuse liikmena.

Kohus leiab, et iseenesest peab asjaolu, et kostja oli lepingupooleks, kui hageja nõude

aluseks olevat asjaolu, tõendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1

järgi hageja. Samas ei vaidle pooled selle üle, et isikuks, kes hagejaga lepingu

sõlmimisel suhtles oli kostja (kostja on nimetatud asjaolu kinnitanud ka 14. juuni 2018.

a kohtuistungil (IV kd, tl 98), st kostja on nimetatud asjaolu omaks võtnud). Küsimus

on üksnes selles, kas kostja sõlmis lepingu enda nimel või Trendnails OÜ nimel. Seda,

kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks

tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei

tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samas võib

tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest

(TsÜS § 116 lg 1). Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema

võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või

esindatava suhtes. Kostja peab tõendama, et ta ei sõlminud lepingut ise, vaid esindas

teist isikut (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 11).

4. Kohtu hinnangul ei ole kostja suutnud tõendada, et ta hagejat lepingu sõlmimisel

teavitas asjaolust, et ta sõlmib lepingu Trendnails OÜ nimel või et hageja oleks

pidanud seda aru saama lepingu sõlmimise asjaoludest. Kohtule esitatud tõendid

viitavad pigem sellele, et algselt lepingut sõlmides said pooled aru, et kostja sõlmib

lepingu enda nimel. Kuivõrd pooled ei ole sõlminud kirjalikku lepingut, ei ole olemas

selget kirjalikku dokumenti, milles lepingupooled oleks määratletud. Samas nähtub

kohtule esitatud kirjalikest tõenditest, et lepingu sõlmimise ajale lähedasel ajal (2013.

a) käsitlesid pooled tellijana kostjat. Nii on kostja tellijana märgitud nii 19. aprillil

2013. a kui ka 9. oktoobri 2013. a hoone rekonstrueerimise kalkulatsioonides (I kd, tl

11 ja 13). Poolte 9. aprilli 2013. a e-kirjavahetuses (I kd, tl 100) on samuti viidatud

tellijana kostjale, kusjuures kirjavahetusest nähtub, et pooled on eristanud füüsilist

isikut juriidilisest isikust, nimelt Taavi Koha kirjas nähtub, et töövõtjaks on tema

ettevõte, samuti on kostja oma e-kirjas palunud võimalust teha arve enda firma nimele,

et säästa käibemaksu, millest võib järeldada, et ka kostja käsitles ennast kui füüsilist

isikut tellijana ning oma firmale viitas seoses käibemaksu tasumise kohustusega. Ka

26. septembri 2013. a hinnapakkumises on tellijaks märgitud kostja. Trendnails OÜ

ilmus tellijana dokumentidesse alles hiljem lepingu täitmise käigus. Esimest korda on

Trendnails OÜ nimi välja toodud 23. juuli 2013. a arvel, kuid ka seal arve saajana,

mitte tellijana. Seejuures on kohtule esitatud esimesel 9. aprilli 2013. a arvel (IV kd, tl

111) arve saajaks märgitud kostja. Tellijana on Trendnails OÜ-d kohtule esitatud

dokumentides käsitletud alles 2014. a-l. Kuivõrd nagu eelnevalt mainitud, peab tehingu

tegemine esindatava nimel nähtuma tehingu tegemise ajal, siis viitab asjaolu, et lepingu

sõlmimise ajaliselt lähemal olevates dokumentides on tellijana käsitletud kostjat,

asjaolule, et kostja oligi tellijaks. Teistsugusele järeldusele ei anna alust jõuda ka

asjaolu, et mõne kostja e-kirja signatuuris oli välja toodud, et ta on Trendanils OÜ

juhatuse liiga (IV kd, tl 103 ja 104). Tegemist ei ole e-kirjadega, kus oleks lepingu

sõlmimises või tingimustes kokku lepitud, kirjade sisust ei nähtu, et kostja oleks need

kirjutanud äriühingu nimel ning ülejäänud e-kirjades, sh 9. aprilli e-kirjas, mis sisaldab

kõige rohkem poolte seisukohti lepingu kohta, ei ole kostja juhatuse liikmeks olekut

märgitud. Samuti ei annaalust teistsuguseks järelduseks tunnistaja E. Maltsi ütlused.

4/8

Esiteks märgib kohus, et kostja elukaaslasena on tunnistaja ilmselt huvitatud vaidluse

tulemusest, mis võib mõjutada tema ütluste objektiivsust. Samuti nähtus tunnistaja

esialgsetest kohtule antud vastustest, et ta järeldas asjaolu, et lepingupooleks oli

Trendnails OÜ, sellest, et hoonesse pidi tulema ilusalong. Alles kostja täpsustavatele

küsimustele vastates tunnistaja kinnitas, et pooled arutasid küsimuse lepingut sõlmides

läbi, kuid kohus peab arvestades esitatud kirjalikke tõendeid ja kostja küsimuste

suunavat iseloomu, tunnistaja algseid ütlusi usaldusväärsemaks.

Kohtu hinnangul ei saa ka lepingu sõlmimise asjaoludest järeldada, et lepingupooleks

oli Trendnails OÜ. Kohtu hinnangul nähtub esitatud dokumentaalsetest tõenditest

(hageja 14. juuli 2014. a e-kiri (II kd, tl 27, 35), hageja 21. mai 2013. a e-kiri (III kd, tl

185) küll asjaolu, et hagejale oli teada, et hoonesse olid planeeritud teenindusruumid.

Samas on aga hoone, kui kinnisasja olulise osa omanikuks hageja. Sellises olukorras, ei

saa lepingu sõlmimisel eeldada, et lepingut ei sõlmi hoone omanik enda nimel.

Kohus märgib, et järeldust, et töövõtulepingus oli tellijaks kostja, kinnitavad ka kostja

enda kohtumenetluses esitatud seisukohad. Nimelt on kostja olnud menetluse kestel

vastuolulistel seisukohtadel selle osas, kes oli lepingus tellijaks. Algses vastuses hagile

on kostja välja toonud, et tema ja Trendnails OÜ olid mõlemad lepingus tellijaks.

Kohtumenetluse käigus muutis kostja hiljem enda seisukohta, tuginedes sellele, et

tellijaks oli üksnes Trendnails OÜ. Seega on ka kostja ise algselt olnud seisukohal, et

tema oli tellijaks. Asjaolu, et kostja väitel oli koos temaga tellijaks ka Trendnails OÜ,

ei ole oluline, kuivõrd VÕS § 65 lg 4 kohaselt olid isegi selle väite tõelevastavuse

korral kostja ja Trendnails OÜ hageja suhtes eelduslikult solidaarvõlgnikud. Kostja on

küll oma algses positsioonis tuginenud sellele, et tegemist oli osavõlgnikega, kuid seda

ei kinnita ükski tõend. Ainuüksi asjaolust, et osaliselt on tasu hagejale maksnud kostja

ja osaliselt Trendnails OÜ ei saa järeldada, et kokku oli lepitud osavõlgnevuses.

Kohtu hinnangul viitab eeltoodu sellele, et algselt sõlmis kostja lepingu enda nimel.

Lepingu täitmise käigus kaasati kostja kohustuste täitmisele Trendnails OÜ

(tõenäoliselt maksude optimeerimiseks), kuid pooled ei ole välja toonud ega ükski

tõend ei viita sellele, et tegemist oli kohustuse või lepingu ülevõtmisega või muul viisil

olukorraga, kus kostjal enam lepingulisi kohustusi ei olnud. Kohus märgib, et asjaolu,

et Trendnails OÜ (osaliselt) hagejale töövõtulepingujärgset tasu maksis seda ei näita,

kuivõrd kohustuse võib täita tellija asemel kolmas isik, samuti on võimalik

kohustusega ühinemine. Igal juhul ei ole kostja tõendanud, et ta oleks lepingut

sõlmides hagejale avaldanud või et lepingu sõlmimise asjaoludest oleks tulenenud, et ta

sõlmis lepingu Trendnails OÜ esindajana.

Seega leiab kohus, et kostja vastuväide, et tema ei ole lepingupooleks, ei ole

põhjendatud.

5. Hageja nõuab kostjalt 3. novembri 2014. kuupäeva kandval arvel toodud tasu

maksmist. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et hageja töövõtulepingu alusel hoone

renoveerimistöid ei lõpetanud, tuleb hinnata kas ja millisel alusel poolte lepingulised

suhted lõppesid ning milline võib sellises olukorras olla hageja nõude õiguslik alus.

Hageja ise tugineb oma viimastes menetlusdokumentides tuginenud sellele, et kostja

ütles lepingu VÕS § 655 lg 1 mõttes üles sellega, et kostja võttis töölistelt ära objekti

võtmed ja sulges objekti. VÕS § 655 lg 1 alusel võib töövõtulepingu igal ajal üles

öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Sel juhul on töövõtjal õigus

nõuda kokkulepitud tasu maksmist. Samas on VÕS § 655 lg 2 kohaselt lg 1

kohaldamine välistatud, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus

lepingut. Kohus leiab, et tunnistajate M. Sirmi ja Ü. Palmi ütlustega on tõendatud, et

5/8

kostja nõudis objektil töötanud Ü. Palmilt hoone võtmed. Sellist käitumist saab kohtu

hinnangul pidada konkludentseks tahteavalduseks lepingu lõpetamiseks. Samas jääb

ebaselgeks, millal täpselt kostja selle tahteavalduse tegi. Kohtuhinnangul ei saanud see

olla hageja väidetud 19. novembril 2014, kuivõrd tunnistaja L. Reinsoo ütlustest

nähtuvalt poolte objektil toimunud kohtumise järgselt jäi töömees objektile edasi ning

lepingu lõpetamisest juttu ei olnud. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et kohtumine

toimus 19. novembril 2014 (poolte 23. ja XX.XX.XXXX e-kirjad (III kd, tl 192)).

Samuti ei nähtu nimetatud kirjavahetusest, et XX.XX.XXXX seisuga oleks kostja

lepingu lõpetamiseks tahet avaldanud. Seega pidi see toimuma pärast hageja

XX.XX.XXXX e-kirja saatmist.

Seda, kas kostja tahteavaldust saab pidada lepingu ülesütlemiseks või lepingust

taganemiseks tuleb hinnata vastavalt tahteavalduse tegemise aluseks olnud asjaoludele.

Juhul, kui hageja on lepingut oluliselt rikkunud, saab pidada kostjat lepingust

taganenuks, vastasel juhul on tegemist lepingu ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 mõttes

(vt ka Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 13). Nii

eespool viidatud hageja XX.XX.XXXX kirjast kui ka hageja varasemast 17. novembri

2014. a kirjast (III kd, tl 183) võib järeldada, et hageja keeldus oma kohustuste

täitmisest, kuni kostja poolt vaidlusaluse arve tasumiseni. Nimetatud asjaolu nähtub ka

tunnistaja L. Reinsoo ütlustest. Seda, kas hageja poolt oma lepinguliste kohustuste

täitmisest keeldumist, saab pidada hagejapoolseks oluliseks lepingurikkumiseks, mis

võiks olla aluseks lepingust taganemiseks, oleneb sellest, kas hagejal oli õigus enda

kohustuste täitmisest keeldumiseks.

VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused

kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine

lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks

tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on

lepingupoolel, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, õigus keelduda

lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad

piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse

tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või

täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida.

Nimetatud sätetest tuleneb koostoimes, et hagejal sai olla õigus keelduda

ehitustegevuse jätkamisest juhul, kui kostja pidi vaidlusaluse arve tasumise kohustuse

hagejale täitma enne kui hageja oma kohustuse ehitustööde jätkata, st sisuliselt pidi

olema vaidlusaluses arves toodud nõue ehitamise jätkamisest keeldumise ajaks

sissenõutav. Kui hageja tasu saamise nõue ei olnud sissenõutav, oleks kohustuse

täitmisest keeldumine lubatav üksnes VÕS § 111 lg-s 4 toodud asjaoludel, millele

hageja ei ole tuginenud (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-165-12, p 50).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töövõtulepingu järgseks tasuks oli kokku lepitud 9.

oktoobri 2013. a hoone rekonstrueerimise kalkulatsioonides märgitud hind 154 406

eurot (185 287 eurot koos käibemaksuga). Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3

järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija

poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 järgi

sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle

anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa

vastuvõtmisel. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu

võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt

tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui

6/8

tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja

jooksul.

Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et töövõtulepingujärgsed tööd valmis ei olnud, siis

hageja tasunõue tervikuna VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutav ei saanud olla. Hageja on

sisuliselt tuginenud sellele, et pooled olid kokku leppinud tehtud tööde eest osade

kaupa tasumises. Kostja sellele iseenesest vastu ei ole vaielnud ning seda asjaolu

kinnitab ka poolte praktika tööde eest tasumisel. Samas on kostja esitanud vastuväite,

et ta oli vaidlusaluse arve esitamise ajaks tasunud hagejale rohkem, kui tehtud tööde

eest oli kokku lepitud. Seda, millised tööd ja millises ulatuses olid valmis, peab TsMS

§ 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Üksnes juhul, kui kostja oli tööd vastu võtnud, saab

eeldada, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab

tõendama tellija (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08,

p 21).

Kuivõrd praeguses asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi poolte allkirjastatud tööde

üleandmise vastuvõtmise akti ega muid väiteid või tõendeid tööde vastuvõtmise kohta,

on seega tehtud tööde mahu tõendamiskoormus hagejal. Kohus leiab, et juhul, kui

tellija vaidlustab kogu tehtud tööde mahu, tuleb töövõtjal seda ka tervikuna tõendada

ning tema tõendamiskoormis ei piirdu üksnes vaidlusalusel arvel märgitud töödega,

kuivõrd isegi juhul, kui pooled on kokku leppinud töö eest tasumise osade kaupa

vastavalt tehtud tööde mahule, ei saa juhul, kui tellija on juba eelnevalt liiga palju

maksnud, talt nõuda täiendavat tasu enne, kui tehtud tööde maht ületab tasutud

summat. Kohus märgib, et üksnes asjaolu, et kostja on varasemad arved tasunud, ei

tõenda seda, et arvetel nimetatud tööd olid tehtud ja nende tööde eest tuli ka arvetel

märgitud tasu maksta. Praeguses asjas ei ole hageja aga esitanud sisuliselt ühtegi

tõendit, millest saaks järeldada, millised tööd ja millises osas tasukokkuleppe aluseks

olevast kalkulatsioonist olid tehtud. Sisuliselt ainsaks dokumendiks, millest nähtub,

millised tööd ja millise hinnaga olid kokku tehtud, on kostja esitatud allkirjastamata

teostatud tööde aktid (II kd, tl 71-87). Hageja nende aktide õigsust eitab, aga

endapoolseid tõendeid ei ole esitanud. Samas ei ole võimalik ka nimetatud aktidest teha

järeldusi, millises osas olid tööd tehtud ja millises osas tegemata, kuivõrd aktides

toodud tööde kirjeldused ei lange kokku tasuarvestuse aluseks oleva kalkulatsiooniga.

Ka tunnistaja L. Reinsoo ütlustest nähtub, et pooltevahelise vaidluse põhjuseks oli

asjaolu, et hageja ei olnud tehtud töid arusaadavalt dokumenteerinud. Kohtu hinnangul

ei saa sellises olukorras, kus tehtud töid ei olnud ka osaliselt vastu võetud ning samuti

ei olnud töövõtja koostatud dokumentatsioonist selgelt aru saada, millises ulatuses tööd

on tehtud ja millises ulatuses tegemata, pidada hageja tasunõuet vaidlusaluse arve osas

sissenõutavaks muutunuks. Sellest tulenevalt ei olnud ka hagejal õigust VÕS § 111 lg 1

alusel endapoolsest edasisest lepingu täitmisest keelduda. Seega rikkus hageja edasisest

tööde tegemisest keeldudes enda töövõtulepingust tulenevat kohustust töö valmis teha.

Arvestades asjaolu, et ka poolte 19. novembri 2014. a kohtumine poolte vaidluse

lahendamiseks tulemusi ei andnud ning hageja pärast kohtumist jätkuvalt tööde

tegemisest keeldus, võis kostja hageja käitumisest kohtu hinnangul aru saada, et hageja

ka edaspidi oma kohustusi ei täida, mistõttu võis kostja lepingust VÕS § 116 lg 2 p 4

alusel taganeda. Seega leiab kohus, et kostja taganes pärast XX.XX.XXXX hageja e-

kirja saamist töövõtulepingust seeläbi, et nõudis hageja töötajatelt objekti vabastamist

ja võttis neilt võtmed. Kuivõrd hageja oli lepingut rikkunud ei ole alust kohaldada VÕS

§ 655 lg-t 1.

6. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1

7/8

esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda

tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu

väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastamise võimatuse korral saab VÕS §

189 lg 2 järgi nõuda üleantu väärtuse hüvitamist. Juhul kui üleantu hind on lepingus

määratud, tuleb see VÕS § 189 lg 3 alusel lugeda sama paragrahvi lõike 2 tähenduses

üleantu väärtuseks. Seega lepingust taganemise tulemusena tekkis kostjal õigus nõuda

hagejalt tagasi lepingu alusel makstud tasu ja hagejal õigus nõuda kostjalt tehtud tööde

väärtuse hüvitamist. Kohtu hinnangul saab hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes olukorras, kus pooltel on lepingust taganemisest tulenevad vastastikkused raha

maksmise kohustused, mis tuleb täita samal ajal, esitada rahalise nõude üksnes osas,

milles ühe poole nõue teise nõuet ületab, st rahalised kohustused tuleks nö saldeerida

(sarnaselt on Riigikohus nt käsitlenud liisingulepingu ülesütlemisel tekkivaid

vastastikkuseid rahalisi nõudeid vt nt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-1-07, p 35). Seega tuleb hageja nõude lahendamiseks tuvastada, kui suur oli

hageja tehtud tööde väärtus ja kui palju oli kostja hagejale tehtud tööde eest tasunud.

Tehtud tööde väärtuseks saab VÕS § 189 lg 3 mõttes pidada kokkulepitud tööde hinda

154 406 eurot. Samas kuivõrd tööd olid lepingust taganemise ajaks valmis vaid

osaliselt, tuleks sellest summast maha arvata tegemata tööde hind. Nagu eelnevalt

märgitud ei ole aga hageja esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada millised tööd

olid täpselt tehtud, millised tegemata ja milline oli nende hind. Seega ei ole võimalik

tuvastada hageja tehtud tööde väärtust, mistõttu ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada.

Kohus märgib täiendavalt, et pigem nähtub poolte menetluse kestel esitatud

seisukohtadest

ja

esitatud

tõenditest,

et

kostja

oli

hagejale

maksnud

töövõtulepingujärgse tasuna suurema summa kui oli hageja tehtud tööde väärtus VÕS §

189 lg 3 mõttes. Nimelt nähtub eelviidatud allkirjastamata teostatud tööde aktidest, et

hageja on nõudnud kostjalt tasu ilma käibemaksuta kokku 144 780,07 euro ulatuses.

Hageja on väitnud, et kostja on jätnud tasumata üksnes viimase etapi eest, mille

tasumist hageja hagis nõuab. Seega võib järeldada, et kostja on käibemaksuta tasunud

136 189,5 eurot. Kuigi hageja väidab, et tasutud on üksnes 111 886,42 eurot koos

käibemaksuga, viitab ka hageja kostjale esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti

projekt (III kd, tl 181) sellele, et tegelikult tasutud summa oli suurem, kuivõrd hageja

on selles nimetanud tehtud tööde maksumuseks 172 284,08 eurot koos käibemaksuga,

st 143 570,07 eurot ilma käibemaksuta, mis sisuliselt kattub kostja esitatud

allkirjastamata aktides toodud summaga. Samas on kostja välja toonud, et

tasukokkuleppe aluseks olevast kalkulatsioonis toodud töödest on täielikult jäänud

tegemata real nr 15 märgitud monoliitse varikatuse ja betoonastmetega välitrepi ehitus

maksumusega 4742 eurot, real nr 17 märgitud keldrikorruse lagede tööd maksumusega

1575 eurot, real nr 26 märgitud sisetrepid maksumusega 6600 eurot, real nr 28

märgitud võrkaia ehitus maksumusega 1197 eurot, real nr 29 märgitud haljastus

summas 9 537 eurot. Nimetatud tööde tegemise kohta hageja tõendeid ei ole esitanud.

Pigem nähtub tunnistajate L. Reinsoo, Ü. Palmi ja M. Sirmi ütlustest, et need tööd olid

tegemata. Nimetatud tegemata tööde kogusmaksumus on 23 651 eurot (ilma

käibemaksuta). Kui liita see summa kostja makstud 136 189,5 eurole, on kostja

makstud tasu ja tegemata tööde hinna summa suurem kui poolte kokkulepitud hageja

kogu tasu 154 406 eurot (ilma käibemaksuta).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu ei ole vajalik

täiendavalt käsitleda kostja tasaarvestuse vastuväidet.

7. Kohus jätab TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu

hageja kanda. Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirjad 13. juulil 2015, 9.

8/8

juunil 2016 ja 8. novembril 2018. Nende menetluskulude nimekirjade kohaselt on

kostja kandnud menetluskulusid kokku 12 090,3 eurot. Menetluskulude nimekirjade ja

neile lisatud arvete kohaselt koosnevad kostja menetluskulud esindajakulust ja kohtule

esitatud äriregistri väljavõtete kulust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus

esindajakulu välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav

menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses

taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus

proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-4-15, p 14). Praegune tsiviilasi on olnud küll ajaliselt kestuselt pikk ja tulenevalt

asjaolust, et poolte suhted ei olnud selgelt kirjalikult fikseeritud, ka tõenduslikult

keeruline, kuid kohtu hinnangul ei ole sellele vaatamata põhjendatud menetluskulu

tsiviilasja hinda ületavas osas. Kohtu hinnangul ei saa pidada mõistlikuks kulutada

kohtus vaidlemisele suurem summa, kui menetlusega saadav võimalik kasu. Samas on

kohtu hinnangul tsiviilasja hinna ulatuses esindajakulu põhjendatud. Esindaja tunnitasu

on olnud määras 100 ja 115 eurot ilma käibemaksuta, mida ei saa pidada ülemääraselt

suureks advokaadi tunnitasuks. Samuti on selles ulatuse põhjendatud menetluses

osalemise ajakulu, arvestades asja ajalist kestust, mitmeid toimunud kohtuistungeid

ning esitatud menetlusdokumentide arvu ja mahtu. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista menetluskulu 11 460 eurot 1 sent.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik