2-17-790/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Krista Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-790

Tsiviilasi

X.D hagi R.C vastu 62 250 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.05.2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

62 250 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

X.D apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): X.D (isikukood

XXX, elukoht XXX, Harjumaa), lepinguline esindaja Riho

Viik (e-post: XXX )

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): R.C (isikukood

XXX, elukoht XXX, Harjumaa), lepinguline esindaja Reet

Vokk (e-post: XXX )

1(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-790

Istungi toimumise aeg

01.11.2018

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 14.05.2018 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu põhjendusi.

2. X.D apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus X.D kanda.

4. Mõista välja X.D-lt R.C kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks

720 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X.D-lt tasuda R.C-le

menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. X.D (hageja) esitas 16.01.2017 hagiavalduse R.C (kostja) vastu 62 250 euro

väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja koos oma perekonnaga kahetoalises

hagejale kuuluvas korteris aadressil XXX tn xx-x, Tallinn (edaspidi ka XXX tn

korter), kuid kostja soovis endale korterit osta. Pooled ei olnud kindlad, kas kostja

pangast laenu saab ja seetõttu otsustasid pooled, et lahenduseks oleks see, et hageja

müüb oma XXX tn korteri ja selle raha eest ostetakse korter kostjale. Pooled sõlmisid

04.03.2014 suulise lepingu, et kostja laenab hagejalt raha korteri ostmiseks.

Kokkuleppe kohaselt pidi kostja hiljemalt aasta jooksul pärast endale korteri ostmist

tagastama hagejale laenatud raha või ostma hagejale ühetoalise korteri. Laenulepingu

täitmiseks müüs hageja 30.10.2014 oma XXX tn korteri 60 000 euro eest. XXX tn

korteri müügist saadud 60 000 eurot kandis hageja kostjale üle 30.10.2014. Lisaks

andis hageja kostjale 06.11.2014 laenu 2 250 eurot. Kostja ostis 06.11.2014 endale

kolmetoalise korteri aadressil YYY tn xx-xxx (edaspidi YYY tn korter) ja sellest

kuupäevast alates hakkas kulgema aastane laenu tagastamise tähtaeg, mis lõppes

hiljemalt 06.11.2015. Kostja ei ole laenu tagastanud ega ostnud hagejale korterit.

3. Hagiavalduse täpsustuses märgib hageja alternatiivselt, et kui pooled sõlmisid

kinkelepingu, on hageja sellest kehtivalt taganenud. Kostja on hageja suhtes üles

näidanud jämedat tänamatust, samuti on kostja jätnud täitmata kinkega kaasneva

2(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-790

koormise. Kostja väited, et XXX tn korter kuulus algselt kostjale ja et kostja kinkis

korteri hagejale, ei oma tähtsust.

Kostja vastuväited

4. Kostja hagi ei tunnista, pooled ei ole laenulepingut sõlminud. Hageja ja kostja koos

oma perekonnaga elasid XXX tn korteris, kuid otsustasid soetada suurema korteri,

kuhu saavad kõik osapooled ühiselt elama asuda. Pooled otsustasid, et uus YYY tn

korter vormistatakse kostja nimele. Kostja soovis tagada hagejale kindlus, et temal

säilib elu lõpuni õigus kasutada YYY tn korterit ja seetõttu seati YYY tn korterile

isiklik kasutusõigus hageja kasuks.

5. Kostja märgib, et hagejale kuulunud XXX tn korter kuulus esialgselt kostjale. Kostja

kinkis XXX tn korteri 1990-ndate lõpus hagejale. Korterist moodustati korteriomand

2001. a ja omanikuna kanti sisse hageja. Kui hageja kandis kostjale üle 62 250 eurot,

siis tagastas hageja kostjale kinke selle rahalises väärtuses, sest XXX tn korteri

omandas hageja kostjalt kinke teel. Pooled sõlmisid kinkelepingu, mille alusel kinkis

hageja kostjale 62 250 eurot. Kinkelepingust taganemise alused käesoleval juhul

puuduvad ja hageja ei ole kinkelepingust kehtivalt taganenud.

Esimese astme kohtu otsus

6. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud jättis hageja kanda ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 850 eurot ja viivise

menetluskuludelt.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel laenulepingu sõlmimine tõendatud.

Üle kuulatud tunnistaja ütlused seda ei tõenda, sest ta ei olnud lepingu sõlmimise

juures ning tunnistaja osad ütlused ei ühti hageja väidetega. Tõendatud ei ole ka

kinkelepingu sõlmimine. Seda, et pooled sõlmisid kinkelepingu ei ole tõendanud

hageja ega kostja. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, kuna maakohus leidis, et poolte vahel ei

ole sõlmitud laenulepingut. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus

otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi esimesse

kohtuastmesse uueks arutamiseks.

9. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles

maakohus leidis, et poolte vahel ei ole sõlmitud kinkelepingut.

10. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendamatult, et poolte

vahel laenulepingu sõlmimine on tõendamata. Maakohus hindas valesti tunnistaja

ütlusi. Lisaks ei hinnanud kohus üldse täiendava laenusumma 2250 euro

tagasimaksmise nõuet.

Vastus apellatsioonkaebusele

11. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

3(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-790

12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et:

- Hagejale kuulus aadressil Tallinn, XXX tn xx-x asuv 2-toaline korter.

- Pooled, st hageja ja kostja oma perekonnaga kasutasid seda korterit ühiselt.

- Hageja müüs 30.10.2014 temale kuuluva Tallinnas, XXX tn tänaval asunud korteri 60 000

euro eest. Notariaalse müügilepingu kohaselt palus hageja müügisumma kanda kostja arvele.

-Pooled olid kokku leppinud, et kostja ostab hagejalt saadud raha eest korteri aadressil XXX .

-Kostja ostis 3-toalise korteri aadressil XXX. Poolte kokkuleppel koormati korter hageja

kasuks isikliku kasutusõigusega.

- Pooled asusid kostja poolt ostetud korterisse elama.

14. Hagi ja selle täpsustuste kohaselt esitas hageja nõude rahuldamiseks alternatiivsed

õiguslikud alused, järjestades need selliselt, et esimese alternatiivina tuleneb tema

nõudeõigus poolte vahel sõlmitud laenulepingust ning teise alternatiivina

kinkelepingust, millest ta on taganenud. Maakohus asus otsuses seisukohale, et poolte

vahel ei sõlmitud laenu ega kinkelepingut, jättes samas väljendamata, millisel

õiguslikul alusel hageja kostjale raha korteri ostuks andis. Pooled ei vaidle selle üle, et

raha andis hageja kostjale üle lepingulise suhte raames. Seega tulnuks tuvastada,

milline leping poolte vahel sõlmiti.

15. TsMS § 5 lg 1 kohaselt tuleb kohtul menetleda hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. See tähendab seda, et kuigi kohus peab hageja

nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal algatusel seadust õigesti, ei tähenda see

siiski kohtu kohustust selgitada hagejale hagi aluse muutmise vajadust, st seda, millise

hagi aluse alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada soovitud

eesmärki. Arvestades poolte esiletoodud asjaolusid on võimalik kvalifitseerida

pooltevaheline lepinguline suhe, kas laenulepinguna või kinkelepinguna. Käesoleval

juhul leppisid pooled isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimisel kokku (tlk

10 pöördel, p-d 3.1-3.2) kostjale kuuluva korteri koormamises hageja kasuks isikliku

kasutusõigusega ning ka selles, et kõik lepingu eseme kasutamisega seotud kulud

tasub kostja. Hageja aga ei toonud hagi aluseks olevates asjaoludes esile, et poolte

vahel oli kokkulepe, mille järgi pidi kostja hagejat korteri ostmiseks saadud raha eest

ülal pidama. Seega ei saanud maakohus kvalifitseerida poolte vahel tekkinud

õigussuhet ülalpidamislepinguna, sest ülalpidamislepinguga kohustub VÕS § 572 lg 1

järgi üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara

või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu

kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama.

16. Maakohus leidis, et tõendamist ei leidnud poolte vahel laenulepingu sõlmimine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Eelkõige on laenulepingu sõlmimine

tõendamata seetõttu, et hageja ei suutnud menetluses esile tuua ning seetõttu ka

tõendada laenulepingu olulisi tingimusi. VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või

asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või

tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega on laenulepingu

sõlmimisel laenuandja põhikohustusteks kokkulepitud summas laenu väljamaksmine

ning võimaldada laenusaajal antud rahasummat kokkulepitud tähtajani kasutada,

laenusaaja põhikohustuseks on kohustus laen tähtaegselt tagasi maksta. Hagi aluseks

olevate asjaolude kohaselt sõlmiti laenuleping selliselt, et hageja andis kostjale

laenuks 62 250 eurot aga laen tagastatakse selliselt, et kostja ostab hagejale 1-toalise

4(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-790

kõigi mugavustega korteri Lasnamäele. Sisuliselt tähendavad hageja väited siiski seda,

et kostja kohustus saadud rahasumma tagastama ulatuses, mille eest oleks hageja

saanud 1-toalise korteri. Kostja ostis 64 500 euro eest, sh hagejalt saadud raha

kasutades 3-toalise korteri Lasnamäele. Eeldada võib, et 1-toalise korteri maksumus

on väiksem võrreldes samas piirkonnas asuva 3-toalise korteriga. Seega isegi juhul,

kui pooled oleks selliselt lepingu sõlminud ei saaks tegemist olla laenulepinguga vaid

segalepinguga, millel on nii laenulepingu, kui ka kinkelepingule omased tunnused. Ka

ringkonnakohtus toimunud istungi möönis hageja, et tema poolt esitatud asjaoludel ei

saaks olla tegemist vaid laenulepinguga, sest kostjal oli kohustus tagastada väiksem

summa, kui ta laenuks sai. Samas ei osanud hageja esile tuua, milline oli poolte

kokkulepe tagastamisele kuuluva summa suuruse osas, st kui palju arvestasid pooled,

et kostja hagejale saadud laenusummast tagastab. Hageja ei osanud üleüldse esile tuua,

millised olid väidetava laenulepingu sõlmimise ajal ega ka käesoleval ajal

müügihinnad 1-toaliste korterite osas. Kuna hageja selle kohta midagi väita ei osanud,

siis tuleb asuda ringkonnakohtu arvates seisukohale, et tõendamata on, et kostja pidi

hagejale tagastama laenusummast 1-toalise korteri maksumuse Lasnamäel. Kostja on

väitnud ka seda, et juhul, kui kostja hagejale 1 toalist korterit ei osta, pidi kostja

tagastama kogu saadud laenusumma. Kui selline kokkulepe oleks olnud, siis puudub

mõistlik põhjus, miks üldse hageja pidi endale kuuluva korteri müüma. Kostja on asjas

väitnud, et temal puudusid võimalused kolmandalt isikult laenu võtmiseks, st oma

majandusliku olukorra tõttu puudus tal võimalus laenumakseid tasuda, mistõttu

laenulepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Hageja selle kostja väite kohta seisukohta

pole esitanud. Ringkonnakohus osutab, et maakohus on selgitanud laenulepingu

tingimuste täpsustamise vajadust ja tõendamiskoormuse jaotust (tlk 59), kuid kostja on

jätnud tingimused täpsustamata.

17. Hageja arvates hindas maakohus asjas üle kuulatud tunnistaja ütlusi ebaõigesti.

Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on põhjendanud, miks ta

leiab, et tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja

ütluste ebausaldusväärsus on ilmne, sest tunnistaja on andnud vastuolulisi ütlusi.

Kõigepealt nähtub tema ütlustest, et ta ei tea poolte vahel sõlmitud laenulepingust

midagi, seejärel andis ütlusi, et ta sai laenulepingust ja selle tingimustest teada poolte

käest. Teiseks nähtub tunnistaja ütlustest, et ta käis koos emaga, st hagejaga ja veel

ühe tuttavaga pangas, kus selgus, et hageja korteri müügist saadud raha ei laekunud

hageja kontole, vaid see laekus kostja arvele. Koos mindi advokaadi juurde, kellele

avaldati, et hageja tahteks ei olnud, et raha laekuks kostja kontole. Seejärel andis

tunnistaja ütlusi laenulepingu sõlmimise kohta. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja

ütlused on vastuolulised, sest ühest küljest väidab, et alles pangakontoris sai hageja ja

temaga kaasas olnud tunnistaja teada, et hageja korteri müügist saadud raha laekus

kostja kontole, kuid sellele järgnevalt andis ütlusi, et ta teadis juba enne pangas

käimist, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus

seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et tunnistaja ütlusega ei ole poolte vahel

laenulepingu sõlmimine tõendatud.

18. Apellatsioonkaebuses avaldas hageja selgelt, et ta ei vaidlusta maakohtu otsust osas,

milles maakohus leidis, et poolte vahel ei ole kinkelepingu sõlmimine tõendatud.

Ringkonnakohus on TsMS § 651 lg 1 järgi seotud apellatsioonkaebuse piiridega.

Arvestades hageja avaldatut puudub ringkonnakohtul seega võimalus kontrollida, kas

maakohtu poolt tuvastatu, et poolte vahel ei sõlmitud kinkelepingut, on põhjendatud.

Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asjas esitatud asjaolud viitavad

sellele, et poolte vahel sõlmiti kinkeleping VÕS § 259 lg 1 järgi. Kostja korterile

isikliku kasutusõiguse seadmine hageja kasuks kostja korterile ning kohustusega

5(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-790

tasuda korteri kasutamisega seotud hageja kulud on tegemist VÕS § 265 lg 1

kohustuste seadmisega kingisaajale.

Menetluskulude jaotus

19. Kuna hagi on õigesti jäetud rahuldamata, on ka menetluskulud jäetud põhjendatult

hageja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Seega jäävad

ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.

20. Kostja palus hagejalt välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas

780 eurot, millele lisandub lepingulise esindaja kulu kohtuistungil osalemise eest.

Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude hagejalt väljamõistmise taotlus on

põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja

sellega seonduvad kulud 4,5 tunni ulatuses ja kohtuistungiks ettevalmistamine ja

osalemine istungil 1,5 tunni ulatuses. Kokku on põhjendatud ajakuluks 6 tundi, mis

esindaja tunnihinda 120 eurot arvestades teeb hüvitatava menetluskulu suuruseks 720

eurot. Vastavalt kostja taotlusele ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb hagejalt

kostja kasuks välja mõista ka menetluskulude tasumisega viivitamisel viivis.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm Meeli Kaur Krista Kirspuu

kohtunik

kohtunik

kohtunik

6(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-790