1-10-4773/23 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

28. november 2018

Kohtuasja number

1-10-4773

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Süüdimõistetu Andrei Pintšuki (isikukood 38108132235) taotlus

temalt menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 24. oktoobri 2018. a määrus

Määruskaebuse esitaja

Andrei Pintšuk

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määrus muutmata ja Andrei Pintšuki

määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata Andrei Pintšuki taotlus Viru Vangla ja kohtutäituri arvamuse

küsimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdistatava advokaadist kaitsja ja prokuratuur.

Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsusega tunnistati Andrei Pintšuk süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 213 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1

ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus, lugedes uue otsusega mõistetud karistuse kaetuks

A. Pintšukile Viru Maakohtu 4. veebruari 2008. a otsusega mõistetud karistusega 10 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel arvati liitkaristusest maha eelmise otsuse järgi täielikult ärakantud

karistus 10 kuud vangistust, lugedes liitkaristuse kantuks. Veel tunnistati A. Pintšuk süüdi KarS

§ 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 kuud 8 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvestati mõistetud karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 8 kuud ja 8 päeva,

lugedes ärakandmisele kuuluva karistuse kantuks. Kohtuotsusega mõisteti A. Pintšukilt välja

menetluskulud kogusummas 12 010 krooni, s.o 767,58 eurot. Menetluskulud tuli tasuda 30 päeva

jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus 25. juunil 2010. Harju Maakohtu

24. mai 2010. a otsus on menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas saadetud täitmiseks

kohtutäitur Raigo Pärsile ja menetluskulu sissenõudmiseks on käimas täiteasi nr 158/2010/1820.

2. 17. oktoobril 2018 esitas A. Pintšuk Viru Maakohtule taotluse, milles ta palus loobuda tema

resotsialiseerumise huvides menetluskulude sissenõudmisest eelnevalt viidatud täiteasjas.

2(5)

A. Pintšuk märkis, et ta töötab Viru Vanglas ja tema töötasu on 100 eurot, millest poole maksab

ta lapsele elatiseks.

3. Viru Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määrusega jäeti A. Pintšuki taotlus rahuldamata. Maakohus

leidis, et kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisest on võimalik kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 418 alusel loobuda igas menetlusetapis alates süüdimõistva otsuse jõustumisest kuni

selle täieliku tasumiseni või asendamiseni. Rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobumine

KrMS § 418 lg 1 p 2 alusel tuleb kõne alla eeskätt juhtudel, kui kohus on veendunud, et rahalise

karistuse täitmisest loobumine toob endaga kaasa positiivseid muudatusi süüdimõistetu elus ja

motiveerib teda edaspidi õiguskuulekalt käituma. Ehkki A. Pintšuki suhtes tehtud kohtuotsus

jõustus juba aastal 2010, ei ole süüdimõistetu alustanud menetluskulude tasumist isegi mitte

väikestes osades ega ole taotlenud kohtult menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist. Seega ei

ole isik enam kui kaheksa aasta jooksul näidanud üles huvi menetluskulusid tasuda. A. Pintšuki

karistusaeg lõpeb 16. oktoobril 2024. A. Pintšukil on võimalik taotleda KrMS § 424 alusel

menetluskulu tasumise tähtaja pikendamist, näidates sellega, et tal on huvi kohtuotsuse täitmiseks

ja menetluskulude tasumiseks. A. Pintšuki taotluses ei ole asjaolusid, mis tingiksid menetluskulu

sissenõudmisest loobumise. Ka kohtuotsuse tegemisel oli teada, et A. Pintšuk asub kandma

pikaajalist vangistust ja tema sissetulekud võivad seega olla tagasihoidlikud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Pintšuk, kes taotleb enda vabastamist

menetluskulu tasumise kohustusest. Ühtlasi taotleb määruskaebuse esitaja, et kohus küsiks asja

lahendamiseks arvamuse Viru Vangla töötajalt resotsialiseerumis-riskide kohta ja kohtutäiturilt

täitemenetluse jätkamise perspektiivikuse kohta. A. Pintšuki arvates jättis maakohus alusetult

arvesse võtmata, et vangistuse ajal on süüdimõistetu läbinud palju programme ja muutnud enda

käitumist. Samuti ignoreeris kohus fakti, et 50% süüdimõistetu varast kulub elatise maksmiseks.

Kohus ei küsinud vangla sotsiaaltöötaja ega kohtutäituri arvamust, mis võinuks kinnitada, et

kohtukulude tasumine ei ole A. Pintšukile jõukohane ja võib tõsiselt kahjustada tema

sotsialiseerumist.

5. Riigi Tugiteenuste Keskus nõustub maakohtu määrusega, märkides muu hulgas, et A. Pintšukilt

välja mõistetud menetluskulud on täies ulatuses tasumata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Andrei Pintšuki taotluse lubatavusest

6. Kolleegium võtab esmalt seisukoha küsimuses, kas Viru Maakohtu täitmiskohtunik oli

menetluslikult pädev läbi vaatama A. Pintšukilt menetluskulu sissenõudmise loobumise taotluse

olukorras, kus kohtutäitur on A. Pintšukilt menetluskulu katteks välja mõistetud rahasummade

sissenõudmiseks alustanud täitemenetlust.

7. KrMS § 418 lg 2 kohaselt võib täitmiskohtunik sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud alustel

loobuda süüdimõistetult menetluskulude sissenõudmisest. Ringkonnakohtu hinnangul on

KrMS §-s 418 ette nähtud korras võimalik loobuda rahalise karistuse täitmisele pööramisest või

menetluskulude sissenõudmisest ka pärast seda, kui rahalist karistust või menetluskulude

hüvitamise kohustust ettenägeva kohtulahendi vabatahtliku täitmise tähtaeg (KrMS § 417 lg 2 ja

§ 423) on möödunud ning kohtulahend on saadetud kohtutäiturile, kes on alustanud riigi nõude

sissenõudmiseks täitemenetlust. Nimelt kaotaks KrMS § 418 sisuliselt mõtte, kui selle sätte alusel

saaks rahalise karistuse ja menetluskulu katteks välja mõistetud summa sissenõudmisest loobuda

3(5)

üksnes rahalise kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja lõpuni. Üldjuhul lõpeb see tähtaeg ühe kuu

möödumisel kohtulahendi jõustumisest. On ilmne, et tavaliselt ei teki ega ilmne sedavõrd lühikese

aja jooksul KrMS § 418 lg-s 1 sätestatud alustele vastavad asjaolud, mis polnud kohtule

kriminaalasjas otsust tehes teada ja mis saavad seega olla KrMS § 418 kohaldamise aluseks

(vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-16-11130, p 6). Teisalt on

KrMS § 418 eesmärkide – sh süüdimõistetu resotsialiseerumise tagamise – saavutamiseks oluline,

et süüdimõistetult rahalise karistuse ja/või menetluskulude sissenõudmisest oleks võimalik

loobuda ka juhul, kui KrMS § 418 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud

tekivad

või

ilmnevad

pärast

täitemenetluse

alustamist.

Riigikohus

on

pidanud

kriminaalmenetluses riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu sissenõudmisest loobumist

põhimõtteliselt võimalikuks isegi olukorras, kus selle nõude alusel on välja kuulutatud

süüdimõistetu pankrot, pankrotimenetlus on raugemise tõttu lõpetatud ja kohus on keeldunud

alustamast pankrotiseaduse 11. peatükis ette nähtud võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-92-15, p 10). Seda

enam peab olema võimalik KrMS § 418 kohaldamine pärast täitemenetluse alustamist. Järelikult

toimis maakohus õigesti, kui vaatas A. Pintšuki taotluse sisuliselt läbi.

2. Maakohtu põhjendusest menetluskulu tasumise tähtaja pikendamise võimalikkuse kohta

8. Maakohus on määruse põhiosas muu hulgas märkinud, et A. Pintšukil on võimalik taotleda

täitmiskohtunikult menetluskulu tasumise tähtaja pikendamist KrMS §-s 424 ette nähtud korras.

Seoses maakohtu sellise seisukohavõtuga vajab lahendamist küsimus, kas pärast menetluskulu

vabatahtliku tasumise tähtaja möödumist ja kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamist on

võimalik riigi kasuks tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse täitmist pikendada

kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükis ette nähtud korras või kohaldub sellises situatsioonis

(üksnes) täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45. TMS § 45 näeb ette, et kohus võib võlgniku

avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine

on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid

asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda.

9. KrMS § 423 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel

järgitakse sama seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 näeb

ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu

täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta

võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise

kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Viimati osundatud sättes räägitakse rahalise karistuse

„tasumise“, mitte „sissenõudmise“ või „täitmise“ tähtaja pikendamisest. Selline sõnastus viitab

esmapilgul vaid rahalise karistuse vabatahtliku tasumise tähtajale (KrMS § 417), mitte aga

võimalusele pikendada või ajatada juba kohtutäituri menetluses oleva täitedokumendi täitmist.

10. Siiski välistab sellise kitsendava tõlgenduse ühemõtteliselt TMS § 206 lg 1, mis sätestab, et kui

võlgnik ei ole tasunud rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud rahasummat või

rahalise karistuse osa määratud tähtaja jooksul, selgitab kohtutäitur võlgnikule tema õigust

taotleda

kohtult

rahalise

karistuse

või

varalise

karistuse

täitmise

pikendamist

KrMS § 424 kohaselt. Kohtutäitur teeb võlgnikule teatavaks rahalise karistusena või varalise

karistusena mõistetud summa tasumata jätmise tagajärjed. Osundatud normist järeldub

ühemõtteliselt, et KrMS § 424 alusel on võimalik pikendada ka juba kohtutäituri sissenõudmisel

oleva rahalise või varalise karistuse täitmise tähtaega.

11. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 210 järgi kohaldatakse kohtuotsuse või -määrusega

kohaldatud kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste

4(5)

sissenõuete täitmisele sama seadustiku § 204 lõikes 2, § 205 lõikes 1 ning §-des 207 ja 208

sätestatut. Toodud loetelus pole viidet eelmises punktis osundatud KrMS § 206 lg-le 1, mis

omakorda viitas otsesõnu KrMS §-le 424. Märgitust ei saa aga järeldada, et kriminaalmenetluse

kulude puhul pole KrMS § 424 koostoimes sama seadustiku §-ga 423 pärast täitemenetluse algust

enam kohaldatav. See, et TMS §-s 210 puudub viide § 206 lg-le 1 tähendab üksnes seda, et

kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete

täitmise korral ei pea kohtutäitur võlgnikule selgitama tema õigust taotleda KrMS § 424 korras

täitmise pikendamist. See omakorda on seletatav sellega, et erinevalt rahalise karistuse

sundtäitmise ebaõnnestumisest, ei saa riigi menetluskulu-nõude sundtäitmise ebaõnnestumisele

järgneda asendusvangistuse kohaldamine. KrMS § 206 lg-s 1 ette nähtud kohtutäituri

selgitamiskohustuse oluline eesmärk on aga just täiendava võimaluse loomine asendusvangistuse

kohaldamise vajaduse tekkimise vältimiseks.

12. Olukorras, kus täitmiskohtunik on pärast täitemenetluse algust pädev pikendama rahalise karistuse

täitmist (TMS § 206 lg 1) ja KrMS § 423 laiendab rahalise karistuse täitmise korra ka

kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisele, pole ühtki mõistlikku argumenti, mis räägiks vastu

järeldusele, et KrMS §-des 423 ja 424 ette nähtud korras on võimalik pikendada ka kohtutäituri

menetluses oleva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude täitmist. Need põhjused, mis

annavad KrMS §-dest 423 ja 424 tulenevalt alust menetluskulude tasumise tähtaeg pikendada või

ajatada, võivad ilmneda nii enne kui ka pärast täitemenetluse algust. Puudub mõistlik põhjus

kohelda süüdimõistetuid KrMS 423 kohaldamisel erinevalt, olenevalt sellest, kas nendelt

menetluskulu katteks välja mõistetud summa sissenõudmiseks on juba täitemenetlust alustatud

või mitte. Ka menetluse arusaadavus ja sisemine loogika kannataksid, kui enne täitemenetluse

algust tuleks kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist taotleda

KrMS §-s 423 ette nähtud korras, hiljem aga juba TMS § 45 kohaselt. Seega tuleb asuda

seisukohale, et KrMS § 423 on TMS § 45 suhtes erinorm.

13. Eelmises punktis märgitu puudutab siiski vaid riigile kuuluvat menetluskulude hüvitamise nõuet.

Näiteks kannatanu kasuks tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse sundtäitmist

saab pärast kohtuotsuse tegemist pikendada üksnes TMS §-s 45 ette nähtud korras

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-2-12,

p-d 7–8).

3. Andrei Pintšukilt menetluskulude sissenõudmisest loobumise põhjendatusest

14. Tulenevalt KrMS § 418 lg-st 2 koostoimes sama paragrahvi esimese lõikega võib rahalise

karistuse täitmisele pööramisest loobuda, kui: 1) süüdimõistetut on karistatud vangistusega teises

kriminaalasjas ja vangistus on pööratud täitmisele; 2) menetluskulude sissenõudmine võib

ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist; 3) esinevad KrMS §-s 416 sätestatud asjaolud.

15. KrMS § 418 lg 2 ja sama paragrahvi esimese lõike teise punkti kohaselt võib kohus loobuda

menetluskulude sissenõudmisest mh juhul, kui menetluskulude tasumine võib ohustada

süüdimõistetu resotsialiseerumist. Resotsialiseerumist ohustavate asjaolude tõendamiskoormis

lasub ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetul. Ühtlasi on süüdimõistetu täielik vabastamine

temalt välja mõistetud menetluskulude tasumisest pigem erandlik abinõu, mis eeldab kaalukaid

pooltargumente. Kolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et A. Pintšuki taotlusest ei nähtu mitte

ühtegi sellist asjaolu, mille tõttu võiks temalt menetluskulude sissenõudmisest loobumine olla

põhjendatud.

16. A.

Pintšuk

väidab,

et

menetluskulude

tasumisest

vabastamine

on

vajalik

tema

resotsialiseerumiseks. Kolleegium märgib esmalt, et eelduslikult lõpeb A. Pintšuki vangistus alles

5(5)

2024. aasta sügisel ehk ligikaudu kuue aasta pärast. Puudub alus arvata, et vangistuses viibides

mõjutaks menetluskulude hüvitamise kohustus oluliselt A. Pintšuki resotsialiseerumist. Veelgi

olulisem on aga see, et alates aastast 2010, mil A. Pintšukilt menetluskulude hüvitis välja mõisteti,

on süüdimõistetu selle kohustuse täitmist ignoreerinud, jättes kulud täies ulatuses tasumata. On

usutav, et A. Pintšuk ei olnud ega ole ka praegu suuteline tasuma kogu temalt välja mõistetud

rahasummat. Samas demonstreerib A. Pintšuki eelnevalt osutatud maksekäitumine, et ta pole

kõneksoleva rahalise kohustuse täitmisel püüdnud isegi head tahet üles näidata, vaid on suhtunud

kohtuotsuse täitmisesse aastaid ükskõikselt. Isegi A. Pintšuki väidetud 50-eurone kuusissetulek

võimaldanuks tal kaheksa aasta jooksul vähemalt osaliselt menetluskulusid tasuda, kui pidada

silmas, et süüdimõistetu viibib vanglas ja talle on seega tagatud tasuta peavari ning toit. Eelneva

taustal on kõnekas seegi, et praegu ei taotle A. Pintšuk mitte menetluskulu hüvitise tasumise

tähtaja pikendamist või ajatamist, vaid täielikku loobumist menetluskulu sissenõudmisest. Sellest

ilmnev A. Pintšuki suhtumine enda kohustustesse räägib kaaluka argumendina A. Pintšuki

menetluskulude tasumisest vabastamise vastu. Olukorras, kus A. Pintšuk ei ole teinud

menetluskulude tasumiseks minimaalseidki jõupingutusi, kuid nõuab samas jõulisel toonil enda

kohustusest vabastamist, ei ole vähimatki alust uskuda, et menetluskulude tasumisest vabastamine

mõjutaks A. Pintšuki käitumist positiivses suunas. Lisaks seaks sissenõudest loobumine

kirjeldatud situatsioonis kahtluse alla kohtuotsuse tõsiseltvõetavuse. Samuti ei tingi pelgalt see, et

süüdimõistetul ei ole menetluskulude tasumiseks piisavat sissetulekut või muud vara, seda, et ta

tuleks menetluskulude tasumisest KrMS § 418 lg 2 alusel vabastada. A. Pintšuki viited vangistuses

läbitud programmidele ei ole vaidlusaluse küsimuse lahendamise seisukohalt aga üldse

asjassepuutuvad.

17. Kolleegium peab usutavaks, et pärast vanglast vabanemist – toimugu see siis tähtaegselt või

ennetähtaegselt – ei pruugi A. Pintšuki majanduslik olukord olla hea. Samas on A. Pintšukil

võimalik asuda tööle või võtta end töötuna arvele, mis tagab talle sissetuleku igapäevaseks

toimetulekuks. Lisaks tuleb silmas pidada, et TMS § 132 kohaselt jäetakse võlgnikule sissetuleku

arestimisel elatismiinimum, mistõttu ei ole ohtu, et vaidlusaluse menetluskulude nõude täitmiseks

arestib kohtutäitur A. Pintšuki kogu sissetuleku ja süüdimõistetu jääb elatusvahenditeta. Kui

võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav

summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul,

kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet (TMS § 132 lg 2). Seega ei tähenda menetluskulude tasumise

kohustuse olemasolu seda, et A. Pintšuk satuks tulevikus vangistusest vabanedes äärmisesse

viletsusse, mis takistaks tal alustada õiguskuulekat elu.

18. Kokkuvõttes oleks loobumine A. Pintšukilt menetluskulu sissenõudmisest ilmselgelt

põhjendamatu. Kolleegium ei näe võimalust, et vangla sotsiaaltöötaja või kohtutäituri arvamus

saaks sellist järeldust muuta. Seetõttu jätab ringkonnakohus ka rahuldamata A. Pintšuki taotluse

nende isikute arvamuse küsimiseks.

4. Kokkuvõte

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määruse muutmata ja A. Pintšuki

määruskaebuse rahuldamata. Ühtlasi jätab kolleegium rahuldamata ka A. Pintšuki taotluse Viru

Vangla sotsiaaltöötaja ja kohtutäituri arvamuse küsimiseks.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Aarne Sarjas

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus