1-18-6639/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-6639

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

19. november 2018, Tallinn

Kohtuasja number

1-18-6639

Kohtukoosseis

Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a otsus Aleksandr Kozliki

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Aleksandr Kozlik ja tema kaitsja advokaat Toomas Laanemaa

riigi õigusabi korras

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksandr Kozliki ja tema kaitsja advokaat Toomas Laanemaa apellatsioonid kui

ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata ja tagastada.

2. Määrata Advokaadibüroole Tehver & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

60 (kuuskümmend) eurot Aleksandr Kozlikile apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Aleksandr Kozlikilt välja

60 (kuuskümmend) eurot Eesti Vabariigi kasuks.

4. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

Aleksandr Kozlikile eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil

menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a otsusega lühimenetluses tunnistati Aleksandr Kozlik

süüdi ja karistati karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 järgi 1 aasta vangistusega, mida

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud

vangistust alates kinnipidamisest 13. augustil 2018.

A. Kozlikilt mõisteti välja menetluskuluna sundraha 750 eurot ja määratud kaitsjale määratud

tasu 210 eurot, mis kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

2. A. Kozlik mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime

paneva isikuna pani taas 12. augustil ja 13. augustil 2018 Tallinna linnas asuvatest kauplustest

toime 2 vargust. Esimese varguse toimepanemise käigus varastas ta 4 pakki žiletiteri. Teisel

päeval püüdis ta varastada 4 pudelit viskit, kuid peeti kauplusest väludes kinni. Seega jäi see

kuritegu katse staadiumi.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A. Kozlik ja tema kaitsja advokaat

Toomas Laanemäe.

3.1 Süüdistatav A. Kozlik vaidlustab kohtuotsust talle mõistetud karistuse tähtaja ja

menetluskulude osas.

Tema hinnangul on mõistetud karistus liialt pikk, sest tegemist ei ole raske kuriteoga.

Taotleb jätta kasvõi osa menetluskulusid riigi kanda, sest ta viibib vanglas ning tal puudub

sissetulek.

3.2 Kaitsja taotleb A. Kozlikile mõistetud karistuse tähtaja lühendamist, sest mõistetud karistus

ei vasta süü suurusele ega süüdistatava isikule.

A. Kozliki süü ei ole suur, sest vargusega tekitatud kahju on väike. Teine vargus jäi katse

staadiumi, mistõttu kahju ei tekitatud. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik

kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tema puhul täidaks karistuse eesmärke ka

lühiajalisem vangistus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab

üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma

seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt

selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku

11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast

erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et

apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu

rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või

karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi

2(4)

vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et

apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.

Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus

mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama

astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on

valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei

esine.

Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta,

et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne

käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille

põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr

võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava

karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes,

mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse

kohaldamisel.

KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistuse. Maakohus mõistis A. Kozlikile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla

sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 8 kuud vangistust.

Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium

nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse

A. Kozliki süü suurust. Kohus, leidis, et tema süü ei ole suur. Karistust kergendava asjaoluna on

maakohus puhtsüdamlikku kahetsust juba arvesse võtnud. A. Kozlikilt on varem 8 korda

kriminaalkorras varguste eest karistatud. Iga kord on ta kandnud reaalset vangistust. Viimati

kandis ta 8-kuulist vangistust nelja vargusepisoodi eest. Varasemad karistused ei ole A. Kozliki

käitumisele mõju avaldanud, mistõttu varguste toimepanemine on muutunud tema elustiiliks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. juuni 2013. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10

märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Maakohus on seda põhimõtet

järginud ja on põhjendatult leidnud, et praeguses asjas tuleb mõista A. Kozlikile karistuseks

reaalne vangistus 1 aastaks.

Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid A. Kozlikile mõistetud karistuse

tähtaega lühendada.

Menetluskulusid ei pea tasuma mitte ainult töötasu, vaid ka muu vara arvel. A. Kozlik ei ole

esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal puuduvad igasugused varalised vahendid

menetluskulude tasumiseks. Asjaolu, et A. Kozlik viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi

hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest

Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1

kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik

3(4)

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse

ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise

otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti

ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse

seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a

otsus nr 3-1-1-109-13).

5. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4

näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel

arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike

1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle

isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur,

kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

Kaitsja advokaat T. Laanemaa esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud

kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 60 eurot. Taotluse kohaselt seisneb

kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises 2 pooltunni ulatuses. Ühe

tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot.

Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks

vajalikud ning nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja

poolt esitatud ühe tööühiku hinda.

Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016

määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste,

maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse

ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi

tasu suuruseks 60 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt.

6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et A. Kozlikile mõistetud karistus

on seaduslik ja põhjendatud ning temalt on välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud, mistõttu

apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioonid ilmselt

põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

4(4)