2-17-14169/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Meeli Kaur

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. november 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-14169

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu seltsingulepingust, käsundita

asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenevate

kohustuste täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 30. mai 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

36 649,15 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Peep Rajavere

Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 29. oktoobril 2018, millel osalesid pooled

ja nende esindajad

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 30. mai 2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada

selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 10.1–10.3 ja 11.4.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (8)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 22. septembril 2017 Pärnu maakohtule hagi YY (kostja) vastu

30 000 euro ja viivise nõudes. Hageja esitas 15. novembril 2017 hagi tervikteksti ja

20. aprillil 2018 täpsustas hagi eset. Kokkuvõtvalt esitas hageja järgmised nõuded:

(1) mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja panused seltsinguvaras ja osa seltsingu

ülejäägis summas 30 000 eurot, viivis 4 249,15 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni või

(2) mõista kostjalt hageja kasuks välja käsundita asjaajamise sätete alusel 18 500,66 eurot,

viivis 2 620,40 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi

esitamisest kuni põhinõude tasumiseni või

(3) mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise teel saadud 18 500,66 eurot,

viivis 2620,40 eurot ja samuti viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi

esitamisest.

1.1. Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

pooled elasid vabaabielulistes suhetes alates 2001. aastast kuni 2015. aasta juuli

alguseni. Poolte kooselust on sündinud kolm last;

-

pooled tegutsesid kooselu ajal ühiselt ühiste elamistingimuste parandamise nimel ning

ehitasid aastatel 2009 – 2010 elamu kostja emale kuuluvale kinnistule aadressil XXX

(edaspidi „kinnistu“). Kolm kuud pärast ehituse algust kinkis kostja ema kinnistu

kostjale;

-

peamised ehitustööd kinnistul tehti 2010. aastal. Elamu ehitamiseks ja kinnistu korras-

tamiseks tegid pooled kulutusi. Suuremate ehitustoodete eest tasuti hageja pangakontolt

ja üldehitustööde eest tasumiseks kasutati hageja auto müügist saadud raha;

-

hageja eest tegi kulutusi ka tema isa, kes tasus kinnistu aluspinna koorimise, truubi

ehituse, hoovi haljastustööde eest. Hageja isa tegi neid panuseid hageja kui oma lapse

eest, et hagejal oleks võrdse panustamise korral kostjaga võrdsed õigused kodu suhtes;

-

hageja ja tema vanemate kulutused kinnistule on kokku 19 861,83 eurot, kuhu lisandub

hageja tööpanus tööde organiseerimisel, teenuste ja kaupade tellimisel ja vastuvõtmisel

ning isiklik loominguline ja füüsiline töö tubade ja aia sisustamisel;

-

poolte kooselu lõppes 11. juulil 2015, kui kostja teatas kooselu lõppemisest;

-

kostja saatis hagejale 17. juulil 2015 e-kirja, milles tegi ettepaneku lõpetada 13 aastat

kestnud kooselu selliselt, et hageja saab 30 000 eurot ja iga laps saab 10 000 eurot.

Hageja avaldas, et ta on selle ettepanekuga nõus;

-

11. septembril 2015 kolis hageja kinnistul asuvast elamust välja ja 30. septembril 2017

kinkis kostja kinnistu tagasi oma vanematele.

1.2. Poolte kooselu, millega kaasnes ühiste elamistingimuste parandamiseks kinnistule elamu

ehitamine ja selleks panuste tegemine, tuleb käsitleda seltsinguna. Seltsinguvara on kinnistu

väärtuse suurenemine aastatel 2010 – 2015. Seltsingulepingu olemasolule viitab poolte

käitumine: elati ühise perena, neil oli ühine majapidamine ja ühine majanduslik eesmärk (ühise

elamu ehitamine).

3 (8)

1.3. Poolte kooselu lõppemisega 11. juulil 2015 lõppes ka seltsinguleping VÕS § 596 lg 1 p 5

alusel, kui ilmnes seltsingu eesmärkide saavutamise võimatus. VÕS § 600 lg 1 järgi toimub

seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine, mille käigus täidetakse seltsingu kohustused,

tagastatakse seltsinglaste panused ning ülejääk jagatakse seltsinglaste vahel. Hageja hindab

oma panuse väärtust ja oma osaks ülejäägis kokku 30 000 eurot, millest osa panustas hageja isa

CC VÕS § 78 lg 1 alusel hageja eest, teades et tal ei teki nõuet kinnisasja omaniku vastu, vaid

üksnes XX vastu.

1.4. Kostja 17. juuli 2015 e-kiri on deklaratiivne võlatunnistus. See ei loo iseseisvat kohustust,

kuid pöörab ringi tõendamiskoormise. Hageja ei pea tõendama oma panuseid ja osa ülejäägis,

mis on 30 000 eurot. Kostja peab tõendama, et hageja panused ja osa ülejäägis on väiksemad.

1.5. Kui kohus leiab, et hageja rahalist nõuet kostja vastu ei saa rahuldada võlatunnistusest

tuleneva rahalise kohustusena ega seltsingulepingust tuleneva rahalise kohustusena, palub

hageja teise võimalusena rahuldada hagi käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena VÕS § 1018

järgi. Hageja ja tema isa on tegutsenud kostja huvides ja teinud kulutusi kostja kinnisasjale.

Kostja on asjaajamise heaks kiitnud ega ole kulutuste tegemisele vastu vaielnud. Kostja peab

hagejale kulutused hüvitama VÕS § 1023 lg 1 alusel.

1.6. Kui kohtu hinnangul ei ole võimalik eeltoodud viisidel hagi rahuldada, palub hageja

kolmanda võimalusena rahuldada kulude hüvitamise nõude 19 861,83 euro saamiseks alusetu

rikastumise sätete alusel. Kostja on rikastunud hageja ja tema vanemate poolt tehtud kulutuste

summa võrra. Hageja tehtud kulutused on kasulikud, nende abil korrastati kostja kinnistu ja

ehitati sellele elamu.

1.7. Nii põhinõude kui alternatiivsete nõuete puhul palub hageja mõista kostjalt välja viivise

alates 17. detsembrist 2015 – 22. septembrini 2017. Lisaks palub hageja mõista välja viivise

hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

poolte vahel puudub seltsinguleping, mistõttu ei ole võimalik kohaldada seltsingu

likvideerimise sätteid. Poolte käitumine ei viita seltsingulepingu sõlmimisele. Elu-

asemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta likvideerimise sätete kohaldamist;

-

hageja ei ole tõendanud, et ta on rahaliselt kinnistule midagi panustanud, ega ka seda,

et tal olnuks vahendeid rahaliste panuste tegemiseks. Kinnistule rajasid ehitise kostja

vanemad, kes kinkisid 2009. aasta lõpus kinnistu kostjale kui oma pojale;

-

17. juuli 2015 e-kirja tuleb käsitleda poolte kirjavahetusena, mitte võlatunnistusena;

-

hageja soovib saada seltsingusse panustamise ja seltsinguvarade ülejäägist kokku

30 000 eurot. Hageja jätab tähelepanuta seltsingu likvideerimise sisu, kuivõrd esmalt

peab seltsing täitma oma kohustused ja pärast seda toimub panuste tagastamine või

hüvitamine (VÕS § 591 – 604). Kostjal puudub vara, mida nimetada seltsinguvaraks ja

mida poolte vahel jagada või millest hagejale hüvitisi tasuda;

-

2015. aasta augustis, kui poolte kooselu lõppes, võttis hageja kinnistult kaasa hulga

vallasasju, ilma kostja arvamust küsimata. Hageja võttis kaasa kapi, kohvimasina,

kannu, vaibad, kummuti, köögikombaini, köögiriistad, lastetoa mööbli ja robottolmu-

imeja;

-

käsundita asjaajamisest tulenev nõue ei ole kooskõlas hageja esitatud tõenditega.

Eelkõige on tõendamata, et hageja tegutses kostja huvides;

-

alusetu rikastumise nõudele esitas kostja aegumise vastuväite.

4 (8)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 30. mai 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled elasid vabaabielulistes suhetes 2001 – 2015 suveni ja nende

kooselust on sündinud kolm last.

3.2. Esmalt hindas maakohus kostja 17. juuli 2015 e-kirja ja leidis, et see pole kostja poolt

hagejale tehtud seltsingulepingu lõpetamise ofert, mis tõendaks varem seltsingulepingu

sõlmimist. Kostja pakkumine kõnealuses e-kirjas oli tehtud eelkõige eesmärgiga soetada lastele

uus kodu. Samuti ei nõustunud maakohus hagejaga, et nimetatud e-kiri on deklaratiivne

võlatunnistus. Kostja pakkumist poolte ühiste laste edaspidise elu korraldamiseks, sh elukoha

osas, ei saa käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena.

Hageja väitis kohtuistungil, et seltsing sai alguse 2009. aastal, kui pooled hakkasid ühist kodu

ehitama. Hageja ei ole esitanud maakohtule tõendeid, millest kostja pidanuks kooselu ajal aru

saama, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping. Hageja ei esitanud vastuväiteid kostja

väidetele, et kogu oma kooselu aja elasid pooled kostja vanematele kuuluvates korterites ning

et kostja ja kostja vanemad pidasid hagejat üleval ning tasusid hageja õpingute ja elamispinna

kulude eest. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid ega eluliselt usutavaid asjaolusid,

millest kostja oleks saanud kooselu ajal järeldada, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud

seltsinguleping.

Hageja ei tõendanud, millises väärtuses suurenes kinnistu väärtus pärast selle kostjale

kinkimist, mistõttu ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte olulised ja võrreldavad panused.

Sel ajal, kui väidetavalt tehti panuseid seltsinguvarasse sissetulekud, puudus hagejal sissetulek,

mille arvel panuseid teha. Hageja ei tõendanud seltsinguvara olemasolu ja kujunemist poolte

võrreldavate panuste näol. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa ainuüksi vabaabielu faktist

järeldada panuste tegemist seltsingulepingusse.

3.3. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista 18 500,66 eurot käsundita asjaajamise

sätete alusel. Hageja täpsustas, et käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise alusel nõude

rahuldamisel saab aluseks võtta perioodi alates ajast, mil kostja sai kinnistu omanikuks. Seega

analüüsis kohus üksnes kulutusi, mis on kantud hageja poolt ajavahemikus 19. märts 2010 –

16. september 2014 – kokku summas 11 243,37 eurot.

Hageja isa tehtud töö ei ole hageja poolt käsundita asjaajamine. Kõiki töid ja kulutusi tehti

poolte elamistingimuste parandamise eesmärgil, järelikult oli hageja ka ise huvitatud oma isa

tehtavatest kulutustest. Seetõttu ei ole tegemist hageja poolt käsundita asjaajamisega. VÕS

§ 1018 järgi teeb käsundita asjaajaja midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks talle

andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Vabaabielulises suhtes elamispinna

kasutamisega seotud kulutuste kandmine asjade soetamise ja parandamise näol, mida hageja ka

ise mitme aasta jooksul kasutas, ei ole käsundita asjaajamine. Neil kaalutlustel jättis maakohus

rahuldamata hageja alternatiivse nõude käsundita asjaajamise sätete alusel.

3.4. Hageja viimase alternatiivse nõude osas leidis maakohus, et see on aegunud. Vastavalt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg-le 1 on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada, et tal on alusetust rikastumisest

tulenev nõue. Kuivõrd hageja kinnitas, et on viimase kulutuse teinud 16. septembril 2014 ning

hagi esitati kohtule 22. septembril 2017, nõustus kohus kostjaga, et hageja nõue on TsÜS § 151

lg 1 ja § 143 alusel aegunud.

3.5. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel.

5 (8)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi kas nõudes (1) või (2) rahuldada. Nõude (3) aegumise osas hageja maakohtu otsust ei

vaidlustanud. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 16 lg 1 ja § 27, kui leidis, et kostja

17. juuli 2015 e-kiri ei vasta oferdi tunnustele. Kirjast nähtub selgelt, et kostja tegi hagejale

pakkumise jagada 13 aastat kestnud kooselu jooksul kogunenud vara. Kostja e-kirjas tehtud

pakkumised tuleb jagada kaheks: lastele tehtud 10 000 euro suurused pakkumised neile elukoha

soetamiseks ja hagejale tehtud 30 000 euro suurune pakkumine tema osa jagamiseks kogutud

varas. Kuivõrd poolte e-kirjadest nähtub, et hageja võttis talle suunatud pakkumise vastu,

sõlmisid pooled kokkuleppe, kuidas kostja hüvitab hagejale tema osa seltsingvaras.

4.2. Teiseks jättis maakohus hindamata, et 17. juuli 2015 e-kiri koos 21. juuli 2015 Skype’i

sõnumitega tõendavad võlatunnistuse kokkuleppe olemasolu. Kostja andis võlatunnistuse,

millega tunnistas kohustuse olemasolu ja selle suurust, mistõttu ei oma tähendust, millised olid

seltsingu kohustused, kui suured olid poolte panused ja mille arvelt neid tehti.

4.3. Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 4 lg 1 leides, et hageja isa poolt

hageja eest tehtud panused ei kuulu hüvitamisele, kuna need olid perekondlikest suhetest

tuleneva kõlbelise kohustuse täitmiseks tehtud kulutused, mis ei ole õiguslikult siduvad. Isa tegi

kulutusi tütre huvides kolmanda isiku kasuks. Isegi kui hageja isa tegi panuseid tütre eest

kavatsuseta neid panuseid tagasi nõuda, ei välista see, et hageja saab seltsingu likvideerimisel

käsitleda neid panuseid enda tehtud panustena.

4.4. Neljandaks leidis maakohus vääralt, et hageja võttis omaks kostja vastuväited hageja

majandusliku seisundi kohta poolte kooselu ajal, mille kohaselt elas hageja kostja vanemate

ülalpidamisel kostja vanematele kuuluvates korterites ja et kostja vanemad toetasid hagejat

õpingute ajal rahaliselt, samuti selle kohta nagu ei olnuks hagejal raha seltsingusse panuste

tegemiseks. Hageja ei ole neid väited omaks võtnud ja maakohus on tõendeid vääralt hinnanud.

Lisaks ei oma hageja maksevõime asja lahendamisel tähendust, sest kostja andis eelpool

mainitud võlatunnistuse olles teadlik nendest asjaoludest.

4.5. Viiendaks vaidleb hageja vastu maakohtu seisukohale, jätta hageja alternatiivne nõue

rahuldamata põhjusel, et hageja ajas soodustatu asja muuhulgas enda huvides, mistõttu ei ole

hageja ega ta isa tegutsenud käsundita asjaajajana. Riigikohtu praktika kohaselt ei välista VÕS

§ 1018 jj kohaldamist see, kui käsundita asjaajaja tegutseb mh ka enda huvides (vt

21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 13).

4.6. Kuuendaks leiab hageja, et maakohus jättis ebaõigesti hageja tõendi vastu võtmata.

Hageja esitas tõendina kostja 8. jaanuari 2016. aasta e-kirja, millega tõendab, et kostja on

hageja nõude kätte saanud, mistõttu algab viivise arvestamine sellest kuupäevast. Hageja

hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt TsMS § 238 lg 1 menetlusnormi.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

6. Vastuseks ringkonnakohtu küsimustele esitasid pooled seisukohad kostja 17. juuli 2015

e-kirjas sisalduva vormitaotluse kohta. Hageja leiab, et kostja avaldus vorminõude kohta ei ole

piisavalt selge, aga kostja arvates avaldas ta selgelt, et soovib rahalise kokkuleppe sõlmimist

notariaalses vormis. Kostja selgitas ringkonnakohut istungil täiendavalt, et e-kirja saates lähtus

ta ekslikult eeldusest, et kinnistu väärtus on tegelikust suurem. Lisaks täpsustasid pooled oma

väiteid seoses kinnistul asuvasse elamusse jäänud väidetavalt hageja soetatud asjade

kasutusajaga.

6 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, aga TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel täiendab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse resolutsiooni tervikuna, aga vastavalt kaebuse väidete

ulatusele ei ole ringkonnakohtul vaja käsitleda kolmanda alternatiivina esitatud nõuet alusetu

rikastumise sätete alusel. Hageja apellatsiooniväited jagunevad sisuliselt kaheks: seltsingu-

lepingust tulenev nõue (kaebuse esimene ja teine väide) ja käsundita asjaajamisest tulenev nõue

(kolmas kuni viies väide).

Lisaks heidab hageja kaebuse kuuendas väites maakohtule ette 8. jaanuari 2016 vastuse

tõendina vastu võtmata jätmist, aga sama tõendit hageja ringkonnakohtule ei esitanud. Hageja

väitel omab kõnealune tõend tähtsust viivise arvutamise algusaja määramisel. Ringkonnakohtu

hinnangul ei eksinud maakohus tõendi vastu võtmata jätmisel menetlusnormide kohaldamisel.

Lisaks ei mõjutanud see asja lahendamise tulemust, sest hageja nõue jäi tervikuna rahuldamata

ja viivise arvutamise algusaega maakohus ei hinnanud.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Käesoleval juhul on maakohus õigesti tuvastanud poolte kooselu ja selle

lõppemist, samuti kinnistu kuuluvust käsitlevad asjaolud, mille üle pooled ka ei vaidle. Nii

selles kui ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid.

Kostja 17. juuli 2015 e-kirja vorminõuete ja käsundita asjaajamise nõude rahuldamata jätmise

põhjenduste osas tuleb maakohtu põhjendusi täiendada.

10. Esimese võimalusena esitatud seltsingulepingul rajaneva nõude (1) raames on pooltel

praeguseks vaidlus küsimuses, kas kostja 17. juuli 2015 e-kirja ja selle manust saab käsitleda

võlatunnistuse või oferdina. Maakohus eitas mõlemat võimalust põhjendusega, et e-kiri ei vasta

oferdi tunnustele.

10.1. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega

soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, millele ei saa esitada muid kui

võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (Riigikohtu

24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-149-11, p 20). Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla ka selline leping, mille pooled

sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku vm) eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus

nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata

tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega

üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist (vt viidatud otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-21-06, p 15; nr 3-2-1-149-11,

p 20; kokkuvõtvalt Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307, p 19.1).

10.2. Võlatunnistuse kvalifitseerimine konstitutiivseks või deklaratiivseks on õiguse kohal-

damine, mida kohus teeb omal algatusel ega ole seotud poolte väidetega (vrd Riigikohtu

20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-06, p 11). Siiski tuleb arvestada, et poolte tahet

luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja

(käesoleval juhul hageja). Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega. Kuna hageja ei väida, et 17. juuli 2015 e-kirja ja selle manusega oleks kostja

soovinud luua algsest kohustusest (st seltsingulepingust tulenevast kohustusest) sõltumatu

võlakohustuse, siis on kohane lähtuda võlatunnistuse deklaratiivsuse (kausaalsuse) eeldusest.

7 (8)

10.3. Deklaratiivne võlatunnistus võib üldjuhul olla vormivaba, sellele ei rakendu VÕS § 30

lg-st 2 tulenev kirjaliku vormi nõue. VÕS § 11 lg 2 sätestab siiski mh, et kui vastavalt ühe poole

taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on

antud ettenähtud vorm. Kostja 17. juuli 2015 e-kirjale lisatud failis sisaldub kostja järgmine

avaldus: „Raha asjad tahan notaris kinnitada“. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda lauseosa

tõlgendada kui kostja taotlust sõlmida poolte varalisi (rahalisi) kokkuleppeid sisaldavaid leping

kas notariaalselt kinnitatud või tõestatud vormis. Hageja ei tugine sellele, et pooled või

vähemalt kostja oleks sellist vormi võlatunnistuse või muul viisil seltsingu lõpetamise

kokkuleppe puhul järginud. Seetõttu ei saa kõnealuse e-kirja ja selle manuste tingimustele

vastavat lepingut lugeda sõlmituks.

10.4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et 17. juuli 2015 e-kirja saatmisest saaks järeldada

poolte vahel varasema seltsingulepingu olemasolu. Poolte kooselu lõppemisel võis kostja

soovida varalisi suhteid vanemate ja laste vahel korraldada sõltumata sellest, milline oli

vanemate senine omavaheline õigussuhe. Kõnealuses e-kirjas ei viita miski sellele, et hageja ja

kostja vahel olnuks sõlmitud seltsinguleping.

11. Teise võimalusena esitatud nõude (2) jaotas maakohus põhimõtteliselt kaheks: enne

19. märtsi 2010 tehtud kulutused ja alates nimetatud kuupäevast kuni 16. septembrini 2014

tehtud kulutused (11 243,37 eurot).

11.1. Varasemate kulutuste nõue jäi sisuliselt rahuldamata põhjusel, et kostja ei olnud nende

tegemise ajal veel selle kinnisasja omanik, millele kulutusi tehti. Seda järeldust ega selle aluseks

olevaid asjaolusid ei ole kaebusega otseselt vaidlustatud. Ringkonnakohtu hinnangul järgis

maakohus selles osas õigesti Riigikohtu senist praktikat, mille kohaselt saab teise isiku asjale

kulutuste tegemise korral kulutusi teinud isikul olla hüvitisnõue üksnes isiku vastu, kes

kulutuste tegemise ajal oli asja omanik (vt 18. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664,

p 25, ja selles viidatud 20. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30).

11.2. Nõuded elektritööde (1 235 eurot) ja köögitehnika (5 744,57 eurot) eest jäid rahuldamata

seetõttu, et vastavaid kulutusi ei kandnud hageja. Hageja leiab kaebuses, et need on poolte

suhtes käsitletavad hageja kulutustena, sõltumata sellest, kas hagejal oli omakorda kohustus

need kulud nende tegelikule kandjale (oma isale) hüvitada. Sellega ringkonnakohus ei nõustu.

VÕS § 1023 lg 1 esimene lause võimaldab käsundita asjaajajal nõuda, et soodustatu hüvitaks

talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Järelikult

pidi hageja esile tooma ja vaidluse korral ka tõendama, et ta on kas teinud kulutusi või vähemalt

võtnud vastavas summas kohustuse. Neid asjaolusid hageja esile ei toonud.

11.3. Nõue kopatööde hüvitamiseks (660 eurot) jäi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja ei

väida kaebuses, et maakohus oleks selle järelduse tegemisel eksinud. Ringkonnakohus ei

tähelda samuti tõendit, millest saaks järeldada, et hageja on vastava kulu kandnud.

11.4. Ruloo, kahe seinakapi, voldikkardina, vanni soetamise ja liuguste paranduse

nõue (3 603,80 eurot) jäi rahuldamata, sest maakohus ei pidanud neid kulutusi tehtuks kostja

huvides. Hageja sellega ei nõustu ja märgib kaebuses, et tehtud kulutuste osaline ise tarvitamine

ei välista nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista tõesti see, kui

asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad

vähemalt osaliselt kostja huvisfääri (vt Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

168-14, p 16). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse

põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste hüvitamise nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja

kasutades on ära tarbinud. Hüvitise suuruse määramisel on analoogia alusel võimalik lähtuda

VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatust (vt lisaks viiendas väites viidatule Riigikohtu 15. jaanuari 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19; kokkuvõtvalt 18. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-

14-61664, p 26 esimene lõik).

8 (8)

Samas välistab kõnealuses osas nõude rahuldamise VÕS § 1023 lg 3. See säte väljendab üldist

heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles üks eraldi reguleeritud juhtum (vt

Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115, p 13.2 esimene lõik). Kuigi

aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes

erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14,

p 11 ja seal viidatud varasem praktika), siis võib erandlikuks asjaoluks olla võlausaldaja

vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest

loobunud (nii ka Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115, p 13.2 teine

lõik). Ringkonnakohus leiab, et vabaabielulises kooselus elavate isikute puhul ei saa mõistlikult

eeldada, et ühisele eluasemele selliseid kulutusi, nagu praegu kõnealuste esemete soetamine,

tegev pool asub hiljem nõudma nende hüvitamist. Kirjeldatud kooselu ja kulutuste puhul on

ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult

kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Hageja ei tõendanud vastupidist.

Neil kaalutlustel pole vaja tuvastada, milline oli iga vaidlusaluse eseme kasutusiga ja

jääkväärtus, samuti kas see oli muutunud kinnistu oluliseks osaks. Sarnaselt ei ole vaja

kontrollida, kas mõne kulutuse tegi just hageja ja kas tal olid selleks rahalised võimalused.

12. Kokkuvõtvalt ei anna ükski kaebuse väide alust muuta maakohtu otsust hagi rahuldamata

jätmise kohta. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei määranud kulusid kindlaks rahaliselt, siis vastavalt

TsMS § 174 lg 4 esimesele lausele ei tee seda ka ringkonnakohus. Hageja esindaja taotlused

riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks lahendab kohus täna eraldi määrusega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur