2-17-118932/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

16. november 2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-118932

Tsiviilasi

Šoti Viski Kaubanduse OÜ hagi OÜ TRUNK-LINE

BS vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

5 181,09 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Šoti Viski Kaubanduse OÜ (registrikood

10236494), lepinguline esindaja E E

Kostja

OÜ

TRUNK-LINE

BS

(registrikood

10478145), lepinguline esindaja H R

Menetlustoimingu tegemise viis

Korraldaval kohtuistungil 21.09.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

lahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

Hageja seisukohad ja nõuded

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 2009. aastal laenulepingud, mille alusel andis

hageja kostjale 150 000 krooni (so 9 586,74 eurot). Kostja laenu õigeaegselt ei tagastanud,

mistõttu sõlmisid pooled 2011. aastal uue laenulepingu, millega fikseeriti võlgnevuse jääk ja

maksegraafik. Viimane makse pidi toimuma 30.11.2013. Kostja ei tasunud kogu

laenusummat. 2016. aastal pidasid pooled läbirääkimisi laenu tagastamise osas ja kostja

tunnistas võlgnevust. Lepingu allkirjastamiseni pooled ei jõudnud ning 05.09.2017 esitas

hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse tekkinud võlgnevuse

2(7)

sissenõudmiseks. Koos võlgnevusega nõuab hageja intressi, viivise ja kohtueelse

menetlusega kaasnenud kahju hüvitamist.

Hageja arvates ei ole nõue aegunud. Kostja rikkus täitmise kohustust tahtlikult, mistõttu

kohaldub 10-aastane aegumisetähtaeg. Kostja on nõuet tunnustanud, mistõttu katkes

aegumistähtaeg 2016. aasta lõpus ja algas uuesti. Alternatiivselt peatus aegumistähtaeg, sest

menetlusosalised pidasid võlgnevuse osas läbirääkimisi.

Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et nõuded on

aegunud, mistõttu oleks mõistlik teha asjas vaheotsus aegumise kohaldamise kohta. Kostja

hinnangul aegus laenulepingust tulenev nõue hiljemalt 30.11.2016. Seega võib kostja

tuginedes aegumisele keelduda kohustuse täitmisest. Kostja väitel ei toimunud läbirääkimisi

ega nõude tunnustamist. V V ei ole kostja esindaja, mistõttu ei saanud V. V pidada

läbirääkimisi kostja nimel ega kostja nimel nõuet tunnustada. Seetõttu ei ole aegumistähtaeg

peatunud ega katkenud. Kostja arvates on hagi ka muus osas põhjendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus võib teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise

tähenduses samane lõppotsusega (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 ls 1).

Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust (TsMS

§ 449 lg 3 ls 2). Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei

menetle (TsMS § 449 lg 3 ls 3).

Kostja esitas kohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise tõttu. Kohus

rahuldas 20.06.2018 toimunud korraldaval kohtuistungil kostja taotluse aegumise osas

vaheotsuse tegemiseks. Käesolev otsus käsitleb TsMS § 449 lg 3 järgi üksnes nõude

aegumist. Kohus hindab vaheotsuse tegemisel vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes

vaidluse aegumisega seotud väidete piirides.

Võlasuhte kvalifikatsioon

Riigikohus on selgitanud, et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi

aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (RKTKo 3-2-1-

63-08, p 14). Seega analüüsib kohus kõigepealt pooltevahelist võlasuhet.

Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 06.01.2009 ja 12.02.2009 lepingud, mille alusel

hageja kandis kostjale 150 000 Eesti krooni (tl 26-28) ning kostja kohustus tasuma hagejale

intressi. Lepingud vastavad õiguslikult tasulise laenulepingu tunnustele võlaõigusseaduse

(VÕS) § 396 lg 1 tähenduses.

Pooled sõlmisid 01.12.2011 lepingu, millega refinantseeriti varasemat laenu – põhivõlgnevus

ja intressivõlgnevus liideti kokku ning vormistati uue laenuna, raha hageja kostjale üle ei

kandnud ja kokku lepiti uues tagasimaksegraafikus (tl 29-30). 01.12.2011 lepinguga kohustus

kostja tagastama laenu igakuiste osamaksetena, millest viimane pidi toimuma 30.11.2013 (tl

30). Kostja on tõdenud laenulepingutest kostjale kohustuste tekkimist (tl 71). Kostja kiitis

oma käitumisega heaks V. Vi poolt kostja nimel sõlmitud lepingu (tl 71).

Kohus selgitas istungil menetlusosalistele, et 01.12.2011 leping võib olemuslikult olla

võlatunnistus, mitte laenuleping. Laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule

rahasumma (VÕS § 396 lg 1). Käesoleval juhul ei ole 01.12.2011 lepingu alusel hageja

kostjale rahasummat üle andnud, vaid kostja kasutada oli üksnes varasemalt üle antud raha.

Seega ei ole 01.12.2011 lepingu näol tegemist uue laenulepinguga, sest puudub lepingu

olemuslik tunnus – raha teisele lepingupoolele üleandmine.

Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et sellega luuakse iseseisev kohustus

või tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus (VÕS § 30 lg 1). Mõlemad

3(7)

menetlusosalised on istungil leidnud, et tegemist võib õiguslikus mõttes olla deklaratiivse

võlatunnistusega (tl 115). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja

ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega (RKTKo 3-2-1-

115-09). 01.12.2011 lepingu sisuks on kostja poolt varasemalt tekkinud võlgnevuse

tunnustamine ning kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmine. Seega saab 01.12.2011

lepingut pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks, millega pooled kõrvaldasid vaieldavused

seni tekkinud võlgnevuse suuruse osas, kostja kinnitas tahet kohustust täita ning lepiti kokku

nö täiendav tähtaeg ehk maksegraafik, mille jooksul kostja pidi kohustused täitma.

Kostja on tõdenud, et kuna kostja asus võlatunnistusest tulenevat kohustust täitma, siis on ta

tehingu heaks kiitnud ja see on kostja suhtes kehtiv sõltumata sellest, kas V. V, kes

allkirjastas kostja nimel 01.12.2011 lepingu, oli kostja esindajaks või mitte (tl 71).

Seega on hageja nõuete aluseks võlatunnistus, mistõttu tuleb kohaldada tsiviilseadustiku

üldosaseaduses (TsÜS) tehingust tuleneva nõude aegumise kohta sätestatut.

Nõuetele kohalduv aegumistähtaeg

Isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses

sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul (TsÜS § 142 lg 1, ls 1). Pärast nõude aegumist

võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1 ls 2).

Kõigepealt analüüsib kohus, missugune aegumistähtaeg kohaldub poolte vahel sõlmitud

lepingust tulenevatele nõuetele, sh kas kostja poolt lepingu allkirjastamata jätmine vahetult

enne aegumistähtaja saabumist ja valeväidete esitamine on tahtlikud kohustuste rikkumised,

mis tooks kaasa aegumistähtaja pikenemise 10 aastale TsÜS § 146 lg 4 tähenduses, või

kohaldub käesoleval juhul aegumise tähtaeg 3 aastat TsÜS § 146 lg 1 järgi.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldjuhul 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1). Kui

kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on aegumistähtajaks 10 aastat (TsÜS § 146

lg 4). Tahe jätta oma kohustus täitmata ei täida tahtliku rikkumise kriteeriumit (RKTKo 3-2-

1-15-09, p 14). Tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg 4 tähenduses sisustatakse vastavalt VÕS

§ 104 lg-st 5 kirjeldatule (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11). Tahtlus on õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Seega eeldab

10-aastase aegumistähtaja kohaldamine, et võlgnik oleks soovinud õigusvastast tagajärge

lepingu sõlmimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Õigusvastane tagajärg võib seisneda kahju tekkimises või muus õigusvastases tagajärjes

(RKTKo 3-2-1-15-09). Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et rahalise nõude korral ei ole

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine välistatud, kuid tuleb kõne alla üksnes erandlikul juhul nt kui

laenusaaja ei kavatsenudki raha tagastada, vaid tegutses algusest peale kavatsusega teist poolt

tüssata.1 Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kostja on osaliselt laenu

tagastanud.

Hageja hinnangul seisnes tahtlik rikkumine asjaolus, et kostja vahetult enne aegumistähtaja

saabumist hakkas hagejat vältima. Kohus ei võta siinkohal seisukoha, kas V. Vi tegevus on

omistatav kostjale, vaid hindab üksnes, kas võlausaldaja vältimine võlgniku poolt oleks

võimalik kvalifitseerida tahtlikuks rikkumiseks. Nõude aegumine on õiguspärane tagajärg,

mis on ette nähtud seadusega. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul võlgniku käitumine, mille

eesmärk on venitada kohustuse täitmist kuni võlgnik saab tugineda aegumise vastuväitele,

olla kantud tahtest saavutada õigusvastane tagajärg. Olukorras, kus võlgnik ei täida

aegumistähtaja jooksul kohustust ning hoiab kõrvale suhtlusest võlausaldajaga, on

võlausaldajal õigused kaitstud seeläbi, et tal on võimalik pöörduda nõudega kohtusse.

1 TsÜS komm vlj. § 146, komm 3.3.7.3.

4(7)

Vastavalt ei saaks asjaolu, et kostja vältis hagejat vahetult enne aegumise tähtaja saabumist,

tuua kaasa kohustuse tahtlikku rikkumist.

Hageja leidis, et kostja on täiendavalt rikkunud kohustust tahtlikult, kuna salgas

kohtumenetluses lepingu sõlmimise asjaolusid ja esitas kohtumenetluses valeväiteid. VÕS

§ 104 lg 5 seob tahtliku käitumise võlasuhte tekkimise, täitmise ja lõpetamisega. Hageja

poolt välja toodud etteheited kostjale ei seondu 01.12.2011 lepingust tulenevate kohustuste

tekkimise, täitmise ega lõpetamisega, vaid käesoleva kohtumenetlusega. Kohus leiab, et

võlgniku tahtlikku käitumist ei saa hinnata lähtuvalt hilisematest asjaoludest, sest sellisel

juhul ei oleks isikutele ettenähtav nende käitumise õiguslik tagajärg. Seega saab kohus

tahtlikku rikkumist hinnata üksnes lähtuvalt võlgniku tegevusest seoses võlasuhte tekkimise,

täitmise või lõpetamisega. Hageja poolt välja toodud kostjale etteheidetav käitumine ei

seondu võlasuhte tekkimise, täitmise ega lõpetamisega, mistõttu ei saa kohus nimetatud

asjaolude põhjal hinnata kostja võimalikku tahtlikku rikkumist.

Seetõttu leiab kohus, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mille alusel kohus saaks

järeldada, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Vastavalt ei

kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 nimetatud 10-aastane aegumise tähtaeg ja kohaldub üldnormist

TsÜS § 146 lg 1 tulenev aegumistähtaeg 3 aastat.

Nõuete aegumistähtaja saabumine

Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded on aegunud tuvastades kõigepealt, millal

nõuded oleksid aegunud ilma täiendavate asjaoludeta, ning seejärel, kas käesoleval juhul on

aegumistähtaeg katkenud või peatunud, mis tooks kaasa aegumistähtaja edasilükkumise.

Aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisel, kui seadusest ei tulene

teisiti (TsÜS § 147 lg 1 ls 1). Korduvate kohustuste puhul algab aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsMS § 154

lg 1). Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist

(VÕS § 82 lg 7 ls 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel

(VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kostja oli võlgnevuses maksetega, mis tuli täita perioodil 15.01.2013-

30.11.2013 (tl 32 ja 72). Vastavalt VÕS § 82 lg 7 ls 2 muutusid kohustused sissenõutavaks

maksetähtpäeva möödumisel ehk viimane kohustus muutus sissenõutavaks 01.12.2013.

Tegemist oli korduvate kohustustega, mistõttu algas kõikide tasumata maksete

aegumistähtaeg 01.01.2014. Ilma täiendavate asjaoludeta oleks nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi

aegunud 31.12.2016.

Aegumistähtaja katkemine

Hageja väitis, et aegumistähtaeg on katkenud, mistõttu analüüsib kohus järgnevalt, kas

nõuete algne aegumistähtaeg on katkenud ja hakanud uuesti kulgema TsÜS § 158 lg 1 alusel.

Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (TsÜS § 158

lg 1). Aegumise katkemise hindamiseks tuleb analüüsida, kas V. Vi e-kirja saab lugeda

nõude tunnustamiseks ja kas seda saab lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku ehk

kostja poolt TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

Nõude tunnustamine võib seisneda võla osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise

andmises või muus teos (TsÜS § 158 lg 2). Nõude tunnustamine on võimalik järeldusliku

käitumisega ja isegi vaikimisega.2 Oluline on, et võlgnik toob oma käitumisega selgelt esile,

et ta on teadlik võlast.3 V. V väitis hagejale saadetud e-kirjas, et ta vaatas temale saadetud

lepingut, millega taheti varasemast lepingust tulenevaid aeguma hakkavaid kohustusi uue

lepinguga fikseerida, ja sellele lisatud maksegraafikut, milles oli märgitud laenujääk koos

2 TsÜS komm vlj. § 158, komm 3.1.

3 TsÜS komm vlj. § 158, komm 3.1.

5(7)

intressidega, et kõik on õige. Kohus leiab, et selline käitumine võlgniku poolt oleks võla

tunnustamine TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, sest sellest nähtub selgelt, et isik on teadlik võlast

ja ta ei esita sellele mingeid vastuväiteid.

E-kirja, milles võlgnevust tunnistatakse, saatis hagejale V. V. TsÜS § 158 lg 1 seob võla

tunnistamise kohustatud isikuga. Osaühingu seadusjärgseks esindajaks on juhatus

(äriseadustiku § 180 lg 1). V. V ei ole kostja seaduslik esindaja. Hageja ei ole väitnud, et

kostja seaduslik esindaja oleks mingi käitumisega võlgnevust tunnustanud. Seetõttu

analüüsib kohus, kas V. Vi käitumine on omistatav kostjale kui kohustatud isikule.

Tahteavalduse võib teha esindaja kaudu ja see kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi

tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus (TsÜS § 115 lg 1).

Tehingu tegemine esindaja nimel võib olla otseselt esindaja nimel või tuleneda tehingu

asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu

tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda

nimel, vaid teeb tehingu teise isiku nimel (RKTKo 3-2-1-136-16, p 16). V. Vi käitumisest ei

nähtu, et ta oleks käitunud otseselt kostja nimel, nt väljendanud, et TRUNK-LINE BS jaoks

tundub kõik õige. Arvestades, et V. V esindas kostjat 2011. aasta 01.12.2011 lepingu

sõlmimisel (tl 29) ning tema telefoninumber oli märgitud algsetes laenulepingutes

kontaktandmetena (tl 26-27), siis võiks tehingu asjaoludest järelduda, et V. V tegutseb teatud

ulatuses kostja esindajana kostja nimel. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul eristada

kostja nimel tegutsemist võla täitmise osas ja võla tunnustamise osas.

Hageja väitel tõendab kostja poolt nõude tunnustamist V. Vi e-kiri. V. Vile saadetud

lepingus, millele vastates V. V võlgnevust tunnustab, on lepingusse märgitud kostja

esindajana S V (tl 36). V. V on lepingusse märgitud käendajana (tl 36). V. V oli lepingu

kolmandaks pooleks, mistõttu ei tõenda hageja poolt esitatud kirjavahetus, et V. Vi

tahteavaldus võla tunnistamisel oli tehtud kostja nimel. Vastupidi, lepingus on kostja

esindajaks märgitud S. Va, mitte V. Va. Kui hageja oleks arvanud, et V. V on õigustatud

tunnustama varasemat võlgnevust kostja nimel ja sarnaselt varasema lepinguga sõlmima

kostja nimel lepingu, oleks hageja märkinud kostja esindajaks V. Vi, kellega oli toimunud

kogu eelnev suhtlus seoses lepinguliste kohustuste täitmisega (tl 33-34 ja 133-142). Sellest

järeldab kohus, et hageja mõistis, et V. V võis küll kostjat teatud ulatuses esindada lepingu

täitmisega seotud küsimustes, kuid uue lepinguga pidi kohustusi tunnustama kostja seaduslik

esindaja S. Va. Seetõttu leiab kohus, et nõude tunnustamine kostja poolt ei ole tõendatud,

sest V. V ei tegutsenud e-kirja saates kostja nimel, mistõttu ei saa tema kirja pidada võla

tunnustamiseks kostja poolt.

Seega ei katkenud kostja kohustuste aegumistähtaeg V. Vi poolt kirjale vastamisega

24. detsembril 2016.

Aegumistähtaja peatumine

Isegi kui aegumistähtaeg ei katkenud ega hakanud uuesti kulgema, on võimalik, et

aegumistähtaeg teatud perioodil peatus ja seetõttu ei saabunud aegumistähtaeg 31.12.2016.

Aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise

ajaks, kui läbirääkimised käivad nõude või nõude aluseks olevate asjaolude üle (TsÜS § 167

lg 1). Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS

§ 168 lg 1). Kohus analüüsib järgnevalt, kas käesoleval juhul on tõendatud läbirääkimiste

toimumine TsÜS § 167 lg 1 tähenduses ning kas läbirääkimisi saab pidada toimunuks hageja

ja kostja vahel, millisel juhul oleks aegumise tähtaeg peatunud TsÜS § 168 lg 1 tähenduses.

Hageja väidete kohaselt toimusid hageja ja kostja, V. Vi isikus, vahel läbirääkimised nõude

osas. Hageja väide, et läbirääkimisi alustati 2016. aasta juulis, on tõendamata. Kohus

tuvastas, et perioodil 3. kuni 23. august 2016 helistas E. J V. Vile 4 korda (tl 133 ja 135).

Kohtu hinnangul ei tõenda telefonikõned otseselt sisuliste läbirääkimiste pidamist, kuid

6(7)

arvestades 4. septembril 2016 saadetud e-kirja (tl 86-87), peab kohus tõendatuks, et hageja

ja V. V arutasid omavahel laenulepingust tulenevaid võlgnevusi augustis 2016. Seejärel V. V

enam hagejale ei vastanud (tl 116). Riigikohus on selgitanud, et kui üks pool ei vasta enam

teise poole kirjadele, siis tuleks läbirääkimiste lõpp arvestada mõistliku aja möödumisel

viimasest kontaktist (RKTKO 3-2-1-10-11, p 10). Kohus peab selliseks mõistlikuks ajaks 1

kuu. V. V ei vastanud hagejapoolsele läbirääkimisi puudutavale kirjale alates 4. septembrist

2016 ning hageja väitel ta proovis 5. oktoobril 2016 V. Vile helistada, kuid see kõne ei viinud

kuhugi (tl 116). Kohus leiab, et eeltoodud asjaoludele tuginedes lõppesid hageja ja V. Vi

vahel augustis alanud läbirääkimised 5. oktoobril 2016.

23. detsembril 2016 saatis hageja uue e-kirja V. Vile, millele V. V vastas 24. detsembril

2016. Seejärel jälle kontakt katkes. Kohus leiab, et detsembris alanud läbirääkimised lõppesid

24. jaanuaril 2017, kui V. V ei olnud kuu aja jooksul näidanud üles mingit initsiatiivi

varasemale kirjavahetusele.

Sarnaselt muude tahteavaldustega, tekib ka läbirääkimiste osas küsimus, kas V. Vi käitumine

on omistatav kostjale. Eelnevalt leidis kohus, et kui hageja märkis V. Vi lepingus käendajaks

ehk iseseisvaks lepingupooleks ja kostja esindajaks lepingus S. Va, siis ei saa V. Vi kirja,

milles V. V väidab, et võla arvestus on õige, lugeda kostja tegevuseks, sest asjaoludest ei

nähtu, et hageja oleks pidanud V. V selle tahetavalduse osas kostja esindajaks. Eeltoodust

järeldub, et hageja ei pidanud V. Vit õigustatuks tunnistama võlgnevust kostja nimel. Kohus

leiab, et eeltoodud järeldus ei ole ülekantav võla osas peetud läbirääkimistele.

V. V esindas kostjat varasemalt 01.12.2011 lepingu sõlmimisel. V. Vi telefoninumber oli

märgitud kontaktnumbrina lepingutes (tl 29 ja 26-27). Kohus leiab, et eeltoodust järeldub

selgelt, et V. V oli õigustatud suhtlema kostja nimel hagejaga lepingut puudutavate

küsimuste osas. Seetõttu saab V. Vit pidada kostja faktiliseks esindajaks TsÜS § 116 lg 1

alusel teatud võlgnevust puudutavate teemade osas. Kohus leiab, et arvestades lepingu sisu,

võiks mõistlikult võttes olla selliseks teemaks lepinguliste kohustuste täitmine või hilinenult

täitmine.

Kohus tuvastas, et läbirääkimised kestsid 03.08.2016 kuni 05.10.2016 ja 23.12.2016-

24.01.2017, mil möödus 1 kuu viimasest kontaktist. Seega peatus aegumise tähtaeg esialgu

kaheks kuuks ning aegumisetähtaeg oleks saabunud 01.03.2017. Detsembris toimunud

läbirääkimiste võrra lükkus aegumine edasi veel ühe kuu võrra, mistõttu saabus nõuete

aegumistähtaeg 01.04.2017.

Hageja tõendamiskoormises on asjaolu, et pooled pidasid täiendavaid läbirääkimisi. Hageja

on väitnud, et mais 2017 pidasid pooled läbirääkimisi, kuid ühtegi tõendit ega tõendite

kogumise taotlust ei ole hagejad selle asjaolu kohta esitanud. Ühepoolset võlgade

meeldetuletamist ei peeta läbirääkimisteks TsÜS § 167 lg 1 tähenduses (RKTKo 3-2-1-54-

16, p 14). Hageja väitel pöördus ta 15. augustil 2017 uuesti kostja poole, kuid lähtuvalt

Riigikohtu selgitustest ei saa ainuüksi kostja poole pöördumist pidada läbirääkimiste

pidamiseks. Samuti olid eelviidatud läbirääkimiste ajaks nõuded aegunud, mistõttu ei oleks

läbirääkimised saanud aegumistähtaega enam edasi lükata. Hageja pöördus nõuetega

kohtusse 05.09.2017. Selleks ajaks olid nõuded aegunud, mistõttu on kostjal õigus tulenevalt

aegumisest keelduda kohustuste täitmisest.

Eeltoodud põhjustele tuginedes teeb kohus lõppotsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Asja menetlenud kohus esitab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks

otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud

7(7)

hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega

mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik

Otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 27.09.2019 kohtulahendiga.