2-17-3358/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. november 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-3358

Tsiviilasi

DSV Road A/S hagi OÜ MERLAIN vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

27 822 eurot 79 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. märtsi 2018. a vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ MERLAIN apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

4. september 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

OÜ

MERLAIN

(registrikood

10301798), esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu

Vastustaja (hageja): DSV Road A/S (registrikood

26366224), esindaja Külliki Tammik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ MERLAIN apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 13. märtsi 2018. a

vaheotsus.

Teha asjas uus ostus, millega jätta DSV Road A/S hagi

OÜ MERLAIN vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata.

3. Jätta OÜ MERLAIN menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus DSV Road A/S kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus kohtuotsuse jõustumisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. DSV Road A/S (hageja) esitas 2. märtsil 2017 Tartu Maakohtule hagiavalduse

OÜ MERLAIN (kostja) vastu kahju 87 428 euro 45 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise

16 868 euro 44 sendi ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu Rahvusvahelise autokaubaveolepingu

konventsiooni (CMR) art-st 17.1 tulenev kahju hüvitamise nõue.

Tetra Pak Investig AS tellis hagejalt kauba veo ja pealelaadimise Taanist Hispaaniasse. Hageja

sõlmis 7. oktoobril 2013 allveolepingu kostjaga, veoteenuse hinnaks oli 2400 eurot. Kostja

alustas 8. oktoobril 2013 kauba vedu Taanist Hispaaniasse, hinnangulise saabumise ajaga

11. oktoober 2013. Saadetis koosnes 35 alusest kaubast, kogukaaluga 22 506,48 kg,

koguväärtusega 95 053 eurot 45 senti. 11. oktoobril 2013, umbes 70 km enne kauba maha

laadimise kohta Hispaanias juhtus kostja veokiga õnnetus, mille tagajärjel süttis veok põlema

ja veokis olnud kaup hävis täielikult.

Tetra Pak Investig AS-il oli sõlmitud kindlustusleping kauba kindlustamiseks AIG-ga Europe

Limited. Kostja teatas hagejale 11. oktoobril 2013 e-kirjaga, et kaup ja veok koos treileriga

hävisid põlengus. Hageja pidas vastutavaks kostjat, ning lubas kõik nõuded edastada kostjale.

Kostjal oli sõlmitud kindlustusleping Vagner Kindlustusmaakler AS-is. Perioodil jaanuar kuni

märts 2014 pidas hageja kirjavahetust kostja kindlustusmaakleriga. Hageja edastas 14. aprillil

2014 kostja kindlustusmaaklerile AIG Europe Limited kahjunõude 89 328 eurot 45 senti hageja

vastu ja palus see välja maksta hageja arvelduskontole, et hageja saaks rahuldada AIG Europe

Limited nõude hageja vastu. Kostja ei tasunud nõuet ei hagejale ega AIG-le Europe Limited.

Vagner Kindlustusmaakler AS teavitas 18. juunil 2014 hagejat, et kindlustusselts maksis mais

2014 kahjuhüvitise kostjale ning kostja peab ise rahuldama nõude hagejale. Hageja esitas

kostjale nõudekirju, sh 29. septembril 2014, kuid kostja neile ei vastanud. Hageja tasus

regressnõude AIG-le Europe Limited 7. oktoobril 2014. Kostja esitas vastuväite hageja

29. septembri 2014 kahjunõudele alles kostja vastu esitatud pankrotiavalduse menetlemisel.

2. Kostja palus jätta hageja hagiavaldus seoses nõude aegumisega rahuldamata ja jätta

menetluskulud hageja kanda. Kostja taotles vaheotsuse tegemist.

CMR art 32 lg-st 1 tulenevalt kehtib CMR konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest

vedudest tulenevatele nõuetele 1-aastane aegumistähtaeg. Aegumistähtaega hakatakse

arvestama 30-päeva möödumisest kauba kaotsiminekust alates. CMR-saatelehe kohaselt tuli

kaup kohale toimetada 11. oktoobriks 2013. Seega hakkas 1-aastane aegumistähtaeg kulgema

11. novembrist 2013 ning nõue kostja vastu aegus 11. novembril 2014.

Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei kohaldu Eesti Logistika ja Ekspedeerimise

Assotsiatsiooni (ELEA) autokaubaveo tingimused. CMR art 41 lg 1 kohaselt on kehtetu

igasugune kokkulepe, milles otse või kaudselt lubatakse kõrvale kalduda CMR konventsiooni

sätetest. CMR art 41 lg-st 1 tulenevalt kehtetud ka kokkulepped või sätted, millega piiratakse

CMR art 32 lg 1 p-s b sätestatud aegumise kulgemise algustähtaja regulatsiooni.

Hageja 29. septembri 2014 e-kiri ei ole allkirjastatud, mistõttu on see vorminõuete järgimata

jätmise tõttu tühine. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks nimetatud e-kirja

kätte saanud.

Kostja sai hageja kirjaliku nõude esmakordselt kätte 9. juulil 2015, s.o peale nõude aegumist.

Hageja nõue aegus 9. novembril 2014.

Asja materjalide juures puuduvad tõendid, et veose hävimise põhjustas kostja raske hooletus.

3. Hageja ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue on aegunud. Hageja taotles vaheotsuse

tegemist, millega tuvastada, et hageja nõue ei ole aegunud.

Pooled ei leppinud veose vedamisel kokku kindlas kauba kohaletoimetamise kuupäevas.

Vastavalt ELEA autokaubaveo üldtingimuste p 3.12 kohaldub aegumise arvestamisel CMR art

32.1 lg b teine lause, mis sätestab, et kui tähtaega ei olnud kokku lepitud, algab arvestus

kuuekümnendast päevast pärast kauba vedaja poolt veoks vastu võtmist.

Kostja võttis kauba vastu 8. oktoobril 2013 vastavalt CMR saatelehele ja seega hakkas

aegumine kulgema 60 päeva möödumisel ehk 7. detsembrist 2013. CMR art 32.2 kohaselt

peatab kirjaliku nõude esitamine hagi aegumistähtaja kulgemise selle päevani, millal vedaja

kirjalikult lükkas nõude tagasi ja tagastas juurde lisatud dokumendid. Hageja esitas

29. septembril 2014 kostjale kahju hüvitamise nõude, milles märkis nõude aluseks olevad

asjaolud.

Kostja

kindlustusandja

esindajaga

peetud

e-kirjavahetuses

jättis

kostja

kindlustusandja mulje, et hüvitis kantakse otse AIG-le Europe Limited või hagejale. Vaatamata

sellele tegi kostja kindlustusandja mais 2014 väljamakse otse kostjale.

Hageja esitas kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja jooksul 29. septembril 2014 ning CMR

art 32.2 kohasel on aegumine peatunud kuni nõude tagasi lükkamiseni. Kostja ei ole hageja

nõuet tagasi lükanud ega vastuväiteid nõudele esitanud. Seega kuni pankrotiavalduse

esitamiseni kohtusse 7. oktoobril 2016 ja ka kohtumenetluse ajal oli aegumine peatunud. Kostja

esitas esmakordselt vastuväite nõudele alles pankrotimenetluses pankrotiavaldusele vastuväite

esitamisega. Aegumise peatumine lõppes pankrotimenetlust lõpetava 2. veebruari 2017

määrusega, mis jõustus 22. veebruaril 2017. Seega aegumise peatumine katkes kuni

22. veebruarini 2017. Hageja esitas hagi kohtusse 2. märtsil 2017, s.o aegumistähtaja kestel.

Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul kohaldub nõudele 3-aastane aegumise tähtaeg. Auto

tehnilise seisukorra kontrollimine on transporditeenust pakkuva ettevõtte jaoks esmatähtis ja

asjaolu, et autol/veokil, millega kaupa veeti, tekkis mehhaaniline rike, saab pidada raskeks

hooletuseks, st et auto ei olnud tehniliselt korras. Veoki ja haagise ümberkukkumise ja põlemise

põhjustas roolimehhanismi rike. Kostja jättis kontrollimata sõiduki tehnilise olukorra, mis on

raske hooletus. Kostja vedajana oleks saanud ära hoida asjaolu, mis kahju põhjustas ja oleks

saanud selle tagajärgi vältida (vt Riigikohtu 7. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-

05, p-d 11-14). Juht peab liiklusseaduse (LS) §33 lg 2 p 2 alusel veenduma enne sõidu

alustamist sõiduki korrasolekus ja jälgima seda teel olles. LS § 72 lg 1 kohaselt sõidukiomanik

ja vastutav kasutaja peavad tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige

kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. CMR art 17.3 kohaselt ei vabane

vedaja vastutusest muuhulgas sõiduki defektsuse tõttu.

Kostja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet vastutusest vabastamise kohta. Allvedajal on täpselt

samad vastuväite esitamise õigused, mis esialgsel vedajal ja seega vastutusest vabanemiseks

saab vedaja tugineda üksnes CMR artiklitele 17.2 ja 17.4. Riigikohus on korduvalt leidnud, et

vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele (Riigikohtu 7. detsembri

2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-05, p 13). Vastutus algab hetkel, kui vedaja võtab kauba

vedamiseks vastu ja kestab hetkeni, mil vedaja on kauba üle andnud. Sõiduki defektsus CMR

art 17.2 kohaselt välistab võimaliku vaidluse selle üle, kas sõiduki defektsusest tekitatud kahju

on asjaolu, mille alusel vedaja vabaneks vastutusest art 17.2 alusel. Kostja on rikkunud olulisel

määral oma hoolsuskohustust, jättes veendumata oma sõidukite ohutuses, mis kvalifitseerub

raske hooletusena ja kohaldamisele kuulub 3-aastane nõude aegumise tähtaeg.

Hageja nõude aegumine oleks 3-aastase aegumistähtaja jooksul alanud 7. detsembril 2013 ja

lõppenud 7. detsembril 2016. Hageja on teinud kostjale pankrotihoiatuse ja andnud täiendava

tähtaja võlgnevuse tasumiseks 10 päeva. Seega peatus nõude aegumine täiendava tähtaja

andmisega PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt 10 päevaks (vt Riigikohtu 18. aprill 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12). Pankrotihoiatus toimetati kostjale kätte 9. juulil 2015. Seega

lisandub aegumistähtaja arvestusse 10 päeva, mis teeb nõude aegumise tähtajaks 17. detsember

2016. Pankrotiavaldus esitati kohtule 7. oktoobril 2016. Hageja nõue ei ole aegunud ei kostja

aegumise alguse ega hageja aegumise alguse arvutamise seisukohast.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis 13. märtsi 2018 vaheotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks

rahuldamata ning jätkas tsiviilasja menetlemisega.

Hageja leiab, et veose vedamisel ei olnud kokku lepitud kindlas kättetoimetamise kuupäevas,

mistõttu vastavalt CMR art 32.1 lg b teisele lausele, kui tähtaega ei olnud kokku lepitud, algab

arvestus kuuekümnendast päevast pärast kauba vedaja poolt veoks vastu võtmist. Kostja võttis

kauba vastu 8. oktoobril 2013 vastavalt CMR saatelehele ja aegumine hakkas kulgema 60 päeva

pärast ehk 7. detsembrist 2013. Kostja leiab, et CMR-saatelehe kohaselt tuli kaup kohale

toimetada 11. oktoobril 2013, mistõttu hakkas 1-aastane aegumistähtaeg kulgema 30. päeval

pärast veose kohale toimetamiseks kokkulepitud tähtaja möödumist, s.o 11. novembril 2013.

Hageja esitas 7. oktoobri 2013 kirjaga kostjale (tl 30 ,111) tellimuse kauba transportimiseks

pealelaadimisega 7. oktoobril 2013 kell 8.00-14.00 Taani Kuningriigis ja kohaletoimetamisega

11. oktoobril 2013 Hispaanias. Maakohtule esitatud CMR saatelehel (tl 31) on kauba

vastuvõtmise aeg 8. oktoober 2013 ja sihtkoht, kuid ei nähtu kokkulepitud veotähtaega (CMR

art 6.2 f), samuti ei nähtu hageja poolt kohtule esitatud CMR saatelehelt vedaja nime.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et CMR art 32.1 lg b esimese lause kohaselt hakkaks

aegumistähtaeg kulgema 30. päeval pärast veose kohale toimetamise tähtaja möödumist, oleks

pidanud pooled kauba kätte toimetamise tähtaja eraldi kokku leppima. Maakohus leidis, et

sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Üksnes asjaolu, et tellimuses on märgitud soovitav kauba

kohale toimetamise aeg, ei tähenda seda, et pooled selles nii ka kokku leppisid. Ka kauba peale

laadimine toimus tellimuses märgitust erineval ajal. Asja materjalides olevatest muudest

dokumentidest nähtuvalt on 11.oktoober 2013 olnud kauba hinnanguline saabumise aeg.

Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas kohaldub CMR art 32.1 lg b teine lause, mis

sätestab, et kui tähtaega ei olnud kokku lepitud, siis algab aegumistähtaja kulg kuuekümnendast

päevast pärast kauba vedaja poolt veoks vastu võtmist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaup

võeti veoks vastu 8. oktoobril 2013, seega aegumistähtaeg hakkab kulgema 7. detsembrist 2013.

Maakohus tegi tulenevalt TsMS § 230 lg 2 teisest lausest kostjale ettepaneku esitada kohtu

poolt määratud ajaks täiendavalt tõendeid selle kohta, kuidas kostja täitis vaidlusaluses asjas

vedaja üht põhikohustust kaitsta veost vedamisel tekkida võiva kahju (kauba hävinemise) eest.

Samuti tegi maakohus ettepaneku kostjale tõendada vastutust välistavaid asjaolusid, kui kaup

hävis CMR art 17.2 ja 17.4 märgitud vedaja vastutust välistaval asjaolul, millest vedaja ei

võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida või art 17.3 märgitud asjaolu (tl 158).

Kostja ei esitanud maakohtule vastavasisulisi tõendeid.

Maakohus leidis, et asja materjalidest nähtuvalt ei täitnud kostja lepingujärgse vedaja ühte

põhikohustust, s.o kaitsta veost vedamisel tekkida võiva kahju eest. Kostja ei ole tõendanud ega

isegi väitnud, et kaup hävis CMR art 17.2 märgitud vedaja vastutust välistavatel asjaoludel.

Maakohtu hinnangul näitas see kostja rasket hooletust kauba kaitsmisel veo teostamisel, ja kuna

raske hooletus kauba veol on võrdsustatav tahtliku tegevusega, siis kohaldub antud juhul kahju

hüvitamise nõudele 3-aastane aegumistähtaeg.

Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas ei ole aegumise kohaldamise taotluse

lahendamise seisukohast määrav, kas ja millal sai kostja kätte hageja poolt 29. septembril 2014

e-kirja teel esitatud nõude, mistõttu jättis maakohus need väited tähelepanuta.

Hageja on 9. juulil 2015 kostjale kätte toimetanud pankrotihoiatuse ja andnud kostjale täiendava

tähtaja võlgnevuse tasumiseks 10 päeva (tl 87-89). Seega peatus nõude aegumine täiendava

tähtaja andmisega pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 kohaselt 10 päevaks.

CMR art 32.3 teise lause kohaselt reguleeritakse peatumine hagi aegumistähtaja kulgemises

asja läbivaatava kohtu asukoha riigi seadustega. Kohtuinfosüsteemi (KIS) andmetest nähtuvalt

on hageja esitanud kohtusse avalduse kostja suhtes pankroti väljakuulutamiseks 7. oktoobril

2016. Tartu Maakohtu 2. veebruari 2017 määrus, millega lõpetati kostja suhtes toimuv

pankrotimenetlus, jõustus 22. veebruaril 2017 (tl 21-26). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 160 lg 2 p 1 kohaselt on nõude esitamine pankrotimenetluses võrdsustatud hagi

esitamisega. Seega oli nõude aegumine perioodil 7. oktoober 2016 kuni 22. veebruar 2017

peatunud. Käesoleva nõude aegumine algas 7. detsembril 2013, aegumine peatus alates

9. juulist 2015 seoses pankrotihoiatusega 10 päevaks ja pankrotiavalduse esitamisest kuni

kohtulahendi jõustumiseni 7. oktoobrist 2016 kuni 22. veebruarini 2017. Kuna hagi esitati

kohtusse 2. märtsil 2017, siis ei olnud hagi esitamise ajal 3-aastane aegumistähtaeg möödunud

ja hageja nõue ei ole aegunud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagiavaldus rahuldamata. Kostja selgitas, et juhul kui ringkonnakohtu

arvates lasub kostjal tõendamiskoormis tõendamaks, et kostja ei rikkunud veolepingut tahtlikult

või raske hooletuse tõttu, siis tuleb kuulata üle tunnistajana veoautojuht. Menetluskulud jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub 3-

aastane aegumistähtaeg. Maakohus oleks saanud otsuses kohaldada 3-aastast aegumistähtaega

üksnes juhul, kui hageja oleks tõendanud, et kostja vedajana oli raskelt hooletult või tahtlikult

rikkunud veolepingut, mille tõttu veos hävis.

Maakohus on otsuses hinnanud ebaõigesti hagiavalduse lisaks nr 23 olevat Hispaania riikliku

ameti kirja kui dokumentaalset tõendit. Antud kirjast ei saa järeldada, et kostja rikkus

veolepingut tahtlikult või raskest hooletusest. Antud kirjas on üksnes tõdetud, et veoauto ja

haagis läksid ümber ja põlesid rooli mehhaanilise rikke tõttu. Milles rooli mehhaaniline rike

täpsemalt seisnes ning miks veoauto ja haagis süttisid, selle kohta kiri selgitust ei anna. Samuti

ei ole kirjas esitatud ühtegi etteheidet kostjale seonduvalt Hispaanias aset leidnud õnnetusega.

Rikke ilmnemine ja/või sellest rikkest tulenevad tagajärjed võivad olla ettenägematud ja

ettearvamatud. Väite, et kostja on veolepingut rikkunud tahtlikult või raskelt hooletult,

tõendamiskoormis lasus hagejal.

Maakohus on ebaõigesti samastanud CMR art-d 17 ja 32. CMR art 17 reguleerib vedaja vastust

ning käsitleb juhtusid, millal vedaja vabaneb vastutusest veolepingu rikkumise eest. CMR

art 32 reguleerib konventsioonist tulenevate nõuete aegumist. Seega on CMR art 32

kohaldamise esmaseks eeltingimuseks seoses veose hävimisega see, et vedaja vastutaks veose

hävimise eest. Kostja rõhutab, et olukorras, kus vedaja CMR art 17 lg 2 alusel vabaneb

vastutusest veose hävimise eest, ei oma CMR art 32 mitte mingisugust tähendust, sest vedaja

veose hävimise eest ei vastuta ja järelikult ei ole olemas ka veose hävimisest tulenevat nõuet

vedaja vastu. Kui nõuet vedaja vastu ei ole, siis ei ole võimalik ka rääkida sellise nõude

aegumisest. Samas CMR art 17 lg 2 mittekohaldamine ei tähendada automaatselt seda, nagu

oleks vedaja veolepingut rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest.

Kui tahtluse või raske hooletuse puudumise tõendamise koormis lasunuks kostjal (kostja sellega

ei nõustu), pidanud maakohus selgitamiskohustusest lähtudes juhtima kostja tähelepanu

asjaolule, et kostja peab tõendama seda, et kostja ei ole veolepingut tahtlikult ega raskest

hooletusest rikkunud. Maakohus ei ole vastavasisulist selgitamiskohustust täitnud.

Maakohus jättis otsuses ebaõigesti aegumise kohaldamata. Antud vaidluse puhul kuulub

kohaldamisele 1-aastane aegumistähtaeg.

Hageja on kostjale saatnud 25. septembril 2014 e-kirja, milles küsitakse, millal on oodata kostja

poolt 89 328 euro 45 sendi tasumist. Kostja sai hageja e-kirja kätte 25. septembril 2014. Hageja

väitel on ta 29. septembril 2014 saatnud seonduvalt vaidlusaluse veoga kostjale e-kirja, mille

kättesaamise kohta kostja poolt puuduvad igasugused tõendid. Lähtudes TsÜS § 78 lg-st 1 ja

§ 83 lg-st 1 leiab kostja, et hageja 25. septembri 2014 e-kiri ega ka hageja poolt väidetavalt

29. septembril 2014 saadetud e-kiri ei saa kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu olla

vaadeldavad õiguslike tagajärgi kaasa toovate kirjalike nõuetena CMR art 32 lg 2 tähenduses.

Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 jättes põhjendamata, miks TsÜS § 78 lg 1 ja § 83

lg 1 ei saa antud juhul olla asjassepuutuvateks õigusnormideks. CMR art 32 lg-s 2 on

ühemõtteliselt sätestatud, et aegumise peatumise saab tuua kaasa üksnes kirjaliku nõude

esitamine.

Juhul kui käsitleda hageja 25. septembri 2014 e-kirja nõude aegumise peatumist kaasa toova

kirjaliku nõudena CMR art 32 lg 2 tähenduses, siis tõendavad hageja 1. veebruari 2018

menetlusdokumendi lisad nr 1 ja 2, et samal päeval hagejalt nõude saamisega ehk 25. septembril

2014 on kostja keeldunud hageja nõude rahuldamisest. Järelikult sai CMR art 32 lg-st 2 lähtudes

hageja nõude aegumine kostja vastu peatuda ainult üheks päevaks. Veolepingu teise poole

võimalikud täiendavad kirjad vedajale aegumise peatumise seisukohalt enam mingisugust

tähendust ei oma.

Olukorras, kus hageja nõude aegumine kostja vastu oli alanud, kas alates 8. novembrist 2013

(nagu leidis kostja) või alates 7. detsembrist 2013 (nagu leidis maakohus) ning kus hageja

25. septembri 2014 e-kirjast ja kostja 25. septembri 2014 e-kirjast tulenevalt oli hageja nõude

aegumine peatunud üheks päevaks (eeldusel, et hageja 25. septembri 2014 e-kiri on käsitletav

kirjaliku nõudena CMR art 32 lg 2 tähenduses), aegus hageja nõue kostja vastu hiljemalt

8. detsembril 2014.

6. Hageja kostja apellatsioonkaebusega ei nõustunud. Hageja jääb oma hagiavalduses ja teistes

menetlusdokumentides avaldatud seisukohtade ja vastuväidete juurde.

Hageja ei saa tõendada enda jaoks negatiivset asjaolu, kas kostja hooldas oma sõidukeid

kõrgendatud hoolsust järgides korrapäraselt ja tegi vajalikud remonttööd. Kostja pidi tõendama,

et ta täitis oma hoolsuskohustust vedajana korrektselt ja esitama selleks sõiduki

hooldusraamatud, hooldusaruanded, väljavõtted remonditöökojas teostatud tööde aktidest jne,

millest nähtuks, kas sõidukit hooldati korrapäraselt või mitte.

Väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust on väär. Kostja ei ole vastavaid tõendeid

esitanud ka apellatsioonkaebuses.

Hageja ei nõustu kostja alternatiivse taotlusega kuulata tunnistajana üle autojuht Mati Väljaots.

Autojuht ei saa anda tunnistusi sõidukitele hoolduste teostamise kohta jne, kuna neid töid ei

teosta autojuht.

Kostja ei ole menetluse kestel kordagi väitnud, et 25. septembri 2014 e-kiri on nõude aegumise

tagajärge kaasa toov kiri. Antud e-kiri on saadetud hageja kontserni kuuluva ettevõtte AS DSV

Transport poolt, kelle poole hageja pöördus, kuna kostja on Eesti ettevõtte, et uurida miks võlga

ei tasuta. AS DSV Transport edastas kostja 25. septembri 2014 e-kirja hagejale ehk DSV Road

A/S-le. Väär on kostja seisukoht, et nõue aegus 8. detsembril 2014, mille tulemusena oleks

maakohus pidanud kohaldama aegumist.

Hageja on hagiavalduse esitamisest saati väitnud, et kahju hüvitamise nõudekiri edastati

kostjale 29. septembril 2014, seega ei saa kostja väita, et kostja on etteulatuvalt, s.t

25. septembril 2014 esitanud vastuväite kahjunõudele. Kostja ei ole hageja 29. septembri 2014

kahjunõudele vastanud.

Kostja on pahauskselt varjanud asjaolu, et kindlustusandja on teinud kostjale väljamakse kahju

hüvitamiseks. Kostja ei ole sellest teavitanud hagejat ega pöördunud hageja poole kahju

hüvitamise väljamakse teostamiseks või mõnel muul viisil. Kostja ei ole vaidlustanud kahju

hüvitamise kohustust ega kahju suurust.

Olenemata asjaolust, kas kohaldamisele kuulub 3-aastane aegumistähtaeg või 1-aastane

aegumistähtaeg, siis mõlemal juhul ei ole hageja nõue aegunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kostja menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

8. Hageja nõuab kostjalt rahvusvahelise kaubaveolepingu alusel tekitatud kahju hüvitamist.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja leppisid kokku kauba veos Taanist

Hispaaniasse 7. oktoobril 2013 (I kd, tl 30, 111). Veo kestel hävis kaup tulekahjus (I kd, tl 38).

Maakohus on õigesti kohaldanud veolepingule rahvusvahelist kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb lepingu sõlmimise kohta hageja poolt esitatud tõendist, et

kauba kohale toimetamise kuupäevaks pidi poolte kokkuleppe järgi olema 11. oktoober 2013.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa seda tähtaega pidada poolte soovitud veose

kättetoimetamise ajaks, ei ole põhjendatud. Ekslik on maakohtu tuginemine hageja esitatud

CMR saatekirjale. CMR art 4 järgi tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega.

CME artiklid 5 jj sisaldavad saatedokumendile esitatavaid nõudeid. Maakohus on ka ise

leidnud, et veokirjalt ei nähtu vedaja nime. Veokirjal puuduvad poolte allkirjad ja kauba

vastuvõtmise kuupäeva suhtes on märgitud „Warehouse opening hours 11/10/2013 8:00 /

11/10/2013 20: 00“. Seega ei tõenda hageja esitatud saatedokument poolte kokkuleppe täpset

sisu, märgitud kuupäev ühtib aga poolte kokkuleppega.

CMR art 7 p 1 ja art 6 p 1 alapunkt d järgi vastutab saatja kõigi kulude, kadude ja vigastuste

eest, mis tekivad vedajal ebatäpsuse ja puudulikkuse tõttu saatedokumendis ettenähtud

andmetes kauba vastuvõtmise kuupäeva ja koha ning sihtkohaga seoses. Nimetatud sätte

eesmärgiks on fikseerida saatjapoolse informatsiooni andmise kohustus. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb olukorras, kus poolte kokkuleppes on märgitud konkreetne kauba

kättetoimetamise kuupäev ning saatja ei ole taganud veose kättetoimetamise kuupäeva täpset

nimetamist saatedokumendis, lähtuda poolte kokkuleppest. Seega kehtib praegu aegumistähtaja

kulu alguse suhtes CMR art 32 p 1 alapunkt b esimene lause. Nimetatud sätte kohaselt algab

hagi aegumistähtaeg kogu kauba kaotsimineku puhul kolmekümnendal päeval pärast

kokkulepitud tähtaja möödumist. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui kohaldamisele

tuleks CMR art 32 p 2 alapunkt b teine lause, oleks hageja nõue aegunud (vt otsuse p 10).

Seega algas hageja nõude aegumine 11. novembril 2013. Hageja on esitanud hagi maakohtusse

2. märtsil 2017.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on nõude aegumise üle otsustades ebaõigesti

jaotanud tõendamiskoormise. CMR art 32 p 1 esimese lause kohaselt on konventsiooni

kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane

aegumistähtaeg. Sama sätte teise lause järgi on tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste

kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt

kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatud hagi

kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on 26. märtsi 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

191-13 p-s 12 leidnud, et Eesti õiguse kohaselt võib CMR art 32 lg 1 teise lause alusel

võrdsustada tahtlikku õigusvastast tegevust raske hooletusega.

Õiguskirjanduse kohaselt (Ebenroth/Boujong/Joost/Strohn, Handelsgesetzbuch, 3. Aufl. 2015,

CMR Art. 32 ärn. 39) tuleb võlgnikul (praegusel juhul vedajal) tõendada üldiste

tõendamiskriteeriumite kohaselt üheaastase aegumistähtaja aegumine ja kulg. Neid asjaolusid,

mis viitavad pikemale aegumisele, tuleb tõendada võlausaldajal (seega hagejal). Analoogiline

tõendamiskoormise jaotus tuleneb õiguskirjanduse järgi ka VÕS §-st 802 (vt Võlaõigusseadus.

Kommenteeritud väljaanne III. Tallinn, Juura, 2009, lk 369).

Ringkonnakohus määras hagejale tähtaja täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks. Hageja

teatas 2. oktoobril 2018 ringkonnakohtule, et ta ei soovi täiendavaid tõendeid esitada ega nende

kogumist taotleda.

Hageja leiab, et kostja tahtlikku õigusvastast tegevust tõendab asjaolu, et kostja ei ole taganud

tema valduses oleva sõiduki korrashoidu. Hageja väitel tõendab kostja rasket hooletust

Hispaania riiklik ametikiri, milles on fikseeritud, et õnnetus juhtus sõiduki rooli mehaanilise

rikke tõttu, mille tagajärjel hävis kogu kaup (I kd, tl 96, 114). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi

nimetatud dokument ei tõenda kostja tahtliku õigusvastast tegu või rasket hooletust ja õnnetuse

toimumise asjaolusid. Kostja on esitanud menetluses hageja tõendile põhjendatud vastuväited

(I kd, tl 139). Kostja leiab, et nimetatud tõendist ei tulene kostjapoolne raskelt hooletu

kohustuse rikkumine. Ringkonnakohus märgib lisaks, et selgusetuks jääb selle dokumendi

täpne väljaandja (ametiasutus), eesmärk ning koostamise põhjus, samuti ei selgu dokumendist

õnnetusega seotud asjaolud.

Õige on küll hageja väide, et vedaja ei vabane CMR art 17 kolmanda punkti järgi vastutusest

veol kasutatava sõiduki defektsuse või sõiduki rendile andnud isiku või tema teenistuses olevate

agentide ja teenistujate ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu. Õige on ka hageja väide, et CMR

art 17 teise punkti järgi vabaneb vedaja vastutusest mh juhul, kui kauba kaotsiminek,

vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus asjaoludest, millest vedaja ei võinud

hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida ning et nimetatud vastutust vabastavate asjaolude

tõendamise koormis on vedajal. Ringkonnakohus juhib aga hageja tähelepanu sellele, et

praegusel juhul ei ole vaidluse all mitte kohustuse rikkumise vabandatavus, vaid hageja nõude

aegumine, st kostja materiaalõiguslik vastuväide hageja nõudele, mille tagajärjel võib kostja

keelduda nõude täitmisest.

10. CMR art 32 punkti 2 järgi peatab kirjaliku nõude esitamine hagi aegumistähtaja kulgemise

selle päevani, millal vedaja kirjalikult lükkas nõude tagasi ja tagastas juurdelisatud

dokumendid. Võlausaldajal tuleb tõendada ka aegumise katkemise ja peatumisega seotud

asjaolud. Võlgnik peab tõendama aegumise katkemise või peatumise lõppu. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole hageja menetluses tõendanud aegumise peatumist, kuna kostja on hageja

nõudele vastuväite esitanud.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on kostjale edastanud 25. septembril 2014 e-kirja

teel nõude, mille kohaselt oodatakse ikka tagasisidet saldo vahe maksmise kohta, oodatakse

ülekannet summas 89 328 eurot 45 senti. E-kirja kohaselt: „Kui raha pole laekunud 30/09/14,

siis annan juhtumi üle inkassofirmale ja lisanduvad inkasso tasud“ (I kd, tl 154 pöördel).

Nimetatud nõudele vastas kostja esindaja samal kuupäeval samuti e-kirja teel, et seda

„isetegevuslikku tasaarveldamist ei tunnista“.

Kirjalikult esitatud nõue tähendab üheselt arusaadavalt esitatud nõuet vedaja vastu. Erinevalt

CMR artiklis 30 nimetatud vedajale saatja poolt tehtud avaldusest peab artiklis 32 punktis 2

nimetatud nõudest tulenema selle õiguslik järeldus ning see, et nõude saatja peab vedajat

vastutavaks. Selles, kui täpselt nõude ulatus peab olema kirjeldatud, puudub õiguskirjanduses

kindel seisukoht, kuid valdavalt on väljendatud seisukohta, et isegi nõude ligikaudne kirjeldus

ei ole selle kehtivuse jaoks oluline. Igal juhul peab aga nõudest tulenema see informatsioon,

mida on vedajal vaja, et otsustada, kas ta nõuet tunnustab või mitte või soovib ta nõude üle

läbirääkimisi pidada.

Hageja väitel ei ole nõuet esitanud selleks õigustatud isik. Ringkonnakohus leiab, et nõudest ei

pea tingimata ka tulenema tema esitaja nimi, 25. septembri 2014 e-kirjas viidatakse

varasematele läbirääkimistele. Ka see, kui saatja edastab vedajale talle endale kolmanda isiku

poolt adresseeritud nõudekirja, võib olla käsitletav saatjale nõude esitamisena. Hageja on

seisukohal, et e-kirja teel saadetud nõue ei vasta CMR art 32 punkti 2 nõuetele. Õiguskirjanduse

kohaselt (H. Jesser-Huß. Münchener Kommentar zum HGB. 3. Aufl. München: C. H. Beck

2014, CMR Art. 32, änr 35jj; samale allikale on Riigikohus CMR-i tõlgendades viidanud ka

19. detsembri 2012 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-165-12, p-s 48) piisab igasugusest kirjalikust

vormist, nõue võib olla saadetud ka faksi, telefaxi või elektroonilisel teel. Originaalallkiri ei ole

nõutav, kuna oluline on eelkõige see, et nõude saajal oleks võimalus seda üle kontrollida ning

vältida telefonivestlusega kaasneda võivaid arusaamatusi. Õiguskirjanduses on lisaks leitud, et

praktikas ei oleks ligi 90% nõudeid kehtivad, kui toetutaks siseriiklikus õiguses fikseeritud

kirjalikule vormile esitatavatele eeldustele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja on kostjale üheselt arusaadavalt saatnud

25. septembril 2014 nõude tasuda vaidlusalusest veolepingust tulenevalt 89 328 eurot 45 senti.

Hageja ei ole ka menetluses väitnud, et tegemist oleks mõne muu õigussuhte alusel esitatud

nõudega. Kostja on samal päeval keeldunud nõude tasumisest.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et tõendamiskoormis nõude edastamisel lasub saatjal. Kostja

on saatja 29. septembri 2014 nõude kättesaamist terve menetluse kestel vaidlustanud.

CMR art 32 punkt 1 esimese lause järgi on hageja nõue kostja vastu aegunud 12. novembril

2014.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu vaheotsuse muutmise ning hagi rahuldamata

jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 koostoimes kindlaks

maakohus käesoleva otsuse jõustumisel (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-142-15, p-d 21-22; 13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 14).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke