3-17-1300/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.11.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1300

Haldusasi

XX kaebus Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse nr 3-

6/3016-4

tühistamiseks

ja

Tööinspektsiooni

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Kerstin Malmberg

Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Marika Liiv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.07.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.07.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1300 ja teha

uus otsus, millega tühistada Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastus nr 3-6/3016-4 ning

kohustada Tööinspektsiooni XX 17.04.2017 taotluse uueks lahendamiseks.

3. Mõista Tööinspektsioonilt XX esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks

välja 671 eurot ja 76 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-1300

2(7)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ M arst esitas 05.04.2017 Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise (tl 53), mille

kohaselt juhtus XX-ga 30.01.2017 lumetraktorit tõstes õnnetus (vigastuse liik: luumurd;

vigastatud kehaosa: lülisamba rinnaosa; tööõnnetuse tagajärg: kerge kehavigastus).

Tööinspektsioon edastas teatise XX tööandjale OÜ-le Y, kes viis läbi uurimise ja jõudis

07.04.2017 aktis nr 122 järeldusele, et tegemist ei olnud tööõnnetusega.

2. XX esitas 17.04.2017 Tööinspektsioonile avalduse ja tõendid tööõnnetuse toimumise

kohta. XX ei nõustunud OÜ Y uurimise tulemustega ning taotles Tööinspektsioonilt

30.01.2017 juhtunud tööõnnetuse objektiivset ja nõuetekohast uurimist.

3. Tööinspektsioon ei pidanud 17.05.2017 vastuses nr 3-6/3016/4 (tl 11) tööõnnetuse

omapoolse uurimise algatamist vajalikuks.

OÜ M 05.04.2017 teatise kohaselt sai XX 30.01.2017 toimunud õnnetuse tagajärjel kerge

tervisekahjustusega kehavigastuse. Tööinspektsioonis kehtiva kontseptsiooni järgi ei uurita

kergeid tööõnnetusi. Tööinspektsioon ei hinda tõendeid asjas, mille kohta ei ole uurimist

algatatud.

4. XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Tööinspektsiooni

17.05.2017 vastus ja kohustada vastustajat tööõnnetuse uurimise uueks otsustamiseks.

Tööinspektsioon ei süüvinud kaebaja taotluses esitatud asjaoludesse ja sellele lisatud

tõenditesse. 17.05.2017 vastus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane. Kaebajaga juhtus

raske tööõnnetus.

5. Tööinspektsioon palus jätta kaebus rahuldamata.

Tööinspektsioon sai õnnetusjuhtumist teada 05.04.2017 ning uurimist ei alustatud, sest

õnnetusjuhtumi tegelikke asjaolusid ei olnud nelja kuu möödudes enam võimalik tuvastada.

Õnnetus toimus kaebaja väitel 30.01.2017. Kaebaja pöördus arsti poole 06.02.2017, kuid ei

avaldanud arstile, et õnnetus toimus tööülesandeid täites. Kaebaja ise ei sekkunud mõistliku

aja jooksul oma väidetava tööõnnetuse uurimisse ega nõudnud tööandjalt tööõnnetuse

uurimist ja raporti esitamist. Õnnetusjuhtumi raskusastme määratlemise õigus ja pädevus on

vaid arstil, mitte Tööinspektsioonil, kannatanul või tema tööandjal. Tööinspektsioonile

05.04.2017 OÜ M poolt esitatud teatises on kaebajaga juhtunud õnnetusjuhtumi

raskusastmeks määratud „kerge“. Tööinspektsioonil puudub pädevus tervisekahjustuse

raskusastme ümberhindamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 2 kohaselt liigitatakse tööõnnetus

raskusastme järgi kergeks, raskeks või surmaga lõppenud tööõnnetuseks. Raskeks loetakse

3-17-1300

3(7)

tööõnnetust, mis põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. OÜ M

05.04.2017 tööõnnetuse teatisel on arst märkinud kaebajaga juhtunud tööõnnetuse tagajärjeks

„kerge kehavigastus“, mis on kvalifitseeritav kerge tööõnnetusena. Puudub alus arsti otsuse

õigsuses kahelda. Arsti otsuse õigsust kinnitab ka kaebaja käitumine. Kaebaja

töövõimetuslehtedel on perioodil 31.01.2017–28.02.2017 tööst vabastamise põhjuseks

märgitud haigestumine ja perioodil 01.03.2017–30.03.2017 olmevigastus ning alles

31.03.2017 avaldas kaebaja arstile, et õnnetus juhtus tööl ja nõudis haiguslehtedel tööst

vabastamise põhjuse parandamist tööõnnetuseks. Kaebuse väide raskest õnnetusjuhtumist on

seetõttu väheusutav.

Kerge tööõnnetuse juhtumi uurimise otsustamine on TTOS § 24 lg-st 4 tulenevalt

Tööinspektsiooni kaalutlusotsus. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti

arvestades on kaebajaga toimunud kerge tööõnnetuse uurimisest keeldutud põhjendatult.

Tööõnnetuse uurimiseks eraldatud piiratud ressursse tuleb kasutada otstarbekalt. Kerge

tööõnnetuse perspektiivitu uurimise alustamine pole avalikes huvides. Vaidlustatud otsuse

vorminõuete rikkumine, sh põhjendamispuudused, ei too kaasa otsuse tühistamist

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Kuna tööõnnetuse uurimisest keeldumine oli

sisuliselt õige, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus jättis otsuse nõuetekohaselt põhjendamata. Kaebaja väiteid ja nende kinnituseks

esitatud tõendeid ei ole üldse analüüsitud, kuigi neid ei ole loetud ka asjakohatuks või

ebausaldusväärseks. Halduskohtu põhjendused piirduvad vastustaja vastuse kopeerimisega.

Kaebajaga juhtunud tööõnnetus ei olnud kerge. Arsti 05.04.2017 teatisel sisalduv märge, et

tegemist on kerge kehavigastusega, on ekslik ja vastuoluline, sest samalt teatiselt nähtub, et

tegemist on lülisamba rinnaosa murruga. Vastutust eksliku teatise eest ei saa panna töötajale.

Kaebaja 17.04.2017 avaldusele olid lisatud tõendid, millest nähtus samuti, et kaebajal

diagnoositi 30.01.2017 juhtumi tagajärjel roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd. Raske

tervisekahjustuse määramise juhendi järgi loetakse raskeks tervisekahjuks muu hulgas

rinnalülimurd ja rinnakumurd. Selle kohta esitas kaebaja kohtumenetluses ka täiendavaid

tõendeid, sh digitaalse terviseloo väljavõtte haigusjuhtumist nr 1286-65, millest nähtub ka, et

kaebaja oli 30.01.2017 õnnetusjuhtumi tõttu töövõimetu ligi kuus kuud. Seega on ilmne, et

tegemist oli raske tööõnnetusega TTOS § 22 lg 2 mõistes. TTOS § 24 lg-st 4 tuleneb

Tööinspektsioonile pädevus sellise tööõnnetuse uurimiseks.

Kaebaja selgitas juba 17.04.2017 avalduses, et teavitas arsti viivitamatult tööõnnetusest,

esialgsetel töövõimetuslehtedel vastava märke puudumine oli ekslik ja arst on töövõimetuse

põhjuse hiljem parandanud. Selle kohta on esitatud ka tõendid, sh kaebaja kõneeristused ja e-

kirjavahetus OÜ-ga M. Esialgsetel töövõimetuslehtedel tööõnnetuse märke puudumine ei

välista, et tegemist oli siiski tööõnnetusega. Kui kaebaja esitatud tõendid ei olnud piisavad,

saanuks halduskohus koguda täiendavaid tõendeid.

Halduskohus heidab kaebajale põhjendamatult ette, et ta ei sekkunud aktiivselt tööõnnetuse

uurimisse ega nõudnud tööandjalt tööõnnetuse uurimist ja raporti koostamist. Halduskohus ei

ole viidanud ühelegi õigusnormile, mis paneb kaebajale sellise kohustuse. Kaebaja teavitas

tööandjat (sh oma otsest juhti) õnnetusjuhtumist kohe pärast selle toimumist, mida kinnitavad

töötajate seletuskirjad ning kaebaja telefonikõnede eristused. Kaebajal puudus kuni tööandja

3-17-1300

4(7)

07.04.2017 akti saamiseni alus arvata, et tööandja ei pea 30.01.2017 õnnetusjuhtumit

tööõnnetuseks. Seega puudus kaebajal ka mõistlik põhjus oma õiguste aktiivseks kaitsmiseks.

Väär on vastustaja seisukoht, et tööõnnetuse asjaolude väljaselgitamine ei olnud võimalik.

Kaebaja lisas 17.04.2017 avaldusele tõendid tööõnnetuse kohta. Uurimine ei oleks olnud

formaalne, sest selle tulemusena oleks tööandja saanud parandada oma töökeskkonda ja

töökorraldust.

Haldusakti puudused on nii tõsised, et HMS § 58 ei ole kohaldatav.

8. Tööinspektsioon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

Tööõnnetuse faktiliste asjaolude kiire väljaselgitamise eesmärk on muu hulgas kannatanu

õiguste kaitse, seega on ajaline faktor oluline. Kaebaja ei pöördunud õigeaegselt raviasutusse,

et välja selgitada tema tervisekahjustus ja selle raskusaste. Õnnetusjuhtumi raskusastme

määratlemise

pädevus

on

arstil,

mitte

Tööinspektsioonil.

Kaebaja

on

esitanud

kohtumenetluses hulgaliselt uusi tõendeid, kuid arst ei ole 07.04.2017 teatisel märgitud

kehavigastuste raskusastet ümber hinnanud. Kaebaja digitaalse terviseloo andmed ei kinnita,

et kaebaja lülisamba rinnaosa murd on tekkinud 30.01.2017 õnnetusjuhtumi tagajärjel.

Tööinspektsioonil on TTOS § 24 lg 4 alusel kaalutlusõigus otsustada, milliseid tööõnnetusi,

lisaks surmaga lõppenud tööõnnetustele, uurida. Kuigi 17.05.2017 vastuse põhjendused on

napid, ei mõjutanud see asja otsustamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. TTOS § 22 lg 1 sätestab, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus

tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval

vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata

tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses

töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 22 lg 2 järgi liigitatakse tööõnnetus raskusastme järgi

kergeks, raskeks või surmaga lõppenud tööõnnetuseks. Raskeks loetakse tööõnnetust, mis

põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. TTOS § 24 lg 1 alusel viib

tööõnnetuse uurimise läbi tööandja. TTOS § 24 lg 4 kohaselt uurib tööinspektor kõiki

surmaga lõppenud tööõnnetusi ning vajadusel kutsehaigusjuhtumeid ja teisi tööõnnetusi.

Uurimise vajaduse otsustab Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja. TTOS § 24 lg 41

sätestab, et tööinspektoril on õigus nõuda tööandjalt täiendava uurimise läbiviimist ja

tööõnnetuse või kutsehaiguse raporti muutmist juhul, kui ta tuvastab, et uurimine ei ole läbi

viidud või raport ei ole koostatud nõuetekohaselt.

11. Viidatud sätetest tuleneb Tööinspektsioonile kaalutlusõigus otsustada, milliseid surmaga

mittelõppenud tööõnnetusi uurida, sh kas on vajalik teostada järelevalvet tööandja poolt läbi

viidud uurimise üle. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes

põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Kaalutlused peavad nähtuma haldusaktist (HMS § 56 lg-d

1 ja 3).

12. Kaebaja soovis 17.04.2017 Tööinspektsioonile esitatud avalduses (tl 10), et temaga

30.01.2017 toimunud tööõnnetuse suhtes viidaks läbi objektiivne ja nõuetekohane uurimine.

Tööinspektsioon keeldus 17.05.2017 vastuses (tl 11) uurimise algatamisest põhjusel, et

Tööinspektsioonis

kehtiva

kontseptsiooni

kohaselt

kergeid

tööõnnetusi

ei

uurita.

3-17-1300

5(7)

Tööinspektsiooni vastuses puuduvad aga igasugused sisulised põhjendused, miks kaebajaga

toimunud tööõnnetuse saab lugeda kergeks ja miks selle uurimine ei ole vajalik, hoolimata

kaebaja 17.04.2017 avalduses esitatud asjaoludest ja sellele lisatud tõenditest. Seega on

Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastus oluliste põhjendamispuuduste tõttu õigusvastane (HMS §

54, § 56 lg-d 1 ja 3).

13. Erandlikel juhtudel võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt

kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest

kaalutlustest haldusakti andmisel. Sellisel juhul võib kohus HMS § 58 alusel jätta

põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata. Tõendamiskoormus

küsimuses, kas kohtumenetluses esitatud põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris

ja kas sellega arvestati, on haldusorganil (vt nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p

20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15).

14. Tööinspektsioon on kohtumenetluses selgitanud, et kaebajaga 30.01.2017 toimunud

õnnetusjuhtumi uurimist ei alustatud, sest selle tegelikke asjaolusid ei olnud võimalik nelja

kuu möödudes enam tuvastada (vt 13.10.2017 vastus kaebusele, p 3, tl 45). Ringkonnakohus

ei ole veendunud, et see põhjendus eksisteeris ja sellega arvestati juba 17.05.2017 vastuse

koostamisel, sest vastustaja ei ole esitanud selle kinnituseks ühtegi tõendit. Tööinspektsioon

on 17.05.2017 otsuses maininud OÜ Y 07.04.2017 akti (tl 12), kuid ka selles ei ole vastustaja

poolt kohtumenetluses esitatud põhjendusi välja toodud, vaid jõutud järeldusele, et

tööõnnetust ei toimunud. Seega ei ole vastustaja 17.05.2017 vastuse põhjendamispuudusi

kohtumenetluses nõuetekohaselt kõrvaldanud ja ainuüksi selle tõttu tuleks vaidlustatud

haldusakt tühistada.

15. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja väide asjaolude väljaselgitamise võimatusest

ei ole ka sisuliselt veenev. Vabariigi Valitsuse 04.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja

kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 3 lg 1 järgi on tööõnnetuse

uurimise eesmärk välja selgitada tööõnnetuse asjaolud ja põhjused ning kindlaks määrata

abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks. Korra § 3 lg 2 sätestab muu hulgas, et

tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste tuvastamiseks selgitab tööõnnetuse uurija välja, kas

õnnetusjuhtum oli põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga; kogub õnnetuskohast

tõendeid (sh viib läbi sündmuskoha vaatluse ja teeb fotosid või skeeme ning hindab töökoha ja

kasutatud töövahendite vastavust töötervishoiu- ja tööohutusnõuetele); võtab seletused

isikutelt, kellel on andmeid õnnetusega seonduvate oluliste asjaolude kohta; tutvub

asjakohaste dokumentidega (sh töökeskkonna riskianalüüsi dokumentidega, tööandja

kinnitatud ohutusjuhenditega, töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalast juhendamist ja väljaõpet

tõendavate dokumentidega ning töökorraldust kajastavate dokumentidega). Korra § 5 lg 3 ls 1

kohaselt viib tööinspektor läbi tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimise 30 tööpäeva

jooksul tööõnnetuse uurimise alustamise otsuse tegemise päevast arvates, arvestades korra § 3

lg-s 2 sätestatut.

16. Kuigi mitu kuud pärast õnnetusjuhtumit ei ole tõenäoliselt enam võimalik teostada

sündmuskoha vaatlust ja seda jäädvustada õnnetusjuhtumiga võimalikult lähedastes

tingimustes, on sündmuskohta põhimõtteliselt võimalik vaadelda ka hiljem (nt kui küsimus on

tööks kasutatud masinate konstruktsioonis vms). Sündmuskoha hilisem vaatlemine ei tähenda

tingimata, et tööõnnetuse uurimine on formaalne ega täida eesmärki vältida samalaadsete

juhtumiste kordumist. Samuti nähtub eespool toodust, et tööõnnetuse asjaolude

väljaselgitamiseks on lisaks sündmuskoha vaatlusele veel muid võimalusi. Kaebaja viitas

17.04.2017 avalduses videosalvestisele, millel oli väidetavalt jäädvustatud temaga 30.01.2017

toimunud õnnetus – vajadusel oleks Tööinspektsioon saanud selle kaebaja tööandjalt välja

nõuda, samuti küsida selle kohta tööandja esindajatelt täiendavaid selgitusi. Seda, millal

3-17-1300

6(7)

kaebaja avaldas arstile tööõnnetuse toimumise asjaolud ning millistel asjaoludel toimus

töövõimetuslehtede tagantjärgi parandamine selliselt, et töövõimetuse põhjuseks märgiti

tööõnnetus, saanuks uurida kaebajalt ja perearstilt seletusi võttes. Kontrollimaks, kas

kaebajaga 30.01.2017 toimunud õnnetusjuhtum oli põhjuslikus seoses kaebaja töö või

töökeskkonnaga,

oleks

olnud

võimalik

uurida

tööandja

töökorraldust

puudutava

dokumentatsiooni, sh kaebaja täpsemaid töökohustusi ja nende täitmiseks vajalikku väljaõpet.

Seda, et täiendavate tõendite kogumine oli võimalik, kinnitab seegi, et kaebaja on esitanud

kohtumenetluses uusi tõendeid, lükkamaks muu hulgas ümber vastustaja väiteid, et kaebaja ei

teavitanud arsti ja tööandjat tööõnnetusest õigeaegselt. See, milliseid järeldusi nimetatud

tõenditest teha, sh kas tõendid on usaldusväärsed ja nende pinnalt saab tööõnnetuse lugeda

toimunuks, on juba tööõnnetuse sisulise uurimise küsimus.

17. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et piiratud ressursside olukorras ei

ole Tööinspektsioonil kõiki tööõnnetusi võimalik ega ka mõistlik uurida, arvestades muu

hulgas, et tööandjal on kõigi tööõnnetuste uurimise kohustus. Samas tuleneb TTOS § 24 lg-st

4, et ka kerge tööõnnetuse uurimisest ei saa Tööinspektsioon automaatselt keelduda, kui

kannatanu seda temalt taotleb, vaid iga surmaga mittelõppenud juhtumi uurimise vajaduse üle

tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid (HMS § 4).

Ka halduseeskirjad (nt vastustaja 17.05.2017 kirjas viidatud kontseptsioon) ei tohi õiguspärast

kaalumist välistada ega takistada, st sellest peab olema võimalik vajaduse korral kõrvale

kalduda (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsus nr 3-3-1-72-13, p-d 15 ja 21). Seejuures tuleb

Tööinspektsioonil arvestada, et küsimus sellest, kas vigastus tekkis tööõnnetuse tagajärjel või

mitte, võib olla ka kerge tööõnnetuse puhul töötajale oluline, sest sellest sõltub näiteks tema

ajutise töövõimetuse hüvitise suurus (vt ravikindlustuse seaduse § 54 lg 1 p-d 1 ja 6;

Riigikohtu 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 14).

18. Käesolevas asjas on kaebaja välja toonud, et OÜ M 05.04.2017 tööõnnetuse teatisel (tl

53) märgitu kohaselt oli tegemist kerge kehavigastusega, samas oli arst märkinud ka seda, et

kaebajal tekkis 30.01.2017 õnnetuse tagajärjel lülisamba rinnaosa murd, mille saab kaebaja

arvamuse kohaselt kvalifitseerida raskeks tervisekahjustuseks vastavalt juhendile, milles on

raske tervisekahjustusena kirjeldatud muu hulgas rinnalüli- ja rinnakumurdu (juhendi p 2.1.3,

tl 54–55). Ringkonnakohus märgib ka, et TTOS § 22 lg 3 järgi peab arst Tööinspektsiooni

teavitama vaid raskest ja surmaga lõppenud õnnetusest. Lisaks selgub OÜ Y 07.04.2017 aktist

(tl 12), et tööandja arvates ei olnud tegemist tööõnnetusega, muu hulgas põhjusel, et kaebaja

ei teavitanud sellest tööandjat õigeaegselt ja 30.01.2017 polnud lundki, mida lumetraktoriga

koristada, kuid kaebaja väitis Tööinspektsioonile esitatud avalduses, et teavitas tööandja

esindajat õnnetusjuhtumist 30.01.2017, mida kinnitavad ka 07.04.2017 aktile lisatud tööandja

esindajate seletused, samuti esitas kaebaja tõendi, et õnnetusjuhtumi toimumise päeval siiski

sadas lund (tl 21–22). Ringkonnakohus leiab, et vastuolu või ebaselgus Tööinspektsioonile

esitatud tõendites, eriti kui tööandja eitab tööõnnetuse toimumist, võib olla üks kaalutlus, mis

räägib uurimise kasuks ka kergemate tagajärgedega õnnetusjuhtumite puhul, sest võib viidata

asjaolule, et tööandja ei ole viinud uurimist läbi nõuetekohaselt (vt TTOS § 24 lg 41).

19. Eespool toodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab

halduskohtu 31.07.2017 otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab

Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse ja kohustab vastustajat kaebaja 17.04.2017 avalduse

alusel uuesti otsustama, kas on alust algatada 30.01.2017 kaebajaga juhtunud õnnetusjuhtumi

uurimist. Haldusmenetluse eesmärgipärasust silmas pidades tuleks Tööinspektsioonil uue

otsuse tegemisel arvestada ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ja nende

kinnituseks esitatud tõenditega.

3-17-1300

7(7)

20. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab

alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust.

21. Vastustaja mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad tema enda kanda.

22. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 45 eurot (tl 26, 35, 108).

23. Halduskohtule esitatud menetlusdokumentide kohaselt kandis kaebaja õigusabikulusid

kokku 1673,49+196,78=1870,27 eurot, mille kohta on kuludokumentidena esitatud üksnes

Bene Est Law Office OÜ poolt ajavahemikus 04.07.2017–31.01.2018 väljastatud arved (tl 76–

81 ja 91–92). Kuigi alates 01.01.2018 saab menetluskulud vastaspoolelt välja mõista siis, kui

on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11), tuleb arvestada HKMS

rakendussätetega. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne HKMS jõustumist tehtud

menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

HKMS-s sätestatut. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sättest tuleb juhinduda ka 01.01.2018

jõustunud muudatuste puhul, s.o enne muudatuste jõustumist tehtud menetlustoimingutest

tekkinud menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kohaldub enne muudatuste

jõustumist kehtinud HKMS redaktsioon. Enne 01.01.2018 kehtinud HKMS § 109 lg 1

kohaselt oli menetluskulude väljamõistmise eelduseks nende kantus (s.o arve tasumine).

Seega jätab ringkonnakohus vastustajalt välja mõistmata kaebaja esimese kohtuastme

õigusabikulud, mis puudutavad enne 01.01.2018 tehtud menetlustoiminguid (ajavahemikus

04.07.2017–29.12.2017 väljastatud arved, tl 76–80). Bene Est Law Office OÜ 31.01.2018

arve (tl 81) järgi kulus esindajal 1 tund ja 33 minutit menetluskulude nimekirja koostamisele

ja kohtule esitamisele. Sama tegevus kajastub 40 minuti ulatuses ka 02.05.2018 arvel (tl 92).

Sellist kulu ei saa pidada põhjendatuks, sest menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua

õigusalaseid eriteadmisi ja neid saaks teha ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata

(vt sama nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.10.2015 otsus nr 3-12-2696, p 25; 11.11.2015 otsus

nr 3-15-2102, p 31; 28.02.2018 otsus nr 3-16-2669, p 24; 28.02.2018 otsus nr 3-17-716, p 18).

Kui jätta Bene Est Law Office OÜ 01.03.2018, 02.04.2018 ja 02.05.2018 arvetelt (91–94)

välja ka teises kohtuasjas osutatud õigusabi, jääb kohtukulude nimekirja kohaselt järele

õigusabi osutamine kokku 1 tunni ja 23 minuti ulatuses tunnihinnaga 80 eurot, millele

lisandub käibemaks (st 138,33 eurot). Selles osas on õigusabikulud mahtu ja keerukust ning

menetluse käiku arvestades vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb vastustajalt välja mõista.

24. Kaebaja apellatsiooniastme õigusabikulud on kokku 692,74 eurot koos käibemaksuga (7

tundi ja 13 minutit, tunnihind 80 eurot ilma käibemaksuta), mille kohta on esitatud arved (tl

117–119). Eespool märgitud põhjusel tuleb põhjendatud kulude hulgast välja jätta

menetluskulude taotluse koostamise ja esitamise kulud (menetluskulude nimekirja kohaselt 1

tund ja 20 minutit). Ülejäänud õigusabikulud (488,43 eurot) on apellatsioonimenetluse käiku

arvestades vajalikud ja põhjendatud, mis tuleb samuti vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

25. Kokku on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele kuuluvate menetluskulude suurus

seega 45+138,33+488,43=671,76 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)