1-17-8124/91 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2018, Tartu

Kriminaalasja number

1-17-8124

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Liina Tulit-Kuum

Natalia Tselikova

Kohtuistungi toimumise aeg

30. oktoober 2018

Kriminaalasi

Eduard Tsjupa ja Aleksandr Tsjupa süüdistuses

mõlemal KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ning Anton Golubevi

süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 - § 22 lg 3

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 3. juuli 2018 otsus

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav Anton Golubevi kaitsja advokaat Heiki

Kuningas, süüdistatav Aleksandr Tsjupa kaitsja jurist

Artur Pärnoja ja süüdistatav Eduard Tsjupa kaitsja

advokaat Andrei Matvejev

Kohtuistungil osalesid:

Advokaat Heiki Kuningas

Advokaat Andrei Matvejev

Jurist Jüri Sakkart

Ringkonnaprokurör Kalmer Kask

Süüdistatav

Eduard Tsjupa

isikukood 38207012213;

elukoht XXXX;

töökoht OÜ X;

varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu

17.04.2015 otsusega KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 3 aastase

vangistusega katseajaga 3 aastat;

tõkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja

advokaat Andrei Matvejev

Süüdistatav

Aleksandr Tsjupa

isikukood 38106072214;

elukoht XXXX;

töökoht OÜ X;

varem kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu

08.04.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8 - § 25 lg 2

järgi 4 kuulise vangistusega katseajaga 3 aastat ja Tartu

Maakohtu 17.04.2015 otsusega KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

3 aastase vangistusega katseajaga 3 aastat;

tõkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja

jurist Jüri Sakkart

Süüdistatav

Anton Golubev

isikukood 38301282225;

elukoht XXXX;

töökoht AS X;

varem kriminaalkorras karistamata;

tõkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja

advokaat Heiki Kuningas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 3. juuli 2018 otsus osaliselt, see on:

1.1. Anton Golubevi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 –

§ 22 lg 3 järgi ning temalt menetluskulude väljamõistmises;

1.2. Aleksandr Tsjupale KarS § 121 lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmises ning

KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises;

1.3. Eduard Tsjupale KarS § 121 lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmises ning

KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. mõista Anton Golubev KarS § 121 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi õigeks;

2.2. mõista Aleksandr Tsjupale KarS § 121 lg 2 p 1 järgi karistuseks rahaline karistus

300 päevamäära summas 3000 eurot;

2.3. KarS § 65 lg 2 alusel mõista Aleksandr Tsjupale liitkaristus Viru Maakohtu 8. aprilli

2015 ja Tartu Maakohtu 17. aprilli 2015 otsustega mõistetud ära kandmata karistustest

vastavalt 3 kuud 27 päeva vangistust ja 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, kokku

3 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest

karistusest;

2.4. KarS § 74 lg 6 alusel jätta Aleksandr Tsjupa karistus 3 aastat 3 kuud 24 päeva

vangistust täitmisele pööramata ja määrata, et käesoleva otsusega mõistetud rahaline

karistus viiakse täide iseseisvalt;

2.5. määrata KarS § 66 lg 1 alusel, et punktis 2.2. mõistetud karistus tuleb Aleksandr

Tsjupal tasuda ositi igakuise maksena 250 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest.

2.6. mõista Eduard Tsjupale KarS § 121 lg 2 p 1 järgi karistuseks rahaline karistus

300 päevamäära summas 3000 eurot;

2.7. KarS § 65 lg 2 alusel mõista Eduard Tsjupale liitkaristus Tartu Maakohtu 17. aprilli

2015 otsusega mõistetud ära kandmata karistusest 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust

ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest;

2.8. KarS § 74 lg 6 alusel jätta Eduard Tsjupa karistus 2 aastat 11 kuud 27 päeva

vangistust täitmisele pööramata ja määrata, et käesoleva otsusega talle mõistetud rahaline

karistus viiakse täide iseseisvalt;

2.9. määrata KarS § 66 lg 1 alusel, et punktis 2.6. mõistetud karistus tuleb Eduard Tsjupal

tasuda ositi igakuise maksena 250 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest;

2.10. välja mõista Aleksandr Tsjupalt täiendava menetluskuluna 338 eurot

ekspertiisitasude ning tunnistaja sõidukulu ja saamata jäänud töötasu katteks;

2.11. välja mõista Eduard Tsjupalt täiendava menetluskuluna 338 eurot ekspertiisitasude

ning tunnistaja sõidukulu ja saamata jäänud töötasu katteks;

2.12. jätta Anton Golubevi kaitsjatele kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses riigi

õigusabi eest määratud tasu kogusummas 2391 eurot menetluskuluna riigi kanda;

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 3. juuli 2018 otsus muutmata.

4. Anton Golubevi kaitsja apellatsioon rahuldada, Aleksandr Tsjupa ja Eduard Tsjupa

kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Objartel&Partnerid advokaat Heiki Kuninga poolt

Anton Golubevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 480 eurot (sh käibemaks 80 eurot).

6. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu summas 480 eurot riigi kanda.

7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar (Narva osakond) advokaat Andrei

Matvejevi poolt Eduard Tsjupale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 1320 eurot (sh käibemaks 220 eurot).

8. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu summas 1320 eurot riigi kanda.

9. Mõista Eesti Vabariigilt Aleksandr Tsjupa kasuks välja 962 eurot 80 senti

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Kanda see summa OÜ

Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele EE321010220101453012 AS-is SEB Pank.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 14. novembril 2018 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 15. novembrist 2018.

Süüdistus

1. Aleksandr Tsjupat ja Eduard Tsjupat süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 1 järgi selles, et nad

sisenesid 12.08.2016 ajavahemikul kella 18.00 – 18.17 V.K. korterisse aadressil X, Kohtla-

Järve, eesmärgiga maksta V.K. kätte eelnevalt samal päeval viimase poolt nende emale, S.T.,

tekitatud kehavigastuste eest. A. Tsjupa ja E. Tsjupa lõid korduvalt korteri magamistoas V.K.

vastu pea piirkonda, jalgu, käsi ja keha, kasutades selleks kurikasarnast eset. Oma tegevusega

põhjustasid nad V.K. füüsilist valu ja kehavigastusi, s.o pikliku kujuga nahaalused verevalumid

kehatüvel, põrutushaavad pea piirkonnas ning vasaku pindluu lateraalse pekse hulgi killunenud

murru. Verevalumite ja põrutushaavadega tekitati V.K. lühiajaline tervisekahjustus, mis kestab

vähem kui 4 nädalat ning luumurruga tervisekahjustus, mis kestab üle 4 nädala, kuid vähem kui

4 kuud.

2. Anton Golubevi süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi selles, et olles

teenistuses ja täitmas graafikujärgselt oma ametiülesandeid patrullpolitseinikuna, sai

12.08.2016 väljakutse Kohtla-Järvel poes Astar toimunud sündmusele, misjärel suundus ta

kinni pidama kahtlustatav V.K. , kes asus oma elukohas. Antud tööülesannet täites tegutses A.

Golubev patrulltoimkonna vanemana ja (olles esimesena kohale jõudnud üksuse vanem)

sündmuse juhina. Ajavahemikul kella 18.00 – 18.17, viibides V.K. korteris, ei taganud ta

korteri ja selles viibivate isikute puutumatust. Garandikohustusega isikuna (kaitsegarant +

valvegarant) jättis ta järelevalveta korteri sissepääsu ning võimaldas sel moel oma

tegevusetusega korterisse sisenenud kõrvalistel isikutel (A. Tsjupa ja E. Tsjupa) panna toime

vägivallateo V.K. suhtes, jättes tegevuse tõkestamata nii A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt korterisse

sisenemisel, peksmise ajal kui ka korterist lahkumisel. A. Golubev, olles teadlik sellest, et

sündmuskohal asuva kortermaja koridoris / trepikojas viibisid isikud, kes võisid kujutada ohtu

V.K. tervisele, ei võtnud kasutusele meetmeid, et tagada V.K. tervise ohutus / isiku

puutumatus. A. Golubev, olles patrullpolitseinikuna kohustatud takistama õigusrikkumisi ning

rakendama proportsionaalseid abinõusid ohu tõrjumiseks sündmuskohal, ei taganud A. Tsjupa

ja E. Tsjupa sisenemise tõkestamist korterisse. A. Golubev suunas V.K. korteri magamistuppa

ning võimaldas seejärel oma tegevusetusega magamistuppa pääseda korterisse sisenenud A.

Tsjupal ja E. Tsjupal, kes V.K. kättemaksuks nende emale eelnevalt tekitatud

tervisekahjustuste eest segamatult läbi peksid. A. Tsjupa ja E. Tsjupa lõid magamistoas mõned

minutid kestnud vägivallaakti käigus V.K. kurikataolise esemega korduvalt vastu pea

piirkonda, jalgu, käsi ja keha. Sel ajal seisis A. Golubev korteri koridoris magamistoa ukse ees

ega rakendanud mingeid meetmeid peksjate tegevuse tõkestamiseks. Pärast seda võimaldas A.

Golubev oma tegevusetusega A. Tsjupal ja E. Tsjupal korterist lahkuda, jättes korrarikkujate

kinnipidamiseks vajalikud meetmed rakendamata.

3. Oma ülalkirjeldatud tegevusetusega ei täitnud A. Golubev Ida Prefektuuri Jõhvi

Politseijaoskonna patrulli ja liiklusjärelevalvetalituse parullpolitseinikuna talle ametijuhendiga

pandud teenistuskohustusi, Politsei– ja Piirivalveameti käskkirjaga nr 38 (01.01.2010,

muudetud 30.12.2011 käskkirjaga nr 517) kinnitatud Patrulltegevuse korra punkte 42.1

(patrulltoimkond peab sündmuskohal rakendama proportsionaalseid abinõusid korrarikkuja

kinnipidamiseks) ja 42.7 (kohaldama vajadusel viibimiskeelu) ning Ida Prefektuuri prefekti

05.06.2015 käskkirjaga nr 35 kinnitatud Ida Prefektuuris süüteoteadetele reageerimise korra

punkti 35-1 (patrulltoimkond peab kehalise väärkohtlemise korral kinni kuriteo

toimepanemises kahtlustatava isiku ja teostab isiku läbivaatuse).

Maakohtu otsus

4. Viru Maakohtu 03.07.2018 otsusega mõisteti A. Tsjupa süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja

mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu

08.04.2015 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 3 kuud ja 27 päeva

vangistust ning Tartu Maakohtu 17.04.2015 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa

võrra, s.o 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks

liitkaristuseks mõisteti A. Tsjupale 3 aastat 10 kuud ja 24 päeva vangistust.

5. E. Tsjupa tunnistati samuti süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 7 kuud

vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 17.04.2015 otsusega

mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti E. Tsjupale 3 aastat 6 kuud ja 27

päeva vangistust.

6. A. Golubev tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi ning mõisteti

karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi

täitmisele pööramata, kui A. Golubev ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu.

7. Maakohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et V.K. l oli konflikt S.T. , pärast

mida suundus V.K. koju aadressile J.X., Kohtla-Järve, kuhu järgnesid juhtunust teada saanud

A. Tsjupa ja E. Tsjupa.

8. Maakohus leidis, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa ütlused ei ole usutavad ning need tuleb nii korterisse

sisenemise ja kannatanu löömise/mittelöömise osas lugeda ebausaldusväärseks ning

tõendikogumist välja arvata (maakohtu otsuse lk 15-16).

9. Käesolevas asjas on tõendatud, et paljud erinevad isikud nägid E. Tsjupat ja A. Tsjupat alguses

poe Astar juures, seejärel sealt suundumas V.K. elukohta ning lõpuks viimase maja trepikojas.

Rida tunnistajaid on A. Tsjupa ja E. Tsjupa ka otseselt ära tundnud. Poe juures viibimist, V.K.

maja juurde minekut ja maja trepikojas viibimist ei eita A. Tsjupa ja E. Tsjupa ka ise. Nad

mõlemad kinnitavad, et olid vihased ja ärritunud ning soovisid veenduda, et nende ema peksja

saaks karistatud ja just seetõttu nad läksid X.J. tänavale. Nimetatud asjaolu kinnitab nende

motiivi maksta kätte emale tekitatud kehavigastuste eest. Kumbki süüdistatavatest ei suutnud

selgitada, kuidas see lihtsalt „süüdlase karistamises veendumine“ pidi toimuma.

10. Seda, et kas A. Tsjupal või E. Tsjupal oli poe juures kaasas kepi või nuialaadne ese, kinnitasid

tunnistajad J.A. ja P.P.

11. A. Tsjupa ja E. Tsjupa kinnitasid, et nad viibisid kannatanu maja trepikojas, nägid korteriukse

avamist ja politseinike korterisse sisenemist, kuid väitsid, et oli võimatu siseneda korterisse,

kus viibis palju politseinikke. Maakohtu hinnangul just nimelt asjaolu, et korteris viibis neli

politseinikku, kelle tegevus ei olnud ühiselt ja nõuetekohaselt koordineeritud, andis A. Tsjupale

ja E. Tsjupale võimaluse tekkinud hetkelist segadust ära kasutades jõuda vaid mõne sammuga

väikese korteri magamistuppa, kus nägid V.K. .

12. Mõlema süüdistatava viibimine magamistoas on tõendatud A. Golubevi ütlustega, et kui tal

õnnestus lõpuks magamistoa uks avada, siis nägi ta voodis verist V.K. ja kannatanuga koos

magamistoas viibivaid A. Tsjupat ja E. Tsjupat, kes seisid kannatanu pea ja keha juures. A.

Golubevi tuppa sisenedes jooksid mõlemad sealt koheselt välja. Kellelgi neid kinni pidada ei

õnnestunud, seda eelkõige sündmuskoha mittenõuetekohase korraldamise tõttu. Asjaolu, et

V.K. ei peksnud ei A. Golubev ega ka keegi teine politseinikest, on tõendatud DNA ekspertiisi

aktiga nr 16E-GE1039, mille kohaselt leiti kannatanu magamistoast padjalt ja padjapüürilt

võetud proovidelt kannatanu V.K. verd. Korteris viibinud politseinike teleskoopnuiadelt V.K.

verd ega DNA-d ei leitud.

13. Kriitiliselt tuleb maakohtu hinnangul suhtuda ka kannatanu V.K. ütlustesse kohtuistungil, mille

kohaselt ta väitis, et ta ei olnud purjus, et midagi kanget ta tol päeval rohkem ei joonud ning

tema alkoholitaluvus on normaalne. Samas on isiku ravidokumentidesse märgitud, et haiglasse

toimetamisel olid temal alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired ning äge

intoksikatsioon ja joove takistas anamneesi võtmist. Isiku joovet kinnitavad ka tunnistajad

D.K., A.R., N.G. ja süüdistatav A. Golubev. Eeltoodut arvestades on eluliselt usutav, et

kannatanu mälupilt toimunust ei ole objektiivne.

14. Kannatanu väitis, et ta nägi aknast, kuidas politseinikud kargasid autost välja ja tormasid nuiad

käes trepikotta, saades aru, et teda tullakse peksma, mitte arreteerima, vaid just peksma, kuna

uksele hakati koputama ning taoti rusikate ja jalgadega vastu ust. Ta ei avanud ust ise ega

lubanud naisel ust lahti teha, kuna ei soovinud peksa saada. Nimetatud väiteid ei ole kinnitanud

ükski kohtuistungil uuritud tõend. Erivahendite kasutamise kohta on antud hulgaliselt

tunnistajate selgitusi, sealhulgas nii politseinike kui ka A. Tsjupa ja E. Tsjupa ütlused, kuid

erivahendite kasutamise kohta tegelikult informatsiooni ei ole ja ka nuiade väljavõtmine toimus

olemasolevatel andmetel alles trepikojas, mitte õues/ autos.

15. Kannatanu väitel enne politseinike korterisse sisenemist tal vigastusi polnud, välja arvatud paar

kriimu seoses poes Astar toimunud konfliktiga, kus teda kriimustas S. T. ning kõik vigastused

sai ta oma korteris peksmise tulemusel. Vigastuste eelnevat puudumist kinnitasid ka tunnistajad

N.G., N.G. , A.R. , N.K. ja süüdistatav A. Golubev.

16. Kannatanu väidab ka, et kui lõhuti maha esimene uks, kargas sisse just politseinik A. Golubev

ja ütles, et ta tõstaks käed üles ja näitaks, et tal ei ole midagi käes; samuti küsis A. Golubev,

kus on abikaasa, kes oli koridoris magamistoa ja elutoa ukse vahel ja keda teine politseinik

(eestlane) lükkas elutuppa. Seejärel lükkas A. Golubev kannatanu magamistuppa, lükkas

voodile ja just tema lõi nuiaga midagi rohkem küsimata vastu pead. Nägi vaid kaks sekundit

korterisse tulevat kahte politseinikku. Üks viipas käega, et naine viidaks minema ja siis juba

lükati teda magamistuppa ja hakati kohe lööma.

17. Faktiliselt on leidnud tõendamist, et käsu käed üles tõsta andis ja esimesena sisenes korterisse

N.G. , kes teostas ka turvakontrolli. Seega ei vasta kannatanu mälupilt ja tema väited ka selles

osas tegelikkusele. Samuti ei ole täpne väide, et politseinik „kargas“ sisse, kuna eri tunnistajate

väitel siseneti korterisse rahulikult. Mis puutub väitesse esimese löögi osas, siis on

märkimisväärne, et kannatanu eeluurimisel antud ütlused ja kohtuistungil antud ütlused oluliselt

erinevad. Kumbki eri aegadel esitatud versioonidest ei lange kokku ka muudest tõendiallikatest

saadud ütlustega. Vastuolusid selgitas kannatanu jätkuvalt ja tõrksalt sellega, et uurija võis

millestki valesti aru saada ja tema ütlused on protokolli ebatäpselt kantud.

18. Ei A. Golubevil ega ka ühelgi teisel sündmuskohal viibinud politseinikul ei olnud põhjust ega

motiivi V.K. suhtes jõudu kasutada või veelgi enam, teda väärkohelda, kuna peale korteriukse

sundavamist viimane vastupanu ei osutanud ja allus vastuvaidlematult politsei korraldustele.

Peale turvakontrolli suunas A. Golubev isiku magamistuppa, et viia läbi ülevaatus ülejäänud

korteris.

19. Seda juhust, et korteri välisuks oli avatud ja V.K. oli jäänud järelevalveta ning magamistoas

voodil istuvana nähtav, kasutasidki ära A. Tsjupa ja E. Tsjupa. Neil mõlemal oli soov ja motiiv

V.K. kehavigastusi tekitada, et nende ema ründamise eest kätte maksta.

20. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa suundusid nende ema

rünnanud mehe elukoha juurde ja sisenesid trepikotta juba enne politsei saabumist (politsei kiire

saabumine nn „kuumadel jälgedel“ ei saanud neile teada olla) vaid selleks, et veenduda, et

kuriteo toime pannud isik saaks karistada. Mõlemad isikud on ise kinnitanud, et nad olid

ärritunud ja vihased ning ihkasid, et süüdlane saaks karistatud. Kannatanule vaba juurdepääsu

avastamisel nad lihtsalt kasutasid juhust ja panid toime kuriteo.

21. A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlusi käsitleb kohus nendepoolse

ilmselge püüdena vabaneda vastutusest. Hinnates kõiki tõendeid kogumis on maakohus

seisukohal, et A. Tsjupale ja E. Tsjupale etteheidetav tegu on aset leidnud süüdistuses

kirjeldatud asjaoludel ja viisil ning nemad vastutavad süüteo toimepanemise eest

kaastäideviijatena. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus on leidnud tõendamist ja nad

mõlemad on toime pannud teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o teise inimese tervise

kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, millega on tekitatud tervisekahjustus,

mis kestab vähemalt 4 nädalat. Käesolevas asjas ei ole olnud võimalik tuvastada, kas A. Tsjupa

või E. Tsjupa tekitas V.K. vigastused või kes neist hoidis kinni ust, takistades sellega A.

Golubevil tuppa sisenemast. See ei omagi sisulist tähtsust, kuna tegemist on süüteo

kaastäideviimisega. A. Tsjupa ja E. Tsjupa süütegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2

p 1 järgi ning puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

22. Maakohus on seisukohal, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa panid neile etteheidetava teo toime otsese

tahtlusega. A. Tsjupa ja E. Tsjupa osas tuleb arvestada sellega, et nende poolt toime pandud

kuritegu oli tingitud reaktsioonina eelnevalt kannatanu poolt nende ema suhtes toime pandud

vägivallategudest. Nimetatud asjaolu ei ole siiski alust arvestada kergendava asjaoluna KarS §

57 mõttes. Raskendava asjaoluna KarS § 58 p 10 tähenduses tuleb A. Tsjupa ja E. Tsjupa osas

arvestada süüteo toimepanemist isikute grupis. A. Tsjupa ja E. Tsjupa näol on tegemist

isikutega, kes panid kuriteo toime katseajal, omades kehtivat karistust. Uue tahtliku kuriteo

toimepanemisega rikkusid nii A. Tsjupa kui ka E. Tsjupa raskeimal moel neile varasema

kohtuotsusega määratud karistusest vabastamise tingimusi, millest tulenevalt on kohtul

karistust mõistes kohustus järgida KarS § 74 lg 5 sätteid ja mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2

reeglite järgi.

23. Käesolevas asjas, võttes arvesse kõiki eelkirjeldatud asjaolusid, peab maakohus põhjendatuks

mõista mõlemale süüdistatavale karistuseks 7 kuud vangistust, suurendades uue kuriteo eest

mõistetud karistust KarS § 65 lg 2 alusel neile eelmiste kohtuotsuste järgi mõistetud karistuste

ära kandmata osade võrra.

24. Maakohus leidis, et ka A. Golubevile esitatud süüdistus on tõendatud. A. Golubev töötas

ajavahemikul

04.11.2013

–

04.04.2017

Ida

Prefektuuri

Jõhvi

politseijaoskonnas

patrullpolitseiniku ametikohal, mille ametijuhendiga tutvus 04.11.2014 ning oli seega teadlik

tööle esitatavatest nõudmistest.

25. 12.08.2016 sündmuskohal J.X. Kohtla-Järvel eiras A. Golubev temal lasuvat garandikohustust,

mida Ida Prefektuuris reguleerib süüteoteadetele reageerimise kord ja patrulltegevuse kord.

26. Tunnistajad S.M., N.G. , A.J., K.K. ja A.R. andsid kohtuistungil ütlusi, et 12.08.2016 oli A.

Golubev, olles esimesena kohale jõudnud üksuse vanem ja patrulltoimkonna vanemana

sündmuse juht, kes juhtis politseinike tegevust sündmuskohal. Seda ei muutnud ka asjaolu, et

teise ekipaaži koosseisus jõudis kohale pikema staažiga A.R. . Muuhulgas märkisid tunnistajad,

aga ka A. Golubev ise, et just A. Golubev võttis vastu otsuse siseneda J.X. korterisse valdaja

nõusolekuta ja seal viibiv kahtlustatav kinni pidada. Just tema jagas enda kinnitusel kolleegidele

ülesanded, kes mida peab korteris tegema jne. Ei ole tuvastatud, et A.R. oleks faktiliselt

juhtimise üle võtnud või sellest juhtimiskeskust teavitanud.

27. A. Golubevi väitel pidid välisust julgestama viimasena korterisse sisenevad A.J. ja A.R. , kes

samas pidid vastavalt tema poolt antud ülesannete jaotusele tegelema kannatanu abikaasaga,

mida viimased ka tegid naist elutuppa suunates. Seega jäi avatud välisuks valveta ja politsei

garandikohustus täitmata.

28. Nelja korteris olnud politseiniku kirjeldus sündmuste käigust ning enda tegevusest ei lange

mitmes punktis kokku teineteise selgitustega, samuti mitte teiste tunnistajate ütlustega.

Maakohus nõustub prokuröriga, et selgelt on nähtav, et kõik korteris olnud politseinikud

püüavad ennast magamistoas toimunust distantseerida ja positsioneerida end nii sellest korteri

osast kui ka esikust võimalikult kaugele. Näiteks N.G. ja A. Golubev väidavad, et olid köögis,

üksteist seejuures köögis välistades. A.J. ja A.R. väidavad, et olid kogu aja elutoas.

29. Samas ei kinnita A.R. i väiteid, et ta viibis kogu korteris viibimise aja elutoas koos N.K. ja A.J.

aga, N.K. , kelle väitel oli ta elutoas kahekesi eestlasest politseinikuga, kes rääkis vene keelt

aktsendiga. N.G. i väitel liikus A.R. elutoa ja esiku vahel ning oli tema köögist tuleku ajal

koridoris elutoa ukse peal. A.R. seda seevastu ei kinnita ja ütleb, et ta N.G. i ei näinud, kuna

oli elutoas. A.J. a väitel vestles just tema N.K. ga ja A.R. sellesse tema mäletamist mööda ei

sekkunud. Seevastu A.R. väidab vastupidist. A. Golubevi väitel oli tema köögis ja N.G. esikus

magamistoa ukse ja välisukse vahel. N.G. väidab vastupidist, öeldes et just tema oli köögis ja

A. Golubev esikus magamistoa ukse taga.

30. Ei ole eluliselt usutav, et väikeses korteris, kus oli vaid kaks tuba ja köök, oleks saanud tekkida

olukord, kus politseitöötajad oleksid üheaegselt esikus mitte viibinud. Seejuures ei ole

tuvastatud, et enne V.K. peksmist oleks ükski politseitöötajatest viibinud magamistoas või et

näiteks A.J. oleks viibinud kusagil mujal kui esikus ja elutoas.

31. Kuigi kaasaaitamine süüteo toimepanemisele on võimalik eelkõige tegevusega, on see võimalik

ka tegevusetuse vormis. Seda juhul, kui isik on mingiks tegevuseks kohustatud ehk kui ta on

garant. Prokuröri hinnangul on A. Golubevi puhul tegemist just sellise olukorraga ja maakohus

nõustub sellega. A. Golubevi puhul on võimalik määratleda eeldatav ja objektiivselt võimalik

tegu, mida tema oleks saanud ja pidanud füüsiliselt tegema ja mis oleks saanud vältida

tagajärge, s.o käesoleval juhul V.K. suhtes vägivallateo toimepanemist.

32. Vastutus

tegevusetuse

eest

on

käesoleval

juhul

tegevusetusdelikti

vormis,

kus

politseioperatsiooni käigus korterisse sisenenud politseitöötaja A. Golubev, olles faktiliselt

sündmuse juht ja esimesena kohale jõudnud patrullüksuse vanem, ei taganud korteri ja selles

viibiva V.K. turvalisust. Hoolimata A. Golubevi väidetest, et Patrulltegevuse korra p 41 teise

lause kohaselt pidanuks juhtimise üle võtma pädevam politseiametnik, kelleks oli A.R. , selgub

abijõududena lisandunud patrullpolitseinike ütlustest, et A. Golubev jätkas sündmuse faktilist

juhtimist ka peale A.R. i sündmuskohale jõudmist. Samuti ei kinnita A.R. , et ta oleks juhtimise

üle võtnud või/ja sellest teavitanud juhtimiskeskust/ patrulltoimkondi.

33. Samas ei astunud A. Golubev tunnistajate selgitusel nõutavaid samme, et eemaldada trepikojast

seal viibinud kõrvalised isikud. Ta ei andnud nimetatud isikute osas korraldust ka talle A.

Tsjupa ja E. Tsjupa kohta küsimusi esitanud abijõududena kohale saabunud kolleegidele, et

tagada korteri turvalisus ja vastav perimeeter. Selle tulemusena jäi korteri välisuks valveta ja

võimalikuks sai olukord, kus küllaltki väikeses kahetoalises korteris mitme politseiametniku

viibimise ajal sisenesid sinna kõrvalised isikud, kes panid korteri magamistoas V.K. suhtes

toime vägivallateo.

34. Kahtlustatav V.K. kinnipidamiseks valdaja nõusolekuta korterisse sisenemine välimise

korteriukse sundavamise teel oli A. Golubevi otsus. Seega pidi tema enda väljakutse

lahendamisel, sh esimesena kohale jõudnud patrulltoimkonna vanemana juhtima kogu

politseilist tegevust ja taktikat, sh vastutama V.K. kinnipidamise eest ning tagama viimase

järelevalve ja turvalisuse, sh kaitse kolmandate isikute ründe eest, mitte aga jätma oma

toiminguid pooleli ja eeldama, et tema järel korterisse sisenenud politseiametnikud seda teevad.

35. A. Golubevi väited magamistuppa sisenemise ja toast põgenevate noormeeste osas teistele

politseiametnikele karjumise kohta ei ole eluliselt usutav, arvestades korteri väiksust. Ükski

teistest politseitöötajatest seda ei kinnita, samuti ei andnud ta raadiojaama teel teada, et korterist

põgenevad noormehed tuleb kinni pidada. Maja ees olid valves veel kaks politseinikku lisaks

korterisse sisenenud neljale politseinikule. A. Golubevi versiooni tema liikumistrajektoorist

korteris ei kinnita ka teised politseitöötajad.

36. PPA Sisekontrolli büroo distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli A. Golubevil

sündmuskohal tema tööülesannetest nähtuvalt garandikohustus (kaitsegarant /valvegarant) ning

ta ei täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt. Samale järeldusele jõudis maakohus asja kohtuliku

uurimise käigus.

37. Samuti tõendab distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ka politseinike tegevust sündmuskohal ja

sündmuste ajalist kulgu. Just A. Golubev oli isikuks, kes konsulteeris välijuhiga korteriukse

sundavamise võimaluse osas ja just tema kutsus välja päästeametnikud korteriukse avamiseks.

Samuti oli A. Golubev isikuks, kes koostas sündmuse kohta valdusesse sisenemise protokolli

12.08.2016 ja kajastas patrullilehel toimunut.

38. A. Golobevi süütegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 1 - § 13 lg 1 § 22 lg 3 järgi

ning puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

39. Maakohus leidis, et A. Golubev pani temale inkrimineeritava teo toime kaudse tahtlusega.

Hoolimata sellest, et V.K. oli ise eelnevalt naisterahva suhtes pannud toime kehalise

väärkohtlemise, s.o kuriteo, ei vähenda see politseiametniku kohustust tagada tema kodu – ja

isikupuutumatus. A. Golubevi süüd raskendavad ja kergendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58

mõttes puuduvad. Ta on varem kriminaalkorras karistamata isik. Maakohus ei pidanud

põhjendatuks teda karistada rahalise karistusega, kuna sellega ei ole võimalik tagada, et

süüdistatav hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest ja et õiguskord oleks kaitstud. A.

Golubevile peab maakohus põhjendatuks mõista karistuseks 6 kuud vangistust. Arvestades

karistuse preventiivseid eesmärke on põhjendatud mitte pöörata karistust täitmisele, kui A.

Golubev ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

A. Golubevi kaitsja H. Kuninga apellatsioon

40. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Golubevi kaitsja advokaat H. Kuningas, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Golubevi õigeksmõistmist.

41. Kokkuvõtvalt on apellatsiooni põhiseisukohad järgmised.

42. Maakohus leidis, et 12.08.2016 aadressil JX, Kohtla-Järvel eiras A. Golubev temal lasuvat

garandikohustust, mida Ida Prefektuuris reguleerib süüteoteadetele reageerimise ja

patrulltegevuse kord. Kaitsja leiab, et A. Golubevi süüdimõistmiseks tuleb tuvastada, milles

konkreestelt seisneb tema tegevusetus ja millised on need abinõud, mis jäeti rakendamata, kuid

mida igal juhul tuleb rakendada. Käesoleval juhul ei nähtu maakohtu otsusest, mida

konkreetselt jättis A. Golubev tegemata. Väide, et A. Golubev ei kohaldanud proportsionaalseid

abinõusid, on üldsõnaline ja lahti mõtestamata. Sellise ebamäärase süüdistuse alusel ei ole

võimalik isikut süüdi mõista. Maakohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt ja objektiivselt,

mis on viinud ebaõige kohtuotsuseni. Lahti on mõtestamata etteheidetava tegevusetuse sisu,

mistõttu on ka süüdistus ebaselge (vt apellatsiooni lk 1-3).

43. Maakohtu otsuses leitakse A. Golubevi väitele tuginevalt, et tema hinnangul pidid välisust

julgestama viimasena korterisse sisenevad A.J. ja A.R. , kes samas pidid vastavalt tema poolt

antud ülesannete jaotusele tegelema kannatanu abikaasaga, mida viimased ka tegid naist

elutuppa suunates. Seega jäi avatud välisuks valveta ja politsei garandikohustus täitmata.

Tunnistajate ütlustest nähtub, et A.J. viibis koos N.K. ga elutoas. A.R. oli seega vaba ja tal oli

võimalik kontrollida nii esikut kui ka välisust. Tegelikkuses see nii ka oli. A. Golubev ja N.G.

tegelesid kannatanuga ning A.J. N.K. ga. A.R. il oli seega võimalus jälgida nii esikut kui ka

korteriust. Maakohtu järeldus, et A. Golubev jättis täitmata garandikohustuse, ei ole seega

kooskõlas uuritud tõenditega ja nendele tuginevate asjaoludega (vt apellatsiooni lk 4).

44. Kaitsja ei ole nõus ka etteheitega, nagu oleks A. Golubev olnud teadlik sellest, et sündmuskohal

asuva kortermaja trepikojas viibisid isikud, kes võisid kujutada ohtu V.K. tervisele.

Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele selline järeldus tugineb. A. Golubev ei tundnud A.

Tsjupat ja E. Tsjupat. Samuti ei ole tõendatud A. Golubevi teadmine, et tegemist on naisterahva

poegadega, keda kaupluses löödi. Kõik ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et need isikud oli

rahulikud ja kedagi ei seganud. Seega ei ole tõendamist leidnud, et A. Golubev oleks teadlik

olnud neist tulenevast ohust, mistõttu ei tugine maakohtu järeldused selles osas asjas uuritud

tõenditele.

45. Isegi kui kohus tuvastab hoolsuskohustuse rikkumise, ei ole käesoleval juhul tuvastatud, et

saabunud tagajärg oleks olnud selgelt ettenähtav (RKKKm nr 3-1-1-79-10 p 23). Maakohtu

otsus ei ühti ülaltoodud Riigikohtu lahendiga ja eirab seega kohtupraktikat.

46. Süüdistus on A. Golubevile esitatud kehalisele väärkohtlemisele kaasaaitamises. Süüdistust on

põhjendatud ka väitega, et A. Golubev ei taganud peksjate kinnipidamist. Seega tuleb tuvastada

need minetused, mis põhjustasid kõrvalistel isikutel kannatanule ligipääsu. Peksjate põgenema

pääsemine ei ole enam põhjuslikus seoses kannatanule vigastuste tekitamisega. Tegemist on

olemuslikult teistlaadi teoga, mis võib olla distsiplinaarmenetluse esemeks. Selle eest, et

peksjad põgenema pääsesid, ei saa kohaldada kriminaalvastutust. Seega, kui kohus leiab, et A.

Golubevile on etteheidetav tegevusetus kurjategijate kinnipidamisel, ei saa toodu olla

kriminaalvastutuse kohaldamise aluseks.

A. Tsjupa kaitsja A. Pärnoja apellatsioon

47. A. Tsjupa kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Tsjupa õigeksmõistmist.

Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Juhul kui ringkonnakohus kahte esimest taotlust ei rahulda,

taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja A. Tsjupale rahalise karistuse mõistmist.

48. Kokkuvõtvalt on apellatsiooni põhiseisukohad järgmised.

49. Maakohus on jätnud määratlemata kuriteo toimumise aja, kuna faktiliselt on tuvastamist

leidnud, et sündmus toimus 12.08.2016 ajavahemikul kella 18.16 – 18.17.56, s.o vähem kui

kaks minutit. Seega on vale ka maakohtu järeldus, et kuritegu pandi toime ca 7-10 minuti

jooksul (vt apellatsiooni lk 6-8).

50. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et kannatanu V.K. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks.

Vastuolud kannatanu ütlustes on selgitatavad tema füüsilise seisundi ja 16.08.2016

ülekuulamise läbiviimise aja ning kohaga. Samuti on kaitsja seisukohal, et ka kannatanu

abikaasa N.K. ütlused on usaldusväärsed ning haakuvad teiste asjas kogutud tõenditega (vt

apellatsiooni lk 8-13).

51. Kohtuliku uurimise käigus ei ole peale A. Golubevi ütluste ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A.

Tsjupa ja E. Tsjupa osalesid 12.08.2016 kannatanu V.K. peksmises. Kaitsja on seisukohal, et

A. Golubevi ütlused on vastuolus objektiivsete tõenditega ja eluliselt mitte usutavad. A.

Golubevi ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks ja tõendikogumist välja arvata. Kaitsja

hinnangul püüab A. Golubev kohtuliku uurimise käigus antud ütluste läbi vabaneda vastutusest

(vt apellatsiooni lk 14-16).

52. Kaitsja ei nõustu maakohtuga järeldusega, et A. Golubevil ega ühelgi teisel sündmuskohal

viibinud politseiametnikul puudus motiiv V.K. suhtes jõu kasutamiseks või veel enam tema

väärkohtlemiseks, kuna pärast korteriukse avamist V.K. vastupanu ei osutanud ja allus politsei

korraldustele. Kaitsja hinnangul on politseiametnike ütlused vastuolus, mis on tingitud ühest

eesmärgist – vabaneda vastutusest, kuna mitte ühtegi kõrvalist isikut, peale politseiametnike,

korteris ei viibinud. Seega saavad juhtunus süüdi olla ainult koha peal viibinud

politseiametnikud (vt apellatsiooni lk 16-19).

53. Kaitsja leiab, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt kohtuistungil antud ütlused on usaldusväärsed, s.o

nad ei sisenenud kannatanu korterisse ja ei osalenud kannatanu peksmises. A. Tsjupalt

eeluurimisel saadud ütlused olid võetud eesmärgiga vabastada politseiametnikud vastutusest.

A. Tsjupa ja E. Tsjupa poolt eeluurimisel antud ütlusi ei saa tõendina üldse kasutada, kuna need

on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samuti leiab kaitsja, et kohtueelne

uurimine käesolevas asjas on läbi viidud puudulikult, mistõttu on jäänud kõrvaldamata kõik

vastuolud ja kahtlused (vt apellatsiooni lk 19-21).

54. Süüdistatav ei ole kohustatud tuvastama, kes ja millal peksis V.K. . See jäi antud asjas

tuvastamata nii kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel. Tõendeid, mis viitaksid A. Tsjupa

süüle, asjas ei ole. Käesolevas asjas kogutud tõendid ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi

kuriteo asjaolude kohta. Süüdimõistva otsuse rajamine oletustele on vastuolus süütuse

presumptsiooniga (vt apellatsiooni lk 22-23).

E. Tsjupa kaitsja A. Matvejevi apellatsioon

55. E. Tsjupa kaitsja advokaat A. Matvejev taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja E. Tsjupa

õigeksmõistmisest. Alternatiivselt taotletaks maakohtu otsuse tühistamist E. Tsjupale mõistetud

karistuse osas ja viimasele rahalise karistuse mõistmist.

56. Kokkuvõtvalt on apellatsiooni põhiseisukohad järgmised.

57. Maakohus on ebaõigesti kasutanud A. Tsjupa poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. E.

Tsjupa on algusest peale eitanud, et ta sisenes koos A. Tsjupaga kannatanu korterisse ja peksis

seal viimast. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuotsust KrMS § 15 lg 1 alusel lubatud rajada

tõenditele, mida ei ole vahetult kohtumenetluse käigus uuritud. A. Tsjupa ei ole

kohtumenetluses andnud ütlusi selle kohta, et ta oli teadlik kannatanu ruumide asukohast.

Lisaks ei ole A. Tsjupa ka kohtueelse menetluse käigus detailselt avaldanud kannatanu korteris

olevate tubade asukohti (vt apellatsiooni lk 2-3).

58. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu järeldus E. Tsjupa ütluste usaldusväärsuse kohta

Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadele (RKKKm 3-1-1-89-12, p 14; 3-1-1-131-13, p-d

11-13). Isegi kui tugineda A. Tsjupa poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, siis neist

nähtub üksnes, et A. Tsjupa sisenes korterisse üksinda ning lõi kannatanut ühel korral. Sellest

ei tulene, et ka E. Tsjupa oleks korterisse sisenenud ja kannatanut löönud. Seega tugineb

maakohtu järeldus E. Tsjupa ütluste ebausaldusväärsuse kohta tõendile, mida ei uuritud vahetult

kohtumenetluses. Samuti ei ole E. Tsjupa kunagi eitanud, et ta viibis poe Astar juures ning ka

kannatanu maja trepikojas, kuid antud asjaolud ei tõenda kuidagi kuriteo toimepanemist E.

Tsjupa poolt. E. Tsjupa selgitas ammendavalt poe juures ja kannatanu trepikojas viibimise

asjaolusid. Kaitsja leiab, et puuduvad alused tunnistamaks E. Tsjupa ütlusi ebausaldusväärseks.

Ühtlasi puuduvad asjas ka igasugused tõendid selle kohta, et E. Tsjupa on toime pannud kuriteo

(vt apellatsiooni lk 3-4).

59. Maakohus lähtus E. Tsjupa süüditunnistamisel üksnes A. Golubevi ütlustest, jättes arvesse

võtmata teiste politseiametnike ütlused, kuna leidis, et viimased ei anna tõeseid ütlusi, sest

soovivad ennast distantseerida korteris toimunust. Sellest tulenevalt, kuna maakohus eelistab

ühte tõendit teistele, ei saa rääkida tõendite objektiivsest hindamisest (vt apellatsiooni lk 4-5).

60. Maakohus jättis tähelepanuta ka kannatanu ütlused, kes on eitanud E. Tsjupa osalust antud

kuriteos, põhjusel, et kannatanu poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused

on erinevad. Kaitsja ei nõustu kannatanu ütlustele antud hinnanguga. Kõik korteris viibinud

politseiametnikud ning ka A. Tsjupa ja E. Tsjupa on andnud ütlusi, mis toetavad kannatanu

väidet, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa ei sisenenud korterisse ja ei peksnud kannatanut. Samuti

puudub kannatanul ka igasugune motiiv E. Tsjupa kaitsmiseks (vt apellatsiooni lk 5).

61. Ühtlasi leidis maakohus, et motiiv kannatanu peksmiseks oli ainult A. Tsjupal ja E. Tsjupal.

Samas ei ole välistatud, et korterisse sisenedes pidid politseinikud kannatanu suhtes kasutama

füüsilist jõudu (apellatsiooni lk 5).

62. Maakohus on jätnud andmata ka objektiivse hinnangu tõenditele, mis räägivad E. Tsjupa

versiooni kasuks. Ükski tõend ei viita vahetult sellele, v.a A. Golubevi ütlused, et E. Tsjupa

sisenes korterisse ja peksis seal viibinud kannatanut. Maakohus on jätnud andmata hinnangu

sellele, et kuidas kõikide korteris viibinud politseiametnike juuresolekul sai üldse tekkida

süüdistusversioonis kirjeldatud olukord. Samas on A. Golubevil olemas põhjused eitada

toimunut ning süüdistada peksmises üksnes A. Tsjupat ja E. Tsjupat. Kui leida, et A. Tsjupa ja

E. Tsjupa räägivad tõtt, siis võib just A. Golubev olla isikuks, kes peksis kannatanut. Sellises

olukorras võib A. Golubev olla huvitatud A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüstamisest. Kaitsja

hinnangul ei saa otsustuse tegemisel lähtuda ainult A. Golubevi ütlustest, jättes kõik teised

tõendid kõrvale (apellatsiooni lk 5-7).

63. Tuginedes eeltoodule leiab kaitsja, et käesolevas asjas tehtud otsus tugineb tõenditel, mis ei ole

lubatud. Seega tuleb kohaldada in dubio pro reo põhimõtet ning E. Tsjupa õigeks mõista.

64. Juhul kui ringkonnakohus peaks maakohtu otsusega nõustuma, ei ole E. Tsjupa nõus temale

määratud karistusega. KarS § 121 lg 2 p 1 võimaldab isikut karistada ka rahalise karistusega.

Varasemalt on E. Tsjupat karistatud narkootikumidega seotud kuriteo ja varavastase kuriteo

eest. Käesolevalt süüdistatakse teda aga vägivallakuriteo toimepanemises, milles on maakohus

leidnud, et E. Tsjupat provotseeriti tema ema peksmise läbi. Arvestades E. Tsjupa varasemaid

karistusi ei ole vägivaldne käitumine tema jaoks tavaline. Seega ei ole maakohtu järeldus, et

karistuse üldprevenetiivseid eesmärke on võimalik saavutada üksnes läbi vangistuse,

põhjendatud. E. Tsjupal on olemas kindel sissetulek, mis võimaldab täita rahalist karistust. Läbi

piisava rahalise karistuse on võimalik saavutada karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Ringkonnakohtu järeldused

65. Kriminaalkolleegium,

tutvudes

kohtuotsuse,

apellatsioonide

ja

kriminaalasja

kõigi

materjalidega, ära kuulates ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et maakohtu

otsuses toodud põhjendused A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüditunnistamise kohta on kooskõlas

kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samas leiab ringkonnakohus, et A. Tsjupale ja E. Tsjupale

nii KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kui ka KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud karistused kuuluvad

tühistamisele. A. Golubev tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Sellest tulenevalt

maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele. A. Golubevi kaitsja apellatsioon rahuldatakse

täielikult ning A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonid osaliselt.

66. Ringkonnakohus algul käsitleb A. Tsjupale ja E. Tsjupale esitatud süüdistust (I), seejärel

A. Golubevile esitatud süüdistust (II), siis A. Tsjupale ja E. Tsjupale mõistetavaid karistusi (III)

ning lõpuks menetluskulude hüvitamist (IV).

I

67. Maakohtu põhjendused A. Tsjupale ja E. Tsjupale esitatud süüdistuse tõendatuse kohta

nähtuvad käesoleva otsuse p-dest 9–21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja

järeldustega ning märgib täiendavalt vaid järgmist.

68. A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonides leitakse, et kuna peale A. Golubevi ütluste ei

ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa osalesid kannatanu V.K. peksmises,

siis ainult selle alusel ei saa süüdimõistvat otsust teha. Kaitsjad on seisukohal, et

A. Golubevi ütlused on vastuolus objektiivsete tõenditega ja eluliselt mitte usutavad.

A. Golubevi ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks ja tõendikogumist välja arvata. Kaitsjate

hinnangul püüab A. Golubev kohtuliku uurimise käigus antud ütluste läbi vabaneda vastutusest,

sest kannatanu ütluste kohaselt peksid teda hoopis politseinikud, sh ka A. Golubev.

69. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et A. Golubevi ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt peale köögist naasmist ta nägi, et magamistoa uks on kinni.

Ta püüdis ust lahti teha, kuid algul see ei õnnestunud. Kui ta ukse lahti sai, siis ta nägi, et

kannatanu oli voodis pikali ja oli verine. Eelnevalt, kui nad korterisse sisenesid, kannatanul

vigastusi ei olnud. Magamistoas ta nägi A. Tsjupat ja E. Tsjupat, kes seisid üks kannatanu pea

ja teine tema keha juures. Kui A. Golubev magamistuppa sisenes, siis A. Tsjupa ja E. Tsjupa

jooksid sealt välja. A. Golubev karjus teistele politseinikele, et pidage nad kinni, sest ta ise jäi

kannatanule abi osutama (I kd lk 120 pöördel–124).

70. Maakohus luges A. Tsjupa ja E. Tsjupa ütlused ebausaldusväärseteks ja neid tõendina ei

arvestanud. Maakohus suhtus kriitiliselt ka kannatanu ütlustesse ja leidis, et tema mälupilt

toimunust ei ole objektiivne. Maakohus põhjendas, et politseinikud kannatanut ei peksnud

(vt käesoleva otsuse p-d 13–18).

71. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et politseinikud kannatanut ei peksnud. Seega

said tema peksjateks olla ainult A. Tsjupa ja E. Tsjupa, keda A. Golubev nägi magamistoas

verise kannatanu juures seismas, kusjuures eelnevalt kannatanul vigastusi ei olnud.

72. Süüdistuse kohaselt A. Tsjupa ja E. Tsjupa kasutasid peksmisel kurikasarnast eset. Seda, et

A. Tsjupal või E. Tsjupal oli poe juures kaasas kepi- või nuialaadne ese, kinnitas tunnistaja

J. A (I kd lk 98 pöördel). Tunnistaja P. P neil sellise eseme olemasolu enam täpselt ei mäletanud,

kuid kinnitas, et see võis olla (I kd, lk 100 pöördel). Ekspertiisiakti kohaselt kannatanut võidi

peksta piklikukujulise tömbi esemega (tõendite kd, lk 28-30). Seega on tõendatud, et peksmisel

võidi kasutati kurikasarnast eset.

73. Käesolevas asjas ei ole olnud võimalik tuvastada, kas A. Tsjupa või E. Tsjupa tekitas

V.K. vigastused või kes neist hoidis ust kinni, takistades sellega A. Golubevil tuppa sisenemast.

Maakohus leidis, et see ei omagi sisulist tähtsust, kuna tegemist on süüteo kaastäideviimisega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest tegu on kaastäideviimise mõttes toime

pandud ühiselt, kui täideviijad valitsevad toimuvat tööjaotuslikus koostoimes ehk iga

kaastäideviija osalus süüteos täiendab teise kaastäideviija tegevust selliselt, et tulemuseks on

tervik. Lisaks on oluline, et kaastäideviijast peab objektiivselt sõltuma süüteo täideviimine.

Antud juhul oli vajalik kannatanu peksmise ajal magamistoa ust kinni hoida, et keegi sisse ei

tuleks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa panid teo toime otsese

tahtlusega.

74. Kuigi A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüd kinnitab otsese tõendina ainult A. Golubev oma ütlustega,

on ülejäänud tõendite kogumiga välistatud, et keegi teine peale A. Tsjupa ja E. Tsjupa korteris

kannatanut peksis, sest enne kannatanul kehavigastusi ei olnud (vt käesoleva otsuse p 15).

II

75. A. Golubevi süüdistus on otseselt seotud A. Tsjupale ja E. Tsjupale esitatud süüdistusega ja

seisneb selles, et ta politseinikuna oma tööülesandeid täites ei taganud kannatanu korteris

kannatanu puutumatust ning võimaldas A. Tsjupal ja E. Tsjupal tema vastu vägivallateo toime

panna, olles eelnevalt teadlik, et trepikojas viibivad A. Tsjupa ja E. Tsjupa võivad seda teha.

Lisaks võimaldas ta oma tegevusetusega A. Tsjupal ja E. Tsjupal pärast vägivallategu korterist

lahkuda, jättes nende kinnipidamiseks vajalikud meetmed rakendamata. A. Golubevi

süüdistatakse tegevusetusega kehalisele väärkohtlemisele kaasaaitamises.

76. Maakohus tunnistas A. Golubevi süüdi (vt käesoleva otsuse p-d 24–39). Ringkonnakohus

maakohtu sellise otsustusega ei nõustu, sest A. Golubevi käitumise puhul ei ole tuvastatavad

asjaolud, mis annaksid alust jaatada kaasaaitamise subjektiivsete tunnuste täidetust.

77. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Seega peab kaasaaitamistegu olema

tahtlik.

78. Riigikohus on selgitanud, et kaasaaitamise subjektiivne koosseis nõuab nn kahekordset tahtlust.

Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks.

Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt

õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab

hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises

esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või

arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu

puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära (RKKKo 3-1-1-54-16 p 20).

79. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus

isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt

ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus

toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt

seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija

poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll

võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub

sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja

kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu

olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja

õigushüve kahjustamise viisi ja määra. (RKKKo 3-1-1-97-09 p 7.4)

80. Maakohus on oma otsuse karistuse mõistmist käsitlevas alaosas üldsõnaliselt konstateerinud, et

A. Golubev pani süüteo toime kaudse tahtlusega (vt maakohtu otsuse lk 20 viimane lause).

Samas puudub maakohtu otsuses igasugune põhjendus, sh viited tõenditele, mis kinnitaksid, et

A. Golubev vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et A. Tsjupa ning E. Tsujupa võivad

korterisse pääsedes hakata V.K. peksma või teda muul moel kehaliselt väärkohtlema.

Maakohus on otsuse leheküljel 17 hoopis leidnud, et A. Golubevil ei olnud põhjust ega motiivi

V.K. suhtes jõudu kasutada või veelgi enam teda väärkohelda. Kohtu selline järeldus räägib A.

Golubevi tahtluse vastu. Lugedes maakohtu otsuse lehekülgedel 18–19 toodud põhjendusi A.

Golubevi süüditunnistamise kohta, võib asuda seisukohale, et sisuliselt on kohus tunnistanud

A. Golubevi süüdi ettevaatamatusega (hooletusest) toime pandud kaasaaitamisteos ehk

käitumises, mis ei ole KarS § 22 lg 3 kohaselt karistatav.

81. Ka prokuröri maakohtus peetud süüdistuskõnes pole viidatud mitte ühelegi A. Golubevi tahtlust

kinnitavale tõendile ega kaasaaitamisteo subjektiivseid tunnuseid üldse käsitletud.

Ringkonnakohtu istungil möönis prokurör, et kaasaaitamise subjektiivse koosseisuga seonduv

jäi tal tähelepanuta.

82. Ringkonnakohtu küsimusele vastates arvas prokurör, et ainukene tõend, mis võiks A. Golubevi

tahtlust kinnitada, on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, täpsemalt selle punktis 2.20 toodud

A. Golubevi selgitus (tõendite kd, tl 111). Ringkonnakohus seevastu leiab, et isegi juhul, kui

käsitada distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet A. Golubevi kõnealust selgitust puudutavas osas

kriminaalmenetluses lubatava tõendina, ei kinnitaks see A. Golubevi kaasaaitamistahtlust, vaid

räägiks hoopis selle olemasolu vastu. A. Golubevi kuuldud A.R. i ja A. Tsjupa ning

E. Tsujupa vestlus on kõnekas üksnes tagantjärele – juhul, kui teada, mis sellele vestlusele

järgnes. Arvestades A. Golubevi toonaseid teadmisi ja toimunu konteksti (sh A. Golubevi

hõivatust muude toimingutega), puudub igasugune alus väita, et A. Golubev pidi kõneksoleva

vestluskatke põhjal aru saama, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa plaanivad minna kannatanut peksma.

Juhul, kui A. Golubev aidanuks tõepoolest tahtlikult kannatanu peksmisele kaasa, siis oleks ta

vaevalt distsiplinaarmenetluses A.R. i ja A. Tsjupa ning E. Tsjupa omavahelisest vestlusest

midagi rääkinud.

83. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks A. Golubevi

kaasaaitamistahtlust ja tuvastatud asjaolud räägivad sellele selgelt vastu. Kriminaalasjas ei ole

vaidlust, et A. Golubev ei tundnud ei kannatanut ega A. Tsjupat ega E. Tsjupat. Nagu märgitud,

pole tõendeid, et A. Golubev teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et A. Tsjupa ja

E. Tsjupa soovivad minna kannatanut peksma. Prokurör ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust,

et A. Golubevil polnud motiivi V.K. väärkohelda. Vastupidi – vaieldes ringkonnakohtu istungil

vastu A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonidele, väitis prokurör ise täpselt seda sama.

Ringkonnakohus märgib, et kui A. Golubev oleks A. Tsjupa ja E. Tsjupa plaanist ja tegevusest

teadnud ning soovinud sellele kaasa aidata, siis poleks ta tundnud sündmuste käigus huvi selle

vastu, miks on magamistoa uks kinni ega hakanud seda lahti kangutama.

84. Seega tuleb A. Golubev kaasaaitamistahtluse puudumise tõttu õigeks mõista.

III

85. Maakohus leidis, et A. Tsjupale ja E. Tsjupale karistuse mõistmisel on rahaline karistus

välistatud, sest nende süü on suur ning nad panid antud kuriteo toime katseajal (vt käesoleva

otsuse p-d 22–23).

86. A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonides taotletakse süüdistatavatele mõistetud

karistuste tühistamist ning uue karistusena rahalise karistuse kohaldamist.

87. Ringkonnakohus leiab, et need taotlused kuuluvad rahuldamisele.

88. Kuriteosündmus toimus 12.08.2016, seega rohkem kui 2 aastat tagasi. Sellest kuni käesoleva

ajani on A. Tsjupa ja E. Tsjupa elanud õiguskuulekalt. Neile varasema kuriteo eest määratud

katseaeg lõppes 17.04.2018. Nad mõlemad töötavad OÜ-s X. A. Tsjupa ülalpidamisel on

kolme- ja viieaastane laps, tema abikaasa on rase ja arvatav sünnitamise kuupäev on 18.02.2019

(ringkonnakohtule esitati vastavad tõendid).

89. Arvestades eelmises punktis märgitut ja lähtudes KarS § 121 lg 2 sanktsioonis toodud

võimalusest selle teo eest karistada ka rahalise karistusega, leiab ringkonnakohus, et seda

karistusliiki on A. Tsjupale ja E. Tsjupale võimalik kohaldada. Kuigi nad panid uue kuriteo

toime katseajal, lubab KarS § 74 lg 6 rahalise karistuse mõistmist.

90. KarS § 44 lg 1 kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30 kuni

500 päevamäära. Sanktsiooni keskmine on seega 265 päevamäära.

91. KarS § 44 lg 2 sätestab, et rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase

keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui

miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot.

92. KarS § 44 lg 3 kohaselt keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdlase suhtes

kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed

ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest

on maha arvatud tulumaks.

93. A. Tsjupa ja E. Tsjupa 2016. a keskmine päevasissetulek on alla 10 euro (tõendite kd lk 174 ja

176). Seega tuleb nende karistamisel aluseks võtta miinimumpäevamäär ehk 10 eurot.

94. Maakohus A. Tsjupa ja E. Tsjupa suhtes karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Nende

karistust raskendav asjaolu on süüteo toimepanemine grupis. Eeltoodust lähtudes

ringkonnakohus leiab, et mõistetav karistus peab olema veidi üle sanktsiooni keskmise ja

mõistab kummalegi süüdistatavale rahalise karistuse 300 päevamäära ehk 3000 eurot.

95. Kuna A. Tsjupa ja E. Tsjupa panid kuriteo toime neile varem tingimisi mõistetud karistuste

kandmise katseajal, siis tuleb neile mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.

96. Sellest lähtudes tuleb A. Tsjupale mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu

8. aprilli 2015. a ja Tartu Maakohtu 17. aprilli 2015. a otsustega mõistetud ära kandmata

karistustest vastavalt 3 kuud 27 päeva vangistust ja 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, kokku

3 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust ning käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest.

97. E. Tsjupale tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 17. aprilli 2015. a

otsusega mõistetud ära kandmata karistusest 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ning

käesoleva otsusega mõistetud rahalisest karistusest.

98. Kuna neile käesoleva otsusega mõisteti karistuseks rahaline karistus, siis KarS § 74 lg 6 teise

lause alusel ringkonnakohus jätab neile eelmiste kuritegude eest mõistetud karistuse täitmisele

pööramata ja määrab, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt.

99. Arvestades, et lisaks rahalisele karistusele tuleb A. Tsjupal ja E. Tsjupal kanda küllaltki suured

menetluskulud, siis peab ringkonnakohus vajalikuks kohaldada KarS § 66 lg-t 1.

100.

KarS § 66 lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku ja

tööalast seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi, kusjuures korraga ärakantava

rahalise karistuse osade suurused määrab kohus. Ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi

ületada ühte aastat.

101.

Ringkonnakohus mõistab süüdistatavatele rahalise karistuse 300 päevamäära ehk

3000 eurot. Arvestades nende perekondlikku (laste ülalpidamine) ja tööalast (saavad

miinimumpalka) olukorda, ringkonnakohus määrab, et A. Tsjupa ja E. Tsjupa peavad neile

mõistetud karistuse ära kandma ositi ühe aasta jooksul, makstes mõlemad igakuise maksena

250 eurot.

102.

Kui süüdistatavad ei tasu rahalise karistuse summat, asendab kohus selle KarS § 70 alusel

vangistusega või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga.

IV

103.

Seoses A. Golubevi õigeksmõistmisega ei pea ta tasuma temalt maakohtu otsusega välja

mõistetud menetluskulu, milleks on 13 eurot kohtuarstliku ekspertiisi eest, 650 eurot DNA-

ekspertiisi eest ning 13 eurot tunnistaja sõidukulu ja saamata jäänud töötasu katteks. Kokku

seega 676 eurot. Kuna need kulud on seotud A. Tsjupa ja E. Tsjupa süüdistuse tõendamisega

ning ringkonnakohus jätab nende süüditunnistamise muutmata, siis tuleb need 676 eurot

täiendavalt välja mõista nendelt süüdistatavatelt, kummaltki 338 eurot. Kuigi see raskendab

A. Tsjupa ja E. Tsjupa olukorda, võimaldab seda KrMS § 191 lg 3, mille kohaselt apellatsiooni

läbi vaadates võib ringkonnakohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse

kulude vaidlustamisest sõltumata.

104.

Seoses A. Golubevi õigeksmõistmisega jääb temalt maakohtu otsusega välja mõistetud

määratud kaitsjate tasud (72 eurot kaitsja Lembit Nirgi poolt kohtueelses menetluses osutatud

õigusabi eest ja 2319 eurot kaitsja Heiki Kuninga poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi eest)

riigi kanda.

105.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus maakohtu

otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Kolleegium tühistab maakohtu otsuse

A. Golubevi süüditunnistamises ja karistamises ning temalt menetluskulu väljamõistmises.

Ringkonnakohus mõistab A. Golubevi õigeks ning jätab temalt välja mõistetud menetluskulu

676 eurot (ekspertiisitasud ja tunnistaja kulud) täiendava menetluskuluna A. Tsjupa ja E. Tsjupa

kanda, kummalegi 338 eurot. A. Golubevi määratud kaitsjatele makstud tasu jääb

menetluskuluna riigi kanda. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka A. Tsjupale ja

E. Tsjupale KarS § 121 lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmises ning neile KarS § 65 lg 2 alusel

liitkaristuste mõistmises. Kolleegium mõistab nendele süüdistatavatele KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

rahalise karistuse, liitkaristuse puhul kohaldab KarS § 74 lg-t 6 ja rahalise karistuse puhul

KarS § 66 lg-t 1. Muus osas jääb Viru Maakohtu otsus muutmata. A. Golubevi kaitsja

apellatsioon tuleb rahuldada täielikult, A. Tsjupa ja E. Tsjupa kaitsjate apellatsioonid osaliselt.

106.

A. Golubevi määratud kaitsja advokaat H. Kuningas on 30.07.2018 esitanud taotluse

määrata kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest (kokku 4,5 tunni ulatuses)

tasu 270 eurot (sealhulgas käibemaks 45 eurot). 30.10.2018 esitas ta taotluse tasuda

kohtuistungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemise eest (kokku 3,5 tunni ulatuses)

210 eurot (sealhulgas käibemaks 35 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõudeid kokku

480 euro (sealhulgas käibemaks 80 eurot) ulatuses põhjendatuks. Taotlus tuleb justiitsministri

26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

aluste ja maksmise korra alusel rahuldada. Kuna apellatsioonimenetluses tehakse A. Golubevi

suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, siis KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jääb

menetluskulu 480 eurot riigi kanda.

107.

E. Tsjupa määratud kaitsja advokaat A. Matvejev esitas 30.10.2018 taotluse määrata

toimiku materjalidega tutvumise (5 tundi), apellatsiooni koostamise (4 tundi) ja kohtuistungil

osalemise (2 tundi) eest tasu kokku 1320 eurot (sealhulgas käibemaks 220 eurot).

Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet sellises ulatuses põhjendatuks, sest kaitsja lülitus

menetlusse alles apellatsiooniastmes ning eelnevalt oli kaitsjal vaja tutvuda küllaltki mahuka

kriminaalasja materjalidega. Taotlus tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16

kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra

alusel rahuldada. Kuna apellatsioonimenetluses tehakse E. Tsjupa suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s

4 nimetatud lahend, siis KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jääb menetluskulu 1320 eurot riigi kanda.

108.

A. Tsjupa valitud kaitsja A. Pärnoja esitas 28.10.2018 taotluse mõista riigilt välja 600 eurot

apellatsiooni koostamise eest ja kanda see OÜ Sidiv Õigusbüroo arveldusarvele, sest A. Tsjupa

ei ole seda valitud kaitsjale tasunud.

109.

A. Tsjupa valitud kaitsja J. Sakkart esitas 30.10.2018 taotluse mõista riigilt välja

kohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungil osalemise eest (kokku 3,5 tunni ulatuses)

280 eurot ning sõidukulu katteks 82,80 eurot (kõik kokku 362,80 eurot) ja kanda see OÜ Sidiv

Õigusbüroo arveldusarvele, sest A. Tsjupa ei ole seda valitud kaitsjale tasunud.

Ringkonnakohus peab A. Pärnoja ja J. Sakkarti kaitsjatasu nõuet sellises ulatuses põhjendatuks.

110.

Kuna apellatsioonimenetluses tehakse A. Tsjupa suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud

lahend, siis KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt kannab riik eeltoodud menetluskulu kokku 962,80

eurot. Seega tuleb Eesti Vabariigilt see summa A. Tsjupale välja mõista.

111.

Kaitsjad on taotlenud riigilt väljamõistetav summa kanda OÜ Sidiv Õigusbüroo

arveldusarvele.

112.

Ringkonnakohus peab seda nõuet põhjendatuks, sest A. Tsjupal on 08.09.2017 lepingust

tulenevalt kohustus hüvitada OÜ Sidiv Õigusbüroole lepingulise kaitsja poolt kantud kulud,

kuid ta pole neid tasunud (I kd lk 12, 22, 170-171). See on kooskõlas ka vastava

kohtupraktikaga, mille kohaselt pole oluline, kas valitud kaitsja osutatud õigusabi eest

kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks on juba tasutud või mitte ning kaitsjale

makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui selline maksmise kohustus on tekkinud (RKKKm

3-1-1-125-04 p 8). Seega tuleb riigilt väljamõistetav 962,80 eurot kanda OÜ Sidiv Õigusbüroo

arveldusarvele EE321010220101453012 AS-is SEB Pank.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus