2-18-7985/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

9. november 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-7985

Tsiviilasi

XX hagi UAB „Tvora“ vastu 2 454,68 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

UAB „Tvora“ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 794,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant): UAB „Tvora“ (Leedu Vabariigi

registrikood 301107830), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Meelis Pirn

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda UAB „Tvora“ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest pooltele käesoleva

määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonkaebuse

esitamisega

seonduvad

menetluskulud

jätta

UAB

„Tvora“ kanda, välja arvatud kaebuselt tasutud riigilõiv, mida mille tagastamist

kostja võib taotleda.

4. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (3)

HAGEJA NÕUE JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS

1. XX (hageja) esitas 23. mail 2018 Harju Maakohtule hagi UAB „Tvora“ (kostja) vastu

põhivõla ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla 2 454,68 eurot,

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 143,65 eurot ja

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates 24. maist 2018 kuni nõude

kohase täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud kehtiv müügileping, mille ese oli hagejale

aiadetailide tarnimine (edaspidi „müügileping“). Müügileping sõlmiti tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 alusel kostja esindaja YY (edaspidi „kostja töötaja“) kaudu, kellel

oli müügiesindajana volitus kostja nimel müügilepinguid sõlmida. Vastavalt 5. mai 2017

kommertspakkumisele nr 2017/05/04-5H oli kostja kohustatud tarnima aiadetailid 8-nädala

jooksul alates ettemaksu tegemise kuupäevast. Hageja tasus ettemaksuna 2 454,68 eurot, aga

kostja oma kohustust ei täitnud, kuigi hageja andis selleks täiendava tähtaja. Hageja taganes

lepingust VÕS § 189 lg 1 alusel ja kostjal tuleb raha tagastada koos viivisega.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal saab nõue olla üksnes kostja töötaja, mitte kostja vastu.

Kostja polnud teadlik töötaja tegevusest, kuna töötaja tegeles müügilepingute sõlmimisel

omavoliliselt. Lisaks esitas kostja taotluse jätta hagi läbi vaatamata. Kostja töötaja on Harju

Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kelmuses ja vara

omastamises süüdi mõistetud. Samas asjas rahuldati hageja tsiviilhagi kostja töötajalt hageja

kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel hüvitise saamiseks, mistõttu hagejal puudub õigus

esitada sama nõue kostja vastu.

3. Maakohus rahuldas 28. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus sedastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

-

kostja töötaja töötas kostja alluvuses ja tema töökohustus oli kostja kaupade müük

kostja ametlikus esinduses Eestis;

-

kostja pole müügilepingut täitnud;

-

hageja taganes müügilepingust 7. augustil 2018.

Maakohus tuvastas, et TsÜS § 116 lg 2 ja § 121 lg 2 kohaselt kasutas kostja töötajat enda

äritegevuses. Seega kostja töötaja oli volitatud hagejaga tehtud tehingut tegema ning õiguslikult

sõlmiti tehing hageja ja kostja vahel, mitte hageja ja kostja töötaja vahel.

Maakohus leidis, et kriminaalasjas mõisteti hageja töötajalt raha välja lepinguvälisel alusel, see

aga ei välista kostja vastutust lepingulisel alusel, sest hageja ja kostja vahel on sõlmitud

müügileping. Kuna kostja kasutas töötajat enda äritegevuses, siis TsÜS § 132 lg 1 alusel

vastutab kostja oma töötaja tegevuse ees kolmandate isikute ees. Seega on hagejal õigus nõuda

VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 189 lg 1 alusel tasutud raha tagastamist kostjalt, seoses raha

maksmise viivitamisega, VÕS § 113 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud viivist ning

kooskõlas ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 367 tulevikus sissenõutavaks

muutuvat viivist.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas 24. oktoobril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata. Ühtlasi palub kostja panna

menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti TsMS § 371 lg 1 p 4. Maakohus oleks pidanud

jätma hagi läbi vaatamata, sest sama kahju hüvitamise nõue on tsiviilhagina kriminaalasjas juba

rahuldatud. TsMS § 371 lg 1 p 4 eesmärk on välistada olukord, kus sama nõue rahuldatakse

kohtu poolt enam kui üks kord.

3 (3)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6

kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust

eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

Kaebuse elektroonilise esitamise tõttu pole vaja seda tagastada.

6. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tuleneb mh, et

apellatsioonkaebus tuleb lahendada lähtudes selles sisalduvatest väidetest. Kaebuses sisaldub

ainult üks väide, mille kohaselt oleks hagi tulnud jätta läbi vaatamata samasisulise nõude kostja

töötaja vastu varem rahuldamise tõttu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse väide ei

võimalda ka selle õigsuse korral vaidlustatud osas maakohtu otsuse muutmist.

7. Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise

või endast tulenevate asjaolude eest TsÜS § 132 lg 1 järgi, kui ta kasutab seda isikut pidevalt

oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on

seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 1054 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut

pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud

kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või

kutsetegevusega. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel

alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise

maksmise eest solidaarselt. Järelikult saab töötaja põhjustatud kahju korral kannatanu esitada

nõude ka tööandja vastu (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 12).

Solidaarvastutust ei välista ka see, et kahju hüvitamise aluseks olnud nõudenormid on erinevad,

st kriminaalasjas mõisteti kostja töötajalt raha välja lepinguvälisel alusel ning praeguses

tsiviilasjas nõuab hageja kostjalt lepingust ja taganemisest lähtuva kohustuse täitmist.

8. Eelneva põhjal on alusetu kostja arusaam, et kohus peaks jätma hagi läbi vaatamata. Nõude

esitamine ainult ühe solidaarvõlgnikku vastu ei mõjuta teise solidaarvõlgnikku vastutust. Nii

on põhimõtteliselt võimalik, et solidaarne võlg mõistetakse mitmelt kostjalt erinevate

kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida,

et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab

TsMS § 457 lg 1 järgi tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta

raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke

tagasinõudeid (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19). Seega ei

takista sama kahju eest teise isiku hagemist tõsiasi, et ühelt isikult on hüvitis välja mõistetud.

9. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

kostja kanda. TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel võib kostja taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu

tagastamist käesoleva määruse jõustumisel. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti kaebust

menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal

apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida,

mistõttu pole vaja kulusid rahaliselt kindlaks määrata.

10. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm