2-17-18916/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. november 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-18916

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi XX vastu võla

5 340,70 euro, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 5. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 407,75 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registri-

kood 11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Määrata tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 1 407,75 eurot.

2. Harju Maakohtu 5. juuni 2018 otsus tühistada hagi rahuldamata jätmise, menetlus-

kulude jaotuse ja täitmise tähtaja määramise osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus

muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada

(arvestades maakohtu seatud piirangut, et viivise summa ei ületa põhivõla summat),

jätta maakohtu menetluskulud kostja kanda ja määrata otsuse vabatahtliku

täitmise tähtajaks kolm kuud alates jõustumisest.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt XX-lt hageja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja

7 513,50 eurot (sh põhivõlg 5 340,70 eurot, intress 224,66 eurot ja otsuse tegemise

aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1 948,14 eurot).

3. Mõista kostjalt XX-lt hageja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis alates

10. novembrist 2018 põhivõla osasummalt 4 006,34 eurot määraga 16% aastas, aga

mitte rohkem kui 2 335,59 eurot, ja põhivõla osasummalt 1 334,36 eurot

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, aga mitte rohkem kui

1 056,97 eurot.

2 (7)

4. Kostjal on võimalik täita otsus vabatahtlikult kolme kuu jooksul arvates otsuse

jõustumisest osade kaupa või ühekordse maksena. Juhul, kui kolme kuu

möödumisel otsuse jõustumisest on otsus täielikult või osaliselt täitmata, kuulub see

sundtäitmisele pööramisele vastavalt täitemenetluse seadustikule.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 19. detsembril 2017 Tartu Maakohtule hagi XX

(kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palus pärast hagi täpsustamist kostjalt välja mõista:

(1) põhivõla 5 340,70 eurot, millest:

o 4 006,34 eurot 22. mail 2013 kostja ja Swedbank AS (edaspidi „pank“) vahel

sõlmitud väikelaenulepingu nr 13-033305-VL (edaspidi „leping 1“) alusel;

o 394,31 eurot 6. novembril 2013 kostja ja panga vahel sõlmitud MC Standard

krediitkaardilepingu nr 16-028455-KX (edaspidi „leping 2“) alusel;

o 940,05 eurot 22. aprilli 2015 kostja ja panga vahel sõlmitud MC Gold

krediitkaardilepingu nr 16-028456-KX (edaspidi „leping 3“) alusel;

(2) intressi 226,07 eurot, millest:

o lepingu 1 alusel 185,90 eurot;

o lepingu 2 alusel 4,64 eurot;

o lepingu 3 alusel 35,53 eurot;

(3) viivise 1 282,33 eurot perioodi eest 5. aprill 2016 – 19. detsember 2017, millest:

o lepingu 1 alusel 1 099,98 eurot määraga 0,0440% päevas (16% aastas);

o lepingu 2 alusel 53,88 eurot määraga 0,0219% päevas;

o lepingu 3 alusel 128,46 eurot määraga 0,0219% päevas;

(4) alates 20. detsembrist 2017 sissenõutavaks muutuva viivise:

o lepingu 1 alusel 0,044% päevas (16% aastas) summalt 4 006,34 eurot;

o lepingu 2 alusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt

394,31 eurot;

o lepingu 3 alusel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 940,05 eurot.

3 (7)

Hageja väitel

-

kostja ja pank sõlmisid 22. mail 2013 lepingu 1, mida täiendasid 3. novembril 2015

lisaga 1. Kostjale anti lepingu 1 ja selle lisa järgi laenu 4 165,72 eurot intressimääraga

16% aastas. Kostja rikkus lepingut 1 ega taganud igakuiste tagasimaksete laekumist

alates 14. jaanuarist 2016. Väikelaenu tüüptingimuste p 11.1.1 alusel ütles pank

lepingu 1 üles ja teatas laenu tagasimakse tähtpäevaks 4. aprilli 2016;

-

kostja ja pank sõlmisid 6. novembril 2013 lepingu 2, mille alusel pank võimaldas

kostjale krediidilimiiti 415,43 eurot. Intressimäär oli 18% aastas. Kostja rikkus

lepingut 2 ja ei tagastanud kasutatud krediiti tähtaegselt alates 10. märtsist 2016.

Krediitkaardi tingimuste p 11.3 ja panga üldtingimuste p 9.2.6 alusel ütles pank

lepingu 2 üles ja luges krediidi tagastamise tähtpäevaks 4. aprilli 2016;

-

kostja ja pank sõlmisid 22. aprillil 2015 lepingu 3, mille alusel pank võimaldas kostjale

krediidilimiidi 1 000 eurot kasutamist. Intressimäär oli 17% aastas. Kostja rikkus

lepingut 3 ja ei tagastanud krediiti tähtaegselt alates 9. jaanuarist 2016. Krediitkaardi

tingimuste p 11.3 ja panga üldtingimuste p 9.2.6 alusel ütles pank lepingu 3 üles ja

teatas krediidi tagastamise tähtpäevaks 4. aprilli 2016;

-

pank teavitas kostjat kirjalikult 25. augustil 2016 sellest, et loovutas nõuded hagejale;

-

pärast nõuete loovutamist on kostja hagejale tasunud võlast 60 eurot (kolme osa-

maksega 6. septembril, 6. oktoobril ja 6. novembril 2016, igaüks 20 eurot), mille

hageja arvas maha lepingu 1 alusel täita tulnud põhikohustusest.

2. Tartu Maakohus keeldus 25. jaanuari 2018 määrusega hagi menetlusse võtmast ja saatis

selle kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule, kes võttis hagi menetlusse eespool märgitud

nõuetes.

3. Kostja hageja nõuetele vastu ei vaielnud, aga avaldas, et tal puuduvad võimalused nõuete

rahuldamiseks.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 5. juuni 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis

välja kostjalt hageja kasuks:

-

põhivõla 5 340,70 eurot, intressi 224,66 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

512,35 eurot;

-

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ühe aasta möödumisest

otsuse jõustumisest

o

põhisummast 4 006,34 eurot kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam

kui 3 676,34 eurot;

o

põhisummast 394,31 eurot kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam

340,43 eurot;

o

põhisummast 940,05 eurot kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui

811,59 eurot.

Ühtlasi määras maakohus, et kostjal on võimalik otsuse jõustumisest ühe aasta jooksul täita

otsus vabatahtlikult kas osade kaupa või ühekordse maksena.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

5. Kuivõrd kostja hageja nõudele vastu ei vaielnud, rahuldas maakohus hageja põhinõude ja

intressi nõude terves ulatuses. Samuti leidis maakohus, et lepingute 2 ja 3 alusel nõutud viivis

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Lepingu 1 osas leidis maakohus, et nõutav viivis ei vasta VÕS § 415 lg-le 1 ega ka lepingus

kokkulepitud tingimustele. Kohus vähendas lepingu 1 alusel välja mõistetavat viivist VÕS

4 (7)

§ 162 lg 1 alusel ja lähtudes kostja majanduslikult halvast olukorrast 70% võrra, st mõistis hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja 330 euro ulatuses.

Edasiulatuva viivise puhul rakendas maakohus kõigi lepingute osas VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivisemäära VÕS § 415 lg 1 alusel ja pidas põhjendatuks alustada edasiulatuva viivise

arvestamist pärast otsuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist.

6. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4

alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise

osas tühistada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks hindas maakohus ilma kostja taotluseta lepingu 1 osas viiviste kahjulikust kostjale ega

põhjendanud oma seisukohta. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 162. Lepingu 1 alusel nõutava

viivise määr on 0,044% päevas, mis ei ületa seadusjärgset viivise määra kolmekordselt.

Teiseks jättis maakohus põhjendamatult menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi

kanda. Hageja pakkus korduvalt kostjale võimalust lahenda nõude tasumine kohtuväliselt ja

ilma menetluskuludeta. Kostja hageja kompromissiettepanekuid vastu ei võtnud ega pakkunud

ka reaalseid võimalusi kohustuste täitmiseks hageja õigusi ülemääraselt rikkumata. Samuti ei

tõendanud kostja oma sissetulekuid täielikult ja tõendas oma ütlustega kohtuistungil, et ei

kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi enda sissetuleku suurendamiseks.

Kolmandaks ületas maakohus diskretsioonipiire ja tuletas iseseisvalt kostja soovi täitmise korra

kindlaksmääramiseks. Kostja vastavat taotlust vastuses hagile ega kohtuistungil ei esitanud.

7.2. Täiendavalt selgitas hageja, et õigeks sissenõutavaks muutunud viivisenõudeks hagi

esitamise aja seisuga on 1 282,32 eurot, hageja ei ole kunagi eeldanud, et viiviseid tasutakse

üle põhinõude ja et ta vaidlustab otsuse ka kõigi lepingute alusel edasiulatuva viivise osas.

8. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud ega esitanud täiendavaid selgitusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada ja uue otsusega hagi sisuliselt tervikuna rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

ja kostja kannab kõik senised menetluskulud.

10. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi rahuldamise osas, st kostjalt põhivõla ja intressi,

samuti alates aasta möödumisel otsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras

viivise väljamõistmise osas. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

järgi jõustunud. Kaebus ei sisalda väiteid, mille põhjal tuleks kontrollida maakohtu otsustust,

et kogu kostja tasutav viivis on piiratud põhivõla summaga. Lisaks on hageja kinnitanud, et

selles osas ta otsust ei vaidlusta.

Järelikult on apellatsioonimenetluses vaidluse alla lepingu 1 alusel nõutava viivise vähen-

damine (järgnevas p 11), menetluskulude jaotus (p 12) ja otsuse täitmise kord (p 13).

11. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus vähendas lepingu 1 alusel nõutavat viivist

põhjendamatult ja ilma õigusliku aluseta. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja hageja

nõue rahuldada arvestades reservatsiooni, et vaidlustatud ei ole viivise piiramist põhivõla

summaga. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

11.1. Viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel saab kohus kaaluda üksnes juhul, kui

kostja on esitanud vastava taotluse (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-

11, p 17, kolmas lõik). Kostja 20. märtsi 2018 vastusest ega avaldustest 25. aprilli 2018

5 (7)

kohtuistungil sellekohast taotlust ei nähtu. Samuti ei selgitanud kostja ringkonnakohtule, et ta

oleks maakohtus taotlenud viivise vähendamist või tal oleks olnud mingi takistus sellise

taotluse õigeaegseks esitamiseks. Seega ei saanud maakohus viivist vähendada viidatud alusel.

11.2. Siiski saab kohus omal algatusel kontrollida, kas viivise kokkulepe on kehtiv ja ega

viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Selleks peab vähemalt üks pool tooma kohtu ette asjaolud,

mis viitavad kokkuleppe võimalikule tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega.

11.3. VÕS § 415 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. See normiviide hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset, mis lubab viivist nõuda

lepingus kokkulepitud ja kehtiva intressimääraga (Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Hageja tõi esile, et lepingus 1 oli intressimäär 16% aastas,

sellele kostja vastu ei vaielnud. Samast määrast lähtus hageja viivise nõudmisel. Seega ei ole

16% määraga viivise nõudmine vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine muid asjaolusid,

mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega.

11.4. Eelnevast tuleneb, et hageja nõue kostjalt lepingu 1 alusel viivise saamiseks määraga 16%

aastas on põhjendatud ja tuleb tervikuna rahuldada.

12. Vaatamata viivise piiramisele põhivõla summaga tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda

sellest, et hagi rahuldatakse tervikuna. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole soovinud põhivõlast

suurema viivise maksmist, seega saavutab hageja hagiga taotletud eesmärgi.

Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise korral jaotada TsMS § 162 lg 1 järgi. Ringkonnakohus

ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul esineb alus kohaldada TsMS § 162 lg 4. See eeldaks

erandlike asjaolude olemasolu (Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14,

p 16; 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik), mida käes-

oleval juhul ei esine. Pelgalt kostja vähene maksevõime ei saa olla põhjuseks jätta hageja

menetluskulud eduka hagi korral hageja enda kanda.

13. Maakohus vähendas sisuliselt viivist veel seeläbi, et vabastas kostja ühe aasta eest viivise

täitmise kohustusest. Sellega seoses heidab hageja ette otsuse täitmise korra määramist ilma

kostja taotluseta. Samas on kostja 25. aprilli 2018 kohtuistungil piisava selgusega avaldanud,

et soovib võlga tagasi maksta osade kaupa. Kohus märkis samal istungil samuti, et vaidlus on

üksnes otsuse täitmise korras ja hagejal oli võimalik esitada selles osas seisukohti. Järelikult on

kostja vastava taotluse esitanud.

13.1. Otsuse sundkorras täitmise edasilükkamise ja ühtlasi kostja vabastamisel viisise tasumise

kohustusest ühe aasta eest viitas maakohus Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-

2-1-14-17, p-le 26.1, mille teises lõigus käsitleti kohtu õigust näha ette otsuse täitmise

vabatahtlik mõistlik tähtaeg, mille kestel saab kohustatud isik nt korraldada laenuvõtmise,

vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. Otsuse täitmise ajatamiseks ei ole vaja

vastaspoole nõusolekut (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4677, p 9

esimene lõik).

13.2. Ringkonnakohus leiab, et eelmises lõigus kirjeldatud põhimõte ei ole viivise tasumise

kohustusest vabastamise osas kohaldatav olukorras, kus hageja nõuab kostjalt laenulepingute

alusel rahalise kohustuse täitmist. Kostjal ei põhjendanud, miks peaks kohus teda vabastama

ühe aasta eest viivise tasumise kohustusest, kuigi lepingutega on kostja endale sellise kohustuse

võtnud. Eespool p-s 11 esitatud kaalutlustel ei ole ka otsuse vabatahtliku täitmise tähtaja

määramise kaudu lubatav viivise vähendamine.

13.3. Lisaks eeltoodule nähtub kaebusest, et hageja arvates ei oleks üldse tulnud otsuse täitmise

tähtaega edasi lükata. Erinevalt eelmärgitust ei mõjuta pelgalt sundkorras täitmise

6 (7)

edasilükkamine märkimisväärselt hageja huve, v.a täitemenetluses vara tagasivõitmise

tähtaegade osas. Hageja ei toonud esile, milliste tähtaegadega see huvi seondub.

13.4. Kuna kostja tõi esile oma raske majandusliku olukorra ja põhistas piisavalt, et

kohtuotsuse kohene sundkorras täitmine võib tema suhtes olla äärmiselt ebamõistlik, siis peab

ringkonnakohus põhjendatuks TsMS § 445 lg 1 alusel rahuldada kostja taotlus otsuse täitmise

tähtaja määramiseks, aga oluliselt lühema perioodi võrra kui seda tegi maakohus. Kostja huvi

on saada võimalus leida kohtuotsuse täitmiseks rahastamisviis, mis on vähem koormavam kui

sundkorras täitmine, samuti saab pidada võimalikuks, et kostja lähedased aitavad teda otsuse

täitmisel, aga ka see vajab aega. Neil kaalutlustel määrab ringkonnakohus otsuse vabatahtliku

täitmise tähtajaks kolm kuud. See ei mõjuta kostja kohustust tasuda ka selle perioodi eest viivist.

14. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses.

14.1. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse lepingu 1 alusel viiviste

nõudes, menetluskulude poolte enda kanda jätmise ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramise

osas. Kaebuses leiab hageja, et tsiviilasja hind on 1 484,98 eurot, kuivõrd maakohus jättis hagi

rahuldamata viiviste osas 769,98 euro ulatuses ja menetluskulude osas 715 euro ulatuses.

14.2. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse

hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ja lg 2 näeb ette, et sama seadustiku §-s 367 sätestatud

kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise

summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 122 lg 4 alusel

ei arvestata tsiviilasja hinda määrates menetluskulusid.

14.3. Nähtuvalt hagiavaldusest on vastavalt lepingus 1 kokkulepitule viivise arvestuse aluseks

intress 16% aastas (0,044% päevas). Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks

muutunud viivise 1 099,98 eurot ( = 4006,34 × 623 × 0,044%) ja tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivise 0,044% põhinõudelt päevas (16% aastas) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Lepingute 2 ja 3 alusel palus hageja edasiulatuva viivise välja mõista VÕS § 113 lg-s 1,

täpsemalt selle teises lauses sätestatud määras. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna

arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

14.4. Maakohus rahuldas hageja nõude lepingu 1 alusel sissenõutavaks muutunud viivise osas

30% ulatuses ja edasiulatuva viivise osas lähtudes määrast 8% (praegune VÕS § 113 lg 1 teise

lause järgne määr), st 50% ulatuses. Seega vaidlus on kõnealusest viivisest osal ajaperioodil

70% ulatuses ja ülejäänud ajal 50% ulatuses, st keskmiselt on vaidlus 60% viivise üle lepingu 1

alusel. Kõigi kolme lepingu puhul vabastas maakohus kostja sisuliselt viivise maksmise

kohustusest ühe aasta eest. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel tuleb tsiviilasja hind

ringkonnakohtus leida nii, et summeerida maakohtule hagi esitamisel arvutatud hinnast

sissenõutavaks muutunud viivisest lepingu 1 alusel 60% (660 eurot ≈ 1099,98 × 60%) ja kõigi

lepingute alusel ühe aasta viivise summa (747,75 eurot ≈ 4006,34 × 16% + 394,31 × 8% + 940

× 8%). Nii on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1 407,75 eurot ( = 660 + 747,75). Hageja

on tasunud piisava riigilõivu.

15. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Kuigi vaidlustatud otsus on osaliselt

jõustunud (vt eespool p 10), siis ei ole vajadust eristada juba jõustunud osa resolutsioonis.

15.1. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja viivise arvutusele, mida hageja apellatsiooni-

menetluses summeerimise osas ka täpsustas, st hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks

muutunud viivis 1 282,32 eurot ( =1099,98 + 53,88 + 128,46).

15.2. TsMS § 367 teisest lausest juhindudes arvutab ringkonnakohus välja täiendava viivise

otsuse tegemise aja seisuga. Pooled ei esitanud vastuväiteid kohtu ettepanekule, et selleks saab

kasutada avalikult kättesaadavat viivisekalkulaatorit (http://www.viivisekalkulaator.ee), mille

7 (7)

kohaselt on viivis alates 20. detsembrist 2017 – 9. novembrini 2018 lepingu 1 põhivõla

summalt 4 006,34 eurot määraga 16% aastas 570,77 eurot ning lepingute 2 ja 3 põhivõlgade

summalt 1 334,36 eurot ( = 394,31 + 940,05) VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse määraga

95,05 eurot.

15.3. Kahe eelneva alapunkti kohaselt on otsuse tegemise ajaga sissenõutavaks muutunud

viivis kokku 1 948,14 eurot ( = 1282,32 + 570,77 + 95,05). Hageja nõudest saab kindla

summana järelikult rahuldada 7 513,50 eurot ( = 5340,70 + 224,66 + 1948,14).

15.4. Alates 10. novembrist 2018 tuleb viivis välja mõista vastavalt määradega 16% lepingu 1

puhul ja VÕS § 113 lg 1 teise lause määras lepingute 2 ja 3 puhul.

15.5. Kuna kokku on lepingu 1 alusel viivist välja mõistetud juba 1 670,75 eurot ( = 1099,98 +

570,77), siis kujuneb tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise piirsummaks selle lepingu osas

2 335,59 eurot ( = 4006,34 – 1670,75). Lepingute 2 ja 3 osas on seni välja mõistetud viivis

277,39 eurot ( = 53,88 + 128,46 + 95,05) ja piirsumma 1 056,97 eurot ( = 1334,36 – 277,39).

16. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel samuti kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole kulusid rahaliselt kindlaks määranud,

siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 tuleb seda teha maakohtus pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm