2-18-8276/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. november 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-8276

Tsiviilasi

BB Finance OÜ hagi XX vastu laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 3. juuli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

BB Finance OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

548,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): BB Finance OÜ (registrikood

11306564), lepinguline esindaja Külliki Tammik

Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 3. juuli 2018 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ja

menetluskulud osaliselt hageja kanda, samuti menetluskulude rahalise kindlaks-

määramises osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada ja jätta maakohtu

menetluskulud kostja kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Määrata kindlaks hüvitatavad menetluskulud vastavalt kohtuotsuse kehtiva

resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt XX-lt hageja BB Finance OÜ kasuks välja 2 319,6 eurot (sh põhivõlg

1 438,99 eurot, intress 166,29 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 662,60 eurot ja menetluse kestel sissenõutavaks muutunud viivis

51,72 eurot) ning alates 10. novembrist 2018 põhivõla summalt 1 438,99 eurot viivis

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Otsus on jõustunud ja tagatiseta viivitamata täidetav 1 730,48 euro osas, samuti

alates 3. juulist 2018 põhivõla summalt 1 438,99 eurot arvutatud viivise osas

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

2 (5)

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Rahuldada hageja taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks

695 eurot (sh maakohtus tasutud riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 200 eurot ning

ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 125 eurot ja õigusabikulu 120 eurot – kõik ilma

käibemaksuta summad). Mõista kostjalt XX-lt hageja BB Finance OÜ kasuks välja

menetluskulude hüvitis 695 eurot ja kohustada kostjat tasuma sellelt summalt

viivist alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. BB Finance OÜ (hageja) esitas 29. mail 2018 Pärnu maakohtule hagi XX (kostja) vastu

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista

põhivõla 1 438,98 eurot, intressi 166,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 662,60 eurot

ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates 30. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Hageja väitel

-

sõlmisid pooled 15. detsembril 2016 tarbijakrediidilepingu nr 2101684553 laenu-

summale 1 499,36 eurot intressimääraga 46,3% aastas (edaspidi „leping“). Viivise-

määraks loeti kokku lepitud intressimäär. Kostja kohustus laenusumma tagastama

vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule;

-

kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi ja 31. mail 2017 ütles hageja lepingu üles;

-

kostja tasus jaanuari ja veebruari 2017 osamaksed ning märtsi 2017 osamakse osaliselt

19,81 euro ulatuses, millest tulenevalt on põhivõla summa 1 438,98 eurot;

-

intressi arvestas hageja märtsi 2017 eest 56,27 eurot, aprilli 2017 eest 55,44 eurot ja

mai 2017 eest 54,58 eurot;

-

viivisemäär on vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja § 415 lg-le 1 lepitud intressimäär.

2. Kostja sai hagiavalduse kätte 18. juunil 2018, kuid nõudele ei vastanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 3. juuli 2018 tagaseljaotsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 438,98 eurot, intressi 166,29 eurot, viivise

1. juuni 2017 – 2. juuli 2018 eest 125,21 eurot ja viivise põhinõudelt (1 438,98 eurot) alates

3. juulist 2018 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3 (5)

4. Kohtule esitatud asjaoludest lähtuvalt on kostja kohustust rikkunud, seega võib hageja

tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib hageja nõuda kostjalt

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 35 lg 1, § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 ning § 41 alusel on lepingu tüüptingimus viivisemäära osas

tühine. Lepingu järgi oli kokkulepitud viivisemäär 0,75% päevas. Lepingu sõlmimise aja

seisuga ning kohtuotsuse tegemise seisuga on seaduses sätestatud viivisemääraks 0,02%

päevas. Seega ületas lepingust tulenev viivisemäär 37,5 korda seaduses sätestatud viivisemäära

(0,75 ÷ 0,02 = 37,5).

Hageja on arvestanud viiviseid alates viimase arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni

hagiavalduse koostamise päevani, st 397 päeva. Eelnevast tulenevalt on hagejal õigus nõuda

kostjalt viivist 125,21 euro ulatuses ( = 1438,98 × 397 × 0,02%).

5. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel. Hageja kanda jäi 27,4% menetluskuludest ja kostja kanda 72,6%. Maakohus määras

kulud kindlaks ka rahaliselt. Hageja põhjendatud menetluskulu on riigilõiv 250 eurot ja

esindajakulu 200 eurot, millest 72,6% on kokku 326,70 eurot. Selle summa mõistis kohus

kostjalt hageja kasuks välja.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue

otsusega hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Maakohus kohaldas valesti VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5. Tarbijakrediidilepingule kohalduvaks

viivisemääraks tuleb VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes lugeda lepingus

kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast.

Lepingus kokku lepitud intressimäär on kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud

intressimäär. Seetõttu tuleb kohaldada viivisemäära 46,3% aastas.

Hageja ei nõustu ka sellega, et maakohus pidas põhjendatud esindajatasuks ainult 200 eurot.

Hageja leiab, et vastav põhjendatud ja vajalik kulu on 970 eurot.

7. Kostja kaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada ja uue otsusega hagi tervikuna rahuldada. Samuti rahuldatakse apellatsioonkaebus ja

kostja kannab menetluskulud mõlemas senises kohtuastmes.

9. Esmalt tuleb käsitleda kaebuse ulatust ja menetlusõiguslikke võimalusi selle lahendamisel.

9.1. Maakohtu tagaseljaotsuse vaidlustas ainult hageja ning ulatuses, milles hagi ja tema

menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jäid rahuldamata. Ülejäänud osas saaks TsMS § 456

lg 4 teise lause järgi lugeda maakohtu otsuse jõustunuks, v.a sama sätte kolmas lause takistab

ka hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise jõustumist.

9.2. Samas tuleneb TsMS § 456 lg-st 3, et tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja

ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub

ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta. Käesoleval juhul esitati tagaseljaotsuse

peale apellatsioonkaebus, mis võib TsMS § 456 lg 3 järgi takistada otsuse osalist jõustumist.

See oleks kooskõlas TsMS § 657 lg 2 tõlgendusega, mille kohaselt saab tagaseljaotsuse

tühistada vaid tervikuna ja ringkonnakohus peab ka otsuse osalise vaidlustamise ja apellatsiooni

vähemalt osalise põhjendatuse korral saatma asja tervikuna maakohtule uuesti lahendada.

4 (5)

9.3. Ringkonnakohus leiab, et eelmises p-s 9.2 kirjeldatud tõlgendusviis ei ole kooskõlas

TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidega lahendada tsiviilasi mõistliku aja jooksul ja võimalikult

väikeste kuludega. Kuna pooltel on käesolevas asjas ainult õiguslik vaidlus VÕS teatavate

normide tõlgendamise üle, siis saab ringkonnakohus kaebusega vaidlustatud osas asja

eeldatavasti ise lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab

ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-

8191, p 11 teine lõik; 3. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13; 18. aprilli 2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11,

p 16; 16. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16).

9.4. Eelnevast ja TsMS § 651 lg-st 1 tuleneb, et vaidlustatud otsus on hagejale soodsas osas

edasi kaebamata jõustunud ning ringkonnakohus kontrollib otsuse seaduslikust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kui ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu, siis saab ta

vajadusel teha ise uue otsuse.

10. Hageja ei nõustunud maakohtuga, et olukorras, kus laenulepingus on kokku lepitud

intressimääras, ei kohaldu sama määr ka viivisemäärana.

10.1. Kõnealuses osas kaebuse lahendamiseks tuleb vastata õigusküsimusele, kas seisukoht, et

viivisemäära mõistlikkust tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel, pidades silmas

lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni, kehtib ka

krediidilepingute puhul, kus on kokkulepitud intressimäär, arvestades et VÕS § 415 lg 1

esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mis lubab viivist nõuda lepingus

kokkulepitud ja kehtiva intressimääraga. Maakohus vastas sellele jaatavalt, aga ringkonnakohus

leiab, et vastus on eitav ja põhjendab seda järgmiselt.

10.2. VÕS § 415 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. See normiviide hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset, mis lubab viivist nõuda

lepingus kokkulepitud ja kehtiva intressimääraga (Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Hageja tõi esile, et lepingus oli intressimäär 46,3% aastas,

sellele kostja vastu ei vaielnud. Samast määrast lähtus hageja viivise nõudmisel. Seega ei ole

46,3% määraga viivise nõudmine vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine muid

asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu

põhimõttega.

10.3. Järelikult tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja hagi tervikuna

rahuldada.

10.4. Hageja nõudis viivist hagi esitamise seisuga 662,60 eurot ja alates 30. maist 2018 VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus rahuldas tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivise nõude hageja soovitud määras, aga arvutas otsuse tegemise ajani välja viivise,

mis oli väiksem kui hageja nõutu. Ringkonnakohus saab eelneva põhjal rahuldada hageja nõude

662,60 euro saamiseks, lisaks on alates hagi esitamisest kuni ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni, st perioodi 30. mai 2018 – 9. november 2018 eest sissenõutavaks muutunud viivis

51,72 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Kokku tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista

2 319,6 eurot ( = 1438,99 + 166,29 + 662,60 + 51,72) ja alates 10. novembrist 2018 viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

11. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Erinevalt maakohtust ei pea

ringkonnakohus vajalikuks esitada otsuses VÕS § 113 lg 1 teise lause sõnastust, küll aga tuleb

sellele normile viidata lause täpsusega. Maakohus tunnistas tagaseljaotsusega rahuldatud osas

otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks, seda ei ole ringkonnakohtul alust muuta.

5 (5)

12. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Seega

tühistatakse maakohtu otsus ka osas, milles kulud jäid osaliselt hageja kanda. Juhindudes TsMS

§ 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetlus-

kulude jaotuse.

13. Võttes aluseks menetluskulude jaotus, tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja

menetluskulude nimekirja põhjal.

13.1. Esmalt hindab ringkonnakohus, milline on hageja esindaja põhjendatud tasumäär

hagejale osutatud õigusabiteenuse eest. Maakohtu menetluses taotles hageja hüvitist

tasumääraga 97 eurot/t ( = 776 : 8), ringkonnakohtus on määr 120 eurot/t. Ringkonnakohus ei

nõustu hagejaga, et mitte-advokaadist esindaja nii kõrge tunnitasumäär on põhjendatud. Kohus

võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem mh põhjusel, et ta peab täitma

mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis

mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud vaidlus õiguslikult keerukas. Neil

kaalutlustel peab ringkonnakohus põhjendatud tasumääraks nii maa- kui ka ringkonnakohtus

80 eurot/t (ilma käibemaksuta summa).

13.2. Hageja taotles maakohtus menetluskulu hüvitamist koos käibemaksuga, aga kinnitas

samas, et ta on käibemaksukohustuslane. Kuna TsMS § 174 lg 10 kohane kinnitus puudub, siis

ei kuulu käibemaks hagejale hüvitamisele.

13.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu

maakohtus oli 450 eurot (250 eurot riigilõiv ja 200 eurot esindajakulu). Hageja sõlmib

laenulepinguid oma majandus- ja kutsetegevuses ning neist tulenevate hagide koostamine ei

nõua märkimisväärset ajakulu. Vastava kulu vajalikkust ja põhjendatust ei tule hinnata ainult

menetlusdokumendi pikkuse põhjal, vaid arvesse saab võtta ka seda, kui suures ulatuses on

hagejal võimalik kasutada samu dokumendipõhjasid ja väited korduvalt. Maakohus leidis

õigesti, et sellises olukorras on 200 eurot põhjendatud ja vajalik õigusabikulu. Vastavalt

eespool p-s 13.1 märgitule vastab sellele ajakulu 2,5 t, mis on mõistlik.

13.4. Ringkonnakohtu menetluses tasus hageja riigilõivu 125 eurot ja taotleb õigusabikuluna

960 euro hüvitamist. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingutest on vajalik ja

põhjendatud ajakulu maakohtu otsusega tutvumisele 0,5 t ja kaebuse koostamisele 1 t – kokku

1,5 t. Vastavalt eespool p-s 13.1 tasu kohta märgitule on vajalik ja põhjendatud õigusabikulu

ringkonnakohtus 120 eurot ( = 1,5 × 80).

13.5. Kokku tuleb kostjal hagejale menetluskuluna hüvitada 695 eurot ( = 250 + 200 + 125 +

120). Ka tervikuna on see vaidluse ulatust ja menetluse käiku arvestades põhjendatud. Vastavalt

hageja taotlusele märgib ringkonnakohus, et hüvitatavalt menetluskulult tuleb tasuda viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm