3-18-1223/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

7. november 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-1223 Haldusasi R.V. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (üksikkambris ja alusetult vanglas viibitud aja eest) Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22. augusti 2018. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.V. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja R.V. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta R.V. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22. augusti 2018. a määrus muutmata.

2. Asendada kaebaja nimi määruse avaldamisel initsiaalidega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.V. esitas Tartu Vanglale taotluse (registreeritud 4. aprillil 2018) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 24 000 eurot, kuna ta viibis aastatel 2012 kuni 2014 üksikvangistuses ega saanud kellegagi rääkida.

Tartu Vangla andis 13. aprilli 2018. a kirjaga nr 1-13/86-2 R. V tähtaja taotluses puuduste kõrvaldamiseks, kuna taotlus kahju hüvitamiseks oli esitatud mittetähtaegselt.

R.V. esitas 17. aprillil 2018 avalduse puuduste kõrvaldamiseks, taotledes selles kõikide ajavahemike osas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. R.V. leidis, et ta sai aru, et talle oli kahju tekitatud 2015. a, mil tema tervis hakkas paranema.

Tartu Vangla jättis 5. juuni 2018. a otsusega nr 1-13/86-4 R. V kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna selle esitamise tähtaeg oli ületatud ning seda ei ennistatud.

2. R.V. esitas 20. juunil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks eelnevalt kirjeldatud asjaoludel.

3. 19. juulil 2018 esitas R.V. Tartu Halduskohtule täiendava avalduse, et kohus menetleks tema kahjunõuet, kuna ta viibis kolm aastat ja kolm kuud alusetult vangistuses Tartu Vangla tegevuse tõttu. Sellele eelnevalt oli kaebaja esitanud Tartu Vanglale taotluse 100 000 euro hüvitamiseks, mille Tartu Vangla jättis 13. juuli 2018. a otsusega nr 1-13/110-2 osaliselt rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata.

4. Tartu Halduskohus tagastas 22. augusti 2018. a määrusega R. V kaebuse, tunnistas menetluse kinniseks kaebaja terviseandmeid sisaldavate tõendite osas ning asendas kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nime initsiaalidega. Määruses märkis halduskohus järgnevat.

4.1. Tartu Halduskohus leidis, et põhjendatud on menetleda 20. juunil 2018 esitatud kaebust ja

19. juulil 2018 esitatud avaldust ühes menetluses, kuna taotluste asjaolud on omavahel läbi põimunud ja vaidlus on ka selles, kas kaebaja on 15. mail 2018 vanglale esitatud taotluses vähemalt osaliselt korranud 4. aprillil 2018 esitatud taotluse põhjendusi ja nõuet.

4.2. Kinnipeetav peab kahju hüvitamise nõude esitamisel läbima kohustusliku kohtueelse menetluse (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 47 lg 2, vangistusseadustik – VangS § 11 lg 8). Kaebaja esitas 4. aprillil 2018 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis jäeti läbi vaatamata. Kaebuse esitamine kahju hüvitamiseks oleks lubatav, kui taotlus oleks tagastatud ebaõigesti. Vangla jättis taotluse läbi vaatamata ja taotluse esitamise tähtaja ennistamata, kuna vangla leidis, et kui inimesel tervis halveneb, saab see talle koheselt teatavaks, mitte siis kui tervis hakkab taastuma. Samas esitas R.V. vanglale 2015. a novembris kahju hüvitamise taotluse seoses talle määratud raviga ning jätkas seda menetlust ka Tartu Maakohtus. Seega ei olnud kaebajal takistusi nõuet tähtaegselt esitada ka praegusel juhul.

4.3. Kaebaja viibis kinnises eluosakonnas 1. jaanuarist 2012 kuni 2. juulini 2013,

12. novembrist 2013 kuni 8. jaanuarini 2014 ja 17. veebruarist 2014 kuni 5. augustini 2014. Vangla otsusest nähtuvalt viibis kaebaja kambris üksinda 12. jaanuaril 2012, 23. jaanuarist kuni

25. jaanuarini 2012, 17. märtsist kuni 26. märtsini 2013, 2. aprillist kuni 1. maini 2013, 2. juulil 2012, 12. novembrist 2013 kuni 7. jaanuarini 2014 ning 17. veebruarist kuni 4. augustini 2014. Kohtupraktikas on eristatud kahju hüvitamise nõuet jätkuva toimingu tingimustes ning olukorras, kus kinnipidamistingimused on aja jooksul muutunud või on isik väidetavalt kahju tekitanud olukorras viibinud vaheaegadega (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11). Kaebaja viibis eraldi kambris väga erineva pikkusega ajavahemikel, mille vahele jäi vahel mitme kuu pikkusi perioode, mil kaebaja ei olnud üksikkambris ja mil ta saanuks tajuda muutusi olukorras. Väidetavat kahju tekkimist üksikkambris viibimise tõttu pidanuks kaebaja mõistma juba olukorras olles või siis üksikkambris viibimiste vahelisel ajal. Ka viimasest viibimisest üksikkambris on vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks möödas pea neli aastat.

4.4. Halduskohtu hinnangul puudusid ka mõjuvad põhjused taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks. Mõjuvaks põhjuseks ei saa olla see, et väidetavat kahju tekkimist mõistetakse alles siis, kui tervislik seisund on taastunud. Kaebaja terviseandmetest nähtuvalt on ta viibinud pideva jälgimise all ja ta on viibinud korduvalt psühhiaatri vastuvõttudel. Seega oli talle teada tema vaimne seisund ja selle muudatused. Halduskohus leidis kokkuvõtlikult, et kaebus, millega R.V. nõuab üksikvangistusega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

4.5. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tartu Vanglale ka 15. mail 2018. Selles soovis ta kahju hüvitamist, kuna vangla väidetavalt õigusvastase tegevuse tõttu on kaebaja kolm aastat ja kolm kuud alusetult vanglas viibinud. Tartu Vangla jättis 13. juuli 2018. a otsusega nr 1-137110-2 taotluse osaliselt rahuldamata ning osaliselt selle läbi vaatamata. Tartu Vangla leidis nimetatud otsuses, et kaebaja esitas 26. novembril 2015 vanglale samasisulise kahju hüvitamise taotluse, mille vangla jättis 26. jaanuari 2016. a otsusega nr 1-13/319-2 rahuldamata. Kaebaja vaidlustas Tartu Maakohtus talle vanglas raviteenuse osutamise. Tartu Maakohus jättis

13. aprilli 2017. a otsusega kaebaja hagi rahuldamata. Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu

28. veebruari 2018. a määrusega, kui Riigikohus jättis kaebaja apellatsioonitähtaja ennistamata. Kahju hüvitamise taotlus jäeti läbi vaatamata, kuna vangla ei määra kriminaalkaristusi ega otsusta ennetähtaegse vabanemise üle. Seda otsustab maakohus. Kaebaja ei ole vanglalt taotlenud ennetähtaegset vabanemist ning vangla ei ole ka seda menetlust algatanud, kuna kaebaja suhtes on jõustunud uued süüdimõistvad kohtuotsused, mille eest on karistuseks määratud vabadusekaotus. Tartu Vangla jättis taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 2 alusel pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata ning luges menetluse selles osas HMS § 43 lg 4 p 4 alusel lõppenuks. Kuna ennetähtaegset vabanemist puudutav vaidlus ei ole halduskohtu pädevuses, tagastas halduskohus kaebuse vastavas osas HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Üksikvangistusega tekitatud kahju hüvitamist lahendas Tartu Vangla 5. juuni 2018. a otsuses nr 1-13/86-4. Tegemist on korduva samasisulise nõudega, mille puhul puuduvad alused menetluse uuendamiseks HMS § 44 lg 1 tähenduses. Ka selles osas on kaebaja taotlus jäetud õiguspäraselt läbi vaatamata ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. R.V. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 22. augusti 2018. a määruse tühistada. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ta pidanuks mõistma talle üksikvangistusega tekitatud kahju varem, st kas üksikkambris olles või üksikkambris viibimiste vahel. Kaebaja on asjas esitanud õiguskantsleri dokumendi nr 6-1/161019/1604041, kus on märgitud, et pikaajalise üksikvangistuse mõjud võivad ilmneda pikalt ka pärast üksikvangistusest vabastamist. Kaebaja sai aru, et üksikvangistuses viibimine on talle kahju tekitanud, kui seal tekkinud tervisehädad hakkasid taanduma. See juhtus 2015. a kevadel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Kaebaja on arvamusel, et sai üksikvangistuse negatiivsetest mõjudest oma tervisele aru alles 2015. a kevadel, kui üksikvangistusest oli piisavalt aega möödas ning tervisehädad hakkasid taanduma. Kaebaja seisukohast on väljaloetav, et väidetavad tervisehädad tekkisid juba üksikvangistuse ajal. Seega ei saa nendest arusaamise hetke siduda üksikvangistusest piisava aja möödumisega ja ühes sellega väidetavalt tekkinud negatiivsete mõjutuste taandumisega. See, et kaebaja üksikvangistuses viibimine võis talle kahju tekitada, pidi olema talle mõistetav juba soovimatute mõjutuste tekkimisel. Ka seadus seob kaebuse või taotluse esitamise tähtaja kulgemahakkamise ikkagi kahjust teadasaamisega. Nimelt tuleb riigivastutuse seaduse § 17 lg

3 kohaselt taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kui isikul tekivad tervislikus seisundis kõrvalekalded halvemuse suunas, siis see on reeglina koheselt arusaadav. Vastavalt hakkab sellest hetkest kulgema riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 järgi kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.

9. Viidatud õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a seisukohas nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“ on tõepoolest nenditud, et „pikaajalise üksikvangistuse mõjud – unehäired, depressioon, ärevus, foobiad, emotsionaalne sõltuvus, segadus, mäluhäired, kontsentratsiooni puudulikkus jne – võivad avalduda pikalt ka pärast üksikvangistusest vabastamist.“ Ringkonnakohus ei välistagi, et teatud elulised sündmused võivad isiku tervist mõjutada veel pika ajal jooksul pärast negatiivse olukorra lõppemist, kuid see ei muuda eelnevalt esitatud seisukohti kaebuse või taotluse esitamise tähtaja kulgema hakkamise suhtes. Õiguskantsleri seisukohas ei öelda, et kahju hüvitamise nõude tähtaeg hakkab kulgema alles siis, kui isiku tervisehäired taanduvad. Siin tuleb eristada teatud sündmuse mõjude kestvust ja seda, mil see negatiivne asjaolu soovimatut mõju avaldama hakkas. Need on selgelt eristatavad punktid ajateljel. Kaebetähtaeg ei saa sõltuda mõju kestvusest, vaid ikkagi selle tekke hetkest ning sellest, et isik peab aru saama, millal tema vaimses või füüsilises olekus toimuvad muutused, mida ta ei soovi.

10. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb R. V määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22. augusti 2018. a määrus muutmata. Asendada käesolevas määruse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/