2-17-9840/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

5. november 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-9840

Tsiviilasi

Kaidi Liiva, Kaspar-Villu Aaslaiu ja Kairi Aaslaiu

avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. jaanuari 2018 määrus

Kaebuse liik

Kaidi Liiva, Kaspar-Villu Aaslaiu ja Kairi Aaslaiu

määruskaebus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitajad (avaldajad):

1) Kaidi Liiv, ik XXXX;

2) Kaspar-Villu Aaslaid, ik XXXX;

3) Kairi Aaslaid, ik XXXX;

avaldajate

esindaja

vandeadvokaat

Jüri

Sirel

ja

vandeadvokaat Kristo Kallas

Vastustaja: Kristin Karu (puudutatud isik), ik XXXX;

esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

Puudutatud isik: Haljala vald (vallavalitsuse kaudu), rk

75013144; esindaja Enna Tiidemann

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 31. jaanuari 2018 määrus.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada avaldus

osaliselt.

3. Määrata Lille kinnisasjale (registriosa 540431)

juurdepääs üle Männiku kinnisasja (registriosa

974631).

4. Määrata,

et

juurdepääsutee

asub

Männiku

kinnisasjal ja lõpeb piiripunktis 5. Juurdepääsutee on

tähistatud määruse lisaks oleval kaardil punase

joonega. Kohtumääruse lisa on selle lahutamatu osa.

5. Määrata, et juurdepääs on kasutamiseks jalgsi ja

sõidukiga täismassiga kuni 3,5 tonni.

6. Määrata, et juurdepääs on tasuta.

7. Kohustada Kristin Karu andma nõusolek registriosa

nr 974631 (Männiku) III jakku märkuse kandmiseks

juurdepääsu kohta kinnisasjale registriosa nr 540431

(Lille) selle igakordse omaniku kasuks määruse

resolutsiooni punktides 3, 4, 5 ja 6 märgitud

tingimustel. Määrus asendab Kristin Karu vastavat

tahteavaldust.

8. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

9. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Kaidi Liiv, Kaspar-Villu Aaslaid ja Kairi Aaslaid (avaldajad) esitasid 26. juunil 2017 avalduse,

milles palusid määrata juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt avaldajatele kuuluvale Lille kinnisasjale

(registriosa 540431) üle Kristin Karule (puudutatud isik) kuuluva Männiku kinnisasja (registriosa

974631). Avaldajad palusid juurdepääsu määrata pikkusega ~ 120 meetrit ja laiusega ~ 3 meetrit,

kasutamiseks jalgsi ja kuni 3,5 tonnise massiga sõidukitega. Avaldajad palusid juurdepääsu kohta

kanda kinnistusraamatusse märkuse.

Avalduse kohaselt puudub avaldajate kinnisasjale tegelik ja õiguslikult tagatud juurdepääs. Lille

kinnisasja omanikud (ja nende esivanemad) kasutasid oma kinnisasjale juurdepääsuks ning pääsuks

randa ajaloolist pinnaseteed, mis kulgeb valdavas osas üle K. Karule kuuluva Männiku kinnisasja.

Servituudi seadmine ei õnnestunud, kuna K. Karu ei olnud sellega nõus. Puudutatud isik kasutab

Männiku kinnisasjal asuvat teed kogu ulatuses ise ning on lubanud seda kasutada Prillupi kinnisasja

omanikul tema kinnisasjale pääsemiseks. Varem ei ole puudutatud isik ega tema perekonnaliikmed

otseselt keelanud Männiku kinnisasjal asuva tee kasutamist, kuid on rajanud piiripunkti 5 juurde

värava läbipääsu keelava sildiga, parkinud oma sõiduki teele ning hoidnud lahtiselt ka oma koera,

kes on teadaolevalt randa liikuvaid külaelanikke rünnanud.

Muud mõistlikud alternatiivid juurdepääsuks puuduvad. Lille kinnistust lõunas ja läänes asuval Mäe

kinnistul peetakse lambaid ning kinnistu on piiratud elektrikarjusega. Avaldajatel on ka väikesed

lapsed, mistõttu võib Mäe kinnisasja kaudu liikumine olla neile ka ohtlik. Avaldajate isa, kes ka tihti

Lille kinnisasjal puhkab, on nõrga tervisega, ta on läbi elanud insuldi, on osaliselt halvatud ning tema

liikumisvõime on piiratud.

AÕS § 156 lg 1 märgitud sõna “vajalik” tähendab, et kinnisasja peab saama võimalikult igakülgselt

kasutada. Juurdepääsutee mõiste hõlmab tänapäeval õigust läbida tee sõidukiga. Avaldajate arvates

ei saa pidada mõistlikuks Männiku kinnisasja lääneserval asuva olemasoleva tee kasutamise asemel

uue tee rajamist Lille kinnisasjale. Selleks tuleks osaliselt hävitada väärtuslik kiviaed ning ka

haljastus. Kiviaiad on oluline osa Eesti kultuuripärandist, mille tähtsust on hinnatud ka Euroopa Liidu

tasandil ning on soodustatud nende rajamist ja taastamist toetuste abil. Männiku kinnistul asuva tee

kasutamiseks ei ole vaja looduses mingeid muudatusi teha. Tasu suuruse hindamisel tuleb arvestada,

et olemasolev tee on pinnastee ehk tavaline murule sissesõidetud rada, mille hooldamine ei eelda

suurt kulu.

2. Kristin Karu vaidles avaldusele vastu.

Vastuse kohaselt puudub avaldajal õigus AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu nõuda, kuna juurdepääs

avaldaja kinnisasjale on juba olemas. Männiku maaüksuse plaanilt on näha, et Lille kinnistu piirneb

avalikus kasutuses oleva teega ja juurdepääs Lille kinnistule avalikus kasutuses olevalt teelt on

tagatud ~ 41 meetri ulatuses. Juurdepääs avalikus kasutuses olevalt teelt Lille kinnisasjale on näha ka

fotolt (vastuse lisa 3 - lille kinnistule juurdepääs avalikult teelt), millelt nähtub, et avalikus kasutuses

olevalt teelt läheb Lille kinnistule samasugune pinnaskattega tee, mis läbib ka Männiku kinnistut ja

mis tähendab, et juurdepääs avalikus kasutuses olevalt teelt on tagatud samadel tingimustel nagu

Männiku kinnisasja läbivalt teelt. Avalikus kasutuses oleva tee ja Lille kinnisasjale suunduva tee

ristumiskohta on paigaldatud ka puidust viit, mis näitab, et sellest kohast pääseb Lille kinnisasjale.

Lisaks Männiku kinnisasjal asuvale juurdepääsule on veel teisigi Lille kinnistule juurdepääsu

võimalusi, mis on nähtavad lisatud skeemilt. Sellepärast ei ole avaldajatel alust väita, et Lille

kinnistule on ainult üks juurdepääsuvõimalus ega põhjust nõuda juurdepääsu Lille kinnistule avalikus

kasutuses olevalt teelt Männiku kinnistut läbiva pinnastee kogupikkuses. Vihula Vallavalitsus

kinnitas oma 29.06.2017 kirjas nr 14-10/13-2, et Lille kinnistul on olemas ligipääs avalikult

kasutatavalt teelt.

K. Karu lubab Männiku kinnistul asuvat teed kasutada Prillupi kinnistu omanikul tema kinnistule

pääsemiseks, sest Männiku kinnistul asuv tee on senini ainus juurdepääsu võimalus Prillupi

kinnistule.

Lille kinnisasjal paiknev kiviaed ei ole muinsuskaitselise tähendusega. Kiviaed ehitati 90ndatel

aastatel. Avaldajad takistavad oma kinnisasjale juurdepääsu ise.

3. Haljala vald leidis, et avaldajate kinnisasjale on juba juurdepääs olemas.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Viru Maakohus jättis 31. jaanuari 2018 määrusega avalduse rahuldamata, Kristin Karu

menetluskulud avaldajate kanda ja Vihula valla menetluskulud tema enda kanda. Maakohus mõistis

avaldajatelt välja Kristin Karu kasuks menetluskulud 882 eurot ja viivise sellelt.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei puudu avaldajatel oma kinnisasjale juurdepääs. Tegeliku

juurdepääsu puudumist ei ole ka avaldajad ise väitnud. Avaldajate põhjendused (juurdepääs ei riiva

liigselt K. Karu õigusi; juurepääsu on kasutatud pikalt; sealt kaudu käib külarahvas randa; tee

kasutuse intensiivsus on väike) ei ole piisavad juurdepääsu määramiseks. Puudub vaidlus, et Lille

kinnisasi piirneb avalikult kasutava teega ja tagatud on juurdepääs avalikult kasutatavale teele ~ 41

meetri ulatuses. Lille kinnisasjale on ka muid juurdepääsu võimalusi. Vihula vallavalitsus on samuti

seisukohal, et Lille kinnisasjal on juurdepääs avalikult kasutatavale teele (tl 46).

Avaldajate väiteid juurdepääsu vähesest intensiivsusest on asjakohased üldiselt vaid siis, kui

juurdepääs puudub avalikult kasutatavalt teelt, s.t esineb AÕS § 156 lg 1 eeldused. Seega ei ole ka

K. Karul tee talumise kohustust.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Avaldajad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palutakse teha uus määrus,

millega määrata kindlaks Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas Mustoja külas asuvale ja Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 540431 kantud Lille kinnistule juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt mööda Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas Mustoja külas asuvat ja Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 974631 kantud Männiku kinnistul asuvat teed, pikkusega

~ 120 meetrit ning laiusega ~ 3 meetrit, piiranguteta nii jalgsi kui sõidukitega kogumassiga kuni 3,5

tonni. Ühtlasi palutakse tuvastada Kristin Karu nõusolek temale kuuluva Männiku kinnistu,

registriosa nr 974631, III jakku märkuse kandmiseks, mille kohaselt Lille kinnistu, registriosa nr

540431, igakordne omanik omab piiranguteta juurdepääsu õigust oma kinnistule kohtumääruses

sätestatud tingimustel ning määrata, et valitseva Lille kinnisasja, registriosa nr 540431, igakordne

omanik on kohustatud juurdepääsuõiguse eest kinnisasjale tasuma teeniva Männiku kinnisasja,

registriosa nr 974631, omanikule 50 eurot aastas. Menetluskulud palutakse jätta K. Karu kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) puudub Lille kinnistul juurdepääs avalikult kasutavalt teelt. Lille kinnisasi ei piirne avalikult

kasutatava teega. Lille maaüksuse piirid asetsevad selliselt, et kinnistule ei ole kuidagi võimalik

pääseda nii, et ei peaks ületama mõnda teist kinnistut. Seejuures on vältimatu jõuda Lille kinnistule

mööda olemasolevaid teid selliselt, et Männiku kinnistut mitte ületada. Asjaolu, et Lille kinnistu

lõunatipp piirneb väga väikeses osas (laius puutepunktis 0 cm) avalikult kaustatava tee

katastriüksusega, ei saa täita AÕS § 156 lg 1 mõtet ning sellest ei saa järeldada, et juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt on Lille kinnistule olemas;

2) on K. Karu juurdepääsu määramisega üle Männiku kinnistu osaliselt (kuni piiripunktini nr 5)

nõustunud ning selles osas oleks kohus pidanud avalduse igal juhul rahuldama. K. Karu on

põhimõtteliselt nõus võimaldama Lille kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutee avalikult

kasutatavalt teelt üle Männiku kinnistu olemasoleval kujul kuni kahe kinnistu vahel oleva

piiripunktini nr 5 ca 41 meetri ulatuses. Poolte vahel on aga ka nimetatud juurdepääsutee lõigu osas

vaidlus selles, et avaldajad soovivad vastava õiguse realiseerida konkreetsete tingimustega ja

õiguslikult siduvana vastava märke sisse kandmisega kinnistusraamatusse, milles aga pooled

kohtuväliselt kokkuleppele ei jõudnud. K. Karu ei nõua juurdepääsu eest kuni piiripunktini 5 tasu;

3) on ajaloolise tee kaudu juurdepääsu määramine Lille kinnistule kõiki asjaolusid kogumis

arvestades parim võimalik lahendus, kus avaldajate huvid on ilmselges ülekaalus võrreldes

puudutatud isiku õiguste võimalike kitsendustega.

6. K. Karu vaidles määruskaebusele vastu.

Vastuse kohaselt:

1) ei ole Männiku kinnistut läbiv tee avalikult kasutatav. Tegu on erateega. Vihula vald märkis

29.04.2017 kirjas, et see tee ei ole kantud kohalike teede nimekirja;

2) on tegelik juurdepääs Lille kinnistule olemas. Ebaõige on avaldajate seisukoht, et juurdepääs

puudub. Maaüksuse plaanilt (26.06.2017 avalduse lisa nr 3) nähtub, et Lille kinnistu piirneb avalikult

kasutava teega. Ka avaldajad ei ole ise eitanud juurdepääsu olemasolu, kuid soovivad sellest

sõltumata kasutada Männiku kinnisasjal olevat teed (määruskaebuse p 2.1.4.). Ka maakohus tuvastas

tegeliku juurdepääsu olemasolu. Avaldajad takistasid kiviaia ehitamisega ise oma juurdepääsu;

3) ei ole pooltel kokkulepet Männiku kinnisasja läbiva tee kasutamiseks;

4) ei kaalu avaldajate mugavus üle puudutatud isiku õigust privaatsusele ja turvalisusele;

5) on avaldajate koos määruskaebusega esitatud tõendid jäetud maakohtus õiguspäraselt vastu

võtmata (kohtuistungi protokoll, 15.01.2018). Need tõendid esitati hilinenult ning varem ei olnud

takistusi nende esitamiseks;

6) ei soovi K. Karu tasu, kui juurdepääs määratakse piiripunktini 5.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega määrab avaldajatele juurdepääsu üle Männiku

kinnisasja ja jätab menetluskulud poolte endi kanda.

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et avaldajatel puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt.

Puutepunkt avalikult kasutatava teega on sedavõrd väike, et sealt ei mahu ilma teist kinnisasja

ületamata liiklema. Puutepunkt avalikult kasutatava teega on avaldajate kinnisasja kolmnurkse

osa tipp. Kaardilt (vt määruse lisa) nähtub, et ükski Lille kinnisasja serv ei piirne avalikult

kasutatava teega. Järelikult on täidetud AÕS § 156 lg 1 eeldused, kuna vajalikku juurdepääsu

Lille kinnisasja omanikul ei ole. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et avaldajatel on juba

olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele.

9. Ringkonnakohus leiab, et poolte huvisid arvestades on kõige otstarbekam määrata vajalik

juurdepääsutee osaliselt Männiku kinnisasjal oleva tee kaudu kuni piiripunktini 5. Juurdepääs

on märgitud määruse lisaks olevale kaardile punase joonena, mis on ringkonnakohtu määruse

lahutamatu osa. Selline juurdepääs arvestab puudutatud kinnisasja omanike õigusi enim.

K. Karu märkis vastuses määruskaebusele, et ta oli nõus, et Lille kinnisasja omanikud võivad

kasutada Männiku kinnisasja läbivat teed kuni piiripunktini 5 (vastuse p 2.6.). Samuti on

tagatud avaldajate õigustatud huvi juurdepääsuks, kuna piiripunkti 5 kaudu on võimalik jõuda

avaldajate kinnisasjale ja seda mh sõidukitega. Selline lahendus riivab minimaalselt õigustatud

isikute huve. Pikema juurdepääsutee määramine riivaks Männiku kinnisasja omanikke enam,

kuna tee oleks lähedal majadele. Avaldajate viidatud kiviaed ei puutu asjasse, kuna see on

võimalik tee rajamiseks vajadusel osaliselt eemaldada või paigaldada teise kohta. Tõendatud ei

ole aia muinsuskaitselisus. Tee kuni piiripunktini 5 ei ole avalikult kasutatav, seetõttu tuleb

vajalik juurdepääs määrata ja avaldus osaliselt rahuldada. Juurdepääs on nii jalgsi kui

sõidukitega täismassiga kuni 3,5 tonni.

Avaldajate taotlusel kohustab ringkonnakohus Männiku kinnisasja omanikku andma nõusolek

märkuse tegemiseks kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta. Kohtumäärus asendab nõusolekut.

10. Männiku kinnisasja omanik ei soovi tasu määramist kuni piiripunktini 5. Seda kinnitas

Männiku kinnisasja omanik ringkonnakohtule 9. oktoobril 2018 edastatud seisukohas. Ka

avaldajad märkisid 1. oktoobril 2018 saadetud seisukohas, et Männiku kinnisasja omanik ei

soovi kuni piiripunktini 5 tasu ja seetõttu puudub vajadus selle üle arutada. Seetõttu ei määra

ringkonnakohus Männiku kinnisasja igakordsele omanikule tasu juurdepääsu eest.

11. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi