3-17-1144/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. november 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1144

Haldusasi

KP pankrotihalduri Martin Pärna kaebus Maksu- ja

Tolliameti 08.12.2016 intressinõude nr 13-3/189873

osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – KP pankrotihaldur Martin Pärn

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Jaanek Lips

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KP pankrotihalduri Martin Pärna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta KP pankrotihalduri Martin Pärna apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1144 muutmata.

2. Jätta KP riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ja menetlusosaliste muud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-17-1144

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus tunnistas 02.12.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-15173 KP

maksejõuetuks, kuulutas välja tema pankroti ja nimetas KP pankrotimenetluses

pankrotihalduriks Martin Pärna.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) koostas KP le 08.12.2016 intressinõude nr 13-3/189873,

millega kohustas KPt tasuma intressivõla kogusummas 72 407,61 eurot.

3. MTA esitas KP pankrotimenetluses 08.12.2016 nõudeavalduse, milles palus lugeda Eesti

Vabariigi MTA kaudu KP pankrotimenetluses võlausaldajaks 111 009,15 euro nõudes, lugeda

Eesti Vabariigi MTA kaudu nõue 38 601,54 euro suuruses osas, mis tuleneb MTA jõustunud

maksuotsusest, II järgus kaitsmiseta tunnustatuks, ning tunnustada maksuvõlga 72 407,61

eurot II järgu nõudena.

4. KP pankrotimenetluses toimus 28.04.2017 võlausaldajate üldkoosolek (nõuete kaitsmise

koosolek), millel pandi kaitsmisele muu hulgas Eesti Vabariigi MTA kaudu nõue summas 111

009,15 eurot II järgu nõudena: 38 601,54 eurot füüsilise isiku tulumaksunõudest ning 72

407,61 eurot intressinõudest. Nõuete kaitsmise koosolekul loeti nõue summas 38 601,54 eurot

kaitsmiseta tunnustatuks pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg 4 ja Riigikohtu üldkogu

12.05.2015 otsuse nr 3-2-1-82-14 alusel.

5. KP (pankrotis) pankrotihaldur M. Pärn esitas 28.05.2017 Tallinna Halduskohtule

kaebuse MTA 08.12.2016 intressinõude nr 13-3/189873 osaliseks tühistamiseks 33 806,07

euro ulatuses.

MTA 08.12.2016 intressinõue nr 13-3/189873 rikub osaliselt KP õigusi. Põhivõlg ehk

füüsilise isiku tulumaksunõue 38 601,54 eurot tuleneb MTA 17.02.2006 maksuotsusega nr 12-

5/96 tasumisele kohustatud maksusummadest. Lubamatu on, et intressinõue on peaaegu 2

korda suurem kui põhinõe. Haldur ja võlgnik aktsepteerisid ning ei vaielnud vastu

intressinõudele 38 601,54 eurot, mis jäi põhinõudega sama suureks. Seetõttu tunnustati MTA

nõuet KP pankrotimenetluses 77 203,08 eurot (2 x 38 601,54 eurot). Kohtule on antud

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-ga 8 õigus vähendada ebamõistlikult suurt viivist mõistliku

suuruseni analoogiliselt VÕS §-le 162 leppetrahvi kohta.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 119 lg 1 p 5 01.01.2011 jõustunud redaktsiooni kohaselt

peatub intressiarvestus, kui see ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude (s.o

põhinõude). Kuigi sättel pole otsest tagasiulatuvat jõudu, ei peaks K. P tasuma põhinõuet

ületavat intressi juba seetõttu, et maksuotsuse tegemise ajal 17.02.2006 ei olnud MKS-s veel

vastavat paragrahvi sätestatud.

Vastustaja väide, et kaebajal oli tekkinud intressivõlg ka seoses muude maksukohustustega,

on paljasõnaline ja

tõendamata

‒

ei

ole võimalik tuvastada,

milliste muude

maksukohustustega seoses oli kaebajal väidetavalt tekkinud intressivõlg. Selge ei ole, millise

põhinõude eest võiks vastustaja nõuda intressi 72 407,61 eurot, sest vastustaja ei ole

nõudeavalduses ega 07.07.2017 vastuses ära näidanud, millised väidetavad maksunõuded olid

MTA-l lisaks füüsilise isiku tulumaksunõudele 38 601,54 eurot KP suhtes. Isegi juhul, kui

3-17-1144

3(7)

kaebaja maksuvõlg oli esialgselt 24.05.2006 otsusest nr 6-2/175 tulenevalt 630 511 krooni ehk

40 297 eurot, siis ületaks vastustaja poolt nõudeavalduses nõutud intressisumma 72 407,61

eurot ikkagi oluliselt põhinõuet KP suhtes. Ei ole välistatud, et vastustaja väidetav

intressinõue „muude maksukohustuste“ osas summas 30 374,77 eurot on aegunud MKS § 118

lg 1 mõistes. Käesolevas asjas tuleb hinnata intressinõude proportsiooni lähtuvalt

pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest ning põhinõudest, mille suuruseks on 38 601,54

eurot (füüsilise isiku tulumaksunõudest). Intressinõue on osas, milles see ületab põhinõuet,

võlgnikku ebamõistlikult kahjustav, ebaproportsionaalne ning vastuolus hea usu põhimõttega.

6. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Intressi ei ole arvestatud põhivõlga ületavas summas. Intressiarvestuse kaardilt (intressinõude

lisa 1) nähtub, et lisaks maksuotsusega määratud maksukohustusele oli kaebajal tekkinud

intressivõlg ka seoses muude maksukohustustega. Maksuhalduri poolt määratud maksusumma

oli algselt tegelikult suurem kui 38 601,54 eurot. Lõplikult jõustunud maksusumma 630 511

krooni ehk 40 297 eurot tuleneb MTA 24.05.2006 otsusest nr 6-2/175. Kui kaebaja on

jooksvalt maksuhalduri poolt määratud maksusummat tasunud ja vähendanud sellega

maksukohustust, ei ole kaebaja algselt põhivõlalt kuni tasumiseni arvestatud intressivõlga

täies ulatuses tasunud. Kõik jooksvalt toimunud intressivõla vähendused või kustutamised on

intressiarvestuse kaardil välja toodud. Intressi ei ole arvestatud juba alates 31.12.2010.

Intressikaardi veergudelt „lõpp“ ja „intressi summa“ nende koostoimes nähtub, et kõikidel

ridadel, kus on arvestuslikud lõppkuupäevad, mis jäävad vastustaja viidatud kuupäevast

hilisemasse aega, ei ole intressi arvestatud ja on tähistatud vastavalt „0,00000“. Seega on

vaidlustatud intressinõue õiguspärane.

KP tulumaksuvõlg 111 009,16 eurot on tekkinud MTA 17.02.2006 maksuotsusega nr 12-5/96,

millega on KP le täiendavalt tasumiseks määratud tulumaksu kokku 1 072 400 krooni ehk 68

538,85 eurot, millele lisandub tähtaegselt tasumata maksusummalt arvutatud intress.

Maksuotsusega määratud maksusumma sundtäitmise aegumise tähtpäev on katkenud

10.05.2010 täitmisavalduse nr 13-5/01591-1 esitamisega Pärnu Maakohtule. Tähtaegselt

tasumata maksusummalt on arvestatud intressi 72 407,62 eurot. MKS § 118 lg-st 1 tulenevalt

on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta alates maksuotsusega määratud sissenõutava

maksusumma täieliku tasumise päevast. Maksuotsusega määratud maksusummad on tänaseni

tasumata. MKS § 119 lg 1 p-i 5 kohaselt peatub intressi arvestamine, kui intressisumma ületab

selle arvestamise aluseks oleva maksunõude. Eelnimetatud intressi arvestamise peatumise säte

jõustus 01.01.2011 ning alates 31.12.2010 on KP maksunõuetelt intressi arvestus peatatud.

Tulenevalt MKS §-st 1682 ei kohaldata MKS § 119 lg 1 p-s 5 sätestatut kuni 01.01.2011

arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestamist ei jätkata. Samale

seisukohale on jõudnud Tallinna Halduskohus 14.11.2012 otsuses asjas nr 3-11-2567 ja see on

kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-3-1-80-16. Seega ei ole intressinõue aegunud.

Intress perioodi 01.07.2002‒31.01.2006 eest on kokku 30 374,78 eurot ja perioodi

01.02.2006‒31.12.2010 eest kokku 42 032,84 eurot. Selliselt on intressi kujunemine märgitud

ka 08.12.2016 intressinõude nr 13-3/189873 intressikaardi lisa esimesel real (31.01.2006

algsaldo intressivõlg). Seega põhineb MTA intressinõue 30 374,78 eurot varasemal perioodil,

kuid samal maksuvõlgnevusel, s.o MTA 17.02.2006 maksuotsusel nr 12-5/96 (2. veerg

FIDEK/MO 1999 jj).

Tulenevalt MKS § 119 lg 1 p-st 5 on intressinõue, mis ületab põhinõuet, kooskõlas kehtiva

õigusega. Kaebaja esitatud aegumisväide on alusetu. Intressinõude aluseks olnud MTA

17.02.2006 maksuotsuse nr 12-5/96 vaidluses (asjas nr 3-06-1199) tehtud lõplik lahend

jõustus 19.02.2009 (MKS § 118 lg 6).

3-17-1144

4(7)

7. Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte

endi

kanda.

Kohus

nõustus

MTA

põhjendustega

neid

üle

kordamata

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2).

Vastustaja kinnitas kohtule, et maksuotsusega määratud maksusummad on tänaseni tasumata.

MKS § 119 lg 1 p 5 jõustus 01.01.2011, alates 31.12.2010 on KP maksunõuetelt intressi

arvestus peatatud. MKS § 1682 alusel ei kohaldata MKS § 119 lg 1 p-s 5 sätestatut kuni

01.01.2011 arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas ja intressi arvestamist ei

jätkata. Vastustaja on õigesti viidanud Tallinna Halduskohtu 14.11.2012 otsusele haldusasjas

nr 3-11-2567 ning Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-16 toodud juhistele. Intressinõude aluseks

olnud MTA 17.02.2006 maksuotsuse nr 12-5/96 jõustus 19.02.2009. MKS § 118 lg 6 kohaselt

peatub intressi arvestamise aegumine intressinõude või intressinõude arvestamise aluseks

oleva maksusumma vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni.

Maksuhaldur on õigesti leidnud, et maksuotsusega määratud maksusumma sundtäitmise

aegumise tähtpäev katkes 10.05.2010 täitmisavalduse nr 13-5/01591-1 esitamisega ning

maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisega Pärnu Maakohtu 02.12.2016 kohtumäärusega

tsiviilasjas nr 2-16-15173 (MKS § 132 lg 5 p 2). Seega ei ole ka intressinõude aegumistähtaeg

möödunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. KP pankrotihaldur M. Pärn palub 05.04.2018 apellatsioonkaebuses tühistada

halduskohtu otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega tühistada MTA intressinõue

osaliselt 3868,76 euro ulatuses, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Algselt oli võlgnikul 17.02.2006 maksuotsusega nr 12-5/96 tasumiseks määratud tulumaksu

suurus 68 538,85 eurot (põhivõlg), mistõttu tuleb vastustaja 08.12.2016 intressinõue osaliselt

tühistada summas 3868,76 eurot. Selles ulatuses ületab tunnustamiseks esitatud intressinõue

igal juhul algset füüsilise isiku tulumaksu nõuet (72 407,61−68 538,85). Halduskohus ei ole

seda kaebaja väidet arvesse võtnud ega põhjendanud, miks ta seda ei arvesta, rikkudes sellega

HKMS § 157 lg-t 1 ja § 158 lg-t 1.

MKS-s sätestatud intress on samal ajal käsitatav ka viivisena (Riigikohtu 05.11.2002 otsuse nr

3-4-1-8-02, p 11), mis tähendab seda, et vastustaja pidi 08.12.2016 intressinõude

formuleerimisel arvestama hea usu põhimõttega ja asjaoluga, et tema intressinõue ei tohiks

ületada põhinõuet. Maksuhaldur on intressi arvestamisel eiranud MKS §-i 1682 ning nõudnud

KPlt vastuolus hea usu põhimõtte ja kehtiva praktikaga ebaproportsionaalselt suure intressi

tasumist.

9. Maksu- ja Tolliamet palub 11.05.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Apellatsioonkaebuses

esitatud

seisukoht

ja

matemaatilise

tehtena

välja

toodud

apellatsioonkaebuse ajend (72 407,61−68 538,85=3868,76 eurot), et vaidlustatud intressinõue

ületab igal juhul füüsilise isiku tulumaksu nõuet, on põhjendamatu. Kaebaja ignoreerib MKS

§ 119 lg 1 p-le 5 rõhudes MKS §-s 1682 sätestatut, mille kohaselt ei kohaldata MKS § 119 lg 1

p-i 5 kuni 2011. a 1. jaanuarini arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kui intressi

arvestust ei jätkata. Vastustaja on läbivalt selgitanud, et intressi arvestamist ei ole jätkatud

2011. a 1. jaanuarist. Samuti nähtub 08.12.2016 intressinõudele lisatud arvestuskaardilt, et

intressi arvestus lõppes 31.12.2010. Seetõttu on ekslik apellatsioonkaebuse väide, et

maksuhaldur on intressi arvestamisel eiranud MKS §-i 1682 ning alusetu on nõue tühistada

3-17-1144

5(7)

intressi osa, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Kaebaja arusaam heast usust ei põhine

kehtival õigusel ja on ekslikult samastatud Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-8-02 tooduga.

10. KP pankrotihaldur Martin Pärn palub 18.10.2018 täiendavas seisukohas arvestada

Riigikohtu 10.10.2018 lahendis nr 2-17-12525 toodud seisukohti ning leiab viidatud lahendile

tuginedes, et 08.12.2016 intressinõue on algselt vaidlustatuna 33 806,07 euro ulatuses

aegunud ja põhjendamatu. Kaebajal ei olnud võimalik varasemalt nimetatud lahendile

tugineda, sest see tehti alles 10.10.2018. Tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist on KP

17.02.2006 maksuotsusest tulenev kohustus aegunud, sest maksuotsus anti sundtäitmisele

10.05.2010, mistõttu aegumine katkes ja algas uuesti 01.01.2011 ning nõue aegus viie aasta

möödudes ehk 01.01.2016. Seega ei oleks 08.12.2016 intressinõuet selle maksuotsuse põhjal

tohtinud enam koostada (vt ka MKS § 132 lg 6). Viidatud Riigikohtu lahendist saab järeldada,

et 17.02.2006 maksuotsusest tulenev kohustus oli aegunud juba enne pankrotimenetluse

algust. Kaebaja palub halduskohtu 06.03.2018 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tühistada vaidlustatud intressinõue osaliselt 3868,76 euro ulatuses või alternatiivselt tühistada

halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada vaidlustatud intressinõue osaliselt

33 806,07 euro ulatuses.

11. Maksu- ja Tolliamet leiab 25.10.2018 kirjalikus vastuses, et apellandi 18.10.2018

täiendavas seisukohas toodud käsitlus on ekslik. KP 17.02.2006 maksuotsusest tulenev

kohustus ei ole aegunud, sest oma olemuselt on tegu kaitstud pankrotimenetluse nõudega,

millele kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) aegumissätted. Seega, kui

17.02.2006 maksuotsusest tulenev põhinõue oleks olnud aegunud 01.01.2016 (nagu leiab

apellant), siis ei oleks pankrotihaldur seda pankrotimenetluse raames 28.04.2017 nõuete

kaitsmise koosolekul tunnustanud. Kuna TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust

lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel, kuid sellist

vastuväidet pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel põhinõude (17.02.2006 maksuotsuse) osas

ei esitatud ja antud juhul ei ole vaidluse all 17.02.2006 maksuotsusest tulenev ja

pankrotimenetluses tunnustatud kohustus, siis on maksuotsusest nr 12-5/96 tuleneva

kohustuse

vastu

suunatud

vastuargumendid

põhjendamatud.

Maksuhalduri

nõue

pankrotivõlgniku vastu, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel

10 aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist.

MTA 08.12.2016 intressinõude vaidlustatav osa (3868,76 eurot) ei ole aegunud ka seetõttu, et

see on väljastatud KPle pärast 02.12.2016 välja kuulutatud pankrotti ja oma olemuselt oli see

siis juba muutunud pankrotimenetluse nõudeks. Vaidlustatud intressnõude osale kohaldatakse

pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-

õiguslikust suhtest. Pankrotimenetluses esitatud intressinõude osa eristamine ja sellele

pankrotimenetlusest erinevate õigusnormide kohaldamine (MKS § 132) rikuks võrdse

kohtlemise printsiipi ja ignoreeriks apellandi enda poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 2-17-

12525 p-s 17.3 rõhutatut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebuse läbi üksnes osas, milles halduskohtu otsus

tähtaegselt vaidlustati, st intressinõude 3868,76 euro ulatuses. Seda summat ületavas osas on

halduskohtu otsus jõustunud ning apellant ei saa hilisemas menetlusstaadiumis naasta

intressisumma tervikuna vaidlustamise juurde. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellandi

18.10.2018 menetlusdokumendis esitatud alternatiivse taotluse tähelepanuta.

3-17-1144

6(7)

14. MTA 08.12.2016 intressinõue ei ole õigusvastane seetõttu, et tunnustamiseks esitatud

intressinõue ületab 3868,76 euro ulatuses füüsilise isiku tulumaksu nõuet. MTA on

põhjendatult viidanud MKS § 119 lg 1 p 5 ja § 1682 sätetele nende koosmõjus ja järeldanud, et

01.01.2011 jõustunud MKS § 119 lg 1 p-i 5 (intressi arvestamine peatub, kui intressisumma

ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude) ei kohaldata kuni 2011. a 1. jaanuarini

arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestust ei jätkata. Asja

materjalidest nähtuvalt ongi MTA just viidatud sätete kohaselt toiminud. Apellandi viited hea

usu põhimõtte rikkumisele ei ole asjakohased. Maksuhalduri võimalus maksukohustuse (sh

intressinõude) kustutamiseks ebaõigluse tõttu on sätestatud MKS § 114 lg-s 3. Kohtupraktikas

on asutud seisukohale, et maksuhaldurile antud õigus maksuvõlg kustutada kujutab endast

kõrvalekallet ühetaolise maksustamise põhimõttest, mille eesmärk saab olla vaid teatud

erandlikel ja ettenägematutel põhjustel kujunenud ebaõigluse likvideerimine. Ühetaolise

maksustamise põhimõtte riivet õigustab sellisel juhul vajadus tagada, et maksukohustuslasi

koheldaks ka sisuliselt võrdselt (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2015 otsus nr 3-14-

52401, p 14). Maksuvõla kustutamine selle ebaõigluse tõttu on põhjendatud, kui maksuvõla

tasumine on osutunud võimatuks võlgnikust mitteolenevate asjaolude tõttu. Üldjuhul on

silmas peetud selliseid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maksukohustuse tekkimist ja mida ei

olnud varem võimalik ette näha. Maksuvõla kustutamine on põhjendatud näiteks olukorras,

kus

äriühingu

seaduslikult

esindajalt

vastutusotsusega

nõutav

maksuvõlg

kattub

kriminaalmenetluses konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetuga (Riigikohtu

17.10.2016 otsus nr 3-3-1-6-16, p 17) või topeltmaksustamisest hoidumiseks on vajalik vältida

samadest

faktilistest

asjaoludest

tulenevate

nõuete

mitmekordset

täitmist

tsiviilkohtumenetluses ja maksumenetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2018 määrus nr

3-17-1181, p 11). Samuti võib intressinõude kustutamine olla kohane õiguskaitsevahend

ebamõistliku menetlusaja vastu (Riigikohtu 06.03.2015 otsus nr 3-3-1-78-14, p 21).

Ebaõigluseks MKS § 114 lg 3 tähenduses ei saa pidada seaduse muudatust enne ja pärast

01.01.2011, sest seadus muutus kaebajale positiivses suunas, st tema intressiarvestus peatus.

15. Asjakohatud on ka apellandi viited 17.02.2006 maksuotsusest tuleneva võlgnevuse

aegumisele seonduvalt Riigikohtu 10.10.2018 määrusega nr 2-17-12525, millest tulenevalt

leiab apellant, et 08.12.2016 intressinõuet ei oleks üldse tohtinud välja andagi. Viidatud

Riigikohtu määruse p-s 17.3 on Riigikohus otsesõnu märkinud, et selles lahendis väljendatud

seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt

muutub

maksukohustuslase

pankroti

väljakuulutamisel

maksunõue

oma

olemuselt

pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest,

kas

nõuded

on

tekkinud

eraõiguslikust

või

avalik-õiguslikust

suhtest.

Kuna

pankrotimenetluses

tuleb

maksunõuetele

kohaldada

PankrS

norme,

siis

tuleb

pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Vaidlus puudub

selles, et 28.04.2017 nõuete kaitsmise koosolekul loeti MTA 17.02.2006 maksuotsusest

tulenev nõue 38 601,54 euro ulatuses kaitsmiseta tunnustatuks PankrS § 103 lg 4 alusel.

Sellest tulenevalt on põhjendatud MTA väited, mille kohaselt on nüüdseks tegemist kaitstud

ja kehtiva pankrotimenetluse nõudega, millele kohalduvad TsÜS-i aegumissätted ning mille

suhtes ei ole nõuete kaitsmise koosolekul taotletud aegumise kohaldamist (TsÜS § 143).

Tunnustatud nõue pankrotimenetluses aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel 10 aastat pärast

pankrotimenetluse lõppu.

16. Eelnevast tulenevalt ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

Kaebaja riigilõiv jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning kaebaja muud võimalikud

menetluskulud kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel.

3-17-1144

7(7)

Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)