3-18-523/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-523

Haldusasi

Sponsum OÜ (pankrotis) kaebus Veterinaar- ja Toiduameti

23.02.2018 otsuse nr 3 tühistamiseks ning Veterinaar- ja

Toiduameti kohustamiseks vaadata Sponsum OÜ (pankrotis)

28.07.2016 taotlus uuesti läbi 10 tööpäeva jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest

Menetlusosalised

Kaebaja – Sponsum OÜ (pankrotis), volitatud esindaja

vandeadvokaat Armand Reinmaa

Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduamet, volitatud esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Asja läbivaatamine

02.10.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sponsum OÜ (pankrotis) kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-523

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru maavanem kehtestas 21.07.2016 korraldusega nr 1-1/16-666 Sponsum OÜ-le

(pankrotis; Sponsum) kuuluvas loomapidamishoones (Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas

Kallukse külas) karantiini, ümber selle kolme kilomeetri raadiuses ohustatud tsooni ning kümne

kilomeetri raadiuses järelevalvetsooni vastavalt korralduse lisaks olevale kaardile. Karantiini

kehtestamise põhjus oli sigade Aafrika katku (SAK) diagnoosimine Sponsumile kuuluvas

loomapidamishoones.

2. Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) kehtestas 21.07.2016 otsusega nr 64 (tl 7) Sponsumile

kuuluvas loomakasvatusettevõttes karantiini ajal kehtivad kitsendused. Kitsenduste p 4 nägi

ette, et kohalik loomatauditõrje komisjon korraldab kõigi taudikoldes olevate sigade kohese

hukkamise viisil, mis välistab haiguse leviku. Sponsum esitas otsuse selle punkti õigusvastasuse

tuvastamiseks kaebuse, mille Tartu Halduskohus jättis 20.11.2017 otsusega nr 3-16-1695

rahuldamata. Sponsumi apellatsioonkaebus on Tartu Ringkonnakohtu menetluses.

3. Sponsum esitas 28.07.2016 VTA-le taotluse SAK tõrjega tekkinud kahju hüvitamiseks

(tl 9-10). VTA jättis 31.08.2016 otsusega nr 22 Sponsumi taotluse rahuldamata (tl 42-44).

4. Sponsum esitas 29.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse VTA 31.08.2016 otsuse

tühistamiseks ja VTA kohustamiseks Sponsumi 28.07.2016 taotluse uueks läbivaatamiseks

(haldusasi nr 3-16-1953). Halduskohus jättis 18.01.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10.01.2018 otsusega Sponsumi apellatsioonkaebuse,

tühistas VTA 31.08.2016 otsuse ning kohustas VTA-d vaatama Sponsumi taotlus uuesti läbi.

5. VTA tegi 23.02.2018 otsuse nr 3, millega jättis uuesti kaebaja 28.07.2016 taotluse

rahuldamata (tl 54-57p).

1) VTA 20.-21.07.2016 kontrollaktis nr 07-45-16/42 (kontrollakt), sellele lisatud 22.07.2016

töölehel (tööleht) ning Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi

sigade SAK epidemoloogilise uuringu tulemuste 08.08.2016 lõpphinnangus (EMÜ

lõpphinnang) on tuvastatud taotleja tehtud vead bioohutusmeetmete rakendamisel.

Dokumenteeritud asjaolud kajastavad olukorda taotleja ettevõttes enne seda, kui ettevõttes

alustati taudikolde likvideerimist ja rakendati taotleja tahtest sõltumatuid muudatusi ettevõtte

tegevuses ja töökorralduses.

2) Esiteks kvalifitseerub loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 71 lg 1 p 6 ning kuni 06.11.2016

kehtinud põllumajandusministri määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku ja sigade Aafrika

katku tõrje eeskiri“ (tõrje eeskiri) § 71 lg 1 p 7 rikkumiseks loomasööda käitlemine, s.o fakt, et

söödajahu transportiv auto sõidab jahu laadimiseks ettenähtud ruumi sisse, jahu kallatakse seal

ruumi põrandale ning põrandalt liigub sööt vastava seadme (nn tigu) abil edasi loomadeni,

kusjuures viiruse sattumine söödaruumi ja sealt sööda kaudu edasi loomadeni ei olnud

välistatud veovahendi rataste tõhusa desinfitseerimise ega potentsiaalselt viirust kandvate teiste

loomade söödaruumi pääsemise tõkestamise teel (söödaruumi põrandalt leiti kassi väljaheiteid).

3) Teiseks kvalifitseerub LTTS § 71 lg 1 p 8 ning tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-de 1 ja 10

rikkumiseks väikeloomade ettevõtte territooriumile ja loomapidamishoonesse pääsemise

võimalus, s.o fakt, et territooriumi ümbritsev aed ja värav ei takistanud väikeloomade pääsu

farmi territooriumile ning kasside jm väikeloomade pääs nii söödaruumi kui loomapidamis-

hoonetesse ei olnud takistatud. Farmi territooriumil elas kass koos poegadega (söödaruumi all)

ning jälgitav oli kass liikumine farmi ja külgneva metsa vahel.

4) Ainuüksi viidatud kaks rikkumist annavad aluse järelduseks, et taotleja on rikkunud

bioohutusnõudeid sedavõrd olulisel määral, et ka kõigi ülejäänud puuduste mittearvestamise

3-18-523

3(9)

korral ei oleks taotluse rahuldamise eeldus täidetud. Need rikkumised esinesid SAK viiruse

farmi jõudmise tõenäolisel perioodil (28.06.2016-08.07.2016) ning on käsitletavad käibes

vajaliku hoole järgimata jätmisena ja hooletusena Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr

702/2014 „Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega

teatavat liiki abi põllumajandus- ja metsandussektoris ja maapiirkondades tunnistatakse

siseturuga kokkusobivaks“ (määrus nr 702/2014) art 26 lg 12 tähenduses. Eelviidatud kaks

rikkumist on põhjuslikus seoses SAK viiruse jõudmisega kõnealusesse farmi. See, et VTA ei

ole varasemalt kõnealuste rikkumiste esinemist tuvastatud, ei anna alust järeldada, et rikkumisi

tegelikult ei esinenud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Sponsum OÜ (pankrotis) esitas 13.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

14.06.2018) VTA 23.02.2018 otsuse tühistamiseks ja VTA kohustamiseks vaadata kaebaja

28.07.2016 taotlus uuesti läbi.

1) Vastustaja on püüdnud vaidlustatud otsuses näidata, et kontrollakt tõendab ka perioodil

28.06-08.07.2016 farmis aset leidnud asjaolusid. See väide on asjakohatu, kuna ringkonnakohus

on otsuses nr 3-16-1953 võtnud selgelt seisukoha, et kontrollakti koostamise ajal esinenud

asjaolud ei peegelda farmis valitsenud tegelikku olukorda sea eeldusliku nakatumise aja

perioodil. Lisaks on vastustaja eksinud kontrollakti koostamisega seotud asjaolude

kirjeldamisel. Vastustaja on põhjendanud, et kontrollakt koostati 20.07.2016 õhtul ja

21.07.2016 hommikul, kuid kitsendusi hakati rakendama alles 21.07.2016 alates kella 13-st.

Samas on vastustaja 21.07.2016 kitsenduste otsus kaebaja esindajale üle antud allkirja vastu

21.07.2016 kell 10.45 ning sellega kaotas kaebaja igasuguse kontrolli farmi üle. Samuti on

kontrollakti allkirjastamata lisalehele kuupäevaks märgitud 22.07.2016, mil toimus juba teist

päeva aktiivne sigade hukkamine. Varasemas kohtumenetluses on VTA kinnitanud, et

kontrollakti lisaleht kirjutati hiljem kontoris valmis, seega ei ole kindel, mis päeval ja mis kell

nähtud asjaolusid on kontrollakti lisalehel kajastatud. Seetõttu ei saa nõustuda vastustaja

käsitlusega, et kontrollakt ja EMÜ lõpphinnang on koostatud tingimustes, mis kajastasid

tavapärast farmi töötamist.

2) Vastustaja on 07.07.2016 teostanud kaebaja farmis kontrolli ja koostanud kontrollakti, kus

on märgitud, et farmis on kõik bioohutusnõuded täidetud ja mistahes ettekirjutusi kaebajale ei

tehtud. Arusaamatu on, miks peab vastustaja 20.-21.07.2016 kontrollakti kaebaja hoolsus-

kohustuse rikkumist tõendavaks tõendiks, kuid 07.07.2016 kontrollakt ei ole vastustaja

hinnangul asjakohane tõend. Mõlema kontrollakti on koostanud vastustaja ametnik.

3) Pärast ringkonnakohtu otsuse nr 3-16-1953 jõustumist ei ole vastustaja läbiviidud

haldusmenetluses tuvastanud ühtki uut asjaolu. Kui vastustaja eesmärgiks oli jõuda järeldusele,

et bioohutusnõudeid on rikutud ka perioodil 28.06-08.07.2016, siis oleks vastustaja pidanud

koguma omal algatusel täiendavaid tõendeid. Samuti järeldub uuest haldusaktist, et vastustaja

on loobunud mitmetest varasemalt väidetud rikkumistest ning lõpuks asunud seisukohale, et

kaebaja on rikkunud ainult kahte bioohutusnõuet. Kaebaja järeldab, et vastustaja pidas

23.02.2018 otsuses teisi kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus märgitud puudusi märkusteks,

mitte bioohutusnõuete rikkumiseks.

4) Vastustaja on ebaõigesti järeldanud ega ole tõendanud, et kaebaja ei desinfitseerinud

perioodil 28.06-08.07.2016 tõhusalt söödajahu transportiva auto (veoauto) rattaid. Veoauto

sõitis farmi läbi värava ees paiknenud desovanni ning enne ruumi sisse sõitmist desinfitseeriti

sõiduki rattad täiendavalt spetsiaalse käsipritsiga. Osundatut teostati igakordsel veoauto

väljumisel ja sisenemisel. Nimetatud asjaolu tõendab kaebaja farmis peetud sõidukite

3-18-523

4(9)

desopäeviku väljavõte, kust on näha, et veoautot on nakatumise perioodil igal farmist väljumisel

ja tagasi tulemisel desinfitseeritud. Seda asjaolu tõendab ka 07.07.2016 kontrollakt. Muuhulgas

kontrollis vastustaja ametnik 07.07.2016 kontrolli läbi viies ka jahuruumi seisukorda ning pidas

sellisel viisil veoauto desinfitseerimist piisavaks, et vältida SAK-i levikut farmi. Vastustaja ei

ole selgitanud, millisest õigusaktist on vastustaja järeldanud sellise ettevõtja hoolsuskohustuse

määra, mille kohaselt oleks kaebaja pidanud sööda korrektseks käitlemiseks veel midagi ette

võtma. Vastustaja on praegusel juhul järeldanud seadusest tuleneva bioohutusnõude rikkumise

ajal, mil kaebaja farmi valdus oli üle antud vastustajale ning mil kaebajal puudus mistahes

vajadus ja mõistlik põhjendus veoauto rataste desinfitseerimiseks.

5) Vastustaja on ebaõigesti järeldanud, et kass ja kassipojad olid farmis ka varem, sh perioodil

28.06.-08.07.2016. Vaidlustatud otsuses on ette heidetud, et söödaruumi põrandalt leiti kassi

väljaheiteid. Tegemist on täiesti uue asjaoluga, mida vastustaja ei ole varasemas haldus-

menetluses väitnud. EMÜ lõpphinnangus on esitatud pilt, millele on juurde kirjutatud, et

tegemist on farmi koridorist leitud kassi väljaheidetega. Seda, et söödaruumist leiti kassi

väljaheiteid, ei ole kirjeldatud EMÜ lõpphinnangus ega kontrollaktis. Vastustaja ei ole

tõendanud, et perioodil 28.06.-08.07.2016 oli potentsiaalselt viirust kandvatel loomadel

juurdepääs söödaruumile. Kaebaja töötajad ega lepinguga volitatud isikud ei ole kaebaja farmis

kassi näinud. See, et kass võis käia väidetavalt farmi territooriumil ajal, mil farmis toimetasid

vastustaja ametnikud ja VTA korraldusel AS Vireen töötajad, ei puuduta kuidagi kaebaja

hoolsuskohustust. On äärmiselt tõenäoline, et kass (kui ta üldse oli kahe pojaga) viibis hoones

vaid seetõttu, et kontrolli läbiviimise ja sigade tapmise ajal olid kõik farmi uksed lahti, mistõttu

ei olnud juurdepääs farmi hoonesse kassile sel ajal tõkestatud. Farmi tavapärasel tööajal hoiti

kõik uksed pidevalt suletuna ning kaebaja töötajad jälgisid, et farmi ei pääseks teisi loomi.

6) Vastustaja on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja farmi territooriumi aed ja värav ei

takistanud väikeloomade pääsu territooriumile. Kassi ei olnud farmi territooriumil 28.06-

08.07.2016. Samuti, kui kass käis üle aia, nagu vastustaja on kirjeldanud, siis ei oleks olnud

mistahes viisil kaebajal võimalik takistada kassi territooriumile pääsemist – kass on võimeline

üle ronima ka mitme meetri kõrgusest tarast ning ka maa sisse betoneeritud aed ei oleks kassi

takistanud. Vastustaja ei ole haldusaktis selgitanud, millist käitumist oleks ta sellises olukorras

oodanud hoolsalt ettevõtjalt. Hoolsuskohustus on täidetud sellega, et kui kass peaks ilmuma

farmi territooriumile, siis töötaja eemaldab kassi territooriumilt. Liiatigi märgitakse kassi alles

22.07.2016 töölehel, mille kohta vastustaja esindaja kinnitas, et osundatu täideti kontoris ning

kaebajale edastati lisaleht alles koos EMÜ lõpphinnanguga. EMÜ lõpphinnangus ei ole

seejuures tuvastatud ühtegi kassi ega kassipoega, vaid ainult kassi väljaheited ning sedagi mitte

otsuses nimetatud kohas.

7) Kaebaja farmi aed on rajatud juba 2015. a-l eesmärgiga täita seadusest tulenevat

bioohutusnõuet ja tõkestada väikeulukite ligipääs farmi territooriumile. Vastavat eesmärki on

aed varasemalt edukalt täitnud ka VTA hinnangul, mida tõendavad mitmed kontrollaktid, mille

VTA on koostanud 2016. a-l.

8) Vastustaja ei ole õiguspäraselt kindlaks teinud, et loomahaiguse on tahtlikult või hooletuse

tagajärjel põhjustanud kaebaja. Vastustaja järeldus põhineb ebaõigetel faktilistel asjaoludel, mis

ei esinenud ajal, mil toimus eelduslikult sea nakatumine SAK-i. Seega puudub põhjuslik seos

väidetava hoolsuskohustuse rikkumise ja sea nakatumise vahel.

7. Veterinaar- ja Toiduamet palub 17.04.2018 vastuses (täiendatud 29.06.2018) jätta

kaebus rahuldamata.

1) VTA juhindus ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-16-1953 tehtud otsuses võetud

seisukohtadest. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et bioohutusnõuete rikkumine sigade

3-18-523

5(9)

eeldatava nakatumise perioodil ei ole tõendatud. Varasema VTA otsuse tühistamise tingisid

puudused otsuse põhjendamisel.

2) Vaidlustatud otsuses on esmalt põhjendatud seda, kas kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus

tuvastatud puudused võisid olla mõjutatud 21.07.2016 alanud taudikolde likvideerimise

toimingutest (mil ettevõttes toimuv ei olnud enam kaebaja kontrolli all). Vastus sellele

küsimusele on eitav ning vastavat järeldust on otsuses põhjendatud. Kahe puuduse osas –

ebapiisava kontsentratsiooniga desolahuse kasutamine ja desobarjääri puudumine ühe värava

juures – ei saa lugeda tuvastatuks, et need esinesid ka perioodil 28.06.2016-08.07.2016.

Ülejäänud puuduste osas on nende olemusest tulenevalt põhjendatud järeldada, et need esinesid

ka sigade eeldatava nakatumise perioodil.

3) Vastustaja analüüsis otsuses täiendavalt, millised tuvastatud puudustest kvalifitseeruvad

bioohutusnõuete rikkumisteks ning milliseid saab käsitleda märkustena selle kohta, et bio-

ohutusnõudeid oleks saanud paremini või tõhusamalt rakendada. Vastava analüüsi tulemusena

tõi vastustaja välja kaks rikkumist, mis said aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmisele.

4) Olukorras, kus veoauto sõidab söödaruumi sisse ning sööt kallatakse sealsamas söödaruumi

põrandale (mis toob mh kaasa asjaolu, et veoauto ratastelt kandub mustus söödaruumi põrandale

ja sealt edasi loomadeni ning rattad kattuvad söödakihiga, mis takistab desoaine toimimist), ei

ole auto liikumine läbi territooriumi värava juures paikneva desobarjääri ega ka täiendav

käsipritsiga desinfitseerimine käsitletav nõuetekohase sööda käitlemisena. Söödaruumi ja

veoautoga seonduvat olukorda kaebaja ettevõttes kajastavad EMÜ lõpphinnangus toodud fotod

ning VTA peaspetsialisti K. Vainula poolt 21.07.2016 tehtud fotod. Asjaolu, et ettevõtte

territooriumil elas kass koos poegadega, tuvastas K. Vainula 20.07.-21.07.2016 ülevaatuse

käigus ning fakti, et kassid pääsesid nii jahuhoidlasse kui sigalasse, on EMÜ lõpphinnangu

kohaselt tuvastanud ka EMÜ eksperdid. Fakt, et jahuruumi põrandalt leiti kassi väljaheiteid, on

samuti fikseeritud EMÜ lõpphinnangus.

5) Olukorras, kus 21.07.2016 oli tuvastatav kindel rada, mille kaudu kass ettevõtte

territooriumile ja sealt välja liikus, ning jahuruumi all olid tema pojad, saab põhjendatult

järeldada, et kass oli pikema aja vältel ettevõtte territooriumil elanud ning see, et kassid sattusid

ettevõttesse esmakordselt alles 21.07.2016, on praktiliselt välistatud. EMÜ lõpphinnangus tehti

järgmine järeldus: "Jahu kontamineerumine viirusega on tõenäoline, sest (i) jahuveoauto sõitis

farmi jahuruumi sisse, sealsamas ruumis paiknes jahu põrandal; (ii) jahuruumis tuvastati

põrandal vähekuivanud puulehti ning suitsukonisid ja (iii) jahuruumi ning sigalasse pääsesid

kassid, sellest annavad tunnistust hoones leitud kassi väljaheited".

6) Asjaolu, et kaebaja ettevõtte territooriumi piiranud aed ja värav ei takistanud väikeloomade

pääsu ettevõtte territooriumile ning väikeloomadel oli võimalik pääseda ka loomapidamis-

hoonetesse, on kontrollaktiga ja EMÜ lõpphinnanguga õigesti tuvastatud. Aed ei olnud

väikeulukikindel, sest aia all olid nende läbipääsuks piisavad avaused. Samuti oli territooriumi

peavärava kõrgus maapinnast piisavalt suur selleks, et väikeloomad sealtkaudu farmi

territooriumile pääseks. Aia ja värava osas tuvastatud puuduste näol oli tegemist nende

konstruktsiooni eripäraga ning on põhjendatud järeldada, et samasugune olukord esines juba

varasemalt, sh perioodil 28.06.-08.07.2016.

7) Vastustaja ei ole uurimispõhimõtet rikkunud ega asjaolusid ebaõigesti tuvastanud. Otsuse

tegemise aluseks olnud asjaolud on vastustaja tuvastanud, järgides ringkonnakohtu otsusest

tulenevaid juhiseid. Olemasolevad tõendid olid asjaolude tuvastamiseks piisavad ning

vastustajal puudus alus kahelda, et kogutud tõendid ei kajasta tegelikku olukorda õigesti.

Tõendeid hinnati kogumis ning otsuse järeldused ei rajane oletustele. Esitatud

kohustamiskaebus tuleb samuti jätta rahuldamata.

3-18-523

6(9)

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et Sponsumi kaebus ei kuulu rahuldamisel, põhjendades seda järgnevalt.

9. Tallinna Ringkonnakohus on 10.01.2018 otsuses haldusasjas nr 3-16-1953 (p-d 13 ja 22)

selgitanud, et taudikahju hüvitamisest keeldumiseks määruse nr 702/2014 art 26 lg-le 12

tuginedes pidi VTA tuvastama kaebaja poolse hoolsuskohustuse rikkumise kehtestatud

bioohutusnõuete rakendamisel, sigade nakatumise loomahaigusesse ning põhjusliku seose

nende vahel. Põhjuslikku seost kaebaja poolsete bioohutusnõuete rikkumiste ja loomahaiguse

tekkimise vahel tuleb hinnata sigade nakatumise tõenäolist perioodi arvestades.

Pooled ei vaidle selle üle, et sigade nakatumine kaebajale kuuluvas farmis leidis tõenäoliselt

aset perioodil 28.06-08.07.2016.

10. VTA keeldus 23.02.2018 otsusega taudikahju hüvitamisest põhjusel, et kaebaja rikkus

bioohutusnõudeid, mis seonduvad sööda käitlemisega ning väikeloomade pääsemisega farmi

territooriumile ja hoonetesse, mis tõi (tõenäoliselt) kaasa kaebajale kuulunud sigade nakatumise

SAK-iga. VTA tugines LTTS § 55 lg-le 1 ja määruse nr 702/2014 art 26 lg-le 12 ning leidis, et

kaebaja on rikkunud LTTS § 71 lg 1 p-des 6 ja 8 ning tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-des 1, 7 ja 10

sätestatud bioohutusnõudeid.

Kohus märgib täiendavalt, et kuigi VTA vaidlustatud otsuses on mh märgitud, et kaebaja farmis

esines sigade nakatumise tõenäolisel ajal ka kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus tuvastatud

muid puudusi, on vaidlustatud otsuse põhjendustest ja vastustaja vastusest kaebusele siiski aru

saada, et keelduva otsuse tingisid ainuüksi eelviidatud kaks bioohutusnõude rikkumist. Eelnevat

kinnitas ka vastustaja esindaja 02.10.2018 toimunud kohtuistungil.

11. Kohus leiab, et VTA otsuse põhjendused ei ole piisavad, lugemaks sööda käitlemist

(söödaauto liikumist, puhastamist ja desinfitseerimist) bioohutusnõude rikkumiseks, mis võis

tingida viiruse sattumise söödaruumi ja sealt edasi sigadeni.

11.1. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, kuidas oli korraldatud sööta/jahu vedava auto

liikumine kaebaja farmi territooriumile ja territooriumil. Sööt toodi kaebaja farmi lähedal

asuvast söödatehasest. Enne farmi territooriumile sisenemist (enne peaväravatest möödumist)

tuli veoautol läbida desovann, seejärel autojuht desinfitseeris spetsiaalse käsipritsiga veoauto

rattad ja küljed ning pärast peaväravatest möödumist sõitis veoauto läbi ca 3 meetrisest alast,

mis oli kaetud kuivdesopulbriga. Nii kirjeldas veoauto liikumise korraldamist 02.10.2018

kohtuistungil tunnistaja X, kelle ülesandeks oli mh juhtida ja korraldada igapäevatöid kaebaja

farmis (istungiprotokoll – tl 83). Seda, et desinfitseerimise toiminguid kaebaja farmis teostati,

kinnitab kaudselt ka kaebaja esitatud registreerimislehe väljavõte sõidukite liikumise kohta

kaebaja farmi ja sealt välja (tl 58). Lisaks kinnitavad EMÜ lõpphinnangus esitatud fotod nr 1-

3, et veovahendi liikumine farmi territooriumile toimus tunnistaja X kirjeldatud viisil.

11.2. VTA 07.07.2016 kontrollaktis (tl 21-22) ei ole kaebaja farmis rikkumisi leitud ning VTA

19.07.2016 kontrollaktis (tl 23-24) on kirjeldatud, et „bioohutusnõudeid täidetakse ja täitmist

dokumenteeritakse, väravate ees, õues, hoonesse sisenedes ja loomakasvatusruumidesse

sisenemisel läbitakse desovanne, desomatte, kasutusel on veel kuivdesoaine ja kätedesinf.

vahendid“. Seega on VTA varasemalt pidanud sellist veovahendi liikumise korraldamist (sh

puhastamist ja desinfitseerimist) tõhusaks ega ole teinud kaebajale ettekirjutusi ega märkusi

selle kohta, et mingit bioohutusmeedet saaks kaebaja paremini rakendada.

11.3. Vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi, mida kaebaja oleks pidanud tegema teisiti, et

oleks täidetud kaebaja hoolsuskohustus sööda käitlemisel (sh veoauto puhastamisel ja

3-18-523

7(9)

desinfitseerimisel). VTA peaspetsialist K. Vainula selgitas 02.10.2018 kohtuistungil tunnis-

tajana, et selleks oleks kaebajal tulnud täiendavalt panna maha üks desomatt enne söödaruumi

sissesõitu või oleks veoautot tulnud hoolikamalt puhastada. Samuti selgitas K. Vainula, et

VTA-le ei olnud varasemalt teada, et sööda toomine farmi toimub selliselt, et auto sõidab

söödaruumi sisse. K. Vainula viitas ka sellele, et söödaauto teenindas ka teist farmi, st kasutas

teist liikumisteed, kui oli VTA-le varasemast teada. Samas ei saa tunnistaja ütlus asendada

otsuse põhjendusi. Seejuures ei näe otsuses viidatud LTTS § 71 lg 1 p 6, tõrje eeskirja § 71 lg 1

p 7 ega ka mõni muu õigusakt üksikasjalikult ette seda, kuidas tuleb loomapidajal korraldada

veovahendi liikumine ning selle puhastamine ja desinfitseerimine, et oleks välistatud viiruse

sattumine loomadeni. Üksikasjalik kirjeldus bioohutusmeetmete rakendamise (sh sööta vedava

auto puhastamise ja desinfitseerimise) kohta tuleb ette näha bioohutuskavas, mille kooskõla

tõrje eeskirjaga hindab VTA, kellel on ühtlasi õigus teha ettepanekuid bioohutuskava muutmise

kohta (tõrje eeskirja § 71 lg-d 2 ja 3). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal

bioohutuskava olemas, ent vaidlustatud VTA otsusest ei nähtu, et VTA oleks analüüsinud selle

sisu ja rakendamist, ega ka seda, et VTA oleks varasemalt hinnanud selle kooskõla tõrje

eeskirjaga ja/või teinud kaebajale ettepanekuid selle muutmiseks.

11.4. Kohus leiab ühtlasi, et esitatud materjalide (eelkõige EMÜ lõpphinnangu lk 20 foto nr

5 ning vastustaja 17.04.2018 esitatud fotod – tl 38p, 67-69) põhjal ei saa küll teha järeldust, et

veoauto oli fotode tegemise ajal puhas, samas ei saa ka järeldada, et veoauto rattad oleksid olnud

kaetud paksu kuivanud jahukihiga, nagu on märgitud EMÜ lõpphinnangu, ning et veoauto oleks

sõitnud söödaks mineva jahu sisse. Fotodelt nähtuv valge kiht veoauto ratastel võis seejuures

olla ka kuivdesoaine, mis sai ratastele jääda farmi sisenemisel (vt EMÜ lõpphinnangu lk 18-19

fotod nr 2-3 – tl 37p-38). Kohus lisab, et praegusel juhul puuduvad ka tõendid selle kohta, et

sigade nakatumise tõenäolisel perioodil (s.o 28.06.-08.07.2016) ei olnud veoauto hoolikamalt

pestud ning kaebaja poolne desoainete / desinfitseerimisainete kasutamine ei täitnud loomataudi

leviku tõkestamise eesmärki. Tunnistaja X on 02.10.2018 kohtuistungil selgitanud, et veoauto

puhastamine toimus tavapäraselt vähemalt kord nädalas, sõltuvalt vajadusest.

11.5. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et veoauto liikumise ja tõhusama puhastamise osas

tagantjärele esitatud etteheited ei ole piisavalt põhjendatud ega tõendatud, lugemaks need

bioohutusnõuete rikkumiseks, mis toovad kaasa taudikahju hüvitamisest keeldumise.

12. Kohtu hinnangul on aga VTA põhjendatult vaidlustatud otsuses kaebajale ette heitnud ja

pidanud bioohutusnõuete rikkumiseks seda, et kaebaja ei takistanud väikeloomade (kass

poegadega) pääsemist farmi territooriumile ja loomapidamishoonetesse ning see rikkumine

esines suure tõenäosusega ka sigade eeldatava nakatumise perioodil.

12.1. VTA on vaidlustatud otsuses kontrollaktile, selle lisalehele ja EMÜ lõpphinnangule

tuginedes tuvastanud, et farmis elas kass, kes käis üle aia metsa ja farmi vahet ning et

loomapidamishoonest leiti kassi väljaheiteid. Samuti on VTA peaspetsialist K. Vainula

02.10.2018 kohtuistungil viidatud asjaolude esinemist kaebaja farmis kinnitanud. Kuigi kaebaja

taotletud ja 02.10.2018 kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja X väitis, et ei ole kaebaja farmis

(sh sigade eeldatava nakatumise perioodil) kassi näinud ning ka farmi töötajad ei ole talle sellest

andnud teada, puudub kohtul siiski alus kahelda K. Vainula ütluste tõesuses ja usaldusvääruses.

Tunnistaja K. Vainula kirjeldas 02.10.2018 kohtuistungil üksikasjalikult 20.-22.07.2016

kaebaja farmis nähtud kassi ja kassipoegadega seonduvaid asjaolusid. Samuti ei nähtu kohtule

ühtegi mõistlikku põhjust, miks oleks tunnistaja K. Vainula pidanud kirjeldama asjaolusid

tegelikkusele mittevastavalt.

Kohus lisab täiendavalt, et tunnistaja X 02.10.2018 kohtuistungil antud ütlustest võib järeldada,

et kaebaja farmis viibis suurema osa ajast farmi juhataja Y, mitte tema. Seda kinnitab mh

3-18-523

8(9)

asjaolu, et kõik asjassepuutuvad VTA kontrollaktid on allkirjastatud just Y poolt (tl 22, 24, 28).

X väitis 02.10.2018 kohtuistungil, et viibis kaebaja farmis 3-4 korda nädalas ning täpsemalt

seda, kui pikalt ta kohal viibis, ei osanud ta öelda. Seega võis X farmis viibitud lühiajaline aeg

olla põhjuseks, miks ta ei näinud seal kassi ning ei ole välistatud, et mingil põhjusel ei teavitanud

sellest asjaolust X ka muud farmi töötajad.

12.2. See, et vaidlustatud otsuse põhjendustes on ekslikult märgitud, et kassi väljaheited leiti

söödaruumist, kuid tegelikult leiti need sigala koridorist (tl 39p), ei muuda kohtu arvates

vastustaja järeldust, et loomapidamishoonesse oli väikeloomal võimalik pääseda. Ükski

väikeloom ei tohiks loomapidaja mistahes siseruumidesse pääseda või veel vähem seal elada

(LTTS § 71 lg 1 p 8, tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 1). Seda möönis iseenesest 02.10.2018

kohtuistungil ka kaebaja.

12.3. VTA peaspetsialist K. Vainula selgitas 02.10.2018 kohtuistungil, et nägi kassi koos

poegadega juba 20.07.2016 õhtul. Vaidlust ei ole selles, et 20.07.2016 õhtul ei olnud VTA veel

kaebaja farmis SAK leviku vältimiseks erinevaid kitsendusi ega abinõusid kohaldanud, seega

oli farm sel ajal täielikult kaebaja kontrolli all. Sellest tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale,

et farmis nähtud kass ja kassipojad võisid farmi pääseda üksnes seetõttu, et 21.07.2016 allutati

kõik kaebaja farmis tehtavad tegevused VTA kontrollile ja kaebajal ei olnud võimalik tagada

bioohutusnõuete täitmist (sh tagada, et kõik uksed oleksid kinni / farmi töötajad oleksid saanud

eemaldada farmi territooriumile sattunud väikeloomad jm). Seda järeldust ei muuda kohtu

hinnangul ka see, et kassiga seonduvad asjaolud on fikseeritud hilisemalt (s.o 21.-22.07.2016

kontrollaktis ja selle juurde kuuluval töölehel, samuti EMÜ 08.08.2016 lõpphinnangus). Samuti

annab tunnistaja K. Vainula poolt kirjeldatud kassi liikumisrada aluse järelduseks, et kass oli

liikunud metsa ja farmi vahel regulaarselt ja pikema aja jooksul.

12.4. Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2018 otsuses nr 3-16-1953 (p-d 23 ja 25) on selgitatud,

et VTA-l tuli analüüsida, kas kontrollaktis, selle lisalehel ja EMÜ lõpphinnangus tuvastatud

asjaolud / puudused esinesid või võisid suure tõenäosusega esineda sigade eeldatava nakatumise

perioodil. Samuti on ringkonnakohus nentinud, et asjaolu, kas kaebaja rikkus bioohutusnõudeid

juba sigade eeldatava nakatumise ajal, täpne väljaselgitamine ei pruukinud olla tagantjärele

võimalik, kuid siiski oleks saanud küsitleda nt järelevalve tegelikke teostajaid, farmi töötajaid

ja loomi jälginud veterinaaraste, analüüsinud kaebaja koostatud bioohutuskava sisu ja selles

kirjeldatud abinõude rakendamist praktikas jne.

Vaatamata ringkonnakohtu juhistele, ei ole VTA täiendavalt küsitlenud ühtegi farmi töötajat,

loomi jälginud veterinaaraste ega ka näiteks VTA 07.07.2016 ja 19.07.2016 kontrollakte

koostanud ametnikke. Olenemata eelnevast on kohtu hinnangul põhjendatud järeldada, et kass

(koos poegadega) elasid kaebaja farmi territooriumil ja pääsesid loomapidamishoonetesse ka

sigade nakatumise eeldataval perioodil, s.o 28.06.2016-08.07.2018. Ei ole eluliselt usutav, et

kass koos poegadega sattus kaebaja territooriumile just 20.07-22.07.2016, sh liikus üksnes

nendel kuupäevadel farmi ja metsa vahet. Ühtlasi toetab vastustaja järeldust EMÜ

lõpphinnangus tuvastatud asjaolu, et farmi territooriumi ümbritseva aia ja peavärava ning

maapinna vahe oli piisavalt suur, et väikeloomad (närilised, kass jm) sealt läbi pääseksid.

Vaidlust ei ole, et kaebaja farmi aed ja peavärav olid sellised ka sigade nakatumise eeldataval

perioodil. On tõsi, et kui kaebaja aed ja värav olnuks väga lähestikku maaga ühendatud, saanuks

kass tõenäoliselt hüpata ka üle aia ja värava, ent sellisel juhul tulnuks farmi töötajatel koheselt

territooriumile sattunud väikeloom eemaldada. Praegusel juhul annavad aga tunnistaja

K. Vainula antud ütlused alust järelduseks, et farmi töötajad ei takistanud kassi viibimist farmi

territooriumil – K. Vainula tähelepanekute kohaselt elas kass farmis, tema pojad olid

söödaruumi all ning farmi töötajad toitsid kassi. Loomapidaja kohustus on aga oma töötajatele

3-18-523

9(9)

/ loomapidamises osalevatele inimestele selgitada bioohutusmeetmeid, nende järgimise

vajalikkust ning kontrollida nende meetmete täitmist (vt ka tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 9).

12.5. Asjaolu, et VTA teised ametnikud ei olnud varasemates (sh 07.07.2016 ega 19.07.2016)

kontrollaktides leidnud bioohutusnõuete rikkumisi kaebaja farmis ega viidanud kassile ja aia /

värava puudustele, ei lükka ümber seda, et kass sel ajal tegelikult farmi territooriumil viibis

ning aed / värav olid sellised ka varem. Nagu ringkonnakohus on oma 10.01.2018 otsuse nr

3-16-1953 p-s 25 selgitanud, ei ole välistatud, et VTA viis järelevalve läbi pealiskaudselt ja

kontrollaktid ei kajastanud tegelikku faktilist olukorda. Samuti märkis ringkonnakohus, et

varasemad kontrollaktid ei tekita kaebajale õiguspärast ootust, et taudikahju hüvitise taotlemise

menetluse käigus bioohutusnõuete tegelikku täitmist enam ei kontrollita.

12.6. Eeltoodud põhjustel saab kohtu arvates järeldada, et sigade eeldatava nakatumise

perioodil ei olnud kaebaja farmis loomapidamine korraldatud viisil, et oleks välistatud sigade

kokkupuutumine muude loomadega, kes said liikuda farmi ja sealt välja. Sellisel viisil viiruse

jõudmist kaebaja farmi sigadeni ei saa pidada ka üksnes teoreetiliseks, kuna samal ajal tuvastati

mh Lääne-Virumaal metssigadel SAK. Vastavad andmed nähtuvad VTA avalikust statistikast

(https://vet.agri.ee/?op=news&id=304) ning sellele viitas ka tunnistaja K. Vainula 02.10.2018

istungil. Samuti on fakt, et SAK mingil viisil kaebaja farmi ja kaebaja sigadeni jõudis. Olgugi,

et kahjude hüvitamata jätmine pelgalt asjaolu tõttu, et farmi töötajad talusid farmi territooriumil

kassi koos poegadega, võib tunduda ebaõiglane, siis ei nähtu kohtule, kuidas seda saaks pidada

kooskõlas olevaks bioohutusnõuetega ja sellega seonduva hoolsuskohustuse järgimisega. Seega

on VTA põhjendatult teinud tuvastatud asjaoludele tuginedes järelduse, et kaebaja on rikkunud

LTTS § 71 lg 1 p-s 8 ja tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-des 1, 7 ja 10 sätestatut. Kuivõrd hukatud sigade

nakatumise põhjustas kaebaja oma hooletusega bioohutusnõuete rakendamisel, on täidetud ka

määruse nr 702/2014 art 26 lg 2 ja LTTS § 55 lg 1 kohaldamise eeldused.

13. Eeltoodud asjaoludel puudub alus VTA 23.02.2018 otsuse nr 3 tühistamiseks ning seetõttu

pole alust ka esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jätab kohus kaebaja kaebuse

tervikuna rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik