3-17-2467/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-2467

Haldusasi

Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Mare Kuke, Oko Kõivu,

Taavo Kõivu, Kätlin Laksi ja Ulvi Männama kaebus Tartu

Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsuse nr 503

tühistamiseks ja uue insolatsioonianalüüsi läbiviimise

kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Oko Kõivu ja Taavo

Kõivu ning Kätlin Laksi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebajad/apellandid Meeli-Ingli Käblik, Priit Käblik, Oko

Kõiv, Taavo Kõiv

esindaja vandeadvokaat Piret Pallo

Kaebaja/apellant Kätlin Laks

Vastustaja Tartu linn

Kolmas isik SA Tartu Ülikooli Kliinikum

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Oko Kõivu ja Taavo

Kõivu apellatsioonkaebuse, Priit Käbliku 23. oktoobri 2018. a menetlusdokumendi ning

Tartu linna 13. aprilli 2018. a menetlusdokumendi lisana esitatud 3D mudeli vaadete

väljatrükid.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2018. a otsuse resolutsiooni punkti 2 Meeli-

Ingli Käblikult, Priit Käblikult, Oko Kõivult, Taavo Kõivult ja Kätlin Laksilt SA Tartu

Ülikooli Kliinikum kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja määrata Meeli-Ingli

Käblikult, Priit Käblikult, Oko Kõivult, Taavo Kõivult ja Kätlin Laksilt igaühelt

väljamõistetud menetluskulu suuruseks kolmsada neli (304) eurot.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

27. veebruari 2018. a otsus muutmata.

4. Mõista Meeli-Ingli Käblikult, Priit Käblikult, Oko Kõivult, Taavo Kõivult ja Kätlin

Laksilt igaühelt SA Tartu Ülikooli Kliinikum kasuks apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude katteks välja kakssada viis (205) eurot 20 senti.

5. Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Oko Kõivu, Taavo Kõivu ja Kätlin Laksi

menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. november 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsusega nr 503 kehtestati L. Puusepa 2, 4, 6, 8 krundi

ja lähiala detailplaneering vastavalt otsuse lisale. Planeeringu otstarbeks on laiendada

meditsiiniasutusi ja püstitada parkimishoone.

2. Meeli-Ingli Käblik, Priit Käblik, Mare Kukk, Oko Kõiv, Taavi Kõiv, Kätlin Laks ja Ulvi

Männama esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsuse

nr 503 tühistamiseks ja uue insolatsioonianalüüsi (INS) läbiviimiseks kohustamiseks.

Kaebuse kohaselt on planeering õigusvastane, kuna läbi ei ole viidud korrektset

insolatsioonianalüüsi. Olemasolevad analüüsid tuginevad osaliselt ebaõigetele andmetele, ei arvesta

insolatsiooniolukorda enne 2004. aastal kehtestatud detailplaneeringut ega ole teostatud Eesti

standardi EVS 894:2008/A2:2015 (standard) nõudeid järgides. Analüüs on puudulik, kuna pole

tuvastatav, mille alusel valiti vaatluspunktid ja osa vajalikke vaatluspunkte on jäänud hindamata.

Planeeringu andmed on osaliselt vastuolulised ja rikutud on ka menetlusreegleid. Planeeringu

kehtestamisel tulnuks arvestada varasemalt kehtestatud lähedal asuvate piirkondade planeeringut,

mille realiseerimine samuti kaebajate õigusi riivab. Detailplaneering vähendab kaebajate vara

väärtust ja riivab oluliselt omandipõhiõigust. Detailplaneeringut tuleb muuta selliselt, et väheneks

hoonete kõrgus ja maht ning muudetaks hoonete paiknemist. Lisaks on detailplaneering vastuolus

avaliku huviga.

3. Vastuses kaebusele Tartu linn vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta, leides, et

vaidlustatud planeeringu kehtestamisega insolatsioon muutub, kuid insolatsioonipiirangud olid ette

nähtud juba 2004. a detailplaneeringus. Kaebajate taotlusel insolatsiooni mõõtmiseks kasutatud

standard ei ole õigusakt, vaid soovitus. Analüüsid koostati vastavalt standardile. Mõõtmised on

tehtud kohastes mõõtmispunktides asjakohaste andmete alusel. Insolatsioonimõjudega on

võimalusel arvestatud ja vastavalt planeeringulahendust muudetud. Oluline on, et vastustaja kaalus

insolatsioonimõjudega kaasnevat riivet kaebajate õigustele. Maavanema menetluses olid olemas

INS1 (hetkel olemasolev insolatsioon) ja INS2 (võrdlus 2004. a planeeringu lahendusega). INS3

koostati, et arvestada elanike soove ja maavanema menetluses saadud informatsiooni.

2003. a eksperthinnang ei ole praegusel juhul asjakohane, sest vahepealsel ajal on normid ja nõuded

muutunud. Kaebajate väited kinnisvara väärtuse vähenemise kohta on hüpoteetilised. Privaatsuse

rikkumine jääb arusaamatuks. 2004. a detailplaneering tõi kaasa privaatsuse vähenemise.

Maarjamõisa meditsiinilinnak on oluline objekt Lõuna-Eesti elanikkonna jaoks. Ehitusõigust on

vaja, et siduda nt lastehaigla ja kõrvakliinik meditsiinilinnaku kompleksiga. Samuti rajamaks

kaasaegne päevakirurgia keskus, ühendada ambulatoorne eriarstiabi, päevakirurgia keskus ja

asjakohased spetsialiseeritud protseduurid ühte kompleksi.

Üldplaneering annab tõesti võimaluse kuni 8-korruseliste büroohoonete ehitamiseks Väike-Kaare

tänava äärde. Hoonete mõju ümbruskonnale hinnatakse detailplaneeringu koostamisel, hoonetest

lähtuvate hüpoteetiliste insolatsioonimõjude üle pole asjakohane praegu arutada.

4. Vastuses kaebusele SA Tartu Ülikooli Kliinikum kolmanda isikuna vaidles kaebusele vastu ja

palus selle rahuldamata jätta. Kolmas isik leidis, et pole selge, kas tegemist on populaarkaebusega

või subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusega. Kaebusest ei ilmne, kuidas detailplaneering

rikub L. Puusepa 13-1 (O. Kõivu) ja 13-2 (T. Kõivu) õigusi. M. Ingli-Käbliku, P. Käbliku ja M.

Kuke subjektiivsete õiguste riive on tõendamata. INS-i kohaselt ei halvene neile kuuluvate elamute

insolatsioon.

Linnakeskkonnas ei saa eeldada, et keskkond ei muutu. Vaidlustatud planeeringu kehtestamiseni

nägi vaidlusalusele maale ehitusõiguse ette 2004. a detailplaneering, millega juba oli otsustatud

elukeskkonna muutus. Kaebajad omandasid kinnistud pärast 2004. aastat.

L. Puusepa 15 on üksikelamu ja sellel on üks omanik. Seetõttu ei ole põhjendatud elamus asuvaid

tube eraldi eluruumidena (korteritena) käsitleda. 2004. a detailplaneeringu kohane insolatsioon on

tagatud, kuna C korpusele tehakse tagasiaste (h=27 m, abs kõrgusel 90 m) L. Puusepa ja N. Lunini

tänava nurgal. Ka tagasiaste tegemisel väheneb insolatsioon teise korruse põhjapoolses korteris

oluliselt. Tänase insolatsiooni säilitamine tähendaks C korpuse mahu vähendamist olulisel määral

ning selle eesmärgipärane funktsioneerimine ei oleks enam võimalik. Detailplaneeringu vastu

esineb oluline avalik huvi. Rajatakse TÜK-i Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt väidavad kaebajad küll, et planeering on vastuolus avaliku huviga

ning kahjustab olulisel määral piirinaabrite õigusi ja huve, kuid kaebuses puuduvad väited selle

kohta, millist avalikku huvi vaidlusalune detailplaneering riivab ja milles riive seisneb. Sellest

tulenevalt ei ole võimalik hinnata, kas vaidlustatud planeering on vastuolus avaliku huviga või

mitte. Halduskohus jättis tähelepanuta ka kaebuse väited kaebajateks mitteolevate Tasuja 4 ja

L. Puusepa 11-4 omanike õiguste rikkumise kohta.

7. Standard ei ole õigusakt. Sellest ei tule kaebajatele subjektiivseid õigusi. Standard on soovitus,

mille alusel koostatakse arvestuslik INS ning saadud tulemuste alusel on kohalikul omavalitsusel

võimalik planeerimismenetluses teostada kaalutlusõigust. Praegusel juhul on õiguslik vaidlus

eeskätt selle üle, kas vastustaja langetas kaalutlusotsuse usaldusväärsete andmete alusel või mitte.

Kui analüüsi koostamisel järgiti standardit, ei ole alust kahelda teabe tõesuses ja usaldusväärsuses.

8. Standardi p 4.3.3 kohaselt tuleb planeeringute koostamisel hoonete asukoht ja orientatsioon

valida selliselt, et oleks tagatud piisav insolatsioon päevas ajavahemikul 22. aprillist kuni

22. augustini. 22. aprilli kuupäevaga mõõdeti insolatsioon, kus päikese asimuut ja tõusunurk olid

kõige väiksemad. See tähendab, et kogu perioodi osas olid 22. aprilli insolatsiooni näitajad kõige

madalamad. Seega puudus vajadus insolatsiooni mõõtmiseks mõnel teisel kuupäeval.

Vastustaja lasi koostada kolm insolatsioonianalüüsi (INS1, INS2 ja INS3). INS1-ga analüüsiti

tänasel hetkel oleva insolatsiooni kestust ja selle muutust planeeringu tulemusena. INS2-ga

analüüsiti, kui palju muudab vaidlusalune detailplaneering 2004. a detailplaneeringu järgset

insolatsiooni. INS3-ga täiendati INS2-e maavanema juures esitatud kaebajate väidetega. Standardi

p 3.1.5 järgi insolatsiooni kestuse arvutamisel võetakse arvesse ümbritsevad ehitised ja maapinna

reljeef. Seega järeldub standardi p-st 3.1.5, et võrrelda tuleb hetkel olemasolevat olukorda

olukorraga, mis kaasneks võimaliku uue ehitisega, mida INS1-ga tehtigi.

Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et kuna kavandatav hoone varjutab L. Puusepa 15 kinnistu,

oleks tulnud standardi p 5.2.2.1 kohaselt analüüsida ka varjutuse mõju. Võib eeldada, et väidetav

varjutus on eeskätt kinnistu tänavapoolses osas. Vastasel korral ei saaks vaatluspunktides 2 ja 4

säilida insolatsiooni kestus 100% ulatuses.

INS1-st ja INS3-st nähtub, et Tasuja 6 üksikelamut on analüüsitud kolmest vaatluspunktist. INS1

kohaselt asus vaatluspunkt 1 (insolatsiooni kestus 6 tundi ja 52 minutit, pärast kavandatava hoone

valmimist 3 tundi ja 46 minutit, vähenemine 45%) söögitoa poolses osas ning vaatluspunkt 2

(insolatsiooni kestus 9 tundi ja 46 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist jääb samaks) elutoas

(tl 26). INS3 kohaselt asus vaatluspunkt 1 (insolatsiooni kestus 3 tundi ja 58 minutit, pärast

kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 42 minutit, vähenemine 7 %) köögipoolses osas (tl 26).

Standardi p 4.3.3 mõttes on vähemalt kahes toas nõutav insolatsioon tagatud (s.o vähemalt 2,5 tundi

ning muutus ei ole üle 50%). Kui vähemalt kahes toas on nõutav insolatsioon olemas, ei ole

standardi p 4.3.3 kohaselt vaja mõõta teiste ruumide (praegusel juhul magamistoa) insolatsiooni.

Seega kaebuses toodud väited ei anna alust kahelda INS tulemuste tõesuses ega usaldusväärsuses.

9. Vaidlustatud detailplaneeringu kohaselt on L. Puusepa tänava äärne hoonestusala osaliselt

suurem arvestusega, et oleks võimalik rajada varikatuseid. Pole alust kahelda vastustaja ja

kolmanda isiku väidetes, et varikatuse eesmärgiks on kaitsta ehitise sissepääse sademete eest.

Selleks, et ehitise sissepääsu ette rajatud varikatus hakkaks varjama insolatsiooni kestust kaebajate

omandile, peaks varikatus asuma nt C korpusel umbes 33 m kõrgusel. Kui varikatus peaks siiski

rajatama kõrgusele, mis hakkab insolatsiooni varjama, tuleks hinnata, kas ehitusluba vastab

detailplaneeringus määratud insolatsioonitingimustele, kuna ehitusloaga ei saa insolatsiooni

vähendada planeeringu ettenähtust suuremas ulatuses.

10. 2004. a detailplaneeringu alusel ehitusõiguse üksnes osaline realiseerimine ei mõjuta praeguse

detailplaneeringu õiguspärasust. Kolmanda isiku võimalik kavatsus omal ajal mitte realiseerida

kogu ehitusõigust ei tekitanud kaebajatele sellekohast õiguspärast ootust. Nii 2004. a

detailplaneering kui ka vaidlustatud detailplaneering näevad ette ehitusõiguse, mille kohaselt on

ehitise absoluutkõrgus kuni 90 m.

11. Vastustajal ei olnud kohustust arvestada 2003. a eksperthinnanguga. Eksperthinnang koostati

2004. a detailplaneeringu tarvis, mille loomuliku valgustatuse koefitsient määrati vastavalt

omaaegsele SNiP II-4–79-le (tl 28). SNiP II-4-79 meetodid ja nõuded erinevad standardi

meetoditest ja nõuetest. Detailplaneeringu koostamisel ei pidanud arvestama minevikus kehtinud

nõudeid.

12. INS1 nähtub, et L. Puusepa 15 esimese korruse vaatluspunktis 1 on insolatsiooni kestus 7 tundi

ja 7 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 7 minutit, vähenemine 56%;

vaatluspunktis 2 on insolatsiooni kestus 5 tundi ja 2 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist

5 tundi ja 2 minutit; vaatluspunktis 3 on insolatsiooni kestus 7 tundi ja 7 minutit, pärast kavandatava

hoone valmimist 3 tundi ja 7 minutit, vähenemine 56 %; vaatluspunktis 4 on insolatsiooni kestus

3 tundi ja 48 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 3 tundi ja 48 minutit.

INS3 nähtub (tl 87), et L. Puusepa 15 teise korruse vaatluspunktis 5 on insolatsiooni kestus 18

minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 11 minutit, vähenemine 39 %; vaatluspunktis 6 on

insolatsiooni kestus 9 tundi ja 36 minutit, pärast kavandatava hoone valmimist 9 tundi ja 36 minutit.

Vaatluspunktides 1 ja 3 insolatsiooni kestus vähenemist 56 %, ei tule standardi p 4.3.3 mõttes lugeda

ebapiisavaks. Kui elamus on neli või enam tuba, on insolatsioon piisav, kui nõuetele vastav

insolatsioon on vähemalt kahes toas. Vaatluspunktis 5 insolatsiooni kestuse (s.o 18 minuti)

säilimiseks tehakse C korpusele L. Puusepa ja N. Lunini nurgal tagasiaste 27 m kõrguselt. Tegemist

on detailplaneeringusse seatud tingimusega, mille kohaldamisega säilitatakse 2004. aasta

detailplaneeringu järgne olukord.

13. INS1 kohaselt väheneb L. Puusepa 13 insolatsiooni kestus vaatluspunktis 1 6 tunnilt ja 48

minutilt 4 tunni ja 14 minutini (38%). INS 3 kohaselt väheneb L. Puusepa 13 insolatsiooni kestus

vaatluspunktis 2 4 tunnilt ja 23 minutilt 4 tunni ja 14 minutini (3 %). Mõlemal juhul ületab

insolatsioon 2,5 tundi ning ei vähene üle 50 %.

14. Vastustaja on kaalumisel arvesse võtnud kaebajate huve ning nende huvidele kaasnevat

negatiivset mõju, arvestanud insolatsiooni kestuse vähenemist L. Puusepa 13 ja 15 ning Tasuja 6

hoonetes (INS1, INS2 ja INS3). Detailplaneeringu kehtestamisega omanike õigustele kaasnevat

riivet ei saa pidada ülemääraselt raskeks. Teiselt poolt on vastustaja kaalumisel arvestanud avaliku

huviga. Kuna valitud meede on suunatud rahvatervise kaitse tagamisele (inimeste ravimine, õppe-

ja teadustöö), on halduskohtu hinnangul tegemist väga kaaluka avaliku huviga. Kaebajate huvi

pikema insolatsiooni kestuse järele ei kaalunud üles avalikku huvi. Eelduslikult ei oleks

samaväärset tulemust võimalik elanikke vähem koormava meetmega saavutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Meeli-Ingli Käblik, Priit Käblik, Oko Kõiv ja Taavo Kõiv esitasid apellatsioonkaebuse, milles

paluvad tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus pööranud tähelepanu sellele, et

analüüsides on hinnatud üksnes insolatsiooniaja kestust, kuid standardi kohaselt tuleb hinnata ka

insolatsiooniaja kestuse muutust. Seetõttu nõudsidki kaebajad erinevaid kuupäevi hõlmava analüüsi

koostamist. On ilmne, et kui päike käib kõrgema kaarega, siis on ka muutus suurem. Kaebajad ei

vaidle selle üle, millistel kuupäevadel on insolatsiooniaja kestus kõige pikem, vaid selle üle, millisel

kuupäeval on insolatsiooniaja kestuse muutus kõige suurem ja kui suur on muutus. Kaebuse

sisu/mõte on selles, et vastustaja ei ole põhjendanud miks ta ei ole insolatsiooniaja kestuse muutust

hinnanud mõnel teisel kuupäeval.

Kaebajad leiavad jätkuvalt, et hinnata tulnuks ka varjutuse mõju kinnistutele. See väide on esitatud

kõigi asjakohaste kinnistute kohta, kuid kohus on võtnud seisukoha üksnes L. Puusepa 15 kinnistu

osas. Seejuures on kohus asunud ka sisuliselt ebaõigele seisukohale, et varjutus on üksnes osaline

tuginedes kahes vaatluspunktis insolatsiooniaja muutuse puudumisele. Vaatluspunktidesse 2 ja 4

paistab nn ennelõunane päike (INS1 kohaselt on insolatsiooni kestuse lõpp kell 11.45), aga

planeeritavad hooned mõjutavad pealelõunast päikest. Kuna planeeritavatest hoonetest tingitud

varjutus ulatub üle krundi piiride, siis on standardi punktid 5.2.2.1 ja 5.2.2.2 täiesti asjakohased

ning nendega oleks tulnud arvestada.

Kohtu tõlgendus standardi p 4.3.3 kohta, et kui vähemalt kahes toas on standardiga kehtestatud

insolatsioon tagatud, siis ei ole vaja teisi tubasid hinnata, on ilmselgelt ebaõige.

Halduskohus ei ole andnud hinnangut ka kaebajate väidetele, et pärast maavanema menetlust

muudeti on nii insolatsioonianalüüsi kui ka põhijoonist ning tegelikkuses ka seletuskirja;

kaebajatele ei antud võimalust muudetud dokumentidega tutvumiseks ega seisukohtade ning

vastuväidete esitamiseks; volikogu kehtestas detailplaneeringu, mille osas puudub maavanema

seisukoht; insolatsioonianalüüsi ja 3D mudeli vahel esinevad erinevused.

Insolatsioonianalüüsides INS1 ja INS3 on L. Puusepa 11 esimese korruse puhul märgitud

insolatsiooniaja kestuse lõpuajaks 17.54. Kui nüüd vaadata sama kuupäevaga 3D mudelit, siis on

näha, et L. Puusepa 11 esimesel korrusel lõppeb insolatsiooniaja kestus juba kell 17.10. Seega on

kahe analüüsi erinevus ca 40 minutit. L. Puusepa 13 esimese korruse puhul on näha, et INS1 puhul

on märgitud insolatsiooniaja kestuse lõpuajaks 19.37, aga 3D mudeli kohaselt ei paista päike

esimesele korrusele juba kell 18.30.

Kuna tegelikkuse ka kohus arvestab võimalusega, et ehitusala suurendamise tõttu väidetavalt

kavandatavad varikatused võivad hakata insolatsioonitingimusi mõjutama, siis oleks pidanud selle

võimalusega ka insolatsioonianalüüsis arvestama.

Kuivõrd 2004. a detailplaneeringu kehtestamisel lubati, et L. Puusepa tänava äärset hoonet ei ehitata

kõrgemaks kui tänane D korpus (s.o kuni 20 m), siis oli ja on kaebajatel endiselt õigustatud ootus,

et kõrgemat hoonet ei ehitata.

Halduskohus ei ole arvestanud tunnistaja Peep Soopere ütlustega, märkides otsuses, et vastustaja

lasi koostada kolm insolatsioonianalüüsi. Kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja P. Soopere ütles,

et ta koostas viis insolatsioonianalüüsi. Planeeringu menetluse ajal esitati kaebajatele tutvumiseks

üksnes kaks insolatsioonianalüüsi (INS1 ja INS2).

Tunnistaja P. Soopere tausta kontrollides selgus, et ta ei oma ühtegi kutsetunnistust ega

majandustegevuse registri registreeringut. Küsimus, kas tunnistaja on ikka pädev või mitte ja kas

sellest tingituna oleks vajalik tellida uus analüüs, tekkiski alles pärast isiku ära kuulamist kohtus,

ega saanudki varem tekkida.

16. Kohus mõistis igalt kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 314,29 eurot, kokku 2 200 eurot.

Liites aga kokku kolmanda isiku esitatud arved on summa kokku 2 026,67 eurot (ilma km-ta).

17. Kätlin Laks esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt INS3-s on vähemalt üks märgitud kõrgustest vale.

Puusepa tn 11-4 puhul on märgitud abs-ks 66,62, kuid õige on 66,82. Pole oluline, kumma kasuks

valede lähteandmete kasutamisel tulemus tuleb, mõlemal juhul tuleb lõpptulemus vale. Analüüsi

koostamisel tuleb aluseks võtta lisaks 22. aprillile mõni teine kuupäev, et välistada võimalus, et

analüüsi tulemus oleks teistsugune. Kohtuotsusest ei ole järgitav ega võimalik üheselt aru saada,

millist õiguslikku tähendust omab käesolevas vaidluses viidatud standard. Ühelt poolt viitab kohus

standardile kui soovitusele, kuid teiselt küljelt on pea kõik kohtuotsuse punktid otseselt seotud

viidetega standardile ja selles sisalduvatele nõuetele.

Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega nagu standardi punkti 5.2.2.1 kohaselt ei tule analüüsida

L. Puusepa tn 15 kinnistule tekkiva varjutuse mõju. Detailplaneeringuga soovitakse nihutada

planeeritavaid hooneid Puusepa tänavale ca 5m võrra lähemale ja suurendada hoonete planeeritavat

kõrgust. Selle kohta pole kohus seisukohta avaldanud. Võib tekkida olukord, kus hoone omanik

võib paigutada hoone katusega ühele kõrgusele mis iganes nimetusega laienduse ja see muudaks

oluliselt L. Puusepa tänava äärsete hoonete insolatsiooni näitajaid.

Planeering on muuhulgas vastuolus avaliku huviga. Detailplaneeringu mõju on käesoleva vaidluse

materjalidest lähtuvalt laiale avalikkusele huvi pakkuv, kuna selle mõju ulatub kinnistupiirist

kaugemale.

18. Vastuses apellatsioonkaebustele vaidleb Tartu linn apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta

need rahuldamata.

Tartu osutab, et nii tema ise kui ka P. Soopere on selgitanud insolatsioonianalüüsi kuupäeva valikut

korduvalt ja jääb esitatud seisukohtade juurde. Standard EVS 894:2008 ei kohusta koostama

insolatsioonianalüüsi mitme erineva kuupäeva osas. Olukorras, kus kaebajad leiavad, et vastustaja

tellitud insolatsioonianalüüsid on puudulikud, oli neil võimalus ise tellida täiendav analüüs, kuid

seda võimalust ei ole kaebajad kasutanud. Kaebajad on juhtinud tähelepanu INS3/INS1 ja 3D

mudelis toodud kellaajalistele erinevustele. Samas ei ole nad tähele pannud, et on 3D mudelis

kasutanud talveaega, samas kui insolatsioonianalüüsid on koostatud lähtudes suveajast.

Insolatsioonianalüüsidest järeldub, et üheski vaadeldud toas ei ole insolatsiooni muutus suurem kui

50% ning väga kehva insolatsiooniga korteris olemasoleva päikesevalguse säilitamiseks on tehtud

põhijoonisesse muudatused. Arusaamatuks jääb, kuidas rikub insolatsiooniaja kestuse pikenemine

kaebajate õigusi. Kui olukord võrreldes 22. aprilliga muutub paremaks, otsest päikesevalgust on

rohkem ja kauem, siis ei ole põhjendatud nõuda vastustajalt või detailplaneeringu tellijalt kulutuste

tegemist täiendava insolatsioonianalüüsi koostamiseks. Oluline ei ole ka mitu insolatsioonianalüüsi

tööversiooni koostati, vaid olulised on need analüüsid, millele tuginedes tegi vastustaja oma

kaalutlusotsuse.

Standardi p. 5.2.2.2 märke kohaselt minimaalne distants tiheasustusega piirkonna esimese korruse

eluruumi põhiakna ning tööruumide akende eest vastasmajani nii samal kui naaberkrundil, peab

võrduma ruumi põrandast mõõdetuna vastasehitise kõrgusega, kuid ei tohi olla väiksem kui 8 m.

Põhijooniselt nähtub, et C-korpuse kõrguseks on planeeritud 33 m ja L. Puusepa 15 kinnistul

paikneva hoone insolatsiooni säilitamiseks on planeeritud C-korpuse tagasiaste 27 m kõrgusel,

Ekorpuse kõrguseks on märgitud kuni 27 m, D-korpuse kõrguseks 15 m, G2-korpuse kõrguseks 18

m, G1-korpus 18 m, M-korpus 25 m. Kliinikumi Puusepa tänava hooneosade ja apellantide

kinnistute vahele jääb ca 40 m - seega on vastustaja hinnangul vahemaa planeeritava hoone ja

olemasolevate elamute vahel suurem kui standardis nõutud minimaalne vahemaa.

P. Soopere poolt kohtus antud selgitused on igati asjakohased, arusaadavad ja pädevad. Ta viibis ka

detailplaneeringu avalikul arutelul, kus kaebajatest olid kohal T. Kõiv ja U. Männamaa, mistõttu on

väär ka väide, et kaebajatel ei ole olnud võimalik varasemalt P. Sooperega kohtuda. P. Soopere oli

standardi koostamise töörühmas, mille moodustas Eesti Arhitektide Liit. Vastustajale teadaolevalt

on ta koostanud insolatsioonianalüüse juba vähemalt 10 aastat ning olnud kaasatud mitmetesse

kohtuvaidlusesse kui eriteadmistega isik.

kuivõrd INS2-te täiendati vastavalt maavanema juures toimunud ärakuulamisele ning kõik

muudatused INS3-s on sisse viidud kaebajate kasuks ja planeeringu põhilahendust ei ole muudetud

siis ei ole õige väita, et maavanem ei ole vaidlustatud planeeringut heaks kiitnud.

19. Vastuses apellatsioonkaebustele vaidleb SA Tartu Ülikooli Kliinikum apellatsioonkaebustele

vastu ja palub jätta need rahuldamata.

Kolmas leiab, et halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et INS-i tulemuste tõesuses ega

usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, mistõttu ei ole vajalik uue INS-i koostamine. Kui piisav

insolatsioon on tagatud 22. aprillil, siis on see tagatud ka kogu muu perioodi jooksul.

Insolatsioonianalüüside koostamisel on võetud aluseks apellantide jaoks nö ebasoodsaim olukord.

Kaebaja väide, et südasuvel käib päike kõrgema kaarega ja seetõttu võiks insolatsiooni kestuse

muutus olla suurem, kui 22.aprillil, ei ole põhjendatud.

Südasuvel käib päike kõrgemalt ja insolatsiooni kestus on seetõttu pikem, aga ta on pikem nii

esialgse olukorra kui ka projekteeritava olukorra suhtes.

Kuna Standardi punktis 4.3.3 sätestatud nõuded on täidetud, siis ei esinenud käesoleval juhul

vajadust hinnata eraldi varjutuse mõju kinnistutele. Kolmandale isikule kuuluvatel kinnistutel

asuvate ehitiste ja kaebajatele kuuluvatel kinnistutel asuvate ehitiste vahe on rohkem kui 40 m.

Tartu Halduskohtu seisukoht, et standardi punktis 5.2.2.2 nõutu ei tule osalise varjutamise korral

kohaldamisele, on õige. Samuti on kohus jõudnud õigele järeldusele, et käesoleval juhul on tegemist

osalise varjutusega. Kaebajate vastupidise seisukoha ebaõigsust kinnitavad nende endi väited.

Insolatsioonianalüüs põhineb konkreetse numbrilise ruumigeomeetria ülesande lahendamisel. Kuna

sealjuures kasutatakse ka graafilist meetodit, siis on tulemuse kõrvalekalle lubatud piirides ± 5

minutit. 3D mudel on projekteerijale loodud abivahend, millega saab olukorrast piltliku ülevaate.

Minuti täpsusega kellaaegu ei ole sellest animatsioonist võimalik välja lugeda. 3D mudelil pole

vaatluspunkte näidatud, mistõttu ei ole 3D mudel alusel võimalik kellajalise täpsusega insolatsiooni

algust ja lõppu määrata. 3D-mudel ei arvesta 10-kraadise varjamisnurgaga fassaadi pinna ja päikese

asimuudi vahel. Ida-lääne-suunalise hoone puhul tuleks kahe meetodi põhjal leitud insolatsiooni

kestuse erinevus koguni 1 tund ja 31 minutit, mis on ühtlasi suurim võimalik erinevus.

K. Laksi apellatsioonkaebuses on toonud välja, et planeeringus on käsitlemata jäetud maapinna

kõrguste projekteerimine. Tegemist on uue väitega. Planeeritavad hooned rajatakse olemasolevate

hoonete vahetusse lähedusse ning ümbritsevaid liiklusalasid planeeringu realiseerimisel ei muudeta,

ei ole vajalik ega ka võimalik maapinna kõrguse arvestatav muutmine. Arvestades seda, et

planeeringu koostamisel on lähtutud absoluutkõrgustest, siis ei saa maapinna tõstmine halvendada

valguse ligipääsu naaberkinnistule ja vaadet kinnistuilt.

Kaebajate väide, et halduskohus on otsuses arvestanud üksnes insolatsiooniaja kestuse pikkusega

aga mitte insolatsiooniaja muutusega, ei ole õige. Halduskohtu otsusest nähtuvalt on kohus

arvestanud nii insolatsiooniaja kestuse kui kestuse muutusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on Meeli-Ingli Käbliku, Priit Käbliku, Mare

Kuke, Oko Kõivu, Taavo Kõivu, Kätlin Laksi ja Ulvi Männama kaebuse põhjendatult rahuldamata

jätnud. Otsuses on halduskohus põhjalikult analüüsinud kaebeõiguse teostamise ulatust, standardi

õiguslikku olemust, insolatsioonianalüüside kooskõla standardi nõuetega, planeeringuga

kavandatava hoonestuse mõju kaebajate kinnistutel asuvate elamute insolatsioonile ja standardi

nõuete järgimise tähendust vaidlustatud planeeringu kehtestamise otsustamisel, samuti on

halduskohus kontrollinud kaebajate menetluslike õiguste järgimist planeeringumenetluses ning

vastustaja kaalutlusõiguse teostamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega,

järgib neid ning jätab nad siinkohal kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Kuna apellatsioonkaebuste väited osaliselt kattuvad, hindab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste

väiteid üheskoos, arvestades siiski apellantide ringi ning sellega seotud piiranguid

apellatsioonkaebuse

ulatusele,

analüüsides

esmalt

edasikaebeõiguse

ulatust

(I),

planeeringumenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid (II), planeeringu kehtestamise otsustuse

õiguspärasust (III), menetluslikke etteheiteid halduskohtule (IV) ja lahendab seejärel

apellatsioonkaebused.

I

21. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et tulenevalt halduskohtule esitatud kaebuse

väidetest tuleb kaebust mõista kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena.

Kaebajad peavad vaidlustatud planeeringut õigusvastaseks eelkõige põhjusel, et sellega kavandatud

hoonestus halvendab valgustustingimusi kaebajatele kuuluvates eluruumides ja kinnistutel.

Planeerimisseadusega on isikutele antud õigus detailplaneeringu kehtestamise otsustamise

vaidlustamiseks ka avalikes huvides. Kaebajad ei ole aga kaebuses selgitanud, milles seisneb

vaidlustatud planeeringu vastuolu avaliku huviga. Olukorras, kus HKMS § 49 lg-test 1 ja 2

tulenevalt ei ole kaebuse muutmine pärast halduskohtus taotluste esitamise tähtaja möödumist

üldjuhul lubatud, ei saa kaebajad ringkonnakohtus tugineda avaliku huvi rikkumisele, kui sellele

halduskohtus ei tuginetud. K. Laks väidab küll apellatsioonkaebuses, et vaidlustatud otsus on

vastuolus avaliku huviga, kuid ei selgita, miks ta seda väidet varem ei esitanud. Seetõttu jätab

ringkonnakohus K. Laksi apellatsioonkaebuse selles osas tähelepanuta, märkides siiski, et kaebaja

nimetatud liiklustiheduse võimaliku muutumise kohta on planeeringumenetluses koostatud

prognoos1 ning kavandatava hoonestuse mõju ümbruskonna visuaalsele pildile saab hinnata

eelkõige ehitusloa andmise otsustamisel.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et jätab tähelepanuta M.-I. Käbliku, P. Käbliku, O. Kõivu ja

T. Kõivu väited, mis seonduvad Tasuja 6 ja L. Puusepa 15 hoonetega, sest tegemist ei ole neile

kuuluvatel kinnistutel asuvate hoonetega ning vastavalt ei saa nendes hoonetes insolatsiooni

vähenemine mõjutada nende õigusi. Apellandid ei saa aga kaebusega kaitsta kolmandate isikute

subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Samal põhjusel ei arvesta ringkonnakohus K. Laksi

apellatsioonkaebuse väiteid, mis seonduvad L. Puusepa 11 hoonega.

II

22. Insolatsiooni vähenemine on ka apellatsioonimenetluses kaebajate peamine etteheide

planeeringuga kavandatava hoonestuse rajamisel. Kaebajad peavad vaidlustatud otsust

õigusvastaseks kuna insolatsiooni ei ole mõõdetud kooskõlas Eesti standardi EVS

894:2008/A2:2015 nõuetega ja saadud tulemuste hindamisel ei ole arvestatud, et insolatsiooni

muutub standardis lubatust suuremas ulatuses.

1 Kättesaadav võrguaadressil http://info.raad.tartu.ee/dhs.nsf/web/viited/DP-14-028

23. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et standard ei ole õigusakt. Standardit ei ole

kehtestanud ükski õiguse üldakti andmiseks pädev organ, mistõttu ei saa sellel olla kohustuslikku

õigusjõudu vastustaja, kolmanda isiku ega kaebajate jaoks. Standardi sissejuhatuse kohaselt on

tegemist valdkonna hea tava kirjeldusega. Sellisena saab standard olla abiks planeeringu

koostamisel, sellega kavandatava hoonestuse mõju hindamiseks ja planeeringu kehtestaja poolt

vastandlike huvide kaalumisel.

Vastavalt majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“

§ 3 lg-le 3 eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv

aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse.

Tulenevalt planeerimisseaduse 30. juunini 2015 kehtinud redaktsiooni § 9 lg 2 p-st 2, koostoimes

sama seaduse § 9 lg-ga 3 ja § 4 lg 2 p-ga 2 pidi vastustaja arvestama planeeringuga kavandatava

hoonestuse mõju lähedal asuvate hoonete insolatsioonile ja hoonete omanikel on sellele vastav

subjektiivne õigus. Olukorras, kus kehtivas õiguses ei ole sätestatud kriteeriume hindamaks, kas

ruumis on tagatud piisav loomulik valgus, saab standard, valdkonna kirja pandud hea tavana, olla

lähtepunktiks planeeringuga kavandatava hoonestuse mõju hindamiseks lähedal asuvate

eluruumide insolatsioonile. Menetlusosalised, s.h kaebajad, ongi sellest seisukohast lähtunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei loo aga standard isikutele subjektiivset õigust, et planeeringuga ei

kavandata hoonestust, mis toob kaasa lähedal asuvas hoones insolatsiooni vähenemise alla

standardis nimetatud minimaalse taseme ega ka õigust, et planeering kindlasti kehtestatakse, kui

tagatud on standardis ette nähtud minimaalne insolatsioon lähedal asuvates hoonetes. Detail-

planeeringu kehtestamisel tuleb kohalikul omavalitsusel vastandlike huvide kaalumisel otsustada,

kas konkreetsetel tingimustel ehitusõiguse määramine on põhjendatud ja otstarbekas.

24. Kaebajad on seadnud kahtluse alla INS1 ja INS3 andmete usaldusväärsuse, leides samal ajal, et

kogutud andmed ei olnud piisavad ja planeeringu kehtestamisel oleks tulnud arvestada 22. aprilli

andmetele lisaks veel mõne suvisesse perioodi jääva kuupäeva andmetega.

25. Analüüside usaldusväärsust kahtluse alla seades on kaebajad esile toonud, et analüüsid

koostanud P. Soopere ei ole valdkonnas eriteadmiste omamist kinnitavat kutsetunnistust ega

majandustegevuse registri registreeringut, analüüsid on vähemalt osaliselt vastuolus planeeringu

menetluses koostatud 3D mudeli2 andmetega ning osaliselt tuginevad analüüsid ebaõigetel

lähteandmetel.

Eespool selgitatud põhjustel jätab ringkonnakohus tähelepanuta väite L. Puusepa 11-4 korteri

mõõtmispunkti absoluutkõrguse märkimise kohta analüüsis 20 sentimeetrit tegelikust madalamana,

osutades üksnes, et kaebaja sellele väitele on nii vastustaja, kolmas isik kui halduskohus

ammendavalt vastanud.

Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et kehtiv õigus ei nõua insolatsioonianalüüsi koostamiseks

kutsetunnistuse olemasolu. Insolatsioonianalüüsi koostamine ei ole tegevus, mis tulenevalt

ehitusseadustiku § 24 lg-st 1 ja lg 2 p-st 6 oleks hõlmatud kvalifikatsiooninõudega. Ringkonnakohtu

hinnangul on P. Soopere Eesti Arhitektide Liidu juures tegutsenud standardi koostamise töörühmas

osalemise fakt (I kd, tl 121p) piisav, et eeldada valdkonnas tegutsemiseks vajalike teadmiste

olemasolu. Insolatsiooni arvutamine kindlas ruumipunktis, kindlal kuupäeval nõuab põhikooli

tasemel matemaatika teadmiste rakendamist, arvestades andmeid analüüsitava punkti paiknemise

ja päikese trajektoori kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega insolatsiooni analüüsi

koostamiseks vajalike teadmiste ja oskuste ringi pidada sedavõrd eripäraseks, et see vältimatult

nõuaks valdkonnas tegutsemise loakohustuse kehtestamist. Analüüsi õigsust on võimalik suhteliselt

2 Kättesaadav võrguaadressil

http://www.arcgis.com/home/webscene/viewer.html?webscene=154bcfbf0cda43fca4511df3be64184a&viewpo

int=cam:26.69625981,58.36400545,579.106;29.277,47.054

lihtsalt kontrollida, mistõttu analüüsi usaldusväärsuses kahtlust tekitavaks asjaoluks tuleb eelkõige

pidada ebatäpsusi analüüsi andmetes.

26. Käesolevas asjas ei ole kaebajad väitnud, et analüüsi andmed kaebajatele kuuluvate eluruumide

insolatsiooni kohta oleks ebaõiged. Ringkonnakohus peab seda tähelepanuväärseks, sest kaebajatel

on olnud piisavalt aega INS1 ja INS3 andmete kontrollimiseks nii arvutuslikult kui ka vaatluse teel.

Kaebajad on esile toonud, et L. Puusepa esimese korruse vaatluspunktide osas esineb 22. aprillil

ca 40-minutiline vahe INS1 ja INS3 ning 3D mudeli andmete vahel. Ringkonnakohus nõustub

vastustaja ja kolmanda isikuga, et erinevus on seletatav kaebajate poolt 3D mudelil ekslikult talveaja

kasutamisega. Suveaja kasutamisel annab 3D mudel tulemuseks analüüsides kajastatust pikema

insolatsiooni. See asjaolu on omakorda seletatav sellega, et 3D mudelis ei ole arvestatud standardi

p 4.3.3 tingimusega, et päikese otsekiirgus läheb insolatsioonina arvesse, kui nurk päikese asimuudi

ja vaadeldava fassaadi vahel on vähemalt 10 kraadi. Nn 10-kraadi piirangu rakendamine annabki

tulemuseks INS1 ja INS3 analüüside andmetel 3D mudelis näidatust lühema insolatsiooni. Seega

on 3D mudel kasutatav abivahendina planeeringuga kavandatud hoonestuse mõju mõistmiseks,

lubades ka kaebajatel näitlikustatud kujul näha, milliseid muutused planeeringu realiseerimine

kaasa toob. 3D mudeli täpsusaste ei ole aga selline, et sellelt saadud andmeid analüüsi tulemustega

üks-ühele võrrelda või teha täpseid järeldusi insolatsiooni kohta.

27. Standardi p-s 4.3.3 on antud arvväärtused, mille esinemisel saab lugeda insolatsiooni piisavaks,

kusjuures need arvväärtused peavad esinema ajavahemikus 22. aprillist 22. augustini. Standardi p-s

5.2.2.2 tehtud viitest saab järeldada, et samu väärtusi on soovitatav kasutada ka planeeritava ehitise

üle krundi piiride ulatuva varjutuse mõju hindamisel. Ringkonnakohus mõistab menetlusosaliste

väitest, et vaidlust ei ole selles, et 22. aprill insolatsiooni analüüsimisel on sobilik otsese

päikesevalguse absoluutse kestuse piisavuse hindamiseks, kuna järgneval perioodil 22. augustini ei

ole päikesekõrgus väiksem kui 22. aprillil, mistõttu saab planeeringuga kavandatavate hoonete

põhjustatud varjutuse mõju olla väiksem ja kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsioon pikem.

Samas leiavad kaebajad, et insolatsiooni oleks tulnud analüüsida ka suvise pööripäeva seisuga, sest

pikema päeva korral on kavandatavate hoonete suhteline mõju suurem, s.t toob kaasa

proportsionaalselt suuremas osas otsesest päikesevalgusest ilmajäämise, kui INS1-s ja INS3-s

näidatud. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et kogutud andmete põhjale ei saa üheselt

järeldada, et kogu suvise perioodi vältel on kavandatavate hoonete suhteline mõju insolatsioonile

sama või väiksem kui analüüsides näidatud. Ringkonnakohus eeldab, et L. Puusepa tänava suunast

jääb igapäevase otsese päikesevalguse algusaeg aasta lõikes suhteliselt sarnaseks. 3D mudeli

rakendamisel ilmneb, et näiteks 21. juunil on kaebajate eluruumide akendeni ulatuva varjutuse

kestus mõnevõrra erinev analüüsides arvestatust. L. Puusepa 15 hoone esimesel korrusel algav

varjutus ca tund aega hiljem, analüüsis näidatust ja möödub kella kaheksa paiku õhtul, mistõttu

varjutuse kestus on lühem analüüsis näidatust, aga insolatsioon pikem (suhteline mõju

insolatsioonile väiksem kui 22. aprillil). L. Puusepa 13 esimesel korrusel algab varjutus ca pool

tundi hiljem analüüsis näidatust ega möödu enne päikeseloojangut (suhteline mõju insolatsioonile

suurem kui 22. aprillil). Puusepa 11 esimesel korrusel algab varjutus poole kaheksa paiku (praeguse

hoonestus korral varjutuse algus ca pool tundi hiljem) ega möödu täielikult enne päikeseloojangut

(suhteline mõju insolatsioonile suurem kui 22. aprillil).

Ringkonnakohus osutab siinjuures siiski, et kaebajad ise ei ole esitanud andmeid selle kohta, et

suveperioodil konkreetsel päeval mõõdetuna oleks insolatsiooni muutus oluliselt erinev analüüsis

toodust, eelkõige ei ole kaebajad väitnud, et neile insolatsiooni suhteline muutus mõnel analüüsis

kajastamata päeval ületaks 50%. Ringkonnakohtu hinnangul viitab 3D mudel sellele, et suvisel

pööripäeval jääb insolatsiooni suhteline muutus ka L. Puusepa 15 vaatluspunktides 1 ja 3

väiksemaks kui 50%. L. Puusepa 13 ja 11 hoonete osas on suhteline mõju küll suurem kui 22.

aprillil, kuid jääb samuti ilmselt väiksemaks kui 50%. Asjaolu, kas insolatsiooni suhteline muutus

on ebaproportsionaalne, ei ole aga enam INS1 ja INS3 andmete usaldusvääruse, vaid kavandatava

planeeringu mõju hindamise, s.o kaalutlusõiguse teostamise küsimus.

28. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaamist, et standardi p 4.3.3 järgi saab piisavaks lugeda

insolatsiooni eluruumis tervikuna, kui minimaalne nõutav insolatsioon on tagatud kuni 3-toaliste

korterite puhul vähemalt ühes toas enama tubade arvuga eluruumi puhul aga vähemalt kahes toas.

Seetõttu ei ole vajalik insolatsiooni mõõtmine/arvestamine eluruumi kõigi tubade kohta, kui

vastavas arvus tubades on piisav insolatsioon tuvastatav. Seega ei olnud vastustajal kohustust

hõlmata INS1 ja INS3-ga kõiki kaebajatele kuuluvates hoonetes asuvaid tubasid eraldi, vaid piisas

iga tervikliku eluruumi kohta ühe või kahe toa analüüsist.

Kaebajate väide mõnes toas insolatsiooni analüüsimata jätmise kohta oleks asjakohane juhul, kui

kaebajad oleks selgitanud, miks just konkreetses toas otsese päikesevalguse hindamine on oluline

ja kuidas otsese päikesevalguse kestuse vähenemine nende elukorraldust ja/või kvaliteeti mõjutab.

Kaebajad ei ole aga planeeringu- ja halduskohtumenetluses läbivalt seostanud insolatsiooni

vähenemist kahjuliku mõjuga enda huvidele ja õigustele muus osas, kui seonduvalt kinnisvara

väärtuse võimaliku vähenemisega.

Samuti jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vastustajal ei olnud kohustust hinnata

eraldi planeeringuga kavandatavate hoonete tõttu tekkiva varjutuse mõju kaebajatele kuuluvatele

maatükkidele. Maatükkide varjutamise mõju arvestamiseks pidanuks kaebajad ise esile tooma

varjutuse olulise kahjuliku mõju. Kaebajad ei ole aga väitnud, et hoonete püstitamine takistaks neil

kasutada maatükki sihipäraselt. Lisaks on täidetud standardi p 5.2.2.2 märkes toodud hoonete

minimaalne vahekauguse nõue, s.t distants kaebajatele kuuluvatest hoonetest kavandatavate

hooneteni ületab kavandatavate hoonete kõrguse põrandast mõõdetuna.

III

29. Apellatsioonimenetluses on kaebajad planeeringu kehtestamisel tähendust omavate asjaolude

arvestamata jätmisega seonduvalt esitanud samad väited nagu halduskohtus. Halduskohus on

ammendavalt selgitanud, miks vastustajale ei ole etteheidetav L. Puusepa tänava suunas ehitusala

laiendamine varikatuste ehitamise võimaldamiseks, Väike-Kaare tänava äärde Tartu linna

üldplaneeringuga lubatud hoonetest lähtuvate võimalike mõjutuste arvestamata jätmine, 2004.

aastal kehtestatud detailplaneeringu tarvis 2003. aastal koostatud eksperthinnanguga arvestamata

jätmine ning 2004. aastal kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse osaliselt

realiseerimata jätmise kohta väidetavalt antud lubaduse arvestamata jätmine.

Kaebaja K. Laksi apellatsioonkaebuse väide, et planeeringuga ei ole määratud maapinna kõrgus

kavandatavate hoonete ümbruses, ei too samuti kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Esmalt on

väide esitatud hilinenult, s.o pärast halduskohtu poolt selleks antud tähtaja möödumist olukorras,

kus kaebaja ei ole selgitanud, miks väidet varem ei saanud esitada (HKMS § 198 lg-d 2 ja 3).

Teiseks, ei ole väide ka sisuliselt asjakohane, kuna kavandatavate hoonete maksimaalne kõrgus on

määratud absoluutse kõrgusena, s.o kõrgusena merepinnast, mistõttu maapinna kõrgus hoone kõrval

ei mõjuta hoone lubatavat kõrgust ega saa seega mõjutada insolatsiooni kaebajale kuuluvas

eluruumis.

31. Samuti on halduskohus põhjalikult analüüsinud kaalutlusõiguse teostamist planeeringu

kehtestamisel ja põhjendatult leidnud, et vastustaja ei ole otsustamisel kaalumisviga teinud.

Ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei korda ja märgib täiendavalt, et kaalumisviga ei saa

järeldada ka asjaolust, et insolatsiooni suhteline muutus mõnel päeval võib erineda INS1-s ja INS3-s

kajastatust, s.t sellest, mis esineb 22. aprillil.

L. Puusepa 15 elamus kahes esimesel ja ühel teisel korrusel asuvas vaatluspunktis insolatsioon ei

muutu. Kahes esimesel korrusel asuvas mõõtmispunktis väheneb insolatsioon 22. aprillil 56%, kuid

3D mudel lubab järeldada suhtelise mõju vähenemist päeva pikenedes. Kõigis viies eelnimetatud

vaatluspunktis on tagatud standardi kohaselt piisavaks peetavast pikem absoluutne insolatsioon.

Vaatluspunktis nr 6 olemasoleva lühiajalise insolatsiooni säilitamiseks tehakse kavandatavale

hoonele L. Puusepa ja N. Lunini põigu nurgal tagasiaste 27 m kõrguselt.

L. Puusepa 13 ja 11 elamute vaatluspunktides on tagatud standardi järgi piisavaks peetav

insolatsioon ja insolatsiooni muutus ei ole 50%.

32. Vastustaja on arvesse võtnud insolatsiooni vähenemist, hinnanud vähenemise ulatust ja

allesjääva insolatsiooni absoluutset ulatust, samuti asjaolu, et kavandatav hoonestus ei mõjuta

kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsiooni ida- ja lõunasuunalt ning kaalunud vastukaaluks

kolmanda isiku ja avalikku huvi hoonete püstitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne

kaebajate väidetest, et insolatsiooni analüüs näiteks 21. juuni või mõne muu päeva kohta andnuks

INS1-st ja INS3-st sedavõrd erineva tulemuse, et vastustajale oleks etteheidetav olulise asjaoluga

arvestamata jätmine kaalutluse teostamisel. Kaebajate väide ei muuda asjaolu, et vastustaja on

arvesse võtnud insolatsiooni vähenemist kaebajatele kuuluvates eluruumides, kuid pidanud

kaalukamaks avalikku huvi kavandatavate ehitiste püstitamiseks. Planeerimisseaduse varasem

versioon ehk seaduse kehtiv redaktsioon ei anna õiguslikku tähendust planeeringuga hõlmatud

maatüki omaniku võimalikele avaldustele planeeringu elluviimisest osalise või täieliku loobumise

kohta. Kaebajad ei ole tõendanud kolmanda isiku poolt selliste avalduste esitamist seoses 2004.

aastal kehtestatud planeeringu elluviimisest loobumisega. See ei ole ka määrav, kuna kaebajatel ei

saanud avaldusest tekkida õiguspärast ootust, et planeeringus lubatud kõrgusega ehitisi kunagi ei

püstitata. Seetõttu ei pidanud vastustaja nimetatud asjaolu uue planeeringu kehtestamise

otsustamisel arvestama.

33. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et rahvatervise kaitse eesmärki tuleb pidada kaalukaks

avalikuks huviks. Kaebajad ei ole seadnud kahtluse alla, et planeeringuga kavandatavate hoonete

püstitamine on vajalik kliinikumi allasutuste funktsionaalseks sidumiseks meditsiinilinnakuga ega

vajadust päevakirurgia keskuse rajamiseks. Samas ei ole kaebajad sisustanud oma etteheiteid

insolatsiooni vähenemisest, s.t nad ei ole esile toonud, millised on need kahjulikud tagajärjed, mis

kavandatud hoonete püstitamise korral saabuvad. Ringkonnakohus osutab siinjuures, et vastustaja

on jätnud arvestamata asjaoluga, et otsese päikesevalguse jõudmine L. Puusepa tänava poolsetesse

kaebajatele kuuluvatesse esimese korruse eluruumidesse on juba olulises osas takistatud tänava

ääres kasvavate puude tõttu ning L. Puusepa tänava intensiivse kasutamise ja elamute paiknemise

tõttu kinnistutel on vabas õhus viibimiseks kasutuses peamiselt kruntide idapoolsed osad, mille

osaline varjutamine pärastlõunasel ajal toimub juba kruntidel paiknevate elamute tõttu.

Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vastustaja ei ole planeeringu kehtestamist

otsustanud meelevaldselt ega vastuolus kaalutluse eesmärgiga. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud

olulisi kaalumisvigu, mis annaks alust kaevatava otsuse tühistamiseks.

34. Samuti ei anna planeeringu tühistamiseks põhjust kaebajate etteheited menetlusreeglite

rikkumise kohta. Vastustaja ja kolmas isik on põhjendatult osutanud, et olulist tähendust ei ole

sellel, mitu insolatsioonianalüüsi tööversiooni koostati, vaid sellel, et planeeringu kehtestamise

otsustamisel aluseks olnud analüüsid kasutavad õigeid lähteandmeid, on kontrollitavad ja annavad

otsuse tegemiseks asjakohast informatsiooni. P. Soopere võis küll koostada rohkem analüüse kui

INS1, INS2 ja INS3, kuid kui vastustaja neile ei tuginenud, siis ei ole need kaevatava otsuse

õiguspärasuse hindamisel asjakohased. Vastupidine võiks õige olla juhul, kui kasutamata jäänud

analüüsid lükkaks ümber vastustaja poolt otsuse tegemisel aluseks võetud andmed. Kuid andmete

ebaõigsus ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Ka P. Soopere ei ole väitnud, et analüüside

tööversioonid oleks viinud oluliselt teistsuguse järelduseni.

Nõustuda tuleb vastustaja ja kolmanda isikuga ka selles, et planeeringu muutmine pärast

maavanema menetlust oli planeerimisseaduse varasema redaktsiooni kohaselt lubatav. Olukorras,

kus muudatused puudutavad kaebajate ettepanekute arvestamist planeeringulahenduses ning ei too

kaasa planeeringu põhilahenduse muutmist, ei tingi muudatused planeeringumenetluse

tagasipöördumist planeeringu vastuvõtmise staadiumisse ega planeeringu uut avalikku

väljapanekut. Seetõttu puudus vajadus muudatusi kaebajatele täiendavalt tutvustada ja anda neile

täiendav võimalus seisukoha esitamiseks. Maavanem on järelevalvemenetluses 27. septembril 2017

andnud seisukoha muu hulgas kaebajate ettepanekute kohta ja teinud ettepaneku planeering

kehtestada (I kd tl 88). Ringkonnakohus mõistab planeerimisseaduse varem kehtinud redaktsiooni

§ 23 lg-t 6 selliselt, maavanema heakskiit saab olla etteulatuv selles tähenduses, et heakskiidu

andmisel ja planeeringu kehtestamise ettepaneku tegemisel oli lubatud arvestada kaebajate nende

ettepanekutega, mille osas saavutati kokkulepe ja planeeringu täiendav heakskiitmine pärast

ettepanekute alusel muudatuste tegemist ei olnud enam nõutav.

IV

35. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajate 26. veebruari 2018. a täiendavate tõendite

kogumise taotluse rahuldamata jätmisel ei ole halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse norme.

On ilmne, et üks päev enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemist esitatud taotluse rahuldamine

oleks kaasa toonud menetluse viibimise. Olukorras, kus vähemalt osa kaebajatest juba

planeeringumenetluses ei nõustunud insolatsioonianalüüsiga ja seadsid kahtluse alla P. Soopere

kompetentsuse, ei saanud vajadus uue insolatsioonianalüüsi koostamise vajalikkusest selguda

kaebajatele alles halduskohtumenetluse lõpuks kompromissi läbirääkimistel. Lisaks on

ringkonnakohus asja lahendamisel leidnud, et kaebajate väited ei anna ka sisuliselt alust kahelda

analüüsis esitatud andmetes kaebajatele kuuluvate eluruumide insolatsiooni kohta, mistõttu puudub

vajadus selles osas täiendavate tõendite kogumiseks.

36. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks etteheidet halduskohtu kallutatusest asja

läbivaatamisel, mis ilmnes sellest, et kohtunik oli kirjutanud kohtuotsuse mustandi enne

kohtuistungi toimumist. Ringkonnakohus osutab, et suures osas tuginevad nii kaebus kui vastustaja

ja kolmanda isiku seisukohad asjas kogutud dokumentaalsetele tõenditele. Kohtul oli võimalik ja

lubatav tutvuda asjakohase regulatsiooni, poolte seisukohtade ja haldusasja toimiku materjalidega

enne istungit. Kohtulahendi mustandi koostamine selles olukorras viitab sellele, et kohtunik oli

asunud saadud infot süstematiseerima ning tegi enne istungit selgeks probleemsed ja

menetlusosalistega arutamist vajavad õiguslikud ja faktilised küsimused. Haldusasja materjalide

eelnev läbitöötamine aitab kaasa sellele, et menetlusosalised saavad kohtuistungil esitada oma

seisukohad asja lahendamiseks olulistes küsimustes ning ka tunnistajalt küsitakse asjakohaseid

küsimusi. Selliselt aitab kohtulahendi mustandi eelnev koostamine kaasa kaebuse nõude ausale ja

õigele lahendamisele. Halduskohtumenetluse seadustik ei keela muu hulgas kohtul avaldada

menetlusosalistele oma seisukohti õiguse kohaldamise või faktilise asjaolu tõendatuse kohta.

Vastupidi, kohtu positsiooni teadmine lubab menetlusosalistel vastavalt esitada täiendavaid

tõendeid või õiguslikke argumente ja seega efektiivselt teostada oma menetlusõigusi. Käesoleval

juhul ei selgu asja materjalidest, et halduskohus oleks kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt ning

ka halduskohtu otsusest ei ilmne kaebajate väidete või tõenditega arvestamata jätmist.

V

37. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

Tartu Linnavolikogu 12. oktoobri 2017. a otsus nr 503 ei riku kaebajate õigusi ning puudub alus

selle tühistamiseks ja vastavalt ka vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks.

M.-I. Käbliku, P. Käbliku, O. Kõivu ja T. Kõivu ning K. Laksi apellatsioonkaebused jäävad selles

osas rahuldamata.

38. Halduskohtu otsust tuleb muuta kaebajatelt kolmanda isiku kasuks menetluskulude

väljamõistmise osas. Halduskohtumenetluses kehtiva praktika kohaselt mõistetakse õigusabikulud

vastaspoolelt välja ühes õigusabi arvel näidatud käibemaksuga3. Seega on halduskohus kolmanda

isiku õigusabikulude väljamõistmisel õigesti lähtunud summast, millele on lisatud käibemaks.

3 Vt RKHK 19. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-54-12, p-d 20-22

Kolmas isik on taotlenud menetluskuluna algselt 1520 euro (I kd, tl 178) õigusabikulu hüvitamist

ja hiljem veel kohtuistungiga seotud 608 euro (I kd, tl 197) õigusabikulu hüvitamist, kokku seega

2128 euro väljamõistmist kaebajatelt. Taotlusele on kolmas isik lisanud asjakohased

kuludokumendid, mis kinnitavad nimetatud summas õigusabikulu tekkimist. Samas on

õigusabikulu summade liitmisel tekkinud eksitus ning kolmas isik taotles ja halduskohus rahuldas

taotluse kokku 2200 euro väljamõistmiseks kaebajatelt.

Kolmanda isiku tegelikke õigusabikulusid arvestades moodustab iga kaebaja kanda jääv 1/7 osa

kolmanda isiku menetluskuludest seega 304 eurot. Vastavalt tuleb M.-I. Käblikult, P. Käblikult, O.

Kõivult, T. Kõivult ja K. Laksilt igaühelt SA Tartu Ülikooli Kliinikum kasuks välja mõista

halduskohtus kantud õigusabikulude katteks 304 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on ilmse arvutusveaga, siis nende kaebajate osas, kes

apellatsioonkaebust

ei

esitanud,

saab

halduskohus

otsuse

ebatäpsuse

ise

parandada

HKMS § 156 lg-s 2 ja TsMS § 447 lg-s 2 sätestatud korras.

39. Vaatamata sellele, et planeeringuala 3D mudel on elektrooniliselt vabalt kättesaadav, võtab

ringkonnakohus toimiku ülevaatlikkuse huvides siiski asja juurde nii kaebajate kui vastustaja

menetlusdokumentide lisana esitatud 3D mudeli vaadete väljatrükid.

40. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vaatamata

halduskohtu otsuse osalisele muutmisele menetluskulude väljamõistmise osas tuleb otsus tervikuna

lugeda tehtuks kaebajate kahjuks, sest ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust

halduskohtus, vaid korrigeerib üksnes arvutusliku ebatäpsuse.

41. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajatelt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

SA Tartu Ülikooli Kliinikum taotleb kaebajatelt menetluskuluna kokku 1026 euro väljamõistmist

õigusabikulude katteks. Kolmas isik on esitanud asjakohased kuludokumendid ning asjas vaidluse

all olevate faktiliste ja õiguslike küsimuste ringi ning tõendamiseeseme ulatust arvestades peab

ringkonnakohus kolmanda isiku kulusid õigusabile tervikuna vajalikeks ja põhjendatuteks ning

jätab need apellatsioonkaebuse esitanud kaebajate kanda võrdsetes osades, s.o igaühele 205,20

eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/