3-18-1744/6 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tanel Saar ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-1744 Haldusasi S.T. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot seoses ravi mittevõimaldamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11. septembri 2018. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.T. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja S.T. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

Jätta S.T. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. septembri 2018. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.T. esitas 11. juulil 2018 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ravi mittevõimaldamisega.

Tartu Vangla jättis 3. septembri 2018. a otsusega nr 1-13/138-2 S.T. e kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, leides, et tuvastatud asjaoludel ei ole võimalik asuda seisukohale, et vangla meditsiiniosakond oleks tervishoiuteenuse osutamisel lepingut rikkunud või teinud ravivea.

2. S.T. esitas 6. septembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot, kuna kaebajale ei tagatud ravi ning väljastatud soovitud ravimeid. Kaebuse kohaselt on kaebajal diagnoositud neuroloogiline psüühikahäire. Kaebajale ei tagata vanglas vajalikku ravi, mistõttu haigus süveneb. Kaebaja ei nõustu arsti seisukohaga, et ta ei kuulu nende isikute gruppi, kellele riik kompenseerib aktiivsusja tähelepanuhäire (ATH) ravi. Kaebaja tahab, et vähemalt kord aastas hindaks psühhiaater tema seisundit ja otsustaks ravivajaduse üle.

3. Tartu Halduskohus tagastas 11. septembri 2018. a määrusega S.T. e kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Määruses leidis halduskohus järgnevat.

3.1. Vangla täidab kinnipeetavaid ravides avalikku ülesannet (Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuse osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuse osutamisel väljaspool vanglat. Kui vanglaarst osutab kinnipeetavale tervishoiuteenust, tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9).

3.2. Kaebusest nähtub, et kaebaja ei ole rahul raviga, mille tervishoiuteenuse osutaja on talle määranud. Selliste vaidluste läbivaatamine on aga maakohtu pädevuses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

28. veebruari 2018. a määrus asjas nr 2-15-2894, p 13).

3.3. Halduskohus asendas HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas määruses kohtu algatusel kaebaja nime tähemärkidega.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. S.T. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 11. septembri 2018. a määruse tühistada. Kaebaja leiab, et kinnipeetavaid ravides täidab vangla avalikku ülesannet. Kaebaja hinnangul ei ole tegemist sellise suhtega, millele kehtiksid eraõiguslikud normid, sest väljaspool vanglat ta saaks ravi. Vangla ravimite nimistus vajalikud ravimid puuduvad. Seda probleemi ei saa lahendada vangla meditsiiniosakond.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Kaebaja on vaidlustanud talle vajaliku ravi määramata jätmise. Tulenevalt halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu lahenditest kuulub ravi määramata jätmine kui tervisehoiuteenuse osutamise küsimus maakohtu pädevusse. Ringkonnakohus ei näe võimalust ega alust neist Riigikohtu seisukohtadest kõrvale kalduda. Asjas ei esine selliseid eripärasid, mis muudaksid käesoleva vaidluse avalik-õiguslikuks. Ravimetoodika valimisega tegeleb vanglas meditsiiniosakonda kuuluv arst, kes paneb patsiendile diagnoosi ja määrab sellele kohase ravi. See õigussuhe ei erine tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahelisest suhtest väljaspool vanglat. Seega peab kaebaja oma õiguste kaitseks pöörduma maakohtusse.

7. Kaebaja väidab, et vangla ravimite nimistus vajalikud ravimid puuduvad. See ei muuda vaidlust avalik-õiguslikuks. Kuna see, milliseid ravimeid peaks kaebaja saama, on tervishoiuteenuse küsimus, on kaebajal võimalik maakohtus vaielda muuhulgas ka selle üle, kas ta peaks saama neid ravimeid, mida praegu väidetavalt vangla ravimite nimistus pole.

8. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtades jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

11. septembri 2018. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/