2-14-53904/257 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-53904

Tsiviilasi

XX avaldus YY-lt laste isikuhooldusõiguse

äravõtmiseks ja lähenemiskeelu kohaldamiseks või

ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja üleandmiseks.

YY avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

üleandmiseks ning lastega suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 13. juuni 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY, CC, QQ, AA ja KK määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (ema): XX (isikukood XXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Peep

Rajavere

Puudutatud isik I (isa, määruskaebuse esitaja I): YY

(isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere

Puudutatud isikud II–VI (lapsed, määruskaebuse esitajad

II–VI): CC (isikukood XXXXXXXXX), QQ (isikukood

XXXXXXXXXX), AA (isikukood XXXXXXXXXX),

KK (isikukood XXXXXXXXXX), EE (isikukood

XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud ühine

esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe

Eestkosteasutus: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu),

esindaja Galina Rannamaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda CC, QQ, AA ja KK määruskaebuste 18. juuli 2018 täiendusi ja

tagastada need esitajatele peale käesoleva määruse jõustumist.

2. Mitte menetleda YY määruskaebuse 25. septembri 2018 täiendust.

3. Jätta rahuldamata XX 18. juuli ja 27. augustil 2018 taotlused täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

4. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. juuni 2018 määrus osas, millega kohus piiras YY

hooldusõigust CC ja QQ viibimiskoha määramise osas, lõpetas XX ja YY ühise

varahooldusõiguse CC, QQ, AA, KK ja EE suhtes ning lõpetas XX ja YY ühise

hooldusõiguse (välja arvatud viibimiskoha määramise osas) EE suhtes andes XX-

le üle EE hooldusõiguse.

2 (12)

5. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta rahuldamata XX avaldused ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks CC ja QQ viibimiskoha määramise osas, CC, QQ, AA,

KK ja EE suhtes varahooldusõiguse lõpetamiseks ning ühise hooldusõiguse (välja

arvatud viibimiskoha määramise osas) lõpetamiseks EE suhtes.

6. Punktis 4 viidatud kohtumäärus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus XX

avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks ja YY avalduses lastega suhtlemiskorra

kindlaksmääramiseks ning jäeti rahuldamata YY avaldused CC, QQ, AA ja KK

ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning laste viibimiskoha osas

ainuhooldusõiguse saamiseks.

7. YY määruskaebus rahuldada osaliselt.

8. CC ja QQ määruskaebused rahuldada täielikult.

9. AA ja KK määruskaebused jätta läbi vaatamata.

10. Kõik senised menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud

XX-le, CC-le, QQ-le, AA-le, KK ja EE riigi õigusabi korras määratud esindajate

kulu, mis jätta riigi kanda.

KOHTUMÄÄRUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Lõpetada menetlus XX avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks talle endale ja

alaealistele lastele CC-le, QQ-le, AA-le, KK-le ja EE-le.

2. Lõpetada menetlus YY avalduses lastega suhtlemise korra määramise nõudes.

3. Jätta rahuldamata YY avaldused alaealiste laste CC, QQ, AA ja KK ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja laste viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse

saamiseks.

4. Rahuldada osaliselt XX avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.

Lõpetada osaliselt XX ja YY ühine hooldusõigus AA, KK ja EE suhtes. Anda XX-

le üle ainuhooldusõigus AA, KK ja EE viibimiskoha määramiseks. Ülejäänud osas

jätta avaldus rahuldamata.

5. Kõik senised menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud

XX-le, CC-le, QQ-le, AA-le, KK ja EE riigi õigusabi korras määratud esindajate

kulu, mis jätta riigi kanda.

6. Vabastada XX riigilõivude riigituludesse tasumise kohustusest.

7. Välja mõista YY-lt tõlkekulu (324 eurot) Eesti Vabariigi kasuks. Nimetatud

summa tuleb tasuda maakohtu määruse lisaks oleva makseinfo lehel märgitud

rekvisiitidel 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest.

Edasikaebamise ja hüvitatavate kulude kindlaksmääramise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab vajadusel hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

3 (12)

MENETLUSE KÄIK

XX-l (ema, kohtumenetluses avaldaja) ja YY-l (isa, kohtumenetluses puudutatud isik I, koos

edaspidi „vanemad“) on viis ühist last (koos edaspidi „lapsed“):

 CC (vanem poeg, puudutatud isik II, sündis XX.XX.XXXX);

 QQ (vanem tütar, puudutatud isik III, sündis XX.XX.XXXX);

 AA (keskmine poeg, puudutatud isik IV, sündis XX.XX.XXXX);

 KK (noorem poeg, puudutatud isik V, sündis XX.XX.XXXX);

 EE (noorem tütar, puudutatud isik VI, sündis XX.XX.XXXX).

Ema on Eesti kodanik ja isa on Rootsi kodanik. Vanemad abiellusid 31. juulil 2002 ja elasid

Rootsis. Lapsed sündisid kõik samuti Rootsis ja nad on Rootsi kodanikud. Pere asus

30. augustil 2011 Eestisse elama. Vanemate kooselu lõppes 13. septembril 2011 ja lapsed on

sellest ajast elanud emaga. Vanematel on laste suhtes ühine hooldusõigus.

Ema esitas 3. juulil 2014 Pärnu Maakohtule avalduse isalt isikuhooldusõiguse äravõtmiseks

ja lähenemiskeelu kohaldamiseks. Samuti palus ema isalt ära võtta laste varahooldusõiguse.

Avalduse kohaselt oli isa kooselu ajal perekonna suhtes kontrolliv, keelates emal tööle ja lastel

kooli minna, mistõttu pidid kooliealised lapsed kodus olema. Lisaks väärkohtles isa nii ema kui

ka lapsi vaimselt ja füüsiliselt. Kuigi vanemad elavad nüüd lahus, ei ole isa lõpetanud ema

terroriseerimist. Ka laste suhtes on olnud mitmeid väärkohtlemise juhtumeid.

2.1.

Isalt tuleb laste isikuhooldusõigus ära võtta, et ta ei saaks lastega vaimselt

manipuleerida, takistada neil koolis ja lasteaias käimist, kahjustada laste vaimset heaolu

valetama või varastama õpetamisega, hülgamise või füüsilise karistamisega ähvardamisega

ning kahjustada laste ja ema vahelisi peresuhteid ema vastu üles ässitamisega ega ka kahjustada

laste füüsilist heaolu nende füüsilise karistamise, karistamisega ähvardamisega, nende peal

treenimise ning ravimite ebaõige ja kontrollimatu tarvitamisega. Isa on käitunud hooldusõiguse

küsimustes kohaliku omavalitsuse, politsei ja kohtuga täiesti hoolimatult ja lugupidamatult, ta

eirab absoluutselt kõiki korraldusi ja otsustusi, mis seavad vähimagi kahtluse alla tema kui

vanema absoluutse õiguse oma laste suhtes.

2.2.

Varahooldusõigus annab vanemale õiguse valitseda lapse vara, muu hulgas last

esindada. Allesjääv esindusõigus jätaks isale õiguse hoolimata isikuhooldusõiguse äravõtmisest

võimaluse sekkuda laste kasvatamisse ning õiguse esindusõiguse teostamise ettekäändel lastega

suhelda. Isa on oma käitumisega tõestanud, et ta käsitleb lapsi enda isikliku omandina ega suuda

ära tunda lapse tegelikke huvisid. Laste esindamise õigust ei saa jätta isikule, kes ei tunne ära

laste tegelikke huvisid ja kes kuritarvitab isikuhooldusõigust, mh. ässitab lapsi teise vanema

vastu, õpetab lapsi emale vastu hakkama ja õpetab lapsi varastama.

Samuti ei ole isa suuteline kaitsma laste varalisi õigusi, st teostama varahooldusõigust laste

huvides. Isa ei ole 2011. aasta septembrist maksnud laste ülalpidamiseks elatist ja on lapsi ülal

pidanud üksnes siis, kui lapsed on tema juures. Ka neil juhtudel on isa nõudnud, et lapsed võtaks

kodust toiduaineid kaasa, kahjustades sellega ema juurde koju jäävaid nooremaid lapsi. Samuti

on isa vähemalt ühel korral võtnud vanemalt tütrelt ära lapsele antud taskuraha 20 eurot. Need

asjaolud viitavad sellele, et isa ei oska või ei taha laste vara laste huvides valitseda ega lapsi

nende tegelikke vajadusi ja huve silmas pidades esindada.

2.3.

Alternatiivselt taotles ema ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle üleandmist.

Vanemad ei suuda ületamatute erimeelsuste tõttu laste suhtes ühist hooldusõigust teostada.

Laste huvi on, et neil oleks üks kindlaks määratud elukoht ja sellest tulenevalt konkreetne

esindusõiguslik vanem, kellel on õigus ja kohustus tema igapäevaelu küsimusi otsustada.

4 (12)

Ema juures on lastele tagatud head elamistingimused. Isa elab 2-toalises ahjuküttega korteris,

kus on köök-tuba, elutuba, panipaik, wc ning pesemisvõimalused. Korteris on tagatud lastele

õppimiseks vajalikud tingimused (kirjutuslaud, arvutilaud), ning magamiskohad, kui lapsed

peaksid viibima isa juures öösel (kaks lahtikäivat diivanit ning kaks välivoodit). Võrreldes

vanemate elamistingimusi on laste elamistingimused ema juures paremad – ema eluruumid on

suuremad (4 tuba), mis tagab lastele soovi korral rohkem privaatsust. Lastel on ema juures

mitme peale oma toad. Ema korter on kõigi mugavustega, seal on paremad pesemistingimused.

Ema korter on keskküttega, st korter on kogu aeg soe. Samuti on ema eluruum paremini

sisustatud – igal lapsel on seal oma magamisase.

Emal on laste ülalpidamiseks ja kasvatamiseks paremad majanduslikud võimalused kui isal.

Ema töötab klienditeenindajana ja tema keskmine kuupalk on 629 eurot. Isa ei ole alates

2011. aasta septembrist käinud ametlikult tööl. Kui isal ongi mingi sissetulek, siis on ta seda

ülalpidamiskohustuse täimisest kõrvalehoidmiseks varjanud. Isa ei ole laste kasvatamises ja

laste eest hoolitsemises alates 2011. aasta sügisest sisuliselt osalenud.

Vanemad lapsed said kooli ja nooremad lapsed lasteaeda ainult see tõttu, et ema katkestas

septembris 2011 vanemate kooselu, otsis abi ohvriabist, psühholoogidelt ja Pärnu naiste

varjupaigast. Ema on sellest ajast laste eest hoolitsemise, aga eelkõige laste kasvatamisega hästi

hakkama saanud. Isa panus laste kasvatamisse sisuliselt puudub, ta on veetnud lastega aega,

jalutanud linnas, käinud poodides ja raamatukogu arvutisaalis ning vaadanud koos filme, kuid

need tegevused ei haaku laste eest hoolitsemisega ja laste kasvatamisega.

Isa vaidles avaldustele vastu ja leidis, et ema nõue laste hooldusõiguse üleandmiseks ja

lähenemiskeeldude kehtestamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna avalduse väited pole

tõendatud. Isa on lastest hooliv ja nende eest hoolitsev vanem, kellega lapsed soovivad

sagedasti kohtuda ja kellega nad otsivad kontakti ka omal algatusel.

Laste huvides on, et hooldusõigust nende suhtes teostaksid mõlemad vanemad. Nii isa kui ka

ema elavad Pärnus ja seetõttu on hooldusõiguse ühine teostamine võimalik. Ühise

hooldusõiguse teostamine ei takista lapse elukoha kokkuleppimist või määramist ühe vanema

juurde. Loomulik on, et lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju otsustab see lapsevanem, kelle

juures laps elab. Lisaks saavad vanemad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise

korraldamises. Isa soovib laste suhtes hooldusõigust teostada.

Isa on valmis lapsi kasvatama, samuti on tal hingeline seotus lastega ja ta on pühendunud laste

eest hoolitsemisele. Isa on lapsi kasvatanud nendega ühises perekonnas elades perioodil 2002

– 2011 ehk 9 aastat. Edasiselt on ta laste eest hoolt kandnud vastavalt võimalustele, mida ema

on püüdnud takistada. Laste pärast kolis isa ka Rootsist Eestisse, mis näitab tema soovi ja

pühendumist. Isal on püsiv elukoht, kus on olemas tingimused lastega koosolemiseks.

Maakohtule 6. oktoobril 2015 esitatud avalduses ja täiendavalt esitatud avaldustes palub isa

lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus laste (v.a noorem tütar) suhtes ja anda isale

ainuhooldusõigus vanemate laste viibimiskoha määramise osas. Samuti palub isa määrata

kindlaks vanemate ja laste suhtluskord.

Lapsed (v.a noorem tütar) on avaldanud soovi elada isaga. Arvestades laste vanust ja üldist

küpsust, tuleb lähtuda nende soovist elada isa juures. Isal on olemas vastavad tingimused

selleks, et lapsed saaksid tema juures elada.

Ema vaidles isa avaldusele vastu ja jäi enda varem esitatud seisukohtade juurde.

Eestkosteasutus toetas ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks

poegade ja noorema tütre suhtes ning nende osas hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale.

Vestluste põhjal vanemate ja lastega on näha, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine ei

ole laste huvidega kooskõlas, mistõttu tuleb see lõpetada. Isa ei soovi teha ema ega erinevate

5 (12)

ametiasutuste spetsialistidega koostööd, vaid on korduvalt teinud emale takistusi hooldusõiguse

teostamiseks. Tõendatud on, et isa kuritarvitab enda hooldusõigust alaealiste laste suhtes,

ohustades seeläbi laste kehalist ja vaimset heaolu.

Viimasel kohtumisel lastekaitsespetsialistiga esitas vanem tütar üheselt mõistetavalt seisukoha,

et vaidleb hooldusõiguse üleandmise vastu. Kuivõrd vanem tütar on 14-aastane, peab arvestama

tema seisukohaga ning säilitama mõlemal vanemal ühise hooldusõiguse vanema tütre osas.

Laste esindaja arvamuse kohaselt tuleks ema avalduses toodud põhjustel võtta isalt ära nii

laste isikuhooldusõigus kui ka varahooldusõigus. Isa avaldusi esindaja ei toetanud.

Lapsed on esindajale kinnitanud, et igapäevaselt hoolitseb nende eest ema, sh ostab riideid ja

muid vajalikke asju ning esemeid. Samuti annab ema suurematele lastele taskuraha. Ema on

muretsenud kõik asjad ja esemed, mis on lastele vajalikud igapäevaseks eakohaseks arenguks.

Samas on lapsed kinnitanud, et nad on isaga poes käinud ja üksikuid asju ostnud.

Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et isa ei ole juba aastaid lastele elatist maksnud, st pole

täitnud ülalpidamiskohustust. Sellises olukorras, isegi kui isa on lastele aegajalt üksikuid

esemeid või jäätist ostnud, ei saa pidada laste ülalpidamise tagamise kohustuse täitmiseks.

Lastele peab olema tagatud regulaarne ja arvestatavas summas elatise maksmine, et tagada laste

stabiilne areng ja kindlustatus. Antud juhul saab kohtule esitatud materjalide põhjal järeldada,

et laste isa käitumine ja suhtumine kahjustab laste huve.

Laste esindajal puudub teadmine ja kindlus, et isa tervislik seisund võimaldab hooldusõigust

täiel määral teostada, kuna isa on ignoreerinud maakohtu määratud ekspertiisi läbimist. Samuti

ei osale isa laste toetamisel materiaalselt ja puuduvad igasugused andmed isa tegelikest

sissetulekutest ja töökohast ning teave isa elukohast ja elukorraldusest.

Maakohus kuulas korduvalt lapsed ära.

8.1.

Esialgsel ärakuulamisel avaldas vanem poeg, et ta ei ole mõelnud selle peale, kelle

juures vanematest elada tahab, mõlemaga tahaks olla. Ta soovib siiski ise valida, kus elada.

Järgmistel ärakuulamistel väljendas vanem poeg soovi isaga rohkem suhelda ja alaliselt elada

isa juures ning valida kuidas emaga suhelda. Isa on öelnud, et kui tuleb kohtulahend, siis ta

muretseb endale kindla elamispinna, kus kõigil oleks oma tuba.

8.2.

Vanem tütar avaldas esimesel ärakuulamisel, et tahab elada ema juures ja isaga suhelda

siis, kui ise soovib. Viimasel ärakuulamisel avaldas, et kui saab valida, siis soovib elada koos

isaga. Isa rääkis, et kui lastele antakse õigus elada koos temaga, siis ta muretseb elamispinna.

8.3.

Keskmine poeg avaldas esimesel ärakuulamisel, et tahab isaga kohtuda ja suhelda.

Tahab elada ema juures ja isaga kokku saada ja mõnikord isa juurde ööseks jääda. Viimasel

ärakuulamisel soovis keskmine poeg isa juures elada, sest seal ta saaks oma toa.

8.4.

Noorem poeg avaldas esimesel ärakuulamisel, et tahab isa näha, isaga läbisaamine on

hea, aga ei tea kas tahab isa juures olla mitu ööd järjest, pigem tahaks päevasel ajal kohtuda.

Viimasel ärakuulamisel avaldas soovi elada koos isaga, kuna isa on lubanud elamiseks maja ja

kõikidele lastele oma toa.

8.5.

Esimesel ärakuulamisel noorem tütar raputas pead küsimuse peale kas tahab isa juures

käia. Viimasel ärakuulamisel avaldas, et elab koos emaga ja saab emaga hästi läbi. Isaga kohtub

harva. Talle meeldib ema juures elada. Ta on kuulnud, et teised lapsed tahavad isa juurde elama

minna, aga kui isa nende peale karjub, siis mõtlevad ümber ja tahavad elada ema juures.

Kohtuistungil 16. ja 17. mai 2018 loobus ema lähenemiskeelu avaldusest ja palus selles osas

menetlus lõpetada. Samuti loobus isa lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise avaldusest.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6 (12)

Maakohus rahuldas 13. juuni 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) ema avalduse osaliselt

järgmiselt:

 lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse kõigi laste suhtes osaliselt ja andis

hooldusõiguse laste viibimiskoha osas üle emale (resolutsiooni p 4);

 võttis isalt ära varahooldusõigus kõigi laste suhtes (resolutsiooni p 5);

 lõpetas osaliselt noorema tütre ühise isikuhooldusõigus (v.a viibimiskoha osas) ja

andis tema osas isikuhooldusõiguse (v.a viibimiskoha osas) emale (resolutsiooni p 6).

Ühtlasi lõpetas maakohus menetluse ema avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks talle endale

ja lastele ning isa avalduses lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks.

Maakohus jättis rahuldamata isa avaldused poegade ja vanema tütre suhtes hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja laste viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks.

Emale ja lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda, muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ühtlasi vabastas kohus ema riigilõivude

riigituludesse tasumise kohustusest.

Isalt mõistis maakohus välja tõlkekulu (324 eurot) Eesti riigi kasuks.

Maakohus lähtus määruse tegemisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-st 2, § 124 lg-st 1,

§-st 127, § 134 lg-test 1, 3 ja 4, § 135 lg-st 2; § 136 lg-st 1 ning §-st 137.

Isa ei suuda täita hooldusõigust laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise otsustamisel kõigi

laste osas. Muude abinõude rakendamine ei ole võimalik, kuna isa ei tee koostööd

lastekaitsespetsialistidega ega avalda kohtule oma elukoha andmeid. Isa hooldusõigust tuleb

piirata kõigi laste viibimiskoha otsustamisel ja see on laste endi huvides.

11.1

Isa elukoht ei ole kohtule teada. Kui kohtusse saabus ema avaldus, siis ei olnud isale

võimalik menetlusdokumente aasta jooksul kätte toimetada. Sügisel 2015. aastal teatas isa oma

elukoha, kuid 2017. aastal ei olnud isale võimalik ekspertiisimäärust sel aadressil kätte

toimetada ja kohus palus teatada isal oma tegeliku elukoha. Isa oma tegelikku elukohta kohtule

ei avaldanud. Seega pole selge, kus lapsed isa juures elama hakkaksid ja kas tal on laste

kasvatamiseks üldse olemas vastavad tingimused.

11.2

Kuna isa keeldus maakohtu määratud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleks-

ekspertiisist, ei ole tõendatud, et isa on võimeline vastutustundlikult laste hooldusõigust

teostama.

11.3

Ka 16. ja 17. mai 2018 kohtuistungil veendus maakohus, et isa käitumine on

ebastabiilne. Isa käitus teiste menetlusosaliste suhtes lugupidamatult, kasutas ütluste andmisel

ebatsensuurseid sõnu, ärritus kui kellegi arvamus või seisukohad ja küsimused talle ei

meeldinud, ei allunud kohtuniku korraldustele, püüdis rääkida kõvasti teiste menetlusosalistele

jutu vahele.

Vanemate ühine hooldusõiguse teostamine laste suhtes on raskendatud, kuna isa avaldas

kohtuistungil selgelt, et ta ei tee mitte ühtegi kompromissi emaga.

11.4

Poegade ja vanema tütre ärakuulamisest nähtub, et lapsed soovivad isaga suhelda ja ka

tema juures elada. Laste (v.a noorem tütar) ja isa suhted on head. Isa on lubanud lastele

elukohta, kus igal lapsel on oma tuba, aga isal kindel elukoht ca 2 aastat üldse puudub ja tema

elukoht ning elamistingimused ei ole teada kohtule, eestkosteasutusele ega ka lastele. Ainuüksi

isa lubadused ei saa olla aluseks laste viibimiskoha hooldusõiguse otsustamisel määravad ja

neid ei saa arvestada.

Noorema tütre avaldatu kohaselt mõjutab isa teda telefoni teel avaldama kohtule, et ta soovib

koos isaga elada. Eestkosteasutuse esindaja avaldas 17. mai 2018 kohtuistungil, et käesoleva

7 (12)

aasta alguseni lapsed olid seisukohal, et soovivad elada ema juures. Viimasel kohtumisel laste

seisukoht on muutunud.

Laste ütlused elukoha osas on ilmselt isa poolt mõjutatud. Selline vanema käitumine ei ole laste

huvides. Samas lapsed (v.a noorem tütar) soovivad isaga suhelda ja suhtlevad ning võrreldes

avalduse esitamise aja seisuga on nende suhted nüüd head.

11.5

Põhjendatud ei ole eestkosteasutuse arusaam, et piirata isa hooldusõigust viibimiskoha

otsustamisel ainult noorema poja ja noorema tütre osas. Asjaolud esinevad kõigi laste osas

ühiselt. Nimetatut ei välista ka PKS § 137 lg 2, mis keelab ühise hooldusõiguse lõpetamise, kui

vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu. Kohtule on avaldanud

kõik lapsed (v.a noorem tütar), et soovivad isa juures elada. Kohtumenetluse ajal ei ole isa

käitunud laste suhtes vägivaldselt või halvasti, kuid ta ei teosta hooldusõigust laste viibimiskoha

otsustamisel vastutustundlikult ja laste huvidest lähtuvalt.

Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel,

vastu võtmata jätmisel ning otsuste kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja

lapse huvid ning lähtuda otsuste tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Vastavalt

LasteKS § 21 lg-le 3 võib lapse arvamuse jätta arvestamata kui lapse huvid on lapse arvamusest

erinevad.

Laste huvides on, et neil oleks kindel elukoht ja kohased elamistingimused. Samuti, et nad

saaksid koolikohustust täita ja kodus õppetöid teha. Isa ei ole võimeline nimetatut tagama. Kui

kohus menetluse ajal määras isale lastega suhtlemise korra, siis isa ei taganud laste

kojujõudmist selleks ajaks, et lapsed jõuaksid järgmiseks päevaks koolitöid teha ja kohus pidi

esialgset õiguskaitset muutma ning kitsendama isa ja laste suhtluskorda, määrates suhtlemise

laupäeval, ja määrama kindlaks kellaaja, millal isa peab tagama laste kojujõudmise.

Lapsed on kogu kohtumenetluse aja elanud ema juures, kus neil on olemas vajalikud

elamistingimused, tüdrukutel oma tuba ja poistel oma tuba. Ema on laste eest hoolitsenud, neid

kasvatanud ja neid ülal pidanud. Pärnu Linnavalitsus on laste elamistingimusi kontrollinud.

Lapsed on kohtule viimasel ärakuulamisel avaldanud, et emaga suhted on head.

11.6

Ülejäänud osas isa isikuhooldusõiguse piiramine või täielik äravõtmine laste suhtes ei

ole põhjendatud arvestades laste vanust ja laste (v.a noorem tütar) head läbisaamist isaga. Isa

seisukoht seoses laste koolis käimisega on muutunud võrreldes avalduse kohtule esitamise

ajaga. Isa ei takista laste koolis käimist ja vanematel pole probleeme laste hariduse küsimuste

otsustamisel. Samuti on isa vajadusel teostanud laste hooldusõigust laste tervise küsimustes ja

kohtumenetluse ajal ei ole tekkinud probleeme laste tervise küsimuste otsustamisel. Pojad ja

vanem tütar on avaldanud soovi, et isa otsustaks nendega seotud asju.

11.7

Pärnu Maakohtu 22. veebruari 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-15909 mõisteti isalt

välja elatis 150 eurot igale lapsele kuus ja elatise võlg kokku on 2 601,67 eurot. Kohtuotsus

jõustus 7. veebruaril 2018. Isa ei ole tasunud väljamõistetud elatist vabatahtliku maksetähtaja

jooksul, isa pangakontod arestiti, kuid arestimise tulemusena laekumised puuduvad. Seega isa

laste ülalpidamiseks kohtuotsusega väljamõistetud elatist ei tasu.

Isa väited vahetu laste ülalpidamise kohta ei ole põhjendatud. Lapsed ei ela alaliselt isa juures

ja vahetuks ülalpidamiseks ei saa pidada seda, et isa ostab lastele vahel mõne eseme või viib

lapsed mõnikord sööma. Samuti ei tõenda isa esitatud ostutšekid, et kulutused on tehtud laste

tarbeks. Isa avaldas 16. mai 2018 kohtuistungil, et ta ei maksa elatist enne, kui teab, et see läheb

laste tarbeks. Samuti avaldas isa, et tal ei ole sissetulekut.

Kuivõrd isa rikub pikaajaliselt laste ülalpidamiskohustust, on põhjendatud temalt vara-

hooldusõiguse äravõtmine.

8 (12)

11.8

Noorem tütar ei soovi isaga suhelda ja tema osas isa reaalselt isikuhooldusõigust ei

teosta. Noorem tütar soovib elada koos emaga ja et ema otsustaks temaga seotud asju. Isa suhtes

on laps kartlik, mis on tingitud isa varasemast käitumisest nii vanemate kooselu ajal Rootsis

kui ka Eestis peale vanemate lahkuminekut. Isa ei ole noorema tütrega suhteid taastanud. Seega

on noorema tütre huvides isa osas isikuhooldusõigus (v.a viibimiskoha määramine) lõpetada ja

anda lapse ainuhooldusõigus üle emale.

Poegade ja vanema tütre osas isikuhooldusõiguse (v.a viibimiskoht) lõpetamine vastavalt PKS

§ 137 lg-le 1 ja § 137 lg 2 p-le 1 ei ole põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBUSED

Isa esitas 28. juunil 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada

resolutsiooni p-de 4, 5 ja 6 osas ning jätta määrusest välja põhjendava osa p 22.

Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks ei olnud maakohtul alust PKS § 134 lg 3 alusel isa isikuhooldusõigust laste suhtes

piirata. Kohus ei ole välja toonud milline oht ähvardas/ähvardab lapsi isa poolt vastavas osas

isikuhooldusõiguse omamise tõttu. Isa on aktsepteerinud, et lapsed elavad ema juures. Samuti

tuvastas maakohus, et isa ja laste suhted ei ole halvad. Asjaolu, et isa esitas kohtusse avaldused

osade laste osas hooldusõiguse viibimiskoha määramise osas talle üleandmiseks, ei ole

hooldusõiguse kuritarvitamine või mingisugune oht laste suhtes isa poolt. Isegi kui laste

viibimiskoha osas oleks vanematel eriarvamused, saaks see olla üksnes ühise hooldusõiguse

lõpetamise aluseks, mitte aga isikuhooldusõiguse piiramise või äravõtmise aluseks.

Teiseks ei ole maakohus näidanud, kuidas on tuvastatud isa poolt PKS § 134 lg-s 1 kirjeldatud

oht laste vara suhtes. Isa valduses ei ole olnud laste vara, mida ta oleks ohustanud või oleks

saanud ohustada. Seega ei ole isa olnud laste vara hooldaja ega ole laste vara muul viisil

ohustanud ning seega ei saa PKS § 136 lg 1 ega § 134 lg 1 alusel eeldada, et ta on laste vara

ohustanud.

Kuna isa lastega koos ei ela ja puuduvad alused ka muudel asjaoludel hooldusõiguse täielikuks

piiramiseks, siis PKS § 135 antud asjas ei kohaldu.

Kolmandaks ei ole maakohus noorema tütre suhtes ühise isikuhooldusõiguse lõpetamist ja

ainuhooldusõiguse emale üleandmisest põhjendanud ega tõendatud asjaoludele rajanud.

Väär on maakohtu seisukoht, et noorem tütar ei soovinud menetluse jooksul isaga suhelda.

Noorem tütar on isaga suhelnud ja kohtumised on läinud hästi. Kohtumisi on olnud vähem, kui

teiste lastega, sest ema on pidevalt püüdnud tütre ja isa kohtumisi ära hoida.

Põhjendamatu ja asjakohatu on maakohtu seisukoht, et isa suhtes on noorem tütar kartlik, mis

on tingitud isa käitumist Rootsis vanemate kooselu ajal ja ka avalduse kohtule esitamise ajal

ning enne seda. Selle kohtu seisukoha lükkab ümber asjaolu, et noorem tütar oli pere Eestisse

tuleku ajal vähem kui 2-aastane ning Rootsis elatud ajast ta vaevalt midagi mäletab.

Neljandaks on määruse põhjendava osa p 22 asjakohatu, kohtu põhjendamiskohustust rikkuv,

segadust tekitav ja eksitav ning tuleb määrusest välja jätta. Selles on maakohus lihtsalt loetlenud

ja tsiteerinud ema esitatud tõendeid. Kohus on seeläbi püüdnud tekitada mulje, et ema poolt

nende tõendite kaudu esitatud väited ongi tõendatud, kuid jätnud isa vastuväited tähelepanuta.

Ema esitatud tõendite näol on enamasti tegemist kas siis tema ühepoolsete kirjadega või

dokumentidega või tema ühepoolsete ütluste alusel koostatud dokumentide/arvamustega.

Maakohus ei ole isa seisukohti arvestanud.

Samuti esitasid pojad ja vanem tütar 2. juulil 2018 igaüks ise eraldi määruskaebused, milles

paluvad tühistada maakohtu määruse osas, millega piirati isa isikuhooldusõigust ja võeti isalt

ära varahooldusõigus nende suhtes.

9 (12)

Laste kaebuste kohaselt ei ole maakohus näidanud, kuidas on tuvastatud isa poolt PKS § 134

lg-s 1 kirjeldatud oht laste vara suhtes. Isa ei riku laste ülalpidamise kohustust ja on alati ostnud

lastele vajalikke asju ega ole mingil muul viisil ohustanud nende vara.

Lisaks esitasid pojad ja vanem tütar ise 18. juulil 2018 menetlusdokumendid pealkirjaga

„Täiendavad asjaolud määruskaebuses“, milles kirjeldasid hiljutisi sündmusi.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja määras tähtajad vastamiseks.

Ema ja eestkosteasutus vaidlesid määruskaebustele vastu.

Laste esindaja vaidles isa määruskaebusele vastu ning leidis, et vanema poja ja vanema tütre

määruskaebused on maakohus õigesti võtnud menetlusse, kuna neil on iseseisev kaebeõigus.

Samas ei pidanud laste esindaja kaebusi põhjendatuteks. Keskmise ja noorema poja

määruskaebused on maakohus ekslikult menetlusse võtnud, kuna tulenevalt nende vanusest

puudub neil iseseisev kaebeõigus ja esindaja ei toeta nende kaebuste esitamist.

Isa toetas laste määruskaebusi.

Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 10. septembril 2018.

Isa esitas 25. septembril 2018 ringkonnakohtule määruskaebuse õiguslike väidete täienduse,

milles leiab, et ema avaldus tuleks jätta läbi vaatamata perspektiivituse tõttu. Kohtute

infosüsteemist nähtub, et samal päeval esitas isa esindaja maakohtule taotluse lahendada tema

24. mai 2018 taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas

ema avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks vanema poja ja vanema tütre viibimiskoha

määramise osas, kõikide laste suhtes varahooldusõiguse lõpetamiseks ning ühise hooldusõiguse

(välja arvatud viibimiskoha määramise osas) lõpetamiseks noorema tütre suhtes.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab ema avalduse selles osas

rahuldamata.

Vaidlustatud määrus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus ema avalduses

lähenemiskeelu kohaldamiseks ja isa avalduses lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks

ning jäeti rahuldamata isa avaldused laste (v.a noorem tütar) ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja nende viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks.

Vaidluse all on isa hooldusõiguse piiramine laste viibimiskoha määramise osas, vanemate ühise

varahooldusõiguse lõpetamine laste suhtes ning vanemate ühise hooldusõiguse (v.a

viibimiskoha määramise osas) lõpetamine noorema tütre suhtes.

Pojad ja vanem tütar esitasid 18. juulil 2018 määruskaebuste täiendused, millega soovisid

tuua esile uusi asjaolusid. Määruskaebust ei saa sisuliselt muuta ega täiendada pärast

kaebetähtaja möödumist. Kuna kõnealused dokumendid on esitatud määruskaebuse esitamiseks

ette nähtud 15-päevast tähtaega rikkudes, siis ei saa ringkonnakohus nendega arvestada.

Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse täiendused peale käesoleva määruse jõustumist, aga

jätab toimikusse nende ärakirjad.

Isa esitas 25. septembril 2018 määruskaebuse täienduse, milles palub jätta ema avaldus

perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Kuna taotluse menetlemine põhjustaks asja lahendamise

viibimist (täiendus tuleks kõigile menetlusosalistele kätte toimetada ja küsida nende seisukohti)

ja isa ei toonud esile mõjuvat põhjust täienduse hilinenult esitamiseks, siis jääb see TsMS § 331

10 (12)

lg 1 alusel menetlemata. Ringkonnakohus ei näe võimalust jätta ema avaldus läbi vaatamata,

sest hooldusõiguse piiramine avaldusega taotletud viisil on õiguslikult võimalik. Täienduse

elektroonilise esitamise tõttu pole vaja seda tagastada ja see jääb toimikusse.

Ema esitas määruskaebustele vastustes taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite

(õpetajate seletused 6. mai 2018 sündmustest ja OO seletus) vastuvõtmiseks. Ema ei

põhjendanud, miks ta ei saanud õpetajate seletusi esitada maakohtule, sest sündmus leidis aset

6. mail 2018, st enne menetluse lõppemist maakohtus. OO seletus ei ole asjakohane, sest

käesoleva punkti esimese lõigu kohaselt ei arvesta ringkonnakohus laste esitatud täiendavate

asjaoludega. Neil kaalutlustel jäävad ema taotlused TsMS § 238 lg 1 esimese lause, § 652 lg 4

ja § 659 alusel rahuldamata. Ema esitatud dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu

vaja tagastada, kuid kohus ei võta neid ka toimikusse.

Maakohus on ebaõigesti vaidlustatud määruse resolutsiooni p 4 sõnastanud selliselt, et

piirata isa isikuhooldusõigust laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas. Isikuhooldus-

õiguse piiramine on võimalik PKS § 134 alusel. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse

lõpetamise kohtuasjas selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha

muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal

algatusel kohaldatavate abinõude üle (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-159-15, p 29). Kuna käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis viitaks laste heaolu

ohustamisele, on hooldusõiguse küsimuses võimalik õiguslik alus PKS § 137.

Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel

vanema poja ja vanema tütre viibimiskoha määramise osas ei peaks arvestama laste seisukohti.

Vanemate ühise hooldusõiguse täielikul või osalisel lõpetamisel on PKS järgi oluline selgitada

välja vähemalt 14-aastase lapse seisukoht. PKS § 137 lg 2 p 1 kohaselt on vähemalt 14-aastasel

lapsel sisuline kaasarääkimisõigus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale

üleandmise küsimuses. Kohus ei rahulda ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust, kui

vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu.

Vaidlustatud määruse tegemise ajal olid vanem poeg ja vanem tütar vanemad kui 14-aastased

ja nad mõlemad vaidlesid hooldusõiguse emale üleandmise vastu. Kohtumenetlus on

käesolevas asjas kestnud mitmeid aastaid ja maakohus on lapsed korduvalt ära kuulanud, seega

ei ole alust kahelda, et vanem poeg ja vanem tütar on mõistnud, mida toob kaasa vanemate

ühise hooldusõiguse lõpetamine nende viibimiskoha määramise osas.

Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul täidetud eeldused vanemate

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks vanema poja ja vanema tütre osas. Selles osas tuleb

vaidlustatud määrus tühistada ja jätta ema avaldus rahuldamata.

Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb

seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes

tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab

vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (vt 7. juuni 2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-45-11, p 21).

Määruskaebustes ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et

keskmise poja, noorema poja ja noorema tütre viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse

üleandmine emale ei oleks laste huvides. Maakohus võttis põhjendatult arvesse ema

pühendumist laste eest hoolitsemisele ja seda, et isa ei soovi emaga laste kasvatamise osas

koostööd teha ning ei käitu vastutustundlikult ega laste huvidest lähtuvalt. Samuti arvestas

maakohus, et erinevalt ema stabiilsest elukorraldusest ei ole isa elukorraldus stabiilne. Isa

avaldas, et tal puudub püsiv sissetulek. Lisaks puuduvad andmed isa elukoha kohta ja kas isal

on laste kasvatamiseks olemas vastavad tingimused.

11 (12)

Seega on hooldusõiguse osaline emale üleandmine keskmise poja, noorema poja ja noorema

tütre viibimiskoha osas põhjendatud ning selles osas jääb vaidlustatud määrus muutmata.

Maakohus ei ole aga veenvalt põhjendanud, miks tuleb isalt ära võtta varahooldusõigus.

PKS § 134 lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab

vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma

kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära

hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning

§-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või

varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus

täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende

rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või

hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid

juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (Riigikohtu 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17).

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka

vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning

eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse

sidet tugevdada või taastada. Kohtu kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja

proportsionaalsed (vt Riigikohtu 4. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).

Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht last ähvardab, ning

tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid, sh ei anna vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et

vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks (vt Riigikohtu 16. septembri 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14; 14. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16).

Vastavate põhjenduste puudumine vaidlustatud määruses on kaalutlusõiguse teostamise oluline

rikkumine. Kuigi PKS § 136 lg 1 järgi eeldatakse ülalpidamiskohustuse rikkumise korral, et

lapse vara on ohustatud, siis ei ole ainult see piisav vanema varahooldusõiguse piiramiseks.

Maakohus ei tuvastanud, et isa oleks teadlikult halvendanud oma majanduslikku olukorda, et

mitte täita laste ülalpidamiskohustust. Samuti ei ole tuvastatud, et lastel oleks vara, mille

käsutamise võimalus on isal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõendite põhjal

tuvastatav, et isa kuritarvitab hooldusõigust ja ohustab sellega laste vara. Seetõttu tuleb ema

avaldus jätta rahuldamata ka isalt laste varahooldusõiguse äravõtmise osas.

Samuti puuduvad vaidlustatud määruses põhjendused, miks on eelkõige noorema tütre, aga

ka vanemate huve silmas pidades, õige vanemate ühine hooldusõigus tema suhtes lõpetada ja

anda ainuhooldusõigus üle emale. Maakohus märkis üldsõnaliselt, et noorem tütar ei soovi

isaga suhelda ja tema osas isa reaalselt isikuhooldusõigust ei teosta, tütar soovib elada koos

emaga ja et ema otsustaks temaga seotud asju.

Maakohus ei kontrollinud PKS § 137 lg 2 p 2 eeldust ega hinnanud lg-s 3 sätestatud

kriteeriumite alusel kummagi vanema võimekust, valmisolekut ja pühendumist nooremat tütart

kasvatada. Maakohus ei põhjendanud, mis kriteeriumi alusel on õigustatud isa hooldusõiguse

lõpetamine lapse suhtes.

Vaidlustatud määrusest nähtub, et isa seisukohad on kohtumenetluse ajal muutunud ja ta ei

takista lastel koolis käimist. Samuti on isa vajadusel teostanud hooldusõigust laste tervise

küsimustes. Vanematel ei ole probleeme hariduse ja tervise küsimuste otsustamisel. Seega ei

sea vanemate ühine hooldusõigusohtu ohtu noorema tütre heaolu ega arengut ja puudub alus

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tema suhtes (v.a viibimiskoha määramise osas).

12 (12)

Õige on isa määruskaebuse väide, et maakohus on vaidlustatud määruse p-s 22 loetlenud

ema esitatud tõendeid, aga puuduvad viited, mis asjaolu mingi tõend tõendab ja kas kohus nende

põhjal midagi tuvastas. Võttes arvesse käesoleva määruse eespool toodud põhjendusi ei

mõjutanud see siiski asja lahendamist osas, milles isa määruskaebus pole edukas.

Eeltoodust tulenevalt tuleb isa määruskaebus rahuldada osaliselt ning vanema poja ja

vanema tütre määruskaebused täielikult. Vanem poeg oli kaebuse esitamise ajal 15-aastane ja

vanem tütar 14-aastane. TsMS § 553 lg 1 kohaselt võib vähemalt 14-aastane piisava kaalutlus-

ja otsustusvõimega laps tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata

oma seadusliku esindaja kaasabita. Puudub alus kahelda vanema poja ja vanema tütre kaalutlus-

ja otsustusvõimes, seega on maakohus nende määruskaebused õigesti menetlusse võtnud.

Keskmise ja noorema poja määruskaebused tuleb jätta läbi vaatamata. Keskmine poeg oli

kaebuse esitamise ajal 13-aastane ja noorem poeg 11-aastane, seega neil iseseisvat kaebeõigust

TsMS § 553 lg 1 alusel ei ole. Ka laste esindaja ei toeta nende kaebuste esitamist.

Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a emale ja lastele riigi

õigusabi korras määratud esindajate kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud.

Vanemate ja laste esindajate tasutaotlused, mis on esitatud määruskaebusmenetluses, lahendab

kohus täna eraldi määrustega.

Maakohus andis 10. septembri 2015 määrusega isale riigi õigusabi tema esindamiseks

praeguses tsiviilasjas kohustusega ühekordse maksena täies ulatuses hüvitada riigi õigusabi tasu

ja riigi õigusabi kulud ühe aasta jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude kindlaksmääramist. Kuivõrd maakohus ei ole lahendanud isale ja emale riigi õigusabi

korras määratud esindajate tasutaotlusi ega ole tasu suuruseid kindlaks määranud, tuleb

maakohtul vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja § 177 lg-le 2 määrata isa poolt hüvitatava tasu suurus

kindlaks mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg 2'2 esitab ringkonnakohus

kohtumääruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Sellest tuleb siiski jätta välja määruse saatmist

puudutavad korraldused, sest need ei oma tähtsust määruse vaidlustamisel ega täitmisel.

TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Kuivõrd

vanemal pojal ja vanemal tütrel on TsMS § 553 lg 1 alusel iseseisev kaebeõigus, tuleb ka neile

käesolev määrus kätte toimetada.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm