2-18-1229/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Võtta YY apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 28.08.2018 otsuse peale Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 28.08.2018 otsus tervikuna ja saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumis.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-1229

Kohtuasi

XX

(X)

hagi

YY

(Y)

vastu

elatise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28.08.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja CC, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Urmas Arumäe

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Eve Grass

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja, laps) esitas 24.01.2018 maakohtule hagi YY vastu miinimummääras elatise

väljamõistmiseks alates 01.01.2017.

Kohtuasjas nr 2-16-18950 17.01.2017 kohaldatud esialgse õiguskaitse raames määrati hageja

elama CC (isa) juurde, kuid hageja viibis isa juures vähemalt alates 21.12.2016. Kostja ja tema

elukaaslane olid lapsele füüsiliselt ja emotsionaalselt ohtlikud. Ka pärast 17.01.2017 tehtud uue

esialgse õiguskaitse määruse järgi viibis hageja kostja juures marginaalse osa ajast ja seda

vastumeelselt.

Kõik hageja kulud kandis isa, kuigi isa palus korduvalt kostjal lapsele ülalpidamist anda. Ka

ajaks, kui isa saatis hageja ajutiselt kostja juurde, pani isa tihti kaasa lisaks hageja riietele ka

toidu. Hageja igakuised kulud kokku olid 690 eurot, millest 70 eurot olid eluasemekulud, 100

eurot toidukulud, 75 eurot transpordikulud, 25 eurot tervishoiu- ja hügieenikulud, 50 eurot

hariduskulud, 170 eurot kulutused riietele ja jalanõudele, 140 eurot terapeudi külastamise kulud

ja 60 eurot arengut toetavate mänguasjade kulud. Hageja isa sai igakuise töötasuna kätte 1 100

eurot, kostja minimaalselt 600 eurot. Lisaks laekus isa kontole nn lasteraha 55 eurot.

Mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla miinimummäära kostja esile ei toonud.

Tõendamata oli, et kostja sissetulek oli vaid 582 eurot kuus. Pidades silmas ka kostja igakuiseid

väidetavaid väljaminekuid 766 eurot, ei olnud eluliselt usutav, et inimene suudaks ennast ja

oma alaealist last ära majandada keskmiselt 184 euro suuruse miinuseelarvega kuus. Lisaks oli

ebaselge, mida kujutas endast laenukohustus. Tõenäoliselt ei võetud laenu lapse huvides. Kostja

peab lapsi kohtlema võrdselt, kuid praegu tegeles kostja üksnes oma teisele lapsele ülalpidamise

võimaldamisega, jättes hageja igasugusest elatisest ilma.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata.

Hagis jäeti märkimata, et kohtuasjas nr 2-16-18950 kohaldatud esialgse õiguskaitse meedet

muudeti 12.12.2017 ja selle järgi on kostjal suuremad võimalused hagejaga kohtumiseks. Isa

uut määrust ei täida. Pealegi langes kostja endise elukaaslase väljakolimisega ära mistahes oht

hagejale. Seega peaks hageja hooldusõigus ja suhtluskord olema jagatud mõlema vanema vahel

vähemalt võrdselt ja nii saaks kostja anda hagejale ülalpidamist vabatahtlikult ajal, mil hageja

on temaga koos ja elatist ei tuleks välja mõista.

Edasiulatuva elatise osas märkis kostja, et ta ei ole võimeline oma kohustusi ja varalist seisu

arvestades tasuma elatist hagis nõutud suuruses. Kostja igakuise keskmise sissetuleku suurus

oli 582 eurot, kuid igakuised väljaminekud ulatusid 766 euroni. Tema igakuine eluasemekulu

oli keskmiselt 242 eurot, elektrikulu 20 eurot, sideteenusekulu 40 eurot, laenukohustus 195

eurot, toidukulu 150 eurot, riiete ja jalanõude kulu 10 eurot, teise lapse lasteaiakulu 60 eurot,

ravikulu 25 eurot, transpordikulu 4 eurot, meelelahutuskulu 10 eurot ja muud vältimatud kulud

10 eurot. Juhul kui ema peaks hagejale tasuma elatist 250 eurot, jääks tal enda ja teise lapse

ülalpidamiseks kokku 332 eurot, s.t teine laps jääks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Lisaks tuli lahendi tegemisel arvestada sellega, et lapse isale laekus 55 euro suurune

sotsiaaltoetus lapse ülalpidamiseks.

Tervikuna tuli rahuldamata jätta ka tagasiulatuva elatise nõue. 2017. aasta jaanuaris elas hageja

võrdselt nii ema kui isa juures ja kostja andis sellel kuul hagejale ülalpidamist vahetult. Hageja

ei küsinud kohtuväliselt kostjalt elatist. Veel enam, 2017. aasta oktoobris kirjutas lapse isa, et

ta saab lapse ülalpidamisega üksi hakkama ja kostjalt elatist ei soovi.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 210

eurot, kuid mitte vähem kui 84% seaduses sätestatud miinimummäärast alates 24.01.2018 kuni

hageja täisealiseks saamiseni. Tagasiulatuva elatisenõude jättis kohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mille jättis riigi kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 060,99 eurot ja sellelt viivise.

Pooltel puudus vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejale elatist. Samas oli kostja

veendumusel, et hagi tuli jätta rahuldamata, sest kostja majanduslik seisund oli väga halb.

Kohtule esitatud materjalidest nähtus, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 585 eurot.

Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtus, et kostja sissetulek 2017. aastal oli 7 033,68 eurot

(s.o keskmiselt 586,14 eurot kuus) ning perioodil 01.01.2018 – 30.04.2018 2 551,99 eurot

(s.o keskmiselt 638 eurot kuus). Hageja isa töötasu oli 1 100 eurot kuus. Seega oli kostja töötasu

u kaks korda väiksem kui hageja isa töötasu. Mõlemal vanemal oli hilisemast kooselust ka teine

laps. Kostja teine laps osutuks hageja kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel

varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Hageja vajadused oli võimalik suuremas osas katta

teise vanema vahendite arvelt. Seega esinesid erandlikud asjaolud, mis andsid aluse vähendada

elatist alla alammäära. Kostjal tuli hageja ülalpidamiseks tasuda 210 eurot, kuid mitte vähem

kui 84% seaduses sätestatud elatise miinimummäärast.

Pealegi uuris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE laste tegelikke

vajadusi ja 2013. aasta novembris koostatud uuringus leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine

lapse

ülalpidamiskulu

Eestis 280 eurot

kuus

ühe

lapse

kohta.

2013. aastal

oli

tarbijahinnaindeksi muutus eelmise aastaga võrreldes 2,8% ning aastatel 2014-2016 oli

tarbijahinnaindeksi muutus 0% või negatiivne. Seega ei tõusnud tarbijahinnaindeks vaadeldaval

perioodil oluliselt ning eelduslikult ei suurenenud märgatavalt ka keskmine ülalpidamiskulu

lapse kohta. Kui korrigeerida uuringus leitud 280 euro suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse

kohta 2013. aasta tarbijahinnaindeksiga, oli keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta

287 eurot.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt oli ebaõiglane, sest hageja ei põhjendanud

tagasiulatuva elatise nõuet ja ei tõendanud, et pöördus kohtueelselt kostja poole elatise

saamiseks.

Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi jätta kostja kanda,

v.a riigi õigusabi kulud, mis tuli jätta riigi kanda. Põhjendatud hageja menetluskulude suurus

oli 2 820 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

igakuise elatise 210 eurot, kuid mitte vähem kui 84% seaduses sätestatud miinimummäärast

alates 24.01.2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Maakohus leidis õigesti, et kostjal on veel üks alaealine laps, kes osutuks hageja kasuks elatise

miinimummääras väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja, hageja saab

riiklikku toetust ja vähemalt osaliselt on võimalik katta hageja vajadused suuremas osas teise

vanema vahendite arvelt. Samuti kirjeldas maakohus korrektselt RAKE uuringus tuvastatut.

Samas jõudis maakohus üllatuslikult järeldusele, et kostjalt tuleb eelnevast hoolimata hageja

kasuks välja mõista 210 euro suurune igakuine elatis.

Kohus tegi tõenditest ebaõiged järeldused ja jättis lahendi tegemisel mitme asjaoluga

arvestamata. Neid ja eelmises lõigus maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolusid arvestades

oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et kostjal ei tule hagejale üldse elatist maksta. Esitatud

tõendist nähtus, et kostja tegelik keskmine töötasu suurus kuni 25.06.2018 oli 567,45 eurot

kuus. Alates 25.06.2018 oli kostja töötasu suurus töösuhte lõppemise tõttu 294 eurot kuus.

Kohus jättis täielikult arvestamata asjaoluga, et kostjal puudus kergelt realiseeritav vara, mida

saaks ülalpidamiskohustuse täitmiseks võõrandada ja lisaks oli tal ka laenukohustus. Samuti ei

pööranud kohus tähelepanu kostja väitele, et ta annab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ajal,

kui laps on temaga koos. Hetkel kehtiva suhtlemiskorra järgi on kostja tööpäevadel lapsega

koos kolm päeva nädalas ja lapse isa on tööpäevadel lapsega koos iga nädal kaks päeva. Lisaks

on laps emaga koos nädalavahetustel kaks korda kuus praktiliselt terve päeva.

Menetluskulud tuli jätta poolte endi kanda, sest kohus rahuldas hagi osaliselt. Tagasiulatuva

elatisenõude jättis kohus täielikult rahuldamata ja vähendas hagiga võrreldes edasiulatuva

elatise suurust.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646, § 656 lg 1 p 5, lg 2 teise lause, lg 4 ning § 657

lg 1 p 3 alusel tervikuna tühistada ulatuslike oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu

ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse

tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis

asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa tervikuna ebaõige lahendi

tegemise ning rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Sellised rikkumised toovad

üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas

nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas

nr 3-2-1-87-14, p 42).

Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1

ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja

selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised

ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud

tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja

arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kusjuures perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse

huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada

menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja

varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt

isikutelt. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes

hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Menetlus

maakohtus ja lõpplahend ülal kirjeldatud nõuetele ei vasta.

Praeguses asjas on hageja nõue selge. Ta palub kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi

01.01.2017 – 23.01.2018 eest 2 820 eurot ja edasiulatuv elatis seaduses sätestatud

miinimummääras. Samas jättis kohus välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud

asjaolud, ei teinud ettepanekut tõendite esitamiseks ja ei kogunud neid ka omal algatusel.

Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud

olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited

on piisavalt põhistamata ning tõendamata.

Maakohus tõdes, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt oli ebaõiglane, sest hageja ei

põhjendanud tagasiulatuva elatise nõuet ja ei tõendanud, et pöördus kohtueelselt kostja poole

elatise saamiseks. Samas ei nähtu toimikust, et kohus oleks hageja tähelepanu sellele juhtinud

ning teinud ettepaneku põhjenduste ja tõendite esitamiseks või püüdnud ise koguda tõendeid

omal algatusel, nagu see on kohtul perekonnaasjas võimalik (vt nt Riigikohtu 08.04.2009 otsust

asjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Veel enam, Riigikohus ei ole öelnud, et kui õigustatud isik ei ole

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud,

kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise

nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab

arvestada nõude ulatuse määramisel (vt nt Riigikohtu 25.05.2016 otsust asjas nr 3-2-1-35-16,

p 20).

Eelduslikult on igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles

ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samas tuleb lapse vajadusi

hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt nt

Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 14). Maakohus seda praegusel juhul ei

teinud.

Veel jättis kohus piisaval määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväited, et temalt

hageja kasuks väljamõistetava elatise suurus tuleb vähendada nullini, aluseks olevad asjaolud

ja tõendid. Kostja tugines vastuväite esitamisel sellele, et tema teine alaealine laps osutuks

vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, teine vanem saab puudujääva osa ise kompenseerida

ja ta annab lapsele ülalpidamist vahetult. Tõsi, PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades

ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda

tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt

kaalukad (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust

asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et

see on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva

katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Samas tuleb kirjeldatud aluste esinemine veenvalt välja tuua, piisavalt põhistada ja ära

tõendada. Kostja seda ei teinud ja kohus sellele menetluses tähelepanu ka ei juhtinud.

Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada

esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk,

s.t ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas

nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Eelnevat analüüsi maakohtu lahendist ei nähtu.

Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps,

saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb

vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on

kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust

laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018

otsust asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25.04.2018 otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Ka see on

jäänud maakohtul tuvastamata.

Samal ajal jättis kohus ka tähelepanuta, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes

vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on samuti

kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu

siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt

Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust asjas nr 3-2-1-

160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada

vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada

võivaid asjaolusid.

Muuhulgas eelneva tõttu ei saa automaatselt lapse vanemate erineva sissetuleku korral ühe

vanema osa lapse ülalpidamisse teise vanema arvelt vähendada. Samas selleks, et nentida ühe

vanema suuremat ja teise vanema väiksemat suutlikkust lapsele ülalpidamist võimaldada, tuleb

vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Seejuures ei ole paslik piirduda üksnes

igakuise sissetuleku arvestamisega, sest sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb vanemal lapsele

elatist võimaldada muu vara arvelt (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12,

p 16). Kohus ei selgitanud praegusel juhul välja vanemate täpset varalist seisundit, piirdudes

üksnes igakuise töötasu suuruse võrdlemisega.

Veel jättis kohus välja selgitamata, kui palju annab kostja hagejale elatist vahetult. Asjaoluga,

et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada

ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava

vanema juures (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 08.03.2017

määrust asjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi,

kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on

kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab

vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse

ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015

otsust asjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures,

saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades)

võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures,

peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu

09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3).

Kuivõrd maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, sh jättis välja

selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kogumata olulised tõendid ning tegi

lahendi olukorras, kus asi ei olnud lahendi tegemiseks valmis, jättes lahendi olulises ulatuses

põhjendamata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Eelneva tõttu tuli maakohtu

otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu

14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12).

Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus, sh selgitada välja hageja nõue, faktilised asjaolud

nõude kohta ja asjaolusid kinnitavad tõendid ning anda kostjale võimalus hageja väidetele

vastamiseks.

Menetluskulud

6. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing