1-08-17217/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.oktoober 2009.a. Tallinn

Kohtuistungi aeg ja koht

7.oktoober 2009.a. Tallinn

Kriminaalasja number

1-08 – 17217

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Igor Amann ja Jüri

Paap

Kohtuistungi sekretär

Maaria Rei

Kriminaalasi

Raivo Hendriksoni süüdistus KarS § 141 lg 2 p 6- § 25 lg

2; § 118 p 1; § 118 p 2,3 - § 25 lg 2; § 200 lg 2 p 4,8 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 26.märtsist 2009.a.

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Raivo Hendriksoni kaitsja adv. Owe Ladva

Prokurör

Õnne Neare-Vaarmann

Süüdistatav

Raivo Hendrikson (ankeetandmed Harju Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Owe Ladva

RESOLUTSIOON

Harju

Maakohtu

otsus

26.märtsist

2009.a.

Raivo

Hendriksoni suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 26.märtsi 2009.a. otsusega

Süüdi tunnistada Raivo Hendrikson KarS § 141 lg 2 p 6 - § 25 lg 2 järgi ja

karistada vangistusega 9 aastat ja 6 kuud vangistust.

Süüdi tunnistada Raivo Hendrikson KarS § 200 lg 2 p 4,8 järgi ja karistada

vangistusega 6 aastat.

Õigeks mõista Raivo Hendrikson KarS § 118 p 1 ja § 118 p 2,3 - § 25 lg 2 järgi.

KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks , lugedes kergem karistus kaetuks

raskemaga, liitkaristuseks lugeda 9 aastat ja 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusega R.Hendriksonile 22.10.2007.a.

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusest kandmata jäänud karistus, see

on 7 kuud ja 26 päeva.

Kandmisele kuulub 10 aastat 1 kuu ja 26 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda vahi all viibitud aeg karistusaja hulka.

Karistusaja alguseks lugeda 01.08.2008.a.

KarS prg. 141 lg 2 p.6 ja 25 lg 2 järgi mõisteti Raivo Hendrikson süüdi selles, et

tema varem vägistamise katse toime pannud isikuna, 01.08.2008.a. kella 09.00

paiku Tallinnas, Xxxxxxxx x hoone juures asuval tühermaal ähvardas L. J.`t

kaasasolnud noaga, pannes selle tera L. J.`e kaelale, tõukas L. J.`e pikali

sooviga astuda temaga sugulisse vahekorda – Raivo Hendrikson asus avama

oma jalas olnud pükste nööpe, samuti väljendas sõnadega soovi L. J.`ega

astuda sugulisse vahekorda, kuid nimetatud kuritegu jäi lõpule viimata süüdlase

tahtest mitteoleneval põhjusel – kannatanu L. J.e intensiivse vastuhaku tõttu,

mille mahasurumiseks haaras Raivo Hendrikson kätte maast võetud kivi ning lõi

sellega korduvalt L. J.`ele pea ja käte piirkonda, põhjustades oma teoga L. J.`ele

füüsilist valutunnet ja tervisekahjustusi – vasaku küünarluukeha murd, pea

piirkonna

põrutushaavad,

nahamarrastused

ja

nahaalused

verevalumid

peapiirkonnas ja paremal käel ning nahamarrastused jalgadel.

KarS prg.200 lg 2 p.4,8 järgi mõisteti Raivo Hendrikson süüdi selles, et tema

isikuna kes on varem toime pannud avaliku varguse, kasutades seejuures

vägivalda (KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3), ehk röövimise, 01.08.2008.a. kella 09.00

paiku Tallinnas, Xxxxxxxx x hoone juures asuval tühermaal vahetult pärast seda

kui ta oli kasutanud L. J.e suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ning olles

seejuures kannatanu peksmiseks kasutanud relvana kivi, võttis võõra vallasasja

ebaseadusliku

omastamise

eesmärgil

varasema

peksmise

tagajärjel

tervisekahjustusi saanud ja maas lamanud L. J.`elt mobiiltelefoni Sony Ericsson

T250i väärtusega 2000 krooni, rahakoti (väärtusega 200 krooni) koos

sularahaga 4200 krooni, käekoti (väärtusega 250 krooni), milles olid optilised

prillid väärtusega 2000 krooni, päikeseprillid väärtusega 3000 krooni, 1 paar

sandaale väärtusega 300 krooni, 2 võtmekimpu koguväärtusega 350 krooni,

kosmeetikakott väärtusega 100 krooni, märkmik ja võileib ning põgenes

sündmuskohalt.

Raivo Hendriksonile oli esitatud veel süüdistus KarS prg. 118 p.1 ja 118 p.2,3 ja

25 lg 2 järgi, millised olid kvalifitseeritud ideaalkogumis vägistamise katsega.

Süüdistuse järgi kasutades kannatanu peksmiseks relvana kivi ning lüües teda

sellega korduvalt elutähtsasse organisse – vastu pead, tekitades põrutushaavu,

marrastusi ja hematoome, sooviga lüüa kannatanu oimetuks, põhjustas Raivo

Hendrikson tahtlikult ohu L. J.e elule ning möönis, et taolise vägivalla tulemusel

võib ta põhjustada kannatanu elule ja tervisele mistahes raskusega tagajärgi, sh

kehalisi haigusi ja raskeid psüühika häireid, millised jäid saabumata Raivo

Hendriksoni tahtest sõltumata asjaoludel.

Maakohus

mõistis

Raivo

Hendriksoni

selles

süüdistuses

õigeks

ning

õigeksmõistmist ei ole vaidlustatud.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja

Raivo Hendriksoni õigeksmõistmist uue otsusega. Samas esitab apellant ka

alternatiivse taotluse kriminaalasja tagastamiseks esimese astme kohtule uueks

arutamiseks. Seda taotlust põhjendab apellant asjaoluga, et tema arvates on

maakohus

rikkunud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust

sellega,

et

Raivo

Hendriksoni kriminaalasja arutas ja seega otsustas ka eelmise kohtuotsusega

ärakandmata karistuse täitmise pööramise küsimuse liitkaristuse mõistmisel

sama kohtunik, kes oli eelnevalt otsustanud Raivo Hendriksoni tingimisi

ennetähtaegse vabastamise. Apellandi arvates pidanuks kohtunik ennast

taandama või rahuldama tema vastu esitatud taandamisavalduse kuna tal tuli

liitkaristuse mõistmisel muuta sisuliselt oma varasemat otsustust. Seega ei

saanud kohtunik olla erapooletu. Apellant leiab, et Raivo Hendriksoni süü ei ole

tõendatud ning õigeksmõistmise taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt.

-

ei ole tuvastatud, et kuriteod kanatanu suhtes on toime pannud Raivo

Hendrikson. Kannatanu on küll kinnitanud, et nägi teda rünnanud isikut nii

otse kui külje pealt, kuid ei ole nimetanud ühtegi tunnust, mille järgi ta

Raivo Hendriksonis ründaja ära tundis. Raivo Hendriksonil puuduvad kaks

esihammast ja see oleks apellandi arvates pidanud kannatanule kindlasti

meelde jääma. Raivo Hendriksoni nägu võis kannatanule mällu sööbida

passipildist, mida talle sündmuskohal näidati. Vastuolud esinevad ka

ründaja riietuse kirjeldamisel.

-

Kohus on kaevatavas otsuses jätnud arvestamata asjaolu, et mitte ükski

asitõend (ei DNA ega näpujäljed) ei toeta ega tõenda kannatanu ütlusi.

DNA mitteleidmine kivilt, millega väidetavalt kannatanut peksti, on ülimalt

ebatõenäoline.

-

Ka teised isikud (tunnistajad A. S. ja A. I.) on kirjeldanud erinevalt

oletatavat ründajat , tema liikumist ja riietust erinevalt.

-

Isegi kui teoreetiliselt võiks Raivo Hendriksoni varavastases kuriteos

kahtlustada kuna tema kotis olid kannatanu rahakott ja mobiiltelefon, siis

ei ole mingeid objektiivseid tõendeid vägistamise katse kohta Raivo

Hendriksoni poolt. Ebaõige on kohtu järeldus, et ründaja tegevus kattub

varasema tegutsemisviisiga, kus on oluliseks riiete katki rebimine.

-

Kohtueelse uurimise ebakindlusest iga hinnaga Raivo Hendriksoni süüdi

mõista annab tõestust fakt, et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile (t.l.

56-57 ja 65) leiti Raivo Hendriksoni kotist neli tühja minigripikotikest aga

vastavalt ekspertiisimäärusele (t.l. 111) ja aktile (t.l. 112), olid sellest

saanud kaks valge pulbriga minigripikotikest.

-

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

1) Esmalt märgib kohtukolleegium, et nõustub täielikult maakohtu poolt

kannatanu suhtes toimepandud tegudele antud juriidilise hinnanguga ning

apellatsioonis ei ole ka seda vaidlustatud.

2) Vaidlus on selles, kas kannatanu suhtes pani maakohtu otsusega

tuvastatud kuriteod toime Raivo Hendrikson ja kas maakohtus

kriminaalasja arutanud kohtuniku vastu esitatud taandamisavalduse

rahuldamata jätmine oli põhjendatud, s.o. kas ei ole käesoleval juhul

tegemist KrMS prg. 339 lg 1 p.-s sätestatud kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega.

2.1.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud taandamisavaldus

kohtunik Anne Ennoki vastu ei ole mitte ainult põhjendamatu ja alusetu

vaid kohtukolleegiumile ka arusaamatu. Kohtuniku taandamise

aluseks on kaitsja arvates asjaolu, et sama kohtunik on arutanud

varasemalt

Raivo

Hendriksoni

ennetähtaegseks

vabastamiseks

esitatud taotlust ja seejuures (NB!!!) otsustanud taotluse lahendamise

Raivo Hendriksoni kasuks, s.o. vabastanud ta ennetähtaegselt

vangistusest. Kaitsja kahtleb kohtuniku erapooletuses seetõttu, et

kohtunikul tuli käesolevas kriminaalasjas otsustada ka eelmise

kohtuotsusega

mõistetud

karistuse

ärakandmata

osa

liitmine

vaidlustatud

kohtuotsusega

tuvastatud

kuriteo

eest

mõistetud

karistusele. Kaitsja on seisukohal, et pöörates eelmise kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele, tuli kohtul sisuliselt

muuta oma varasemat otsustust. Esiteks, märgib kohtukolleegium, et

selline kaitsja väide on meelevaldne ja ei saa olla arvestatav. Kohus ei

muuda liitkaristust mõistes oma varasemat otsustust ( vabastada isik

temale mõistetud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt) sellega, et

moodustab katseajal toimepandud kuriteo toimepanemise eest ka

liitkaristuse, mille üheks liidetavaks on eelmise kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa. Selline kohustus tuleneb

otseselt seadusest ja see on juhtudel, kui uue tahtliku kuriteo eest

mõistetakse vangistus, obligatoorne. Kohtunik, kes vabastab isiku

tingimisi ennetähtaega teab, et ei ole välistatud, et tal tuleb tulevikus

juhul, kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, otsustada ka

liitkaristuse mõistmise küsimus, kus üheks liidetavaks on seesama

karistuse ärakandmata osa, millest ta isiku tingimisi ennetähtaega

vabastab. Kas isik läbib temale määratud katseaja edukalt või mitte,

seda paraku ette ennustada ei ole võimalik. See asjaolu ei saa aga olla

isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise välistavaks asjaoluks.

Teiseks, kohtukolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et olenemata

kohtunikust, kes käesolevat kriminaalasja arutab, tulnuks juhul, kui

Raivo Hendrikson oleks süüdi mõistetud temale inkrimineeritud

kuritegudes, mõista Raivo Hendriksonile ka liitkaristus, mis sisuliselt on

eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine.

Ühelgi kohtunikul, kes iganes oleks arutanud käesolevat kriminaalasja,

ei oleks olnud karistuste liitmise küsimuses KarS prg. 65 lg 2 alusel

seadusest tulenevalt valikuvõimalusi ja selles osas on kõik kohtunikud

võrdses olukorras, olenemata kas asja arutav kohtunik on enne

otsustanud kohtu all oleva isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise

teises kriminaalasjas või mitte. Selles osas ei ole võimalik teha ka

vastupidist otsustust kohtunikul, kes peaks arutama kriminaalasjas sel

juhul, kui ringkonnakohus rahuldaks kaitsja taotluse, tunnistaks

rikkumise oluliseks ja saadaks kriminaalasja uueks kohtulikuks

arutamiseks maakohtule. Olukorda muudaks vaid süüdistatava

õigeksmõistmine, milline taotlus on esitatud ka apellatsioonis.

Süüküsimuse osas ei ole aga seaduslikku alust kriminaalasja

tagastamiseks maakohtule peale kohtuotsuse tühistamist, sest selles

osas annab seadus võimaluse teha apellatsioonikohtul uus otsus.

Seega fakt, et seadus kohustab KarS prg. 65 lg 2 alusel üheliigilisi

karistusi liitma täielikult, ei saa mõjutada ja ei mõjuta mingilgi määral

kohtuniku erapooletust. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi arvates

kohtunikul õigust sellisel alusel distantseeruda õigusemõistmisest.

Kohtukolleegium ei näe analoogiat kaitsja poolt tõstatatud küsimuse ja

KrMS prg. 49 lg 1 p.-des 1 ja 2 ettenähtud keelu vahel kuna nimetatud

sätted välistavad kohtunikul asja arutamist juhtudel, kui ta on samas

kriminaalasjas varem osalenud. Veel märgib kohtukolleegium, et

kaitsja seisukohaga nõustumine tähendab seda, et väldanud

kohtupraktika, mida on aktsepteeritud kõikide kohtuinstantside poolt ja

ka lugematul hulgal kaitsjate poolt, tunnistatakse ebaõigeks ja

kohtunikkond vajaks kordades suurendamist. Mitte harvad ei ole

olukorrad ja seda eriti väiksemates ja vähema kohtunike arvuga

piirkondades, et kohtunik on isiku süüdi mõistnud ja karistanud teda

tingimusliku vangistusega. Katseaja kestel paneb isik toime uue kuriteo

ja kriminaalasja arutab sama kohtunik, kes eelmise otsusega oli

mõistnud isikule tingimusliku vangistuse. Samuti võis kohtunik olla

mõistnud süüdlasele reaalse vangistuse täies karistuse määras, kuid

hiljem

tuleb

samal

kohtunikul

hakata

arutama

süüdimõistetu

vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist. Kusjuures, kui üldse

kuskil

n.ö.

tonti

näha

kaitse

seisukohast,

siis

just

selles

viimatinimetatud variandis. Käesoleval juhul on aga kohtunik Anne

Ennok teinud eelnevalt kohtulahendi süüdistatava kasuks, mistõttu, kui

kaitsja tõesti arvab, et kohtunikul , kes eelnevalt on isiku tingimisi

ennetähtaega vabastanud võib tekkida raskusi selle karistuse, millest

ta isiku vabastas täitmisele pööramisel kuna kohtunik peab justkui oma

varasemat seisukohta muutma, siis kaitsjale ja süüdistatavale on see

soodne olukord, kui kohtunik ei saa oma siseveendumuses minna

vastuollu oma varasema otsustusega. Seetõttu ei ole kaitsja poolt

sellise taandamisavalduse menetlusse paiskamine tema kaitsealuse

huvides. Käesoleval juhul on kohtunik kohtukolleegiumi arvates

tõestanud ka kaitsjale oma erapooletust sellega, et otsustas nagu

kaitsja väidab vastupidiselt oma eelnevale otsustusele, mis kinnitab

kohtukolleegiumi arvates kaitsja seisukoha paljasõnalisust. Sellega on

sisuliselt lahendatud esimese astme kohtus kaitsja poolt tõstatatud

taandamisavaldus, mille kaitsja esitas seetõttu, et kahtles, kas ikka

kohtunik suudab enda varasema otsustuse vastu minna. Vastavalt

Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 on kohtuniku erapooletus

seatud kahtluse alla ja ta peab taanduma siis, kui ta on asjaosalistega

lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud

faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt

nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema

perekonnaliiget. Selliseid taandamisaluseid käesoleval juhul ei esine.

Käesoleva menetluse ajal tegi ka Riigikohus otsuse (3-1-1-78-09), mis

kinnitab eeltoodud apellatsioonikohtu seisukohta.

2.2.

Kohtukolleegium

leiab,

et

maakohus

on

põhjendatult

tulnud

järeldusele, et kannatanu suhtes on vägistamise katse ja röövimise

toime Raivo Hendrikson. Raivo Hendriksoni süü nende kuritegude

toimepanemises on tõendatud ning on välistatud, et need kuriteod pani

toime mõni teine isik. Kannatanu on maakohtu istungil väitnud, et

saalis viibiv süüdistatav on sama isik, kes teda ründas ja kelle ta ka

politseis fotolt äratundmiseks esitamisel ära tundis. Kohtukolleegium

on seisukohal, et alust kahelda kannatanu sellekohastes ütlustes ei

ole. Välistatud on kaitsja poolt väidetu, et kannatanu mällu võis Raivo

Hendriksoni nägu sööbida passipildist, mida tunnistaja L. E. temale

sündmuskohal näitas. Nimelt oli Raivo Hendriksoni pass kotis, mille ta

oli sunnitud põgenedes maha viskama ja milles olid ka kannatanu

asjad.

Vägistamise

ohvri

(kannatanut

on

alust

tema

suhtes

toimepandud tegude iseloomust tulenevalt nimetada just vägistamise

ohvriks ja seda olenemata asjaolust, et vägistamine katsestaadiumi jäi)

mällu ei sööbi mitte suvalise meesterahva nägu, kelle passipilti talle

näidatakse. Kohtukolleegium on veendunud, et vägistamise ohver

tunneb kallaletungija fotolt ära mitte ainult loetud minutid peale

kallaletungi vaid see nägu jääb paratamatult teda kummitama veel

pikka aega. Kaitsja etteheited kannatanule selles, et ta oleks pidanud

ikka nägema ka seda, et ründajal puuduvad esihambad ja üldse ei ole

kannatanu nimetanud erilisi isikutunnuseid, mille järgi ta kallaletungijas

just Raivo Hendriksoni ära tundis, on ilmselt ülepakutud. Arvestades

kannatanu seisundit ja neid tegusid, milliseid tema suhtes toime pandi,

ei saanud kannatanu suunata tähelepanu eriliste ja seejuures mitte

väliste isikutunnuste meelde jätmisele, millisteks on ka kaitsja poolt

välja pakutud suuõõne probleemid. Kannatanu eesmärk oli ilmselgelt

olukorrast

elu

ja

tervisega

pääsemine.

Sellistes

olukordades

domineerib

paratamatult

enese

alalhoiu

instinkt,

mis

pärsib

tähelepanuvõimet ja tahet uurida täpsemalt ründaja hambumust. See

seisukoht

tuleneb

kriminaalmenetlusvälistest

allikatest

ja

on

kohtukolleegiumi arvates üldtuntud asjaolu, mis omakorda annab

kohtule õiguse ka sellele tugineda (KrMS prg. 60 ). Kaitsja esitas

apellatsioonikohtu istungil vangla tõendi, mis kinnitab, et 14.08.08.a.

vanglasse saabudes olid R.Hendriksonil psoriaasi nähud näol.

Kohtukolleegium on seisukohal, et asjaolu, et R.Hendriksonil oli

psoriaasi lööve näol 14. augustil, ei tähenda seda, et tal olnuks need

ka 1.augustil. Esiteks, psoriaas on ägenemiste ja paranemistega

kulgev

nahahaigus.

Psoriaasi

avaldumist

mõjutavad

tugevalt

elukeskkondlikud tegurid. Psüühiline ja emotsionaalne pinge, mis isiku

kinnipidamisasutusse sattumisel raske kuriteokahtlusega kindlasti

tekib, võib psoriaasi avaldumist soodustada ja sellest hoiduda on väga

raske. Psoriaasi vallandajaks on ka näiteks vähene päikesevalgus, mis

on vanglatingimustele omane. Seega võisid R.Hendriksonil 14.augustil

2008.a. esinenud psoriaasinähud olla tekkinud ajavahemikul 1.august

2008.a., kui ta kinni peeti kuni 14.august, mil ta Tallinna vanglas üle

vaadati ja haigusnähtusid kinnitati. Teiseks, isegi , kui R.Hendriksonil

olid mingid psoriaasinähud näos ka 1.augustil, ei pidanud seda

märkama iga inimene, kes temaga kokku puutus, kui ta just arstliku

ülevaatuse eesmärgil tema nägu ei uurinud. Seega ei saa

kohtukolleegiumi arvates kaitsja poolt esitatud tõend kuidagi välistada

R.Hendriksoni süüd. Seda, et käesoleval juhul ei ole tegemist

eksimisega isikus kinnitavad üheselt ka ülejäänud kriminaalasjas

kogutud tõendid, milliseid on maakohus hinnanud kogumis kannatanu

ütlustega. Kannatanu on andnud ütlusi tema suhtes toimepandud

tegude kohta ja selgitanud, et muuhulgas ründaja istus tema peale

ning kummardus üle tema. Seega ei ole õige väide, et kannatanu ei

näinud ründajat nägupidi. Kohtukolleegium on seisukohal, et asjaolu,

et kannatanu ja tunnistajad kirjeldavad ründaja ülakeha katnud

riietuseset erinevalt, ei välista mingilgi määral fakti, et kannatanut

rünnanud ja tunnistajate poolt nähtud ja kirjeldatud isik oli üks ja sama

isik e. antud juhul R.Hendrikson. Seejuures ei ole välistatud, et ajal, mil

tunnistajad nägid R.Hendriksoni , oli tal seljas seesama liivakarva särk,

mida tunnistajad nimetasid heledaks jopeks. Särk võis olla ka peale

visatud, jättes nii rohkem jope välimuse. Ka ei ole välistatud ja on

pigem tõenäoline, et särgi all võis olla R.Hendriksonil ka lühikeste

varrukatega T-särk, mida kirjeldas kannatanu ja pealmine pikkade

varrukatega särk oli eest lahti või oli see samamoodi kotis ründamise

hetkel nagu oli kotis ka sealt hiljem leitud dressipluus ja R.Hendrikson

viskas põgenedes teadlikult peale särgi, et riietuse kirjelduse järgi teda

taga ei hakataks ajama. Tõendamaks, et Raivo Hendriksoni näol on

tegemist ühe ja sama isikuga, kes ründas kannatanut ja kes mõni aeg

hiljem tunnistajate vaatevälja sattus ning ka koti kannatanu asjadega

maha jättis, omavad kohtukolleegiumi arvates tähtsust järgmised

tõendite analüüsimisel tuvastatud asjaolud. Kannatanu tundis ära

isiku, kes teda ründas, kes võttis tema kotist mobiiltelefoni ja rahakoti.

See on sama isik, kelle passipilti ta peale kuriteosündmust nägi ja kes

maakohtu istungil oli süüdistatava pingis. Peale seda, kui kannatanu

ründaja käest pääses ja ära jooksis, oli kinni peetud mees, kelle käes

oli kott, kus oli kannatanu mobiiltelefon ja rahakott ja kes oli sama

mees, kelle pass oli kotis (tunnistajad A. S. ja L. E. tundsid kohtusaalis

süüdistatava kohal istuva mehe ära) ja kelle oli passi järgi ära tundnud

kannatanu kui ründaja. Nende asjaolude pinnalt on ainuke loogiline

järeldus see, et ründaja ja kotiga mees on üks ja sama isik ja see on

kohtus süüdistatava kohal istunud Raivo Hendrikson. Kohtukolleegium

ei nõustu kaitsja väitega, et kriminaalasjas teostatud DNA ekspertiis

välistab süüdistatava süü kuna kivilt, millega väidetavalt löödi

kannatanut süüdistatava DNA-d ei leitud. Ekspertiisiakti nr. GE-1472-

08/4108 järeldustes on p. 8 kohaselt õnnestunud kivilt DNA analüüsiks

võetud teisest proovist määratleda ainult üksikuid inimese DNA alleele.

Saadud tulemuse alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi

selles proovis sisalduva bioloogilise materjali päritolu kohta, sealhulgas

Raivo Hendriksonilt ja/või L. J.elt pärineva bioloogilise materjali

sisalduse/mittesisalduse kohta selles proovis. Sisuliselt tähendab

selline järeldus seda, et olukorras, kus on leidnud vastuvaidlematult

tõendamist kannatanu suhtes toimepandud teod, millised on kirjeldatud

süüdistuses, muuhulgas ka kiviga peksmine, ei ole kivilt DNA

mitteleidmine

tegeliku

ründaja

(olenemata,

kas

selleks

on

R.Hendrikson või kaitseversiooni järgi mõni muu isik) süüd välistavaks

tõendiks. Kohtu siseveendumus R.Hendriksoni süüs süvendab ka fakt,

et ta on varem vägistamise katse eest süüdimõistetud ja ka tema

karistusregister näitab, et vägivalla kasutamine on tal harjumuspärane

tegevus. Ka näitab varasem süüdimõistev kohtuotsus (vägistamise

katse), et Raivo Hendrikson räägib vähemalt algtasemel eesti keelt.

Apellandi väitel seab süüdimõistva kohtuotsuse kahtluse alla ka fakt, et

et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile (t.l. 56-57 ja 65) leiti Raivo

Hendriksoni

kotist

neli

tühja

minigripikotikest

aga

vastavalt

ekspertiisimäärusele (t.l. 111) ja aktile (t.l. 112), olid sellest saanud

kaks valge pulbriga minigripikotikest. Kohtukolleegium märgib selles

osas esmalt, et nimetatud ekspertiisimäärust ei ole maakohus

arvestanud

tõendina

R.Hendriksoni

süüküsimuse

otsustamisel.

Ekspertiisimäärust ei avaldatud ka maakohtu istungil – seda ei

taotlenud ei prokurör ega ka kaitsja - , mis on ka igati põhjendatud,

sest märgitud ekspertiisimäärus ei oma seost R.Hendriksonile esitatud

vägistamiskatse ja röövimise süüdistusega. Kohtukolleegium ei saa

anda hinnangut sellisele tõendile, millist ei ole avaldatud maakohtu

istungil, kuid fakt on see, et vaidlusalust tõendit ei ole mingilgi määral

kasutatud R.Hendriksoni süüstava tõendina.

2.3.

Lisaks eeltoodud tõenditele, uuriti apellatsioonikohtus ka uusi tõendeid,

milliseid maakohtule teada ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et ka need

tõendid ei lükka ümber maakohtu järeldust süüdistatava süü osas.

Esiteks, apellatsioonikohtus andis süüdistatav erinevalt maakohtust ka

omapoolseid selgitusi toimunule. Kohtukolleegium on seisukohal, et

süüdistatava ütlused, milliseid ta apellatsioonikohtu istungil andis, ei

ole usaldusväärsed ning kohtukolleegium ei arvesta neid maakohtu

otsuse seaduslikkuse küsimuse lahendamisel. Kohtukolleegium leiab,

et süüdistatava poolt valitud kaitsetaktika on läbinähtavalt suunatud

sellele,

et

vabaneda

vastutusest

toimepandud

kuriteo

eest.

Süüdistatav on teadlik, et tema nägu nägid nii kannatanu kui ka

tunnistajad, kes on kohtuistungil tunnistanud, et tunnevad ta ära

nägupidi.

Nende

asjaolude

pinnalt

on

süüdistatav

ilmselgelt

kohandanud oma ütlused selliselt, et millegagi seletada kannatanu ja

tunnistajate ütlusi. Süüdistatava väite kohaselt tungis kannatanule

kallale tegelikult üks temale tundmatu meesterahvas, kes oli koos

kellegi Sergei nimelise isikuga, kellega tema juhuslikult Balti Jaama

juures kohtus ja see meesterahvas hõivas ka tema koti. Ka seletab

süüdistatav , miks kannatanu ja tunnistajad ta ära võisid tunda, s.o.

kuidas nad tema nägu nägid – kannatanu sündmuskohal, kuhu ta oma

koti otsingutega sattus ja tunnistajad platvormil, kuhu ta kott käes

jooksis tundmatu mehe eest ära. Samuti on süüdistatav põhjendanud

ka endal noahaava olemasolu sellega , et ta tundmatult mehelt, kes

ühte naisterahvast ründas nuga käest ära püüdis võtta, kui see teda

noaga lüüa üritas. Apellatsioonikohtule esitatud tõend vanglast kinnitab

süüdistataval noahaava olemasolu, kuid kohtukolleegiumi seisukohast

haakub selle olemasolu ka kannatanu ütlustega, kes väidab, et mingil

momendil sai ta noa enda kätte, kuid siis ründaja selle jälle ära võttis.

Veel väidab süüdistatav, et temal oli sel päeval seljas seesama särk,

millega ta kinni peeti ning , mis on tal seljas ka apellatsioonikohtu

istungil -, s.o. esimesel apellatsioonikohtu istungil, kui süüdistatav

sellekohaseid ütlusi andis ( pikkade varrukatega hallikas-beežikas ja

eest nööpidega ja võrreldes triiksärgiga suhteliselt jämedakoelisest

materjalist). Kohtukolleegium ei välista, et süüdistataval oli seljas sama

särk ja oma seisukoha selles osas on kohtukolleegium väljendanud

käesolevas otsuses p.-s 2.2. Seega ei ole ka apellatsioonikohtu istungil

ülekuulatud

tunnistaja

A.

K. ütlused

tõendiks,

mis

välistaks

süüdistatava süü. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka märkida, et

tunnistaja ütlused selle kohta, et ta mäletab täpselt, et just see särk oli

süüdistataval seljas just 1.08.2008.a. ei ole usutavad. Fakt, et

meesterahvas mäletab kuupäevalise täpsusega teisel meesterahval

seljas olnud n.ö. täiesti ilmetut - ühevärvilist ja liivakarva värvi – ilma

mingite eredate mustrite ja tähelepanu väärivate pildikesteta särki, ei

ole usutav. Isegi naisterahvad, kellele on rohkem loomukohane uurida

, mis kellelgi seljas on, ei saa mäletada 9 kuud hiljem seda, mis oli

tema kaaslasel seljas, kui see just tõesti mingi erilise disaini ja

materjali poolest väljapaistev pole. Tunnistaja ütluste usutavuse seab

kahtluse alla ka see, kuidas tunnistaja ja süüdistatav selgitavad, kuidas

üldse tunnistaja teada sai, et tuleks ilmuda apellatsioonikohtusse ütlusi

andma.

Selles

osas

on

süüdistatava

ja

tunnistaja

poolt

apellatsioonikohtus antud selgitused rohkem kui vastuolulised. Teisel

apellatsioonikohtu istungil, s.o. 7.oktoobril 2009.a. esitas prokurör

taotluse võtta kriminaalasja juurde tõendina ka stenogramm, milles

kajastub

süüdistatava

R.Hendriksoni

ja

teises

kriminaalasjas

jälitustoimingu objektiks olnud isiku – V. I. telefonivestlus 1.augustil

2008.a. mõned tunnid peale kannatanule sooritatud vägistamis- ja

röövkallaletungi. Prokuröri selgituste kohaselt jõudis nimetatud

stenogramm

temani

3.juulil

2009.a.,

s.o.

peale

esimest

apellatsioonikohtu

istungit.

Jälitustoiming

oli

teostatud

V.

I. süüdistusasjas, mis ei olnud seotud käesoleva kriminaalasjaga.

Otsustamaks, kas võtta prokuröri poolt esitatud tõend kriminaalasja

juurde, arvestas kohtukolleegium sellega, et Raivo Hendrikson ise ei

eitanud apellatsioonikohtu istungil seda, et ta tõesti helistas 1.augustil

2008.a. kell 12.40 V. I.le ja rääkis ka seda, mida kajastab stenogramm,

s.o. tunnistas fakti, et ta sooritas relvastatud röövkallaletungi ning

vajab nüüd raha, et linnast ruttu lahkuda. Seejuures selgitab

süüdistatav omapoolset süü tunnistamist V. I.le sellega, et tal oli tõesti

vaja saada raha ja linnast lahkuda kuna sai aru, et oli sattunud väga

täbarasse olukorda – ise kuritegu toime ei pannud, kuid tema kott ja

selles olnud pass jäid tegeliku kurjategija kätte. Samas tunnistada V.

I.le, et ta nii rumalas olukorras on, oli tal häbi ning ta arvas, et pigem

saab ta raha, kui teeb oma olukorra raskeks selliselt, et tunnistab

kuriteo

toimepanemist

ja

sellega

põhjendab

vajadust

linnast

lahkumiseks. Kohtukolleegium, olles võtnud prokuröri poolt esitatud

tõendi kriminaalasja juurde leiab, et see kinnitab vaidlustatud

maakohtu

otsuses

tehtud

järelduste

õigsust

ja

süvendab

kohtukolleegiumi veendumust selles, et R. Hendrikson on see isik, kes

süüdistuses märgitud ajal ja kohas tungis kallale kannatanule.

Süüdistatava selgitused tema poolt telefonikõnes räägitu osas ei ole

kohtukolleegiumi hinnangul usutavad ega arvestatavad. Nimelt, kui

oletada, et R.Hendrikson tõesti ei olnud kallaletungijaks vaid lihtsalt

juhuslikult sattus pealt nägema teise isiku poolt toimepandud kuritegu

kannatanu suhtes ja juhtus nii, et tema, s.o. R.Hendriksoni kott ja pass

jäid kurjategija valdusesse, siis tõusetub paratamatult retooriline

küsimus, miks Raivo Hendrikson üldse pidi sellises olukorras linnast

lahkuma ja n.ö. ennast varjama hakkama. R. Hendriksoni väitel ei

olnud tegelik kurjategija üldse tema moodi – oli noorem, pikem, tal olid

kõik hambad olemas ja ei olnud ka löövet näol ( selliselt väidab

kaitsepool, et kuna kannatanu ei nimetanud hammaste puudumist ja

lööbe olemasolu, siis olid hambad olemas ja löövet ei olnud). Miks pidi

R.Hendrikson eeldama, et kannatanu osundab tema isikule olukorras,

kus ta tegelikult kannatanut ei puutunudki ? Sellises olukorras nagu

ennast väitis olevat süüdistatav, olnuks normaalne käitumine otse

vastupidine ja nimelt pidanuks ta olema huvitatud koostööst

uurimisega tegeliku kurjategija tabamiseks. Kohtukolleegium on

veendunud, et fakt, et R.Hendrikson jooksis ühe tuttava juurde, kus

lõikas juuksed lühemaks( vt. apellatsioonikohtu istungil antud ütlused)

ja hakkas otsima võimalusi linnast lahkumiseks, kinnitavad maakohtu

otsuses tehtud järeldusi tema süü osas. Ka ei ole kohtukolleegiumi

arvates usutav, et isik, kes tegelikult kuritegu toime pole pannud, kuid

teab , et selline kuritegu oli toime pandud, räägib , et tegelikult pani

tema selle kuriteo toime. Seletatav oleks see olukorras, kus kellelgi on

vastupandamatu soov vanglasse sattuda. Olukorras aga , kus isik

kavatseb n.ö. vangla eest põgeneda, ei ole usutav, et isik seda teeks.

Nimelt, ei ole välistatud, et kurjategijat hakatakse otsima meedia kaudu

ja kirjeldatakse toimepandud teo iseloomu, aega ja kohta. Seega isik,

kes ei ole seda kuritegu tegelikult toime pannud, kuid kes teab , et

selline kuritegu oli toime pandud ja räägib selle tahtlikult enda poolt

toimepanduks, riskib alati sellega, et see isik, kellele ta rääkis, räägib

edasi või teatab politseile jne. Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et kui

R.Hendrikson pidi V. I. käest raha laenamiseks kindlasti võtma enda

peale mingi kuriteo, et teha usutavamaks lahkumise vajalikkust, siis ei

pidanud see olema kindlasti mitte kuritegu, mis ka tegelikult kaks tundi

tagasi toime pandi vaid see võinuks vabalt olla ka mingi väljamõeldud

kuritegu. Selliselt nagu käitus R.Hendrikson, käitub vaid isik, kes ka

tegelikult kuriteo toime pani.

2.4.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt Raivo Hendriksonile

mõistetud karistuse kergendamiseks alus puudub. Asjaolusid, millised

annaksid aluse mõistetud karistuse kergendamiseks kohtukolleegium

tuvastanud ei ole. Maakohus on oma otsuses põhjendanud Raivo

Hendriksonile

mõistetud

karistust.

Kohtukolleegium

leiab,

et

süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KarS

§ 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestavad

selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Raivo

Hendriksonile

on

mõistetud

üksikkaristustest

raskem

karistus

vägistamise katse eest ja liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud

seaduses ettenähtud kergeimat printsiipi – kergem karistus on loetud

kaetuks raskema üksikkaristusega. Seejuures on vägistamise katse

eest mõistetud karistus, mis on alla sanktsiooni keskmäära. Eelkõige

mõjutab antud juhul karistusmäära pikkust Raivo Hendriksoni poolt

kannatanu suhtes tema vastupanu mahasurumiseks kasutatud

vägivalla iseloom.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg.

344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 26.märtsist

2009.a. Raivo Hendriksoni suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Igor Amann Jüri Paap